1-98-2/17

(97210055)Kohtu koosseis Eesistuja kohtunik Galina Jasnjuk Rahvakohtunikud Reet Popova, Aime Semjonova Kohtuistungi sekretär Tatjana Aleksejeva Kriminaalasi Prokurör B.J-i süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 1,2, § 172 lg 1 järgi Konstantin Rostovtsev Süüdistatav B.J Elukoht: XXX, isikukood: XXX, Eesti kodanik, kõrgharidus, emakeel – vene keel, OÜ XXX, mänedžer. Varasem karistatus: - 15.04.2005.a Narva linnakohtu poolt KrK § 139 lg 3 p 1 järgi 2 aastat vangistust. Tõkend – elukohast lahkumise keeld alates 06.04.1998.a. Kaitsja Vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugin RESOLUTSIOON Tunnistada B.J-i süüdi KrK § 142 lg 3 p 1,2 järgi ja karistada vangistusega 4 (neljaks) aastaks. Mõista B.J-i õigeks KrK § 172 lg 1 järgi. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka B.J-i vahistamise aeg KrMS § 217 korras 20.01.1997 – 21.01.1997, s.o 2 (kaks) päeva ja 05.11.1997 – 06.04.1998, s.o 5 (viis) kuud 2 päeva. Ärakandmisele kuulub 3 (kolm) aastat 6 (kuus) kuud 26 (kakskümmend kuus) päeva vangistust. 2 Kohaldada Kars § 73 lg 1 ja mitte pöörata mõistetud karistust täielikult täitmisele, kui B.J ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaega arvestada alates 16.01.2009.a. B.J-ile tõkend jõustumisel. elukohast lahkumise keeld, tühistada kohtuotsuse Asitõendid – sall ja märkmik, tagastada omanikule M L (XXX), kaks audiokassetti hoida kriminaalasja juures. Mõista B.J-ilt välja riigituludesse kohtukulud: eeluurimisel kaitsja Albert Kazikovi poolt osutatud õigusabi eest 454 (nelisada viiskümmend neli) krooni 30 senti, kohtuistungil kaitsja Igor Belugini poolt osutatud õigusabi eest 11 106 (üksteist tuhat sada kuus) krooni 75 senti, sundraha summas 10 875 (kümme tuhat kaheksasada seitsekümmend viis) krooni Väljamõistetud kohtukulud tuleb kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Pangas või arveldusarvele nr 221023778606 Hansapangas, viitenumber

1. Vabatahtliku täitmise korral võib kohtukulud ja sundraha tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise momendist, märkida maksedokumendis, et tegemist on kohtukulude või sundraha tasumisega, samuti aga kriminaalasja number ja isiku nimi, kes maksab kohtukulusid või sundraha, või selle isiku nimi, kelle eest need makstakse. Kui rahalised nõuded ei ole tasutud täies mahus õigeaegselt, suunatakse nõue kohtutäituri poole täitemenetluse läbiviimiseks täitemenetluse seaduses ettenähtud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu, kirjalikult teatades kohtule kaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul kohtuotsuse teatavakstegemisest. Kohus tuvastas: B.J süüdistatakse selles, et ta olles isik, kes on varem toimepannud KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ettenähtud kuriteo, 15.01.1997 kella 20.00 paiku grupis koos A.G , K.Š ja O.K , baari Nekrut juures Vabaduse 15 Narva linnas, sundisid M.L istuma tema autosse Mercedes, r/nr XXX, millega võttes talt vabaduse, kus vägivalla ähvarduse ja edasise vabaduse piiramisega, mis väljendus selles, et ta tegi ettepaneku vigastada peksmisega L neerud, aga Š – sulgeda ta talus olevasse sarasse, hakkasid nõudma neile võõra vara – 100 USD üleandmist. Seejärel viisid nad L Vabaduse 22 Narvas asuvate garaažide juurde, kus hakkasid nõudma, et L ütleks nõutavate summade üleandmise tähtajad. G hakkas L kaelas olevat salli kokku tõmbama, kasutades elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, millega pani toime kergete kehavigastuste hulka kuuluva kaelaorganite strangulatsiooni (kokkupigistamise), pärast seda oli L sunnitud üle andma viie päeva pärast 500 USA dollarit. Tema, olles isik, kes on varem KrK § 139, 142 järgi toimepannu kuriteo, 22.04.1997 kella 18.00 paiku, läbides sõiduautol Mercedes, r/nr XXX Tallinna maanteel Narva linnas, jõudis järele maja nr 17 juures jalakäijale A.S ja jõuga sundis teda istuma tema autosse, millega võttis talt vabaduse, kus ähvardades teda ja tema peret füüsilise vägivallaga nõudis võõra 2 3 vara – raha üleandmist, seejärel oli S sunnitud andma talle endal olemasolev raha – 200 krooni. Viies kannatanu kaupluse Rakvere juurde asukohaga Sepa 15 Narvas ja lastes ta seal autost välja, lubas viimase üles leida, kui leiab ebapiisavaks saadud summa. Samuti tema, olles isik, kes on varem toimepannud KrK §
