KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.november 2011.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 22.november 2011.a. Kriminaalasja number 1-10-10802 Koht

§ 25lg 2 järgi ja karistada vangistusega 1 aasta 4 kuud. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetavat karistust Harju Maakohtu 29.08.2008 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (1 aasta 6 kuud ja 13 päeva vangistust) võrra ning mõisteti liitkaristuseks 2 aastat 10 kuud 13 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 järgi loeti karistusaja hulka eelvangistusaeg ning karistusaja alguseks 17.aprill 2010. O.R tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 4,

§ 25lg 2 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta 4 kuud. Kar

S § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistusaeg ning karistusaja alguseks

1. aprill
2. R.E-lt mõisteti riigieelarve tuludesse sundraha 6525 krooni; O.R-ilt mõisteti riigieelarve tuludesse sundraha 6525 krooni ja määratud kaitsjale makstud tasu 534 krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK JA APELLATSIOONIDE SISU: R.E-le ja O.R-ile oli esitatud süüdistus selles, et nemad, olles isikuteks, kes on varem toime pannud varguse, 17.04.2010 ajavahemikul kella 11.30-st kuni 11.45-ni, viibides Tallinnas, Paadi 14a asuva maja juures, võtsid grupis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil №rra kodaniku K.-E. H pükste tagataskust ära rahakoti, milles olid K.- E. H nimele väljastatud HSBC panga deebet- ja krediitkaart, Halifax panga deebetkaart, NACE liikmekaart, Suurbritannia juhiluba, Choice club boonuskaart, visiitkaardid, 3 fotot, J P E L nimele väljastatud HSBC panga krediitkaart ning sularaha 2000 vene rubla (so 796 eesti krooni), 25 inglise naela (so 446 eesti krooni), 200 norra krooni (so 394 eesti krooni), 31 dollarit (s.o. 300 eesti krooni) ja 50 eurot (s.o. 780 krooni), s.o kokku 2 716 krooni. Maakohus leidis, et R.E ja O.R-i süü kannatanult K.-E. Hlt rahakoti varguses on tõendamist leidnud ja et tegemist on isikutega, keda varem on karistatud varguste eest ning kes panid varguse toime isikute grupis, sest kannatanult rahakoti salajaseks varguseks oli vajalik kahe isiku (kaastäideviijate) kooskõlastatud käitumine ühise eesmärgi nimel. Maakohus leidis, et kuna süüdistatavatel puudus võimalus hakata saadud vara kasutama või käsutama, on tegemist varguse katsega, mitte lõpuleviidud kuriteoga ja mõistis süüdistatavad süüdi KarS § 199 lg 2 p 4,

§ 25lg 2 järgi.

Maakohus ei nõustunud kaitsja L. Olovjanišnikovi seisukohaga, et grupilise varguse välistab konkretiseerimata süüdistus - see, et ei ole kirjeldatud kummagi süüdistatava täpne osa varguse toimepanemisel. Kohus saab kohtuistungil kontrollitud tõendite alusel täpsemalt määrata nii R.E kui O.R-i osa grupilise varguse toimepanemises, mis ei ole väljumine süüdistuse piiridest, vaid saab olla aluseks süüdistatavatele mõistetava karistuse valikul. Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid süüdistatavate kaitsjad. Süüdistatava R.E kaitsja adv P. Palmiste vaidlustas kohtuotsuse kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ning mõistetud karistuse kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule mittevastavuse motiividel (KrMS § 338 p-d 1, 2, 3 ja 4). Kaitsja palub otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista R.E süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4,

§ 25lg 2 järgi õigeks ja vabastada ta viivitamata istungisaalis vahi alt.

