← Eesti

1-10-16894/31

1-10-16894 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. oktoober
  2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-16894 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kea Lemming Kohtuistungi sekretär Tõlk Kriminaalasi Irina Leetberg L.I süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1,2,4, § 257 ja § 274 lg 1 järgi Stepan Tšiptšikovi süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1,2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  3. juuni
  4. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava L.I kaitsja Raivo Bergson ja Stepan Tšiptšikovi kaitsja Sergei Porutško Prokurör Jüri Kasesalu L.I xxx elukoht xxxxxx xxxxxi x-xx, ei tööta, varem 4 korda kriminaalkorras karistatud, viimati Harju Maakohtu 28.08.
  5. a otsusega KarS § 424 järgi 4 kuu vangistusega tingimisi 1 aasta 6 kuulise katseajaga, kinni peetud 27.10.
  6. a Süüdistatavad Stepan Tšiptšikov 38303080238 elukoht xxxxxxx xxxxxx xxx xx-x, töötab xx-s xxxxxxxx, varem karistatud Tartu Maakohtu 23.08.
  7. a otsusega KarS § 214 lg 2 p 4 ja § 266 lg 2 p 3 järgi 2 aasta 8 kuu vangistusega, millest KarS § 74 alusel määrati kohesele ärakandmisele 11 kuud vangistust ning 1 aasta 9 kuud jäeti tingimisi täitmisele pööramata 2 aastase katseajaga Kaitsjad advokaat Raivo Bergson ja Sergei Porutško RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  8. juuni
  9. a otsus L.I ja Stepan Tšiptšikovi suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  10. oktoobril
  11. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Harju Maakohtu
  13. juuni
  14. a otsusega üldmenetluses tunnistati L.I süüdi ja karistati KarS § 214 lg 2 p 1,2,4 järgi 4 aasta vangistusega, KarS § 257 järgi 1 aasta vangistusega ja KarS § 274 lg 1 järgi 2 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 4 aastat vangistust. Karistusest loeti kantuks 3 päeva. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus
  15. oktoober
  16. a. S. Tšiptšikov tunnistati süüdi KarS § 214 lg 2 p 1,2,4 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1,3 alusel tingimisi täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga.
  17. Maakohus tunnistas L.I ja S. Tšiptšikovi süüdi alljärgnevas: 2.1 KarS § 214 lg 2 p 1, 2, 4 järgi tunnistati L.I ja S. Tšiptšikov süüdi selles, et nad varem väljapressimise toime pannud isikutena
  18. märtsil 2009 kella 21-22 vahel, piirates isiku vabadust ja kasutades füüsilist ja psüühilist vägivalda, viisid kannatanu A. Ki enda kasutuses oleva sõiduautoga tema tahte vastaselt Männiku karjääri, kus nõudsid temalt 46 000 euro (719 743,60 krooni) üleandmist. Esitatud nõudmise käigus L.I hoidis oma käes nuga ja surus selle vastu A. Ki kõri, lubas ta tappa, ähvardas eluohtliku vägivallaga ning peksis teda korduvalt kätega pähe, jalgadega kehasse, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. S. Tšiptšikov ähvardas samal ajal kannatanule püstoliga jalga lasta. Pärast seda sõitsid L.I ja S. Tšiptšikov kannatanuga kuni
  19. märtsi 2009 kella 02.00-ni mööda Tallinna linna, jätkates raha üleandmise nõudmist. Lisaks eelnevale tunnistati L.I süüdi selles, et ta
  20. märtsil 2009 Tallinnas Spordi 19 maja juures nõudis A. Kilt 20 000 euro (312 920 krooni) üleandmist, ähvardas eluohtliku ja tervistkahjustava vägivallaga A. Ki ning tema perekonnaliikmete suhtes. L.I jätkas raha üleandmise nõudmist kuni
  21. aprillini
  22. Seega L.I ja S. Tšiptšikov varem väljapressimise toime pannud isikutena, panid isiku vabadust piirates ja füüsilist ning psüühilist vägivalda kasutades taas toime võõra isikliku vara üleandmise nõudmise suures ulatuses isikute grupi poolt so väljapressimise. 2.2 KarS § 257 järgi tunnistati L.I süüdi selles, et tema oma oletatava õiguse teostamisel ebaseaduslikus korras
