← Eesti

1-10-3129/25

Obsah (8)§ 118§ 120§ 121§ 64§ 74§ 75§ 15§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.03.2011. a, Tallinn Kohtuasja number 1-10-3129 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Julia Katškovska

§ 118

p 1, § 120 ja § 121 järgi Kriminaalasi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 13.12.2010.a. otsus Apellandid prokurör ja kaitsja Prokurör eriasjade prokurör Küllike Kask Süüdistatav B.U (ik xxx; elukoht xxxxxx xxxxx x-x, xxx xxxx xxxxxxxx) Kaitsja vandeadvokaat Paul Järve RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonid rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 13.12.2010. a otsus sisuliselt muutmata, kuid täpsustada

§ 120ja § 121 järgi kvalifitseeritud tegude tahtluse vormi.

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. B.U-le esitati süüdistus

§ 118

p 1, § 120 ja § 121 järgi.

§ 118p 1 järgi süüdistati B.U selles, et ta 06.09.2008 a. peksis E Pt pea piirkonda, tekitades talle eluohtlikud tervisekahjustused; 1

(7)§ 120 järgi esitati süüdistus selles, et B.U 28.10.2008 a. kuni 30.10.2008 a. ähvardas korduvalt mobiiltelefoni kaudu omavaheliste kõnede käigus Vaido Sit lubades teda ära tappa ja tema Pärnumaal Are vallas Pärivere külas asuva garaaži ning xxxxx xxxxx xxx t. xx asuva maja põlema panna, ja § 121 järgi esitati süüdistus selles, et ta, 28.10.2008 a. alkoholijoobes olles tõukas ühel korral kahe käega J Sit rindkere piirkonda ning hetk hiljem lõi J Sit selja tagant lahtise labakäega ühel korral kõri ja lõua piirkonda, millise löögi tulemusena kaotas J S tasakaalu ning kukkus vasaku külje peale pikali maha, millise käitumisega põhjustas J Sile tervisekahjustuse lahtise haava näol lõua piirkonnas ning füüsilist valu. Samuti, olles alkoholijoobe seisundis, 13.06.2009 a., ajavahemikul kell 20.26 kuni 20.51, Pärnumaal, Are vallas, Pärivere külas asuva „Ämma“ baari ees, lõi mitmel korral noaga S R rindkere suunas, kuid S R lõi oma S R suunas, kuid viimane pareeris, saades aga vasaku käe küünarvarre piirkonnas lõikehaava. Seejärel lõi B.U jalaga ühel korral S R vasaku küünarvarre piirkonda, millega põhjustas S R vasaku käe kodarluu ala- (distaalse) otsa murru. Löögi tagajärjel kaotas S R tasakaalu ning kukkus parema külje peale pikali maha. Seejärel lõi B.U nii jala kui ka paremas käes oleva noaga kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata arvul korral, kuid vähemalt kahel korral S R suunas, kuid ei tabanud löökide eest kõrvale põigelnud S R. Löömisega põhjustas B.U S R tervisekahjustuse – vasaku käe kodarluu ala-(distaalse) otsa murru, vasaku käe küünarvarre piirkonna lõikehaava ja füüsilist valu. 2. Pärnu Maakohus mõistis 13. detsembri 2010 a otsusega B.U süüdi

§ 120

järgi ja karistas teda neljakuulise vangistusega, samuti

§ 121

järgi, karistades B.U üheaastase vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõistis kohus B.U-le liitkaristuse üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ning mõistis karistuseks üks aasta ja kaks kuud vangistust, mille aga jättis

§ 74

lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui B.U kaheaastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab

§ 75

lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli kontrollnõudeid ja kohustusi.

§ 118p 1 järgi mõistis kohus B.U õigeks.

3. Prokurär vaidlustas apellatsioonis kohtuotsuse osaliselt, s.o süüdistatava B.U õigeksmõistmises

§ 118p 1 järgi.

