4-11-2959/13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. november 2011.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-11-2959 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär Grete Sirgi Kohtuasi L.T (isikukood xxx, kodakondsus Eesti Vabariik, elukoht xxx, töökoht AB E , O ja C ) väärteoasi Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi Vaidlustatud lahend Istungil osalenud isikud Põhja Prefektuuri Lõuna PJ 07.07.2011.a. kiirmenetluse otsus nr. 10220112192456 kaebuse esitaja L.T kohtuvälise menetleja, PPA Põhja Prefektuuri Lõuna PJ, esindaja Ivo Tamla RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p 1, § 133-135, kohus otsustas: Jätta Põhja Prefektuuri Lõuna PJ 07.07.2011.a. muutmata ning L.T kaebus rahuldamata. kiirmenetluse otsus nr. 10220112192456 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on menetlusosalistele kättesaadav 16.12.2011.a Asjaolud, menetluse käik PPA Põhja Prefektuuri Lõuna Politseijaoskonna patrullpolitseiniku Mart Merikülli poolt 07.07.2011.a. väärteoasjas 10220112192456 kiirmenetluses tehtud otsusega tuvastati, et L.T juhtis 07.07.2011.a. kell 14.16 Harju maakonnas, Tallinna linnas, Viljandi mnt. 18b juures asulasisesel teel mootorsõidukit Honda Accord registreerimismärgiga xxx ning ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 21 km/h. Mõõdetud Stalker II MDR AS004118; 74 +/- 3 km/h; lubatud 50 km/h. Menetlusalune isik L.T rikkus seega LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Võttes aluseks eeltoodut, määras kohtuväline menetleja L.T-le LS § 227 lg 2 järgi karistuseks rahatrahvi 10 trahviühiku ulatuses s.o 40.00 eurot. L.T esitas kaebuse kohtule, milles palub tühistada Põhja Prefektuuri Lõuna Politseijaoskonna 07.07.2011.a. kiirmenetluse otsus nr. J 6529 VTA 231711006641 10220112192456 ning lõpetada menetlus väärteoasjas. Kaebuse esitaja leiab, et ta ei ole otsuses kirjeldatud väärtegu toime pannud ning käesoleval juhul puudus väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 55 lg 1 kohaselt alus kiirmenetluse kohaldamiseks, sest väärteo toimepanemise asjaolud ei olnud selged. Mainitust tulenevalt kuulub otsus tühistamisele ning väärteomenetlus V™S § 29 lg 1 p 1 kohaselt lõpetamisele. Kaebuse esitaja märgib, et V™S § 55 lg 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja kohaldada kiirmenetlust üksnes juhul, kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged. Riigikohus on mitmetes lahendites asunud seisukohale, et kiirmenetluse kohaldamise vältimatuks eelduseks on väärteo toimepanemise asjaolude selgus. Viitab näitena 16.10.2003.a. otsuse nr. 3-1-1-39-03 pile 8, kus Riigikohus selgitas (ref.) „Väärteomenetluse seadustiku § 55 lg 1 p 3 kohaselt võib kohtuväline menetleja kohaldada kiirmenetlust üksnes juhul, kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged ja menetlusalusele isikule on võimaldatud anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi.“ Menetlusaluse isiku 07.07.2011.a. ülekuulamise protokollist nähtub, et menetlusalune isik ei ole nõustunud talle süüks pandava väärteoga ning on leidnud, et mõõtmine on toimunud 70 km/h märgi mõjualas. Lisaks on märkinud menetlusalune isik sõiduki kiiruseks 69-68 km/h ning et menetlusaluse isiku taga liikus teine sõiduk. 