1-10-15095/11

(10265000136)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kriminaalasi L.N süüdistatuna KarS § 199 lg 2 p 8, 9 ja § 121 järgi lühimenetluse korras Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja)

1. veebruari 2011 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdistatava L.N-i kaitsja vandeadvokaat Marina Valge apellatsioon RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 326 lg 2 ringkonnakohus määras: Jätta süüdistatava L.N-i kaitsja vandeadvokaat Marina Valge apellatsioon Tartu Maakohtu
2. veebruari 2011 otsuse peale kriminaalasjas 1-10-15095 läbi vaatamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Valge & Uiga kaudu 230.11 eurot (kakssada kolmkümmend eurot ja üksteist senti), sealhulgas käibemaks 38.35 eurot (kolmkümmend kaheksa eurot ja kolmkümmend viis senti), vandeadvokaat Marina Valge’le tema poolt L.N-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista L.N-ilt menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Marina Valge poolt osutatud õigusabi eest 230.11 eurot riigituludesse. L.N tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „L.N 1-10-15095 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud Tartu Maakohtu 25.02.2011 otsusega tunnistati L.N süüdi KarS § 199 lg 2 p 8 ja 9 järgi ning karistati vangistusega 3 aastat. Sama otsusega tunnistati L.N süüdi KarS § 121 järgi ja karistati vangistusega 3 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud liitkaristust ühe kolmandiku võrra ning karistuseks jäi 2 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 ja lg 2 alusel mõisteti L.N-ile liitkaristus, liites käesoleva otsusega mõistetava karistusega üksikaristustest raskema suurendamise teel Tartu Maakohtu 17.08.2010 otsusega mõistetud karistuse, lugedes liitkaristuseks 3 aastat vangistust, millest arvati maha ajavahemikul 13.09.2010 kuni 24.02.2011 ärakantud karistus, s.o 5 kuud 11 päeva vangistust ja suurendati käesoleva otsusega mõistetavat karistust Tartu Maakohtu 17.08.2010 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta 3 kuu 14 päeva vangistuse võrra. L.N-i lõplikuks kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks loeti 3 aastat vangistust. Maakohus mõistis L.N-ilt kuriteoga tekitatud kahju katteks välja 563 eurot ja 96 senti H.K. kasuks ja 84 eurot ja 4 senti Ü.K. kasuks. Maakohus arutas L.N-ile esitatud süüdistust selles, et tema: - juuni alguses 2010 tungis ukse valevõtmega avamise teel sisse XXX H.K. le kuuluvasse korterisse ja võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil öökapi sahtlist 2000 krooni; - ajavahemikus 02.-05.07.2010 tungis ukse valevõtmega avamise teel sisse XXX H.K. le kuuluvasse korterisse ja võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil öökapi sahtlist rahakotist 4500 krooni, kaelaketi koos kuldkellaga maksumusega 2000 krooni ja pärlikee maksumusega 200 krooni; - 06.07.2010 kella 15.54-13.53 ajal tungis ukse valevõtmega avamise teel sisse XXX H.K. le kuuluvasse korterisse eesmärgiga varastada raha. Kuritegu jäi lõpule viimata, kuna korteris puudus raha. Seega pani L.N toime KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo katse; - 13.07.2010 kella 08.51 ajal tungis ukse valevõtmega avamise teel sisse XXX H.K. le kuuluvasse korterisse eesmärgiga varastada raha. Kuritegu jäi lõpule viimata, kuna korteris puudus raha. Seega pani L.N toime KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo katse; - 16.07.2010 kella 09.53-09.59 ajal tungis ukse valevõtmega avamise teel sisse XXX H.K. le kuuluvasse korterisse eesmärgiga varastada raha. Kuritegu jäi lõpule viimata, kuna korteris puudus raha. Seega pani L.N oime KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo katse; -19.07.2010 kella 10.45-11.45 ajal tungis ukse luku avamise teel sisse XXX H.K. le kuuluvasse korterisse ja võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil öökapi sahtlist rahakotist 124 krooni; -25.08.2010 kella 