1-08-8551/10

1-08-8551 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-8551 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Ago Kutsar Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi E.L-i süüdistus KarS § 113 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2008 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav E.L Prokurör Ülle Hõrak Süüdistatav E.L elukoht: XXX XX, isikukood: XXX, töökoht: ei tööta varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Ann Saar RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 4, § 338 p 4, § 340 lg 2 p 4, tühistada Tartu Maakohtu
3. oktoobri 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-8551 osaliselt, s.o - E.L-ile süüdistuses KarS § 113 järgi mõistetud karistuses. Mõista E.L-ile süüdistuses KarS § 113 järgi karistuseks 6 (kuus) aastat vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Süüdistatava E.L-i apellatsioon rahuldada osaliselt. KrMS § 185 lg 1 alusel jätta vandeadvokaat Ann Saare kaitsjatasu 7788 krooni menetluskuluna riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. märtsist
5. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
6. märtsist
7. 1 Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. märtsist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
10. oktoobri 2008 otsusega mõisteti E.L süüdi KarS § 113 järgi ja teda karistati 9-aastase vangistusega. Maakohus arutas E.L-ile KarS § 113 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 20.04.2008 kl 03.30 paiku XXX XX korteris pani toime teise inimese tapmise, s.o pigistas tahtlikult sõrmedega M.P kaelapiirkonnast, põhjustades M.P surma mehaanilise lämbuse teel kaelaelundite pigistamisest kätega, mida kinnitavad nahamarrastused paremal pool kaela külgpinnal, verevalum paremal pool kaela pehmetes kudedes ja vasakul pool rinnaku-rangluu-nibujätkelihase klavikulaarpea alaosas ning lämbusele viitavad üldised tunnused. Kohtuotsuse motiivide kohaselt luges maakohus eksperdiarvamusega tõendatuks, et M.P surma põhjuseks oli mehaaniline lämbus kaelast pigistamise tagajärjel ja et surm võis saabuda süüdistuses märgitud ajal. M.P kaelal esinesid eksperdiarvamuse kohaselt kaelaelundite pigistamisest tekkinud vigastused. M.P tapmise E.L-i poolt leidis maakohus samuti täielikult tõendatud olema. M.P tapmist tunnistab ka E.L ise, kuid väidab, et M.P surma ta ei soovinud. Kui ta pärast M.P kaelast pigistamist avastas, et M.P on surnud, teavitas ta toimunust häirekeskust. Seda tõendavad häirekeskuse ja politsei juhtimiskeskuse kõnede salvestused. Järgnevalt tuvastas maakohus, et E.L pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. M. E.L ise eitab tahtlust M.P tappa. Tema kohtus antud ütluste kohaselt toimus juhtunu nii, et pikali olles pigistas ta ühe käega M.P kaelast. Kohus leidis, et selline väide on ümber lükatud eksperdi arvamusega, mille kohaselt M.P surma on põhjustanud mehaaniline lämbus kaelaelundite pigistamisest kätega. Ekspert on märkinud, et kaelaelundite vigastused on paiknenud mõlemal kaela poolel. Selleks, et täiskasvanud mees kaela pigistamise tagajärjel lämbuks, on kohtu hinnangul teatud aja jooksul vaja rakendada siiski märkimisväärset füüsilist jõudu. Ei ole usutav, et E.L sai sellist jõudu rakendada lamades ja ainult ühe käega M.P kaelast pigistades, liiatigi veel seisundis, kus E.L-i enda väitel oli tal ühe külje ribide piirkonnas valulik. Patsiendikaardist nähtuvalt on viimast E.L kaevanud ka arstlikul läbivaatusel 20.04.2008 hommikul AS Põlva Haigla kiirabis. Kohus loeb usutavamaks, et E.L pidi M.P lämmatamiseks üles tulema ja M.P kaelast oma mõlema käega kinni võtma. Juba