novembri 2007 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava A.Z-i kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv Prokurör Aro Siinmaa Süüdistatav A.Z elukoht: XXX X-XX , isikukood: XXX, töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
järgi ja karistas teda 1-aastase vangistusega.
lg 1 alusel arvati karistusaja hulka vahi all viibitud aeg 14.11.2006-19.01.2007, s.o 2 kuud ja 6 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti A.Z-ile 9 kuud ja 24 päeva vangistust. Maakohus arutas A.Z-ile
a oktoobri alguses Lõuna Politseiprefektuuri Tartu arestimaja juures, asukohaga Riia 179a Tartu, sundis H.L. andma 05.10.2006 Tartu Maakohtus toimuval kohtuistungil Nikolai A.Z-i süüdistuses
lg 2 p 1, 2 järgi tunnistajana valeütlusi selles, et Nikolai A.Z ei olnud seotud temale inkrimineeritud narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega. A.Z andis H.L. üle valeütluste kirjaliku teksti ning käskis edastada vastavad kirjalikud juhised valeütluste andmiseks ka tunnistaja V.H. ning kohtualusele D.M. . Oma nõudmiste põhistamiseks kasutas A.Z tunnistaja H.L. suhtes psüühilist vägivalda, ähvardades teda kohtuistungi järgselt elule ja tervisele ohtliku vägivalla kasutamisega. Kohtuistungil süüdistatav A.Z end temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on A.Z-i süü temale esitatud süüdistuses täielikult tõendamist leidnud ja ta tuleb süüdi mõista
Kannatanu ja süüdistatava ütlustega on tõendatud kuriteo toimepanemise aeg ja koht. Kuriteo toimepanemine on tõendatud kannatanu ütlustega selle kohta, et süüdistatav andis talle 2006. a oktoobri alguses Tartu arestimaja juures paberilehe valeütlustega ning ähvardas kannatanut, et kui too kohtus nii nagu paberil seisab, ei räägi, saab ta peksa ning temaga on kõik läbi. Samuti tõendas käesolevas asjas süüdistatava süüd kannatanu poolt politseile üle antud paber, millele süüdistatav on märkinud valeütlused, milliseid kannatanu, tunnistaja D.M. ja V.H. peavad tema venna kriminaalasjas andma. Eelnimetatud ütluste kirjapanekut süüdistatava poolt kinnitab ka süüdistatava arvutist leitud fail, mille pealkiri kattub paberil oleva esimese lausega. Süüdistatav on nii eeluurimisel kui kohtuistungil eitanud kannatanu valeütluste andmisele sundimist ja ähvardamist, samuti seda, et ta on koostanud oma koduarvutis paberi valeütlustega, mida H.L. , D.M. ja V.H. peavad istungil ütlema. Samas ei osanud süüdistatav kohtus selgitada, kuidas tema arvutist leiti fail nimega „H.L. peab ütlema“, mis on koostatud 13.09.2006, vaid viitas võimalusele, et politsei on nimetatud dokumendi fabritseerinud. Kohus ei pidanud võimalikuks, et keegi teine peale süüdistatava on eelnimetatud paberi valeütlustega koostanud, kuna süüdistatava isiklikust arvutist leitud faili pealkiri kattub kannatanule antud paberil oleva esimese lausega ning kõrvalistel isikutel puudus juurdepääs A.Z-i arvutile, mistõttu on ilmne, et valeütlustega paberi koostas süüdistatav. Samuti ilmestavad süüdistatava kalduvust inimestega manipuleerida ja neid ähvardada nii süüdistatava kirjad N. A.Z-ile, milles ta õpetab venda süüd teiste kaela ajama, kui ka suhtlusportaali rate.ee väljavõte 2 tunnistaja D.M. kontolt, kus süüdistatav, kasutajanimega , ähvardas D.M. , et juhul, kui ta midagi rääkis, mida ta ei pidanud rääkima, ootavad teda suured probleemid. Kannatanu on kuriteosündmuse kohta andnud nii eeluurimisel kui kohtus ühetaolisi ütlusi, mille tõelevastavuses ei olnud kohtul alust kahelda. Seega ei vastanud süüdistatava ütlused kohtuistungil tuvastatud tegelikule olukorrale ja on antud enda süüst vabastamise eesmärgil.