  23. juulil 2010 kella 14:50 paiku viis kannatanu V. Ti sõiduautoga tema tahte vastaselt Tallinnas Paljassaare 47 asuvale inimtühjale maastikualale, millega piiras isiku vabadust ja kasutas tema suhtes psüühilist vägivalda nõudes V. Tilt 30 000 krooni üleandmist. Nõudmise esitamise ajal võttis L.I sõiduautos kaasas olnud pesapallikurika, mille tõstis löögivalmis 2

(7)oma pea kohale üles ning vibutas seda, millega ähvardas V. Tit tervist kahjustava vägivallaga, millele V. T reageeris jalgsi lahkumisega, mistõttu L.I istus sõiduautosse ja sõitis V. Ti suunas reaalse otsasõidu ähvardusega, jätkates psüühilise vägivalla kasutamist. Otsasõidu vältimiseks hüppas V. T auto eest kõrvale. Ajavahemikul 2009 aasta augustikuu kuni 2010 aasta septembrikuu lõpuni on L.I korduvalt esitanud vägivallaga ähvardades V. Tile raha üleandmise nõudmisi. Seega L.I pani toime oma oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras, mis oli seotud isiku vabaduse piiramisega, psüühilise ning füüsilise vägivallaga, so omavoli. 2.3 KarS § 274 lg 1 järgi tunnistati L.I süüdi selles, tema
  1. aprillil 2010 kella 21:15 paiku Tallinnas Paldiski mnt-l olles osalenud liiklusõnnetuses, kus liiklusõnnetuse järgselt tema kinnipidamisel kasutas vägivalda ametikohustusi täitnud võimuesindaja suhtes ja nimelt L.I konvoeerimisel üritas oma peaga lüüa konvoeerimist teostanud vanemkonstaabel A. Männile näkku, kuid tabas kannatanut peaga vastu paremat õlavart, millega tekitas viimasele füüsilist valu. Seega kasutas L.I vägivalda võimuesindaja suhtes, kes täitis oma ametikohustusi.
  2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava L.I kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest ükski tema kaitsealusele süüksarvatud kuritegudest ei ole tõendamist leidnud. 3.1 Kaitsja leiab, et kohus on arvestanud põhjendamatult vaid kannatanu A. Ki ütlustega ning jätnud kõrvale kõik ülejäänud tõendid. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et süüdistatavatel ei olnud puutumust OÜ Profpartners Pluss arvele laekunud rahaga ning nende jaoks oli tegemist võõraste rahaliste vahenditega ja varalise kasu üleandmise õigusvastase nõudmisega. Kohtu uuritud tõenditest nähtuvalt kandis A. K, kasutades ära osaühingu juhataja I. Š asjatundmatust ja teadmatust OÜ Profpartners Pluss arvel olevast rahast 40 000 eurot endaga seotud firmade arvele ja 6000 eurot I. Šo arvele. Ta sai seda teha vaid seetõttu, et informatsioon uue juhatuse liikme V. Ki vormistamise kohta polnud veel panka jõudnud ja panga teada oli firma juhatuse liikmeks ikka veel I. Š. I. Š ja V. K olid variisikud, kes osaühingu tegemistest midagi ei teadnud. Samas olid aga mõlema juhatuse liikmeks saamisel osutanud abi L.I ja S. Tšiptšikov, kes teadsid täpselt, millal osaühingu arvele rahad saabuvad ja millistes summades. Seega teadsid nad ka seda, kes on osaühingu arvel oleva raha tegelikud omanikud. Samuti olid nemad palganud A. Ki ajama osaühinguga seonduvaid asju. Kaitsja arvates ei oma tähtsust asjaolu, et L.I ei selgitanud kohtule, kes on tema äripartnerid või milliste tehingute eest raha saabus, vaid asjaolu, et ta oli teadlik osaühingu rahaliste vahendite liikumisest. Nähes, et raha on arvelt kantud üle selleks mitteettenähtud kohta, tegi ta koos V. Tšiptšikoviga kõik selleks, et raha tagasi saada mitte isiklikult endale, vaid osaühingu arvele. Seega polnud tegemist varalise kasu üleandmise õigusvastase nõudega. A. Kil polnud mingit volitust ega õigust sõita Riiga, tuua endaga Pärnusse kaasa I. Š ja teades, et osaühingul on uus omanik ja juhatuse liige, kasutada ära panga puudulikku informatsiooni rahade omastamiseks. Asjaolu, et A. K kandis enda arvetele laekunud raha tagasi OÜ Profipartner Pluss