1-08-10342 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. märtsil 2009.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Kriminaalasja nr 1-08-10342
(08230105377)Kohtunik Külli Iisop Kohtuistungi sekretär Liisi Kisler Tõlk Ilja Malštšukov Kriminaalasi M.I süüdistuses KarS § 122 järgi lühimenetluses Kohtuistungi toimumise päev
- veebruaril 2009.a. Prokurör Andra Sild Süüdistatav M.I – isikukood XXX; elukoht xxx; Eesti kodanik; põhiharidus; varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja advokaat määratud korras Talvi Vaske turvatöötaja, RESOLUTSIOON
- Süüdi tunnistada M.I KarS § 121 järgi ning karistuseks mõista 9 (üheksa) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (3 kuu) võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 74 alusel määrata, et vangistust ei pöörata täitmisele, kui M.I 18-kuulise katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all 2 täidab KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõuded ning KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustuse: osaleda kriminaalhooldaja määratavates sotsiaalabiprogrammides. Tallinna Vangla Harju KrHO juhatajal määrata M.I-le kriminaalhooldaja.
- Välja mõista M.I-lt menetluskulud riigieelarve tuludesse (Rahandusministeeriumi arveldusarve 10220034800017 SEB Pangas või arve 221023778606 Swedbangas; viitenumber 2800049777 ning ära märkida kriminaalasja number 1-08-10342 ja nimi), -s.o määratud kaitsjale makstav tasu 2 029,60 kr (kaks tuhat kakskümmend üheksa krooni ja 60 senti) ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 6 525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni. Kohus määrab, et menetluskulusid on võimalik tasuda 6 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui menetluskulud ei ole selleks tähtajaks tasutud, suunatakse need täitmisele kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
- Asitõendina kriminaalasja juurde liidetud videosalvestis säilitada kriminaalasja juures. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul Harju Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
- peatüki kohaselt, s.o. määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada otsuse teinud kohtule. SÜÜDISTUS M.I süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul 01.09.2005.a kuni 08.12.2007.a Tallinnas xxx asuvas korteris väärkohtles järjepidevalt kehaliselt oma tütart EJ(ik XXX), lüües teda korduvalt rihmaga vastu tuharaid ning jalgu ja pannes teda nurka herneste peale seisma. Sellise tegevusega põhjustas M.I kannatanule füüsilist valu ja tekitas erinevaid tervisekahjustusi. Sellise tegevusega pani M.I toime KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o järjepideva kehalise väärkohtlemise. Poolte seisukohad Süüdistatav M.I end süüdi ei tunnistanud ja palus end õigeks mõista. Tema arvates on last mõjutatud andma ütlusi ning kannatanu ütlused eeluurimisel ei ole usaldusväärsed. Tema arvates on last kingitustega meelitatud tema vastu ütlusi andma. Lapse ütlustes on mitemed faktivead: näiteks tordi söömisest venna sünnipäeval räägib tüdruk detsembrist, kuigi venna sünnipäev on septembris.Ta ei ole tütart füüsiliselt karistanud, ei ole 3 pannud teda nurka herneste peale, vaid mingi asja tegemata jätmise korral on ta last sõimanud või pannud teda seda ümber tegema (näiteks kui laps pesi halvasti nõusid või põrandat). Kaitsja T. Vaske leidis, et puuduvad vajalikud tõendid M.I süüdimõistmiseks KarS § 122 järgi ning süüdistus on põhjendamata ja liialt üldsõnaline. Ebastabiilse psüühikaga kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Palus süüdistatava õigeks mõista. Prokurör A. Sild leidis, et kohtuistungil kontrollitud tõenditega on tuvastatud M.I süü oma tütre löömises ajast, kui kannatanu läks esimesse klassi, s.o. 2005.a. sügisest ning selline olukord on kestnud detsembrini 2007.a., rohkem kui 2 aastat. Järjepidev kehaline väärkohtlemine on kvalifitseeritav piinamisena ning õigesti on kvalifitseeritud süüdistatava käitumine KarS § 122 järgi. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad, raskendava asjaoluna tuleb arvesse võtta kuriteo toimepanemist noorema kui 12-aastase isiku suhtes. Prokurör taotles karistuseks J. Vrontchenkole vangistust 1 aasta ja 9 kuud, mida kolmandiku võrra vähendades jääb kanda 1 aasta ja 7 kuud. KarS § 74 alusel palus prokurör jätta vangistuse tingimisi kohaldamata kui M.I 18-kuulise katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõudeid lisaks sellele kohustuse osaleda sotsiaalabiprogrammides. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused Kannatanu EJ(sünd.XXX.a.) on kahtlustatavana üle kuulatud 13.12.07.a. sotsiaaltöötaja J L juuresolekul (tl.3 – 5) ning lisaks sündmustele, mis on tal seotud isaga, on kannatanu väitnud, et ka ema on teda löönud rihmaga. Mäletab, et ema lõi teda esimeses klassis ning lõi teda ka teises klassis. Täpsustab, et ema on löönud teda nädalavahetustel kui kodus käis. Nädala sees elas ta internaadis. Viimast korda lõi ema teda eelmise nädalavahetuse laupäeval (ülekuulamise aega arvesse võttes pidi see toimuma 08.12.07.a.). Rihmaga sai ta vastu jalgu selle eest, et käis koeraga poe juures jalutamas. Ema lõi teda selle eest helesinise rihmaga üks kord vastu tuharaid ja sellest jäid sinikad. Löömise ajal oli tal valus ja ta nuttis. See rihm oli ema oma ja asus ema toas riiuli peal (tl. 3- 5). 14.02.2008.a. on E Jüle kuulatud samuti sotsiaaltöötaja juuresolekul (tl.6 -32, tõlge tl.33 57) ning need ütlused on ka videosalvestisel. Olles rääkinud sellest, mis isa temaga tegi väidab laps uurijale, et emale ei julgenud ta sellest rääkida, sest kardab ema. Ema on teda varem rihmaga tugevasti löönud. Pärast ütlusi isa käitumise kohta väidab EJ, et ema lööb teda vastu peput (tõlge lg.55). On löönud selle eest, et WC oli ära määritud, et lõhub venna mänguasju, et teeb vennale liiga või kassi järgi ei korista. Ema on löönud teda esimese klassi vaheajal, on pannud teda herneste peale nurka seisma, sest ema tampoonid olid avatud. -Isiku kohtuarstliku günekoloogilise ekspertiisi aktis nr.366 (13.12.2007.a.) on kohtuarst üldanamneesi osas märkinud, et lapse, s.o. EJ sõnade kohaselt on nahaalused verevalumid jalgadel tekitanud talle ema löömisega. Eksperdi arvamuse kohaselt esinesid E. Javartšukil imendumisjärgus nahaalused verevalumid alajäsemetel, mis võivad olla saadud paar päeva enne kohtuarstlikku läbivaatust 13.12.07.a., kas löökidest kõva tömbi esemega või kukkumisel vastu samasuguse iseloomuga pinda (tl. 60 – 62). 4 -Kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise ekspertiisiaktis nr.18 (14.01.08.a.) on psühholoog M. Rohtla ja lastepsühhiaater L.Laulik andnud arvamuse, et EJoli võimeline õigesti tajuma kriminaalasjas tähtsaid asjaolusid kui ebaharilikke, lubamatuid tegusid ja andma toimunu kohta ütlusi. Tal ei esine kõrgenenud fantaseerimiskalduvust, ta on adekvaatses kontaktis reaalsete väliste stiimulitega. Küsimusele, kas E. Javartšukil ilmnevad füüsilise ja/või seksuaalse väärkohtlemise tunnused, on eksperdid vastanud, et EJ on ebakindel, tal esineb agressiivseid reaktsioone – see võib olla psüühilise ja füüsilise vägivalla tulemus. Huvi poiste vastu, mida ema on 07.01.08.a. uuritava kohta rääkinud, esineb seksuaalselt ärakasutatud tüdrukutel. E Jpõeb epilepsiat. Kohtuistungist osavõtt oleks talle märkimisväärseks psühhotraumaks, tema tervist kahjustavaks ning kõrgenenud stressiolukorras ei ole tagatud tema ütluste järjepidevus (tl.65 - 68). -Tallinna osakonna psühholoogi T. Simsoni kokkuvõttest nähtub, et E Jtoodi turvakeskusse 14.12.07.a. koduse keerulise olukorra tõttu. Kuid turvakodus on ta viibinud ka veebruaris 2005.a. ja põhjuseks oli kodune vägivald. Kodust rääkides on tüdruk kidakeelne, heidab vanematele ette vägivaldset käitumist, nii ema kui isa peksavad teda rihmaga. „Isa“ teemadel rääkimist väldib. Perepildi joonistamisel ei joonistanud ta ennast pere juurde, vaid hoopis paberi teisele poolele. Turvakeskuses viibides on E muutunud julgemaks, aktiivsemaks. Ebameeldivate situatsioonide ajal sulgub endasse. Samas tahab ta väga individuaalset lähenemist, otsib ise kontakti. Turvakeskuses viibimise ajal ei ole ta vanemate vastu huvi