sätestab vastutuse sundimise eest valeütlust andma, kui see on toime pandud vägivallaga. Asjaolu, et A.Z-i poolt koostatud paberile kirja pandud ütlused olid valeütlused, kinnitab H.L. ülekuulamise protokoll N. A.Z-i kriminaalasjas, millest nähtuvalt andis H.L. 12.07.2006 ütlusi selle kohta, et N. A.Z tegeles narkootikumide müügiga. Samas kriminaalasjas oli kaassüüdistatavaks D.M. ning tunnistajaks V.H. . Süüdistatava poolt 13.09.2006 koostatud paberil olid kirjas ütlused, mille kohaselt nii H.L. , D.M. kui V.H. pidid muuhulgas kinnitama, et N. A.Z ei ole seotud narkoäriga. Kuigi H.L. ei pidanud N. A.Z puudutavas kriminaalasjas kohtus tunnistajana ütlusi andma, on
järgi kvalifitseeritav kuritegu lõpule viidud vägivalla kasutamisega olenemata sellest, kas isik ka tegelikkuses valeütlusi andis. Kannatanu H.L. kohtus antud ütlustega luges kohus tõendatuks, et süüdistatav, viibides 2006. a oktoobris Tartu arestimaja juures, sundis kannatanut valeütlusi andma vägivallaga, mis seisnes kannatanu ähvardamises, et juhul, kui ta kohtus nii ei ütle nagu paberil kirjas, saab ta peksa ja temaga on kõik läbi. Ähvardamine on kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine hirmutamise eesmärgil. Ähvardamine peab olema veenev, st kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist. Kannatanu ütles kohtus, et tal oli alust karta ähvarduse täideviimist, mis on usutav, arvestades asjaolu, et kannatanu oli varem saanud paaril korda süüdistatava venna käest peksa ning süüdistatav andis talle mõista, et teda on kodunt otsimas käidud. Süüdistatav väljendas selgelt tervisekahjustuse tekitamise võimalust kannatanule. Seega kaasnes valeütluste andmisele sundimisele vägivald. Kuna süüdistatava eesmärgiks oli ähvardustega sundida kannatanut valeütlusi andma, pani ta teo toime tahtlikult. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puudusid. Karistuse mõistmisel arvestas kohus vastavalt
lg-le 1 süüdistatava karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
§-s 322 kirjeldatud teo eest nähakse ette rahaline karistus või kuni neljaaastane vangistus. Prokurör taotles A.Z-ile karistuseks 1 aastat vangistust.
lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 14.11.2006.-19.01.2007, s.o 2 kuud ja 6 päeva karistusaja hulka ja lõplikuks karistuseks mõista 9 kuud ja 24 päeva vangistust. Kohus, hinnanud kõiki karistuse mõistmisel arvestatavaid tegureid, nõustus prokuröri seisukohaga karistuse osas. Käesolevas kriminaalasjas on A.Z pannud toime teise astme kuriteo. Kuriteo toimepanemisel puudusid karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistatud 1-l korral. Oma teoga üritas A.Z takistada tõe tuvastamist kriminaalmenetluses, rikkudes sellega õigusemõistmise põhimõtteid, mis on äärmiselt taunitav. Seega on A.Z-i karistamine vangistusega põhjendatud. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu 3 A.Z-i kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu 05.11.2007 otsuse ja teha uue, õigeksmõistva otsuse seoses kuriteokoosseisu puudumisega või alternatiivselt vabastada A.Z karistusest tingimisi. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on jäetud kannatanu ütluste hindamisel tähelepanuta, et väidetav kannatanu H.L. on krooniline narkosõltlane, mistõttu nii tema reaalsustaju kui võime sellele reageerida on oluliselt moonutatud. Samuti ei ole kannatanu asjas erapooletu isik, vaid tema poolt antud ütlused on märkimisväärselt kallutatud A.Z-i kahjuks. Nii on Tartu Maakohtu menetluses olnud kriminaalasi nr 1-06-10361, milles on muu hulgas tuvastatud ka H.L. kuulumine ning aktiivne tegevus N. A.Z-i poolt loodud kuritegelikus ühenduses. Kannatanu poolt kohtus antud ütluste kohaselt on süüdistatava vend N. A.Z kasutanud tema suhtes minevikus korduvalt