1-09-16966/25

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-16966 Kohtukoosseis Paavo Randma, Sten Lind, Malle Preimer Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. aprilli 2010 otsus Apellatsiooni esitaja P.I , isikukood: XXX, XXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXXX, elukoht: XXXXXXX XXXX X-XX, töötu, varem kriminaalkorras karistatud neljal korral, viimati 7.10.2008 Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7 - § 25 lg 2 järgi – 3 kuud 28 päeva vangistust tingimisi 2-aastase katseajaga; Resolutsioon Jätta P.I apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. aprilli 2010 otsusega tunnistati P.I süüdi KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi ning karistuseks mõisteti talle 8 (kaheksa) kuud vangistust; KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi ning karistuseks mõisteti talle 10 (kümme) kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõisteti süüdistatavale karistuseks kuritegude kogumi eest 1 (üks) aasta ja 2 (kaks) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (4 kuud 20 päeva) võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti P.I-le 9 (üheksa) kuud ja 10 (kümme) päeva vangistust, millest KarS § 68 lg 1 alusel loeti kantuks 5 päeva eelvangistust. 1 KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust (9 kuud ja 5 päeva vangistust) 7.10.2008 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse kandmata osa võrra (3 kuud ja 28 päeva vangistust) ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 1 (üks) aasta 1 (üks) kuu ja 3 (kolm) päeva vangistust. Kohtuotsusega rahuldati ka kannatanute esitatud tsiviilhagid ja mõisteti P.I-lt välja 2000 krooni A. S. kasuks; 5500 krooni M. P. kasuks ja 6000 krooni B. V. kasuks. Solidaarselt kaassüüdistatav A.E-ga mõisteti P.I-lt kannatanu A. A. kasuks välja 200 krooni. Menetluskuluna mõisteti P.I-lt määratud kaitsjale makstava tasu 3885 krooni ja sundrahast 5000 krooni. Kohtuotsusega tunnistati P.I süüdi ajavahemikus 1.10.2009 – 9.11.2009 viie varguse toimepanemises, samuti neljal korral valdaja tahte vastaselt võõrasse eluruumi, piirdega alale ja garaaži tungimises. Kõik need kuriteod panid süüdistatav toime talle kohtu poolt määratud katseajal.
5. Maakohtu otsuse peale esitas P.I apellatsiooni, milles ta leiab esmalt, et talle on mõistetud liiga karm karistus. Ta palub arvestada karistuse mõistmisel tema puhtsüdamlikku kahetsust, aga ka seda, et tal on kindel elukoht ja perekond. Vabaduses olles ta töötas ning kuriteod pani ta toime üksnes raske majandusliku olukorra tõttu; praegusel hetkel on tal olemas pakkumine tööandjalt. Ka palub apellant vähendada talt väljamõistetud tsiviilhagisid ja menetluskulusid, kuna ta on töötu ja viibib vahi all. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
7. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis esitatud taotlused on jagatavad kaheks – mis puudutavad esmalt mõistetud karistust (I) ning teiseks, mis puudutavad väljamõistetud menetluskulusid ja tsiviilhagisid (II). Nendes küsimustes on ringkonnakohtu seisukoht järgmine. 2 I
8. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
9. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral ning apellatsioon on ilmselgelt perspektiivitu. Maakohus on otsuses vaaginud esmalt ka rahalise karistuse mõistmise võimalust ning vastanud sellele eitavalt; ringkonnakohus soostub sellega täielikult. Nii on maakohus märkinud, et süüdistataval puudub kindel sissetulek, ta pruugib narkootilisi aineid ning kuriteod pani ta toime ajal, mil talle mõistetud vabadusekaotuslik karistus oli jäetud tingimuslikult täitmisele pööramata. Juba need asjaolud viitavad üheselt rahalise karistuse kui sanktsiooniliigi rakendamise sisulisele võimatusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures otsuses nr 3-1-1-24-07 leidnud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Ning tunnistada tuleb, et varasemad katsed süüdistatava õiguskuulekale teele suunamisel on ebaõnnestunud; eelmiste kohtuotsustega mõistetud karistused ei ole suutnud tagada süüdistatava õiguskuulekat käitumist. P.I on jätkanud vaatamata eelnevatele karistustele kuritegude sooritamist ning on üheselt selge, et senised meetmed ei ole täitnud enda eesmärki karistuselt oodatavalt eripreventiivses tähenduses.
