1-10-2373/17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-2373 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Meelika Aava ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. september
3. a, Tallinn Kriminaalasi M.V süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
4. juuni 2010 otsus Apellatsiooni esitaja M.V ja tema kaitsja advokaat Owe Ladva Prokurör Rita Siniväli M.V , ik XXX, emakeel eesti keel, XX XXXXXXXXX, XXXXXXX-XXXXXXXXX, kindla elukohata, varem kriminaalkorras karistatud viis korda; tõkend - vahistamine Süüdistatav Kaitsja Advokaat Owe Ladva RESOLUTSIOON
5. Harju Maakohtu
6. juuni 2010 otsus M.V süüditunnistamises KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 järgi jätta muutmata.
7. Maakohtu otsus tühistada M.V-le mõistetud karistuse osas. Teha selles osas uus otsus, millega mõista M.V-le KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 järgi karistuseks neli aastat vangistust.
8. KarS § 65 lg 2 alusel liita mõistetud karistusele Pärnu Maakohtu 29.04.2009 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 3 kuud ja 28 päeva vangistust - võrra ja lõplikuks karistuseks mõista süüdistatavale vangistus kestusega 4 aastat 3 kuud ja 28 päeva. Karistuse kandmise alguse osas jätta maakohtu otsus muutmata.
9. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 1
10. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Harju Maakohtu
12. juuni 2010 otsusega tunnistati M.V süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1,4 järgi ja mõisteti talle karistuseks 5 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 29.04.2009 Pärnu Maakohtu kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 3 kuud ja 28 päeva vangistust - võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale 5 aastat 3 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 12.10.
13. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati veel B.A , kelle osas maakohtu otsust ei ole vaidlustatud. M.V tunnistati süüdi selles, et ta koos B.A-ga 29.09.2009 õhtul, alates kella 17.00, viisid tänavalt M.V ajutisse elukohta Tallinnas XXXXXXX XX-XX korterisse raskes alkoholijoobes G. Š. ja seda eesmärgiga viimaselt raha või pangakaart ära võtta. Alkoholitarbimise käigus peksis M.V G. Š. korteri köögis ja vannitoas korduvalt käte ja jalgadega näkku, pähe ja kehasse, tekitades talle mitteeluohtlikud tervisekahjustused. Vägivalla tarvitamise käigus võtsid B.A ja M.V ära G. Š. püksitaskus olnud rahakotist G. Š. nimele väljastatud väärtuseta pangakaardi, kannatanu mobiiltelefonist №kia väärtuseta Tele2 sim-kaardi. Kuna kannatanul rahakotis sularaha ei olnud või oli seda liiga vähe, otsustati kannatanu pangakaardiga sularahaautomaadist raha võtta ning nõuti kanntanult PIN-koodi ütlemist. Kuigi kannatanu enda PIN-koodi peast ei teadnud, ütles ta tema kallal tarvitatud vägivalla tõttu neljakohalise numbri, mida M.V ja B.A pidasid õigeks PIN-koodiks. Kokkuleppel M.V-ga ja eesmärgiga võtta automaadist välja niipalju sularaha kui võimalik, püüdis B.A kell 18:02 ja 18:09-18:10 paiku kolmel korral välja võtta G. Š. pangakaardiga viimasele kuuluvat sularaha, iga kord summas 10 000.