saabunud tagajärg, s.o M.P surm viitab asjaolule, et E.L-i rünne pidi olema piisavalt tugev. Sellest, et M.P tema tegevuse tagajärjel suri, sai E.L kohtu hinnangul ka ise aru. Peale seda, kui E.L veendus, et M.P enam ei liigutanud, teatas ta M.P tapmisest häirekeskusesse. Kuigi E.L kinnitas, et ta ei soovinud M.P tappa ning sündmuskohal E.L-iga kohtunud tunnistajad M.M , K.K ja S.U tõendasid, et süüdistatav oli juhtunust märkimisväärses ärevuses, asus maakohus seisukohale, et nimetatu ei võimalda järeldada, et E.L põhjustas M.P surma ettevaatamatusest. Juba väline teopilt, s.o kätega teise inimese kaela pigistamine sel määral, et viimane lämbub, viitab tahtlusele kannatanut tappa. Kaudset tahtlust objektiivsete tehiolude põhjal on kohtupraktikas jaatatud enamasti juhul, kui kannatanu vigastus asetseb südame- või mõnes muus elutähtsas piirkonnas. Kaudne tahtlus eeldab, et isik kujutaks endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel ja möönab tagajärje saabumist. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Kohtu arvates kätega tugevalt teist inimest kaelast (kus paiknevad elutähtsad organid – veresooned, hingetoru) pigistades möönab süüdlane mistahes tagajärge, sh kannatanu surma saabumist ja tegu on seetõttu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtu arvates ei ole sellise tegevuse puhul mõistlik loota, et surma ei saabu. 2 Kuna asjas olevad tõendid ei võimalda täpselt hinnata, kui intensiivselt E.L M.P ründas (kas M.P näiteks osutas vastupanu, kui kaua E.L M.P kaela pigistas), asus kohus seisukohale, et E.L pani M.P tapmise toime kaudse, mitte otsese tahtlusega. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis toodud eksperdi arvamuses on loetletud ka muid M.P vigastusi, mis võisid olla saadud löömise tagajärjel. E.L-i ütluste kohaselt oli ta M.P ühel korral küünarnukiga löönud ja viimane võis vigastada saada ka voodisse mineku käigus. E.L-i kinnitusel M.P kaelast pigistamise ajal vastupanu ei osutanud. Kohtu hinnangul ei ole need süüdistatava väited millegagi ümber lükatud. Seoses E.L-i väitega, et 20.04.2008 öösel tegi M.P talle seksuaalse kalduvusega lähenemiskatseid, märkis kohus, et ei M.P ema I.P ega keegi tunnistajatest pole E.L-i väidet M.P homoseksuaalsetest kalduvustest kinnitanud. Pigem viitavad I.P ja tunnistaja T.N ütlused sellele, et M.P oli lähedastes suhetes naisisikutega. Kui isegi lähtuda E.L-i väitest, et 20.04.2008 öösel tegi M.P tema suhtes seksuaalseid lähenemiskatseid, ei õigusta see E.L-i poolt M.P suhtes toimepandut. E.L-i ütlustest nähtub, et peale seda, kui M.P teda väidetavalt katsus, lõi ta M.P küünarnukiga, mõlemad tõusid üles, läksid koos kööki ja jätkasid alkoholitarvitamist. M.P kaelast pigistamine toimus hiljem, peale seda, kui mõlemad olid uuesti magama heitnud. E.L-i kinnitusel M.P hetkel, kui ta teda kaelast pigistas, hoopis magas. Seega ei kujutanud M.P E.L-ile sel hetkel mingit ohtu ja M.P tegevust ei saa õigustada vajadusega tõrjuda mingit tema suhtes toimepandud õigusvastast rünnet. E.L-i süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud ja leidis, et E.L tuleb KarS § 113 järgi süüdi tunnistada. Karistuse mõistmisel arvestas kohus KarS § 56 lähtuvalt süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. E.L on rünnanud teise inimese kõige väärtuslikumat hüve – elu. Seetõttu tuleb tema süüd pidada väga suureks. Kohus luges E.L-i karistust kergendavaks asjaoluks süü puhtsüdamliku kahetsuse. Küll ei nõustunud kohus kaitsja seisukohaga, et kergendava asjaoluna saab arvestada kuriteo toimepanemist kannatanu õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. Nagu kohus