10. Samuti puuduvad alused mõistetud karistuse vähendamiseks. Silmas tuleb pidada, et P.I pani toime kuriteod, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis aastat. Vangistuse minimaalne kestus on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt arvestanud kõiki karistuse mõistmisel tähendust omavaid asjaolusid (sh süüteo toimepanemise kahetsemine kergendava asjaoluna) ning mõistnud karistuse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras, mis ei hälbi väljakujunenud karistuspraktikast. Apellant ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud sanktsiooniliigi muutmise/karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. Apellant viitab küll võimalusele asuda tööle, kuid kinnitab samaaegselt, et töökoht oli tal ka kuritegude toimepanemise ajal; see ei ole aga kummatigi taganud varasemalt tema õiguskuulekust. Ka elukoha ning perekonna olemasolu ei ole takistanud süüdistataval käitumast teisi isikuid kuritegelikul viisil kahjustavalt. Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium P.I-le vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas või muuta valitud sanktsiooniliiki. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks. 3
11. Teoreetiliselt on võimalik siiski asendada süüdistatavale mõistetud karistus karistuse edasise individualiseerimise käigus üldkasuliku tööga – seda võimaldab KarS § 73 lg 4 ja § 74 lg
12. Kriminaalkolleegium leiab, et selline karistuse individualiseerimise viis on käesoleval juhul välistatud ja seda järgmistel asjaoludel. 8.1 Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata. Apellant ei ole osundanud ühelegi asjaolule, mis iseloomustaks erandlikuna süüteo toimepanemise asjaolusid või tema isikut ja ringkonnakohtu arvates need ka puuduvad. Süüdistatava käitumise näol on tegemist sisuliselt süstemaatilise ning teadliku teiste isikute omandi kahjustamisega, mis kujutas süüdistatavale (täiendavat) sissetulekuallikat. 8.2 Ka süüdistatava isik ei anna vähimalgi määral alust positiivse prognoosotsuse tegemiseks, mis võimaldaks teha järeldust, et mõistetud karistuse reaalne ärakandmine oleks ebaotstarbekas. Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on P.I enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 73, § 74 ning § 69 sätete rakendamise. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-87-08 selgitanud, et kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab aga kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist. Käesoleval hetkel on selle KarS § 69 sätete rakendamist välistava asjaoluna märkinud maakohus süüdistatava poolt narkootiliste ainete tarvitamise; sellele argumendile ei vaielda apellatsioonis seejuures ka vastu. Juba see asjaolu välistab eos süüdistatavale mõistetud karistuse asendamise üldkasuliku tööga. II
13. Teiseks taotleb apellant temalt väljamõistetud menetluskulude ja tsiviilhagide vähendamist. Ka selle taotluse rahuldamiseks puuduvad ringkonnakohtu hinnangul igasugused võimalused ja seda järgmistel kaalutlustel.
14. Apellatsioonis taotleb M. P.I väljamõistetud menetluskulude riigi kanda jätmist argumendil, et tal puuduvad nende tasumiseks vahendid. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa see väide olla käesoleval juhul menetluskulude täiendavaks riigi kanda jätmise aluseks. 10.1 KrMS § 180 lg 3 sätestab tõepoolest, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et juba see sõnastus näitab, et menetluskulude kandmisest ei saa süüdistatavat vabastada täielikult, vaid üksnes osaliselt. Seega ei saa menetluskulusid jätta riigi kanda tervikuna ka siis, kui inimesel puuduvad sissetulekud täielikult. Seejuures tuleb osundada, et maakohus on seda võimalust ka juba rakendanud – sundraha on süüdistatavalt mõistetud välja üksnes osaliselt. 4 10.2 Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad igasugused alused menetluskulude täiendavaks vähendamiseks. Nimelt on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium olnud senises praktikas kestvalt seisukohal, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga otsustavalt eitada. Nimelt on P.I varasemalt kriminaalkorras karistatud neljal korral, valdaval juhtudel varavastaste süütegude toimepanemise eest. Seetõttu on menetluskulude riigi kanda jätmine sellel argumendil täiesti asjakohatu. Olles viimase vabadusekaotusliku karistuse kandmiselt tingimuslikult vabastatud, pani apellant lühikese ajaperioodi vältel toime uued kuriteod, käesoleval juhul seitse episoodi. Kuritegude kestev toimepanek on olnud P.I isiklikuks valikuks ning sellises situatsioonis pole mingit alust jätta menetluskulusid täiendavalt riigi kanda. 10.3 Eraldivõetult ei ole menetluskulude vähendamiseks asjakohane ka väide, et apellandil puudub sissetulek menetluskulude tasumiseks. Selle argumendi rakendamise korral satuks ebavõrdsesse olukorda isikud, kes siiski töötavad – nemad peaks jätkuvalt menetluskulud siiski kandma. Samas on ka süüdistatav apellatsioonis ise kirjutanud (seda küll taotlusega vähendada mõistetud karistust), et vabaduses viibides on ta töötanud ning tasunud varasemalt väljamõistetud menetluskulusid. Selline võimalus on tal olemas seega ka praegusel juhul, s.o karistuse kandmiselt vabanemise järgselt. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et apellandi taotlus menetluskulude täiendavaks vähendamiseks on täielikult realiseerimatu ning perspektiivitu. 10.4 Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude tasumine ei pea toimuma koheselt pärast kohtuotsuse jõustumist. Nimelt sätestab KrMS § 423, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. KrMS § 424 kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Seega saab nimetatud taotluse esitamisel ja motiveerimisel P.I täitmiskohtuniku vahendusel kindlaks määrata endale jõukohase ning riiklikult aktsepteeritud graafiku temalt välja mõistetud menetluskulude tasumiseks.