Prokurör taotleb Pärnu Maakohtu 13.12.2010 a otsuse tühistamist B.U

§ 118

p 1 järgi õigeksmõistmise osas, selles osas uue otsuse tegemist, B.U süüditunnistamist

§ 118p 1 järgi ning karistamist 4-aastase vangistusega.

Ka liitkaristuseks taotleb prokurör liitkaristuseks mõista 4 aastat vangistust. Apellant leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Prokurör ei nõustunud kohtuga, et kannatanu E.P ei andnud kohtulikul uurimisel muud tõenduslikku teavet, kui seda, et peksmine 06.09.2008 öösel tema suhtes aset leidis. Nimelt kinnitas kannatanu kohtus, et hiljem haiglas olles kuulis M P ja P P, et peksjaks oli B.U. Prokurör leidis, et A S, L L ja M P, kes andsid kohtueelses menetluses ja asja kohtulikul uurimise erinevaid ütlusi E. Pe peksmisega seoses neile teatavaks saanud asjaolude kohta, on ebausaldusväärsed tunnistajad, kes isiklikel motiividel andsid kohtulikul uurimisel B.U suhtes soodsaid ütlusi, kuna tunnistajad elavad samas külas B.U-ga või käivad seal tihti. Kohus luges prokuröri hinnangul alusetult ebausaldusväärseks tunnistajate L, H ja K ütlused. Nimetatud tunnistajate ütlused olid sündmusega seonduvas olulises teabes piisavalt täpselt ja loogilised ning haakuvad teiste kohtus uuritud tõenditega, millest tulenevalt puudub kõrvaldamata kahtlus nende ütluste tõepärasuses. 2

(7)Eluliselt usutav ja loogiline ei ole süüdistatava B.U selgitus, et tal oli vaja minna süda öösel, olles ise alkoholijoobes, kannatanu elukohta välja selgitama väidetavalt tema farmist kütuse vargusega seotud asjaolusid. Puudub loogiline ja eluliselt usutav seletus, miks ei rääkinud süüdistatav väljas trepil olnud naabritele kõrvalmajas juhtunust, et leidis verise ja raskes seisundis naabri E.Pe ja kutsus välja kiirabi. Süüdistatav ei tundnud huvi kas naabrid on midagi näinud või kuulnud, vaid piirdus õhtuse tervitusega. Selline käitumine olukorras, kus ta väidetavalt kannatanu verisena ja korisemas eest leidis, ei ole kohane asetleidnud situatsioonile. Lähtuvalt kohtus uuritud tõenditest saab teha järelduse, et süüdistatav läks kannatanu majja eesmärgiga sundida teda üles tunnistama kütuse vargust ( sellest ka tunnistajate kuuldud karjumine ja räuskamine ). 4. Kaitsja taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist B.U

§ 120ja § 121 järgi süüdimõistmise osas ja B.U õigeksmõistmist.

Kaitsja leiab, et kohtu põhjendused selle kohta, et B.U on

§ 120järgi süüdi, on mitteammendavad ja ebaselged.

Kohus on ebaõigesti jõudnud järeldusele, et V. S võttis ähvardusi tõsiselt.

§ 120järgi kvalifitseeritud episoodides märgib kaitsja järgmist.

Nii J S kui B.U on tunnistanud , et nende vahel oli konflikt süüdistuses märgitud ajal ja kohas . Erinevus nende väidetes seisneb selles, et J Si ütluste kohaselt lõi B.U teda tahtlikult selja tagant peale esialgu toimunud rüselust (tõuklemist) , B.U aga kinnitab,et temal puudus tahtlus J.Sit lüüa ja vigastada .B.U selgituse kohaselt võis ta tabada kannatanut juhuslikult tagantkätt, kui püüdis end vabaks rabeleda J.Si haardest,samuti tunnistab ta esmast tõuklemist. Maakohtu analüüs on poolik, ei arvesta kõikide tõenditega ja on sündmuse ja vigastuse tekkemehhanismi osas ebaloogiline ega lükka apellandi hinnangul ümber B.U selgitusi sündmuse käigu ja võimaliku vigastuse tekkemehhanismi kohta. Kaitsja leiab, et millegagi ei ole tõendatud, et B.U kannatanut tahtlikult lõi. Tunnistaja A L andis valeütlusi. Subjektiivsest küljest eeldab süüdistuses näidatud löömine

§ 121mõttes vähemalt otsest tahtlust.

