11

Kriminaalasi 1-10-7440 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06.septembril 2011.a. Tallinnas (Liivalaia kohtumaja) Kriminaalasja number 1-10-7440 Kriminaalasi F.G süüdistuses KarS§ 291 järgi Kohtunik Piret Liivo Kohtuistungi sekretär Terje Liebert Prokurör Rainer Amur Kaitsja Owe Ladva Süüdistatav F.G , isikukood xxx, elukoht: xxx, ei tööta , kesk-eriharidusega; EV kodanik; emakeel: eesti keel; varem kriminaalkorras karistamata. Menetluse liik üldmenetlus RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada F.G KarS § 291 järgi ja mõista talle karistuseks 1 aastat vangistust. KarS§ 73 lg.1,3 alusel määrata, et vangistus jäetakse tingimisi süüdimõistetu suhtes kohaldamata ja mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui F.G ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o. 06.09.2011.a. KarS§ 49 alusel kohaldada lisakaristust ning võtta F.G-lt vanglas töötamise õigus 3 aastaks. KrMS§ 175;§ 179 alusel välja mõista F.G-lt riigituludesse sundraha 417,03 eurot ja kaitsjatasu 525,38 eurot. Menetluskulusid on võimalik vabatahtlikult tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB Pangas või arvele nr 221023778606 Swedbank’is või arvele nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, viitenumbriga 2800049777 ja selgitus: süüdistava nimi, 1-10-7440, sundraha, kaitsjatasu. Kui menetluskulud ei ole tähtajaks täises ulatuses tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu ja prokurör 15 päeva jooksul esitada apellatsioonteate, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Apellatsioonteadet ja apellatsiooni võib otsuse teinud kohtule esitada ka faksi teel. Apellatsioonteate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna kättesaadav 29.09.2011.a. Asjaolud ja menetluse käik: F.G süüdistatakse selles, et tema, töötades Vangla Järelevalveosakonna valvurina, kellele on riigi poolt pandud järelevalveülesanded, olles seega ametiisik KarS 288 lg 1 mõttes, 30.10.2009. a. kella 20.00 paiku, täites oma ametialaseid ülesandeid Xxx asuva Vangla Kartserihoones, kasutas Vangistusseaduse § 71 lg 2 nõudeid rikkudes kinnipeetava M A ´i, kes viibis oma kambris, suhtes ebaseaduslikult vägivalda - kell 20:01:39 lükkas M A ’i kambri ukse lähedusest kambrisse sisse, sisenes kambrisse ja lõi teda jalaga parema sääre piirkonda; peale kambrist väljumist jätkas järgnevate kambrite kontrollimist, mille ajal kell 20:03:45 avas M A kambri number 80 ukseluugi ning sirutas pea välja. F.G läks tagasi kamber nr 80 juurde ja andis M A ´ile korralduse panna pea kambrisse, mida M A ei täitnud, mistõttu surus F.G kell 20:05:04 ukseluuki kinni selliselt, et M A ´i pea oli luugi vahel. Selliste tegevustega tekitas F.G kinnipeetavale M A ’ile füüsilist valu ja tervisekahjustusi – pikliku hematoomi mõõtmetega 1x5 cm kaela piirkonda ning reiele hematoomi mõõtmetega 10x15 cm. Vangistusseaduse § 71 lg 2 kohaselt on vanglateenistuse ametnik õigustatud enesekaitsevahendeid ja füüsilist jõudu kasutama vaid teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks. Füüsilise jõu kasutamine M A ´i suhtes toimus seadusliku aluseta ja põhjendamatult, isik ei osutanud vanglaametnikele füüsilist vastupanu ega seadnud neid oma tegevusega ohtu. 2 Seega F.G, kinnipeetava suhtes ebaseadusliku vägivalla toimepanemisega ametialaseid ülesandeid täitva ametiisikuna, pani toime KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo. F.G ennast KarS§ 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Süüdistatava