15. Samuti puudub igasugune alus vähendada kannatanute kasuks väljamõistetud tsiviilhagisid. Süüdistatav on tunnistanud kõiki toimepandud kuritegusid ning võtnud omaks nendega tekitatud kahju (kd 9, tlk 105). Tsiviilhagile on vaieldud vastu vaid ühes episoodis, mille P.I pani toime koos kaassüüdistatav M.R-iga (kd 9, tlk 106); tsiviilhagile on selles osas vaielnud vastu ka süüdistatava kaitsja (kd 9, tlk 131 pöördel). Selles osas ei ole P.I-lt aga tsiviilhagi ka välja mõistetud, kuna kohus on jätnud selles episoodis tsiviilhagi tõendamatuse tõttu rahuldamata (otsuse lk 35). Nagu öeldud, on muus osas süüdistatav tsiviilhagid aga omaks võtnud. 11.1 Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses lähtuda tsiviilmenetluse regulatsioonist. Maakohtu istungil on, nagu öeldud, P.I tunnistanud end süüdi kõigi talle omistatud varavastaste süütegude toimepanemises ning ka kinnitanud, et on nõus kõik tsiviilhagid hüvitama. Teisisõnu – süüdistatav on tunnistanud nii süütegude toimepanemist kui ka varalise kahju tekitamist tõendamist leidnud ulatuses. Sellises situatsioonis on tegemist hagi õigeksvõtmisega TsMS § 440 tähenduses ning vastavalt osundatud paragrahvi lg-le 1 peab kohus sellisel juhul hagi rahuldama; ning selliselt on maakohus ka toiminud. Seejuures tuleb märkida, et kohus on hagi õigeksvõtuga seotud, v.a juhul, kui ei esine 5 TsMS § 440 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mis on aluseks menetluse jätkumisele. Käesolevas kriminaalasjas hagi õigeksvõttu takistavaid asjaolusid TsMS § 440 lg 4 tähenduses ei esinenud ning kohus on seega teinud ainuõige lahendi ning tsiviilhagi rahuldanud; kohtul ka puudusid selles osas teised käitumisalternatiivid. Teoreetilises plaanis oleks võimalik vähendada tekitatud kahju argumendil, et kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust endast tulenevatel asjaoludel. Käesoleval juhul aga millestki sellisest rääkida ei saa. Süüdistatava käitumine oli suunatud võõra omandi kahjustamisele ning tuvastamist leidnud kahjud olid selle kuritegeliku käitumisega vahetus seoses. Seega on maakohus õigustatult mõistnud tsiviilhagid välja täies mahus. Konkreetne tsiviilhagide tasumine toimub aga täitemenetluse käigus ning ringkonnakohtul puudub pädevus sellesse käesoleval hetkel sekkuda.
16. Eeltoodud alusel leiab ringkonnakohus, et apellatsioon tuleb kui ilmselt põhjendamatu jätta läbi vaatamata. Täiendavalt viitab kriminaalkolleegium veel järgmisele asjaolule. Kui ringkonnakohus lahendaks kriminaalasja istungimenetluses, tooks see vältimatult kaasa kaitsekulude tekke minimaalselt summas 1000.- krooni, mis tuleks maakohtu otsuse rahuldamata jätmisel välja mõista P.I-lt kui apellatsiooni esitajalt; teisisõnu, menetluskulude summa kasvaks veelgi. Ringkonnakohus ei usu, et see vastaks P.I huvidele.
17. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Sten Lind Malle Preimer 6