Kaitsja apellatsiooni põhiargumendid on järgmised: Süüdistuses on välja toomata grupis tegutsenud isikute konkreetne teopanus, millest tulenevalt on prokurör tulnud kohtusse konkretiseerimata süüdistusaktiga. Kohus on süüdistuse piire ületades ning seega süüdistust täiendades ja täpsustades, ehk oma motivatsiooniga süüdistusaktis esinevat puudust n-ö kompenseerides asunud omistama R.E-le tegusid, mida süüdistusaktis kirjeldatud ei ole. Isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse rikkumine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes ning mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kohus on kohtulikul arutamisel ületanud süüdistuse piire. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Süüdistusaktis ei ole kirjeldatud, et R.E oleks kannatanut püksisäärest raputanud. Teoreetiliselt eeldusel, et R.E sikutas kannatanut püksisäärest selleks, et V. O.R saaks võtta kannatanu taskust rahakoti, saaks R.E süüdi mõista üksnes vargusele kaasaaitamises KarS § 22 lg 3 mõttes, mitte varguse toimepanemise eest grupi poolt Kars § 199 lg 2 p 7 mõttes, mis tähendab kaastäideviimist KarS § 21 lg 2 mõttes. R.E tegutses abistavas, kaasaaitavas rollis. Maakohus on hinnanud ebaõigesti R.E-le etteheidetavat konkreetset teopanust V. O.R-i teos ja sellest tulenevat süü suurust, mistõttu tulnuks R.E-le kui kaasaaitajale, võrreldes V. O.R-ile (kui täideviijale) mõistetud karistusega, mõista tunduvalt kergem karistus. Arvestades R.E väheldast teopanust kuriteo toimepanemisel, samuti tema teo vähest ühiskonnaohtlikkust, tuleks R.E-le mõista karistuseks rahaline karistus. CD plaadi vaatlusprotokollist ei nähtu, et R.E oleks kannatanut püksisäärest raputanud või sikutanud. Vaatlusprotokollist nähtub üheselt, et kannatanut sikutab püksisäärest hoopis A. Pugatšov, mistõttu ei saa lugeda tõepäraseks tunnistaja S. L ütlusi, justkui oleks kannatanut püksisäärest sikutajaks olnud R.E. Kohtu põhjendustest ei võimalik piisava selgusega aru saada, millal refereerib kohus tunnistaja ütluseid ning millal ta teeb tõenditest, sh tunnistaja ütlustest enda järeldused, seega on tõendite analüüs maakohtu otsuses praktiliselt olematu, või vähemalt napp ja pinnapealne. Kaitsja leiab, et tunnistaja S. Ll ei olnud jälitustegevuseks seaduslikku õigust KarS § 137 lg 1 mõttes ega R.E nõusolekut enda jälgimiseks. Oluline on asjaolu, et filmimist ei teostatud jälitustegevuse seaduses sätestatud alustel ja korras ega ka kriminaalmenetluse seadustiku

1. peatüki
2. jao sätteid, mis reguleerivad tõendite kogumist jälitustoiminguga, järgides. S. Lukas teostas filmimist R.E suhtes varjatult ja oluline on see, et seda tehti R.E kohta andmete kogumise eesmärgil. Seega teostas S. L 17.04.2010 politseibussis eraviisilist jälitustegevust, ehk jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isikuna jälgis ta teist inimest, s.t R.E tema kohta andmete kogumise eesmärgil. Võimalik asjaolu, et R.E sattus S. L vaatevälja (objektiivi ette) juhuslikult, kuna ta sattus liikuma politseibussi lähedal, ei tee eraviisilist jälitustegevust olematuks. Eraviisilise jälitustegevusega rikuti R.E puhul PS §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele, samuti enesemääramisõigusesse. Kaitsja arvates ei saa CD plaadile talletatud salvestist käsitada teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses ja sellest koostatud vaatlusprotokolli kasutamine tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Tunnistajatena üle kuulatud politseiametnike S. Palusoo ja M. Oinitši ütluste kasutamise tõenditena välistavad Tallinna Ringkonnakohtu 16.12 2010 otsuse nr 1-09-13864 punktis 7 väljendatud arusaamad ning need tõendid tuleb lubamatute tõenditena jätta tõendite kogumist välja. Süüdistatava O.R-i kaitsja adv L. Olovjanišnikov