14.00-17.00 ajal Põlva maakonnas Räpina vallas Viroste järve rannast võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil Ü.K. kuuluva paadi Kazanka maksumusega 7000 krooni. Nimetatud tegudega pani L.N toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil sissetungimisega ja süstemaatiliselt, s.o KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2 Veel arutas maakohus L.N-ile esitatud süüdistust selles, et tema 31.07.2010 kella 23.00 ajal XXX maja juures lõi ühel korral kaikaga T.K. , tabades viimase väljasirutatud kätt ning keha, põhjustades X. ja X. XXXX XXXX koos XXXX ja füüsilist valu. Sellega pani L.N toime T.K. kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu istungil tunnistas L.N ennast süüdi H.K. korterist raha ja esemete vargustes ja varguse katsetes. Ü.K. paadi varguses ning T.K. kehalises väärkohtlemises L.N ennast süüdi ei tunnistanud. Kannatanu Ü.K. paadi vargus Maakohus, hinnanud kogumis uuritud tõendeid, luges tõendatuks, et L.N 25.08.2010 kella 14.00-16.00 vahelisel ajal Põlva maakonnas Räpina vallas Viroste järve rannast võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil Ü.K. kuuluva paadi Kazanka maksumusega 7000 krooni. Asjas ei olnud vaidlust selles, et kannatanu Ü.K. sõudepaat Kazanka läks 25.08.2010 pärastlõunasel ajal Viroste järve rannast kaduma. Seda kinnitavad kannatanu Ü.K. ütlused ja ka tema samal päeval politseile esitatud kuriteoavaldus. Kannatanu ja tunnistaja R.J. ütlustest nähtub, et kannatanu paat oli 25.08.2010 pärastlõunasel ajal sattunud OÜ O Põlva vanametalli kokkuostupunkti, kust kannatanu selle järgmisel päeval kätte sai. Paat on asjas asitõendiks. Kuna kannatanu on osanud täpselt kirjeldada oma paadi iseärasusi ja tundis paadi kokkuostupunkti territooriumil suurema vaevata ära, puudus maakohtu arvates alus kahelda, et asitõendiks oleva paadi näol on tegemist just kannatanu Ü.K. paadiga, mis 25.08.2010 kaduma läks. Süüdistatava väide, et tema paati ei varastanud, on maakohtu arvates ümber lükatud teiste tõenditega. Nagu maakohus tuvastas, läks kannatanu Ü.K. paat selle asukohast kaduma 25.08.2010 pärastlõunasel ajal. Kannatanu väitel võis selleks olla ajavahemik 14.00 kuni 17.
4. Tunnistaja R.J. kinnitas, et paat toodi kokkuostupunkti 25.08.2010 kella 16 paiku. Seega pidi paat selle asukohast olema ära toodud enne kella 16.
5. Tunnistaja R.J. ütluste kohaselt vormistati paadi toomine L.N-i nimele. Ka on tunnistaja andnud ütlusi selle kohta, millega paat kohale toimetati – selleks oli Nissan Sunny koos haagisega. Tunnistaja mäletamist mööda oli sõiduki registrinumbriks XXX XXX . Süüdistatav L.N pole sisuliselt eitanud seda, et ta 25.08.2010 metalli kokkuostupunktis käis ja sinna metalli viis. Süüdistatav on kinnitanud, et kasutas selleks tuttavalt laenatud sõidukit koos haagisega. Tunnistaja K.P. ütlustest nähtub, et ta tõepoolest laenas sel kuupäeval L.N-ile enda kasutuses olevat sõiduautot Nissan Sunny reg.nr XXX XXX . Süüdistatav pole sisuliselt kahtluse alla seadnud ostu-müügilepingus märgitud andmeid ja seda, et lepingul on tema allkiri. Ostu-müügilepingus on ühe poolena märgitud L.N-i nimi, tema isikukood ja andmed sõiduki kohta. Maakohtu arvates ei jätnud uuritud tõendid kahtlust selles, et 25.08.2010 kella 16.00 ajal L.N viis tuttavalt K.P. alt laenatud sõidukiga OÜ O Põlva kokkuostupunkti metalli. Asjaolu, et tunnistaja R.J. on ütlustes sõiduki registrinumbri tähekombinatsiooni viimaseks täheks nimetanud X ja sellise informatsiooni edastanud ka kannatanu Ü.K. , ei muuda R.J. ütlusi ebausaldusväärseks. Ostu-müügilepingu kanne sõiduki andmete kohta on tehtud suhteliselt lohaka käekirjaga ja võimaldab välja lugeda ka tähe X. Süüdistatav on õigeks võtnud, et tema poolt viidud metall oli just nimelt alumiinium ja seda oli kahte sorti – vann ja mingi muu õhem metall. Kahte sorti metalli üleandmine nähtub ka ostumüügilepingust. Lühend AL viitab sellele, et tegemist on olnud alumiiniumiga. Kuigi lepingu tekstis pole täpsustatud, on maakohtu arvates suurema vaevata arusaadav ka asjaolu, et erinevad lepingusse kantud numbrid tähistavad erinevat sorti metalli kogust, ühe ühiku hinda ja lõpphinda. Süüdistatav on õigeks võtnud, et tema poolt üleantud vann kaalus umbes 100 kilo. Lepingus on kõrgema hinnaga metalli koguseks märgitud