tundnud. Samuti ei ole vanemad otsinud kontakti. E on koostööaldis, huvi pakuvad talle kõik tegevused, käelistes tegevustes võib olla küllalt püsiv. Naiskasvatajaid eelistab meeskasvatajatele (tl.97). -Tunnistajana ülekuulamisel on TS lisanud, et ema pole E vastu huvi tundnud, pole turvakodusse helistanud. Lapse sõnade kohaselt olid vanemad tihti tülis. Temalt (E ) nõuti palju koristamist. Kui ta ei olnud nii tubli kui temalt oodati, sai ta tihti karistada. Karistasid teda nii isa kui ema rihmaga. Valetamist ega fantaseerimist ei ole tunnistaja tüdruku juures täheldanud (tl.119 – 120). - Koolist antud iseloomustuses 08.01.2008.a. märgitakse, et viiel õppepäeval elas E kooli õpimajas. Tihtilugu jäeti ta koju noorema venna eest hoolitsema. Tihti oli tüdruk rusutud meeleolus; võis rääkida jämedalt, samas olla ka hell ja arusaaja, on ebastabiilse psüühikaga, väga vastuvõtlik, võtab kõike südamesse (tl. 103). -Tunnistaja AK(kooli psühholoog) ütlustest nähtub, et pärast nädalavahetusi oli E ärritunud meeleolus. Vahel tulid talle peale nukrushood ja ta oli omaette. Tüdruku käitumise tõttu tekkis tal juba 2005.a. kahtlus, et ta võib olla seksuaalselt väärkoheldud. Tüdruku jutust sai ta aru, et ema sunnib teda koristama (näiteks WC pesema), väikese venna järele vaatama, oma isast ei tahtnud ta rääkida. Tüdruku käitumises ja suhtlemises ei ole ta täheldanud fantaseerimist (tl. 113 -116). -Tunnistaja VS(sünd.XXX.a.) ütluste kohaselt on ta L J sõbrustanud teisest klassist saadik. Ta on rääkinud oma isast, kes on sundinud teda pikalt suudlema ja et seda tehakse keelega, isa on arvutist näidanud talle pornot, sundinud lahti riietuma, kõrvale heitma. L on rääkinud ka seda, kuidas isa ja ema teda löövad. Isa on teda rihmaga peksnud. Tunnistaja on näinud L sinikaid jala peal, põlvest allpool (tl.122 – 126). - Tunnistaja AJ(kannatanu vend, kes õpib esimeses klassis) on väitnud oma ütlustes, et ei ole näinud, et isa oleks lapsi löönud, pahanduste eest on aga teda nurka seisma pannud, näiteks 5 selle eest, et ta luba küsimata süüa võtab. Vorsti ja saia võtmise eest pidid nad L terve öö nurgas seisma ning isa ja ema sellel ajal magasid, alles hommikul lubas isa neil nurgast välja tulla. Arvab, et L olid sinikad sellepärast, et teda koolis peksti. On näinud vaid seda, et purjus isa oma emale rusikaga kõhtu löönud. Ema kedagi löönud ei ole (tl. 86 -88). - Tunnistaja K V (kannatanu vanaisa) ütluste kohaselt on E kooli suunatud sellepärast, et tüdruk on psüühiliselt ebastabiilne, kergesti ärrituv. Ajutiselt on tüdruk elanud ka tema juures, kuna kodus olevat ta agressiivne. Vanaisa ei usu, et Alexey oma kasutütart ära kasutas; tema nähes ei ole lapsi füüsiliselt karistatud. Peksmisest või nurka panemisest ei ole tüdruk talle midagi rääkinud (tl.92 – 94). -Kahtlustatavana üle kuulatud M.I on 19.02.08.a. väitnud, et oma tütart pole ta kunagi füüsiliselt karistanud ega teda löönud. L pidi kodus teda abistama, nõusid ja põrandat pesema, on pesnud ka WC-d, lauda pühkunud. Kui ta midagi halvasti tegi, pidi L selle uuesti tegema. Kui tüdruk midagi halvasti tegi, siis sai ta sõimata, riielda, aga mitte peksa, nurka ei ole ka teda kunagi pandud. Ka 08.12.07.a. sai L üksnes riielda kui sussides ja seelikuga koeraga jalutama läks, karistada ta selle eest ei saanud. Arvab, et L on tema ja abikaasa kohta inetusi rääkinud, sest ta lihtsalt on selline inimene ja tundis politsei poolt head suhtlemist (tl. 127 – 129). Kohtuistungil kontrollitud tõendeid kogumis hinnates kohus leiab, et M.I süü oma tütre väärkohtlemises, s.o. EJ löömises rihmaga on tõendamist leidnud. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes, sest nii ülekuulamisel 13.12.07.a. kui ka 14.02.08.a. on ta lisaks kasuisa poolt toimepandud tegudele, andnud ütlusi selle kohta, et teda on löönud ka ema, on löönud rihmaga vastu jalgu ja vastu peput. Ka oma sõbrannale VSon ta avaldanud, et teda on löönud nii ema kui isa. Samuti on ta rääkinud ka turvakeskuse psühholoogile, tunnistaja TS, et karistuseks on teda rihmaga löönud nii isa kui ema. Kannatanu, 9-aastane laps, on nimetanud ka põhjusi, miks ema on teda rihmaga karistanud. Viimane nädalavahetus kodus detsembris 2007.a. mäletas ta väga konkreetset situatsiooni (koeraga jalutamine), mille eest ema teda rihmaga lõi. Need kannatanu ütlused ei ole paljasõnalised, sest ka ekspertiisiaktis on fikseeritud, et kannatanu läbivaatusel 13.12.07.a. esinesid imendumisjärgus nahaalused verevalumid alajäsemetel ning eksperdile on laps avaldanud, et need verevalumid jalgadele tekitas ema löömisega. Kooli psühholoog AKrainjukova oma ütlustes väidab, et EJ käitumises ja suhtlemises ei ole täheldatud fantaseerimist. Sama kinnitab ka turvakeskuse psühholoog T. Simson. Eksperdid, psühholoog M. Rohtla ja lastepsühhiaater L. Laulik, on andnud arvamuse, et EJ on võimeline õigesti tajuma kriminaalasjas tähtasid asjaolusid, tal ei esine fanataseerimiskalduvust, ta on adekvaatses kontaktis reaalsete väliste stiimulitega. Sellest lähtuvalt peab kohus põhjendamatuks süüdistatava arvamust, et uurija on tema tütart mõjutanud tema vastu ütlusi andma või et tütar oma halva iseloomu tõttu teda laimab. Et kannatanu vend või vanaisa ei ole näinud Ei rihmaga löömist, ei lükka ümber kannatanu sellekohaseid ütlusi. Samas nõustub kohus kaitsja seisukohaga, et M.I-le esitatud süüdistus on liialt üldsõnaline ja ebakonkreetne, et teda süüdi tunnistada oma tütre järjepidevas kehalises väärkohtlemises KarS § 122 järgi. 6 Kannatanu arvas, et kui ema teda rihmaga lõi, oli ta esimeses klassis, siis arvab, et see oli teises klassis, konkreetselt oskab nimetada vaid eelmist nädalavahetust. Ka teisel ülekuulamisel ei ole täpsustatud, millal või kui tihti ema on teda löönud, ehk kas ja kui järjepidev on olnud tema löömine. Kuigi kannatanu on kohtu arvates oma tütart löönud vähemalt kahel korral: detsembris 2007.a. rihmaga vastu jalgu, varasemalt ka vastu tuharaid ja pannud ta nurka herneste peale, tuleb tema käitumine ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Järjepideva kehalise väärkohtlemisena on prokurör süüdistuse märkinud vaid 2-aastast ajavahemiku ning väitnud üldsõnaliselt, et löömine oli korduv. Koduse vägivalla tõttu on toimiku materjalide kohaselt kannatanu viibinud turvakodus ka veebruaris 2005.a., eksperiisiaktis on räägitud lapse peksmisjälgedest näos ja jalgadel juba 2004.a. aprillis, siis ei ole süüdistuses selliseid asjaolusid märgitud ning kohtul puudub võimalus süüdistust mingite asjaolude võrra täiendada või täpsustada, sest see oleks kaitseõiguse rikkumine. Kohus ei saa väljuda süüdistuse raamidest ja väita kasvõi seda, et lapse peksmine nende aastate vältel oli süstemaatiline. M.I tuleb süüdi tunnistada oma lapse korduvas löömises ehk kehalises väärkohtlemises KarS § 121 järgi ning teda vastavalt sellele teole ka karistada. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. Karistuse mõistmisel lähtub kohus M.I süü suurusest. Tema karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Karistust raskendavateks asjaoludeks on süüteo toimepanemine noorema kui 12-aastase isiku suhtes ning isiku suhtes, kes on süüdistatavast perekondlikus sõltuvuses. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et süüdistatavat, kelle ülalpidamisel on veel 2 alaealist last, pole võimalik karistada rahalise karistusega. Raskemaliigilise karistuse ehk vangistuse tingivad ka asjas esinevad raskendavad asjaolud. Kuna M.I on varem karistamata, tal on kindel elu- ja töökoht ja ülal pidada alaealised lapsed, on otstarbekohane talle mõistetav vangistus jätta tingimisi täitmisele pööramata, kui ta 18-kuulise katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõuded ning § 75 lg 2 p 8 alusel kohustuse - osaleda sotsiaalabiprogrammides. Kuna tegemist on asja lahendamisega lühimenetluses, tuleb mõistetavat karistust KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada kolmandiku võrra. KrMS § 175, § 179 ja § 180 kohaselt tuleb süüdimõistetult sisse nõuda ka menetluskulud, s.o. määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on 1, 5 palga alammäära. Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179,180, 238, 311313,
- Kohtunik