-krooni, kuid kuna ta sisestas vale PIN-koodi, ta raha ei saanud ja peale kolmandat korda automaat konfiskeeris pangakaardi. Kui B.A esimesel korral sisestas vale PIN-koodi, helistas ta M.V-le, kes vägivalda tarvitades kannatanult uue PIN-koodi ütlemist nõudis ja teatas selle siis telefoni teel B.A-le. Peale peksmist koristasid M.V ja B.A korterist verejäljed ja tassisid läbipekstud G. Š. Tallinnas XXXXXXX XX XX asuva “B.” piljardiklubi taha jääva telliskiviseina juurde ja jätsid sinna maha. Isikute grupis ja vägivalda tarvitades varalise kasu üleandmise nõudmisega isiku poolt, kes on varem karistatud varguse ja kelmuse eest, pani M.V toime väljapressimise, mis on kvalifitseeritav kuriteona KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 järgi. Kohus leidis, et M.V süü on leidnud täielikult tõendamist, motiveerides seda järgmiselt. Kumbki süüdistatavatest enda süüd ei tunnistanud, kokkulangevus nende ütlustes seisnes vaid selles, et kannatanut peksti XXXXXXX XX-XX korteris. Kannatanu G. Š. ise 29.09.2009 sündmusi ei mäletanud, sest eelmisest õhtust alanud joomingu tõttu oli tal mäluauk. Küll uskus kohus kaassüüdistatava ütlusi, mille kohaselt oli kannatanu peksjaks just 2 M.V . Kohtu hinnangul selgitas B.A seejuures kohtuistungil eluliselt usutavalt, miks mõni väide tema kohtuistungil antud ütlustes erines sellest, mis on eeluurimisel koostatud protokollis. Videosalvestusega on tõendamist leidnud, et ajal, mil B.A üritas kannatanu G. Š. pangakaardiga automaadist raha võtta ja kui see ei õnnestunud, helistas ta kellelegi. Jälitusprotokollist nähtub, et B.A helistas abonentnumbrilt XXXXXXXXX 29.09.2009 kell 17:59 ja 18.08 numbrile XXXXXXXXX ning 18.05 helistati numbrilt XXXXXXXXX B.A-le . Seega on tõendamist leidnud B.A väide, et ta kandis M.V-le kogu aeg ette, kas pangaautomaadist õnnestub või ei õnnestu raha saada. Hinnates M.V ja B.A omavahel vastuolus olevaid ütlusi arvestas kohus ka asjaolu, et B.A ütlused selles osas, kuidas mindi M.V korterisse (tema kõige ees ja seejärel kannatanu ja M.V) haakuvad ka videosalvestusega. Seevastu M.V ütlused, et tema läks kõige ees, siis Assatur ja siis kannatanu, on ümberlükatud videosalvestusega, kus on näha, et M.V hoiab kannatanul käe alt kinni ja nad tulevad B.A-st tükk aega hiljem. Arvestades, et kannatanu ei mäleta sündmustest ise mitte midagi, pidi ta olema väga purjus, mida on kinnitanud ka B.A ja M.V, ning vajas M.V juurde minekuks talutamist, ei ole usutav M.V väide, et teised ise väga tahtsid tema juurde tulla ja ta lõpuks nõustus. B.A ütlustest nähtub, et korteris läks M.V endast välja, kuna korteris olnud naisterahvas lahkus. B.A selle kohast väidet kinnitas ka M.V ise, selgitades, et „röögatasin, et nutu ajab peale selline suhtumine“. Arvestades et M.V oli tol hetkel alkoholijoobes, väljendas tema selline lause ilmselgelt tema tegelikke tundeid. Eeltoodust tulenevalt on kohtu arvates usutav B.A väide, et WC-st väljudes ründas M.V kannatanut, kes M.V meelest oli süüdi naisterahva lahkumises. Esialgne kannatanu peksmine kasvas aga üle väljapressimiseks, kui kannatanu taskust leiti rahakott pangakaardiga. Ei ole oluline, kumb süüdistatavatest võttis kannatanu taskust rahakoti ja leidis sealt pangakaardi, süüdistatavate ütlustest nähtub, et mõlemad teadsid, et rahakotist võeti pangakaart, mis kuulus kannatanule. Süüdistatavate kokkulangevatest ütlustest nähtub, et peale pangakaardi leidmist tekkis mõte kannatanu pangakontolt raha võtta. B.A ja M.V kokkulangevatest ütlustest nähtub, et kannatanu käest küsiti pangakaardi PIN koodi ja pärast esimest lööki ütles kannatanu koodi (süüdistatavate ütlused on erinevad ainult selles, kes neist selle löögi andis). Seega on tõendamist leidnud, et kannatanu avaldas süüdistatavatele PIN koodi üksnes tema suhtes vahetult rakendatud vägivalla toimel. PIN koodi avaldamisega kannatanule otseselt kahju ei tekitatud, kuid