2. 142 järgi ettenähtud kuriteo, ajavahemikul alates augustikuu lõpust kuni 05.11.1997 (täpsed kuupäevad on kindlaks tegemata), grupis koos A.G ja K.Š , paljukordselt sundides I.V temaga kohtuda EK bensiinijaamas Tallinna maanteel 64 Narva linnas, nõudsid neile võõra vara – raha summas 20 000 krooni üleandmist, seejuures ähvardades auto äravõtmisega, peksmise ja väljapool Eestit väljaviimisega, samuti kasutades vägivalda, mis väljendus selles, et ühel kohtumisel G lõi EK bensiinijaama kohvikus V rusikaga kõhtu, võttis ära mobiiltelefoni ja sõiduauto võtmed, aga B.J võttis ära sõiduauto tehnilise passi ja nõudis kirjutama auto kasutamiseks volikirja S nimele. Pärast seda 21.10.1997 kella 14.00 paiku maja nr 13 juures Tallinna maanteel oli V sunnitud ära andma B.J-ile 500 krooni väljapressitava summa arvelt. Oma tegudega pani B.J toime võõra vara üleandmise nõude ähvardusega kasutada isiku kallal vägivalda, isiku vabaduse piiramisega, toimepandud isikute grupis, isiku poolt, kes on varem toime pannud KrK § 139, 142 järgi ettenähtud kuriteo, mis oli seotud elule ja tervisele ohtliku vägivalla kasutamisega ja isikult vabaduse võtmisega, s.t pani toime KrK § 142 lg 3 p-de 1, 2 järgi ettenähtud kuriteo. Ühtlasi tema, 27.09.1997 kella 15.00 paiku, tema, samuti A.G , K.Š ja O.K suhtes alustatud õigusemõistmise takistamiseks kriminaalasjas nr 97210055, andis käsu I.V sõita kannatanu M.L juurde XXX ja nõuda viimaselt ütluste muutmist nende kasuks, hoiatades, et kannatanule „ei tehta midagi“, mida ka V tegi. Samuti tema, 30.10.1997 kella 21.00 paiku, Statoili bensiinijaamas aadressil Tallinna mnt 37 ja 03.11.1997 kella 23.00 paiku EK bensiinijaamas aadressil Tallinna mnt 64 Narva linnas, koos G ja Š , nende suhtes alustatud õigusemõistmise takistamiseks kriminaalasjas nr 97210055, hakkasid nõudma tunnistaja I.V ütluste muutmist nende kasuks, ähvardades, et keeldumise korral viiakse ta ümberasununa Venemaale. Oma tegudega pani B.J toime kannatanu ja tunnistaja suhtes ähvardamise õigusemõistmise takistamise eesmärgil, s.t pani toime KrK § 172 lg 1 ettenähtud kuriteo. Kohtuistungil ei võtnud B.J oma süüd talle esitatud süüdistuses omaks. Ütles, et 15.01.1998 ei sundinud keegi L istuma autosse, raha temalt ei nõutud. Ta ütles vaid L , et võlad tuleb ära anda. 22.04.1997 ei sundinud ta S autosse istuma, füüsilise vägivallaga pole ähvardanud ja ei nõudnud võõra vara üleandmist. S pani ise sõidukiistmele 200 krooni ja apelsini, mis ta koheselt pidi ära viskama. V episoodis B.J leiab, et need olid politseipoolsed provokatsioonid tema, B.J-i suhtes, kuna V oli spetsiaalselt saadetud kui koosseisuväline politseitöötaja. Kohtuistungil on üle kuulatud: kannatanu M L ütles, et 1996.aasta augustikuus tegi ta A A ettepaneku maksta sõiduauto remondikulud, mille ta eelnevalt oli Tallinnas ära lõhkunud. A keeldus ja pakkus tal välja osta lõhutud auto. A pöördus abi saamiseks K poole, s.t Krupinin oli 3 4 vahendajaks A rahalises küsimuses lõhutud auto eest. Varem ta B.J, K , G ja Š ei tundnud. 1997.aasta jaanuari keskel viibis baaris Nekrut koos sõber A I . Rääkis K rahalistest suhetest A . K tegi telefonikõne, pärast seda palus minna tänavale. Väljas käskis K istuda autosse, kus jätkus rahajutt. Ei näinud temalt nõutava raha äraandmise põhjust, kuna leidis, et nendele inimestele ei ole ta millegagi kohustatud. Süüdistatavad käesolevas asjas viisid ta garaažide juurde muusikakooli rajooni. Seal hakati tema peale avaldama psühholoogilist ja füüsilist survet. Algul tehti ettepanek väljuda autost, seejärel jäid kõik tema ümber ringis seisma. Vestlus kulges juba teises toonis, nimetati äraandmisele kuuluva raha tähtaeg ja summa. Ähvardasid peksmisega vigastada neerud ja viia tallu. Justnimelt B.J lubas peksta vigaseks tema neerud. G hakkas kokku kiskuma salli ta kaelas, mille tagajärjel oli raske hingata. Oli sunnitud nõustuma ära andma nõutava summa 4-5 päeva jooksul. Pärast pöördus politseisse. Sama aasta sügisel tuli talle koju tundmatu inimene, kes palus muuta ütlusi ning andis mõista, mis asja tuleb ütlusi muuta ja kelle kasuks. Ütlused pidid välja nägema nii, et neile kõigile neljale süüdistatavale ei oleks karistust. Kinnitas täielikult uurimisel antud ütlusi, seletades kohtule, et tähtaja aegumisel võis ta üksikasjad unustada. Kannatanu A S näitas, et jalakäijate ülekäigurajal jõudis tema kõrvale suure kiirusega auto, järsult pidurdas, autojuhiga toimus