prg. 73 lg 1 alusel. Mõista Elvira Ponomarenko õigeks temale esitatud süüdistuses. Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud 2 198 630 krooni mõista välja solidaarselt H.J-ilt , U.V-lt ja U.Z-ilt . Välja mõista ekspertiisi tasu 7560 krooni H.J-ilt , U.V-lt ja U.Z-ilt – igaühelt 2520 krooni. Kriminaalmenetluses hagi tagamiseks arestitud vara – U.V X Panga kontol nr. xxxxxxxxxxxx olev sularaha summas 5 452.55 krooni; U.V sõiduauto VAZ 21053 reg nr. xxx xxx ja U.V korter aadressil X - jätta aresti alla. Kriminaalmenetluses hagi tagamiseks arestitud AS KOMMIPARADIIS vara – sularaha summas 92 271 krooni (asub MUK deposiitarvel xxxxxxxxxxxx X pangas) ja angaar-viirhall, asukohaga Kraavi 45b Tallinnas – vabastada aresti alt. 3 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu otsusega 6.veebruarist 2008.a. mõisteti H.J süüdi 1 KrK § 148 lg.10 järgi ja karistati 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega.
lg.1,2,3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele alljärgnevalt: mõistetud karistusest kuulub koheselt ärakandmisele 3 kuud vangistust ning osa vangistusest 1 aasta 3 kuud jäetakse tingimisi kohaldamata ning karistust ei pöörata täitmisele, kui H.J ei pane 3 aastase katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkend – allkiri elukohast mittelahkumise kohta – jäeti muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. Ärakandmisele kuuluva karistuse kandmise algust lugeda karistuse kandmisele asumisest või H.J kinnipidamisest. U.V 1 mõisteti süüdi KrK § 148 lg.10 järgi ja karistati 1 aasta 6 kuulise vangistusega.
lg.1,2,3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele alljärgnevalt: mõistetud karistusest kuulub koheselt ärakandmisele 3 kuud vangistust ning osa vangistusest 1 aasta 3 kuud jäetakse tingimisi kohaldamata ning karistust ei pöörata täitmisele, kui U.V ei pane 3 aastase katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkend – allkiri elukohast mittelahkumise kohta – jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. Ärakandmisele kuuluva karistuse kandmise algust lugeda karistuse kandmisele asumisest või U.V kinnipidamisest. U.Z 1 mõisteti süüdi KrK § 148 lg.10 järgi ja karistati 1 aasta 2 kuulise vangistusega.
lg.1,2,3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui U.Z ei pane 3 aastase katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkend – allkiri elukohast mittelahkumise kohta – jäeti muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. ELVIRA PONOMARENKO mõisteti süüdi KrK § 1481 lg.10-§ 17 lg.6 järgi ja karistati 1 aasta vangistusega.
lg.1,2,3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Elvira Ponomarenko ei pane 3 aastase katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkend – allkiri elukohast mittelahkumise kohta – jäeti muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. Esitatud tsiviilhagi rahuldati osaliselt ja mõisteti välja H.J-ilt , U.V-lt , U.Z-ilt ja Elvira Ponomarenkolt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks 2 198 630 krooni.Tsiviilhagi summas 1 642 349 krooni jätta läbi vaatamata. 4 Tsiviilhagi tagamiseks katteks. arestitud vara otsustati realiseerida riigi kasuks tsiviilhagi Süüdistatavad H.J , U.V ja U.Z mõisteti süüdi selles, et nemad AS KOMMIPARADIIS juhatuse liikmetena jätsid ajavahemikul 1999.a. juuni kuni 2001.a. mai deklareerimata AS KOMMIPARADIIS töötajatele tehtud sularaha väljamaksed summas 3 745 401 krooni eesmärgiga maksta vähem makse ja nimetatud summalt jäid deklareerimata ja tasumata 973919 krooni tulumaksu ja 1 233 225 krooni sotsiaalmaksu. Elvira Ponomarenko mõisteti süüdi selles, et ta aitas kaasa eelnimetatud kuriteo toimepanemisele sellega, et kirjutas alla pearaamatupidajana maksuhaldurile esitatud valeandmeid kajastavatele tulu- ja sotsiaalmaksu maksudeklaratsioonidele. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Maakohtu otsuse on vaidlustanud U.V ja E.Ponomarenko kaitsja adv. A.Pilv ning H.J ja U.Z-i kaitsja adv. V.Kaasik. 1. Süüdistatavate U.V ja E.Ponomarenko kaitsja adv. A.Pilv leiab esitatud apellatsioonis , et maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme, tõlgendades kahtlusi süüdistatavate kahjuks, hinnates süüteokoosseisu tuvastamisel ühekülgselt ja ebaõigesti tõendeid ning rikkudes otsuse põhjendamiskohustust. Kohus on jätnud süüteokoosseisu igakülgselt analüüsimata ja sisuliselt selle tunnused tuvastamata, mis on viinud kokkuvõttes ebaõigete järeldusteni ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Apellant taotleb Tallinna Ringkonnakohtult vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ning U.V ja E. Ponomarenko suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. Kohus on ühepoolselt hinnanud tunnistajate ütlusi, eelistades süüdistatavaid inkrimineerivaid ütlusi ning õigustamatult laiendanud süüstavate ütlustega isikukontokaartidele omistatud tõenduslikku tähendust nende tunnistajate isikukontokaartidele, kes ümbrikupalga maksmist ei kinnitanud. Kohus ei ole usaldusväärselt ja mõistetavalt selgitanud, miks ta eelistab teatud tõendeid teistele. Tunnistajate ütlused ei asenda maksuarvestust või maksuotsust. Kohtu järeldused on otseses vastuolus asja arutamisel kontrollitud faktidega. Kohtuotsuses on kajastatud 41 tunnistaja ütlused, millest vaid 13 on süüstavad, st kinnitavad lepingus kajastatud töötasust suurema tasu maksmist. Samas 28 tunnistaja ütlused ümbrikupalga maksmist ei kinnita. Nagu nähtub tunnistajate ütlustest tõendavad töötajad real juhtudel boonussüsteemi olemasolu ja selle tutvustamist neile kohtualuste poolt. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta tõendite analüüsimisel ei ole käsitlenud kõiki tunnistajaid. Kohtus uuriti kokku 58 tunnistaja ütlusi, kellest 40 isikut ei kinnitanud ümbrikupalga maksmist. Kohus ei ole teatud tunnistajate ütluste hindamata jätmist motiveerinud ühegi põhjendusega, mis on vastuolus menetlusnormidega ja kohtupraktikas korduvalt rõhutatud seisukohtadega. Arvestades kogutud tõendite hulka, on kohus toetunud kvantitatiivselt vähemtähenduslikule osale tõenditest ning laiendanud kohtualuseid süüstavaid ütlusi kogu süüdistuse ulatuses ehk kõigi töötajate suhtes. Kohtul puudub õigus laiendada isikute vastutust kõigile töötajatele tehtud väljamaksetele sellel alusel, et teatud osa töötajatest väidab ebaseadusliku töötasu saamist. Süüdistatavad ei saa oletuste 5 alusel vastutada kõigile töötajatele ümbrikupalga maksmises, kui see ei ole tõendamist leidnud. Kõik kahtlustused tuleb aga tõlgendada süüdistatavate kasuks. Asjaolu, et töötajad ei osanud täpselt selgitada, kuidas toimus boonussüsteemi täpne kajastamine raamatupidamises ei tõenda, et isikukontokaartidele olid kantud reaalselt isikutele väljamakstud summad. Kriminaalasjas on tõendamata ka see, et äriühing oleks käibest kõrvaldanud sellist raha, mida oleks kasutatud ümbrikupalkade maksmiseks. Samuti ei nähtu kohtu põhjendustest, kuidas kujunes toodud järeldustes kohtu siseveendumus. Kohus käsitleb kõiki üksikfakte ühetaoliselt, sõltumata selle aluseks olevate tõendite kvaliteedist ja asjaolust, kas suure hulga töötajate kohta üldse selliseid fakte on kogutud, mis ümbrikupalka tõendaksid. Juhindudes kohtu loogikast oleks saanud süüdistust tõendatuks pidada vaid selles osas, mis puudutab neid tunnistajaid, kes on andnud ütlusi ümbrikupalga saamise kohta. Kohus, mitte omades maksusumma tuvastamiseks ja tõendamiseks seadusekohast maksuarvestust või kontrollakti (või maksuotsust) oleks pidanud antud olukorras ise hindama ja analüüsima kõiki tõendeid maksusumma täpseks määramiseks. Seda põhimõtet on rõhutanud Riigikohus maksukuriteo asjades, kus puudub maksuarvestus või maksuotsus. Veel leiab apellant, et kohus on rikkunud menetlusnormi, põhistades oma otsust kaalukas osas anonüümsete tunnistajate ütlustega. Apellant märgib, et igasugune vajadus KrMK § 791 kohaldamiseks antud kriminaalasja kohtueelsel uurimisel puudus. Viidatud sätte lg 1 kohaselt kohaldatakse anonüümse tunnistaja staatust isiku või tema lähedaste julgeoleku tagamiseks, seega erandjuhtudele ja selleks mõjuvate põhjuste olemasolul. Apellant rõhutab, et ükski kohtualustest ei ole isikuks, kelle suhtes peaks esinema kahtlus kellegi julgeoleku ohustamiseks. Anonüümse tunnistaja kasutamine peab tulenema erandlikest asjaoludest, aga mitte kohtueelse menetleja mugavusest ja eesmärgist tööd (süü tõendamist) endale kergemaks muuta. Anonüümseks on tunnistatud 7 tunnistajat. Samas on nii kohtueelses – kui ka kohtumenetluses suur hulk tunnistajaid üle kuulatud vahenditult. Puudub mõistlik põhjendus, miks nende julgeoleku tagamist vajalikuks ei peetud. Seetõttu ei ole põhjendatud ja õiglane määravalt anonüümsete tunnistajate ütluste kasutamine süü küsimuse otsustamisel. Isegi juhul, kui lugeda asjakohasteks tõenditeks ka kõik anonüümsete tunnistajate ütlused, ei anna see alust järeldusteks, et tõendamist on leidnud ümbrikupalkade maksmine kõikidele töötajatele (ehk süüdistuses toodud mahus) ning boonussüsteemi ei eksisteerinud. Kui kohus on anonüümsete tunnistajate kasutamise menetluslikus põhjendatuses teistsugusel seisukohal kui apellant, annab see äärmisel juhul vaid võimaluse tõendada ümbrikupalga maksmist vaid teatud konkreetsetele töötajatele, mitte aga kõigil,. Apellant leiab, et kohus on otsuse rajanud õigusvastaselt antud ning tõenduslikku väärtust mitteomavale ekspertarvamusele. Kohus on oma otsuse motiveerimisel leidnud, et isikukontokaartidel kajastatud boonussummade reaalset väljamaksmist töötajatele töötasuna kinnitab raamatupidamisekspertiisi aktis toodud eksperdi arvamus. Kohus leidis, et eksperdi arvamuse kohaselt on kriminaalasjas olemas dokumendid, isikukontokaardid, mis kajastavad AS Kommiparadiis töötajate tegelikku palgaarvestust ehk topeltraamatupidamist. Kohus ei ole põhjendanud, miks vastupidiselt apellandi poolt kohtuvaidluste käigus esitatud seisukohtadele peab ta raamatupidamisekspertiisi akti 6 usaldusväärseks tõendiks. Apellant peab seetõttu asjakohaseks oma kohtuvaidluses esitatud seisukohti korrata, sest vormiliselt on tegemist olulise tõendiga. Kuid selle dokumendi sisuline pool ei oma tõenduslikku jõudu, seda eriti olukorras, kus ekspert ise on korduvalt kinnitanud tema poolt läbiviidud ekspertiisis põhimõttelisi eksimusi. Ekspertiisiaktis antud vastuses küsimusele, kas AS Kommiparadiis raamatupidamise aruandlusdokumentides on andmeid, mis annavad tunnistust rahaliste vahendite olemasolust ümbrikupalga maksmiseks ning selliste andmete olemasolul, kuidas need moodustusid ning kuidas maha kanti, leidis ekspert, et nimetatud asjaolude kindlakstegemiseks on vajalik põhjalik raamatupidamise algdokumentide analüüs ning vastavus raamatupidamisregistritele järgmistes arvestuslõikudes – kassaarvestus, laoarvestus, sularahamüük, toodete müügihind, kauba puudujääk ja mahakandmised. Ekspert märkis, et raamatupidamise algdokumentide täielik revideerimine ei kuulu raamatupidamiseksperdi töövaldkonda, kuna selle teostamine ekspertiisi vormis on ebareaalselt töömahukas. Eksperdile ei olnud tema arvates esitatud materjale, mille põhjal saaks otsustada, kas AS Kommiparadiis raamatupidamise aruandlusdokumentides on andmeid, mis annavad tunnistust rahaliste vahendite olemasolust ümbrikupalga maksmiseks ning mil viisil need vahendid moodustusid, mistõttu jätab ekspertiis nimetatud küsimustele ka vastamata. Apellant leiab, et nimetatud ülesanne oleks pidanud olema täidetud maksumenetluses revisjoni ning vastutusotsuse tegemise käigus ning nimetatud puudujääki (tõendamatust) ei saa enam kriminaalmenetluses kõrvaldada. Ekspert on kohtus ka avaldanud, et igakülgse ja kõikehõlmava raamatupidamisekspertiisi teostamiseks oleks pidanud dokumentatsioon olema oluliselt täiuslikum. Seega tunnistab ekspert lisaks eeltoodud ekspertarvamuse puudustele ka arvamuse andmiseks vajaliku materjali puudulikkust. KrMK § 60 lg 3 p1 järgi on eksperdil õigus ekspertiisi tegemisest keelduda, kui ekspertiisimaterjal on puudulik ja seda pole võimalik täiendada. Antud juhul on ebapiisav materjal ja olemasolevate materjalide kasutamine valikuliselt ja puudulikult viinud kõlbmatu ekspertarvamuse andmiseni. Kohus on täiendava maksukohustuse tuvastamisel lähtunud valikulistest tõenditest, mistõttu KrK § 1 1 148 lg 10 ning hilisema