B.U osas see kinnitust leidnud ei ole, et tal oleks esinenud otsene tahtlus J.Sile kehavigastusi tekitada. 13.06.2009 a. episoodi osas jättis maakohus põhjendamatult tuvastamata hädakaitseseisundi B.U . Kohus leidis, et B.U kutsus S R Ämma baari juurde ja ründas seal kannatanut, kuigi B.U on kogu aeg väitnud vastupidist. Maakohtu põhiliseks argumendiks on B.U poolt S. R süüdistamine lauda süütamise organiseerimises. B.U oli põhjus S R karta. Viimases sõnas B.U selgitab,et ta on teinud 5 avaldust politseisse S. R peale. Apellant leiab,et kuivõrd S Ristalile oli selge, et B.U-ga neil ühist keelt ei ole, polnud tal mingit põhjust Ämma baari üldse minna, seda ka siis mitte, kui lugeda õigeks kohtu arvamus,et kokkusaamisele kutsujaks oli B.U. B.U oli omal territooriumil s.o. temale kuuluvas baaris. Kaitsja taotles kohtumenetluses B.U suhtes kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi läbiviimist. Kohus on jätnud taotluse põhjendamatult rahuldamata ja rikkus sellega süüdistatava kaitseõigust. 5. Kaitsja esitas lisaks kirjaliku vastuväite prokuröri apellatsioonile, milles leiab, et prokurör lasi kaebetähtaja mööda. Ühtlasi leitakse vastuses, et maakohus on põhjendatult mõistnud B.U

§ 118p 1 järgi õigeks. 6. Tallinna Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde, B.U toetas kaitsja apellatsiooni. 3