vaidlus. Seejärel sõitis sõiduki juht jalakäijate teisele ülekäigurajale, väljus autost, solvas teda, kangekaelselt nõudis autosse istumist, haaras jopest ja nõudis sõitma arveid klaarima. Ta istus autosse ja autojuhi poolt kõlasid tema aadressile ähvardused, sh ka S perekonnaliikmete aadressile, samuti olid nõuded moraalse kahju hüvitamiseks. Moraalse kahju hüvitamise katteks pani ta 200 krooni kohtualuse autosse käigukangi juurde. Tunnistaja A G ütles, et kunagi 1997.aasta talvel sattus ta B.J-i, K , Lukjanovi ja Š seltskonda. Kui jõuti muusikakooli juurde, väljusid kõik sõiduautost. Tõepoolest, küsis ta L käest, kas ta on võlausaldajale raha võlgu ja pakkus tagastada võlausaldajale võlgnevus osade kaupa. Kannatanutelt raha ei nõudnud. Tunnistaja O K ütles, et A A kaebas L peale lõhutud auto suhtes. Süüdistuses näidatud päeval L seletas, et tal ei ole tööd ja ta ei saa maksta võlga A . L ise palus istuda B.J autosse. Raha pole L keegi nõudnud, talle anti nõu võlg tagastada. Tunnistaja K G (K Š ) näitas, et kuskil 1997.aastal viibis ta B.J-i, K , G ja L seltskonnas. Mäletab, et L küsis töö kohta. Kannatanutelt raha ei nõudnud. Tunnistaja V A ütles, et poeg A A sõnul teadis L poolt lõhutud autost. Autoremondi meistri pakkus välja K . Raha sõiduauto remontimiseks anti meistrile üle O K kaudu. Tunnistaja N L näitas, et S ületas teed, ei jõudnud üle minna, kui valgusfooris süttis kollane tuli ja tema lähedale jõudis sõiduauto. S näitas žestiga, et sõiduauto mööduks. Seejärel jõudis jalakäijate teele, kus viibis S , sama sõiduauto, sellest väljus üks või kaks meesterahvast (aja möödudes ei mäleta), panid S autosse ja sõitsid minema. Tunnistaja L S nägi, kuis Mercedese juht sõitis autoga otse jalakäijate teele, väljus autost, haaras jalakäijal jopest ja pani ta autosse istuma. 4 5 Tunnistaja U K , Statoil bensiinijaama operaator, mäletab, mil ükskord V lahkus jaamast, jättes oma sõiduauto võtmed laua peale. B.J palus üle anda V sõiduauto võtmed. Enne seda, kuis V lahkus jaamast, istus ta laua taga koos B.J-i ja veel kahe noore meesterahvaga, vesteldes nendega rahulikult. Tunnistaja V J mäletab juhtumit, mil sõiduauto võtmed olid unustatud bensiinijaama. Hiljem tuli tütarlaps, võttis võtmed ja mobiiltelefoni. Jaama klientide B.J-i ja V vahelisi konflikte ei märganud. Tunnistaja S Š teadis I V ja B.J-i vahelistest suhetest vaid V sõnul. Aja möödudes ei suutnud meelde tuletada üksikasju vestluses V . Kuid oma uurimisel antud ütlusi kinnitas, andis tõeseid ütlusi. Tunnistaja A A näitas, et L tõepoolest lõhkus tema auto. Küsis K nõu, kuidas olla sellises olukorras. Alguseks pakkus K käia M L juures. L vanemad lubasid maksta sõiduauto remontimise eest, andsid ligi 2 000 krooni. Sõiduauto remondi meistri pakkus välja K ja remondiraha oli üle antud K kaudu. Andis K sõiduauto remondiks ligi 20 000 krooni. Hiljem, vestluses meistriga ilmnes, et autoremondi tegelik maksumus oli märksa odavam, umbes 6 000-7 000 krooni. Omal algatusel sõitis K L vanemate poole ja nõudis raha sõiduki remondiks. Ei palunud K nõuda L raha. Hiljem hakkas K ähvardama, rääkides, et kannatada võivad saada A vanemad. Ähvardas füüsilise vägivallaga. Tunnistaja L T , kannatanu V ema, mäletab ainult seda fakti, mil pojalt võeti ära sõiduauto, kuid hiljem tagastati. Uurimisel antud ütlusi kinnitab. Poeg sõitis ammu Eestist välja, oma viibimiskohta ei teata, helistab erinevatelt telefonidelt. Tunnistaja J L teadis poeg M L sõnadest, et ta lõhkus A A sõiduauto ja talt nõutakse raha auto eest. Nimelt kogu auto maksumuse – 4 000 või 5 000 USD. Müüsid maha klaveri ja andsid poja võla katteks 4 500 krooni A A . A sõnul teab, et autos oli lõhutud vaid latern ja bamper. Käisid K ja A ja kiirustasid rahaga. Samuti teadis poja sõnul, et teda kägistati selle eest, et ta ei taha välja osta seda autot. Tunnistaja I A kinnitas, et 1996.aasta augusti lõpus lõhkus M L nende sõiduauto reisil Tallinna linna, ta maksis sõiduauto remondi eest 4 000 krooni. Ise tasusid nad sõiduauto remondi eest ligi 18 000 krooni. Sõiduki remondi meistri leidsid nad K kaudu. Tunnistaja L V mäletab, et K tõepoolest pöördus tema poole sõiduki väikeremondis. Remontis sõiduautot vabal ajal. Remont ei läinud kalliks maksma, ehk umbkaudu 2 000 krooni piires. Kohtuistungil on avaldatud kriminaalasja materjalid: kannatanu I V ütlused, kes näitas uurimisel, et 1997.aasta