eespool tuvastas, oli selleks hetkeks, kui E.L M.P kaelast pigistas, väidetavast seksuaalselt lähenemiskatsest juba mõni aeg möödas. E.L-i kinnitusel M.P kuriteo toimepanemise ajal hoopis magas ja ta ei oska ka ise oma käitumist põhjendada. Seega ei saa rääkida äkki tekkinud tugevast hingelise erutuse seisundist, mis oleks mõjutanud E.L-i käitumist. Kohtu hinnangul E.L-i karistust raskendavad asjaolud puudusid. E.L varem kuritegusid toime pannud ei ole, kuid 13.08.2007 on teda karistatud väärteomenetluse korras alkoholiseaduse rikkumise eest. Mitmete tunnistajate (K.M , T.L , E.P ) ütlused viitavad E.L-i alkoholilembusele. Ka kuriteo toimepanemise ajal oli E.L alkoholijoobes. Eeltoodu viitab tema kalduvusele alkoholiga liialdada ja ühtlasi ka asjaolule, et alkoholijoobes võib E.L käituda ettearvamatult. Sellised isikuomadused omavad kohtu arvates kaalu hindamaks seda, kuidas mõjustada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta õiguskorra huvisid. Tema süü suurust ja isikuomadusi, ühe karistust kergendava asjaolu olemasolu ja raskendavate asjaolude puudumist arvesse võttes pidas kohus põhjendatuks mõista E.L-ile karistuseks 9 aasta pikkune vangistus. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu E.L palub tühistada Tartu Maakohtu 8.10.2008 otsuse ja teha uue otsuse, millega kvalifitseerida süüdistus ümber KarS § 117 lg 1 järgi. Juhul kui ringkonnakohus ei muuda toimepandu kvalifikatsiooni, kergendada vangistust sanktsiooni alammäära lähedaseks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei tahtnud E.L M.P tappa. M.P oli pikemat aega E.L-i sõber. E.L võis kannatanu surma põhjustada ettevaatamatusest, mistõttu toimepandu olnuks õige kvalifitseerida KarS § 117 lg 1 järgi. Tulenevalt KarS § 18 lg 3 paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteo koosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku 3 ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Seetõttu ei saa nõustuda järeldusega, et ei ole võimalik asuda seisukohale, et kannatanu surm põhjustati antud situatsioonis ettevaatamatusest. E.L ei mäleta, et oleks kannatanut kaelast kahe käega pigistanud, samuti ei ole tuvastatud mingeid muid asjaolusid, mis vastuvaidlematult tõestaksid kannatanu kaelast pigistamist kahe käega, seetõttu ei ole see kohtu järeldus kooskõlas uuritud tõenditega. Pigistades kannatanut käega kaelast, ei pidanud E.L võimalikuks tema lämbumist, s.o surma saabumist ega möönnud seda. Ta ei kujutanud endale ka ette, et selline tagajärg võib saabuda, kuigi seadusest tulenevalt oleks ta pidanud seda ette nägema. Seetõttu on subjektiivsest küljest tema poolt toimepandu kvalifitseeritav ettevaatamatusena ja tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 117 lg 1 järgi. E.L peab talle mõistetud karistust põhjendamatult rangeks. Varem ei ole teda kriminaalkorras karistatud. Väärtegude toimepanemise eest on teda karistatud ühel korral AS § 70 järgi väikese rahatrahviga. Vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud ning toimepandut on E.L väga kahetsenud. Kuni 20.04.2008 on E.L-i elukäik olnud laitmatu. Ka vahetult pärast seda, kui ta oli tajunud enda poolt toimepandu tagajärgi, püüdis ta teha kõik endast sõltuva, et kannatanule abi osutada. Ta helistas ise hädaabisse ja politseisse, teatas toimepandust, kuid suureks õnnetuseks ei olnud sellest enam abi. E.L leiab, et kuna ta on juba üle poole aasta vahi all olnud, siis tema suhtes on ka tunduvalt lühema ajalise vangistusega karistuse eesmärgid saavutatavad. Apellatsioonile esitas vastulause kannatanu I.P , kes ei ole nõus apellatsioonis esitatud põhjendustega ning taotlusega ümberkvalifitseerida M.P tapmine kergemaliigiliseks kuriteoks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada E.L-ile KarS § 113 järgi mõistetud karistusmäära osas. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti tuvastanud E.L-i süü KarS § 113 järgi. Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused – E.L-i poolt M.P kaelast pigistamine ja sellega tema surma põhjustamine mehaanilise lämbuse teel – on maakohtu poolt ammendavalt välja selgitatud ning selles osas vastupidiselt apellatsioonis väidetule ringkonnakohus vaidlust ei näe. E.L vaidlustab oma teo osas, mis käsitleb tema tahtlust toime panna kuritegu. Seega on E.L-i käitumise õiguslikul kvalifitseerimisel põhiküsimuseks kuriteokoosseisu subjektiivne külg, s.o kas E.L põhjustas M.P surma kaudse tahtlusega või ettevaatamatusest. E.L jäi ka ringkonnakohtu istungil selle juurde, et M.P oli tema sõber ja sõpra ta tappa ei tahtnud. Ta pigistas M.P kaelast, kui nad ühes voodis magasid ning pigistamise hetkel kannatanu ei olnud ei ärkvel ega maganud. Nii tema kui M.P olid pikali, s.o selili ning ta pigistas kannatanut parema käega, võttes kannatanul kõrist (eestpoolt) kinni, raputas ja pigistas. Ta ei oska öelda, kui jõuliselt või miks ta üldse seda tegi. Enda mäletamist mööda pigistas ta ühe käega. Ta oli küllaltki raskes joobes. Vastupanu M.P ei osutanud. Ta teab, et kaelast pigistades võib inimese ära kägistada, aga ta ei kujutanud ette, et ta nii kõvasti pigistas ja et selline pigistamine võib surma põhjustada. Ta arvab, et ta pigistas M.P kaelast vaid korra, võis olla mõni sekund. Tal on väga kahju, et selline asi juhtus. Kontrollimaks E.L-i poolt toodud väiteid tema poolt M.P kaelast pigistamise kohta vaid ühe käega ning väikese jõuga, kuulas ringkonnakohus kohtuistungil üle kannatanu surnukeha ekspertiisi läbiviinud kohtuarst-ekspert J.T . Ekspert andis ütlusi, et ainult väliste vigastuste ja kaelapiirkonna pehmete kudede alusel ei ole võimalik täpselt määrata, kas M.P oli kägistatud kahe või ühe käega. 4 Pigistamise tugevuse kohta ta öelda ei oska, kuid verevalumid paremal pool kaela pehmetes kudedes ja vasakul pool rinnaku-rangluu-nibujätkelihases näitavad mehhaanilise surve toimumist. Ei ole võimalik öelda, kas vigastused viitavad nõrgemale või tugevamale pigistusele. Verevalum on tekitatud lihasesse ja seal on juba sügavad kaelakoed. Alati ei ole väga oluline see, kui suur on surve, sest kaelapiirkonnas, just eelmainitud lihase kohal, kus oli verevalum, asuvad elutähtsad reflektoorsed keskused. Seal on suured närvid ja veresooned. Selle piirkonna pigistamisel võib tekkida ka reflektoorne südameseiskumine. Sellepärast öeldaksegi, et kaelapiirkonda ei pigistata. Ei ole võimalik öelda, kui kaua antud juhul pigistamine ajaliselt toimus, kuid see on olnud teatud tugevusega, sest muidu ei oleks tekkinud kaelale ja pehmetele kudedele verevalumeid. Ringkonnakohus, hinnates tõendeid kogumis, ei nõustu seega nagu maakohuski E.L-i ja kaitsja väitega süüdistatava poolt M.P surma põhjustamise kohta ettevaatamatusest. Riigikohus on mitmetes otsustes märkinud, et KarS § 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja § 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil – kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus selleks peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, s.t see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Seega tuleb kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel esmalt tuvastada, kasi isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida. Ekspert J.T kohtus antud ütlused näitavad, et ainult väliste vigastuste ja