(7)RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus B.U õigeksmõistmises

§ 118p 1 järgi tuleb jätta muutmata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega selles, et E. Pe kohtus antud ütlustest ei ilmne, kes teda peksis. E. P ise kinnitas, et ta ei tea, kes teda peksis – mäletab, et läks magama ja üles ärkas juba haiglas, vahepeal toimunud peksmist ei mäleta. Küsimusele, kas tal on B.U vastu pretensioone, vastas E. P üheselt: „Ma siiamaani ei tea, kes mind lõi.“ Tõsi küll, E. P andis ütlusi ka selle kohta, teda haiglas külastanud M. Pe ja P.Pi arvates oli teda peksnud B.U (kd II, tl 57). Seega E. Pe info selle kohta, kes teda lõi, pärineb teistelt isikutelt. KrMS § 68 lg 5 ja § 37 lg-st 3 tulenevalt on ütlused tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendid üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. M. P on ise maakohtus tunnistajana üle kuulatud. P. Petersoni küll tunnistajana üle kuulatud ei ole, kuid esitatud ei ole andmeid selle kohta, et see ei oleks olnud võimalik. Seega pidi maakohus ütlused kuuldu kohta kõrvale jätma ja maakohus on õigesti leidnud, et E. Pe ütlustest ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, kes teda peksis. M. Pe maakohtus antud ütlustest nähtuvalt teadis tema seda, et peksjaks oli B.U, vaid küla peal liikunud kuulduste põhjal (kd II, tl 71). Kuna maakohtus andis M. P ütlusi selle kohta, et E. P ei osanud talle öelda, kes viimast peksis, avaldas kohus prokuröri taotlusel M. Pe kohtueelses menetluses antud ütlused osas, milles ta kinnitas, et E. P oli haiglas olles väitnud, et B.U peksis ta läbi. Samasugune ütluste lahknevus esines ka L.L ja A. S ütlustes. Mõlemad andsid kohtus ütlusi selle kohta, et E. P ei osanud neile öelda, kes teda peksis (kd II; tl 64-65), kohtueelsel menetluses olid aga väitnud, et E. Pe sõnul oli teda peksnud B.U (selles osas on mõlema tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused ristküsitluse raames avaldatud). Prokurör leidis apellatsioonis, et taoline ütluste lahknemine näitab, et M. P, L. L ja A. S kartsid B.U ja ei julgenud seetõttu viimase vastu ütlusi anda. Seoses nimetatud väitega tuleb tõdeda, et isegi, kui tunnistajad andsid hirmust süüdistatava ees kohtus valeütlusi, ei anna see alust tugineda kohtueelses menetluses antud ütlustele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt ei anna asjaolu, et kohus tuvastab ristküsitlusel antud ütluste ja KrMS § 289 lg 1 alusel avaldatud kohtueelses menetluses antud ütluste vahel põhjendamatu vastuolu, õigust tugineda kohtueelsel menetlusel antud ütlustele, vaid mõlemad ütlused tuleb jätta kõrvale. Käesoleval juhul tuleb aga tunnistajate ütlused osas, milles nad annavad ütlusi selle kohta, kas E. Pe väitel peksis teda B.U , jätta kõrvale kui lubamatu tõend KrMS § 288 lg 7 ja § 68 lg 5 tähenduses. Samal põhjusel ei saa tugineda ka Ts R ja J M ütlustele. Nagu eelnevalt märgitud, on KrMS § 68 lg-st 5 tulenevalt tunnistaja ütlused tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendid üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. E. P on ise maakohtus üle kuulatud. Seda, et ta andis kohtus ütlusi, et ei tea, kes teda peksis, ei tähenda kohtukolleegiumi hinnangul küll seda, et teda ei saanud üle kuulata. Lisaks tuleb meenutada, et E. Pe ütluste kohaselt sai tema teada, et peksjaks oli B.U, omakorda kolmandatelt isikutelt. Seega on käesolevas asjas püütud tõendada seda, et peksjaks on B.U , koguni kahekordse kuulduse kaudu. Seega jäävad tunnistajatest vaid K. L, A.H ja U. K ütlused. Nimetatud isikud viibisid 06.09.2008. a E. Pe kõrvalmaja terrassil ning enda sõnul nägid B.U kahel korral E. Pe juurde sisenemas, kusjuures esimese korra järel kostis E. Pe majast lärmi ja mütsatusi. Seda, et B.U sel õhtul tõepoolest E. Pe juures käis, tunnistas ka viimane ise, kuid väitis, et leidis eest juba läbi pekstud E. Pe. Maakohus seadis tunnistajate ütlused kahtluse alla selles, kas E. P tuli B.U-le uksele vastu, aga ka selles, kas kõrvalmajja sai olla kuulda peksmist. Kohtukolleegium nõustub sellega, et kahtlusi tekitab, kas ühest majast teise sai olla kuulda seda, mida majas karjuti, või peksmise või kukkumisega kaasnevaid mütsatusi. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. 4

(7)8. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata B.U süüdimõistmises

§ 120järgi.