pangakaardi PIN kood on vahendiks, mille abil on hiljem võimalik kannatanu pangakontolt võtta raha. Süüdistatavad said ise aru, et nad ei saa kannatanu vara mitte kannatanu suhtes vägivalla kasutamise hetkel, vaid vara üleminek toimub hiljem, kui õnnestub PIN koodi abil pangakontolt raha välja võtta. Seega toimuks vara reaalne üleminek hiljem, mitte aga hetkel, mil kannatanu suhtes kohaldati vägivalda. Tõendatud on, et saanud teada PIN koodi, läks Artur B.A pangaautomaadi juurde eesmärgiga võtta sealt niipalju raha kui võimalik. B.A ütlustest, videosalvestusest ja jälitusprotokollist nähtub, et kui pangakontolt ei õnnestunud raha võtta, helistas B.A M.V-le. B.A ütluste kohaselt palus M.V tal oodata. Videosalvestus kinnitab, et pärast telefonikõnet läks B.A mõneks ajaks teisel pool teed olevasse hoonesse ja sealt tagasi tulles suundus otse pangaautomaadi juurde. B.A ütluste kohaselt sai ta M.V-lt uue PIN koodi. M.V ei eita, et ta ütles B.A-le uue PIN koodi, kuid väidab, et ütles suvalise numbri. Arvestades seda aega, mis oli kõnede vahel on eluliselt usutav, et M.V ei öelnud mitte suvalist PIN koodi, vaid tarvitas kannatanu kallal vägivalda, mille tulemusena viimane ütles uue numbri ja M.V edastas B.A-le just vägivalla abil saadud PIN koodi. Arvestades kannatanul tuvastatud vigastuste hulka on usutav, et kannatanut peksti korduvalt lühikeste ajavahemike järel. Kuna kannatanu ütlustest nähtub, et ta oma PIN koodi üldse peast ei teadnudki, siis on usutav, et ta 3 ütles peksmise tulemusena suvalise numbri, et vägivald lõpeks. Arvestades DNA ekspertiisitulemusi, mille kohaselt korterist leitud verejälgedes ei tuvastatud kusagil B.A DNA-d, samas kui tulemused ei välista M.V bioloogilise materjali sisaldumist nendes proovides, on usutav B.A väide, et põhiliseks kannatanu peksjaks oli M.V. Kohus ei pidanud usaldusväärseks Püttsepa väiteid, et kannatanut tema ei peksnud. Kui M.V tahtis vältida kannatanu tervise kahjustamist, oleks tal olnud võimalik B.A korterist lahkumisel kannatanu korterist välja toimetada või kiirabi kutsuda. Usaldusväärne ei ole M.V väide, et kiirabi ei saanud ta kutsuda, kuna korteris ei tohtinud olla võõraid inimesi, sest M.V enda ütlustest nähtub, et tema korteris viibis pidevalt võõraid inimesi (naisterahvas ja ka B.A). Just B.A minek pangaautomaadi juurde näitab seda, et M.V jäi koju olukorda kontrollima, et vajadusel mõjutada kannatanut uut PIN koodi ütlema. Hinnates süüdistatavate ütlusi jt tõendeid kogumis oli kohtu hinnangul tõendatud, et mõlemal süüdistataval oli huvi saada pangakontolt raha. Mõlemad süüdistatavad andsid teo toimepanemisse oma panuse: M.V lõi kannatanut, Assatur oli seal kõrval, millega tugevdas kannatanus hirmu ja kannatanu tõenäoliselt uskus, et ka Assatur on valmis teda lööma, mistõttu ta avaldas esimese võimaliku PIN koodi. Assatur võttis pangakaardi enda kätte ja üritas välja võtta maksimaalset summat. Kui B.A eesmärgiks oleks olnud lasta pangaautomaadil pangakaart lihtsalt ära võtta, siis ei oleks tal olnud vaja ka viimasel korral üritada välja võtta maksimaalset summat s.o 10000 krooni. Mõlemal süüdistataval oli võimalus teise tegevust takistada, kuid kumbki seda ei teinud, vaid Assatur kasutas M.V löökide tulemusena saadud PIN koodi, et raha pangakontolt kätte saada. Süüdistatavate käitumisele hinnangu andmisel arvestab kohus ka asjaolu, et kui selgus, et kannatanu pangakontolt raha ei saa, kaotasid süüdistatavad tema vastu huvi (ei olnud põhjust temaga koos juua) ja toimetasid ta M.V korterist välja.
14. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii M.V kui ka tema kaitsja advokaat O. Ladva. Apellantide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Süüdistatava kaitsja palub maakohtu otsus tühistada ja M.V talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 2.1.1 Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et usaldusväärsena on hinnatavad kaassüüdistatava ütlused. Ütluste usutavuse hindamisel on oluline hinnata kohtus antud ütlusi võrreldes neid vastuolulisuse seisukohalt varasemas menetluses antud ütlustega. Kohtuliku uurimise käigus ei ole ilmnenud (ja seetõttu ei ole ka avaldatud) mitte ühtegi vastuolu M.V ütlustes. Samas on kohtuliku uurimise käigus ilmnenud mitmed olulised vastuolud B.A ütlustes. Vastavad eeluurimisel antud ütlused on kohtulikul uurimisel ka avaldatud. Kohus on küll leidnud, et ütluste muutmist on B.A eluliselt usutavalt selgitanud, jättes aga täielikult põhjendamata, milles see usutavus seisneb. 2.1.2 B.A möönis kohtus, et ta astus kannatanule peale, kuid tegi seda n-ö kogemata ja õrnalt. Samuti on B.A kinnitanud, et ta „uskus“, et tegemist on vale PIN-koodiga ning seeläbi tal nagu ei olnudki võimalust kuritegu raha saamise näol lõpule viia. B.A ütlused kogumis on suunatud enda rolli vähendamisele toimepandud kuriteos, samal ajal aga mööndes kuriteo toimepanemist. M.V on igasuguse kuriteo toimepanemist enda poolt aga järjekindlalt eitanud. Sellises olukorras on kohus kaevatavas otsuses ilma igasuguse põhjenduseta asunud seisukohale, et kannatanu vigastused ei välista M.V poolt kannatanu peal 4 jalgadega hüppamist, samal ajal kui hoopis B.A on tunnistanud, et ta astus kannatanule peale. 2.1.3 B.A on oma ütlustes püüdnud näidata M.V agressiivsena. Samal ajal on praktiliselt kõik tunnistajad, aga ka kannatanu T. K., kirjeldanud B.A vägivaldsusele kaldumist ja seda mitte ainult käsitletavate kuritegude puhul, vaid üleüldiselt ja eriti seoses alkoholi tarbimisega. M.V puhul sellised tõendid puuduvad. Kõigele eeltoodule vaatamata on kohus kaevatavas otsuses asunud seisukohale, et „kohtu arvates on usutav B.A väide, et WC-st väljudes ründas M.V kannatanut, kes M.V meelest oli süüdi naisterahva lahkumises“. Taolise käitumise usutavuse kohta M.V poolt puuduvad igasugused tõendid, küll on käesolevas asjas aga mitmeid tõendeid B.A vägivaldsusele kaldumise kohta – ka käesolevas asjas mõisteti ta süüdi kahes vägivallaga seotud kuriteos. 2.1.4 Ka puudus M.V motiiv kuriteo toimepanemiseks. Erinevalt kaassüüdistatavast oli M.V olemas sissetulek ning tal oli raha anda isegi B.A-le. B.A seejuures teadis varasemalt kannatanut ning seega M.V ütlused B.A kinnituste või veendumuse kohta kannatanul raha olemasolu kohta on usutavad. 2.1.5 Kategooriliselt ei nõustu apellant kaevatava otsuse järeldusega, et videosalvestus tõendab B.A ütlusi selles osas, kuidas mindi M.V korterisse. Videosalvestusest ei nähtu tegelikult sündmuste käik minekul M.V korterisse ja videosalvestus ei tõenda seega tegelikult kummagi süüdistatava puhul midagi. Kohus on tuginenud oma järelduse tegemisel videosalvestuse sellele osale, mis näitab isikute tulekut kaupluse juurde. Väita videosalvestuse põhjal, et leiab aset mingi tirimine, tiibade moodi lehvitamine, rüselus - kõik see on tõendi ebaadekvaatne interpreteerimine süüdistuse poolt. Kannatanu tuigerdab kui väga purjus inimene. Kes ja kuidas suundus M.V korteri poole, ei ole videosalvestuselt üldse tuvastatav. Seega ei vasta kohtu järeldused kaevatavas otsuses selles osas tõele. 2.2 Maakohtu otsuse tühistamist taotleb ka M.V. 2.2.1 Ka M.V leiab, et tema süüditunnistamine rajaneb üksnes kaassüüdistatava vastuolulistel ütlustel, samas kui tema on andnud algusest peale sarnaseid ütlusi. Nii ei vasta tegelikkusele juba B.A väide selle kohta, et nad kohtusid samal päeval bussipeatuses; tegelikkuses oli B.A tema korteris juba eelmisest päevast. Seda saab tunnistada ka A. L., kelle ülekuulamisest kohtus aga prokurör loobus. 