1-09-17567/17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. august
2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-17567 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Sten Lind ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
3. august
4. a, Tallinn Kriminaalasi O.T süüdistuses KarS § 121 ja § 200 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
5. aprilli 2010 otsus Apellatsiooni esitaja O.T Prokurör Anneli Lumiste Süüdistatav Kaitsja O.T , ik XXX, eluk. XXXXXXXX XXX XX-XX XXXXXXX, XXXXXXXXX XXXXXXXXXXX, emakeel vene keel, XXXXXXXXXXXXXX, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud 9 korda; tõkend – vahistamine Advokaat Owe Ladva RESOLUTSIOON
6. Harju Maakohtu
7. aprilli 2010 otsus O.T süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 ja § 200 lg 2 p 4 järgi jätta muutmata.
8. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 1 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Harju Maakohtu
10. aprilli 2010 otsusega tunnistati O.T süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, samuti KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks neli aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust, mille kandmise alguseks määras kohus
11. aprilli
12. O.T tunnistati süüdi selles, et tema, olles varem pannud toime röövimise, küsis 13.04.2009 kella 00:19 paiku Tallinnas asuva piljardiklubi ees helistamise ettekäändel V. P. mobiiltelefoni eesmärgiga telefon omastada - avalikult, kuid vägivalda tarvitamata. V. P. andiski talle selleks enda mobiiltelefoni LG KP500 väärtusega 3500 krooni. Saades telefoni enda kätte, lükkas O.T V. P. käega eemale ning jooksis ära. V. P. jooksis O.T-le järele ja nõudis oma mobiiltelefoni tagastamist, mille peale O.T lõi V. P. mobiiltelefoni hõivamise lõpuleviimise ja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ühe korra rusikaga näkku, mille tulemusel tundis V. P. füüsilist valu ja kukkus. Antud teoga tekitati V. P. füüsilist valu ja tervisekahjustus – näopõrutus, kahe hamba vigastus ning varaline kahju 3500 krooni. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. Samuti tunnistati O.T süüdi selles, et tema, viibides ajavahemikul 18.04.2009 kell 22:25 kuni 19.04.2009 kell 01:20 Lõuna Politseiosakonna kinnipidamiskambris nr 4 Rahumäe tee 6 Tallinnas, tungis kallale A. J.. Ta tekitas kannatanule järgmised tervisekahjustused – oimuluu murru, silmakoopaluu murru, kiilluu murru, sarnaluu murru, alalõualuu murru, ninaluu murru, põrutushaavad kõrvalestal ja kulmu piirkonnas, verevalumid ja turselisus pea piirkonnas, VI-VII roide murru nahaaluste verevalumitega rindkerel. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 121 järgi.
13. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav O.T . Apellatsioonis esitatud taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Apellant palub tühistada maakohtu otsus KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja kvalifitseerida tema käitumine ümber KarS § 201 või § 199 järgi. 2.1.1 Apellant kinnitab, et kannatanu on enda kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlustes olnud vastuoluline, mistõttu ei saa välistada, et ta on andnud ka valeütlusi. Kui ta küsis V. P. helistamiseks telefoni, ei olnud tal mingit kavatsust seda omastada, samuti ei kasutanud ta kannatanu suhtes vägivalda. Ta jooksis kannatanu juurest küll eemale, kuid seda seetõttu, et viimane rääkis temaga inetult; V. P. sai ta aga kätte ning lõi teda pärast omavahelist vestlust selja tagant. Seetõttu otsustas ta põgeneda, mõtlemata seejuures üldse telefonile. Kuid ka siis sai V. P. ta kätte ning tal ei jäänud midagi muud üle kui teda lüüa – tegemist oli kaitsega. 2.1.2 Pärast põgenemist läks ta koju ja hommikul otsustas anda telefoni enda õele – ta oli kindel, et telefon ei kao kuhugi ning sobival hetkel oli tal plaanis telefon kannatanule tagasi anda. Apellandi hinnangul oli tegemist olmetüliga, mis tekkis seetõttu, et nii tema kui ka kannatanu olid tugevas joobes. Kannatanu hakkas teda esimesena solvama ning alustas ka kaklust, mistõttu on tema süüditunnistamine röövimises vale. 2 2.2 Süüdistuses KarS § 121 järgi palub O.T end õigeks mõista. 