← Eesti

1-06-11986\26

Obsah (16)§ 215§ 64§ 68§ 141§ 74§ 199§ 121§ 200§ 2§ 15§ 16§ 28§ 267§ 56§ 57§ 63

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2008, Kohtla-Järve kohtumaja Kriminaalasja number 1-06-11986 (06244000624) Kohtukoosseis Kohtunik Inna Kirs

) § 200 lg 2 p 9 järgi üldmenetluses Prokurör Larissa Prokopenko Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Süüdistatav K.H , isikukood xxx, kodakondsuseta, haridus 7 klassi, emakeeleks vene keel, töökoht - xxx, elukoht xxx, kriminaalkorras karistatud: 1. Ida-Viru Maakohtu poolt 31.08.2005

§ 215

lg 2 p 1,2, § 199 lg 2 p 4, § 263 p 1,3 järgi.

§ 64

alusel 2 aastat vangistust.

§ 68lg 1 eelvangistuses viibitud aeg 6 kuud lugeda karistusaja hulka.

Lõplik karistus 1 aasta 6 kuud vangistust katseajaga 18 kuud; 2. Viru Maakohtu poolt 12.01.2007

§ 141

lg 1 järgi 1 aasta 6 kuud vangistust.

§ 68

alusel kandmisele kuulub 1 aasta vangistust.

§ 74alusel jäeti vangistus kohaldamata tingimuslikult, määratud katseaeg 3 aastat.

Vahistatud 14.06.2007, viibis vahi all kuni 28.01.2008 - 7 kuud 15 päeva. Kaitsja Vandeadvokaat Artur Umuršadjants RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 306; 311; 313; 315 kohus O t s u s t a s: K.H süüdi tunnistada

§ 199lg 2 p 4 järgi.

Mõista karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. K.H süüdi tunnistada

§ 121järgi.

Mõista karistuseks 10 (kümme) kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel, kuritegude kogumi eest, raskeima karistuse suurendamise teel mõista K.H-le liitkaristuseks 1 (üks) aasta vangistust.

§ 74

lg 5 ja 65 lg 2 alusel, pöörata K.H-le Ida-Viru Maakohtu 31.08.2005 kohtuotsusega mõistetud ja tingimuslikult kohaldamata jäetud karistus täitmisele, suurendada käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust, 1 (üks) aasta vangistust, Ida-Viru Maakohtu 31.08.2005 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (1 aasta 6 kuud) ning mõista liitkaristuseks 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 14.06.2007 - 28.01.2008, s.o. 7 kuud 15 päeva. Kandmisele kuulub 1 (üks) aasta 10 (kümme) kuud 15 (viisteist) päeva vangistust. Karistuse kandmise algus -

  1. jaanuar
  2. Tõkend – vahistamine – jätta K.H suhtes muutmata. Välja mõista K.H-lt riigituludesse menetluskulud: 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni sundraha, 807,10 (kaheksasada seitse krooni 10 senti) krooni kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 4631,50 (neli tuhat kuussada kolmkümmend üks kroon 50 senti) krooni kaitsjatasu kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi eest, 74,40 (seitsekümmend neli krooni 40 senti) krooni toimiku paljundamise eest 2875 (kaks tuhat kaheksasada seitsekümmend viis) krooni ekspertiisitasu. Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB EESTI ÜHISPANK või arveldusarvele nr 221023778606 HANSAPANK, viitenumber
  3. Maksekorraldused tuleb teostada oma nimelt, näidata ära kohtuotsuse number ja makse liik. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Viru Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Kohtuotsuse terviktekst on kohtukantseleis kättesaadav alates 07.03.
  4. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED K.H-le oli süüdistus esitatud selles, et tema, 01.04.2006 kell 15.15, olles alkoholijoobes, läks korterisse aadressil xxx, kus elab T. P.. K.H tungis pettuse teel sellesse korterisse, nimelt kutsus T. P. naabri I. T., kes elab korteris nr xx, keda palus koputada T. P. uksele, aga ise läks välisukse juurest eemale. Pärast ukse avamist K.H sisenes korterisse, kus T. P. korterist võttis raha 3,50 krooni. Pärast seda K.H lõi mitu korda käte ja jalgadega T. P. vastu pead ja keha, aga seejärel võttis korterist teleri Thomson, maksumusega 1700 krooni, mille hiljem müüs maha. Kokku tekitas T. P. materiaalse kahju 1703,50 krooni. Süüdistusakti kohaselt pani K.H toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, toime pandud vägivallaga, sissetungimisega, so pani toime