vaidlustas kohtuotsuse menetlusnormide rikkumise, tõendamiseseme asjaolude mittevastavusega otsuse resolutiivosa järeldustele, materiaalõiguse ebaõige kasutamise ja karistuse raskuse tõttu. Kaitsja palub otsus osaliselt tühistada ja uue otsusega vähendada karistusmäära kuni ärakantud karistusajani. Apellatsiooni põhiargumendid on järgmised: Kohus on otsuse tegemisel väljunud esitatud süüdistuse piiridest. Süüdistusaktis on mõlemale süüdistatavale omistatud üks ja sama tegu – võttis taskust rahakoti, täpsustamata iga grupi liikme tegevust. Tõendite hulgast tuleb jätta välja tunnistaja S. L poolt tehtud videosalvestis, kuna selle fragmentidel ei ole vahetut seost süüdistuse episoodiga, mis aga võib kaasa aidata alusetule siseveendumuse kujunemisele, mis raskendab süüdistatava olukorda. Süüdimõistvat otsust ei saa rajada tunnistajate ütlustele, kelle ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Süüdistatava süü varguse toimepanemises grupis ei ole tõendatud, mistõttu tuleb O.R-ile esitatud süüdistusest see tunnus välja jätta. Tallinna Ringkonnakohus vaatas läbi maakohtu otsusele süüdistatavate kaitsjate poolt esitatud apellatsioonid 19.aprillil 2011.a. ja 13.mai 2011.a. kohtuotsusega maakohtu otsus tühistati. Tallinna Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega otsustas mõista R.E talle esitatud süüdistuses õigeks. Harju Maakohtu 29.08.2008 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (1 aasta 6 kuud ja 13 päeva vangistust) jätta iseseisvale täitmisele. O.R tunnistati uue otsusega süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2 järgi, mõistetud karistus jäeti muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse 13.maist 2011.a. kaebas edasi prokurör ja Riigikohtu otsusega 7.novembrist 2011.a. tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai
4. a otsus R.E õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 ning O.R-i süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 järgi. Kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus asus erinevalt kaitsjate poolt apellatsioonides märgitust seisukohale, et ei ole alust rääkida R.E-le esitatud süüdistuse puudulikkusest. Kolleegiumi varasemas praktikas on korduvalt asutud seisukohale, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piirid, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa, ning märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust. Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest. Kuigi selles kriminaalasjas R.E-le ja O.R-ile esitatud süüdistuses ei olnud kirjeldatud kaassüüdistatavate konkreetseid teopanuseid (seda, et R.E juhtis kannatanu tähelepanu teda püksisäärest sikutades kõrvale ja samal ajal võttis O.R kannatanu pükste tagataskust ära rahakoti), ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul teha sellest järeldust, nagu oleks maakohus R.E varguse kaastäideviijana käsitlemisel süüdistuse piiridest väljunud. Arvestades R.E ja O.R-i poolt vahetus ajalisruumilises seoses ühiselt ja kooskõlastatult tegevust sündmuskohal, ei oleks süüdistusaktis teopanuste suuremal konkretiseerimisel enam niisugust tähtsust, mis sisuliselt muudaks tehtavat etteheidet. R.E-le esitatud süüdistuses on piisava selguse ja täpsusega esitatud kõik faktilised asjaolud, mis on aluseks tema vastutusele võtmiseks KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p-des 4 ja 7 ettenähtud süüteo toimepanemise eest. Esitatud süüdistus kajastab nii seda, et O.R ja R.E tegutsesid ühiselt, kui seda, et nende tegevuse tulemusel murti kannatanu valdus talle kuulunud rahakotile. Süüdistusaktis on kirjeldatud varguse faktilised asjaolud ja see, et R.E ja O.R süüdistatakse grupis tegutsemises. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus seisukohal, et R.E-le esitatud süüdistus oli piisavalt selge, tagamaks tema kaitseõigust. Maakohus ei ole R.E-le omistanud võrreldes süüdistuses kirjeldatud teoga veel mingeid täiendavaid faktilisi asjaolusid, täpsustades üksnes talle süüdistusaktis omistatud varguse täideviimistegu. Seega ei ole maakohus süüdistuse piire laiendanud ega omapoolselt süüdistust sisustanud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu eeltoodud viide kriminaalkolleegiumi varasemale otsusele asjakohane. Vastavalt KrMS prg. 364 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad on käesoleva asja teistkordsel läbivaatamisel apellatsioonikohtus kohustuslikud. Kohtukolleegium ei ole õigust revideerida Riigikohtu otsust ja seetõttu ei saa enam olla vaidlust selles, et esitatud süüdistus on puudulik ja et maakohus on otsust tehes väljunud süüdistuse piiridest. Käesolevaks ajaks on O.R vaidlustatud maakohtu otsusega karistuse ära kandnud ning viibib vahi all seoses uue kuriteo toimepanemisega. Süüdistatav O.R ja tema kaitsja adv. L.Olovjanišnikov loobusid esitatud apellatsioonist ning apellatsioonimenetluselõpetamine seoses apellatsioonist loobumisega on lahendatud eraldiseisva määrusega. R.E vabanes Tallinna Ringkonnakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse alusel Tallinna Vangla teatel 13.mail 2011.a. Seega on ta käesolevas kriminaalasjas viibinud vahi all 17.aprill 2010.a. kuni 13.mai 2011.a. e. 1 aasta (sai täis 16.04.2011.a. ja 27 päeva (Tallinna Vangla arvestuse kohaselt 1 aasta ja 26 päeva). Süüdistatava R.E kaitsja toetab apellatsiooni osaliselt. Kaitsja selgitas, et R.E apellatsioon ei rajanenud siiski mitte ainult süüdistusakti ebatäpsusele (e. Riigikohtu menetlusele piirid seadnud prokuröri kassatsioon oli oluliselt kitsam kui apellatsioonimenetlusele piirid seadev kaitsja apellatsioon), vaid ka tõendite hindamisele (mh eitavad nii kannatanu kui kaassüüdistatavad R.E osalemist rahakoti äravõtmisel, mis tekitab kaitsja hinnangul tõenditega mittekõrvaldatava kahtluse R.E süüdiolekus) ja tõenditest kogutud teabele teistsuguse õigusliku hinnangu andmisele (mh R.E kui mitte tõendamata, siis vähemalt võrreldes O. O.R-iga oluliselt väiksema teopanuse arvestamist, millele vastav õiglane karistusliik oleks ilmselt rahaline karistus). R.E on eeldanud Ringkonnakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse õigsust ja kehtimajäämist ning sellest tulenevale õiguskindlusele ja õiguspärasele ootusele rajanevalt resotsialiseerunud õiguskuulekasse ellu. Tal on kindel elu- ja töökoht ning ta kasvatab ainsa ülalpidajana 1 a ja 3 kuulist last. Ta on peaaegu aastase vabaduses viibimisega tõendanud, et ei suhtle enam kriminaalkorras karistatud isikutega ja suudab hoiduda kuritegude toimepanemisest. Maakohtu lahendis nimetatud karistuse taastäitmisele pööramine tunduks selles valguses ebaõiglane. Sellest tulenevalt toetab kaitsja endiselt R.E apellatsiooni ning palub ta kas kahtlusi välistavate tõendite puudumisel õigeks mõista või kui esitatud tõendid osutuvad siiski kõrge kohtu jaoks süüdimõistmiseks piisavaks, siis muuta R.E karistust rahaliseks karistuseks. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonile vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, tuli alljärgnevatele järeldustele. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu seisukoht selles, et R.E pani grupis O.R-iga toime neile inkrimineeritud varguse ja oli isikuks, kes sikutas kannatanut püksisäärest, on põhjendatud. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, on maakohus oma seisukoha kujunemise ja lõppjäreldusele tulemise käigus analüüsinud süüdistatava käitumisakte ja põhjendatult teinud järelduse, et ka need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust. Sellise maakohtu põhjaliku tõendite analüüsi kaudu on kohtuotsuse lugejale antud tervikpilt süüdistavate kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Kohtuotsusest on üheselt väljaloetav, et maakohus on käsitlenud kohtuotsuses kõiki süüdistatavate poolt esitatud väiteid ja selgitusi ühe või teise süüdistuses esitatud asjaolu osas ning põhjendatult lugenud need mitteusutavateks. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, et süüdistatavate poolt esitatud selgitused ei ole kas usutavad või on ümber lükatud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Otsustamaks süüdistatavate süüküsimuse üle, on maakohus tuvastanud süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo tehiolud, põhjendanud nende käitumisele antud juriidilist hinnangut ja omapoolset tõendite eelistust. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses esitatud põhjendustega on apellatsioonis esitatud väited juba ümber lükatud ning kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjenduste ja järeldustega,, kuid peab vajalikuks omaltpoolt selgitada apellandi väidete paikapidamatust alljärgnevates küsimustes. Kaitsja apellatsioonis analüüsitakse tõendeid, mille alusel tulnuks R.E talle esitatud süüdistuses õigeks mõista või lugeda tema tegevus kaasaaitamistegevuseks. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates teistsugusele järeldusele, siis apellandi arvates on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, st kohtuotsuses puudub põhjendus. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle seisukohaga. Apelleeritud kohtuotsuses on tõendeid põhjalikult analüüsitud ja jõutud seisukohale, et R.E tuleb talle esitatud süüdistuses süüdi mõista. Kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Seda asjaolu on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt rõhutanud, näiteks
5. augusti 2001.a otsuses nr 3-1-1-79-
6. Kohtukolleegium leiab, et olenemata süüdistatavate kaitsetaktikast, mis on rajatud sellele, et R.E ei osalenud arutatavas kuriteos ja O.R oli üksiktäideviija, on R.E osalemine kuriteost tõendatud ja seda tunnistajate ütlustega. Tunnistajad S. P, S. L ja M. O sündmuste otsesed pealtnägijad. Nende ütlustest on üheselt väljaloetav, et sündmused konkreetse kannatanuga olid pidevalt nende vaateväljas e. sellest momendist, kui kannatanu sattus sadama territooriumil tegutsevate taskuvaraste huviorbiiti, k.a. temalt rahakoti varguse äravõtmise moment, kuni O.R-i ja R.E kinnipidamiseni ning välistatud on võimalus, et R.E peeti kinni ekslikult, et tegelikult oli ta täiesti juhuslikel asjaoludel sündmuskoha läheduses e. nagu kaitsja väitis oli lihtsalt valel ajal vales kohas. Asjaolu, et asitõendina kriminalaasja juurde liidetud CD, millel on filmitud arutatavale kuriteole eelnevaid sündmusi, ei näita konkreetselt R.E tegevust, ei vähenda tema süüd tõendavate tõendite kaalu. Ka maakohus on oma otsuses märkinud, et vaidlusalusele CD-le on salvestatud kuriteole eelnevaid sündmusi. Kohtukolleegium leiab, et arutatava kuriteo tehioludest tulenevalt on ka konkreetse varguse täideviimise momendile eelnenud sündmuste kulg oluliseks informatsiooniks ja omab konkreetse kannatanu suhtes toimepandule hinnangu andmisel tõenduslikku väärtust kogumis teiste kriminaalmenetluses kogutud tõenditega. Nõustuda ei saa apellandiga ka selles, et R.E jälgiti ja filmiti ebaseaduslikult kuna politseitöötajatel ja S. Ll ei olnud jälitustegevuseks seaduslikku õigust KarS § 137 lg 1 mõttes ja tegemist on eraviisilise jälitustegevusega. Kohtukolleegium on seisukohal, et politseitöötajate poolt korraldatud aktsiooni käigu sündmuste jälgimine ning telereporteri poolt sündmuste filmimine ei kujuta endast jälitustoimingut. Tuvastatud on, et politseinikud viibisid konkreetses kohas seoses politseioperatsiooniga. Politseioperatsioonide