2.2.2 Sarnaselt kaitsjale kinnitab ka M.V , et kohtus vaadatud videosalvestisest ei tulene vähemalgi määral, et ta oleks teinud midagi ebaseaduslikku. Tema oli kannatanu suhtes heatahtlik ning aitas teda. Kannatanut ta enda juurde koju ei tirinud, nagu esialgselt salvestisele tuginevalt kinnitas prokurör. 2.2.3 M.V kinnitab, et kannatanu suhtes tarvitas vägivalda korteris B.A , kellele ongi selline käitumine omane. Kui B.A helistas talle pangaautomaadi juurest ning nõudis, et ta peksaks kannatanult välja õige PIN-koodi, siis ütles ta meelega vale ning väljamõeldud koodi, lootes, et sel viisil saab ta „õiglase mehena takistada B.A tahtlikult sooritatud kuritegu lõpule viimast“. 2.2.4 Apellant kinnitab seejuures, et ta ise oli B.A ohvriks. Peale süüdistuses kirjeldatud sündmust hakkas B.A teda taga otsima ning ähvardama, kuna oli asunud 5 seisukohale, et M.V on „koputaja“ ning annab ta üles. Ühel hetkel saigi kaassüüdistatav ta kätte ning lõi tal silma siniseks. See asjaolu on fikseeritud ka tema kinnipidamisel nii ütluste kui ka fotoga. Neid asjaolusid kogumis arvestades leiab apellant, et tema süü ei ole tõendatud. Küll soostub M.V sellega, et ta varjas B.A poolt sooritatud kuritegu. Seetõttu palub apellant kvalifitseerida tema käitumine kuriteost mitteteatamisena.
15. Ringkonnakohtu istungil jäid mõlemad apellandid esitatud taotluse juurde, palusid maakohtu otsus tühistada ning teha M.V-le inkrimineeritud röövimise episoodi osas õigeksmõistev otsus. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada M.V-le mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus leiab küll sarnaselt maakohtule, et M.V süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist, kuid soostub samas apellatsioonides esitatud seisukohaga, et peamiseks - või vähemalt võrdväärseks - süüteo täideviijaks (kannatanu suhtes vägivalla tarvitajaks) oli kaassüüdistatav B.A. See järeldus tingib lõpptulemusena ka süüdistatavale mõistetud karistuse revideerimise. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
16. Ringkonnakohus soostub iseenesest süüdistatava kaitsja esitatud argumendiga, et selle kohta, mis ikkagi M.V korteris toimus ning kes kannatanu suhtes vägivalda tarvitas, on sisuliste tõenditena olemas ainult süüdistatavate endi ütlused. Nagu tuvastas ka maakohus, ei mäleta kannatanu ise toimunust absoluutselt mitte midagi ning tõendamiseseme asjaolude kohta ta mingit teavet anda ei suuda (vt kd 4, tlk 48 jj). Seejuures annavad mõlemad süüdistatavad kannatanu suhtes rakendatud vägivalla osas – mille toimumist samaaegselt siiski kinnitatakse – teineteisele diametraalselt erinevaid ütlusi. Kui B.A kinnitab, et kannatanu peksjaks oli üksnes M.V (kd 4, tlk 36 pöördel jj), siis viimane kinnitab vastupidist – kannatanut peksis üksnes B.A (kd 4, tlk 42 jj). Mõlematele ütlustele on seejuures iseloomulik, et nii M.V kui ka B.A püüavad just ennast näidata isikuna, kes püüdis kannatanut kaassüüdistatava poolt rakendatud vägivalla eest kaitsta. 4.1 Seejuures nõustub kriminaalkolleegium kaitsjaga ka selles, et mingit olulist informatsiooni korteris toimunu kohta ei anna videosalvestis, kus on näha süüdistatavate ja kannatanu suundumine turu juurest M.V eluaseme suunas. Kaitsja taotlusel uuris seda tõendit istungil vahetult ka apellatsioonikohus ning sealt ei nähtu tõepoolest midagi, mis oleks käsitletav M.V inkrimineerivana. Kindlasti ei tulene sealt - vähemalt ei märganud seda ringkonnakohus -, et oleks arusaadav, kuidas M.V tirib kannatanut viimasele soovimatus suunas; sellisel seisukohal oli aga jätkuvalt riiklik süüdistaja. Seega tõendab see salvestis vaid seda, mis on iseenesest tõendatud juba ka süüdistatavate endi ütlustega – kolmekesi saadi kokku ning suunduti M.V poole alkoholi pruukima (seejuures ei ole vaidlustatud maakohtu osundust, et mõlemad süüdistatavad pruukisid alkoholi kannatanu raha eest). Süüdistatavate ütluste usaldusväärsuse seisukohalt ei anna see uuritud tõend seega mingit määravat lisateavet.