lg 1 süüteokoosseisu objektiivne külg, st väidetavalt maksmata maksude summa, on süüteokoosseisu olemasoluks tõendamata. Maksukuritegude puhul on Riigikohus eraldi rõhutanud vajadust põhjendada maksusumma tuvastamise ja määramise metoodikat, mis eeldab ka maksusumma aluseks olevatele asjaoludele hinnangu andmist. Maksukuriteo puhul on igal tõendil veel seetõttu eriline tähendus, et sellest võib sõltuda maksusumma suurus ning selle suurusest omakorda kuriteokoosseisu olemasolu või puudumine. Kohtuotsusest ei ole tuletatav, millisest sisemisest loogikast kohus süüdistust „maksuarvestuses“ täies mahus toetas ja millistele tõenditele on seejuures võimalik sellises ulatuses tugineda. Selge on see, et tuvastamata on jäänud väljamaksete tegemise faktiline toimumine ja nn rahalised vahendid, millest väljamakseid oleks saanud teha. Vastavalt KrMK §-s 50 sätestatule hindab kohus kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis peab põhinema asjaolude igakülgsel täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel, kusjuures ühelgi tõendil ei saa olla ette kindlaksmääratud jõudu. Antud juhul on kohus ilmselgelt eelistanud üksikuid süüstavaid tõendeid süüd kummutavatele 7 tõenditele, ega ole motiveerinud, miks ta ei pea võimalikuks boonussüsteemi rakendumist töötajate suhtes, kes seda toetavaid tunnistusi andsid. Kuna kohtualustele inkrimineeritud kuriteo objektiivse kooseisu tunnuseks esialgse süüdistuse kohaselt on laekumata maksusumma ulatuses vähemalt 1 000 000 1 krooni (
lg 1 kohaselt suurele kahjule vastav summa), on kohus tõendamisreegleid eirates jätnud nõuetekohaselt tuvastamata kuriteokoosseisu objektiivse külje elemendi - maksusumma suuruse. Kohus ja prokurör ei ole kriminaalmenetluses kõrvaldanud halduskohtu poolt maksuotsuse tühistamisel väljatoodud puudusi ega põhjendanud, miks halduskohtu poolt vajalikuks peetud asjaolude tuvastamist ei pea kohus kriminaalmenetluses oluliseks Apellandi hinnangul ei ole antud kriminaalmenetluses kohtueelse menetluse käigus ega kohtumenetluses kõrvaldatud maksuotsuste olulisi puudusi, mida on oma otsuses rõhutanud halduskohus. Apellant refereerib Riigikohtu otsust nr 3-1-1-11-07, milles riigikohus käsitleb kohtuotsuse motiveerimise nõudeid kriminaalmenetluses, juhul kui maksuotsus on halduskohtu poolt tühistatud. Kaitsja arvates põhineb süüdimõistev kohtuotsus kahtlustel ja oletustel, mida kohus on tõlgendanud süüdistatavate kahjuks. Kohtu poolt tõenditele antud hinnang on otseses vastuolus süütuse presumptsiooniga Vaatamata asjaolule, et nii prokurör kui ekspert on tunnistanud tõendite puudulikkust ja vastuolulisust, halduskohus on tühistanud maksuotsuse ja rõhutanud, millised asjaolud vajavad tuvastamist, on kohus menetluse kestel neid puudusi kõrvaldamata pidanud võimalikuks kohtualuste süüd täiel määral tõendatuks lugeda. Kohus on jätnud täielikult käsitlemata E. Ponomarenko süüteokoosseisu subjektiivse külje. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et U.V oli äriühingu juhatuse liige ning talle laieneb sellest tulenevalt ka äriühingu juhtorgani liikme vastutus. E.Ponomarenko, erinevalt kõigist teistest kohtualustest, töötas töölepingu alusel pearaamatupidajana AS- Kommiparadiis ja juhatusse ei kuulunud. Seetõttu on ka õiguslikult täiesti erinev tema õiguslik seisund võrreldes teiste kohtualustega. 1 E.Ponomarenkot on süüdistuse kohaselt käsitletud kui kaastäideviijat. KrK § 148 1 lg 10 ning
lg 1 koosseisude realiseerimine kaastäideviijana eeldab subjektiivse külje kohustusliku elemendina valeandmete tahtlikku esitamist, eesmärgiga maksta vähem makse. Süüdistuses ega kohtuotsuses ei ole vähemalgi määral põhjendatud E. Ponomarenko käitumises kuriteokoosseisu realiseerimiseks vajaliku subjektiivse külje olemasolu. Süüdistusest tuleneb, et töölepingu kohaselt pearaamatupidaja ametikohal töötanud E. Ponomarenko allkirjastas juhatuse liikme H.J korraldusel koos nimetatud juhatuse liikmega maksudeklaratsioone. H.J enda ütlustest tuleneb, et raamatupidamise eest vastutas tema ise. Samuti nähtub süüdistusest, et töötajatele tehtud väljamaksete kohta pidasid arvestust H.J ja U.V . E.Ponomarenko toetus nende poolt esitatud andmetele. Süüdistuse ega kohtuotsuse motiividega ei ole tõendatud asjaolu, et E. Ponomarenko, allkirjastades H.J-iga koos ning tema korraldusel maksudeklaratsioone, oli mingilgi määral teadlik väidetavatest töötasude arvestamisest ümbrikupalga põhimõttel nende töötajate osas, kes seda on ise tunnistanud. Kohtus on usaldusväärselt tõendamist leidnud, et E. Ponomarenko ei puutunud kokku isikukonto kaartidega ega maksnud töötajatele töötasu. Kohtu ainuke põhjendus, miks ta peab E. Ponomarenko käitumises süüteokoosseisu subjektiivse küljena 8 tahtluse olemasolu tõendatuks, on väidetav asjaolu, et ta pidi ümbrikupalkade maksmisest teadlik olema, kuna sai ise ümbrikupalka . Samas on just viimati nimetatud fakt tõendamata. Isegi siis, kui leiaks tõendamist fakt, et E. Ponomarenko sai ümbrikupalka, ei ole kohus motiveerinud pearaamatupidaja teadlikkust selle kohta, kuidas ja millises ulatuses H.J ja U.V töötajatele väidetavalt ebaseaduslikke sularahaväljamakseid teostasid. Seda ka juhul, kui väidetavad sularahaväljamaksed tõendamist leiavad. E. Ponomarenko tahtlust ei tõenda ka asjaolu, et ta täitis raamatupidamise korraldamisest tulenevaid ülesandeid ning et ei osanud selgitada tema kaardile kantud boonussumma arvutamise metoodikat. Kohtu poolt kuriteokoosseisu subjektiivse küljena tahtluse motiveerimiseks ei piisa võimalikule hooletusele viitamisest. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohus tuvastanud, kuidas on E. Ponomarenko andnud tahtlikult oma teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Seetõttu leiab kaitsja, et E.Ponomarenko suhtes on süüteokoosseisu tunnustele vastava teo toimepanemine välistatud ka nimetatud asjaoludel (lisaks kõikide kohtualuste suhtes ühiselt süü puudumist tõendavatele asjaoludele). 2. Süüdistatavate H.J ja U.Z-i kaitsja adv. V.Kaasik leiab esitatud apellatsioonis, et kohtulik uurimine oli antud asjas ühekülgne (KrMS § 338 p. 1) ning kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg. 1 p. 7 ja 8 mõttes. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõistetaks süüdistatavad H.J ja U.Z õigeks. Apellatsioonis märgitakse, et kriminaalasja lahendamisel ja otsuse tegemisel ei tohi kohus toetuda tõenditele, mida ei ole kohtuliku arutamise käigus suuliselt esitatud, vahetult uuritud ega protokollitud. Prokuröri poolt taotletud 34 tunnistaja eeluurimisel antud ütluste avaldamiseks puudub menetluslik alus, ka mitte KrMK § 246 lg. 1 p. 2 näol. Võimatusena ilmuda kohtuistungile peetakse silmas objektiivset asjaolu, mille tõttu tunnistaja kohtusse ilmumine ei ole võimalik. Kohtul vastavad andmed puudusid ning neid ei ole ka kontrollitud. Kohtuotsus baseerub oma põhiosas tunnistajatele , kes andsid ütlusi üksnes eeluurimisel. Käesolevas asja kuulati kohtus üle üksnes 11 tunnistajat, neist ainult 2 toetasid otseselt või kaudselt süüdistuse oletuslikke versioone nn. boonussüsteemi olemasolu ja nn. isikukontokaartidel märgitud summade sisu ja tähenduse kohta. Vähemalt 18 tunnistajat on kinnitanud eeluurimisel või kohtus, et boonussüsteem eksisteeris, kaarte täideti ning nendel fikseeritud summad ei tähendanud neile tegelikult väljamakstud summasid. Käesolevas asjas on vaieldamatult tõendatud, et AS-s Kommiparadiis eksisteeris ajavahemikul 1999-2001 nn. boonussüsteem ning vastavate punktide arvestus toimus kaartidel. Vaielda võib üksnes selle üle, kui läbipaistev ja täiuslik see süsteem oli. Tunnistajate ütlused selles osas on vastukäivad. Apelleeritav kohtuotsus baseerub muuhulgas ka seitsme anonüümse tunnistaja poolt eeluurimisel antud ütlustel. Apellant on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas puudus igasugune KrMK § 79¹ lg. 1 tulenev menetluslik alus tunnistajate anonüümseks jätmiseks. Mitte ühegi sellise tunnistaja osas ei ole uurija koostanud põhistatud määrust, millest selguks, milliste põhjustel või asjaoludel üks või teine tunnistaja anonüümsust vajab. Isiku süüdimõistmine ei tohi täielikult või määravas osas põhineda anonüümsetel ütlustel, isegi mitte siis, kui need on tõenditena kogutud menetluslikult korrektses korras. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu 9 kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb (kahtluse korral süüdistatava kasuks) põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike ja vastukäivate tõendite alusel. Apelleeritav kohtuotsuses tõdetakse tugeva kahtluse tekkimist seonduvalt kaartidel märgitud summade tähendusega ning kõik vastavad kahtlused on kohus tõlgendanud süüdistatavate kahjuks. Apellant on seisukohal, et ekspertiisiakt nr. DR-0024-04/4470 ega ekspert K. Rebase ütlused ei saa olla süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Märgitud aktis väidab ekspert, et kriminaalasja materjalide hulgas on olemas dokumendid, mis viitavad ümbrikupalga maksmisele. Ekspert kuulati üle 30 08 2004.a. (peaks olema 2005) kohtuistungil, kus viimane kinnitas järgmist: ekspert ei ole varem ekspertiise teinud; tunnistajate ütlusi hindas ekspert valikuliselt; ekspert toetus 4 tunnistaja ütlustele, kellest 3 olid anonüümsed; ekspert selekteeris tunnistajate ütlusi valikuliselt ning aluseks võttis nende tunnistajate ütlused, kes ei rääkinud boonustest ja toetasid tema arvamust. Seega on ilmselgelt tegemist arvamusega, mis on kujunenud eksperdi poolt tunnistajate ütlustele subjektiivse hinnangu andmise tulemusena. See ei ole aga eksperdi ülesanne ega kuulu ka tema pädevusse. Viidatud akt ei ole usaldusväärne. Apellant nõustub prokuröri seisukohaga, et eksperdiarvamus (ekspertiisiakt nr. DR-0024-04/4470) tuleb jätta kui tõend kõrvale. See on küündimatu ja tendentslik. Kuid erinevalt prokurörist leiab apellant, et see kehtib ka selles osas, mis puudutab maksuarvutuste kontrolli. Kohtuliku uurimise ühekülgsus käesolevas asjas väljendus ka selles, et kohus vaatamata selle, et prokurör ja kaitsjad selle üle väitlesid, ei püüdnudki selgust tuua asjaolusse, kas praktiliselt oli üldse mõeldav, et AS Kommiparadiis töötajatele maksti sularahas välja 3 745 401.- EEK. Selles osas ignoreeritakse kohtuotsuses ka eksperti. Ekspertiisiaktis kinnitab ekspert, et talle ei ole esitatud materjale, mille põhjal saaks otsustada, kas AS Kommiparadiis raamatupidamisdokumentides on andmeid, mis annavad tunnistust rahaliste vahendite olemasolust ümbrikupalkade maksmiseks ning mil viisil nimetatud rahalised vahendid moodustusid. Kohtuistungil 30 08 2005 selgitas ekspert veelkord (p.4-7), et: tõendid sularaha väljamaksmise kohta puuduvad; sularaha olemasolu ei ole võimalik tuvastada: dokumente, mis tõendaksid sularaha olemasolu, pole; faktilised väljamaksed töötajatele on tõendamata, sellised dokumendid puuduvad. Ülaltoodud ütluste andmisel lähtus ekspert kaasuse üldisest kontekstist ning pidas silmas raha, mida väidetavalt maksti AS Kommiparadiis töötajatele sularahas ümbrikupalkadena ning mis väidetavalt fikseeriti kaartidel. Kohus on otsuse tegemisel ignoreerinud iseenesest elementaarset nõuet (vt. näit. RKKKo nr. 3-1-1-120-03), et maksukuritegude menetlemisel peab kohus muuhulgas kontrollima, kas isiku käitumisele on antud õige maksuõiguslik hinnang ja kas laekumata maksusumma on arvestatud õigesti. Kui aga maksusumma arvestamine on toimunud puudulike ning vastukäivate tõendite alusel seostatuna kohtu teatud kahtlustega, millega 10 antud kaasuse puhul on ilmselgelt ka tegemist, on raske ja mõnevõrra ka asjakohatu diskuteerida vastava mõeldava kvalifikatsiooni üle. Kahetsusväärsel kombel on kohus täielikult ignoreerinud Tallinna Halduskohtu 17 04. 2004.a. kohtuotsust haldusasjas nr. 3-687/2003, milles kohus andis hävitava hinnangu TJIM poolt 15 01 2003.a. maksuotsusele nr. 7-04/1181. Selline olukord on järsus vastuolus Riigikohtu otsusega asjas nr. 3-1-1-11-07 ( p. 17). Apellant rõhutab, et õigusemõistmine käesolevas asjas ei ole toimunud mõistliku aja jooksul ning seda ei ole põhjustanud süüdistatavate ja/või nende kaitsjate tegevus või tegevusetus. Seetõttu on süüdistatavate represseerimine reaalse vabadusekaotusliku karistuse näol tegude eest, mis väidetavalt toimusid 7-9 aastat tagasi, ilmselgelt ebaproportsionaalne ja mittevajalik. Uskumatuna tundub kohtuotsuses esitatud põhistus süüdistatavate vangistamiseks – rahalise karistuse rakendamise võimatus tsiviilhagi suuruse tõttu. Kohus on seadnud karistuse sõltuvusse süüdistatavate “rahakoti paksusest”! Selline lähenemine peaks riigis, mis püüdleb tsiviliseeritud õigusriigi staatuse poole, olema mõeldamatu ja lubamatu. Kohus on lugenud tuvastatuks, et süüdistatavad H.J, U.V ja U.Z olid “...võrdsel määral teoplaani väljatöötajad, seega selle alusel toimuva kaasvalitsejad ning igaüks neist lisas tagajärje saabumisse (enam kui suurele kahjule vastava summa maksudena laekumata jäämine) enda olulise teopanuse. Seega on kohus seisukohal, et H.J, U.V ja U.Z-i tegevus tuleb kvalifitseerida kaastäideviimisena...” Samas peab kohus võimalikuks paljasõnaliselt väita, et H.J ja U.V teopanus on oluliselt suurem ja seetõttu tuleb nad vangistada. Kuivõrd igasugune analüüs puudub, on ka apellandil raske oletada, mida kohus silmas pidas. Apellatsioonikohtu istungil toetasid apellandid ja süüdistatavad esitatud apellatsioone, prokurör vaidles neile vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele. 1. Kuna käesolevas kohtuotsuses tuleb mitmete tähtsust omavate küsimuste lahendamisel (kvalifikatsioon, karistuse suurus, maksuarvestuse analüüs ) lähtuda süüdistustes märgitud summadest, siis analüüsib kohtukolleegium esmalt nende arvestuse metoodikat. Kui võrrelda süüdistustes ja tsiviilhagis esitatud summasid, siis on riigile laekumata tulumaksu ja sotsiaalmaksu summad erinevad. Erinevus tuleneb järgnevast. Tabeli lõpus on maksuhalduri poolt tuvastatud laekumata tulumaks 1003244 krooni ja sotsiaalmaks 1271057 krooni. Esialgses süüdistuses, mis oli koostatud maksuhalduri arvestuse järgi oli arvestamata ja laekumata tulumaks 1006462 krooni ja sotsiaalmaks 1275329 krooni. Vahe on tekkinud sellest, et maksuhalduri arvestused kajastavad ka 2001.a. juunikuu tulu – ja sotsiaalmaksudeklaratsiooni andmeid koos hiljem esitatud parandusdeklaratsiooniga. 