korraldamine on kooskõlas politsei tegevust reguleeriva seaduse sätetega– Politse- ja Piirivalveseadusega –mis reguleerivad politsei tegevuse eesmärke ning sellise ürituse seaduslikkuses ja põhjendatuses ei ole alust kahelda. Samamoodi ei saa olla midagi etteheidetavat sellele, et nii nagu iga teist üritust, nii ka politseioperatsiooni filmitakse eesmärgiga sellise ürituse edastamiseks meediakanalites. Käesoleval juhul oli politseioperatsiooni eesmärgiks sadamas tegutsevate õigusrikkujate tabamine sadamaterritooriumil turvalisuse tagamiseks ja seda eelkõige oodatava rahvusvahelise tippürituse toimumise tõttu, mis pidi tooma riiki rohkelt välisriikide külalisi ( m.h. vaatlejad, ajakirjanikud jne.). Ei ole ka saladus, et just sadamas on taskuvaraste tööpõld kõige laiem ja „efektiivsem“. Taskuvargad ise on kujundanud oma tegutsemisest täiesti läbinähtava käitumismustri, mis paraku kohalikule elanikkonnale ei ole enam üllatav ja kohalik elanikkond on juba võimeline end nende tegevuse eest tõhusalt kaitsma peites oma rahakotid välistaskutest kaugemale ja vähemligipääsetavatesse hoiukohtadesse – sisetaskud, korralikult keha küljes hoitavad kotid jne. Turist, kes satub aga riiki lühikeseks ajavahemikuks ja ei tea ka veel kõike vajadusest eelkõige ise enda turvalisus kindlustada, on taskuvarastele n.ö. “kerge saak“. Kõige sobivamaks on taskuvargale just kohe riigist lahkuma asuv turist, kes avastab varguse juba ajal, mil tal pole aega hakata vargusest teatamisega tegelema ja selliste turistide peaaegu, et veatuks tuvastamiseks on parimaks kohaks m.h. sadam. Selliseid taskuvargaid ei ole ka politseil kohapeal jälgides raske tuvastada, sest jällegi on taskuvaraste endi poolt ettekirjutatud käitumismuster selline, mis annab selleks võimaluse. Väljakujunenud käitumismuster on aga selline, et taskuvaras ei tegutse enam ammu üksi vaid varguse edukaks toimepanemiseks on vajalik mitme inimese kooskõlastatud ja mitmetes nüanssides kokkulepitud tegevus. Taskuvargus on sõna otseses mõttes vargus, mis pannakse toime taskust ja selle salajaseks toimepanemiseks sobib just eelkõige pükste, jope vms. välistasku ja seejuures tagatasku. Teada on, et tasku on siiski sedavõrd keha lähedal paiknev hoiukoht, et tavaolekus tunneb inimene, kui keegi võõras sinna tungida püüab kuna teha seda kontakti kehaga vältides, on praktiliselt võimatu. Seetõttu on mitmekesi liikudes võimalik väljavalitud ohvri tähelepanu eemale juhtida selliselt, et sundida ta tunnetama kontakti mujal, kui seda on näiteks pükste tagatasku, jope tasku vms. Samuti liigutakse grupis ja riietutakse suhteliselt sarnaselt – palju musta ja teksad, tihti nägu katvad peakatted, mis raskendab hiljem riietuse järgi eristamist ja äratundmist. Eeltooduga tõdeb kohtukolleegium, et bussist sündmuste jälgimine ja filmimine ei olnud planeeritud kellegi konkreetse isiku suhtes ja sellise jälgimisega ei soovitud saada teavet kas ühe või mitme konkreetse isiku kohta. Vaidlusaluse videosalvestise, kui tõendi lubatavuse osas märgib kohtukolleegium järgmist. Nii nagu tunnistaja ütlus on tõend, mis muutub kriminaalmenetluses lubatavaks seejärel, kui tunnistaja poolt kriminaalmenetluse väliselt saadud oluline informatsioon on kõiki menetlusnorme järgides kriminaalmenetluses talletatud e. vormistatud ülekuulamisprotokolliks, on ka videosalvestis, mis on küll kriminaalmenetluse väliselt filmitud ja salvestatud, kuid seejärel seaduslikult tõendiks vormistatud, lubatud tõend. Vaidlusalune videosalvestis on menetlejale tunnistaja initsiatiivil üle antud ja salvestuse vormistamisel on järgitud KrMS-s sätestatud nõudeid. KrMS § 63 lg 1 tulenevalt võib iseseisvaks tõendiks olla ka foto või film või muu teabesalvestis, milleks videosalvestis on. Seega saab videosalvestust käsitleda