§ 200lg 2 p 9 sätestatud kuriteo. Kohtuistungil muutis prokurör kooskõlas Kr

MS § 268 süüdistust. Prokurör leidis, et K.H teod tuleb ümber kvalifitseerida

§ 121

ja

§ 199lg 2 p 4 järgi (II kd, t.l.-92,93).

Prokuröör loobus süüdistusest 3,50 krooni raha varguse osas. Samuti prokurör leidis, et varguse episoodist tuleb sissetungimise tunnuse välja jätta. 2

(10)Süüdistatav tunnistas oma süüd osaliselt (II kd, t.l.-83). Kohtuotsuse kirjutamisel ja asjaolude analüüsimisel lähtub kohus kolmeastmelisest deliktistruktuurist ehk vastavalt

§ 2

lg 2 kontrollib, kas isiku tegu vastab süüteokoosseisule, kas see on õigusvastane ja kas isik on teo toimepanemises süüdi. Kehalise väärkohtlemise episood

§ 121

järgi

§ 121

kohaselt, teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Süüdistuse kohaselt lõi K.H mitu korda käte ja jalgadega T. P. vastu pead ja keha. Süüdistatava teo objektiivse külje tuvastamiseks tuleb kohtul leida vastus küsimusele, kas leidis aset süüdistatava poolt kannatanu löömine, mis võis kannatanule tekitada valu. Kannatanu teatas kohtuistungil, et süüdistatav ja veel kaks noormeest sisenesid

  1. aprillil 2006 tema korterisse. Kannatanu võttis tugitooli alt kirve, et sisse tulnud noormehi hirmutada. Selle peale süüdistatav lõi kannatanut käega näkku. Saadud löögi tagajärjel kukkus kannatanu voodile. Peale seda hakkas süüdistatav kannatanu peal hüppama ning kannatanut peksma – lõi mitu korda kannatanule näkku. Süüdistatav selgitas, et peale korterisse sisenemist nägi ta elutoa sissepääsu juures kannatanut kirvega. Kannatanu tõstis kirve löögiks. Süüdistatav hüppas kannatanust eemale ning seejärel tõukas kannatanut. Kannatanu kukkus ja lõi pea vastu diivani käetuge. Rohkem süüdistatav kannatanut ei puudutanud ega ka ei peksnud. Tunnistaja A. B. ütlustest selgub, et kannatanu tahtis süüdistatavat ja tema kaaslasi korterist välja ajada ja võttis selleks kätte kirve. Selle peale lõi süüdistatav kannatanu käega vastu pead. Saadud löögist kukkus kannatanu diivanile. Süüdistatav hüppas ka diivani peale ja hakkas kannatanut jalgadega peksma näkku ja kehasse. Süüdistatav peksis kuni ära väsis, lööke oli palju. Tunnistaja L. Š. ütlustest selgub, et kannatanu võttis kirve, et korterisse sisenenud noormehi välja ajada. Süüdistatav tõukas kannatanut ja kannatanu kukkus diivanile. Peale seda hakkas süüdistatav diivanil lamava kannatanu peal hüppama. Hüppamine kestis umbes viis minutit. Kannatanu suhtes teostatud isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 45 (I kd, t.l.-44,45) nähtub, et kannatanu pöördus
  2. aprillil 2006 kell 09.20 SA Ida-Viru Keskhaiglasse arstiabi saamiseks. Kannatanu kaebas peavalu ja peapööritust. Objektiivselt tuvastati kannatanul põrutusjäljed näol, ninaselja turse ja vähene deformatsioon paremale, ninaluude liikuvut ei olnud, vasakul õlavarrel õitsvad verevalumid. Komplemisel oli nina vahesein sirge. Ninaluude röntgenogrammil avastatud ninaluude serva murd (tõenäoliselt vana murd), kuid kuna varem traumat pole olnud, tuleb hinnata kui värsket. Repositsiooni ei vajanud. Koljuluude röntgenogramm patoloogiata. Diagnoosiks oli ninaluude murd, pea ja näo põrutused. Eksperdi arvamuse kohaselt sedastati kannatanul haiglasse pöördumisel ninaluude murd, näo pehmete kudede põrutus, mis tekkisid kõva tömbi eseme toimel, võimalik, et ekspertiisimääruses märgitud ajal, so
  3. aprillil 2006 kell 15.15, ja asjaoludel. Need vigastused ei ole eluohtlikud ja tavalise kulu korral põhjustavad tervisekahjustuse mitte rohkem kui neli nädalat (8-10 päeva). Kohus jõuab järeldusele, et süüdistatava poolt kannatanu löömine on tõendatud kannatanu enda ja tunnistajate A. B. ja L. Š. ütlustega, osaliselt ka ekspertiisi aktiga, millesse kohus suhtub kriitiliselt 3