pehmete kudede vigastuse alusel ei ole võimalik täpselt määrata, kas M.P pigistati kaelast ühe või kahe käega, kui pikalt pigistamine kestis või kui tugev see oli. Pigistamine oli aga sellele vaatamata teatud tugevusega, kuna eksperdi hinnangul ei oleks muidu tekkinud verevalumeid kaelale ja pehmetele kudedele. Ringkonnakohus leiab, et E.L-i väited pigistamise asjaolude kohta ei lükka ümber maakohtu otsuses toodud järeldust tema tegutsemisest kaudse tahtlusega tappa M. Pärn. Ringkonnakohus on seisukohal, et E.L sai tõsikindlalt aru enda käitumise objektiivsest ohtlikkuseset. E.L on täiskasvanud inimene, kes on piisavalt elukogenud mõistmaks oma tegude tagajärgi. Ekspert on kohtus rõhutanud, et kaelapiirkonnas asuvad elutähtsad reflektoorsed keskused ja et kaelapiirkonda ei pigistata. Asjaolu, et E.L teadvustas endale põhjuslikku seost M.P kaelast pigistamise ja sellele järgneda võiva surma vahel, kinnitavad tema ütlused enda teadlikkusest selles, et kaelast kägistades võib inimese ära tappa. Seega kujutas E.L , arvestades tema elukogemust, endale ette põhjuslikku seost M.P kaelast pigistamise ja selle tagajärjel saabuda võiva surma vahel. Maakohus on õigesti sedastanud, et pigistades inimest kaelast, möönab süüdlane mistahes tagajärge, s.h kannatanu surma. Ringkonnakohus leiab, et E.L suhtus saabuda võivasse tagajärge ükskõikselt. Kuna ta nägi ette ja möönis kannatanu surma saabumise võimalikkust, mis tegelikult saabuski tema tegude tagajärjel, tuleb tema kuritegu kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena. E.L ei olnud mingit tõsiseltvõetavat alust loota, et M.P surm ei saabu. Ülaltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigustatult tunnistanud E.L-i süüdi M.P tapmises kaudse tahtlusega ja tema tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 113 järgi. Maakohus karistas E.L kuriteo eest KarS § 113 järgi 9 aasta pikkuse vangistusega. Ringkonnakohus on seisukohal, et mõistetud karistus on liiga karm ning ei ole vastavuses E.L-i süü suurusega, tema isikuga ega karistuse eesmärgiga käesoleval juhul. 5 KarS § 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutamatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Viimatiöeldu tähendab eelkõige keeldu hakata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo asemel hindama hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda siiski seda, et karistusseadustik keelaks absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel. Vastupidi. Karistusseadustiku mõtte ja mitmete konkreetsete sätete kohaselt ei tohiks karistuse kohaldamisel lisaks süü suurusele jätta täiendavalt arvestamata ka teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid. Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosis lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on karistuse mõistmise motiveerimisel ületähtsustanud E.L-i alkoholijoobes viibimist kuriteo toimepanemise ajal. On üldteada asjaolu kohtupraktikast, et valdavalt enamus raskeid isikuvastaseid kuritegusid pannakse toime joobeseisundis. Kõigepealt vajab märkimist, et E.L ja M.P olid mõlemad raskes alkoholijoobes ning seega mõjutas joove tõenäoliselt mõlema mehe käitumist. E.L-i poolt teo toimepanemine joobeseisundis ei anna aga alust arvata, et ta alkoholijoobes käituks alati ettearvamatult ning võiks sooritada uusi kuritegusid. E.L on varasemalt kriminaalkorras karistamata isik ning seega näitab tema eelnev elukäik, et tal ei ole kalduvust kuritegevusele. Varasemad alkoholi tarvitamised ei ole viinud kuritegudeni. Teda on küll karistatud väärteo eest 13.08.2007 alkoholiseaduse § 70 alusel, kuid ka siin on Lõuna