07.07.2011.a. liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et seadmega Stalker II MDR AS004118 ei ole fikseeritud sõiduki kaugust kiiruse mõõtmise hetkel kiiruse mõõtja asukohast. Arvestades, et kiirust mõõtev politseipatrull asus ca 100 m ulatuses 70 km/h märgi mõju piirkonnas sees, ei ole antud juhul kuidagi tõendatud, et menetlusealuse isiku sõiduki kiirust mõõdeti enne 70 km/h märgi mõjupiirkonda ehk 50 km/h alas. Viidatud asjaolud on käesolevas menetluses tähelepanuta ja arvestamata jäänud. Riigikohus on rõhutanud korduvalt, et väärteo toimepanemisega seotud tõendamiskohustus lasub kohtuvälisel menetlejal ning kõik kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Nii leidis Riigikohus 05.04.2010.a. otsuse nr. 3-1-1-12-10 p-is 10 (ref) „Käesoleva otsuse p-des 7 ja 9 kirjeldatud rikkumiste tõttu puuduvad väärteoasjas usaldusväärsed tõendid, mille alusel oleks kohus saanud tõsikindlalt tuvastada, ehk siis kõrvaldada kahtlused selles, kas A. Kiiver mõõtis just I. Juhansoni sõiduki kiirust ja kas mõõtmise ajal võis mõõtealasse jääda ka teisi sõidukeid. Samuti on kõrvaldamata kahtlus selles, et kui tõepoolest mõõdeti I. Juhansoni sõiduki kiirust, siis kas see sõiduk oli jõudnud väljuda märgi suurim kiirus 70 km/h mõjualast alale, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest tuleb kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada aga süüdistatava kasuks.“ Lisaks hoolimata asjaolude ebaselgusest jättis kohtuväline menetleja üle kuulamata koos menetlusaluse isikuga sõidukis viibinud võimaliku tunnistaja Karin Sinikase. Mainitud tõendite kogumise võimalusele on viidanud menetlusalune isik enda antud ütlustes. 2 Arvestades, et käesolevas asjas ei ole väärteo toimepanemise asjaolud selged, puudus antud juhul V™S § 55 lg 1 kohaselt alus kiirmenetlust rakendada. Välja kujunenud Riigikohtu praktika kohaselt oleks pidanud kohtuväline menetleja asjaolude ebaselguse tõttu minema üle üldmenetlusse või lõpetama väärteomenetluse. Alusetult üldmenetluse asemel kiirmenetluse rakendamise juhtumitel on Riigikohus asunud seisukohale, et kiirmenetluse asemel ei saa tagantjärgi alustada üldmenetlust, sest V™S ei võimalda asja uueks arutamiseks kohtuvälisele menetlejale saatmist ega võimalda V™S § 87 kohaselt asja ilma väärteoprotokollita üldmenetluses arutada. 09.10.2003.a. otsuse nr. 3-1-1-10903 p-is 7 on Riigikohus öelnud (ref.) „Seega on nii kohtuväline menetleja kui ka linnakohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust, mis on toonud kaasa põhjendamatu kohtuotsuse. Riigikohus märgib, et menetlust mõjutanud vead said alguse kohtuvälises menetluses. Väärteomenetluse seadustik ei võimalda Riigikohtul ega Tallinna Linnakohtul saata asja kohtuvälisele menetlejale uueks menetlemiseks, mis võimaldaks viga parandada üldmenetluse alustamisega. Samuti ei ole V™S §-st 87 tulenevalt võimalik Tallinna Linnakohtul asja arutada ilma väärteoprotokollita. Sellest tulenevalt lõpetab Riigikohtu kriminaalkolleegium vastavalt V™S § 29 lg 1 p 1 ja V™S § 174 p 4 väärteomenetluse.“ Kaebuse esitaja on seisukohal, et käesolevas asjas on ebaõigesti kohaldatud kiirmenetlust, sest väärteo toimepanemise asjaolud ei ole selged (V™S), seega tuleks käesoleval juhul otsus tühistada ning lõpetada V™S § 29 lg 1 p 1 ja V™S § 107 lg 1 p 2 alusel väärteomenetlus. Kohtuistungil jäi L.T esitatud kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja leidis kohtuistungil, et mõõtmine on toimunud korrektselt. Fikseeritud rikkumine oli 50 alas, samuti mõõdetud sõiduk liikus oma sõidusuunas ehk tuli lähenevalt ja oli üksinda, rohkem sõidukeid selles suunas ei liikunud. Kodanik L.T süü on tõendamist leidnud lubatud tõenditega. Menetlusalune isik oli koha peal nõus kiirmenetlusega, menetlejal olid kõik asjaolud selged ja pidas võimalikuks ka kiirmenetluse teostamist. Menetleja on arvestanud karistuse määramisel seda, et lg 2 järgi on kuni 100 trahviühikut maksimaalne võimalik karistus rikkumise eest. On üsna miinimumi lähedane karistus määratud ehk ühesõnaga proportsioonis rikkumisega. Leiab, et süü on tõendatud ja esitatud kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud väärteoasja kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja, tunnistajad ja kohtuvälise menetleja seisukoha, uurinud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid ning hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida kiirmenetluse kohaldamise kohta järgmist: Väärteomenetluse seadustiku § 55 lg 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja kohaldada kiirmenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged ja menetlusalusele isikule on teatatud tema õigused ja kohustused, mis on ette nähtud käesoleva seadustiku §-s 19; selgitatud, et kiirmenetluses väärteoprotokolli ei koostata ja võimaldatud anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi ning kui isik nõustub kiirmenetlusega. Riigikohus on oma 06.04.2004.a. lahendi 3-1-1-19-04 p. 6 märkinud, et tulenevalt V™S § 31 lg-st 1 ja KrMK §-st 48 on väärteomenetluses üheks tõendiks menetlusaluse isiku ütlused, mitte aga tema nõustumine või mittenõustumine menetluse mõne liigiga. Vastupidine seisukoht võiks viia järelduseni, et kiirmenetluse otsus ei peaks üldse olema vaidlustatav. Ometi annab V™S § 114 lg 1 p 1 menetlusosalisele õiguse kaebuse esitamiseks kohtuvälise menetleja poolt ka 3 kiirmenetluses tehtud otsuse peale. Samuti tuleb V™S § 57 lg 1 p 15 kohaselt kiirmenetluse otsuses märkida, et menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus esitada otsuse peale kaebus maavõi linnakohtule 15 päeva jooksul, alates otsuse kättesaamisest. Kiirmenetluse kohaldamise otsustab kohtuväline menetleja. Menetlusalune isik ei pruugi seejuures nõustuda rikkumisega, kuid ta peab andma nõusoleku kiirmenetluse kohaldamiseks. Käesoleval juhul leiab kohus, et kohtuvälise menetleja ametnik on kiirmenetluse kohaldamise otsustuse teinud lähtudes kogutud tõenditest ja nende hindamisel kujunenud siseveendumusest, mis tähendab, et menetleja jaoks olid asjaolud selged. Menetlusalusele isikule on võimaldatud anda ütlusi ning ta on andnud nõusoleku kiirmenetluse kohaldamiseks, samuti on teda teavitatud õigustest ja kohustustest. Tulenevalt eeltoodust ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et menetlejal puudus alus kiirmenetluse kohaldamiseks. Teo toimepanemise kohta leiab kohus järgmist: Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Kuivõrd käesoleval juhul on määratud isikule karistus väärteoasjas mõõtetulemuste alusel, pidi mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuseks olema mõõtmised teinud pädev mõõtja, kes kasutas mõõtevahendit, mille taatluskohustus oli täidetud või mis oli jälgitavalt kalibreeritud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kohus on seisukohal, et väärteoasjas kohtus uuritud tõenditest nähtub, et L.T juhitud sõiduki kiirust mõõtis pädev mõõtja, kes kasutas selleks taadeldud ja töökorras ning testitud mõõtevahendit järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Mart Meriküll ei ole pädev mõõtja. Kohtule on esitatud vastavasisuline tõend, et Mart Meriküll on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kuid kohus peab vajalikuks rõhutada, et pädevaks mõõtjaks mõõteseaduse tähenduses on Põhja Prefektuur. Asjaolu, et Põhja Prefektuurile on väljastatud erialase pädevuse kohta tõend E129, nähtub vastavalt märkelt kiirusmõõtmeseadme kasutamise protokollilt ja on tõendatud Eesti Akrediteerimiskeskuse vastava tunnistusega. Põhja Prefektuur on hinnatud erialaselt pädevaks vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 05.10.2006.a. määruse 85 nõuetele liiklusjärelevalve mõõtmiste alal. Kinnitus kehtib kuni 11.12.2011.a. Eelnimetatud määruse § 1 kohaselt kehtestatakse nõuded juriidilisest isikust mõõtjale, kes taotleb oma erialase