2.2.1 Apellant palub esmalt pöörata tähelepanu asjaolule, et kui ta paigutati kambrisse kainenema, oli ta äärmiselt tugevas joobes. Seal magas ta seni, kuni ta üles aeti ning viidi uurija juurde, kes väitis, et ta on kellegi läbi peksnud – seda ta aga teinud ei ole. Kambri vahetus läheduses oli ka korrapidaja laud, kes midagi aga ei kuulnud. Kuni uurija juurde viimiseni ta magas, mis tähendaks aga seda, et peale peksmist oleks ta uuesti magama heitnud. Samuti oli tal võimatu tekitada kannatanule selliseid vigastusi niivõrd väikeses kambris, täiendavalt oli see välistatud tema raske joobeseisundi tõttu. Ka ei olnud tal peksmiseks mingit motiivi; peksmise korral oleks ka tema pidanud olema üleni verine, löömisest oleks pidanud jääma ka temale mingid jäljed, mida ei ole aga leitud. Pesemisvõimalust kambris seejuures ei olnud. 2.2.2 Välistatud ei ole, et vigastused tekitas kannatanule hoopis A. S., kes oli kambris koos kannatanuga enne teda. Viimast aga kohtusse ei kutsutud ning üle ei kuulatud. Samuti oli ta riides teisiti kui seda kirjeldab tunnistaja P. M. (tal olid jalas helehallid dressid, mitte aga sinised teksad). Kõigest sellest võib järeldada, et tema kaela on veeretatud võõras süü. 2.3 Viimasena märgib apellant, et karistuse kandmise alguseks märgiti
14. aprill 2009, tegelikkuses peeti ta aga kinni
15. aprillil
17. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde, paludes maakohtu otsus tühistada ning end osaliselt õigeks mõista; ka süüdistatava kaitsja toetas apellatsiooni täielikult. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Esmalt lahendab ringkonnakohus O.T süüküsimuse KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritud kuriteos (I), andes seejärel hinnangu KarS § 121 järgi kvalifitseeritud kuriteole (II).
18. Esmase üldistusena märgib ringkonnakohus, et maakohus on enda põhjendustega tõsikindlalt ümber lükanud kõik süüdistatava ning ka tema kaitsja poolt maakohtus esitatud kaitseväited, mis on kaitseargumentidena esile toodud mõlema süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas. Maakohus on otsuses väljendatud seisukohtade kujunemise protsessi teinud kohtuotsuse lugejale jälgitavaks ja arusaadavaks kõigi tõendite kogumis hindamise ja neile antud tervikhinnangu alusel.
19. Kohtukolleegium leiab seetõttu, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Asetades tõendikogumist tulenevad andmed ning süüdistatava esitatud seletused omavahelisse konteksti, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, et need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o varavastase ja 3 isikuvastase kuriteo toimepanemist O.T poolt. Soostudes maakohtu põhistustega täiel määral, ei pea ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tuginedes KrMS § 342 lg 3 p-le 1 vajalikuks neid täies mahus korrata ning piirdub omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonidele vastates. I
20. Süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 osas esitatakse apellatsioonis väide, et kannatanu on enda ütlustes olnud ebajärjekindel, mistõttu ei saa välistada, et ta annab toimunu kohta valeütlusi. Ringkonnakohus ei soostu selle väitega. 6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on olnud kestvalt seisukohal, et kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud (RKKKo nr 3-1-1-67-06, nr 3-1-1-86-06, nr 3-1-1-105-06, nr 3-11-113-06 ja nr 3-1-1-3-07). Juhul, mil kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei ole ristküsitlusel avaldatud, pole võimalik neid ka võrrelda ega hinnata kohtumenetluses antud ütlustega. Kirjeldatud olukorras saab kohus hinnata ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsust üksnes kogumis teiste kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud tõenditega. Vastupidine seisukoht viiks paratamatult KrMS § 15 lg-st 1 tuleneva kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi rikkumisele (RKKKo 3-1-1-10-09). Käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistatav ega mitte ka tema kaitsja menetlusel maakohtus taotlenud ühelgi korral kannatanu V. P. ütluste avaldamist tema ristküsitlemisel. Kannatanu on kohtuistungil üle kuulatud (kd 2, tlk 12-13), küsimusi on esitanud talle ka süüdistatava kaitsja (samas, tlk 13). Ühelegi vastuolule seejuures aga ei osundata ega taotleta ka eeluurimisel antud ütluste avaldamist. Eelnevast johtuvalt jätab kriminaalkolleegium edasiselt tähelepanuta süüdistatava apellatsioonis esitatud väite, milles on osundatud (seejuures abstraktselt ning konkretiseerimata) vastuoludele kannatanu antud ütlustes.