2001.a. juunikuus deklareeris AS KOMMIPARADIIS rohkem tulumaksu 3218 krooni ja sotsiaalmaksu 4272 krooni. Süüdistuses on aga ajavahemik, mis lõpeb 2001.a. maikuuga ja hilisemaid parandusdeklaratsioone ei ole arvestatud ( 1003244 + 3218 = 1006462 ja 11 1271057+ 4272 =1275329 ). Seega, tsiviilhageja on tagasi makstud maksud arvestanud hagisummast maha. Peale eksperdi poolt tehtud parandusi ei muutunud aga süüdistuses toodud tulumaksu ja sotsiaalmaksu summad võrreldes tsiviilhagi summadega samade, s.o. eksperdi poolt parandustes toodud summade võrra. Tsiviilhagis on summad eelnevaga võrreldes täpselt eksperdi poolt näidatud lõplike summade võrra vähenenud e. 1003244 – 32997= 970247 krooni on tulumaksusumma ja 1271057 – 42674 = 1228383 krooni. Süüdistuses on aga laekumata tulumaksu summa 973919 krooni, s.o. 454 krooni rohkem ja sotsiaalmaksu summa 1233225 krooni e. 560 krooni rohkem. Süüdistuses on eraldi välja toodud ka väidetavalt sularahas tehtud väljamaksete summa e. 3745401 krooni. Ka see summa ei erine esialgses süüdistuses toodud summast eksperdi poolt saadud lõppsumma e. 129316 krooni võrra vaid on 1764 krooni suurem. Erinevus tuleneb sellest, et süüdistus on esitatud kuude lõikes ja ka ümberarvutused tehti kuude lõikes. Selleks võeti kõik isikute lõikes välja toodud vahed ning liideti nad kuude lõikes kokku (nt dets 1999 vähenes B-le tehtud väljamaksetelt arvestatav tulumaks 114 krooni ja R. oma 67, kokku 181). Saadud 181 krooni, mis Maksuamet oli algselt rohkem arvestanud, lahutati algse süüdistuse kohaselt tasumisele kuuluvast detsembrikuu tulumaksusumast 34565 – 181 = 34384. Vastavalt asendati ka summad süüdistuses. Sellisel viisil arvutades tekib vahe maksuarvestuses lubatud ümardamiste tõttu. 2. Esitatud apellatsioonides vaidlustatud maakohtu tõendite hindamise osas leiab kohtukolleegium, et maakohus on tulnud põhjendatult järeldusele, et isikukontokaartide näol on tegemist palgaarvestuse aluseks olevate dokumentidega n.ö. topeltraamatupidamisega, mis kajastab tegelikult väljamakstud töötasusid. Sellisele järeldusele on maakohus tulnud kõigi tõendite kogumis hindamise tulemusena. Põhjendatud on ka nimetatud isikukontokaartide alusel maksuhalduri poolt maksusumma kindlaksmääramine. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu otsusele nr. 3-3-1-39-04, kus on asutud seisukohale, et Seega on ka käesolevas kriminaalasjas äravõetud isikukontokaardid maksusumma määramisel dokumentaalseteks tõenditeks. Veel öeldakse viidatud otsuses, et Sellest tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et kui süüdistatavad väidavad, et isikukontokaartidel märgitud andmed kajastavad kehtinud “boonussüsteemi”, siis peavad nad esitama usaldusväärsed tõendid, millised nende seisukohta kinnitavad ja sellise süsteemi olemasolu ka menetlejale selgeks ja kontrollitavaks teevad. Maakohus on vaidlustatud otsuses veenvalt põhjendanud oma seisukohta, miks ei saa esitatud nn. boonuslepingud olla usaldusväärseteks tõenditeks kinnitamaks ka tegelikult sellise süsteemi eksisteerimist firmas. Kohtukolleegium leiab, et isikukontrokaartidel märgitud numbrid väidetavat boonussüsteemi ei kinnita. Puudus ka kindel väljatöötatud 12 süsteem, mis teeks kontrollijale väidetavalt kehtinud boonuspunktide süsteemi “läbipaistvaks” ja kontrollitavaks. Selleks, et selgitada, kas tegemist on n.ö. väidetava boonussüsteemiga või reaalselt töötajatele väljamakstud summadega, ei ole kohtukolleegiumi arvates vajalik mingite eriteadmiste kasutamine e ekspertiisi läbiviimine. Kohtukolleegium on seisukohal, et otsustamaks, kas isikukontokaartidel märgitud vaidlusalused summad töötajatele reaalselt välja maksti või mitte, seda saab kindlaks teha isikukontokaartidele märgitud isikute küsitlemise teel ja saadud ütluste kogumis hindamisel. Süüdistatavad väidavad üheselt, et neid summasid ei ole töötajatele välja makstud, mistõttu ei olnud ka vajalik tulumaksu ja sotsiaalmaksu kinnipidamine. Naiivne oleks ka loota, et süüdistatavad oma ütlustega seda fakti kinnitaks. Kriminaalmenetluses on üle kuulatud tunnistajatena isikukontokaartidele kantud isikud. Osad isikud on pidanud võimalikuks oma nime all anda ütlusi , kusjuures osad nendest on andnud ütlusi ka oma endise tööandja vastu. Teine osa AS-s Kommiparadiis töötanud isikutest on eelistanud jääda anonüümseks. On selge, et anonüümsust säilitanud isikud on andnud ütlusi süüdistavate vastu. Kohtukolleegium ei nõustu siinjuures kaitsjate seisukohaga, et käesolevas kriminaalasjas on tunnistajate suhtes rakendatud anonüümsust ebaseaduslikult. Kohtukolleegium leiab, et kaitsjate poolt rõhutatud erandlik asjaolu, mis tingis teatud juhtudel anonüümsuse rakendamist tunnistajate suhtes, on asjaolu, et süüdistatavad ja tunnistajad olid tööandja ja töövõtja mõttes alluvussuhetes. Midagi etteheidetavat ei saa olla selles, et töötaja tunneb, et andes ütlusi n-ö. oma ülemuste vastu, on tema turvatunne riivatud ja ta on nõus seetõttu andma ütlusi vaid anonüümselt. Tunnistaja anonüümsuse rakendamise taotlus võib olla ka tunnistaja enda initsiatiiv. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus süüdimõistev kohtuotsus rajaneb ainult anonüümsete tunnistajate ütlustele e. isegi kui jätta kõrvale anonüümsete tunnistajate ütlused, jäävad veel ka nende tunnistajate ütlused, kes oma nime all andsid ütlusi, mis kinnitavad süüdistuse versiooni. Seega, otsustamaks, kas isikukontokaartidel märgitud vaidlusalused summad on töötajatele reaalselt väljamakstud või on tegemist n.ö. boonussüsteemi punktiarvestusega, pidi maakohus tõendite kogumis hindamise teel otsustama, millistele ütlustele anda eelistus – kas süüdistust toetavatele tunnistajate ütlustele, mis kinnitasid n.