Mis puutub süütamisega ähvardamisse, siis on V. S tõepoolest, nagu apellatsioonis välja toodud, maakohtus antud ütlustes öelnud, et ta „põlema panemist ei kartnud“. See tähendab, et saabumata jäi

§ 120

sätestatud tagajärg – kannatanu hirm, et tema vara rikutakse või hävitatakse – ja seega ei ole tegemist lõpule viidud teoga. Küll on aga kohtukolleegiumi hinnangul tegemist ähvardamise katsega. Asitõendi vaatlusprotokollis sisalduva telefonivestluse stenogrammi kohaselt lubas B.U üheselt V. Si kodu põlema panna. B.U teatab kohe telefonikõne algul, et tuleb V. Si juurde, nimetades ära ka aadressi, justkui kinnitamaks, et ta ikka täpselt teab, kuhu tulla. Seejärel lubab ta, et majja, kus V. S elab, hakkab põlevaid pudeleid sisse lendama, ning soovitab osta tulekustuteid (kd I; tl 79). Maakohtuga tuleb nõustuda selles, et nimetatud ähvarduse tõsiseltvõetavuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et B.U oli endal küün maha põlenud ja ta oli sellest tulenevalt ärritunud. Telefonikõnede stenogrammist nähtub, et tegemist ei olnud ühekordse ägestumisega, vaid B.U püsiva survega V. Sile. Arvestades, et süütamisähvardused olid väga konkreetsed, ei saa neid pidada lihtsalt ärplemiseks ja B.U ja V. Si omavaheliseks pea tavapäraseks suhtlemisstiiliks. Kõigist asitõendi vaatlusprotokollis olevatest telefonikõnede stenogrammidest tervikuna (kd I; tl 77-85) ja ka B.U enda ütlustest nähtub, et kõnede eesmärgiks oli mõjutada V. Sit üles tunnistama, et viimane süütas lauda põlema. Seega oli B.U ähvarduse eesmärk, et V. S, tundes hirmu oma vara pärast, tunnistaks teo üles. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium erinevalt maakohtust, et B.U pani teo toime kavatsetult. Lisaks vara süütamisega ähvardamisele süüdistati B.U ka tapmisega ähvardamises. Kohus märkis, et kohtulikul uurimisel kinnitas kannatanu, et esmalt kartis ta B.U poolset füüsilist vägivalda, kuna ta teab, et B.U on vägivaldne ja ta on peksnud oma firma töölisi. Kohtu hinnangul oli V. Sil alust karta B.U poolset füüsilist vägivalda ja pidada tapmisähvardust reaalseks, kuna B.U alkoholijoobes olekus kannatanule tehtud telefonikõned on vaieldamatult agressiivsed ja ähvardava iseloomuga. Lisaks tõi kohus välja B.U mitmed iseloomustavad asjaolud, mis samuti lisavad ähvardustele veenvust. B.U puhul on tegemist isikuga, keda on varem neljal korral kohtulikult karistatud erinevate vägivaldsete kuritegude toimepanemise eest. Kuna taoline asjaolu oli külas, maakoha tingimustes kannatanule kahtlemata teada, siis oli tal tõepoolest alust eeldada ja karta, et B.U võib ka tema suhtes vägivalda kasutada. Lisaks sellele süvendasid kannatanus hirmu süüdistatava ees veel teadmised süüdistatava vägivaldsuse kohta oma töötajate suhtes ning ka käesoleva kriminaalasja raames käsitletav süüdistus B.U poolt vägivalla kasutamine V Si isa J Si suhtes, milline oli toimunud just vahetule Ee V. Si ähvardamist. Kaitsja leidis apellatsioonis, et tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist ei ole B.U-le süüks pandud, seega on maakohus süüdistuse piirest väljunud. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Esiteks tuleb märkida, et B.U ähvardaski V. Sit tapmisega, lubades viimase „maha lüüa“. Kuna tapmine eeldab alati ka isiku tervise kahjustamist, võib tapmisähvardust pidada veenvaks ka juhul, kui ähvardatu peab selle tulemusel ohustatuks oma tervist. Käesoleval juhul V. S selgitanud, et kuna B.U on vägivaldne, pidas ta ähvarduse pinnalt võimalikuks just seda, et B.U tuleb talle kallale. Ka andis ta ütlusi selle kohta, et võttis ähvardusi tõsiselt just selle pärast, et B.U osaühingu küün oli maha põlenud. S.o V. S leidis, et Ka B.U enda ringkonnakohtu istungilgi antud selgitused kinnitasid, et B.U oli küüni põlemise tõttu tõsiselt ärritunud ja pidas põlengu süüdlaseks just V. Sit. Seega on ka ses osas täidetud kõik

§ 120koosseisu tunnused.