21. Küll tuleb selles kontekstis osundada aga vastuoludele süüdistatava enda ütlustes, täpsemalt maakohtus räägitul ning apellatsioonis esitatud kaitseverisooni vahel. Nimelt kinnitab süüdistatav apellatsioonis, et tal ei olnud mingit plaani võõrast telefoni varastada – tema valdusesse jäi see ainuüksi põhjusel, et kannatanu ründas teda omavahelise arusaamatuse tulemusel. Seevastu maakohtus on O.T tunnistanud, et kui ta küsis kannatanult helistamiseks telefoni, oli tal oli „peas mõte võtta telefon ja ära minna“ (kd 2, tlk 38), mida ta ka tegi ja mistõttu kannatanu teda ka jälitama asus. Seega on süüdistatav asunud muutma enda ütlusi võrreldes maakohtus antutega, mis annab täiendava aluse kahelda tema seletustes tervikuna toimunu kohta. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtuga ning prokuröriga selles, et tegemist oli avaliku varguse katsega, mis kasvas olukorrast tingitult (O.T ei jõudnud lihtsalt enda kätte saadud telefoniga põgeneda) üle röövimiseks.
22. Kannatanu on seejuures kestvalt kinnitanud, et ta andis süüdistatavale viimase palve peale enda telefoni helistamiseks, mille enda kätte saamise järel üritas ta aga põgeneda. Kuigi süüdistatav seda eitab, ei ole mingit alust kahelda kannatanu seletuses, et seejuures tõukas O.T teda enda juures käega eemale (kd 2, tlk 12). Tõsi on see, mida väidab süüdistatav ka enda apellatsioonis – kui V. P. talle järele jõudis, püüdis kannatanu teda lüüa; seda on tunnistanud V. P. ka ise (samas). Kuid seda olukorda ei saa näha kannatanupoolse ründena süüdistatava suhtes. Silmas tuleb pidada, et sellel hetkel ei olnud kannatanu valdus telefonile veel murtud, s.o kestis jätkuvalt avaliku varguse katse ning õiguslikus mõttes ei olnud rünne kannatanu omandi suhtes veel lõpule viidud. Sellises olukorras on kannatanul õigus kaitsta enda omandit ning seda ta O.T lüüa üritades ka tegi; et süüdistatavat lüües tegutses ta enda omandi kaitse eesmärgil, on seejuures selgitanud kannatanu selgesõnaliselt ka maakohtus ise (kd 2, tlk 13). Seega ei olnud järgnev vägivalla kasutamine 4 kuigivõrd seotud mingi omavahelise tüli või kannatanult lähtunud esmase ründega, nagu seda enda apellatsioonis väidab süüdistatav; rünne lähtus esmaselt O.T-lt ning V. P. oli õigus ennast selle vastu kaitsta.
23. Peale ebaõnnestunud lööki küsis kannatanu enda kinnitusel süüdistatavalt taaskord telefoni tagasi, peale mida lõi O.T teda rusikaga näkku, tekitades seekord ka kehavigastusi (kd 2, tlk 13). Asjade sellist käiku on maakohtus tunnistanud ka O.T ise – ta otsustas peale seda, kui kannatanu oli talle esmalt järele jõudnud, uuesti põgeneda, kuid kannatanu jõudis talle taas järele, peale mida ta peatus ning lõi teda rusikaga näkku (kd 2, tlk 38). Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, oli tegemist jätkuvalt varguse katse staadiumis oleva teoga, mis vägivalla tarvitamisega kasvas aga üle röövimiseks. 9.1 Seejuures ei nõustu kriminaalkolleegium süüdistatava ja tema kaitsja arusaamaga, et kirjeldatud juhul on tegemist KarS § 199/§ 201 ja § 121 kogumiga, s.o erinevate süütegudega. Selline järeldus saaks olla aktuaalne üksnes juhul, kui asuda seisukohale, et varavastane süütegu (s.o mobiiltelefoni vargus või omastamine) oli O.T poolt kannatanu löömise hetkeks juba lõpule viidud. Nagu ringkonnakohus eelnevalt juba osundas, ei olnud kannatanu löömise hetkeks varavastane süütegu juriidiliselt ega faktiliselt aga veel lõpule viidud. Kaitsja on selles osas esitanud argumendi, et telefoni enda kätte saamisel oli süüdistataval juba kehtestatud sellele ka valdus, mistõttu on alust rääkida lõpuleviidud süüteost. Kriminaalkolleegium ei soostu selle käsitlusega. 9.2 Nagu on tuvastamist leidnud, küsis süüdistatav kannatanult telefoni üksnes n.ö näiliselt helistamiseks; tegelikkuses oli tema eesmärgiks see varastada. Sellises olukorras eitatakse üksmeelselt valduse üleminekut n.ö petjale (tegemist oli nn trikkvarguse juhtumiga). Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on selles osas otsuses nr 3-1-1-78-06 selgesõnaliselt märkinud, et täiesti võimalikud on olukorrad, kus valduse vähemalt esialgne üleandmine leiab aset senise valdaja näilisel nõusolekul, kuid see ei tähenda veel sugugi valduse üleminekut. Kuigi osundatud kaasuses on küsimust käsitletud müügitehingu kontekstis, on see aktuaalne ka juhul, kui asja küsitakse korraks kasutada vms lubadusega see kohe tagasi anda; ka sellisel juhul saab omaniku/valdaja nõusolek olla üksnes n.ö tingimuslik. Sellisele seisukohale on asunud senises praktikas ka Tallinna Ringkonnakohus (vt Tallinna Ringkonnakohtu
24. juuni 2007 otsust nr 1-07-525). Seega – telefoni kasutada andmisel ei loobunud kannatanu valdusest telefonile ning sellest johtuvalt oli ka süüdistatava poolt kannatanu löömisel tegemist jätkuvalt valduse murdmisele suunatud teoga. Ringkonnakohtu hinnangul on süüdistatava käitumine seetõttu veatult kvalifitseeritud kui röövimine, erilisest isikutunnusest johtuvalt konkreetselt juhul KarS § 200 lg 2 p 4 järgi.
25. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab röövi toimepanemist süüdistatava poolt ka tema teojärgne käitumine. Nii on ka O.T tunnistanud, et peale seda, kui tal õnnestus lõppeks kannatanu juurest telefoni kaasa võttes põgeneda, viskas ta koheselt minema telefoni SIM-kaardi ning andis siis telefoni õele (kd 2, tlk 38), kelle käest telefon ka kätte saadi. Nendel asjaoludel on versioon selle kohta, et ta soovis tegelikkuses telefoni kannatanule tagastada, täielikult ainetu ning ebausaldusväärne. Mõistetamatuks jääb, miks peaks sellise soovi olemasolu korral esimese asjana viskama minema telefonis olnud SIM-kaardi. Samuti ei öelnud süüdistatav enda õele midagi selle kohta, et telefoni annab ta talle üksnes ajutiselt ning et see oleks vaja peatselt kellelegi tagastada; J. O.T on selles osas selgitanud, et O.T ütluste kohaselt oli viimane selle telefoni leidnud (kd 2, tlk 15). Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus kokkuvõtlikult, et O.T süü KarS § 200 lg 2 p 4 järgi on leidnud täielikult tõendamist ning apellatsioonis esitatud väited ei anna mingit alust maakohtu järelduste ümberhindamiseks. 5 II
26. Samuti jätab ringkonnakohus muutmata maakohtu otsuse O.T süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
27. Vaidlust ei ole käesoleval hetkel küsimuses, et kannatanu sai süüdistuses kirjeldatud vigastused Lõuna Politseiosakonna kinnipidamiskambris nr
28. Seda näitab juba asjaolu, et kainenema paigutamisel oli kannatanu füüsiline seisund korras (kd 1, tlk 3), samuti osundavad vigastuse tekitamisele just kinnipidamiskambris sealt leitud veremäärdumised (kd 1, tlk 19-24). Vaidlust ei ole ka küsimuses, et lisaks kannatanule viibisid kõnealuses kambris erinevatel aegadel (s.t mitte üheaegselt) O.T ja A. S.. Apellant viitabki üheselt võimalusele, et süüdistuses osundatud vigastused võis kannatanule tekitada hoopis A. S., kes samuti viibis A. J. kahekesi kambris. Ringkonnakohus ei nõustu sellise seisukohaga ja leiab, et praktikas nn välistamismeetodina tuntud analüüsi rakendades on maakohus on selle võimaluse tõsikindlalt ning veenvalt välistanud.