17. Seega saab korteris toimunu kindlakstegemisel tugineda ennekõike süüdistatavatelt endilt pärinevale informatsioonile; ning nagu öeldud, on see enda sisult diametraalselt lahknev (aga samuti ka teistele, neist n.ö lahus olevatele objektiivsetele tõenditele). Iseenesest soostub 6 ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuses tehtud järeldusega, et vägivalla tarvitajaks kannatanu suhtes - ning ühtlasi tervikuna talle inkrimineeritud kuriteo täideviijaks - oli (ka) M.V. Seejuures ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks korrata kõiki maakohtu otsuses seda küsimust puututavaid asjakohaseid seisukohti, selgitades apellatsioonidele vastates järgmist. 5.1 Esmalt seab süüdistatava kaitsja apellatsioonis kahtluse alla kaassüüdistatava ütlused, leides, et need ei ole usaldusväärsed. Samuti leiab apellant, et kohus, tuvastades küll vastuolu B.A kohtus ja eeluurimisel antud ütlustes, ei ole kaassüüdistatava ütlustele usaldusväärsuse omistamist põhistanud. Iseenesest tuleb selle väitega soostuda; maakohus ei ole seda tõepoolest selgesõnaliselt teinud. Kuid samaaegselt tuleb tähele panna, et seda väidetavalt tuvastatud vastuolude olemust ja tähendust ei ole avanud ka kaitsja ise. Teatud vastuolu erinevatel aegadel antud ütlustes ei väära juba olemuslikult tõendiallika usaldusväärsust; see tuleb tuvastada kõiki tõendeid – sh vastuolude olemust - kogumis hinnates eraldi. Ning tunnistada tuleb, et kuigi kaitsja taotlusel on avaldatud mitmeid B.A eeluurimisel antud ütlusi (kd 4, tlk 39 – 39 pöördel), ei ole kaitsja apellatsioonis omakorda ka ise näidanud, kuidas haakuvad need väidetavad vastuolud tõendamiseseme asjaolude ning kaassüüdistatava usaldusväärsuse või ebausaldusväärsusega. Selle argumendi jätab kriminaalkolleegium seega edasiselt tähelepanuta. Samuti märgib kriminaalkolleegium, et kuigi M.V viitab apellatsioonis isikutele, kes võiks kinnitada tema ütluste tõestust (erinevalt B.A omadest), siis A. Lembla ülekuulamist ei ole süüdistatav ega mitte ka tema kaitsja kummatigi taotlenud. Ka selle argumendi jätab kriminaalkolleegium kui paljasõnalise ning tõendamata edasiselt käsitlemata.