pädevuse hindamist Eesti akrediteerimisasutuse (edaspidi akrediteerimisasutus) poolt, ning erialase pädevuse hindamise protsessile. Kohtule on esitatud ka tõend selle kohta, et käesolevas väärteoasjas kasutatud kiirusemõõteseade Stalker II MDR seerianumbriga AS004118 on taadeldud 28.10.2010.a. AS-s Metrosert ning vastab majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.2006.a. määruse 104 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ Lisa 2 punktis 8.2 sätestatule, mille kohaselt on eelnimetatud kiirusemõõteseade taatluskehtivuseks 1 aasta. Taatlus oli seega mõõtmise ajal kehtiv, samuti oli seadet mõõtmisele eelnevalt testitud 07.07.2011.a kell 14.00 ning seade oli töökorras. Kohtule on esitatud ka tõend selle kohta, et Tehnilise järelevalve inspektsioon on läbi viinud radarkiirusmõõturi Stalker II MDR legaalmetroloogilise ekspertiisi ning on tunnistanud selle vastavaks Eesti õigusaktidele ja OIML R91 nõuetele. Tehnilise järelevalve inspektsioon on 26.04.2007.a. väljastanud mõõtevahendi siseriikliku tüübikinnitustunnistuse TJI 5.3-1/12.04.07, milline kehtib kuni 28.12.2016.a. Seega on kiirusemõõtmine teostatud pädeva mõõtja poolt kasutades nõuetele vastavaid mõõteseadmeid. 4 Mis puudutab kaebaja väidet, et Mart Merküll rikkus Sõiduki kiiruse mõõtmise metoodika p 6.4.1.1, s.t et ta ei kasutanud mõõtmisel Doppler helisignaali, siis kohus peab vajalikuks osundada kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile, mille kohaselt oli Doppler helisignaal ühtlane ning milles kahtlemiseks kohtumenetluses uuritud tõend, tunnistaja B.Siimu ütlused, kahtlust ei anna. Vastavalt Sõiduki kiiruse mõõtmise metoodika p-le 6.4.1.1 ei tohi radarmõõturi kasutamise mõõtmisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Kõnealuse metoodika p 4.1 kohaselt on radarmõõtur kiirusmõõtur, mis kasutab kõrgsagedusliku elektromagnetlaine sagedusnihkel põhinevat mõõtemeetodit. Doppleri helisignaal on kiirumõõteseadme helisignaal, mille kõrgus (sageduslikult) iseloomustab seadme ja mõõdetava sõiduki omavahelist liikumiskiirust. Stabiilne või sujuvalt muutuv helisignaal on märgiks korrektsest mõõtmisest. Helisignaali sagedane hüplemine või katkendlikkus iseloomustavad ebastabiilset mõõtmist või häireid mõõtealas. Kohus on seisukohal, et kuivõrd mõõtemetoodika kohaselt on Doppleri signaal radarmõõturiga mõõtmisel mõõtemeetodi aluseks, siis saab radarmõõturiga mõõtmisel teha sellisest signaalist ka järeldusi mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuse kohta. Kuna nii kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli tehtud märge ühtlase Doppleri signaali kohta kui tunnistaja B.Siimu ütlused on kokkulangevad, puudub kohtul igasugune alus kahelda selles, et kiirusmõõteseadme kasutamisel oli Doppler helisignaal sisselülitatud. Kohtu hinnangul ei ole käesoleva väärteoasja menetluses ilmnenud asjakohase mõõtemetoodika järgimist ümber lükkavaid ega kahtluse alla seadvaid asjaolusid. Kohtus üle kuulatud tunnistaja Birgit Siimu ütlused mõõtmisolustiku ja mõõtmise käigu kohta on kattuvad kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantuga nii kiirusmõõteseadme kasutamise, mõõtmise tehiolude, patrullauto asukoha, mõõdetud mootorsõiduki liikumise kirjelduse kui seadme helisignaali kohta. Kohtul puudub igasugune alus kahelda ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli õigsuses seadme lugemisse, mõõdetaval teelõigul olnud lubatud sõidukiirusesse ega seadme tabloole fikseeritud näidu näitamisse puutuvas osas. Kohus ei nõustu kaebaja väitega selle kohta, et Birgit Siimu ütluste näol on tegemist lubamatu tõenditega, kuna kõnealune tunnistaja kinnitas kohtus, et tutvus enne istungit toimikus olevate materjalidega. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist, ütles tunnistaja B.S , et ta luges enda ülekuulamise protokollis oleva tunnistuse üle, muud rohkem mitte midagi. Kohtuvälises menetluses üle kuulatud tunnistaja kohtus ülekuulamise eesmärk ei ole kontrollida tunnistajal tema varasemalt antud ütluste meelde jätmise võimet ega saada ka kohtuvälises menetluses antud ütlustega identseid ütlusi, vaid kontrollida, kas ja kuivõrd tunnistaja tõepoolest tajus asjaolusid, mille kohta ta kohtuvälises menetluses ütlusi andnud on. Kuivõrd käesoleval juhul nähtus tunnistaja kohtus antud ütlustest ilmselgelt, et ta kaebajaga seotud väärteosündmust ja selle menetlusega seonduvat vahetult mäletas, andes ütlusi oluliselt rohkemate asjaolude kohta kui kohtuvälises menetluses, siis on kohtu hinnangul võimalik Birgit Siimu antud ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta asjas tõenditena arvestada. Kohus on kaebuse menetluse raames läbi viinud paikvaatluse ja uurimiseksperimendi, mille käigus on selgunud, et liiklusjärelevalvet teostava politseipatrulli auto asus küll 40 m „70 km/h“ mõjuala sees, kuid kaebuse esitajale etteheidetud teo toimepanemise koht on Viljandi mnt. 18b, milline asub liiklusjärelevalve teostajast 110 m kaugusel, asub 50 km/h märgi mõjualas ja on patrulli asukohast hästi nähtav. Samuti on visuaalselt võimalik eristada missuguse kiiruse piirangu alas, kas „50 km/h“ või „70 km/h“ piirangu alas kiirust mõõdeti. Seega on paikvaatlusel tuvastatuga on ümber lükatud L.T väide selle kohta, et kiirusemõõtmist teostanud politseiametnik võis mõõta L.T kiirust liiklusmärgi „70 km/h“ mõjupiirkonnas. Samuti lükkab paikvaatlusel tuvastatu ümber tunnistaja Katrin Sinikase ütlused selle kohta, et politseipatrulli sõiduk asus liiklusmärgi „70 km/h“ asukohast 150 – 200 m kaugusel. Tunnistaja Birgit Siim on kohtuistungil avaldanud, et kasutatud mõõtevahendi mõõteulatus on 100 – 200 5 meetrit. Seega oleks vaidlus kiirusepiirangu mõjuala kohta võinud tekkida juhul, kui politseisõiduk oleks asunud „70 km/h“ asukohast 150 – 200 m eemal. Paikvaatlusel tuvastatud andmed lükkavad ümber ka L.T enda poolt kohtuistungil öeldu selle kohta, et politseipatrull oli suhteliselt palju „70 km/h“ märgi mõjualas sees, üle 100 meetri. Paikvaatluse käigule tuginedes ei ole usutav asjaolu, et kiirusemõõtmine sai toimuda 40 meetri sees, s.o. alas, mis jäi politseisõiduki ja 70 km/h lubava liikluskorraldusvahendi vahele. Seevastu teepikkus Saeveski tänavalt kuni 70 km/h lubava liikluskorraldusvahendini on 340 meetrit ning kogu nimetatud teepikkus on hõlmatud kiirusepiiranguga 50 km/h, millest järeldub, et sellisel vahemaal oli politseiametnikul piisavalt aega kiiruse mõõtmiseks ning selle fikseerimiseks. Kohtu arvates ei ole asjakohane L.T poolt tõstatud küsimus selle kohta, et juhul, kui ta ületas lubatud sõidukiirust 50 km/h alas, siis miks teda peeti kinni 70 km/h alas. Kohtu hinnangul on sõiduki peatamise koha valimine politseiametniku pädevuses, kes sõidukile peatumise korraldust andes peab lähtuma mitmetest asjaoludest, milleks on muuhulgas ka teiste liiklejate ohutuse tagamine. Mis puudutab kaebaja väidet, et temaga koos liikus veel üks sõiduk, siis seda ei kinnita mitte ükski teine tõend. Tunnistaja Karin S ei mäleta, kas nende sõiduki ees või taga liiklus veel sõidukeid. Kiirusmõõteseadme protokolli kantu kohaselt liikus kaebaja poolt juhitud sõiduk üksinda. Tõendiks, mille abil kontrollida kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantud andmete õigsust on Birgit Siimu ütlused, mida kohtuväline menetleja ka kogunud ja kohus kontrollinud on. Birgit Siimu ütluste kohaselt tuli kaebaja sõiduk üksi ja mõõtmise hetkel ühtegi segavat sõidukit ei olnud. Kohus on seisukohal, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantuga kooskõlaliste tunnistaja B.S ütlustega ongi käesolevas väärteoasjas tuvastatud, et Mart Meriküll mõõtis 07.07.2011.a kell 14.16 ja kandis väärteoasja tõendite hulka kuuluvale kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile just L.T juhitud auto kiiruse. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kohtuväline menetleja ei ole lugenud väärteo faktilisi asjaolusid tõendatuks ilma vastavate tõendite olemasoluta, lubamatute ega ebausaldusväärsete tõenditega ning et asjas uuritud tõenditega saab lugeda üheselt ja usaldusväärselt tõendatuks, et L.T sõiduk liikus mõõtmise ajal kiirusega 74 +-3 km/h alas, kus lubatud sõidukiirus oli 50 km/h, arvestades kiiruse mõõtmise laiendmääramatust ületas seega mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h, millega pani toime LS § 15 lg 1 p 2 rikkumise ja LS § 227 lg 2 objektiivsetele tunnustele vastava teo. Kuivõrd kaebaja on kinnitanud teadlikkust teelõigul lubatud suurimast lubatud kiirusest ning oma sõidukis lisaks spidomeetrile sõidukiiruse jälgimiseks täiendava tehnilise abivahendi olemasolu, on väärtegu pandud toime kohtu hinnangul kergemeelsusest. Kuna teo õigusvastasust ja kaebaja süüd välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu ja kohus on tuvastanud LS § 227 lg 2 tunnuste esinemise menetlusaluse isiku käitumises, on kaebaja karistamine LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest olnud põhjendatud ja õiguspärane. Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. LS § 227 lg 2 kohaselt on mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 2140 kilomeetrit tunnis karistatav rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni, LS § 227 lg 5 kohaselt võib kohaldada sama paragrahvi lõikes 2 6 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. KarS § 47 lg 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Kohtuväline menetleja on määranud L.T-le karistuseks rahatrahvi 10 trahviühiku ulatuses ega ole kohaldanud lisakaristust. Kohtu hinnangul vastab kohtuvälise menetleja poolt kaebaja karistamine ja määratud karistuse määr KarS § 56 lg 1 sätestatud nõuetele. Väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 lg 1 p 1 alusel kohus alust ei näe, kuivõrd väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel saab toimuda menetlusaluse isiku vähese süü ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, kuid arvestades ületatud lubatud kiiruse määra ning asjaolu, et sellise kiiruse ületamise puhul on tegemist levinud liiklusalase õiguserikkumisega, ei saa käesolevas asjas rääkida ei kaebaja eriliselt väikesest süüst ega avaliku menetlushuvi puudumisest. Samas arvestades asjaolu, et karistusregistri teatisest ei nähtu, et kaebuse esitajat oleks varem karistatud õigusrikkumiste toimepanemise eest, on olnud kohtu hinnangul põhjendatud tema karistamine oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 10 trahviühikuga. Karistuse veelgi väiksemas määras kohaldamiseks ei näe kohus alust arvestades asjaolu, et karistus on niigi sanktsiooni alammäära lähedases määras ja seejuures juba väiksem ka LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritava õigusrikkumise eest kohaldatavast võimalikust sanktsiooni keskmisest määrast. Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud väärteoasja menetlemisel väärteomenetlusõiguse rikkumist, tõendatud on LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine ja L.T karistamine on toimud kohtu hinnangul vastavuses KarS § 56 lg 1 sätestatuga, tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata. Aulike Salo Kohtunik 7 8