(10)ja leiab, et tegemist võib olla üksnes kaudse tõendiga. Kohus arvestab, et kui isikul oli
  1. aprillil diagnoositud näo põrutus, siis ei ole välistatud, et see võis olla tekitatud
  2. aprillil. Ekspertiisi akti kui tõendi väärtus on antud juhul selles, et see ei kummuta kannatanu ja tunnistaja ütlusi. Usaldusväärseks ei saa pidada ka süüdistatava ütlusi, mis erinevad eeluurimisel antud ütlustest. Kohus avaldas prokuröri taotlusel süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlused (Ikd, t.l.-30) – „Ma lükkasin teda ja ta kukkus, lüües pea vastu tugitooli ära, minu arvates oimukohaga, ma sain vihaseks, et ta oli kirvega ja paar korda lõin talle jalaga kõhtu paremale poole“. Kohtuistungil andis süüdistatav ütlusi, et ta tõukas kannatanut, ta kukkus ja lõi pea vastu diivani käetuge ning rohkem süüdistatav kannatanut ei puutunud ja ei peksnud. Ütluste muutmist ei osanud süüdistatav kohtule mõitslikult selgitada. Süüdistatava ütlused erinevad selles osas, mis puudutab kannatanu löömist peale tema tõukamist ehk siis otseselt selles tähtsamas osas, millel põhineb süüdistus. Vastavalt Riigikohtu praktikale ( lahendid 3-1-1-3-07, 3-1-1-113-06, 3-1-1-1-07), juhul, kui isik selgitab mõistlikult, miks tema eeluurimisel antud ütlused erinevad kohtuistungil antud ütlustest, siis tõendina saab võtta üksnes kohtuistungil antud ütlusi. Juhul, kui isik ei saa mõistlikult selgitada oma ütluste erinevust, tuleb isiku ütlused tervikuna kui ebaüsaldusväärsed tõendide kogumist välja jätta. Kuna süüdistatav ei saanud kohtule selgitada ütluste erinevust, tunnistab kohus süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseiks ja jätab need tõendite kogumist kõrvale. Kohus jõuab järeldusele, et süüdistatava teo objektiivne külg, kannatanu löömine käte ja jalgadega, on tõendatud. Süüdistatav pani toime

§ 121

sätestatud teo ehk löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise. Vastavalt

§ 15

lg 1, kuriteona on karistatav üksnes tahtlik tegu, kui käesolev seadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest ning

§ 16lg 1, tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus.