vägivalda. Nimetatud põhjustel on H.L. kallutatud N. A.Z-i vastu, mis omakorda kandub üle ka A.Z-ile . Siinkohal tuleb märkida, et A.Z ei ole kannatanu suhtes kunagi vägivalda kasutanud ning tema venna tegevust ei saa omistada süüdistatavale endale. Samas negatiivne kokkupuude A.Z-i vennaga võis oluliselt kallutada väidetava kannatanu suhtumist ka A.Z-i suhtes. Nimetatud põhjustel ei saa H.L. ütlustele omistada vahetut tõeväärtust, vaid on olemas põhjendatud kahtlus, et H.L. võis oma ütlustes esitada tegelikkusest erineva versiooni juhtunust. Maakohus nimetatud asjaolu otsuses käsitlenud ei ole, vaid on alusetult leidnud, et kannatanu ütlustega on süüteo toimepanemine A.Z-i poolt tõendatud. Allakirjutanu hinnangul on kohus rikkunud tõendite igakülgse uurimise kohustust, mis on käsitletav menetlusõiguse olulise rikkumisena ning toonud kaasa ebaõige lahendi. Kannatanu on väitnud, et A.Z andis talle paberi, mis algas sõnadega „H.L. peab ütlema“ ning kuhu oli kirjutatud, milliseid ütlusi ta peaks kohtus andma. Süüdistatava kaitsja on taotlenud maakohtult sellise paberi suhtes DNA-testi tegemist, millega oleks olnud võimalik tuvastada, kas A.Z on sellist paberit kunagi käes hoidnud. Vastavat taotlust rahuldatud ei ole. Selline test oleks võimaldanud tõsikindlalt tuvastada, kas A.Z on üldse selle paberiga vahetult kokku puutunud. Sel põhjusel ei ole süüdistatavale võimaldatud teostada kaitseõigust, kuivõrd tegelik kontroll tõendite suhtes on puudunud. Käesoleval hetkel, kus väidetavast kuriteosündmusest on möödunud rohkem kui aasta, ei omaks selline test enam praktilist tähtsust, mistõttu vastava kaitsevõimaluse kasutamise võimalus on pöördumatult kadunud. Ainus asitõend, mis on A.Z-i vastu, on tema arvutist 14.11.2006 läbiotsimise käigus leitud fail nimetusega „H.L. peab ütlema.LNK“. Vaidlust ei ole asjaolus, et selline fail on A.Z-i arvutist tõepoolest leitud, samas ei ole mingisisulise faili omamine arvutis omaette karistatav tegu.
järgi sundimise eest valeütlust või vale eksperdiarvamust andma või valetõlget tegema, kui see on toime pandud vägivallaga − karistatakse rahalise karistuse või kuni neljaaastase vangistusega. Viidatud süüteo koosseisulised tunnused on sundimine valeütluse andmiseks ning sel eesmärgil vägivalla kasutamine. Arvutis sellise faili omamine ei ole käsitletav
Kohus on alusetult käsitlenud A.Z-i käitumist väljaspool vaidlusalust kriminaalasja. KrMS § 68 lg 6 järgi võib tunnistajale esitada küsimusi kahtlustatava, süüdistatava ja kannatanu kõlbeliste omaduste ning harjumuste kohta üksnes juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks olevat tegu tuleb hinnata lahutamatus seoses nende varasema käitumisega. Antud juhul ei ole kohus kuidagi näidanud, millisel põhjusel tuleks väidetavat kuriteosündmust vaadelda lahutamatus seoses A.Z-i varasema käitumisega või kuidas selline varasem käitumine puudutab käesolevat kriminaalasja. Samuti on õigustamatu kohtu poolt tuginemine 4 D.M. ütlustele. D.M. ei viibinud väidetava kuriteosündmuse juures ega oma muul viisil olulist informatsiooni väidetava kuriteo toimumise kohta. Tõendite vahetu uurimise printsiibist tulenevalt on selliste ütlustega arvestamine olnud õigustamatu. Seega esineb antud juhul otsene vastuolu väidetava kannatanu ning A.Z-i poolt antud ütluste vahel, kusjuures esimene väidab kuriteosündmuse toimumist ning viimane seda järjekindlalt eitab. Sellises olukorras on kohtul kohustus erilise hoolsusega hinnata selliste vastuoluliste ütluste tegelikkusele vastavust. Kohus ei ole seda teinud, jättes hindamata väidetava kannatanu ütluste usaldusväärsuse ning võimaldamata tõendite kontrolli. Juhul kui kohus otsustab jätta maakohtu otsuse muutmata, siis taotleb kaitsja karistuse täitmisele pööramata jätmist.