kaitsja Owe Ladva asus seisukohale, et süüdistus on põhjendamatu. Kaitsja on seisukohal, et ei ole tõendatud kambrisse lükkamine ja nn. kannatanu löömine F.G poolt. Selle kohta puuduvad sisuliselt igasugused tõendid, välja arvatud kannatanu ütlused. On tõendatud, et tõenäoliselt ei tekitatud jalajälge oma pükstele kannatanu ise, kuid on täielikult tõendamata, et seda tegi F.G . Samuti on kaitsja seisukohal, et süüdistuses esitatud teod F.G poolt toimepanduna ei ole kvalifitseeritavad kuriteona. Kui kannatanu ise asetab oma jala kambri ukse vahele või pea läbi ukseluugi, siis käitub kinnipeetav selliselt, et teda tuleb sundida käituma vastavalt kehtivale korrale ning sellise käitumisega on ta ka tekitanud võimaliku ohu. Seega tuleb lugeda, et F.G tegutses teenistusülesannete täitmisel ning enda ja teiste vanglaametnike ohutuse tagamiseks. Kohtu järeldused F.G süüdistuses KarS§ 291 järgi. Kohus, kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid, kuulanud ära kannatanu ning tunnistajate ütlused, asub seisukohale, et kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on F.G süü KarS§ 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises täielikult tõendamist leidnud ning kohtueelses menetlus kvalifitseeritud õigesti. Kohus motiveerib oma järeldusi alljärgnevalt: On tõendamist leidnud, et F.G oli ametiisik Vanglas. Nimetatut kinnitas ise ka F.G , samuti on toim. lk. 70 olev käskkiri F.G ametisse nimetamise kohta. Samuti ei ole vaidlust osas, et F.G täitis 30.10.2009.a. teenistusülesandeid Tallinna Vanglas ning andis valvekorra üle L’le ja A’ile. Süüdistatav F.G ennast süüdi ei tunnistanud ning andis ütlusi selle kohta et töötas 30.10.2009.a. Vanglas valvurina. Vanemvalvur andis talle korralduse minna kartserisse, kuna eelmine töötaja läks tund aega varem ära. F.G jäi tunniks ajaks üksi valvesse. Kui ta vahetuse vastu võttis, siis vanemvalvur ütles, et A lõikas mõlemat kätt, tekitas vigastusi, on agressiivne ja nõuab meditsiinitöötajat. Meditsiinitöötaja oli talle välja kutsutud. A peksis vastu ust, F.G kutsus talle meditsiinitöötaja. Meditsiiniõde vaatas ta üle ja lahkus. A maha ei rahunenud ja nõudis tablette. Vahetuse üleandmine pidi toimuma kell kaheksa. Kuskil veerand kaheksa ajal käis meditsiinitöötaja veel A ’i juures ning sel ajal turvas F.G meditsiinitöötajat, kuna A ’i käitumine oli väga agressiivne. Peale meditsiinitöötaja lahkumist hakkas A teisi kinnipeetavaid õhutama ja karjus neile midagi tablettidega seotut. Samuti ässitas ta teisi kinnipeetavaid protestima, et nende õigusi rikutakse ning neil on õigus saada veel üks lisatekk. F.G möönis, et sellise olukorra tekkides, kui on näha ohtu massiliste rahutuste tekkimiseks, on tema kohustuseks sellest koheselt teatada korrapidajale, kuid kas ta seda tegi, F.G enam ei mäletanud. A ’iga on pidevalt probleeme, ta ässitab kinnipeetavaid kruusidega kopsima või toidust loobuma, kui tema nõudmisi ei täideta, on väga konfliktne ja pretensioonikas. F.G on tema suhtes teinud korduvalt ettekandeid, talle on ka määratud karistusi rikkumiste eest ning F.G hinnangul ongi käesolev kriminaalasi pigem A ’i kättemaks talle. Ka teised valvurid on A ’i kohta teinud pidevalt ettekandeid. F.G käskis A ’il rahulikult istuda kuni uue vahetuse saabumiseni, teised kinnipeetavad rahunesid kuskil 10-15 3 minuti jooksul. Natuke enne kaheksat tulid L ja A vahetust üle võtma ning F.G teatas, et A ning M on väga agressiivsed ja häälestatud just