9. J. Si löömise episoodi kohta on kaitsja leidnud, et tõendeid, mis kinnitaks, et B.U pani toime

§ 121vastava teo, ei ole kogutud ega kohtu poolt hinnatud. Ringkonnakohus sellise 5

(7)seisukohaga ei nõustu. Maakohtu otsuses on selgelt välja toodud, millistele tõenditele kohus selle episoodi osas tugines ja millised järeldused nendest tõenditest tegi. Ka kaitsja ise analüüsib nii maakohtu poolt käsitletud tõendeid kui kohtu järeldusi. Asjaolu, et kaitsja maakohtu seisukohtadega ei nõustu, ei tähenda veel, et tõendeid ei oleks kogutud ega uuritud. Nagu maakohus on märkinud, on nii kannatanu kui B.U tunnistanud tõuklemist ja rüselust. Lisaks kannatanu ütlustele tõendavad ka SA Pärnu Haigla EMO patsiendikaart (kd I, tl 99) vigastust ja ülekuulamisprotokolli lisaks olev fotod nii vigastust kui seda, et J. S oli vasakule küljele maha kukkunud (kd I; tl 89-90). Samas on J. Si ja B.U ütlustes erinevused selles osas, kas B.U lõi J.Sit tahtlikult näkku või tabas ta teda juhuslikult tagantkätt, soovides vabaneda J.Si haardest. Ainus isik, kes ütluste kohaselt löömist pealt nägi, oli A. L. Ringkonnakohus leiab aga, et A. L ütlused tuleb ebausaldusväärse tõendina kõrvale jätta. Maakohtu istungi protokollist nähtub, et A. L paluti teises küsitluse raames näidata plaanil, kus tema asus (kd II; tl 17) ja selgitada, kas sealt oli võimalik sündmuskohta näha. Vastust protokollitud ei ole. Samas on kohtuvaidluses ka prokurör möönnud: „Tunnistaja L ei olnud võimeline kõiki sündmusi nägema, kuna metalli auto oli siis juba seal, kui situatsioon toimus. Ebausaldusväärsed võivad need ütlused olla, võib-olla on tunnistaja L l B.U vastu midagi.“ Seda, et B.U ja J. Si vahel mingi „intsident“ aset leidis, on oma ütlustes kinnitanud ka T. P, kes aga väitis ühtlasi, et ta ei näinud löömist (tl 72). Seega jäävadki ainsateks tõenditeks sündmuse käigu kohta kannatanu ja süüdistatava ütlused. Sarnaselt maakohtule peab ringkonnakohus usaldusväärsemaks kannatanu ütlusi. Maakohtuga tuleb nõustuda selles, et eespool viidatud fotost nähtuvalt oli J. Sil lõual haav, mis viitab tugevale löögile. Lisaks leiab kohtukolleegium, et kuna nii J. Si kui tunnistajate A. L ja V. Ki sõnul oli palunud politseil keelata autode äravedu, ei olnud tal vajadust B.U kinni hoida. Kaitsja on leidnud, et kui J. Sit löödi vasakult poolt, ei saanud ta vasakule küljele kukkuda. Kohtukolleegium sellega ei nõustu – ootamatu löögi tagajärjel tasakaalu kaotamisel ei pea isik kukkuma just löögi suunas. Ekslik on apellatsioonis esitatud väide, et subjektiivsest küljest eeldab süüdistuses näidatud löömine

§ 121

mõttes vähemalt otsest tahtlust.

§ 121ei sätesta, et tegu on pandav vaid vähemalt otsese tahtlusega.