ö. ümbrikupalga saamist või vastupidi seda eitavatele ütlustele. Seejuures peab kohus põhjendama omapoolset tõendite eelistust , s.t. miks peab ühtesid tõendeid usaldusväärseteks ja teisi mitte. Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides teda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on piisava põhjalikkusega otsuses motiveerinud, miks eelistab nende tunnistajate ütlusi , kes kinnitasid ümbrikupalga saamist vastupidiseid ütlusi andnud tunnistajate ütlustele. Kohtukolleegium nõustudes täielikult maakohtu otsuses toodud sellekohaste põhjendustega, märgib omalt poolt järgmist. Esiteks, kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate apellatsioonides viidatud tunnistajate ütluste hindamisel järelduste tegemisel kvantitatiivse faktori rõhutamist. Kaitsjad on esitanud omapoolsed arvutused , kus matemaatilisi tehteid kasutades jõutakse järeldusele, et neid tunnistajaid on rohkem, kes eitavad ümbrikupalga saamist ja seetõttu justkui tuleb neid eelistada. Selline matemaatika ei saa olla arvestatav tõendite 13 hindamise protsessis. Hinnates tunnistajate ütluste usaldusväärsust tuleb rõhk asetada sellele, miks peaksid ühed või teised tunnistajad ( n.ö. süüdistust toetavad ja süüdistust eitavad) olema huvitatud valetunnistuse andmisest. Kui väita, et süüdistust toetavad tunnistajad annavad valeütlusi, siis peaks nendel selleks ka mõistlik põhjus olema. Selliseid põhjuseid, mis võinuks mõjutada andma tunnistajaid ütlusi süüdistatavate vastu kohtule esitatud ei ole ja kohus ei saa ka ise hakata neid välja mõtlema. Tõendite hindamisel tunnistajate ütlustele hinnangu andmisel on selleliigilistes palgapettustes veel oluline arvestada järgmist. Tööandja maksab töötajale ümbrikupalka, millega sisuliselt n.ö. võidab sotsiaalmaksu. Töötajale serveeritakse olukord selliselt, et ka tema võidab ümbrikupalka saades ja nimelt tulumaksu osas. Tegelikke kahjulikke tagajärgi – haigusrahade ja pensioni osas ning pangalaenude saamise osas - töötajale ei selgitata ja tavaliselt on ning eriti veel 8-9 aastat tagasi oli ka töötajate teadlikkus selles osas tunduvalt madalam. Töötajale jääb mulje, et kui ta avalikustab ümbrikupalga saamise, siis ta saab kahju – temalt nõutakse tulumaks sisse, sest ta arvabki, et ümbrikupalka saades saab ta raha tulumaksu osa võrra rohkem. Selline arusaam sunnibki töötajaid tegelikult vaikima ja varjama ümbrikupalga saamist. Reaalselt on aga olukord teistsugune – töötajalt keegi maksmata maksu osa hiljem sisse ei nõua, tema ei kanna ka vastutust. Kasu töötajate vaikimisest aga saab olla ainult tööandjal, sest kui ümbrikupalga maksmine avastatakse, siis kannab tööandja suured kahjud – tööandja maksab maksmata sotsiaalmaksu ja tulumaksu ning seda mitte protsentuaalselt sularahas makstud ümbrikupalgalt vaid see arvestatakse enne brutopalgaks ümber, mis tähendab aga tunduvalt suuremaid makse, samuti intressid. Seega on tööandja huvid suunatud sellele, et töötajad ei annaks ümbrikupalga saamist kinnitavaid ütlusi ning käesolevas kriminaalasjas on maakohus tunnistajate ütluste usaldusväärsuse hindamisel ka arvestanud seda asjaolu. Hinnates nende tunnistajate ütluste usaldusväärsust, kes kinnitavad süüdistatavate versiooni boonussüsteemi eksisteerimise kohta, on maakohus piisava põhjalikkusega esitanud omapoolsed seisukohad, miks ei saa neid ütlusi arvestada süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel. Omalt poolt märgib kohtukolleegium veel seda, et kui eksisteerinuks tõesti selline boonussüsteem, mis võimaldanuks 5 aasta pärast vahendite olemasolul boonuspunktide alusel raha väljamaksmist, siis olnuks töötaja huvides, et temale jääks kätte dokument, millega oleks võimalik tõendada õigust sellistele rahalistele väljamaksetele tulevikus. Isikukontokaardil on summa ja osadel kaartidel ka selle juures töötaja allkiri. Kuidas saanuks töötaja tõendada 5 aasta pärast, et see allkiri ei kinnita tema poolt raha saamist vaid tema õigust selles väärtuses tulevikus raha saada. Võib ju olla, et töötajate hulgas on paar-kolm lihtsameelset, kes sellele mingit tähelepanu ei pööra, kuid ei ole eluliselt usutav, et enamus kollektiivist nii usaldavad on , et sellise olukorraga lepivad. Paraku on isikukontokaart vaid paberkandja, mis võib ka hävineda või olla hävitatud. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida veel seoses eeltooduga vastuseks apellatsioonis esitatud taotlusele ümber hinnata maakohtu poolt hinnatud tõendid, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite 14 hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust ümber lükata maakohtu tõendamisprotsessi ning siseveendumuse kujunemist, mis kohtuotsust lugedes on täielikult arusaadav. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid eraldi ning ka kogumis ning selle tulemusel põhjendatult leidnud, et AS-s Kommiparadiis on süüdistuses inkrimineeritud ajavahemikul makstud töötajatele ümbikupalka ja seda kajastab isikukontrokaartidel peetud „topeltraamatupidmine“. Kohtukolleegium leiab, et põhjendatult on maakohtu poolt kohtuliku uurimise käigus avaldatud tunnistajate ütlused - KrMK 246 lg 1 p 2 alusel avaldatud tunnistajate ütlused, kes ei saanud kohtusse ilmuda. KrMK 246 lg 1 p 3 alusel on avaldatud tunnistajate ütlused, kelle asukoht pole teada. KrMK § 246 lg 1 p 4 aluse on avaldatud anonüümsete tunnistajate ütlused – ja avaldatud ütlusi hinnatud ka tõendite kogumis süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel. Kohtukolleegium ei nõustu seisukohaga, et kohtul ei olnud alust avaldada tunnistajate ütlusi. Samas märgib kohtukolleegium, et kui jätta tõendite kogumist kõrvale ka kaitsjate poolt vaidlustatud tõendid – anonüümsete tunnistajate ütlused ja vahetult kohtus ülekuulamata tunnistajate ütlused, siis ka allesjäänud tõendite kogum – isikukontokaartidele kantud andmed, maksuhaldurile esitatud deklaratsioonid ja kohtus ülekuulatud tunnistajate ütlused – on piisav, tulemaks samasugustele järeldustele nagu seda vaidlustatud otsuses on tulnud maakohus. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesolevas menetluses ei ole maakohus rikkunud EIÕK art.-s 6 sätestatud ausa kohtumenetluse põhimõtteid. 3. Kaitsjad on seisukohal, et süüdistus varjatud töötasude maksmises saab olla paikapidav vaid juhul, kui on tuvastatud, et AS-l Kommiparadiis oli üldse vaba sularaha selles ulatuses, millises ulatuses ümbrikupalga maksmises süüdistatavaid süüdistatakse. Kohtukolleegium selle seiskohaga ei nõustu. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on usaldusväärselt tõendatud fakt, et AS Kommiparadiis töötajatele maksti süüdistuses näidatud ajavahemikul ümbrikupalka ja sellega on üheselt ka tõendatud, et firmal olid n.ö. vabad vahendid e. vaba sularaha selleks. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et ei nõustu süüdistuses toodud summaga, mis väidetavalt näitab millises ulatuses on tehtud töötajatele sularaha väljamakseid ümbrikupalga näol. Et saada reaalselt ümbrikupalgana sularahas tehtud väljamaksed tuleb süüdistuses näidatud summast, 3745401 krooni arvata maha riigil saamata jäänud tulumaksu summa ,s.o. 3745401 - 973919 = 2771482 krooni. Selgituseks märgib kohtukolleegium, et riigile ümbrikupalgalt maksmata maksusid arvutatakse brutopalgast ja ümbrikupalga, e. varjatult sulurahas makstud palga puhul arvutatakse selleks, et tuvastada riigile tekitatud kahju e. maksmata maksud, deklareerimata sularahas tehtud väljamaksed e. ümbrikupalk ümber brutopalgaks. Eeltoodu tähendab aga et tegelikud sularaha väljamaksed on väiksemad, kui brutopalk, millelt maksusid arvestatakse. Ja kuna tulumaks läheb töötaja töötasust maha, sotsiaalmaks aga mitte, siis selleks, et teada saada, kui 15 palju pidi olema firmal n.ö. „musta raha“ selleks, et maksta ümbrikupalka tulebki ümbrikupalga brutost arvata riigil saamata tulumaks maha. Kuna maksuhalduri arvestused ei kajasta tabelites nende töötajate puhul, kes said osa palgast ümbrikupalgas ja osa ametlikult, selle osa suurust, mis oli saadud ümbrikupalgana, siis et arvutusi arusaadavamaks teha esitab kohtukolleegium järgmise tehte : ümbrikupalgaks tegelikult väljamakstud sularaha summa = kogu tegelik brutopalk - ametlikult saadud brutopalk (= ümbrikupalga brutopalk) – riigil saamata jäänud tulumaks. Ehk, maksuhalduri kogu perioodi võrdlustabelis tegelikult firma poolt ümbrikupalkadeks makstud summa = veerg 6 (veerg 2 – veerg 5) - veerg 8. Numbrites näeb see tehe välja järgmiselt : veerg 6, ( s.o. veerg 2 – veerg 5), s.o. 3745401 - veerg 8, s.o. 973919 = 2771482 krooni. Siinjuures võib võrdluseks tuua TJIM esmase kontrollakti nr. 7-05/6 29.08.2001.a. (VI kd t.l. 3-46), mis on vormistatud AS-s KOMMIPARADIIS läbiviidud revideerimise kohta. Nimetatud aktis läbiviidud palkade võrdlusega on saadud just tegelikult mitteametlikult makstud palk e. ümbrikupalk netopalgana ja see summa on 2 781228,64 krooni, mis on samas suuruses, kui kohtukolleegiumi poolt eelpool arvutatud tegeliku ümbrikupalga suurus. Vahe on kindlasti seletatav esialgse arvestusega, mis on hiljem muutunud 9747 krooni väiksemaks. Revisjoniakti juures olevad palgavõrdlustabelid näitavad samuti, et seal on välja toodud töötaja poolt sularahas saadud summa. Samas revisjoniaktis tunduvalt väiksemad saadud riigil saamata jäänud maksusummad on seletatavad sellega, et ebaõigesti on saamata maksud arvestatud ümbrikupalgalt, mitte selle brutopalgaks ümberarvutatud summalt. Sisuliselt on saadud reaalse ümbrikupalga summa näol tegemist sama summaga , mis moodustub isikukontokaartidel tegelikult töötasuna näidatud summast , millest on maha arvatud ametlikult töötajatele makstud, s.o. deklareeritud töötasu, seda põhjendab kohtukolleegium arvutuslikult allpool, kui käsitleb maksuarvestuse metoodikat. Kuna aga maksuhalduri tabelid ei näita eraldi ümbrikupalgaks makstud summasid, tulebki teha n.ö. tagasi e. lahutamise tehteid, et selgitada , kui suures summas maksti ümbrikupalka. Eeltoodu tähendab aga seda, et mitte nii suures summas, kui seda näitab süüdistus, ei pidanud olema firmal vabasid vahendeid vaid 26 % vähem (3745401 x 0,26 = 973804 krooni ; 3745401973804= 2771597). Vaidlusalune summa e. tegelikult ümbrikupalgana käest kätte makstud summa ei mõjuta süüdistatavate käitumisele antud juriidilist hinnangut, mistõttu ei oma selle suurus sisulist tähtsust. Käesoleval juhul hindab kohtukolleegium seda summat seetõttu, et kaitsjad rõhutavad esitatud apellatsioonides, et ümbrikupalga maksmiseks tuleb tuvastada selles summas firmal vabade vahendite olemasolu. Kohtukolleegium vastupidiselt kaitsjatele leiab, et kui on tuvastatud, et deklareerimata sularaha väljamakseid töötajatele tehti, ei saa olla küsimust selles, kas firmal olid vabad vahendid e. arvelevõtmata sularaha vaid selles, kuidas selline sularaha oli firmale tekkinud. Asjaolu, et käesolevas menetluses ei ole riik pidanud vajalikuks välja selgitada, kuidas sularaha, mida riigi eest varjatult töötajatele töötasudeks maksti tekkis, on süüdistatavate olukorda kergendav asjaolu, millise etteheitmine kaitsjate poolt kaitsetaktika valikul ei saa kuidagi kergendada süüdistatavate olukorda. Kohtukolleegium, välistades täielikult võimaluse, et süüdistavad töötajatele riigi eest varjatud töötasu maksmiseks n.ö. kodunt kotiga oma raha tõid, leiab, et 16 vaba sularaha sai tekkida firmale ainult n.ö. riiki pettes (tegelike tulude varjamine, fiktiivsete tehingute arvelt sularaha väljavõtmine, kauplemine arvelevõtmata kaubaga jms. ) ja selle väljaselgitamine tähendanuks ka süüdistatavatele nii süüdistuse mahu kui ka võimalik, et tsiviilvastutuse suurenemist. Iseenesest asjaolu, et riik loobus uurimast, kust ja kuidas tekkis firmale sularaha, ei mõjuta süüküsimuse otsustamist süüdistatavatele esitatud süüdistuse osas. Tegemist oleks kogu raamatupidamise algdokumentatsiooni põhjaliku revideerimisega, mis nii suure aastakäibega kaubandusega tegeleva ja kaupa suures osas Venemaalt, Poolast, Lätist jm. importinud firma puhul on tagantjärgi äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu. Seejuures varjatud tehingutega sularaha n.ö. tekitamine ei kajastu kaupa müüva firma raamatupidamises tuluna ning on kontrollitav ja tuvastatav ainult ostja raamatupidamise algdokumentatsiooni kaudu, kus konkreetse tehingu summa on kantud kuludeks. Sellise kontrollimise probleemsust on kinnitanud ka kohtu poolt määratud ekspertiisi teostanud ekspert oma arvamuses. 4. Apellandid on vaidlustanud raamatupidamisekspertiisiakti DR-0024-04/4470 kui lubatud tõendi. Ekspertiisiakti puutuvalt märgib kohtukolleegium järgmist. KrMK prg. 58 lg 1 sätestas, et ekspertiis määratakse juhul, kui kriminaalasjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamiseks on vaja mitteõiguslikke eriteadmisi. Kohus , määrates raamatupidamise ekspertiisi küsis eksperdi käest muuhulgas
prg. 73 sätteid ja seda põhjendusel, et tegemist on varem karistamata 27 isikutega.