arvele ja pole kunagi väitnud, et talle oleks sellega tekitatud mingi materiaalne kahju, kinnitab tema eelneva tegevuse ebaseaduslikkust. Seega polnud süüdistatavate nõudes rahad tagastada nende seaduslikule omanikule, midagi seadusevastast. A. Ki sellist käitumist hinnates muutub küsitavaks ka teiste tema ütluste usaldusväärsus. A. K andis kohtus valetunnistusi osas, mis puudutas I. Š kasutamist Pärnus pangakontoris. Nii süüdistatavate kui tunnistajate I. Š ja V. Ki ütlustest nähtub, et V. K võttis päev varem osa osaühingu vormistamisest V. Ki nimele ja tema nimetamisest juhatuse liikmeks ning juristina sai ta suurepäraselt aru, kellel on pärast seda pangaarve kasutamise õigus. Tõele ei vasta ka A. Ki ütlused selle kohta, et pangaarve tühjendamise ettepaneku tegi talle I. Š, lubades selle eest tasu teenuse osutamise eest. Seda näitab ka raha jagamise osakaal - 40 000 eurot 3
(7)A. Kile ja 6000 eurot I. Šle, samuti nende erinev haridustase ning asjaolu, et pangas aeti asju eesti keeles, mida I. Š ei valda. Eelnev seab kahtluse alla ka kõik teised A. Ki ütlused ning L.I süüdimõistmine 20 000 euro väljapressimises 2009 märtsi lõpus ja aprillis ainuüksi A. Ki jutu alusel on alusetu. 3.2 Omavoli episoodis süüdistatav L.I eitab kuriteo toimepanemist ja väidab, et ta pole V. Tit tühermaale Paljassaares viinud, teda ähvardanud ega temalt J. F võlga nõudnud. Kohus on L.I süüdimõistmise aluseks võtnud V. Ti ütlused. Samas on kohus jätnud tähelepanuta V. Ti isiku, kes on korduvalt süüdi mõistetud erinevates kuritegudes, sealhulgas ka kelmuses. V. T on võlgu paljudele isikutele, mistõttu on tal huvi teha kõik endast olenev, et võla tagastamisest vabaneda. Seetõttu tuleks kannatanu V. Ti ütlused lugeda ebausaldusväärseks ja I. T omavoli süüdistuses õigeks mõista. 3.3 S. L.I süüdistus politseiniku suhtes vägivalla kasutamises on välja rebitud tema käitumise kogumist ning pole leidnud tõendamist. Politsei kasutas L.I suhtes jõudu, pani ta käed selja taha raudu ja paigutas ta autosse. Kuna L.I avaldas kogu aeg kinnipidamisele vastupanu, siis hoidis tunnistaja J. F tal autos jalgu kinni, lamades auto põrandal. Sellist aktiivset vastupanu ei ole L.I-le süüteona inkrimineeritud, küll aga A. Mi arvamust, et rabelemise käigus üritas L.I talle peaga näkku lüüa, kuid tabas õlavart. Inimeste kinnipidamine ja vajadusel nende suhtes käeraudade ja füüsilise jõu kasutamine on politseitöö üks komponente ja on loogiline, et selle käigus tunneb politseitöötaja ka teatavat valuaistingut, kuid ebaõige oleks rabelemise käigus saadud pealööki vastu käsivart inkrimineerida kuriteoks. Pealegi toimus kogu rabelemise protsess sõitvas autos. Kaitsja leiab, et L.I üritus lüüa rabelemise käigus A. Mi peaga näkku oli viimase oletus. Seega pole leidnud tõendamist L.I tahtlus talle süükspandu toimepanemiseks. Oletuslik on ka kohtu seisukoht, et L.I-le on iseloomulik agressiivsus ja ta soovis politseinikele kätte maksta selle eest, et jäi neile alla ning seda oma tuttavate nähes. A. Mi ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt ka seepärast, et kinnipidamisele järgneval päeval esitas L.I prokuratuuri avalduse talle vigastuste tekitamises, mille kohta algatati kriminaalmenetlus ja otsekui vastukaaluks sellele algatati teine kriminaalasi politseitöötaja peaga lüüa üritamise kohta. 4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatava S. Tšiptšikovi kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja kohtuotsuse tühistamist S. Tšiptšikovi süüditunnistamises KarS § 214 lg 2 p 1,2,3 järgi ja tema süüditunnistamist KarS § 257 järgi ja kergendada tema karistust. 