18. Iseenesest soostub aga ringkonnakohus apellantide argumentidega, milles leitakse, et ka B.A ütluste täielikus usaldusväärsuses on alust kahelda (selle kohta vt otsuse p 7 jj). Kuid see ei tähenda automaatselt, et usaldusväärseks tuleks lugeda M.V ütlused ning tema esitatud versioon toimunu kohta - põhimõtteliselt võib ju väita ning asuda seisukohale, et valetavad mõlemad süüdistatavad. Edasiselt viitab kriminaalkolleegium neile põhjustele, miks on ka apellatsioonikohtu hinnangul tõendatud M.V süü kuriteo (kaas)täideviimisel. 6.1 Nii on maakohus leidnud, et M.V süü vahetu vägivalla tarvitamises on tõendatud läbiviidud DNA-ekspertiisi abil. Selles ekspertiisis kontrolliti nii korteris kui ka seal olnud esemetelt leitud ohtraid verejälgi. Selle käigus tehti mitmes kohas kindlaks DNA täisprofiilid, mis olid seejuures kokkulangevad just M.V DNA-profiiliga (vt kd 1, tlk 172 jj). Maakohus on selle otseselt seostanud järeldusega, et vägivalla tarvitajaks kannatanu suhtes oli just M.V. Väärib just tähelepanu, et seda asjaolu ei ole vaidlustatud ega püütud kummutada mitte kummaski apellatsioonis. Sisuliselt on neis tegeldud ainult kaassüüdistatava ütluste usaldusväärsuse küsimusega, kuid see objektiivne tõend on täielikult jäetud tähelepanuta. Sarnaselt maakohtule leiab ka ringkonnakohus sellele tõendile tuginevalt, et M.V siiski oli seotud kannatanu suhtes vahetu vägivalla tarvitamisega. 6.2 Ka järgnev asjaolu kinnitab ringkonnakohtu hinnangul M.V süüd – ja see on tuvastamist leidnud telefoniühenduse pidamine süüdistatavate vahel ajal, mil B.A läks enda valdusesse saadud pangakaardiga automaadist raha välja võtma (kd 2, tlk 1-8). Nagu ilmes, oli kannatanu poolt öeldud PIN-kood vale ning raha saamine ebaõnnestus. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et peale seda helistas B.A kahel korral M.V-le ja viimane omakorda ühel korral B.A-le . M.V kinnitusel kandis B.A talle ette, et tegemist on vale koodiga ja andis korralduse õige kood n.ö välja peksta (kd 4, tlk 42 pöördel). J. Pütsep on selles osas selgitanud, et vägivalda ta kannatanu suhtes ei tarvitanud ning ütles B.A-le suvalise, s.o väljamõeldud koodi. Kriminaalkolleegium ei 7 pea seda usaldusväärseks. Nagu kriminaalkolleegium esmalt juba tuvastas, viitavad tõendid siiski sellele, et M.V tarvitas ise vahetult kannatanu suhtes vägivalda. Samal ajal tuleb silmas pidada, et seda kaitseversiooni seob M.V esmajoones teesiga, et tema eesmärgiks oli kannatanut B.A eest kaitsta. Sellekohase eesmärgi olemasolul olnuks arusaadav, et pärast seda, kui B.A korterist lahkus, oleks M.V selle lihtsalt lukustanud, kõnesid mitte vastu võtnud ning mõne aja möödudes kannatanu sealt minema aidanud. Kuid toimus tegelikkuses sootuks vastupidine; M.V laskis B.A pärast seda, kui viimane oli raha väljavõtmisel ebaõnnestunud, ilma igasuguste takistusteta enda korterisse tagasi. Jääb täielikult mõistetamatuks, miks tegi süüdistatav seda olukorras, kus ta enda väitel püüdis kõigiti kannatanut agressiivse B.A eest kaitsta. Seetõttu leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et tegelikkuses oli tegemist süüdistatavate kooskõlastatud käitumisega, mille käigus M.V edastas B.A-le uue PIN-koodi, mille ta vahepealsel ajal - s.o kõnede vahel - oli kannatanult teada saanud. Apellantide argumendid ei veenda seega ringkonnakohut vastupidises. 6.3 Eelnevat kinnitab põhimõtteliselt ka järgnev. Nii kinnitab M.V neid tehtud kõnede olemust seletades veel, et tema tehtud kõne eesmärgiks ei olnud mitte kuriteo asjaolude uurimine/PIN-koodi teavitamine, vaid sooviks oli B.A-lt saada teada, kus kannatanu elab, et ta sinna viia (kd 4, tlk 42 pöördel). Asjade edasine käik seda aga kummatigi ei kinnita. Nii on leidnud tõendamist, et kannatanu toimetati ühiselt korterist välja ning jäeti seejärel tänaval lihtsalt maha (seda tunnistab ka M.V ise - kd 4, tlk 43). Enamgi veel. Esitatud kaitseversiooni kohaselt sai M.V ka ise B.A poolt kehaliselt väärkoheldud (kd 4, tlk 43). Samaaegselt on M.V aga tunnistanud, et ülejäänud aeg (s.o peale seda, kui kannatanu oli maha jäetud) veedeti koos „kuni troll käima hakkas“ (kd 4, tlk 43 pöördel). Ka see kinnitab ringkonnakohtu hinnangul täiendavalt, et M.V esitatud versioonis on alust kahelda.
