1-05-160\16

1-05-160 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märtsil 2008.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1-05-160 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann, liikmed Meelika Aava, Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Kriminaalasi N.T süüdistuses KarS § 291 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11.detsembri 2007.a. otsus Apellatsiooni esitajad süüdistatav N.T ja kaitsja Lembit Auväärt Prokurör Steven-Hristo Evestus Süüdistatav N.T, ik. xxx, ei tööta, eluk. x varem kohtulikult karistamata, tõkendit kohaldatud ei ole Kaitsja Lembit Auväärt RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 11.detsembri 2007.a. otsus N.T suhtes jätta muutmata ning apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu
2. märtsil 2008.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Üldmenetluse korras tehtud Harju Maakohtu
3. detsembri 2007.a. otsusega tunnistati N.T süüdi KarS § 291 järgi ja karistati 100 päevamäära suuruse rahalise karistusega 12800 kr. suuruses summas. KarS § 73 lg.1 ja 3 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata, kolme aasta pikkuse katseajaga. N.T tunnistati süüdi selles, et tema, 21.oktoobril 2004.a., Tallinnas, Vikerlase tn.14 asuvas Põhja Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonnas, korrakaitsetalistuse konstaabli ametiülesannete täitmisel eiras Politseiseaduse § 14 lg. 6, 7 ja Politseiameti peadirektori
4. mai 1992.a. käskkirjaga nr.177 kinnitatud kumminuia kasutamise juhendi ( edaspidi “juhendi“) punktis 8 sätestatud kumminuia kasutamise õiguslikke aluseid ning juhendi punkt 12 sätestatud keelu vastaselt kasutas politseiasutuses kainenemisele toimetatud E.S suhtes ebaseaduslikult vägivalda, lüües teda korduvalt kumminuiaga vastu jalgu, põhjustades valu. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Süüdistatava N.T ja kaitsja L. Auväärti apellatsioonis taotletakse maakohtu süüdismõistva kohtuotsuse tühistamist, süüdistatava N.T esitatud süüdistuses õigeks mõistmist ja kohtukulude riigi kanda jätmist. Apellatsiooni väidete kohaselt on kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud ja kohtus uuritud valvekaamera videosalvestisel kajastuv sündmuste ahelast väljarebitud ja valikuline. Süüdistusele mittesobilikud videosalvestuse osad kinnipidamiskambrite eesruumist, teenistusruumist ja õuest on lastud hävitada kui prokurörile mittesobivad. Kohus on jätnud tähelepanuta N.T selgitused, mille järgi E. S enne kambrisse sisenemist pika aja jooksul märatses, ähvardas tapmisega ja loopis jalanõudega valvekaamerat ega allunud N.T korraldustele. E. S käitumise ohtlikust teiste isikute elule ja tervisele saab hinnangu anda ekspert või muu kompetentne isik. Kohus ei kontrollinud distsiplinaarmenetluse korras kogutud materjale, milles N.T on andnud ütluseid enne valvekaamera videosalvestisega tutvumist. Põhja Politseiprefektuuri
5. detsembri 2004.a. käskkirjast nr.1860 P ei selgu, kas N.T süüdistatakse kumminuia ebaseaduslikus kasutamises või milleski muus. Kogutud materjalide põhjal ei selgu kas N.T süüdistatakse ühes või kahes rikkumises või mida ta tegemata jättis. Tähelepanuta on jäänud tõendid, mis kinnitavad N.T süütust. E. S iseloomustavates materjalidest nähtuvalt on ta varem korduvalt seadust rikkunud ning tõenäoline on tema käitumine sellisel viisil nagu seda kirjeldas N.T. Tõendamata on KarS § 291 subjektiivne koosseis, st. N.T teadmine, et kumminuia politseiasutuse sees kasutada ei tohi. N.T on oma seletuskirjas selgitanud, kuidas ta üldse korrakaitsetalitusse tööle sattus. Politseiameti peadirektori