4.1 Kaitsja märgib, et väljapressimise objektiivne koosseis on varaline kasu. Varalise kasu saamine tähendab positiivset muudatust süüdlase varalises seisus. Seetõttu, isegi kui nõustuda kohtu järeldustega, et S. Tšiptšikov koos L.I-ga nõudis A.Kilt 46 000 euro üleandmist ning nende nõuetega kaasnes füüsiline ja psüühiline vägivald, ei saa tema tegevust kvalifitseerida väljapressimisena, kuna antud tegevus ei olnud suunatud S. Tšiptšikovi poolt varalise kasu saamisele. A. K, võttes ära raha OÜ Profpartner Pluss kontolt, pani toime KarS § 209 lg 2 p 2 järgi ettenähtud kuriteo ning süüdistatavate tegevus oli suunatud OÜ Profpartner Pluss varaliste õiguste taastamisele. Süüdistatavate tegevuse tulemusel saigi osaühing osa raha tagasi. Järelikult ei ole S. Tšiptšikovi tegevuses väljapressimise objektiivseid tunnuseid, kuna ta ei omanud omakasupüüdlikke motiive. 4.2 Kohus arvestas põhjendamatult kannatanu A. Ki ütlustega, sest tema ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohtus ei suutnud ta selgitada, miks ta ei tunnistanud raha ülekandmise fakti, kuigi ta oli seda teinud. Fakt tema osalusest raha lahtiblokeerimisel Sampo panga arveldusarvelt on 4
(7)tõendatud. Samuti on tõendatud tema osavõtt firma OÜ Profpartner Pluss osaku müümises I. Šlt V. Kile. Kohus on jätnud tunnistajate I. Š ja V. Ki ütlused põhjendamatut kõrvale, sest nende ütlused riimuvad tunnistajate A. L, L. T ja V. G ütlustega. Puuduvad tõendid selle kohta, et S. Tšiptšikov oleks kannatanut püstolitaolise esemega ähvardanud, sest sellist eset leitud ei ole. Samuti puuduvad kannatanu kehal vägivalla kasutamise jäljed. Seega puuduvad tõendid selle kohta, et S. Tšiptšikov oleks kannatanu A. Ki suhtes väljapressimise toime pannud.
  1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja kaitsjad toetasid esitatud apellatsioone ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest see on seaduslik ja põhjendatud. 6.
  3. Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kolleegiumi märgib, et vaidlustatud kohtuotsustes on selgitatud, miks ja millistele tõenditele kohus faktiliste asjaolude tuvastamisel tugines ning on toodud välja ka järeldused, mille kohus tõenditest tegi. Eeltoodu tõttu on L.I ja S. Tšiptšikovi süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatavad ja nende kaitsjad esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente.. Kokkuvõtlikult on kohtukolleegium eelmärgitut arvestades seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas pole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikutud. 6.2 Vastuseks mõlema kaitsja apellatsiooni etteheitele, et kohus on väljapressimise episoodis arvestanud põhjendamatult vaid kannatanu A. Ki ütlustega ja on kõik teised tõendid põhjendamatult kõrvale jätnud, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus kannatanu ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-177-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. 5
(7)Kohtukolleegiumi hinnangul ei olnud maakohtul põhjust kannatanu A. Ki ütlustes kahelda, sest need on kooskõlas kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud arvukate tõenditega, mida on analüüsitud kohtuotsuse lehekülgedel 19-
  1. Süüdistatavate väited selle kohta, et nad ei ole
  2. märtsi 2009 öösel Männiku karjääris, Pirita teel ja teletorni juures käinud, on ümber lükatud jälitusprotokollidega. Seega kattub jälitustoiminguga saadud informatsioon A. Ki ütlustega tema viibimisest nendes kohtades. Lisaks A. Ki enda ütlustele kinnitab tema suhtes füüsilise vägivalla kasutamist tema abikaasa A. L, kes kinnitas et öösel koju saabudes oli abikaasa kõrv verine ja kaelal noa jälg. L.I sõiduautost leitigi liigendnuga, mille kannatanu A. K äratundmiseks esitamisel tema suhtes vägivalla tarvitamisel kasutatud esemena ära tundis. DNA ekspertiisi käigus tuvastati noa teral A. Ki bioloogiline materjal. Seega pidi see nuga olema kokku puutunud A. Kiga. Asjaolu, et kohtueelse uurimise käigus ei ole S. Tšiptšikovi poolt ähvardamisel kasutatud tulirelva leitud, ei tähenda, et kannatanu A. Kit sellega ei ähvardatud. Samuti ei välista tulirelva olemasolu asjaolu, et kannatanu A. K tulirelva ei näinud. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta kuulis tulirelva vinnastamisele sarnast heli ning S. Tšiptšikov lubas tal samal ajal jala läbi lasta. L.I arvas, et parem on siiski kasutada nuga, mida ta ka tegi. 6.3 Süüdistatavad L.I ja S. Tšiptšikov on kogu kohtueelse uurimise vältel kinnitanud, et nad nõudsid kannatanult A. Kilt OÜ Profpartners Pluss arvele raha tagastamist, mida viimane olevat neilt varastanud. Osaühingu arvel olev raha pidavat kuuluma süüdistatavatele. Ühegi objektiivse tõendiga ei ole see väide kinnitust leidnud. Kohtuistungil asusid süüdistatavad väitma, et tegemist oli osaühingu arvel oleva vene äripartnerite rahaga. Selle väite kinnituseks süüdistatavad kohtule tõendeid ei esitanud, mistõttu kohus ei lugenud nende ütlusi selles osas usaldusväärseks. Kaitsjad leiavad, et väljapressimine on välistatud juba ainuüksi seetõttu, et kannatanult A. Kilt raha nõudmisest ei oleks süüdistatavad ise varalist kasu saanud, sest raha kuulus osaühingule. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-6506 väljendatud seisukoha kohaselt võib varalise kasu üleandmise nõudmine toimuda kas isiklikult endale või kolmandale isikule üleandmiseks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanu A. Ki ütlustes ei ole põhjust kahelda ka selles osas, et
  3. märtsi 2009 öösel nõudis L.I kannatanult 20 000 euro maksmist selle eest, et ta on süüdistatavatele nö tüli tekitanud. Samuti usub kohtukolleegium seda, et L.I jätkas selle nõudmise esitamist hiljem, sest tunnistaja L. T ütlustest nähtub, et L.I on A. Ki kontoris käinud ja temalt raha nõudnud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et süüdistavate jaoks oli tegemist võõraste rahaliste vahenditega ja varalise kasu üleandmise õigusvastase nõudmisega KarS § 214 mõttes, kuna selle raha nõudmiseks puudus süüdistatavatel nii tegelik kui oletatav alus. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktikaga väljapressimise ja omavoli piiritlemisel (3-1-1-88-03, 3-1-1-3-98, 3-1-1-88-95), mille kohaselt väljapressimise ja omavoli eristamisel tuleb ennekõike lähtuda õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus). 6.4 Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 23-35 on maakohus väga põhjalikult motiveerinud L.I süüditunnistamist KarS § 257 järgi kannatanu V. Ti suhtes toime pandud omavolis. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohtade ja põhjendustega selles osas täielikult. Kaitsja väited selle kohta, et kannatanu V. Ti ütlused ei ole usaldusväärsed, on paljasõnalised ja kriminaalasjas kogutud tõenditega, eeskätt tunnistajate A. Ti, V. Oi ja J. Fi ütlustega ümber lükatud. 6
(7)6.5 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, L.I poolt politseiniku suhtes vägivalla tarvitamine ei ole tõendamist leidnud. Kannatanu A. M on detailselt kirjeldanud kuidas agressiivse L.I kinnipidamine ja konvoeerimine aset leidis. Tema ütlused on kooskõlas tunnistajate I. I, A. K, M. Si ja J. Fi ütlustega, kes kinnitavad, et L.I oli agressiivne ja ei allunud korraldustele, mistõttu nad olid sunnitud kasutama tema suhtes käeraudu. Tunnistaja M. S nägi otseselt, kuidas süüdistatav püüdis A. Mi peaga näkku tabada, kuid A. M õnnestus kõrvale tõmmata ja löök tabas käsivart. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu 14. juuni 2011 süüdimõistev kohtuotsus L.I ja S.Tšiptšikovi suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Urmas Reinola . 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.