Subjektiivsest küljest on süüdistatava tegu pandud toime otsese tahtlusega. Lähtuvalt

§ 16

lg 3, isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Süüdistatava teo iseloomust, esmalt süüdistatav tõukas kannatanut ning seejärel hüppas diivanile ning lõi kannatanut jalaga ja hakkas tema peal hüppama, võib järeldada, et süüdistatav tegutses otsese tahtlusega. Süüdistatav teadis, et ta lööb kannatanut. Lüües kannatanut mitmel korral näo ja keha piirkonna, pidi süüdistatav möönma, et kannatanule tekitatakse valu. Kohus leiab, et süüdistatava poolt toime pandud tegu, kannatanu löömine käte ja jalgadega, oli sooritatud otsese tahtlusega. Süüdistatava hädakaitse versiooni analüüs. Süüdistatava ütluste kohaselt tõukas ta kannatanut enda kaitseks, kuna kannatanu tahtis teda kirvega lüüa. Hädakaitse teematikat on Riigikohus käsitlenud oma lahendis 3-1-1-17-04 ja edasises analüüsis lähtub kohus süüdistatava hädakaitse versiooni analüüsimisel skeemist, mis oli Riigikohtu poolt nimetatud otsuses ette toodud. Hädakaitse (

§ 28kirjeldatud) koosneb esiteks kaitseseisundist ja teiseks kaitsetegevusest.

Aluistada tuleb hädakaitseseisundi tuvastamisest. Süüdistatava kaitseseisundi tekkimise eelduseks on kannatanupoolne rünne. Kohus leiab, et süüdistataval ei tekkinud hädakaitseseisundit, sest puudus süüdistatava vastu suunatud õigusvastane rünne. Rünne on tegu, millega ohustatakse teise isiku õigushüve. Riigikohtu lahend 3-1-111-04, tsitaat: „…12. Et lugeda inimese teatud tegu… õigusevastaseks ründeks

§ 28lg 1 tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav ründena. Ründena pole käsitatav 4

(10)ühiskondlikult tolereeritud käitumine, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri…“. Järgmisena kohus analüüsibki, kas kannatanu T. P. käitumine võiks olla vaadeldav ründena. Kannatanu viibis oma korteris ja tema külas olid tema naaber L. Š. Ja A. B., vaatasid televiisorit. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kannatanu soovis süüdistatava ja tema kaaslased oma korterist välja ajada. Tunnistaja I. T. avaldatud ütlustega lk 60-61 on tõendatud, et noormehed palusid temalt, et too koputaks kannatanu uksele ja siis, kui ta tegi selle, üks noormeestest lükkas ta eemale ja kamp sisenes korterisse. Selle tunnistaja ütlustest nähtub, et enne sisenemist ei küsinud süüdistatav kannatanu nõusolekut korterisse sisenemiseks. Kannatanul on õigus nõuda isikutelt oma korterist lahkumist igal ajal, sest kodu on puutumatu. Nende hirmutamiseks võttis kannatanu kätte kirve ( k 2 lk 89 kohtuistungi protokoll). Kannatanu selgitas kohtuistungil, et ta ei näinud neid varem kordagi, nad sisenesid ise, tal ei olnud soovi võõraid korterisse lasta, kuid nad sisenesid ikka, kasutades I. T.. Tunnistaja A. B. ütlustest nähtub, et kannatanu ei saanudki seda kirvest korralikult tõsta, see oli suur ja raske. Kohus leiab, et selline kannatanu tegu kui kirve kätte võtmine ei ole antud konkreetsel juhul vaadeldav ründena, sest arvestades tol ajal tekkinud olukorda, oli kirve kätte võtmine see minimaalne süüdistatavat ja tema kaaslasi hirmutav tegu, mis võiks korterisse sisenenud süüdistatavale olla singnaal, et kannatanu on ilmselt ja selgelt soovib tema lahkumist korterist ja kardab sisenejaid. Tõendatud ei ole, et kannatanu oleks süüdistatavat kirvega mingil viisil rünnanud- vehkinud, ähvardanud sellega vahetult lüüa, löönud. Kannatanu poolt süüdistatavale esitatud korterist lahkumise nõue oli seaduslik – omanikul on õigus nõuda asjaõigusseaduse (AÕS) § 89 alusel omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega, so õigus nõuda ka isikute lahkumist omandi piiridest ehk korterist. Nõude õiguspärasusele viitab ka