kui ühte tõendi liiki (vt Riigkohtu lahend nr 3-1-1-74-09). Siinjuures märgib kohtukolleegium, et R.E süüküsimust ei ole maakohus otsustanud vaid videosalvestise alusel. Maakohus on nimetatud tõendit hinnanud koos teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Eeltoodut arvestades asub kohtukolleegium maakohtuga samale seisukohale ja nimelt leiab, et R.E pani toime temale inkrimineeritud taskuvarguse koos O.R-iga ja tema tegevus seisnes selles, et ta juhtis kannatanu tähelepanu endale sellega, et sikutas kannatanut püksisäärest. Miks käesoleval juhul on tegemist just kaastäideviimisega e. grupis toimepandud vargusega, seda põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et Riigikohtu absoluutne ja valitsev seisukoht, millist Riigikohus on rõhutanud oma mitmetes lahendites vaidlusaluses küsimuses on järgmine. KarS § 21 lg 2 esimene lause, mis sätestab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse, kujutab endast omistamisnormi, mille alusel vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Seejuures ei seisne teopanuse olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Süüteole kaasaaitamisena hinnatakse tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet. Juhul, kui isik on aga vaadeldav süüteo keskse figuurina, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna, on ta materiaalõiguslikult käsitletav täideviijana. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas, mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames. Hindamaks R.E teopanuse kaalukust konkreetse varguse toimepanemisel märgib kohtukolleegium järgmist. Kaitsja avaldas apellatsioonikohtu istungil jätkuvalt arvamust, et, kui lugeda tõendatuks asjaolu, et R.E osales kannatanu suhtes varguse toimepanemises, siis tema konkreetne tegevus, mis saaks olla temale etteheidetav e. kannatanu tähelepanu kõrvalejuhtimine tema püksisäärest sikutamisega, saaks olla vaadeldav vaid kaasaaitamisteona. Seejuures tõi kaitsja näite, kus näiteks koristaja jätab kokkuleppel varguse täideviijaga lahti lao ukse ja laost pannakse toime vargus, siis ei oleks vaidlust selles, et koristaja oleks vaid kuriteole kaasaaitaja. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et tema poolt toodud kaasuses oleks tõesti koristaja kaasaaitaja. Samas on kohtukolleegium kindlal seisukohal, et kaitsja poolt toodud kaasus ja arutatav kaasus ei ole võrreldavad omavahel e. koristaja teopanust varguse toimepanemisel ja R.E teopanust varguse toimepanemisel ei saa lugeda ühesuguseks e. on oma kaalukuselt sedavõrd erinevad, et tingivad tahes tahtmatult erineva karistusõigusliku hinnangu. Teopanuse kaalukuse hindamisel tuleb arvestada, et kaitsja poolt toodud näites oli koristaja tegu – ukse lukustamata jätmine eesmärgiga, et varas saaks ruumi siseneda – ajaliselt täideviimisteost lahutatud. Koristaja ise ei viibinud varguse toimepanemise ajal n.ö. sündmuskohal ja tema viibime ei olnud ka vajalik. Temast ei sõltunud enam see, kuidas ja millal täideviijad teo täide viivad. R.E aga oli koos O.R-iga ühel ajal ja ühes kohas ja n-ö- ühe kannatanu kallal. Selleks, et oleks võimalik salaja, kannatanule märkamatult, tema taskust rahakott kätte saada, oli vaja tema tähelepanu mingi füüsilise kontakti tekitamisega kõrvale juhtida ja seda sai teha vaid selliselt, et nii tähelepanu kõrvalejuhtimiseks mõeldud füüsiline ja verbaalne kontakt ning rahakoti taskust võtmine oleksid üheaegsed. Selline tegevus on võimalik vaid varasema kooskõlastusega, kus lepitakse kokku mitmetes asjaoludes ning seejuures mängib olulist osa ka juba varem kokkulepitud kehakeel, märguanded jms. e. siis juba eelpool kirjeldatud käitumismustrite tundmist. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et nõustub maakohtu järeldusega selles, et R.E oli kuriteo kaastäideviija kuna tema teopanus kuriteo toimepanemisel oli oluline kuna R.E on vaadeldav süüteo keskse figuurina, kellest sõltus olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna, mistõttu on ta materiaalõiguslikult käsitletav täideviijana. Kohtukolleegium leiab,et maakohtu poolt R.E-le mõistetud karistuse kergendamiseks puudub põhjendatud alus. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks R.E karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Ka on maakohus põhjendanud, miks mõistab erinevate tegudega varguse kaastäideviimises osalenud süüdistatavatele võrdsed vangistusmäärad. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. R.E näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Sellise isiku puhul ei saa rääkida, et mõistetud vangistusmäär oleks liiga range karistus. Maakohus on karistuse mõistmisel arvesse võtnud ka õiguskorra kaitsmise huvisid ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Siinkohal on oluline aspekt varasemate karistuste rohkus.R.E on korduvalt oma käitumisega kinnitanud, et temale kohtu poolt määratud katseaega ei ole ta võimeline edukalt läbima. Iga kord, kui kohus on üles näidanud usaldust ja tema lubadusi uskunud, on R.E kohtu usaldust kuritarvitanud ning pannud toime uusi kuritegusid ja seda mitte ainult vabaduses viibides kohtu poolt määratud katseajal vaid ka kinnipidamiskohas karistuse kandmise ajal. Muuhulgas on temale katseajal toimepandud kuriteo eest varem ka mõistetud rahaline karistus, kuid see ei mõjutanud R.E hoiduma kuritegude toimepanemisest. Samal katseajal pani ta toime veel kuritegusid, mis tõi kaasa tingimusliku karistuse täitmisele pööramise. Kohtukolleegium peab vajalikuks ka selgitada, et isegi juhul, kui nõustuda taotletava karistuse – rahalise karistuse – põhjendatusega ja mõista süüdistatavale rahaline karistus, ei tähenda see tema jaoks seda, et tingimuslik karistus, millisele määratud katseajal kuritegu on toime pandud jääks kindlasti täitmisele pööramata, mis aga on ilmselgelt apellantide taotluse eesmärk. Sellisel juhul võib kohus vastavalt KarS prg. 74 lg 6-le jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. Kuid olenemata eelöeldust, leiab kohtukolleegium, et puudub igasugune mõistlik põhjendus mõista R.E-le kergemaliigilisem karistus., kui see, millise ärakandmisest oli ta ennetähtaegselt vabastatud ning milline tuleb liitkaristuse mõistmisega täitmisele pöörata seetõttu, et R.E pani uue tahtliku kuriteo toime temale kohtu poolt määratud katseaja kestel. Kuna kohtukolleegium leiab, et R.E-le vaidlustaud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud karistrus vangistuse näol on igati põhjendatud, siis on ka R.E-le liitkaristuse mõistmine KarS prg. 65 lg 2 alusel seaduses ettenähtud ainuvõimalus e. siis mõistetud karistusele tuleb liita eelmise kohtuotsusega mäitetud karistuse ärakandmata osa ja liitkaristus saab lõplikku karistusmäära arvestades (üle 2 aasta) olla ainult reaalne vangistus. R.E-le oli maakohtu poolt mõistetud liitkaristus 2 (kaks) aastat 10 (kümme) kuud ja 13 (kolmteist) päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseksluges maakohus 17.04.2010.a. Käesoleval ajal viibib R.E vabaduses olenemata sellest, et maakohtu poolt mõistetud ja kohtukolleegiumi arvates põhjendatud karistust ei ole ta ära kandnud. R.E vabanes vanglast Tallinna Ringkonnakohtu varasema õigeksmõistva kohtuotsuse alusel 13.mail 2011.a., milliseks ajaks ta oli ära kandnud mõistetud karistusest 1 aasta ja 27 päeva. Kandmata karistus on seega ( 2 aastat 10 kuud ja 13 päeva miinus 1 aasta ja 27 päeva) 1 aasta 9 kuud ja 16 päeva. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 8.detsembrist 2010.a. R.E suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Meelika Aava Malle Preimer