19. Siiski ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga selles, et ainukeseks vägivalla tarvitajaks kannatanu suhtes oli M.V . Kuigi tema osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, peab kriminaalkolleegium vajalikuks seda küsimust siiski lühidalt käsitleda, kuivõrd tuvastatavad faktilised asjaolud annavad otseselt aluse isiku teosüüle vastava karistuse mõistmiseks. Nagu öeldud, pidas maakohus M.V vägivalla vahetuks ning ainukeseks rakendajaks. Ringkonnakohus ei pea seda tõenäoliseks. Sisuliselt annab B.A ütlusi, mis enda olemuselt sarnanevad M.V kaitseversioonile; tema ei olnud kuriteoga vähimalgi määral puutumuses, M.V läks ühtäkki lihtsalt „metsloomaks“ kätte, hakates kannatanut peksma (kd 4, tlk 36 pöördel), tema seevastu üritas kannatanut kaitsta jne. Seejuures on õige kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et „kogemata“ põrandal lebanud kannatanu otsa komistamist on tunnistanud ka B.A se (kd 4, tlk 37 pöördel). 7.1 Selles osas on B.A üritanud jätta endast muljet kui isikust, kellel ei ole kalduvusi agressiivsusele, kes üritab probleeme lahendada sõnadega jne, mille tulemusel ta allus lihtsalt M.V korraldustele ning seetõttu soostus minema ka pangaautomaadi juurde. Sellised väited on leidnud selgelt kummutamist. Õige on kaitsja osundus, et juba käesolevas kriminaalasjas süüdistati B.A täiendavalt kuriteo toimepanemises, mis oli seotud isikuvastase vägivalla rakendamisega; selle kuriteo toimepanemine leidis täielikult ka tõendamist. Seejuures on isikuvastase vägivalla toimepanemise eest B.A karistatud ka varem, mis viitab pigem teatud väljakujunenud käitumismustrile ning seda ennekõike just olukorras, kus B.A on alkoholijoobes. Nii on ka kriminaalasjas ülekuulatud tunnistaja K. K. kinnitanud, et joobes olles muutus B.A sageli vägivaldseks, mistõttu tuli talle kutsuda nii politsei kui ka turvamehed (kd 4, tlk 51). Analoogiliselt on B.A kirjeldanud ka kannatanu T. K. (kd 4, tlk 34). Juba 8 nendel asjaoludel ei suuda kriminaalkolleegium uskuda B.A kirjeldusi toimunu kohta kui usaldusväärseid. 7.2 Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et usutav on M.V versioon vähemalt osas, milles ta kinnitab, et kannatanu suhtes rakendas vägivalda ka B.A – täpsemalt öeldes leiab ringkonnakohus, et kannatanu suhtes rakendasid vägivalda mõlemad süüdistatavad. Kuigi see ei too kaasa mingeid järelmeid B.A osas, leiab ringkonnakohus, et selle fakti tulemil tuleb revideerida M.V-le mõistetud karistust ning viia see vastavusse B.A-le mõistetud karistusega. Viimasele on mõistetud karistus sanktsiooni minimaalmääras ning ringkonnakohus leiab, et sanktsiooni minimaalmääras tuleb mõista karistus ka M.V-le. Erinevalt maakohtust ei leia seega ringkonnakohus, et kandev vastutus kuriteo toimepanemisel oleks olnud just apellandil. Kuigi vastuvaidlematult leidis tõendamist tema kui (kaas)täideviija roll kuriteo toimepanemisel, ei saa siiski väita, et see olnuks kaalukam või olulisem kui B.A . Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse M.V-le mõistetud karistuse osas, mõistab talle karistuseks KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 alusel neli aastat vangistust ning mõistab seejärel lõpliku liitkaristuse KarS 65 lg 2 alusel.
20. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 4, § 340 lg 2 p-st 4 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Paavo Randma Meelika Aava Malle Preimer 9