prg. 73 alusel karistuse täitmisele pööramata jätmine on seaduses ettenähtud kergeim võimalus karistuse tingimuslikuks kohaldamiseks ning võrreldes
prg. 74 sätetega on põhiliseks erinevuseks see, et süüdlane vabastatakse temale mõistetud karistusest tingimisi katseajaga ja seda ilma käitumiskontrollita. Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse kohaldamise ebaotstarbekus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Maakohtu poolt määratud katseaeg on
prg. –s 73 ettenähtud lühim katseaja pikkus. Kohtukolleegium leiab , et maakohtu poolt
prg. 73 sätete kohaldamise alused ja ka katseaja pikkus väljendavad sisuliselt maakohtu seisukohta kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdlaste isikute suhtes. Kuriteo asjaolude arvestamise raames omab olulist tähtsust toimepandud kuriteo raskuse arvestamine. Lähtepunktiks on seejuures kohtule kuriteo raskuse hindamisel konkreetse kuriteo eest eriosa sanktsioonis ettenähtud karistusmäärad, mis väljendavad seaduseandja seisukohta ühe või teise kuriteo ohtlikkusest, aga ka kohtu enda poolt konkreetse kuriteo eest mõistetud karistuse liik ja määr. Kohus on karistusliigi ja määra osas oma seisukohta väljendanud, mõistes karistuseks süüdistatavatele seaduse sanktsioonis ettenähtud raskeima karistusliigi ning olenevalt süü suurusest diferentseerinud süüdistatavatele mõistetud karistusmäärasid. Nii väljendub kohtu seisukoht süüdistatavate süü suuruse arvestamisel kohtukolleegiumi arvates juba selles, et süüdistatavatele H.J-ile ja U.V-le on mõistetud pikem vangistusmäär, kui seda U.Z-ile ja E.Ponomarenkole. Samas on aga maakohus arvestanud süü suurust veelkord otsustamaks, kas süüdistatavad vabastatakse tingimisi mõistetud karistusest täielikult või osaliselt. Seaduseandja on oma arusaama arutatavat liiki kuriteoasjade raskuse osas väljendanud Karistusseadustikus, mis konkreetse kuriteo osas on võrreldes selle ajaga, kui oli toimepandud arutatav kuritegu, näidanud karistuse kergendamise tendentsi. Nimelt, 31. maini 2000. a kehtinud KrK § 1481 lg 7 ja alates 1. juunist 2000. a kuni 31. augustini 2002. a kehtinud KrK § 1481 lg 10 nägid ette ühesugused karistused (vabadusekaotus kolmest kuni seitsme aastani), kuid viimane nägi sama karistuse ette kümme korda suurema laekumata jäänud maksusumma eest. Seega leevendas 1 1. juunist 2000. a kuni 31. augustini 2002. a kehtinud KrK § 148 lg 10 oluliselt süüdlase olukorda võrreldes varem kehtinud seadusega. Kergema karistuse (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus) nägi aga ette
lg 1 ja käesoleval ajal kehtiv
prg. 389 – 1 lg 1 , mis küll omakorda nägi võimaluse sellise karistuse mõistmiseks juhul, kui laekumata maksud ulatuvad kuni 4 999999 kroonini. Üle nimetatud summas laekumata maksude korral karistus karmistus. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks ära märkida, et süüdistatavate poolt vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteoga tekitatud tagajärg on
prg. 389-1 lg 1 ettenähtud võimaliku suurima rahaliselt väljendatud tagajärjega e. 4 999 999 krooniga võrreldes alla keskmise. Otsustamaks igal konkreetsel juhul konkreetse karistusmäära ja selle reaalse ärakandmise otstarbekuse üle, tuleb arvestada ka preventsioonidega. Eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on määrav süüdlase isik – kohus võib arvestada karistuse kohaldamisel võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Nimetatud seisukohast lähtudes peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada alljärgnevat. Kõik süüdistatavad on varem karistamata. Ka ligi 7 aasta jooksul peale kuriteo toimepanemist ei ole nad toime pannud uusi kuritegusid. Arvestades arutatava kuriteo pikaaegset jätkuvust ( kuriteo toimepanemise ajavahemik 2 aastat) ja muid tehiolusid, ei ole alust küll antud juhul rääkida kuriteo juhuslikust iseloomust, kuid 28 olenemata sellest on kohtukolleegium veendunud, et kõigi süüdistatavate näol on tegemist isikutega, kelle puhul kohtukolleegium võib välistada tulevikus kuritegude korduvtoimepanemise võimalikkuse ilma, et nad peaksid reaalselt kandma neile mõistetud vangistus. Selline kohtu seisukoht tuleneb vaidlusaluse kuriteo spetsiifikast ja eriti selle avalikuks tulekuga kaasnevatest olulistest materiaalsetest kohustustest, mis on maksuarvestuse põhimõtteid arvestades tunduvalt suuremad, kui kuriteo toimepanemise hetkel arvestatav materiaalne kasu. Esiteks, on oluline märkida, et palgapettus ümbrikupalga maksmise näol eeldab siiski kahe õigusvastase teo toimepanemist aktsepteeriva poole olemasolu. Ühiskonnaliikmete teadlikkus ümbrikupalga negatiivsetest tagajärgedest on 7 aasta jooksul sedavõrd kasvanud, et üha raskem on leida isikuid ja tavaliselt on selleks vaja lausa töökollektiivi, kes nõustuvad sellise palgapettusega. Teiseks, kui tööandja on kord sellise pettusega n.ö. vahele jäänud, tema tegevus on avalikuks tulnud, siis eripreventiivsetest kaalutlustest lähtudes on see piisavaks garantiiks, et samad isikud enam sellist tegu toime ei pane. Ainuüksi need meetmed, mis kaasnevad juba sellise pettuse ilmsikstulekuga, on nii juriidilisele isikule kui ka juhtorganisse kuuluvatele füüsilistele isikutele materiaalses mõttes sedavõrd „hävitavad“, et soov analoogsesse olukorda sattuda puudub. Ka üldpreventiivses mõttes on nii palgapettuse avalikuks tuleku võimalusega kui ka karistuse vältimatusega signaal antud. Konkreetsele isikule mõistetud karistuse rangusega teistele isikutele hirmutava toime avaldamine ei ole karistuse eesmärk. Eeltoodud asjaolusid arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et karistuse eesmärgid on süüdistatavate suhtes saavutatavad ilma nende suhtes mõistetud vangistust täitmisele pööramata, s.o. ilma šokivangistust kohaldamata. Kohtukolleegium on seisukohal, et konkreetsel juhul ei täida ka süüdistatavatele H.J-ilt ja U.V-le mõistetud šokivangistus selle tegelikke eesmärke. Šokivangistuse preventiivne toime avaldub selles, et lühiajaliselt kinnipidamisasutusse paigutatuna tajub süüdlane vahetult ise oma õigusvastase käitumise tagajärgi ning võib saadud kogemuse mõjul edaspidi hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. Kohtukolleegium leiab jätkuvalt, et süüdistatavate H.J ja U.V suhtes on karistuse eripreventiivne eesmärk saavutatud ka ilma lühiajaliselt kinnipidamisasutuses viibimata. Kohtukolleegium on ka seisukohal, et reaalselt on šokivangistuse efekt mõjusam ikkagi juhul, kui seda kohaldatakse piisavalt lühikese aja möödumisel peale kuriteo toimepanemist. Kui isik ei ole 7 aasta jooksul peale kuriteo toimepanemist pannud toime uusi kuritegusid, siis võib öelda, et tegemist on isikuga, kes saab ilma kinnipidamiskohas viibimata hoiduda kuritegude toimepanemisest. Tegelikult on ka kohtupraktika analoogilistes kuriteoasjades kohtukolleegiumi seisukohta toetav. Selle kinnituseks võib loetleda Riigikohtu otsused nr.3-1-1-34-03;3-1-1-120-03;31-1-136-03;3-1-1-11-07;3-1-1-22-07;3-1-1-60-07. Kõigis nendes kriminaalasjades, kus isikud on mõistetud süüdi KrK prg. 148-1 lg 10 järgi on kohtud piirdunud tingimusliku vangistuse mõistmisega. 10. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult käsitlenud riigile laekumata jäänud maksusummat riigile tekitatud kahjuna ning mõistnud välja selle solidaarselt süüdistatavatelt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega, millised on väljendatud Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-60-07. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis, et kuigi kehtiv maksukorralduse seadus, sh selle paragrahvid 41 ja 168 jõustusid 1. juulil 2002 ning enne 1. juulit 2002 kehtinud maksukorralduse seadus ei sätestanud õigust nõuda äriühingu juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla tasumist võib siiski teatud juhtudel riigil olla otsenõue enne 1. juulit 2002 äriühingu maksudeklaratsioonid 29 esitamata jätnud või nendes valeandmeid esitanud juhatuse liikme vastu tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 lg 1 alusel. Enne 1. juulit 2002 kehtinud äriseadustiku § 187 lg 2 või § 315 lg 2 kohaselt on äriühingu võlausaldajal isiklik nõue äriühingu juhatuse liikme vastu juhul,
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.