§ 267

, mille kohaselt on võõrast hoonest, ruumist, sõidukist või piirdega alalt selle valdaja poolt esitatud lahkumise nõude ebaseaduslik täitmata jätmine karistatav. Kuna puudus õigusvastane rünne süüdistatava vastu, siis ei saanud tekkida ka hädakaitseseisundit ning süüdistatavale hädakaitseõigust. Kehalise väärkohtlemise episoodi osas kohus

II peatüki 2. jaos loetletud teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastanud.

II peatüki 2. jaos loetletud süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud ja kohus jõuab järeldusele, et süüdistatav on talle inkrimineeritava

§ 121

sätestatud teo, löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise toimepanemises süüdi. Kohus leiab, et süüdistatav tuleb süüdi tunnistada

§ 121

sätestatud teo, löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise toimepanemises. Varguse episood

§ 199

lg 2 p 4 järgi

§ 199

lg 2 p 4 kohaselt, võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise või omastamise - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Süüdistuse kohaselt võttis K.H korterist aadressil xxx kannatanult teleri Thomson, maksumusega 1700 krooni, mille ta hiljem ära müüs. Süüdistatava teo objektiivse külje tuvastamiseks tuleb kohtul leida vastus küsimusele, kas süüdistatav pani toime võõra vallasasja äravõtmise, kas asja äravõtmise eesmärgiks oli ebaseaduslik omastamine ning kas süüdistatav on isik, kes on varem toime pannud varguse röövimise või omastamise. 5

(10)Süüdistatav Valeri K.H tunnistas kohtuistungil, et samal päeval (so
  1. aprillil – kohtu märkus) võttis ta elutoast tumba pealt väikese televiisori ning seejärel lahkus korterist. Teleri müüs ta V. K.. Tunnistaja V. K. kohtuistungil antud ütluste kohaselt müüs süüdistatav
  2. aprillil tunnistajale 500 krooni eest väikese teleri, mille tunnistaja andis hiljem üle politseile. Asitõendi vaatlusprotokollist ja fototabelist selgub, et V. K. andis politseile välja halli värvi väiksema teleri Thomson (nr LT 6227871) koos puldiga. Süüdistatav ei vaidlustanud televiisori maksumust 1700 krooni. Kohus leiab, et kannatanu poolt avaldatud televiisori väärtus vastab aastal 2006 kehtinud asja turuhinnale. Kannatanu T. P. andis kohtuistungil ütlusi, et teleri võttis süüdistatav. Teleri mark oli Thomson, mille kohta kannatanu esitas ka politseile dokumendid. Tunnistaja A. B. kohtuistungil antud ütlustest selgub, et süüdistatav, olles eelnevalt ajanud tunnistaja kööki ja teised korteris viibinud isikud magamistuppa, võttis elutoast televiisori ja selle puldi ning seejärel lahkus ta korterist. Tunnistaja nägi uksepraost, kuidas süüdistatav teleriga uksest möödus. Tunnistaja L. Š. kohtuistungil antud ütlustest selgub, et peale magamistoast väljumist oli toast puudu teler. Süüdistatavat korteris enam ei olnud. Asjaolud, et süüdistatav müüs peale vargust teleri V. K., tõendatud tunnistaja V. K. ütluste ja kannatanu allkirjaga televiisori kättesaamise kohta (I kd, t.l.-55), tõendavad, et asja äravõtmise eesmärgiks oli asja ebaseaduslik omastamine. Süüdistatav on Ida-Viru Maakohtu
  3. augusti 2005 kohtuotsusega süüdi mõistetud ja karistatud

§ 199

lg 2 p 4,7 järgi (Ikd, t.l.-77-80) ning seega on süüdistatava puhul tegemist isikuga, kes varem on toime pannud varguse. Kohus jõuab järeldusele, et süüdistatava teo objektiivne külg on tõendatud. Süüdistatav pani toime

§ 199

lg 2 p 4 sätestatud teo ehk võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isikuna, kes varem on toime pannud varguse. Vastavalt

§ 15

lg 1, kuriteona on karistatav üksnes tahtlik tegu, kui käesolev seadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest ning

§ 16lg 1, tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus.