F.G vastu. Miks see nii võis olla, F.G seletada ei osanud, tema enda hinnangul ei teinud mitte midagi kinnipeetavaid ärritavat. Ta lükkas A 'i kambrisse kuna kartis oma elu pärast teades, et F.G HIV positiivne ning A võttis välja žileti, et ennast lõigata, F.G selgituste kohaselt oli L tema selja taga ja ei saanud juhtunut täpselt näha. F.G selgitas, et ta kartis oma elu pärast ning ta tunnetas žileti poolt endale ohtu. A ’i pükstele tekkinud jalajälje kohta F.G suuremat selgitusi anda ei osanud. Ütles vaid, et algselt kambris käies seda jälge ei olnud ning suure tõenäosusega tekitas selle A ise. Samuti A 'i pea surumise kohta selgitas F.G, et hoidis ainult toiduluugist kinni, mitte mingil juhul ei surunud. Mingit ohtu A F.G'le toiduluugist pea välja pistmisega ei tekitanud seda F.G kinnitas. Samuti ütles F.G, et tema ei mäleta A ’il tätoveeringute olemasolu. Kokkuvõtvalt eitas F.G igasuguse vägivalla kasutamist A ’i suhtes. Kuigi F.G oma süüd ei tunnistanud, on kohtu hinnangul tema poolt antud selgitused vastukäivad ning ebaloogilised ning ei riimu mingilgi moel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Eelkõige omavad olulist kaalu tunnistaja IL ütlused, kes selgitas, et töötab ligikaudu 25 aastat Vanglas. F.G on tema kolleeg, kuid ühises vahetuses nad töötanud ei ole. Tunnistaja mäletab, et 2009.a. tuli ta vahetust üle võtma F.G-lt. Koos temaga oli veel noor kolleeg R A. F.G kohe ütles neile, et ei taha läheneda kambri nr. 71 juurde, kus on kinnipeetav Marina M . Tunnistaja läks sinna koos R A ´iga, R tegi ukse lahti ja tunnistaja nägi, et Marina M seisis kambris kruus veega käes. Kui tunnistaja küsis, et mis juhtus, et miks sa seisad ukse juures kruusiga, vastas M , et ta ei oodanud neid, vaid F.G . Ta oli närviline. M valas vee kruusist välja ja rahunes. Korrapidajaks oli sel päeval V P . Kuna vahetuse üleandmisel on kohustus üle kontrollida kõik kambrid, siis tunnistaja seda ka tegi. Kambris 80 oli M A . Kui nad ukse avasid, seisis A uksel, karjus ja ropendas, kelle jutust selgus, et F.G ei olnud talle kutsunud arsti. L sisenes kambrisse kui vanemvalvur, vaatas kambri üle ning püüdis rahustada A ’i, kes oli tuntud, kui pidev valvurite provotseerija. A küll kergelt rahunes, kuid tunnistajale tundus, et F.G oli A ’ile öelnud midagi sellist, mis mehe ilmselgelt oli endast välja viinud. Ta lahkus kambrist ning F.G hakkas kambriust sulgema ning sel hetkel hakkas A karjuma. Tunnistaja märkas, et A ’i jalg oli jäänud ukse vahele. Tunnistaja tegi ukse rohkem lahti ja F.G tõukas A ’i rinna piirkonda, et viimane siseneks kambrisse ning läks talle kambrisse järgi. Tunnistaja seisis kambri ukse kõrval, tekkis segadus, kõik karjusid ja siis korraga lõi F.G jalaga A ’i jala pihta. Mingit põhjust kannatanut lüüa küll ei olnud, kuna kinnipeetav ise füüsilist agressiivsust üles ei näidanud. Peale seda nad sulgesid kambriukse ning tunnistaja kandis juhtunust ette korrapidajale. Siis A hakkas ust taguma ja nõudma korrapidajat, et hakkab ennast lõikuma. Trummeldas kogu see aeg vastu ust ja lõi nii toiduluugi lahti, pistis pea sealt välja ja karjus kõigile, et Sergei peksis ta läbi. Tunnistaja palus tal pea ära võtta, et saaks luugi kinni panna ning ütles, et korrapidaja on juba kutsutud, kuid A pead ära ei võtnud. L lahkus sealt alumisele korrusele mõneks minutiks ning tagasi tulles avanes kummaline pilt. R F.G alles uus töötaja ja tunnistaja nägi, et tema käes on madrats. A ütles, et F.G ütles talle, et