lg 1 järgi üldmenetluses Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri Olga Dorogan Süüdistatav ringkonnaprokurör Z.M , isikukood xxx, Eesti Vabariigi kodanik, keskharidus, emakeel – vene keel, töötu, elukoht xxx, varem kohtu poolt karistatud:
25.02.2009 Viru Maakohtu Kohtla-Järve kohtumaja poolt
MS § 238 lg 2 kohaldamisega 1 kuu 10 päeva vangistust.
lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistus 3 päeva, ärakandmata vangistus 1 kuu 7 päeva.
lg 2 suurendati 2 Kaitsja RESOLUTSIOON mõistetud karistust Viru Maakohtu 21.05.2007 kohtuotsusega mõistetud ärakandmata vangistuse 5 kuud võrra, mõisteti liitkaristuseks 6 kuud 7 päeva vangistust.
Viibib vahi all alates 24.03.2010. Vandeadvokaat Anti Aasmaa Juhindudes KrMS § 306; 309 lg 1,3; 311; 312, 313; 315; 318 lg 1; 319 lg 1,2, kohus O T S U S T A S: Z.M süüdi tunnistada
Mõista karistuseks 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistust.
lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 24.03.2010-15.05.
KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav Z.M tunnistas end süüdi osaliselt ja selgitas, et sites, ta ei ei olnud teadlik, et kannatanu puhul on tegemist politseinikuga, kes täidab oma töökohustusi, teiseks, ta ei löönud esimesena, vaid oli sinnitud ennast kaitsta kannatanu ründe eest. Ühtlasi süüdistatav ei eitanud, et ta lõi kannatanut.
järgi ettenähtud kuriteokoosseisu, peab kohus antud kriminaalasja lahendamisel tuvastama: 4 1.kas kannatanu on võimuesindaja, 2.kas ta viibis oma ametikohustuste täitmisel, 3.kas tema suhtes kasutati vägivalda, 4.kas vägivalla kasutamine toimus seoses võimuesindaja poolt oma ametikohustuste täitmisega, 5.kas puuduvad või esinevad süüdistatava teo õigusvastasust välistavad asjaolud (muuhulgas tegutsemine enesekaitsel või hädaseisundis) ning 6.kas süüdistatav on teo toimepanemises süüdi. 1.Antud kriminaalasjas ei ole vaidlust, et kannatanu A. L. on võimuesindaja, kes täidab avalik-õigulikke ülesandeid, olles politseinik. Kannatanu enda, samuti tunnistajate I. J ja E. V ütlustest nähtub, et kannatanu on Ida Prefektuuri narkotalituse politseinik. 2.24.03.2010 kell 10.00 viibis kannatanu oma ametikohustuste täitmisel, nimelt kutsus menetlusosaline K. B menetleja juurde menetlustoimingu teostamiseks. Kannatanu ütlustest nähtub, et hommikul sõitis ta koos menetleja I. J KohtlaJärvele prokuratuuri ja peale seda menetleja E. V palvel tegeles K. B kutsumise ja toimetamisega ülekuulamisele. K. B elas Kohtla-Järvel. Tunnistaja I. J kinnitas, et koos kannatanu A. L.iga käisid hommikul prokuratuuris. Peale seda võeti ühendist menetleja E. V., kes vajas menetlustoimingule K. B.t. Menetleja E. V. oli nõus, et K. B. oleks toimetatud menetlustoimingule, sest telefonikõnele ta ei vastanud. Tunnistaja E. V. kinnitas kohtuistungil, et tema menetluses oli kriminaalasi, milles K. B. oli kahtlustatav. Prokuratuuri ülesandel tuli temaga läbi viia menetlustoiming- arvatavasti äratundmine fotode järgi. Tavaliselt käis kahtlustatav korralikult menetlustoimigutel, temaga peeti ühendust telefonitsi. Sel juhul aga ei vastanud K. B. telefonikõnedele. Sellegi poolest oleks vajalik isiku kontrollimine tema elukohas. Kannatanu A. L. võttis tunnistaja E. V.iga ühendust, sest kannatanu ja I. J. viibisid Kohtla-Järvel. Tunnistaja oli nõus, et A. L. kontrollib K. B.t elukoha järgi ja võimalusel toimetab menetlustoimingule. Lõplikult K. B. oligi menetleja juurde toimetatud ja menetlustoiming sai tehtud. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja K. B. kinnitas, et ta oli narkotalituse menetluses olevas kriminaalasjas kahtlustatav. Hommikul ta magas, kui saabus kannatanu A. L. ja tegi talle ettepaneku sõita narkotalitusse menetlustoimingu läbiviimiseks. Ta oli sellega nõus. Ta teadis, et A. L. on narkopolitseinik. Politsei- ja piirivalve seadusest nähtub:
kuriteokoosseisu obligatoorseks tunnuseks on vägivalla kasutamine võimuesindaja suhtes seoses ametikohustuste täitmisega, ehk vägivalla ajendiks on konkreetne avalikku korda kaitsev või avalikõigulikest ülesandeist tulenev võimuesindaja tegu. Kohus märgib, et abstkaktset viha mis iganes võimuesindaja suhtes ei piisa, et süüdistatava tegu oleks kvalifitseeritud
Tunnistaja K. B. ja E. V. ütlustest nähtub, et K. B. oli kriminaalasjas kahtlustatav seoses narkootiliste ainete käitlemisega. Süüdistatava karistusregistri väljavõttest nähtub, et ta korduvalt karistatud NPAS alusel, samuti süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et ta on narkomaan 6-aastase staažiga. Tunnistaja A. K selgitas, et tema ja süüdistatav läksid K. B. juurde hommikul küsida unerohtu. Kohus on juba märkinud, et suhtub tunnistaja A. K antud ütlustesse kriitiliselt. Ka antud juhul peab kohus tõdema, et tunnistaja A. K ütluste eluline usutavus jätab soovima. Ravimeid võib tööpäeva jooksul osta apteegist ja taskukohase hinnaga. Kohus leiab, et K, B.l, A. K ja Z.M oli ühine huvi, mis võis olla seotud narkootiliste ainetega. Tunnistaja K. B. ja A. K ütlustest nähtub, et A. K ja süüdistatav tulid K. B. korteri juurde ja andsid kella. A. K kuulis korterist mehe häält. Kannatanu ja K. B. astusid korterist välja. A. K tundis kannatanu ära, et see on narkotalituse politseinik. Selle peale süüdistatav või A. K küsisid K. B.lt suvalise isiku telefoninumbri selleks, et kuidagi seletada, miks nad tulid. Kohus leiab, et kui Z.M ja A. K soovisid unerohtu, võiskid nad seda K. B.lt vabalt küsida. Nende huvi kohtuda K. B.ga oli tegelikult selline, mille kohta ei tohiks narkopolitsiniku juuresolekul rääkima hakata. A.K ütluste järgi, nähes, et tegemist on narkopolitseinikuga, otsustas ta ära minna ja mitte sekkuda. Kannatanu kinnitab, et A. K käitumine oli selline, et ta ise püüdis ära minna, samuti kutsus sellele ka Z.M . Kannatanu ütluste järgi ütles A. K süüdistaavale, et „see on narkotalitusest, hakkame minema“ ja isegi võttis süüdistatava jopest kinni. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta ise ütles Z.M-ile, et ära sega, ta on politseist. Tuleb märkida, et 7 tunnistajad K. B. ja A. K ei kinnita viimast asjaolu. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et tunnistajad K. B. ja A. K ei kinnitanud kohtuistungil, et kannatanu hoiatas süüdistatavat, et ta on politseist ja nõudis mitte segada, ei ole antud juhul kohtul alust mitte usaldada kannatanut ja seda järgmistel põhjustel. Kogu selle olustiku hindamisel võib kohus tulla järeldusele, et kannatanu huvides oli vältida konflikti, hoiatada kohalviibijaid, et ta on politseinik ja teeb oma tööd, käituda rahulikult K. B.ga selleks, et toimetada ta politseiasutusse. Seega konflikti eskaleerimine ei olnud kannatanu huvides. Eluliselt on täiesti usutav, et sellises olukorras politseiniku esimene samm ja huvi hoiatada isikuid, et tegemist on politseinikuga ja toimub politseiülesande täitmine. Sellises valguses on kannatanu ütlused mõistlikud, loogilised ja eluliselt usutavad. Tunnistaja K. B., A. K. ja kannatanu ütlustest nähtub, et süüdistataval ei tekkinud soovi lahkuda, isegi