6. mai 1992.a. käskkirjaga nr.177 kinnitatud kumminuia kasutamise juhendi p.2 järgi on kumminuia kasutamise õigus politseikooli, muu politsei õppeasutuse või esmase ettevalmistuskursuse lõpetanud politseiametnikul. N.T ühtegi eelloetletud õppeasutustes lõpetanud ei ole. N.T on hariduselt psühholoog. Konstaablina tööle asudes anti talle allkirja vastu välja kumminui ning kohustati seda teenistuses olles kandma. Toimikus puuduvad materjalid, et N.T oleks formaalseltki tutvustatud kumminuia kasutamise reeglitega. Subjektiivsete tunnuste puudumisel pole alust KarS § 291 rakendamiseks ning N.T tuleb KrMS § 340 lg.2 p.1 alusel esitatud süüdistuses õigeks mõista. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav N.T ja tema kaitsja L. Auväärt toetasid apellatsiooni täies ulatuses selles esitatud motiividel. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning taotles esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, ei nõustu apellatsiooni väidetega kohtuliku uurimise ühekülgsuse, kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta. Süüdistatava N.T, kannatanu E. S, tunnistajate L. E, A.Š, O. R, V. K kattuvate ütlustega on tõendatud, et 21.oktoobril 2004.a. töötas süüdistatav N.T korrakaitsetalituse politseikonstaablina, kelle vastutusalas oli arestikambrid Ida Politseiosakonnas. Samuti on süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlustega tõendatud, et alkoholijoobes kannatanu E. S käitus Ida Politseiosakonnas agressiivselt, väljendus ebasündsalt ja oli seetõttu paigutatud arestikambrisse kainenema. Arestikambris tagus alkoholijoobes kannatanu E. S käte ja jalgadega vastu ust, nõudes väljalaskmist. Ringkonnakohtu hinnangul on eelnimetatud menetlusosaliste ja tunnistajate ütlustega vaieldamatult tõendatud alkoholijoobes kannatanu E. S ebasünnis ja talitsematu käitumine, mis tingis tema 21.oktoobril 2004.a. Ida Politseiosakonna arestikambrisse kainenemisele toimetamise. KrMS § 61 lg. 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Seetõttu pole politseiasutuses paiknenud valvekaamera videosalvestus, milledel võinuks olla jäädvustatud kannatanu E. S teod enne tema arestikambrisse paigutamist, tõendina eelistatud süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlustele. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et N.T süüdistuse kohaselt on ta võimuliialdusena kvalifitseeritud teo kannatanu E. S suhtes toime pannud viimase arestikambris asumise ajal ning see tõendusesemesse kuuluv asjaolu on talletatud asitõendiks tunnistatud videosalvestisel. Videosalvestise osadel, millel võis olla talletatud kannatanu E. S või süüdistatava N.T teod väljaspool arestikambrit, pole tõenduslikku tähendust N.T süüdistuse järgse tõenduseseme asjaolude kindlakstegemisel. Seetõttu ei vasta tegelikele asjaoludele apellatsiooni väide kriminaalmenetluse õiguse rikkumisest kohtuliku uurimise ühekülgsuse tõttu põhjusel, et asitõendiks pole tunnistatud ja tõendina uuritud muid politseiasutuse valvekaamera videosalvestusi. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väitega, nagu poleks esimese astme kohtu otsusest selge, kas N.T-le arvati süüks kumminuia õigusvastast kasutamist või muid tegusid. KrMS 268 lg.1 kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Süüdistusaktis kui esimese astme kohtu otsuse põhiosas on sõnaselgelt ja üheselt arusaadavalt kirjeldatud karistatava teona süüdistatava N.T poolt politseiasutuse arestikambris kannatanu E. S korduvat löömist kumminuiaga vastu jalgu ning nimetatud õigusaktid, milledega oli kumminuia sellisel viisil kasutamine vastuolus. Muude süütegude toimepanemist ei inkrimineerita N.T-le süüdistusaktis ega tunnistata teda KarS § 291 järgi süüdi ja karistata Harju Maakohtu