Subjektiivsest küljest on süüdistatava tegu pandud toime kavatsetusega. Lähtuvalt

§ 16

lg 2, isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Süüdistatav viis asja korterist välja ja müüs teleri samal päeval V. K.. Nimetatud asjaoludest järeldub, et süüdistatav seadis eesmärgiks omastada võõras vallasasi ning seda ebaseaduslikult. Kohus leiab, et süüdistatava poolt toime pandud tegu, võõra vallasasja, teleri Thomson äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isiku poolt kes varem on toime pannud varguse, oli sooritatud kavatsetusega. Varguse episoodi osas kohus

II peatüki 2. jaos loetletud teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastanud.

II peatüki 2. jaos loetletud süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud ja kohus jõuab järeldusele, et süüdistatav on talle inkrimineeritava

§ 199lg 2 p 4 sätestatud teo, võõra 6

(10)vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isiku poolt kes varem on toime pannud varguse, toimepanemises süüdi. Kohus leiab, et süüdistatav tuleb süüdi tunnistada

§ 199

lg 2 p 4 sätestatud teo, varguse ehk võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, toimepanemises. KARISTUSE KOHALDAMINE

§ 56lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kohus leidis, et süüdistatav on süüdi

§ 199

lg 2 p 4 ja

§ 121sätestatud tegude toimepanemises.

Et mõlema teo eest näeb

eriosa vastav paragrahv ette rahalise karistuse, tuleb kohtul kaaluda rahalise karistuse kohaldamise võimalikkust. Kohus tuvastas, et süüdistatavat on karistusregistri andmetel (II kd, t.l.-4-7) on süüdistatav toime pannud kümme väärtegu, mille eest on teda karistatud rahatrahvidega kokku summas 25 320 krooni ning kõik trahvid on tasumata. Süüdistataval puudub kindel sissetulek ja töökoht. Oma viimases sõnas teatas süüdistatav, et vahetult enne vahistamist sai ta töökoha, kuid tõendeid selle väite kohta kohtule esitatud ei ole. Kohus jõuab järeldusele, et varalist laadi karistus, so rahatrahvid väärtegude eest ei ole süüdistatavale vajalikku eripreventiivset mõju avaldanud. Varalist laadi karistuse eesmärgiks on mõjutada süüdistatavat varaliste vahendite vähendamise ja selle kaudu süüdistatava igapäevase tegevusvabaduse piiramisega. Väärtegude eest määratud rahatrahvidele vaatamata ei ole süüdistatav enda jaoks vastavaid järeldusi teinud ning jätkab süütegude toimepanemist. Seega ei ole varalist laadi karistus täitnud oma eesmärki. Lisaks puudub süüdistataval kindel sissetulek ja töökoht ning seetõttu võib tekkida raskusi kohtuotsuse täitmisega, millest tulenevalt ei ole varalist laadi karistuse kohaldamisega süüdistatava mõjutamine võimalik. Kohus leiab, et süüdistatava suhtes ei ole põhjendatud rahalise karistuse kohaldamine ning mõlemas episoodis tuleb karistuseks mõista vangistus.