augustikuu lõpus oli tema ja B.J-i, G ning Š vahel konflikt Rakverest varastatud sõiduauto suhtes, mille nad tagastasid peremehele. B.J, G ja Š esitasid talle nõude selles, et tema, tagastanud auto peremehele, „pani tule alla“ nende inimese, kelle juures oli varastatud sõiduauto. Moraalse kahju eest tahtis B.J saada endale 10 000 krooni, aga G ja Š kumbki 5 000 krooni. Pressides raha välja, ähvardasid B.J, G ja Š , et nõutava 5 6 summa mittesaamisel võtavad nad talt ära isikliku sõiduauto ja nende sõnade kinnituseks võttis G temalt ära sõiduauto võtmed ja mobiiltelefoni. See oli bensiinijaamas. Püüdis seletada, et poe raha, kuid B.J ütles, et ma pingutaks oma ajusid ja leiaks. Midagi ei jäänud teha, kui jätta sõiduauto jaama ja minna koju. Sõiduauto võtmed ja telefoni võttis bensiinijamast hiljem ära B . Järgnevatel päevadel B.J, G ja Š pidevalt ähvardasid füüsilise vägivallaga, hoiatasid, et ei naljata ja ähvardasid viia ümberasununa Venemaale, kui ei anna ära 20 000 krooni. Ähvarduste reaalsuses ei kahelnud. Nädala aja pärast võeti ära sõiduauto tehniline pass, B.J nõudis kirjutada volikiri sõiduauto kasutamiseks S nimele. See oli ka tehtud. G lõi laua all rusikaga kõhtu. Järgmisel päeval oli sunnitud laenama 500 krooni oma sõbralt Š ja viia see B.J-ile. B.J nõudis ülejäänud 19 500 krooni. B.J-ilt sai teada, et tehniline pass on bensiinijaamas, kust ta ka dokumendi võttis. 1997.aasta septembri lõpus, kohtudes B.J-iga Statoili bensiinijaamas, B.J nõudis sõita L poole (varem ta teda ei tundnud) Võidu tänavale ja selgitada, et on vaja muuta ütlusi B.J-i, G ja Š suhtes. B.J tahtis, et ta veenaks L osundama sellele, et oma varem antud ütlusi andis ta politseinike surve all. Täitis B.J-i palve, tulles L poole, andis ta sõna-sõnalt üle B.J-i nõude. Järgnevatel päevadel B.J, G ja Š nõudsid 19 500 krooni kiiret tasumist, ütluste muutmist ja linnast lahkumist. Keeldumise korral lubasid välja viia jõuga (T 1, lk 159, T 2 lk 25-26, 76-77). Tunnistaja S B , V sõbranna ütlused, kes täielikult kinnitas tema ütlusi (T 2, lk 6465, T 3 lk 32-33). Tunnistaja A I ütlused, kes teadis L sõnul A lõhutud autost ja et seetõttu pidi L ligi poole aasta kestel peitma end onu juures Riia linnas. Tunnistaja teadis, et L viis ära mitu noormeest muusikakooli lähedusse, kus nõudsid 1 000 dollarit, kusjuures üks noormeestest tiris kokku tema kaelas olevat salli (T 3 lk 30). Tunnistaja K P ütlused, kes töötades EK bensiinijaamas nägi 1997.aasta septembrikuus, kuidas B.J koos oma kahe ihukaitsjaga ja veel ühe noormehega istusid kohvikus laua taga. Müüs neile volikirja blanketi, seletas, kuidas seda täita. Hiljem läks noormees minema, aga B.J, lahkudes koos ihukaitsjatega andis üle sõiduauto tehnilise passi, öeldes, et pass kuulub noormehele ja kui viimane naaseb, siis on vaja see ära anda (T 3, tl 159-160). Tunnistaja P P ütlused, kes 1997.aasta kevadel päevasel ajal sõitis oma sõiduautol mööda Tallinna maanteed kaupluse Narva suunas. Sissesõidul Tallinna maanteele lasi mööda enda ees sõitva valget värvi Mercedese, kes sõitis suure kiirusega, mis tunduvalt ületas linnas lubatust 50 km/h. Valgusfoorini jõudes Mercedes järsku pidurdas. Avanud ukse hakkas sõidukijuht midagi jalakäijale karjuma. Jalakäija nägi välja kaine, solvavaid märke ta autojuhile ei näidanud, midagi vastas autojuhile ja läks kohviku Oksana suunas (T 3, lk 31). Tunnistaja S L ütlused, et poja sõnul ta teadis temalt 1 000 USA dollari väljapressimisest K ja veel kolme meesterahva poolt, kes viisid poja garaažide juurde ja seal, nõudes nimetada 1 000 USA dollari üleandmise tähtaega, kägistasid teda salliga. Isiklikult käis K juures seletuste saamiseks. K hakkas teda ähvardama (T 1, lk 116-117). 6 7 Protokoll märkmiku võetusest, kus on olemas kirje „Oleg“, mobiiltelefoni number (T 1, lk 18) Protokoll salli võetusest, millega kägistati L (T 1, lk 20) Salli ja märkmiku vaatlusprotokoll (T 1, lk 21-24) Kannatanu M.L ütluste ja sündmuskoha olustikuga vastastamise protokoll, milles L näitab, kus teda sunniti autosse istuma ja kus kägistati salliga (T 1, lk 108111). Kohtuarstliku ekspertiisi 21.01.1997 akt nr 70, mille kohaselt oli L kaelaorganite strangulatsioon- kokkupigistamine (T 1, lk 16) Käekirja ekspertiisi 21.01.1997 akt nr 253/97, mille kohaselt on märkmikus K käekirjaga tehtud kanne „Oleg“ ja kirjutatud telefoninumber (T 2, lk 159-163) Protokoll