6. 3 Maakohtu arvates ei jäta kannatanu Ü.K. ütlused, tunnistaja R.J. ütlused, tunnistaja K.P. a ütlused ja ostu-müügilepingus märgitu nende kogumis kahtlust selles, et süüdistatav andis 25.08.2010 metalli kokkuostupunkti üle tema poolt eelnevalt Viroste järve äärest varastatud paadi Kazanka. Sellel päeval oli süüdistatava käsutuses K.P. alt saadud sõiduk. Seega oli süüdistataval võimalik paati transportida. Kannatanu kinnitusel läks paat oma asukohast kaduma pärastlõunal. See on kooskõlas asjaoluga, et paat toodi tunnistaja R.J. kinnitusel metalli kokkuostupunkti kella 16.00 ajal. Kannatanu paat oli alumiiniumist. Alumiiniumi üleandmine süüdistatava poolt on fikseeritud ostu-müügilepingus ja seda asjaolu ei eita ka süüdistatav ise. Lepingus on fikseeritud kahte sorti metalli olemasolu ja kõrgema hinnaga metalli kogus 96 kg, mis on vastavuses asitõendi üleandmise-vastuvõtmise aktis näidatud paadi kaaluga. Maakohtu arvates võib eeldada, et paate metalli kokkuostu igapäevaselt ei tooda. Kuna tegemist ei ole tavapärase objektiga, ei ole eluliselt usutav, et tunnistaja R.J. võis paadi toomise peamistes asjaoludes (kes tõi ja kuidas, milline leping selle kohta vormistati) eksida. Tunnistaja R.J. ja süüdistatava L.N-i ütlustes esinev vastuolu selles, kas paadi toojateks oli üks või mitu inimest, ei omanud maakohtu hinnangul määravat tähendust. Süüdistatav on üldse eitanud, et oleks paadi kokkuostupunkti viinud. Nagu kohus eespool tuvastas, on selline süüdistatava väide ümber lükatud muude tõenditega. Seega võib sisuliselt olla ebaõige ka see süüdistatava väide, et ta käis metalli kokkuostupunktis üksinda. Süüdistatava enda kinnitusel aitas keegi tal kokkuostupunktis metalli maha laadida. Seega pole välistatud, et tunnistaja R.J. on pidanud neid isikuid L.N-iga kaasasolevateks. Maakohtu hinnangul ei kinnita L.N-i väiteid kuidagi tunnistaja Leida L.N-i ütlused, millest nähtuvalt tema vanni saatusest midagi ei tea. T.K. kehaline väärkohtlemine Uuritud tõendeid kogumis hinnates luges maakohus tõendatuks, et L.N lõi 31.07.2010 kella 23.00 ajal XXX maja juures ühel korral kaikaga T.K. , tabades viimase väljasirutatud kätt ning keha, põhjustades X. ja X. XXXX XXXX koos XXXX ja füüsilist valu. Süüdistatav pole eitanud seda, et ta süüdistuses märgitud ajal ja kohas kannatanu T.K. kaikaga ühel korral lõi ja kannatanut ka tabas. Seega ei ole löömise faktis endas süüdistatava ja kannatanu vahel sisulist vaidlust. Süüdistatava väide, et oli tegemist maja nr X lähistel toimunud sündmusega, on ümber lükatud kannatanu ütlustega, mille kohaselt leidis sündmus aset maja nr XX lähistel. Ka süüdistatav ise ei välista, et maja numbreid on muudetud ja tema elukoha õige aadress käesoleval ajal on XXX XX-X. Seetõttu asus maakohus seisukohale, et süüdistuses on sündmuskohaks õigesti märgitud XXX . Kannatanu T.K. on kinnitanud, et löök tabas parema käe sõrmenukke, rindkeret ja vasakut kaenlaalust. Kannatanu ütlustes puudub alus kahelda. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt tema tahtis tabada rindkeret. Oli pime aeg ja süüdistatav ilmselt ei näinud, kuhu ta täpselt tabas. Kannatanu ütlused temal tekkinud vigastuste kohta on kooskõlas ambulatoorses kaardis tooduga, mille kohaselt T.K. l esines parema käe X. ja X. XXXX XXXX koos XXXX. XXXX T.K. XXXX ja vasakul XXXX on nähtavad temast ülekuulamise käigus tehtud fotodelt. Arvestades ründe intensiivsust ja saabunud tagajärgi on eluliselt usutav, et kannatanu T.K. tundis L.Nöögi tagajärjel ka füüsilist valu. Maakohtu arvates pani L.N teo toime otsese tahtlusega. Maakohus ei nõustunud