§ 199

lg 2 p 4 sätestatud teo toimepanemise eest võib kohus mõista karistuseks vangistuse tähtajaga kolmkümmned päeva kuni viis aastat. Sanktsiooni keskmiseks määraks on vangistus tähtajaga kaks aastat ja kuus kuud. Kohus leiab, et arvestades süüdistatava süüd, karistust kergendavaid asjaolusid, üld- ja eripreventiivseid eesmärke, tuleb süüdistatavat karistada sanktsiooni keskmisest väiksemas määras. Süüdistatava süü hindamisel lähtub kohus asjaolust, et süüdistatav võttis kannatanult ära ühe eseme, teleri väärtusega 1700 krooni, mis käesolevaks ajaks on ka kannatanule politsei poolt komplektselt ja tervelt tagastatud. Kannatanule tekitati vargusega ajutist kahju summas 1700 krooni, mille suurus on lähedal väheväärtusliku asja piirile ning võib lugeda väikeseks kahjuks. Teo toimepanemisega süüdistatav muud kahju kannatanule ei tekitanud. Seega saab teo- ja tagajärjeebaõiguse aspektist väita, et süüdistatava süü on väike. Karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus süüdistatava poolt oma süü tunnistamist täies ulatuses (varguse episoodis). Süüdistatav andis kohtuistungil ennast süüstavaid ütlusi, millega soodustas kohtuliku uurimise läbiviimist. Kohus järeldab, et süüdistatav on aru saanud oma teo keelatusest ning oma süü tunnistamisega 7

(10)ühtlasi avaldanud ka kahetsust toimunu osas. Arvestades süüdistatava süüd ja karistust kergendavat asjaolu, peab kohus võimalikuks kohaldada karistust sanktsiooni alammääras. Üldpreventiivsetel kaalutlustel tuleks süüdistatavale mõista karistuseks vangistus tähtajaga, mis jääb sanktsiooni keskmise määra ja alumise piiri vahele, so vangistus tähtajaga üks aasta. Eripreventiivsetel kaalutlustel on põhjendatud lühiajaline vangistus. Süüdistatav on noor inimene, kelle elu on alles algamas (vanus 20 aastat). Tema suhtes on kohaldatud vangistust Ida-Viru Maakohtu 31. augusti 2005 kohtuotsusega, kuid kohus jättis karistuse tingimisi kohaldamata. Seega ei ole süüdistatav reaalselt vangistuses viibinud. Kuigi varasemad karistused ei ole oma mõju süüdistatava käitumisele avaldanud, on kohus arvamusel, et esimest korda vangistusse sattumine võib suhteliselt noore inimese ellusuhtumist oluliselt muuta resotsialiseerumise suunas. Sealjuures, arvestades süüdistatava varasemat karistatust, tuleb lühiajaline karistus mõista maksimaalse kestvusega. Kohus jõuab järeldusele, et

§ 199

lg 2 p 4 sätestatud teo toimepanemise eest tuleb süüdistatavale mõista karistuseks vangistus tähtajaga kuus kuud.

§ 121

sätestatud teo toimepanemise eest võib kohus mõista karistuseks vangistuse tähtajaga kolmkümmned päeva kuni kolm aastat. Sanktsiooni keskmiseks määraks on vangistus tähtajaga üks aasta ja kuus kuud. Süüdistatava süü hindamisel lähtub kohus asjaoludest, et kannatanu oli süüdistatavast palju vanem ja naissoost, oma ea poolest oleks sobinud süüdistatavale emaks, ning füüsiliselt oluliselt nõrgem, kannatanu löömine toimus kannatanu enda kodus ja teiste, kannatanule lähedaste isikute nähes ning olukorras, kus kannatanu püüdis kaitsta oma kodu puutumatust. Arvestades süüdistatava süüd, peab kohus võimalikuks kohaldada karistust sanktsiooni esimese kolmandiku ülemises määras, so tähtajaga üks aasta.

§ 57

ja § 58 nimetatud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid kohus selle kuriteo episoodi osas ei tuvastanud. Üld- ja eripreventiivsetel kaalutlustel, mille põhjendused on ära toodud varguse episoodi osas, leiab kohus, et karistus peaks jääma lühiajalise vangistuse piiridesse. Kohus jõuab järeldusele, et

§ 121

sätestatud teo toimepanemise eest tuleb süüdistatavale mõista karistuseks vangistus tähtajaga kümme kuud.