B.J-i isiku äratundmisest S poolt, mille kohaselt S tunneb B.J ära inimese, kes 22.04.1997 pressis talt välja raha, ähvardades füüsilise vägivallaga (T 2, lk 133-134). Narva Linnakohtu 29.07.1998 ja 14.09.1998 määrused tõkendi muutmisest B.J-i suhtes ja tema tagaotsimisest seoses kohtulikust uurimisest kõrvalekaldumisega (T 4, lk 176-178, 229-231). Kohtu seisukoht Kuulanud ära kohtualuse, kannatanud, tunnistajad, uurinud asja materjalid, tuleb kohus arvamusele, et B.J-i süü talle esitatud süüdistuses KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi on tõendatud kohtuistungil uuritud kõikide tõenditega. Ähvarduste episoodis kannatanu ja tunnistaja suhtes KrK § 172 lg 1 järgi mõistab kohus B.J-i õigeks KrMK § 5 lg 1 p 3 alusel aegumistähtaja möödumisel. Kohus tuvastas, et kuriteod selles episoodis olid toime pandud 1997.aastal. Käesolev kriminaalasi saabus kohtusse 20.05.1998.aastal, süüdistatav B.J oli antud kohtu alla 24.07.1998.aastal. Kuriteod nendes episoodides kuuluvad teise astme kuritegude hulka. Vastavalt KrK § 53 lg 1 p 2 isikut ei või võtta kriminaalvastutusele, kui tema poolt kuriteo toimepanemisest on möödunud viis aastat teise astme kuriteo toimepanemisest. KrK § 53 lg 3 kohaselt aegumine peatub, kui kuriteo toimepannud isik ennast uurimise või kohtu eest varjab neil juhtudel aegumine uuendub ajast, mil isik kinni peeti või ilmus süü ülestunnistamisele. 30.12.2003 tegi kohtunik Aleksei Kovalenko määruse kohtualuse B.J-i tagaotsimise lõpetamiseks – T 5 lk
3. KrMK § 5 lg 1 p 3 alusel tuleb menetlus nendes episoodides lõpetada, kuid kuna käesolevat küsimust ei lahendatud kohtuliku uurimise kestel, siis otsuse tegemisel peab B.J 7 8 olema õigeks mõistetud ähvarduste episoodides, s.t KrK § 172 lg 1 järgi seoses aegumistähtaja möödumisega. Kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et B.J, 15.01.-1997 kella 20.00 paiku, grupis koos A.G , K.Š ja O.K , baari Nekrut juures Narva linnas, sundisid L istuma sõiduautosse Mercedes, B.J pakkus peksta vigaseks L neerud, aga Š panna ta kinni talusarasse, nõudsid neile 1 000 USA dollari üleandmist. Seejärel viisid L garaažide juurde, kus nõudsid, et L nimetaks neile üleantava summa tähtaja, G hakkas L kaelas olevat salli kokku pigistama, millega tekitas talle kaelaorganite strangulatsiooni (kägistuse), pärast seda oli L sunnitud nõustuma üle andma 500 USA dollarit viie päeva pärast. B.J-i süü selles episoodis on tõendatud kannatanu L mitmekordsete ütlustega nii kohtus, kui ka uurimisel (T 1, lk 2,3-7, 8-11.80-81, 105-107, 132). Oma ütlusi kinnitas L vastastamisel sündmuskoha olukorraga ja vastastamistel (T 1, lk 86-87, 88, 168-170). Kannatanu L ütlused riimuvad tema ema S L ja isa J L ütlustega, kes olid teadlikud väljapressimisest. Peale selle, L viited märkmikule, kuhu K kirjutas oma nime, mobiiltelefoninumbri, on kinnitatud märkmiku võetusprotokolliga, selle vaatluse ja käekirja ekspertiisiga, et justnimelt K käega oli tehtud kanne, ehkki K eitab oma ütlustes seda fakti. Fakt kaelaorganite kokkupigistamisest salliga on tõendatud kohtuarstliku ekspertiisi aktiga. Kohtul puudub alus välja jätta see akt tõendite nimekirjast, kuna see on tehtud vastavalt seadusele. Kannatanu L ütluste kohaselt oli sall tema kaelas, aga mitte üleriiete krae all. G sidus algul salli sisse sõlme, seejärel hakkas aeglaselt seda kokku pigistama tema kaelal kuni selleni, mil L hakkas lämbuma. Kuna sall ei olnud kitsas, vaid lai, vastavalt salli vaatlusprotokollile – 23 cm, siis on loogiline, et strangulatsioonivagu ei saanud olla selgelt väljendatud, mida võisid näha kõik. Aktis on märgitud, et kaela piirkonnas on olemas punetusega ala kuni 5,0 cm, verevalumeid ei ole ilmnenud. Kohus ei näe vasturääkivusi L ütluste, ekspertiisiakti ja ekspertiisi määramise määruse (T 1, lk 14) vahel. Ekspert kinnitas, et märgitud vigastused vastavad L poolt teatatud asjaoludele. B.J-i väide sellest, et ta ei kuulnud K , G ja G vestlust L garaažide juures, lahkudes mõneks minutiks ajama oma häda, on ümber lükatud L mitmekordsete ja kindlate ütlustega, et just kõik neljakesi seisid tema ümber väljasirutatud käeulatuses, nõudsid raha ja ähvardasid. L andis uurimisel üksikasjalikke tõendeid ja mitmel korral, millest järeldub, et teda sunniti istuma autosse: avanud ukse ja sundides istuma autosse, nõudsid raha ja ähvardasid, kusjuures võttis ähvardusi