lg 1 järgi kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine või rahalise karistuse tasumine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekas, võib ta määrata, et tingimisi jäetakse karistus süüdimõistetu suhtes kohaldamata.
lg 2 järgi võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Antud juhul on karistuse eesmärke − välistada edasiste süütegude toimepanemist − võimalik saavutada ka karistusest tingimisi vabastamisega ning katseaja määramisega. Pealegi on A.Z praeguseks juba viibinud vahi all kaks kuud ja kuus päeva. Seega on karistuse nii üld- kui eripreventiivsed eesmärgid eelvangistusega juba saavutatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
lg 2 järgi võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni seisukohaga, et karistuse eesmärke − välistada edasiste süütegude toimepanemist − on võimalik käesoleval juhul saavutada ka karistusest tingimisi vabastamisega ning katseaja määramisega. Samuti pole asjakohane väide, et karistuse nii üld- kui eripreventiivsed eesmärgid on eelvangistusega juba saavutatud, põhjendusel, et A.Z oli viibinud vahi all kaks kuud ja kuus päeva. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva kuriteo puhul, mis asub Karistusseadustikus õigusemõistmisevastaste süütegude peatükis, peab riik ennast jõuliselt kehtestama. Taolistes süüdistustes süüditunnistamise ja karistamisega peab kaasnema ka selgelt üldpreventiivne toime. Riik peab analoogsete süütegude menetlemisega andma signaali ühiskonna liikmetele, et selliste väärilmingute korral, kus sunnitakse õigusemõistmise protsessis andma isikuid valeütlusi, ei ole üldreeglina alternatiive nn „leebetele karistustele“. Üldpreventsiooni ülesanne on näidata karistusõigust ühiskonda kaitsva institutsioonina. Positiivne üldpreventsioon seab oma eesmärgiks avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitab inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Olukorras, kus kaasaegses võistlevas kohtumenetluses enam aktualiseerub just kohtus antavate ütluste tõenduslik tähtsus, on vaja kohtutel anda ka signaal võimalikele isikulistele tõenditele tulevikus, st. et õiguskaitseorganid sekkuvad otsustavalt katsetesse mõjutada tunnistajaid, kannatanuid jne.. Valeütlustele sundimise katsed nõuavad üldpreventsiooni põhimõtetel riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et valeütlustele sundimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Seetõttu on maakohus õiguskorra 7 kaitsmise huvidest lähtudes õigesti leidnud, et A.Z tuleb karistada reaalse vangistusega ning ringkonnakohus nõustub karistuse määraga. Ringkonnakohtus esitatud Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi iseloomustus, mille kohaselt süüdistatav on aktiivne pühendunud sportlane, sõbralik treeningukaaslane ja mitmekordne Eesti üliõpilaste meister, ei saa käesoleval juhul olla mõistetud karistuse kergendamise aluseks.
§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Viimatiöeldu tähendab eelkõige keeldu hakata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo asemel hindama hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis. Tiit Lõhmus Mati Kartau 8 Ago Kutsar
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.