süüdistatava seisukohaga, et ta lõi kannatanut T.K. enesekaitseks, s.t sisuliselt tegutses hädakaitseseisundis. Hädakaitse on tegu, mis on vajalik vahetu õigusvastase ründe tõrjumiseks. L.N-i enda ütlustest nähtub, et tal jäi aega kuuri jooksmiseks, puukaika võtmiseks, kuurist väljatulemiseks ja alles siis kohtus ta T.K. ga uuesti. Uuritud tõenditest ei tulene, et T.K. oleks L.N löönud. Seda pole ka L.N ise väitnud. T.K. l ei olnud käes ühtegi ründevahendit. Süüdistava ja kannatanu vahel puudus nende endi kinnitusel igasugune sõnavahetus. Nii süüdistatava kui ka kannatanu puhul on tegemist meesterahvastega, mistõttu jõuvahekordades olulist erinevust ei olnud. L.N-ilei olnud mingit alust arvata, et T.K. teda ründab. 4 Eelneva alusel asus maakohus seisukohale, et teo õigusvastasust ja L.N-i süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kohus kvalifitseeris toimepandu KarS § 121 järgi. Karistus Karistuse mõistmisel juhindus maakohus KarS §-st 56, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel arvestada süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus luges L.N-i süüd suhteliselt suureks. L.N-i näol on tegemist korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga, kes vaatamata varasematele karistustele paneb jätkuvalt toime uusi kuritegusid. Sealjuures on ta kannatanutele tekitatud märkimisväärset varalist kahju. H.K. raha ja esemete varguse puhul võib karistust kergendava asjaoluna arvestada süü puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kuna L.N varasematest karistustest vajalikke järeldusi teinud ei ole, pidas maakohus süüdistatava mõjutamise ja õiguskorra kaitsmise huvides vajalikuks teda karistada raskemaliigilise karistuse, s.o vangistusega, mille tähtaeg ei saa olla väga väike. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu L.N-i kaitsja Marina Valge esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada. Kaitsja palub L.N-i süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks mõista, samuti mõista süüdistatav õigeks Ü.K. paadi varguse episoodis ja Ü.K. tsiviilhagi jätta rahuldamata. Veel palub kaitsja kergendada L.N-ile mõistetud karistust. Apellandi arvates ei ole millegagi leidnud tõendamist, et kannatanu Ü.K. paat läks kaduma 25.08.2010 pärastlõunasel ajal. Kohus on võtnud kannatanu väidet absoluutselt tõesena, mida polegi vaja kontrollida. Tunnistaja R.J. on küll kinnitanud paadi toomist kokkuostupunkti 25.08.2010 kella 16 paiku, kuid ostu-müügilepingust ei nähtu paadi toomist. Tunnistaja R.J. ja süüdistatava L.N-i ütlustes esinev vastuolu selles, kas paadi toojateks oli üks või mitu inimest, ei oma kohtu hinnangul määravat tähendust. Apellant sellega ei nõustu. Kohus peab ka ebaoluliseks vastuolu tunnistaja R.J. ütluste sõiduki registrinumbri tähekombinatsiooni viimaseks täheks nimetanud X ja ostumüügilepingus sõiduki andmete kande, mis olevat tehtud suhteliselt lohaka käekirjaga ja võimaldab välja lugeda ka tähe X, vahel. Apellandi arvates on kohus asunud toimikus olemasolevaid vastuolusid tõlgendama süüdistatava kahjuks, mitte aga süüdistatava kasuks nagu kahtluste korral peab olema. Maakohus asus hindama tähtede lühendeid ning jõudis järeldusele, et lühend AL viitab sellele, et tegemist on olnud alumiiniumiga. Kuigi lepingu tekstis pole täpsustatud, on kohtu arvates suurema vaevata arusaadav ka asjaolu, et erinevad lepingusse kantud numbrid tähistavad erinevat sorti metalli kogust, ühe ühiku hinda ja lõpphinda. Kohtu arvates võib eeldada, et paate metalli kokkuostu igapäevaselt ei tooda. Kuna tegemist ei ole tavapärase objektiga, ei ole eluliselt usutav, et tunnistaja R.J. võis paadi toomise peamistes asjaoludes (kes tõi ja kuidas, milline leping selle kohta vormistati) eksida. Apellandi arvates võis eksimine olla tunnistaja jaoks vajalik, et varjata paadi tegelikke toojaid ning kasutada võimalust süü veeretamiseks L.N-i kaela. Apellant on seisukohal, et kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid, et kannatanule kuuluva paadi varastas L.N . Sellest tulenevalt taotleb apellant paadivarguse episoodis süüdistatava õigeksmõistmist. Tsiviilhagi süüdistatav ei tunnista. Süüdistuses T.K. kehalises väärkohtlemises ei ole L.N löömise fakti eitanud. Maakohus aga ei nõustunud L.N-i seisukohaga, et ta lõi kannatanut enesekaitseks, s.t sisuliselt tegutses hädakaitseseisundis. Süüdistatava väitel eelnes kaikaga löömisele T.K. rünne tema vastu maja nr X ees, mis seisnes L.N-i pikalitõukamises ja pärast seda läks L.N kuurist kaigast võtma, kuna T.K. tuli talle järgi ja tahtis L.N uuesti rünnata. Kannatanu T.K. on sellist 5 sündmust eitanud. Kannatanu ütlustest tuleneb, et L.N ründas teda esimesena maja X juurde viival teerajal ja alles seejärel jooksis ta lööjale maja nr X juurde järgi. Maakohtu arvates ei olnud L.N mingit alust arvata, et T.K. teda ründab. Apellant sellega ei nõustu. T.K. oli teda esimesena rünnanud ning süüdistataval oli alust arvata, et teda rünnatakse uuesti. T.K. l oli ka motiiv tema ründamiseks. Oli ju L.N toime pannud varguse tema ema korterist. Kuna antud sündmuse kohta pole muid tõendeid kui kannatanu ja süüdistatava ütlused, siis on kohus eelistanud kannatanu ütlusi. Sellega on kohus rikkunud KrMS § 61 sätteid, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Samuti on kõik kahtlused tõlgendatavad süüdistatava kasuks. Apellant taotleb L.N-i õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 121 järgi. Karistuse osas on apellant seisukohal, et kuna L.N ei ole süüdi KarS § 121 järgi ning ka paadi varguse episoodis, siis on olemas kõik asjaolud, et temale mõistetud karistust kergendada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, hinnanud L.N-i kaitsja apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-10 kohaselt on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Riigikohtu määruse nr 3-1-1-120-09 kohaselt tuleb ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata (menetlustulemi perspektiivitus). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuses on igakülgselt põhjendatud, millistele tõenditele tuginedes leidis maakohus, et L.N-i süü Ü.K. paadi varguse episoodis ja T.K. kehalises väärkohtlemises on tõendamist leidnud (tl 157-159). Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt uuris maakohus tõendeid nende kogumis, s.t kuulas kohtuistungil ära süüdistatava ja kannatanud Ü.K. ning T.K. ning uuris kriminaaltoimikus leiduvaid kirjalikke tõendeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsustusega L.N-i süü tõendatuse kohta ja apellatsioonis esitatud väited ei lükka maakohtu põhjendusi ümber. Kaitsja vastuväited olid maakohtule teada kohtuvaidluste kaudu ning esitatud kaitseversioonidele on maakohus oma otsuses ka vastanud. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, nagu oleksid tunnistaja R.J. ütlused suunatud paadi tegelike toojate varjamisele ja süü L.N-i kaela veeretamisele. R.J. ütlused on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega (kannatanu Ü.K. ütlustega, metalli ostu-müügilepingus kajastatud andmetega) ja maakohtul puudus igasugune alus lugeda tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks. Kaitsja vastupidine väide on paljasõnaline ja tugineb üksnes oletustele. Apellatsioonis leitakse, et lüües T.K. viibis L.N hädakaitse seisundis. Taoline apellatsioonis esitatud väide on ringkonnakohtu arvates ümber lükatud kannatanu T.K. ja süüdistatava enda ütlustega nende kogumis. L.N pole väitnud, et T.K. oleks teda löönud. Samas nähtub tema ütlustest, et tal jäi aega kuuri jooksmiseks, kaika võtmiseks, kuurist väljumiseks ning alles siis kohtus ta T.K. ga uuesti. Seega ei saanud ringkonnakohtu hinnangul 6 olla tegemist vahetu või vahetult eesseisva ründe tõrjumisega. Nimetatud kaitseversiooni põhjendamatusele on andnud hinnangu ka maakohus (tl 158 pöördel). Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 7 Mati Kartau