reaalselt, mõistis, et ähvardused võivad täituda ja need on elule ja tervisele ohtlikud. Ta ei olnud raha võlgu nendele inimestele, neil ei olnud õigust talt nõuda raha, nende nõue oli ebaseaduslik. Kohtul ei ole alust ümber kvalifitseerida B.J-i tegusid omavolina, kuna L nõutav summa ületas tunduvalt lõhutud auto tegeliku summa. Tunnistaja L V kinnitas kohtus ja uurimisel, et 1996.aasta sügisel remontis ta K palvel sõiduautot „Opel-Omega-Karavan“, remont ei olnud suur ja selle maksumus ei ületanud 6 000 krooni (T 1, lk 120, T 2, lk 150). A A kinnitas, et ei palunud K nõuda raha L sõiduauto remontimiseks. I A selgitas kohtuistungil, et L tasus sõiduauto remondi eest 4 000 krooni. Seega, B.J grupis koos K , G ja G esitasid L teadvalt ebaseaduslikud varalised nõuded, toetades neid ähvardusega peksta vigaseks neerud, aga G - panna ta kinni talukuuri. B.J ei olnud õigust nõuda raha üleandmist. L 8 9 ütluste kohaselt ta mõistis ja sai aru, et väljapressijad nõudsid 1 000 USA dollarit enda omandisse, aga mitte sõiduauto remontimiseks. Vägivallaähvardus ja vägivald ise – salli kokkutõmbamine tema kaelal olid suunatud sellele, et sundida kannatanu L üle andma neile raha. Käesolevas episoodis kogutud tõendid kogumis annavad tunnistust selles, et B.J-i, K , G ja G tegevus olid suunatud varalise kasu üleandmise nõudele, oma eesmärki saavutades piirasid nad vägivaldselt ja ebaseaduslikult kannatanu L liikumisvabadust, käskides tal istuda B.J-i autosse, samuti kasutades kannatanu suhtes vägivalda – tõmmates kokku tema kaelal salli. B.J-i väide, et ta ei näinud seda, on paljasõnalised ja ei riimu olemasolevate tõenditega. L liikumisvabaduse äravõtmine, ähvardused ja kasutatud vägivalla iseloom oli suunatud sellele, et murda ja maha suruda kannatanu tahet ja sundida teda täitma raha üleandmise nõuet. B.J, K , G ja G tegutsesid kooskõlastatult ja nende ühised teod olid suunatud ühise kuritegeliku tulemuse saavutamisele – saada kannatanult 1 000 USA dollarit. Kannatanu V 20 000 krooni väljapressimise episoodis on B.J-i süü tõendatud: kannatanu V enda ütlustega, kes kinnitas oma ütlusi vastastamistel B.J-i, G ja Š – T 2 , lk 119-124, 125-128, 164- 167 selles, et need isikud nõudsid ebaseaduslikult oma kasuks 20 000 krooni, ähvardades füüsilise vägivallaga, auto äravõtmise ja viia ümberasununa Venemaale. Nende isikute ähvarduste reaalsuses ta ei kahelnud, kuna bensiinijaamas võeti talt ära sõiduauto võtmed, mobiiltelefoni, G seejuures lõi teda rusikaga kõhtu, hiljem võtsid need isikud ära sõiduauto tehnilise passi. Tunnistaja S B ütlustega, kes mitte ainult V sõnadest teadis B.J-i, G ja Š poolsest väljapressimisest, kuid ka ise oli tunnistajaks sellele, milliste meetoditega püüdsid need isikud sundida V üle andma neile nõutavat ebaseaduslikku summat: isiklikult võttis EK bensiinijaamast mobiiltelefoni ja sõiduauto võtmed, mille B.J võttis ära V , aga hiljem jälgis B.J-i ja tema sõprade agressiivset käitumist V suhtes nende vestluse ajal jaama bensiinikohvikus ja sai tema käest teada, et vestluse ajal nõudis B.J auto äraandmist ja võttis ära sõiduki tehnilise passi, aga G lõi rusikaga kõhtu, nõudes 20 000 krooni üleandmist. Tunnistaja S Š ütlustega, kes teadis B.J-i ebaseaduslikest nõuetest ja tema ähvardustest viia V välja kui ümberasunu. B.J nõudis V 20 000 krooni väidetava tema teadmata varastatud auto eest. Tunnistaja kinnitas, et V laenas talt 500 krooni, et ära anda B.J-ile. Koos V sõitsid nad seda raha ära andma B.J-ile. B.J hoiatas, et ootab ülejäänud summat. Tunnistaja sõitis isiklikult koos V EK bensiinijaama tehnilise passi järele – T 2, lk 27-28, T
4. lk
5. Tunnistaja L T , V ema ütlustega, et 1997.aasta suvest saadik hakkas E helistama, tahtis, et poeg annaks talle raha ära. Poeg seletas, et E ja veel kaks noormeest pressivad talt välja 20 000 krooni, ähvardavad auto äravõtmisega, poeg oli ehmunud. E võttis pojalt ära sõiduauto tehnilise passi – T 3, lk
6. Tunnistajate J ja K ütlustega, et 1997.aasta sügisel sõitis EK jaama B.J koos oma sõpradega, hiljem tuli V . B.J jättis jaama mobiiltelefoni ja V sõiduauto võtmed – T 3, lk 23, 34-