7. detsembri 2007.a. otsusega. Ringkonnakohtu seisukohalt on ainetu apellatsiooni etteheidet, nagu poleks selge mitu õigusrikkumist süüdistatav N.T toime pani või mida tegemata jättis. Esiteks on N.T-le süüks arvatud üks õigusvastane tegu, mis vastab KarS § 291 kirjeldatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Teiseks süüdistatakse N.T karistatava teo toimepanemises, mitte tegevusetuses KarS § 13 tähenduses. Süüdistatava N.T kavatsetust kasutada arestikambrisse paigutatud E. S vastu kumminuia, tõendab asjaolu, et enne arestikambrisse sisenemist varustas kolmest politseinikust - tunnistajad O. R, V. K ning süüdistatava N.T - end kumminuiaga vaid süüdistatav N.T. Arestikambris lõi alkoholijoobes kannatanut E. S kumminuiaga süüdistatav N.T. Teised kaks politseinikku - tunnistajad O. R ja V. K - vägivallategusid kannatanu suhtes toime ei pannud. Nimetatud asjaoludel on ringkonnakohus veendunud, et alkoholijoobes kannatanu ei kujutanud arestikambris füüsilises ülekaalus olevatele politseinikele, sh. süüdistatavale N.T-le , ohtu mis vajanuks kumminuia löökide abil tõrjumist. Ringkonnakohus ei nõustu süüdistatava N.T ja tema kaitsja väidetega, nagu olnuks süüdistataval N.T õigus Politseiseaduse järgi arestikambris kumminuia kasutada, kuna kannatanu antud korraldustele ei allunud. Kehtiva politseiseaduse § 14 lg.1,2,3,4 järgi pole kumminui politsei erivahendiks ega politseioperatsioonide abivahendiks. Relvaseaduse § 15 lg.1 kohaselt on kumminui löögirelvade hulka klassifitseeritav külmrelv. Politseiseaduse § 14 lg. 6 p. 6 järgi on politseil õigus kasutada teenistusülesannete täitmiseks erivahendit, külm - ja gaasirelva õiguserikkuja kinnipidamisel nende toimetamisel politseisse ja konvoeerimisel, kinnipeetute kaitsmisel, ning kinnipeetud ja vahi alla võetud isikute suhtes, kui nad ei allu või osutavad vastupanu politseiametnikele. Süüdistatav N.T ei teostanud õiguserikkuja kinnipidamist, politseisse toimetamist ega vahistatu konvoeerimist. Kannatanu E. S oli Politseiseaduse V-1 peatüki § 15-2 järgi politsei arestikambrisse kainenemisele toimetatud isik. Sama seaduse § 15-5 kohaselt võib kainenemisele toimetatud isiku rahustamiseks kasutada ohjeldusmeetmeid – kinnisidumist, käeraud, rahustustooli või – särki. Politseiseaduses puudub säte, mis lubaks kumminuia kasutada arestikambrisse kainenemisele toimetatud isiku ohjeldamiseks või käsule allutamiseks. Apellatsioonis pole kahtluse alla seatud pikka aega politseiteenistuses olnud süüdistatava N.T teadmisi politseitegevust korraldava olulise seaduse – Politseiseaduse – tundmise osas. Ringkonnakohus on seisukohal, et tegevusalal tegutsejal lasub koormis tunda ja järgida tegevusala korraldavaid õigusnorme. Kriminaalasja menetluse käigus pole selgunud ega apellatsioonis esitatud ühtegi asjaolu, mis jätnuks tavapärast hoolsust järgivale süüdistatavale N.T-le tutvumiseks kättesaamatuks kumminuia kasutamist reguleeriva politseipeadirektori
8. mai 1992.a. käskkirja nr.
9. Apellatsiooni etteheide - kumminuia väljaandmisest süüdistatavale, kes polnud saanud koolitust politseiõppeasutuses või kursusel - on põhjendamatu. Tartu Ülikoolis süüdistatava N.T poolt omandatud kõrgharidus psühholoogina andis talle suuremad üldised teadmised ning oskused konfliktide ennetamiseks ja vägivallata lahendamiseks kui mistahes kesktaseme politseiõppeasutus või kursus. Ringkonnakohus on seetõttu veendunud, et süüdistatav N.T sai aru toimepandud teo keelatusest. Tema eesmärgiks oli külmrelva - kumminuia - ebaseaduslik kasutamine arestikambris kainenema paigutatud kannatanu E. S ohjeldamiseks ning ta tahtis kumminuiaga peksmise abil kannatanut oma nõudmisele allutada. Neil asjaoludel asub ringkonnakohus seisukohale, et süüdistatava N.T poolt inkrimineeritud kuriteo toimepanemine on kohtus kontrollitud tõendite kogumil põhinevalt vaieldamatult kindlaks tehtud. Toimepandud kuriteole on KarS § 291 järgi antud õige juriidiline kvalifikatsioon. Karistuse mõistmisel on esimese astme kohus võtnud arvesse süüdistatava N.T süü suurust. Karistus kergendavate või seda raskendavate asjaolude esinemist kindlaks pole tehtud. Karistus on mõistetud karistusseadustiku eriosas kehtestatud sanktsiooni piires. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p.1 ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu
10. detsembri 2007.a. otsuse N.T suhtes muutmata ning apellatsiooni rahuldamata. I. AMANN M. AAVA I. KESKÜLA