ta võtaks madratsi, et siis sellega A ’i pea tagasi kambrisse suruda. Tunnistaja käskis kohe madrats ära panna ning kuidagi sai ta A ’i nõusse pea luugist ära võtta. F.G lahkus ning edasi saabus juba korrapidaja, kellele anti ülevaade olukorrast. Samal päeval nägi ta veel F.G seletuskirja kirjutamas. Tunnistaja ise tegi juhtunu kohta ettekande, mille saatis ära elektronpostiga. Mõned päevad hiljem kohtus ta uuesti F.G-ga, kes hakkas väga emotsionaalselt selgitust nõudma ettekande kohta. Tunnistaja vastas, et kirjutas nii nagu asi oli ja varjama midagi ei hakka. 4 Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja L ütluste usaldusväärsuses. Tegemist on pikaajalise vanglatöötajaga ning mingeid konflikte tal F.G-ga olnud ei ole. Nende suhted on olnud pelgalt tööalased ning seega ei ole kohtul alust kahelda L ütluste objektiivsuses. Kuigi nii F.G kui ka tunnistaja IL iseloomustasid kannatanu A ’i kui äärmiselt probleemset kinnipeetavat, kellega läbisaamine ja suhtlemine nõuab igasuguse kannatuse proovilepanekut, kattuvad tunnistaja poolt antud ütlused täies mahus hoopis kannatanu poolt räägituga. Seega järeldab kohus, et tunnistaja L on andnud täiesti erapooletuid ütlusi ja on rääkinud seda, mida nägi. Ja nimelt kannatanu M A andis ütlusi selle kohta, et kandis karistust Vanglas 2008.a. kuni 2009.a. F.G-ga puutus ta kinnipidamise ajal kokku, nende vahel oli väga palju sõnavahetust ning ühel korral ründas F.G teda ka füüsiliselt. Millest konflikt täpselt alguse sai, kannatanu enam ei mäletanud, kuid mäletas, et hakkas F.G-le selgitama, millised on tema õigused vanglas, peale mida F.G lõpuks ründas teda. F.G lõi teda jalaga ning sulges kambriukse, peale mida pistis kannatanu pea välja ukseluugist ning F.G pigistas ta pea luugi vahele eesmärgiga, et kannatanu pea luugi vahelt ära võtaks. F.G kõrval seisis ka löömise hetkel vanglatöötaja Irina, kes löömist nähes ütles kohe, et Sergei, mida sa teed, nii ei tohi. Kannatanu hinnangul pidi toimuv ka videolindile jääma. F.G lõi kannatanut uksel jalaga vastu rinda ja allapoole kõhtu, oli väga valus ning selle fikseeris ka meditsiiniõde. Samuti kutsus kannatanu kohe valvevanema, kes fotografeeris jalajälje tema pükstel ning veendus, et kannatanu ise ei ole seda jälge tekitanud. Kannatanu möönis, et provotseeris F.G ja pani jala ukse vahele, et seda sulgeda ei saaks ning selleks, et ust sugeda, lõigi F.G teda jalaga, kuid kinnitas ka, et ise ta füüsilist ohtu F.G-le ei kujutanud. Samuti, kui ta pistis pea kambriluugist välja, surus F.G seda kinni ning kannatanul oli valus. Sellest surumisest jäid talle kaelale jäljed, millised samuti meditsiinitöötaja fikseeris. Kannatanu aga kinnitas, et füüsiliselt ta mingilgi moel F.G ei ähvardanud. Samuti selgitas kannatanu, et terariita, millega ennast vigastada, tal kambris ei olnud ja ei saanudki olla. Ta möönis, et ähvardas vanglatöötajaid, et vigastab ennast lõikudes, kuid see ähvardus oli tähelepanu saavutamiseks. Nii tunnistaja L kui kannatanu ütlusi kinnitab ka kohtus vaadatud videosalvestis, millelt on näha kuidas kambriuks on avatud (uks avaneb eestpoolt vaadates vasakule) ning kambriukse pealt on näha kinnipeetava pea ning kinnipeetav seisab ukseaval. Toimub vestlus kinnipeetava ja F.G vahel ning on näha, et kinnipeetav ei tee ühtegi ründavat liigutust (tema peanupp ei liigu ukseava vahelt koridori poole ning ka valvurid ei tõrju mingit rünnet (ei liigu kambrist eemale). F.G ei lase kambriust sulgeda ning valvurid