7. Tunnistaja K P ütlustega, kes töötades EK bensiinijaama operaatorina nägi 1997.aasta septembrikuus, kuis B.J koos oma kahe ihukaitsjaga ja veel ühe noormehega istusid kohvikus laua taga. Ta müüs neile volikirja blanketi, seletas, kuidas seda täita. Hiljem läks noormees minema, aga B.J, lahkudes koos ihukaitsjatega, andis tunnistajale üle sõiduauto tehnilise passi, öeldes, et pass kuulub noormehele ja kui viimane naaseb, siis on vaja see ära anda. (T 3, lk 159-160). 9 10 Tunnistaja P ütlustega on kinnitatud V ütlused, et B.J nõudis bensiinijaamas kirjutada volikiri sõiduauto kasutamiseks S nimele. J , K ja P kinnitasid V ütlusi selles, et B.J-i ja tema sõprade kohtumised, nendepoolsed väljapressimised toimusid tihtipeale EK bensiinitanklas, et justnimelt tanklas olid talt ära võetud sõiduauto võtmed, mobiiltelefon ja sõiduauto tehniline pass. Aga see, et tunnistajad osundasid L , B.J-i ja viimase ihukaitsjate vahel olevale rahulikule vestlusele, on täiesti loogiline, kuna, kui nad lõid L laua all rusikaga, siis nad jälgisid, et kõrvalt vaadates oleksid nende teod märkamatud ja vestlus näis olevat rahulik. L ütluste kohaselt nõudsid B.J ja tema sõbrad temalt raha kiiret maksmist, ütluste muutmist nende kasuks ja välja sõita linnast, vastasel korral lubasid nad jõuga välja viia Eestist. V ema kinnitas, et üsna pea pärast väljapressimist poeg lahkus Eestist ja ta ei tea täpselt, kus ta viibib pikemat aega. Seega oli V niivõrd ärahirmutatud B.J-i ja tema sõprade poolt, et senini ei tea lihane ema oma poja viibimiskohast. Ülalnimetatud tõenditest selgub, et B.J-i teod V suhtes olid suunatud varalise kasu, nimelt raha üleandmise nõudele ja saavutades oma eesmärki kasutas ta grupis koos G ja Š vägivalda V suhtes – löök rusikaga kõhtu, isikliku sõiduauto äravõtmise ähvardus ja välja viia jõuga Eestist. B.J-i teod olid suunatud sellele, et murda ja maha suruda kannatanu V tahet ja sundida teda täitma raha üleandmise nõuet. B.J, G ja G (Š ) tegutsesid kooskõlastatult ja nende ühised teod olid suunatud ühise kuritegeliku tulemuse saavutamisele – saada V 20 000 krooni. Kannatanu S raha väljapressimise episoodis on kohtualuse süü tõendatud: kannatanu A S ütlustega kohtus ja ka uurimisel selles, et B.J, 22.04.1997 kella 18.00 paiku maja nr 17 juures Tallinna maanteel, ähvardades vägivallaga, avas oma valget värvi sõiduauto esiukse ja jõuga surus autoistmele. Autos ta ähvardas, et viib ta Narva-Jõesuu ja seal „klaaritakse arved“ S , ebaseaduslikult nõudis raha, solvas ja ähvardas. Oli sunnitud ära andma tal kaasas olnud 200 krooni. T 2 lk 6-8, 131-
8. Tunnistaja L S ütlustega, kes nägi, kuis 1997.aasta aprillikuu lõpus majade nr 15 ja 17 juures Tallinna maanteel valget värvi sõiduauto juht haaras meesterahvast kinni jope kraest ja sõnadega „Sõidame arveid klaarima“ lükkas ta autosse. Jalakäija ei tahtnud sõita, põrkus vastu – T 2, lk 9, T 3 lk 60-
9. Tunnistaja N L ütlustega, kes samuti nägi pealt seda juhtumit jalakäijate ülekäigurajal ja kuidas B.J pani S autosse istuma ja sõitis minema. T 3 lk 21-
10. Tunnistaja P P ütlustega, kes kinnitas, et B.J lähenes oma sõiduautol suure kiirusega, liikluseeskirju rikkudes, jalakäijate ülekäigurajale, pidurdas järsku. S juba lõpetas tee ületamise ja ei näidanud autojuhile solvavaid märke. B.J-i isiku S poolt äratundmisprotokolliga, mille kohaselt S tunneb B.J ära inimese, kes 22.04.1997 pressis tal raha välja, ähvardades füüsilise vägivallaga. (T 2, lk 133-134). Käesolevas episoodis kogutud tõendid kogumis annavad tunnistust selles, et B.J-i tegevus olid suunatud raha üleandmise nõudele, oma eesmärki saavutades piiras ta vägivaldselt ja ebaseaduslikult kannatanu L tema liikumisvabadust, pannes jõuga ta autosse istuma, st kasutades kannatanu suhtes vägivalda. Sellest räägivad S , L ja S ise. L liikumisvabaduse äravõtmine, ähvardused tema ja ta pere aadressile oli suunatud sellele, et murda ja maha suruda kannatanu tahet ja sundida teda täitma raha üleandmise nõuet. 