Politseiprefektuur pidanud võimalikuks määrata talle rahatrahv sanktsiooni alammäära lähedalt, s.o 480 kr. Samuti ei ole maakohtu istungil ülekuulatud tunnistajad E.L kirjeldanud vägivaldse ega kergesti enesevalitsust kaotava mehena. Vastupidi, teda on iseloomustatud kui töökat ja rahulikku inimest. Kriminaalasja materjalid ja kuriteo tehiolud näitavad, et E.L ei tegutsenud M.P tapmisel kindla tegevusplaaniga ja ettekavatsetult, vaid kuritegu arenes välja joobeseisundis isikute käitumissituatsioonist, kus süüdistatav pani teo toime kaudse tahtlusega (mis on ühtlasi tahtluse kõige nõrgemaks astmeks, külgnedes vahetult kergemeelsusega) olukorrast lähtuvalt. Siinkohal tuleb vaadata ka E.L-i käitumist pärast kuritegu. See ei mõjuta küll otseselt teo ebaõigust ega süüd – need on juba realiseerunud, kuid siiski võib sellest teha teatud järeldusi. Kriminaalasjas on tõendatud, et saades aru, et sõber on surnud, ei asunud E.L oma kuritegu varjama ega põgenenud sündmuskohalt. Vastupidi, ta helistas häirekeskusesse ja politseisse ning teatas, et on tapnud inimese. Sündmuskohal käinud tunnistajad on kinnitanud ka E.L-i kohest kahetsust toimepandu suhtes ja tema ärevust. E.L on kuritegu selgesõnaliselt kahetsenud ka nii maakohtus kui ringkonnakohtus toimunud istungitel. Ringkonnakohus leiab, et E.L-i tõsimeelne kahetsus ja käitumine kuriteojärgselt näitavad, et ta saab aru oma teo keelatuses ja karistusväärsusest, tõesti kahetseb oma tegu ning on teinud sellest edaspidiseks õiged järeldused. Seega on maakohus põhjendatult lugenud karistust kergendavaks asjaoluks E.L-i puhtsüdamliku kahetsuse. Karistust raskendavaid asjaolusid pole käesoleval juhul tuvastatud. Ringkonnakohus märgib, et isiku süüditunnistamisega KarS § 113 järgi ja tema karistamisega peab kaasnema selgelt ka üldpreventiivne toime. Positiivne üldpreventsioon seab oma eesmärgiks avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitab inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Samuti sisaldavad üldpreventiivsed kaalutlused ka kindlustuseesmärgi – arvestada tuleb õiguskorra kaitsmise huvisid. E.L on käesolevalt toime pannud raske kuriteo - tapmise, kuid arvestada tuleb seda, et ka üldpreventsiooni raames arvestatavad eesmärgid ja karistuse mõju ei tohi viia süü suurust ületava karistuse mõistmisele. 6 Eripreventiivsetel kaalutlustel, arvestades eeltoodud karistuse mõistmisel tähtsust omavaid asjaolusid nende kogumis, peab ringkonnakohus võimalikuks mõista E.L-ile karistus sanktsiooni alammääras. Siinjuures arvestab ringkonnakohus ka analoogsetes rasketes isikuvastastes kuritegudes (eelõige KarS § 113) karistuse mõistmise kohtupraktikat. Seadusandja on teise inimese tapmise eest näinud ette vangistuse 6 kuni 15 aastat. Ringkonnakohus leiab, et E.L-i poolt toimepandud kuriteo asjaolude ja kuriteo toimepanemisele järgnenud käitumise puhul on õigustatud ja põhjendatud tema karistamine sanktsiooni alammääras ettenähtud vangistusega. Arvestades käesoleva kuriteo toimepanemise tehiolusid ja süüdistatava süüd, järeldub, et millistel juhtudel siis veel tuleb pidada võimalikuks vangistuse mõistmist sanktsiooni alammääras. Süüdistatava näol ei olnud varasemalt tegemist süstemaatilise õigusrikkujaga ega kuritegude toimepanemisele orienteeritud isikuga. Ringkonnakohus on seisukohal, et 6 aasta pikkune karistus vastab E.L-i süü suurusele, tema isikule ning realiseerib karistuse eesmärgi, mida süüdlase sanktsioneerimisega soovitakse saavutada. Määratud kaitsja vandeadvokaat A. Saare poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 7788 kr tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 7 Ago Kutsar