L, kes seisab uksest paremal ja F.G, kes seisab L kõrval vasakul, suruvad ust kinni, kuid see ei õnnestu, mille peale tõmbab F.G ukse uuesti avali, liigub korraks kambriukse varju, tuleb tagasi ning uks läheb kinni. L'le on kogu tegevus kogu aeg jälgitav, sest tema on isegi nähtavuse kohapealt paremal positsioonil kui seda oli F.G. Videosalvestusel nähtuga on täielikult ümber lükatud F.G väide, et L ei saanud näha, mida ta korraks kambrisse sisenedes tegi. Videosalvestusel on näha ka seda, kuidas A kambriukse toiduluugi lahti lükkab ja pea sealt vahelt välja pistab. Selgelt on näha, kuidas A F.G-ga, kes seisab tema ukse ees, vaidleb (A 'i suu liigub pidevalt), mille peale F.G jõuga surub luuki kinni nii, et A 'i pea on vahel. Sellega on täielikult ümber lükatud F.G väide, et ta lihtsalt hoidis luuki üleval. 5 M A ’i vigastusi kinnitab ka meditsiinilised õiendid toim. lk. 8 ja 9, millest nähtuvalt tuvastati kannatanul 30.10.2009.a. kaelal piklik hematoom ja paremal labajalal tugev paistetus, vasakul käsivarrel kriimustus ning vasakul reiel hematoom. Tunnistaja V P andis ütlusi selle kohta, et ta töötab Vangla XXX üksuses valvurina ning intsidendi ajal oli ta korrapidaja XXX. Tema peamiseks ülesandeks on järelevalve kinnipeetavate üle ja korra tagamine vanglas. Oktoobris 2009.a. kutsus teda I L, kuna kinnipeetavad olid ärritunud ning F.G lubanud ennast lõikuda. Tunnistajale teadaolevalt võttis IL vahetuse vastu F.G-lt . Tunnistaja suundus koheselt kartserisse. Sel hetkel olid kambri uksed kinni ning A ’i kambri ukse kõrval seisid L ja F.G. P avas kambri ukse ning küsis A ’ilt, miks viimane ennast lõikuda tahab ning viimane vastas, et teda lõi F.G ning nõudis arsti kutsumist. A ’i pükstel oli tõepoolest jalajälg, millest kannatanu palus ka tunnistajal foto teha. Peale fotode tegemist viis ta fotoaparaadi peavalvesse ning sealt võttis julgestusosakond selle enda kätte. Selliste tõendite pinnalt saab kokkuvõtvalt järeldada, et kannatanu ütlused on kooskõlas tunnistajate ütlustega, videosalvestisega ja muude tõenditega (meditsiinidokumendid) ning F.G ütlused tuleb lugeda ennastõigustavaks. F.G kinnitab, et A 'i agressiivsus oli nii suur, et oli oht massilistele korratustele. Samas tema enda sõnade kohaselt pidi ta sel juhul kindlasti korrapidaja kutsuma, kuid seda ta ei teinud ning sellest saab järeldada, et tegelikku ohtu siiski massilistele korratustele ei olnud. Nimetatut kinnitavad ka tunnistajad, kes on selgitanud, et kinnipeetavad olid küll ärritunud, kuid olukorras ei olnud midagi tavatut. Samuti loeb kohus ebausutavaks F.G selgitused selle kohta, et kannatanu ütlused on kantud isiklikust vimmast F.G vastu, kuna viimane on korduvalt A ’i suhtes teinud ettekandeid. F.G enda ütlustest tuleneb, et ka teised valvurid tegid A ’i suhtes ettekandeid, ka tunnistaja L on kinnitanud, et A polnud n.ö. „muster kinnipeetav“, ometi ei ole A ühegi teise valvuri osas pretensioone esitanud. Seega ei ole kohtu hinnangul usutav, et A just F.G'le tahtis kätte maksta. Kohus tuvastas veel teisigi vastuolusid F.G ütlustes. Nimelt F.G selgitas, et lükkas A 'i kambrisse kartuses oma elu pärast, kuna ta teadis, et F.G HIV positiivne ning A võttis välja žileti, et ennast lõigata. Terariista olemasolu on ümberlükanud nii tunnistaja L kui ka P. Samuti ei ole nimetatud väide lihtsalt eluliselt usutav, sest kui karta HIV positiivset, kes on ennast lõikunud ning kelle käes on žilett, siis ei läheks ükski aruselge inimene paljaste