29. Tunnistaja P. M. on selles osas andnud ütlusi, et ta kontrollis vahetult peale tööle asumist kl 20.00
30. aprillil 2009 ka kambrit nr 4 ja selles viibinud isikuga (kannatanu A. J.) oli siis kõik korras. Kõnealusesse kambrisse paigutati mõne aja pärast üks kinnipeetu, kelleks oli A. S.. Mõne aja pärast hakkas A. S. aga nõudma kambrist väljalaskmist, kuna A. J. olevat kambrisse urineerinud; tunnistaja paigutaski A. S.i teise kambrisse, kinnitades seejuures, et selle toimingu tegemise ajal oli kambris kannatanuga kõik korras - seal puudusid viited verejälgedele või kannatanul esinenud vigastustele (kd 2, tlk 14). Mõne aja möödudes (täpsemalt kl 22.25) toimetati kainenemisele uus isik, kelleks on osutunud süüdistatav O.T (kd 1, tlk 14), kes paigutati ka kambrisse nr
31. O.T kainenemisele toimetanud tunnistaja A. P. kinnitas seejuures, et kannatanuga oli sel hetkel kõik korras, ka kamber oli puhas ning seal puudusid igasugused verejäljed vms (kd 2, tlk 21). Seejuures on tunnistaja märkinud, et kainenemisele paigutamisel oli O.T käitunud sedavõrd agressiivselt, et tema suhtes tuli kasutada käeraudu, samuti oli ta teinud kõnealuses kambris politseitöötaja suhtes peale käeraudade eemaldamist ründavaid liigutusi (kd 2, tlk 20). Seega nähtub osundatud tunnistajate ütlustest, et peale seda, kui kambrist viidi ära seal esmalt viibinud A. S. ja enne seda, kui sinna paigutati O.T, oli nii kannatanu kui ka kambriga välisel vaatlusel kõik korras. Ringkonnakohus ei näe mingit põhjust nende ütluste usaldusväärsuses kahelda.
32. Edasiselt toimunu osas on tunnistaja P. M. selgitanud, et pärast seda, kui kambrisse oli paigutatud O.T, läks ta mõne aja pärast kambreid kontrollima ning ta märkas läbi kambriakna vaadates, et verised on nii kambri sein kui ka põrand, kusjuures põrandal viibinud kannatanu A. J. püüdis roomata ukse poole. Kannatanu nägu ja pea olid seejuures verised ning tema silmade ümbruses olid hematoomid (kd 2, tlk 14). Seejuures ei vasta tõele ka apellandi kinnitus, et tema magas kambris kuni selle hetkeni, mil ta viidi ülekuulaja juurde. Tunnistaja P. M. on kinnitanud, et süüdistatav oli tema kambrisse sisenemisel üleval, istus või kükitas nurgas ning tõukas seejuures verist kannatanut endast eemale (samas). Seega on ringkonnakohtu hinnangul vastuvaidlematult leidnud tõendamist, et süüdistuses kirjeldatud vigastused sai kannatanule tekitada vaid O.T . Märkida tasub sedagi, et kohtus on hakanud süüdistatav muutma enda eeluurimisel antud ütlusi, mis on toonud kaasa tema eeluurimisel antud ütluste avaldamise ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (kd 2, tlk 37 ja tlk 38). Nimelt on kohtus hakanud süüdistatav väitma, et tema ei näinud kambris viibides seal üleüldse kedagi teist, sh ka mitte kannatanu A. J.it, s.o et tema ei olnud kannatanuga üleüldse samaaegselt ühes kambris. Eeluurimisel 6 on ta seda fakti aga siiski tunnistanud, nagu näitavad tema eeluurimisel antud ja kohtus avaldatud ütlused.
33. Nagu öeldud, kinnitavad uuritud tõendid ringkonnakohtu hinnangul vastuvaidlematult, et kannatanu kehalise väärkohtlemise KarS § 121 mõttes pani toime O.T, mitte aga keegi teine. Tähendust ei oma seejuures, et süüdistatava kätelt ei ole leitud vigastusi, mis viitaks kannatanu peksmisele. Selles osas märgib ringkonnakohus üksnes seda, et isikule ei pea vigastusi tekitama üksnes teda käega või jalaga lüües; samavõrra võimalik on see ka viisil, et haaratakse kannatanust kinni ning lüüakse teda vastu seina, põrandat või muud tugevat pinda. Sellisel juhul on arusaadav, et isiku kätele või jalgadele ei jää mingeid jälgi löökidest või tervikuna kontaktist kannatanuga. Küll aga tuleb sellega seoses täiendavalt märkida, et kannatanule kuuluvat verd on leitud nii O.T jopelt kui ka kampsunilt (kd 1, tlk 93-97). Ka see kinnitab täiendavalt, et süüdistuses kirjeldatud kuriteo pani toime just O.T. Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata ka O.T süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi.
34. Kriminaalkolleegium ei nõustu ka sellega, et karistuse kandmise algusena on valesti määratud
35. aprill
36. Tõesti, süüdistatav peeti kinni juba
37. aprillil 2009, kuid seda seoses tema kui joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamisega (kd 1, tlk 14). Käesoleva kriminaalasja raames on O.T kahtlustatavana peetud kinni aga
38. aprillil 2009 (kd 1, tlk 15); sellele viitas ringkonnakohtu istungil ka prokurör. Õigustatult on selle kuupäeva märkinud karistuse kandmise algusena seega ka maakohus.
39. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Sten Lind Malle Preimer 7