vastupidi. Tunnistaja K. B. ütluste järgi, pidi kannatanu süüdistatavat käega eemale lükkama, et süüdistatav annaks teed alla viivale trepi juurde pääseda (lk 68 pöördel). Kohus leiab, et sellises olukorras oli süüdistatavale selge vähemalt see, et politseinik viib korterist K. B. ära, kellega Z.M ja A. K.l võib olla ühine huvi narkootiliste ainete pinnal. A. K. ja kannatanu ütlustest nähtub, et A. K leppis olukorraga ja otsustas lahkuda. Kohtu arvates tekkis süüdistataval olukorrale reaktsioon, mis väljendus vägivalla kasutamises politseiniku suhtes, kes oli oma ametikohustuste täitmisel. Kohus leiab, et süüdistatav reageeris kannatanu tegevusele, mis seisnes K. B. korterist äraviimises, vägivalla kasutamisega politseiniku suhtes, olles vihane, et K. B. äraviimise tõttu ei saa tema ega A. K K. B.ga neile vajaliku kontakti. Kohus ei pea veenvaks süüdistatava väidet, et juhul, kui ta saaks aru, et kannatanu puhul on tegemist töökohustusi täitva politseinikuga, lahkluks ta kohe ega hakkaks kaklema. Kohus märgib, et süüdistatava varasem käitumine näitab vastupidist. Süüdistatav on varem kahel korral karistatud kuritegude toimepanemise eest, mis on seotud vägivalla kasutamisega teise isiku suhtes, nendest ühel korral vägivalla kasutamise eest politseiametniku suhtes ( lk 79). Kohtu arvates, esineb süüdistataval kalduvus kasutada vägivalda ega teda piira isegiasjaolu kui kannatanuks on võimuesindaja. Seega peab kohus tuvastatuks, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes vägivalda, seoses viimase oma ametikohustuse, menetlusosalise kutsumise ja toimetamise, täitmisega. Sellest tulenevalt leiab kohus ülalnäidatud tõenditega tuvastatud, et 24.03.1010 kella 10 paiku XXX 8 Kohtla-Järvel asuvas trepikojas kasutas Z.M vägivalga kannatanu A. L.i suhtes, lüües teda rusikatega pea ja keha piirkonda, seoses viimase poolt oma ametikohustuse, menetlusosalise kutsumise ja toimetamise, täitmisega. 5.Z.M-i teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid
-u
lg 4 kohaselt isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Z.M kasutas tahtlikult vägivalda teise isiku suhtes, lüües rusikaga näo ja keha piirkonda. Lüües pidas ta võimalikuks, et löök tabab kannatanut ja tekitab talle vähemalt füüsilist valu ja möönas seda. Z.M pidas vähemalt võimalikuks, et kannatanu puhul on tegemist politseinikuga, kes on oma tööülesande täitmisel, kuna kannatanu hoiatas teda, samuti hoiatas teda samast asjaolust teadlik tunnistaja A. K. Z.M möönas ehl soostus ja aktsepteeris kannatanu suhtes vägivalla kasutamist lõpetades oma tegevust alles siis, kui kannatanul õnnestus süüdistatavat maha suruda. Kohus leiab, et Z.M on süüdi talle inkrimineeritud kuritegudes, sest ta on
9 Z.M-i tegu on õigesti kvalifitseeritud
KOHTU MEE™ED Karistus
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Karistuse mõistmisel realiseeruvad mõistetaval karistuse liigis ja määras nii üld- kui ka eripreventiivsed eesmärgid. Riigikohtu lahend 3-1-1-14-07, p 6: „Karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.“ Karistus on tegupõhine ehk kõigepealt arvesse võetakse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Riigikohus rõhutas: tsitaat lahendist 3-1-1-43-06: „13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“ Samas aga ei saa eripreventiivseid eesmärke arvestades jätta kõrvale ka täiskasvanust süüdistatava isikut. Riigikohtu lahend 3-1-1-99-06. p 15.1: „Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas
lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt 10 välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust nr 3-1-1-40-04 - RT III 2004, 14, 174).“
Z.M-i karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Kohus ei nõustu prokuröri arvamusega, et antud juhul on süüdistatava karistust raskendavaks asjaoluks
Prokurör leidis, et raske tagajärg on see, et kannatanu pidi mitu kuud järjest olema arstliku kontrolli all, kuna süüdistatava põeb kroonilist haigust ja tekitas kannatanule lahtised haavad, mille kaudu võiks tekkida nakkushaigus. Kannatanu selgitas kohtuistungil, et õnneks nakkushaigust ta ei saanud, samas poole aasta jooksul pidi ta elama teadmatuses. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist raske tagajärjega (näiteks nakkushaigus, tüsistus või muu tervisehäda) kuna seda õnnestus ära hoida. Küll aga tema suhtes toime pandud kuriteoga seoses pidi kannatanu üle elama täiendavaid tõsiseid moraalseid kannatusi, kas ta on nakatunud või mitte, kas ta nüüd ohustab oma abikaasat ja kaks väikest last. Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et ta põeb kroonilist haigust (mille kohta on märgitud terviseseisundi aktis lk 31 p 17). Vaatamata sellele kasutas ta kannatanu suhtes vägivalda, tekitades talle verejooksuga kehavigastusi. Süüdistatav on ilmselt on haiguse tõttu teadlik, et kontakt vere kaudu võib ohustada teise inimese tervist. Selles valguses on süüdistatava käitumine vastutustundetu. Samas arvestab kohus karistuse mõistmisel, et süüdistatav põeb kroonilisi haigusi. Kohus arvestab karistuse mõistmisel, et Z.M pani toime üheepisoodilise teise astme kuriteo. Kuriteo sooritamisel ei kasutanud Z.M ohtlikke esemeid või selliseid esemeid, mis võiksid suurendada kannatanule põhjustatavat kahju. Z.M on varem kriminaalkorras karistatud 5 korda, nendest 2 korral tingimuslikult, ühel korral asendati vangistus üldkasuliku tööga ( tegu oli toime pandud katseajal), kahel korral rahalise karistusega. Varem on ta toime pannud kahel korral varavastased kuriteod, ühel korral avaliku korra rikkumise, ühel korral kehalise väärkohtlemise ja ühel korral politseiniku suhtes vägivalla kasutamise. Ta on 3 korral väärteokorras karistatud NPAS § 15 lg 1 alusel, 6 korral – avaliku korra rikkumise eest. Ülaltoodu näitab, et Z.M-i puhul on tegemist isikuga, kelle ellu on seadusevastane eluviis sügavalt juurdunud ja tema puhul ei saa enam olla kindel, et edaspidi ei pane ta toime uusi kuritegusid. 11 Arvestada tuleb ka sedagi, et antud kuritegu oli toime pandud Viru Maakohtu 21.05.2007 kohtuotsusega mõistetud 3-aastase katseaja kestel. Selle kohtuotsuse alusel tunnistati Z.M süüdi
5-kuuline vangistus oli täitmisele pööratud Viru Maakohtu 25.02.2009 kohtuotsusega ja asendatud üldkasuliku tööga, mis oli ära kantud täielikult enne käesoleva kuriteo toimepanemist. Kohus leiab, et Z.M ei saa karistada rahalise karistusega, kuna ta on varem kahel korral olnud kriminaalkorras karistatud rahalise karistusega, mis ei osutanud isikule piisavat mõju. Talle väärteokorras määratud rahatrahvid on maksmata jäetud (lk 51-54). Kohus leiab, et leebema karistusliigi kohaldamine ilmselt ei ole piisav ja proportsionaalne Z.M-i toimepandule. Kohus leiab, et Z.M tuleb karistada vangistusega
Kohus leiab, et Z.M-ile tuleb mõista karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. Kohus leiab, et liitkaristust ei moodustata, sest varasemad karistused on enne antud kuriteo toimepanemist täitmisele pööratud ja täielikult ära kantud, seega puudub
lg 2 alusel liidetav karistus.
lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud ae g alates 24.03.2010. Kaitsja esitas kohtule alternatiivtaotlusena vabastada Z.M karistuse kandmisest, kohaldades tema suhtes katseaega. Vangistuse kohaldamine ei ole isiku suhtes vajalik. Nagu nähtub materjalidest katseajal toimepandud kuriteo eest oli ta karistatud vangistusega, mis oli asendatud üldkasuliku tööga. Üldkakulikud tööd on õigeaegselt sooritatud. Sellest tulenevalt Z.M-i vangipanek ei ole põhjendatud karistuse eesmärke arvestades. Kohus ei peagi karistuse kandmisest vabastamise ebaotstarbekuse eraldi põhjendama. Riigikohtu lahend 3-1-1-138-04, otsuse p 12: „Riigikohus selgitab, et nimetatud säte kohustab otsuses põhjendama vangistuse, kui äärmise abinõu kohaldamist alternatiivse sanktsiooni korral. … Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-14-02 - RT III 2002, 8 79) ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama.“ Samas langeb kohtule kohustus lahendada kohtule esitatud taotlused. Kohus leiab, et kaitsja taotlus ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu. Kohtupraktikas on karistusest vabastamise teemat laialt käsitletud ja kohtute seisukohad on selles osas välja kujunenud. Kohus soostub väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt karistuse kandmisest vabastamine on põhjendatud kergema laadi kuritegude ja lühiajalise vangistuse määra puhul. Kuritegu, mille eest Z.M süüdi 12 mõistetakse, on teise astme kurutegu, mille sanktsiooni ülemmäär on 5 aastat. Kohus karistab süüdistatavat 2-aastase 6-kuulise vangistusega, mis ei ole lühiajaline. Juba sellest lähtuvalt on isiku karistusest vabastamine küsitav. Kohus märgib, et karistusest tungimisi vabastamine tähendab kohtu poolt sellise prognoosi tegemist ja eeldab kohtu veendumust, et isik ei pane enam toime kuritegusid ja seetõttu karistuse ärakandmine on ebaotstarbekas. Sellele on osutatud Riigikohtu praktikas, 3-1-1-10-09: “Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu tuleb isiku karistusest tingimisi vabastamise korral hinnata ka süüdistatavat iseloomustavaid andmeid“. Süüdistatav on oma käitumisega näidanud, et karistusest tingimisi vabastamine isegi koos käitumiskontrolliga ei ole talle piisav karistuslik meede, et ta hoiduks uute süütegude toimepanemisest. Tõsiküll, Viru Maakohtu 25.02.2009 kohtuotsusega mõistetud üldkasulikud tööd on tal edukalt sooritatud, kui juba pärast üldkasuliku töö sooritamist pani ta taas toime kuriteo, mis on jällegi seotud vägivalla kasutamisega võimuesindaja suhtes. See annab kohtule aluse arvata, et karistamise üks eesmärk, nimelt mõjutada süüdimõistetut, et ta hoiduks uute süütegude toimepanemisest, ei ole karistusest vabastamisel ja käitumiskontrollile allutamisel enam saavutatav. Z.M-i puhul ei ole kohus kohtuliku arutamise käigus tuvastanud ühtegi asjaolu, millest tulenevalt oleks kohtul tekkinud veendumus, et karistuse ärakandmine oleks selle süüdimõistetu puhul ebaotstarbekas meede. Vastupidi, kohtu arvates ainult vangistus on Z.M-i piisav karistusmeede, et ta saaks oma käitumist ümber hinnata. Käesolevas kriminaalasjas ei väljendanud süüdistatav isegi kahetsust toimunu pärast, vaid leidis, et konfliktis on süüdi hoopis kannatanu ise. See näitab, et süüdistatava hoiakud on jäänud samaks, ta peab vägivalla kasutamist õigustatuks, millest tulenevalt on üsna tõenäoline uute kuritegude toimepanemise võimalikkus. Sellises olukorras vajab süüdistatava isik korregeerimist vangla režiimis. Tõkend Kohus leiab, et N. Z.M-i suhtes tuleb jätta tõkendi vahistamine muutmata. Kohtul on piisavalt alust arvata, et vabaduses viibides võib ta hakata uusi kuritegusid toime panema. Ta on varem kriminaalkorras karistatud 5 korral, muuhulgas ka vägivalla kasutamisega seotud kuritegude toimepanemise eest. Sellest tulenevalt on kohtu arvates põhjendatud Z.M-i vahistamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Menetluskulud 13 Antud kriminaalasja raames on menetluskuludeks järgmised summad: 417,03 eurot sundraha, 158,82eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 426,40 eurot kaitsjatasu kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi eest, 0,45 eurot toimiku paljundamise eest, KrMS § 180 lg 1 alusel kannab menetluskulusid süüdimõistva kohtuotsuse korral süüdimõistetu. Menetluskulude summa kuulub välja mõistmisele Z.M-ilt . Kohtunik Inna Kirsipuu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.