kätega kinnipeetavat rinnust lükkama. Kuigi F.G väitis, et ta kartis oma elu pärast ning ta tunnetas žileti poolt endale ohtu, ei osanud ta seletada, miks ta sellest kohtueelses menetluses sõnagi ei rääkinud, seda enam, et ülekuulamisprotokoll oli kirjutatud F.G poolt omakäelise seletusena. Tähelepanuta ei saa ka jätta vastuolu prokuröri poolt väljatoodus ja nimelt ütles F.G, et ta ei mäleta, et A 'il oleks olnud tätoveeringuid. Toim lk. 51 on selget näha fotol A ’i tätoveeringud kehal. Seega kui sel hetkel oleks A võtnud pluusi seljast nagu väidab F.G, oleks ta ka pidanud nägema tätoveeringuid. Vaatamata sellele, et prokurör esitas selles osas mitmeid kordi küsimusi, F.G seda ei mäletanud. Seega loeb kohus tunnistajate ja kannatanu ütlused usaldusväärseteks, need on omavahel kooskõlas ning riimuvad teiste kogutud tõenditega ning tulevavalt eeltoodust jõuab kohus järeldusele, et F.G pani toime KarS § 291 kuriteo, s.o. lõi põhjendamatult jalaga M A 'it ja surus M A 'i pea kambri ukse toiduluugi vahele, millega tekitas M A 'ile füüsilist valu ja kehavigastusi. 6 Vangistusseaduse § 71 lg 2 kohaselt on vanglateenistuse ametnik õigustatud enesekaitsevahendeid ja füüsilist jõudu kasutama vaid teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks. Käesoleval juhul on tõendatud, et F.G ei olnud ohus, keegi teda ei rünnanud, vaid ta ei suutnud seaduslikult hakkama saada teda provotseeriva kinnipeetavaga, mistõttu kasutas põhjendamatut füüsilist vägivalda. On vaieldamatult tuvastatud, et F.G probleemne kinnipeetav, kannatanu isegi ei eitanud asjaolu, et tähelepanu saavutamiseks „lõbustas“ ta ennast valvurite provotseerimisega. Kuid nagu ütles tunnistaja L, ongi valvuri kohus igal tingimusel jääda provokaatorite osas tasakaalukaks ja väljapeetuks. On üldteada asjaolu, et vanglaametniku töö nõuab suhtlemist kinnipeetavatega ning eeldab sotsiaalset küpsust, suhtlemisoskust ja -valmidust, enesekehtestamis-, analüüsi- ja sünteesivõimet. Vajalik on stressi- ja pingetaluvus. Töötaja peab olema kõrge moraaliga, õiglus- ja missioonitundega, korraarmastaja ja kohusetundlik. Sellel tööl on vaja tunda nii õigus- kui ka usuküsimusi, kultuuri, psühholoogiat, sotsiaaltööd jpm. Töö eeldab füüsilist pingutust ja vaimset tervist. Seega ei saa kuidagi õigustatuks lugeda ülemäärase jõu kasutamist ka sellistes olukordades. Vangivalvurid peavad jääma objektiivseks ja rahulikuks ka kõige keerulisemates olukordades ning ei saa solvuda, ärrituda ega kasutada ebaseaduslikku vägivalda, mida aga tegi F.G. Karistus: Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist. Käesoleval juhul F.G karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Ta on varem kriminaalkorras karistamata. Kuivõrd F.G ei tööta, ei ole ka põhjendatud tema karistamine rahalise karistusega. Kohtu hinnangul tuleb F.G KarS§ 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemises karistada lühiajalise vangistusega ning jätta see täielikult täimisele pööramata, kohaldades KarS§ 73 sätteid. Võttes arvesse, et töötades vangivalvurina, ootab ühiskond selliselt isikult teatud kõlbeliste omaduste olemasolu ning isik peab sobima antud ametisse, olles hea stressitaluvusega ning kõlbeliste omadustega asub kohus seisukohale, et F.G selline isik ei ole. Seega peab kohus vajalikuks kohaldada F.G suhtes lisakaristust KarS § 49 alusel võttes süüdimõistetult ära vanglas töötamise õiguse kolmeks aastaks. Kohus juhindub KrMS §§ 311- 315 sätetest. Piret Liivo Kohtunik 7