10 11 Seega on kohtualuse B.J-i poolt toimepandud kuritegude objektiivne ja subjektiivne külg tuvastatud kõikide asja materjalide kogumis uurimisel kohtuliku uurimise kestel. B.J ei olnud mingit alust nõuda ükskõik millist vara vägivalla kasutamise ja kannatanu vabaduse piiramisega. Kohtul puuduvad alused mitte usaldada tunnistajate ja kannatanute ütlusi, nende ütlused on loogilised, järjekindlad ja riimuvad omavahel. Kannatanud L ja S , samuti asjas ülekuulatud tunnistajad kinnitasid täielikult oma uurimisel antud ütlusi. Aja möödudes ei tulnud neile meelde kõik üksikasjad, kuid oma ütluste olemuse nad kinnitasid täielikult. Kohus ei usalda kohtualuse B.J-i, tunnistajate G , K ja G ütlusi, kuna nende ütlused on vasturääkivad ja ei ühti asjas kogutud tõenditega. Kohtus ütles B.J, et 200 krooni ja apelsini, mille S jättis autosse, viskas ta kohe minema, kuid uurimisel ei rääkinud ta sellest (T 2, lk 80-82, T 3 lk 184). See versioon, et ta kohe viskas apelsini ja raha tänavale, ilmus alles kohtus. Episoodis L : uurimise väitis B.J, et pannud käe õlale ütles ta L ainult minna ja mõelda, aga kohtus näitas muud – ütles L , et võlad tuleb ära anda. Kohus leiab selle oluliseks vasturääkivuseks. Peale selle näitas B.J kohtus,et S tegi solvava žesti keskmise sõrmega, kuid seda juhtumit pealtnäinud tunnistajad L ja P ei kinnita seda fakti. B.J-i ütlused on vastuolus asjas kogutud tõenditega ja on paljasõnalised. K näitas kohtus, et L ise palus luba B.J-i autosse istumiseks baari Nekruti juures ja see asjaolu on ümberlükatud B.J-i ütlustega kohtus ja uurimisel. Kohus ei usalda K , Golmi ja G ütlusi ka seetõttu, et need isikud on huvitatud asja lahenduses. Nende nõusolek asja lõpetamiseks KrMK § 5 lg 1 p 3 järgi annavad kaudselt tunnistust süü omaksvõtust. Keegi neist ei soovinud asja edaspidist arutamist oma rehabilitatsiooni eesmärgil. Kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et alguses, nõudes V raha ja saades ähvarduste ja vägivalla kasutamisel 500 krooni, nõudsid B.J, G ja Š hiljem V ülejäänud summa katteks maksta advokaadikulud, kusjuures nad ei eitanud seda fakti uurimisel. (T 2 lk 82,87). Kohtuistungil teatasid B.J, G ja G kategooriliselt, et mingit raha and kannatanult ei nõudnud, mida kohus leiab samuti olevat oluliseks vasturääkivuseks. Kohtualune B.J püüdis veenda kohut, et see asi on tema vastu fabritseeritud politseitöötajate poolt eesotsas endise töötaja K poolt. Kuni selleni palus ta kohut lisada koopia otsusest endiste politseitöötajate suhtes, kes olid süüdi mõistetud. (T 5 lk 195-214). Eespoolnimetatud otsuse olemasolu ei kõnele sellest, et B.J pole toime pannud kuritegu L , V ja S vastu. Keegi ülekuulatud kannatanutest ega tunnistajatest ei näidanud, et nendele avaldasid survet politseitöötajad ja uurijad. See otsus, mida soovis B.J lisada, annab tunnistust vaid selles, et endistel politseitöötajatel ei jagunud professionaalseid oskusi ja kannatust asja uurimisel ning nad kasutasid toorest jõudu. B.J-i oletusel, et teda röönavad kannatanud, ei ole alust, kuna kannatanud L , V ja S ja tunnistajad ei ole omavahel tuttavad, aga L ja S ei olnud tuttavad isegi B.J-iga. Seega, B.J-i teod võõra vara üleandmise nõudes ähvardusega kasutada isiku kallal vägivalda, isiku vabaduse piiramisega, toimepandud isikute grupis, isiku poolt, kes on varem toime pannud KrK § 139, 142 järgi ettenähtud kuriteo, mis oli seotud elule ja tervisele ohtliku vägivalla kasutamisega ja isikult vabaduse võtmisega, s.t KrK § 142 lg 3 p-de 1, 2 järgi on kvalifitseeritud õigesti. 11 12 Seega, lähtuvalt asjas kogutud tõenditest, milles igaüks ühtib ja täiendab üksteist, kohus leiab B.J-i süü olevat tõendatuks, aga B.J-i poolt oma süü mittetunnistamist, protsessi venitamist ja tema kõrvale kaldumist asja menetlusest (tagaotsimine) kohus hindab kui püüdu kõrvale hoiduda vastutusest tehtu eest. Asja materjalidest, mis iseloomustavad B.J-i isikut, nähtub, et teda on varem kohtulikult karistatud, psühhiaatri juures arvel ei seisa, oli tagaotsitav – T 4, lk 176-178, 229231, T 5 lk
11. B.J-i vastutust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Karistuse mõistmisel, juhindudes KarS § 56 kohus arvestab toimepandud kuriteo raskust – 1 astme kuritegu, karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist, kohtualuse isikut, asja tehiolusid – alates kuriteo toimepanemisest on möödunud 10 aastat. Eeltoodut arvesse võttes, võttes tähelepanu alla toimepandud kuriteo aegumist, tuleb kohus järeldusele süüdistatavale B.J-ile reaalse karistuse määramise mitteotstarbekohasusest. Kohus leiab, et lähtuvalt toimepandud kuriteo aegumisest ja vaatamata, et B.J ise venitas protsessi, kaldus kõrvale asja menetlusest, on ikkagi võimalik B.J-i suhtes määrata vabadusekaotusega mitteseotud karistus. Kohus teeb otsuse eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 309-
12. Galina Jasnjuk Eesistuja kohtunik Reet Popova Aime Semjonova Rahvakohtunikud Tõlk on hoiatatud vastutusest KarS § 318 ja § 321 järgi. Sirje Sirnask tõlk 12 13 13