§ 63

lg 2 kohaselt, kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule ja teda ei ole nendest ühegi eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus

§ 64järgi.

Vastavalt

§ 64

lg 1 ja lg 3, samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Liitkaristus ei tohi ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega käesoleva seadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära. Kohus on seisukohal, et karistuste liitmisel ei ole põhjendatud kergema karistuse lugemine kaetuks raskemaga, sest eripreventiivsest eesmärgist lähtuvalt peab süüdistatavale olema selgelt aru saadav, et teda on karistatud kahe erineva teo eest. Et süüdistatav pani kehalise väärkohtlemise ja varguse toime lühikese ajavahemiku jooksul, kusjuures kannatanuks oli üks ja sama isik, ning samas kohas, tuleb karistuse kohaldamisel rõhutada, et süüdistataval tuleb karistust kanda kahe erineva kuriteo eest. Arvestades süüdistatava süüd ja karistuse eesmärke, ei peaks vangistuse kestus ületama üht aastat.

§ 64lg 1 alusel, kuritegude kogumi eest, raskeima karistuse suurendamise teel tuleb süüdistatavale mõista liitkaristuseks üks aasta vangistust. 8

(10)

§ 74lg 5 ja 65 lg 2 alusel, pöörata süüdistatavale Ida-Viru Maakohtu 31.

augusti 2005 kohtuotsusega mõistetud ja tingimuslikult kohaldamata jäetud karistus täitmisele ja suurendada käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust, üks aasta vangistust, Ida-Viru Maakohtu 31. augusti 2005 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, so ühe aasta ja kuue kuu võrra, ning liitkaristuseks mõista kaks aastat ja kuus kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 14.

juunist 2007 kuni

  1. jaanuarini 2008, s.o. seiste kuud ja viisteist päeva. Süüdistataval kuulub kandmisele vangistus tähtajaga üks aasta kümme kuud ja viisteist päeva. Karistuse kandmise algus -
  2. jaanuar
  3. Karistusest tingimisi vabastamist ei pea kohus võimalikuks. Tsiviilhagi Süüdistusakti kohaselt esitas kannatanu tsiviilhagi summas 3,50 krooni. Kohtuistungil kannatanu loobus tsiviilhagist (t.l.-90). Tõkend Tõkend – vahistamine – jätta K.H suhtes muutmata. Tõkendi muutmine ei ole põhjendatud. Viru Maakohtu
  4. veebruari 2007 kohtumäärusega muutis kohus süüdistatava osas varem valitut tõkendit elukohast lahkumise keeld ja kohaldas tõkendi vahistamine, põhjusel, et süüdistatav ei ilmunud kohtuistungile
  5. veebruaril
  6. Süüdistatav sai kohtukutse isiklikult kätte, kuid ei teatanud kohtule mitteilmumise põhjusest. Kohus leidis, et süüdistatav hoidub kõrvale kohtumenetlusest. Lähtuvalt eeltoodust leiab kohus, et välistatud ei ole ka süüdistatava kõrvalehoidumine kohtuotsuse täitmisest ning seega tuleb valitud tõkend jätta muutmata. Menetluskulud Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 180 lg 1 kohaselt, süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. /---/. Käesolevas kriminaalasjas peab kohus põhjendatuks välja mõista süüdimõistetult menetluskuluna sundraha. II astme kuriteo toimepanemise eest süüdimõistmise korral on sundraha 1,5 palga alammäära, s.o. 6525 krooni. Kohus peab põhjendatuks välja mõista süüdimõistetult KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel kaitsjatasu 807,10 krooni kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest ja kaitsjatasu 4631,50 krooni kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi eest, KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel ekspertiisitasu summas 2875 krooni, KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu summas 74,40 krooni ja KrMS § 175 lg 1 p 10 alusel postikulu summas 870.- krooni. Menetluskulud tuleb välja mõista riigituludesse. Kohtunik 9

(10)Inna Kirsipuu Rahvakohtunik Urve Kohver Rahvakohtunik Õilme Rannamäe 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.