Seega on

§ 15

lg 1 järgi

§-le 121 vastav tegu karistatav, kui see on toime pandud tahtlikult. Järelikult piisab

§ 16lg-st 1 tulenevalt ka kergeimast tahtluse vormist, s.o kaudsest tahtlusest.

Samas on ka maakohus ekslikult märkinud, et B.U pani teo toime otsese tahtlusega. Kuna maakohus on tuvastanud, et B.U lõi J. Sit teadvalt ja seda tahtes, on tegu pandud toime kavatsetult. 10. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi väitega, et B.U põhjustas S.R tervisekahjustused hädakaitseseisundis olles. S. R väitis maakohtus antud ütlustes, et läks „Ämma“ baari juurde, kuna B.U oli talle samal päeval mitu korda helistanud, ähvardanud ja nõudnud kokkusaamist. B.U väitis omakorda, et just S. R helistas talle. Kaitsja esitatud kõneeristuste nimekirjast (kd II; tl 32) ja B.U ütlustest S. R telefoninumbri kohta nähtub, et B.U on mitu korda helistanud S. R numbril (kõned 132, 134, 135). Kuna tegemist on tehtud kõnede nimekirjaga, siis selle alusel ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, kas S. R on helistanud B.U-le. B.U ja tema kaitsja väitel tegi uurija B.U palvel tema telefonist fotod, tuvastamaks sõnumi tekste ja telefoninumbreid. Selliseid fotosid toimikus ei ole ning puudub kinnitus, et sellised fotod üldse eksisteerivad. Kaitsja viidatud e-kirjas (kd II; tl 36) on Pärnu kriminaaltalituse kriminaalmenetleja üksnes märkinud, et kuna kriminaalasi ei ole enam tema menetluses, tuleb taotlustega pöörduda prokuröri poole. Seega ei anna nimetatud kiri vastust küsimusele, kas sellised fotod on olemas. B.U ega tema kaitsja ei ole taotlenud väidetavalt fotod teinud kriminaalmenetleja ülekuulamist, ka ei ole esitatud muid tõendeid, mis kinnitaks, et S. RB.U-le helistas, ega taotletud kohtult või prokurörilt selliste tõendite väljanõudmist. Seega saab kohus lähtuda üksnes sellest, et tõendeid, mis kinnitaks, et S. RB.U-le helistas, ei ole. Samuti peab kohtukolleegium S. R ütlusi kinnitavaks asjaoluks seda, 6

(7)et B.U kahtlustas S. R talle kuuluva küüni süütamise tellimises. Nagu eespool tuvastatud, ähvardas B.U telefoni teel ka V. Sit, keda ta kahtlustas süütamises. Eelnevast tulenevalt peab kohus tõendatuks seda, et S. R läks „Ämma“ baari juurde B.U kutsel. Seega, isegi kui B.U leidis, et S. R ründab teda, oli tegemist provotseeritud ründega. Kui rünne on provotseeritud tahtliku eetiliselt taunitava või õigusvastase käitumisega, ei ole provotseerijal hädakaitseõigust. Käesoleval juhul on S. R väitnud, et B.U ähvardas teda ning B.U-ga kokku saama läks ta põhjusel, et kartis oma naise ja lapse pärast. Seega provotseeris B.U ise eeldatava ründe tahtliku õigusvastase teoga ja seega ei olnud tal hädakaitseõigust.
  1. Kaitsja leidis, et kohus rikkus menetlusõigust sellega, et ei rahuldanud taotlust määrata B.U-le kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiis. Esiteks tuleb tõdeda, et kaitsja ei ole taotlenud kompleksekspertiisi, vaid kohtupsühhiaatriaekspertiisi korraldamist (kd II; tl 27, 82) ning lisanud, et vajadusel tuleks teha ka kompleksekspertiis. Ühtlasi leiab kohtukolleegium, et maakohus ei ole ekspertiisi määramata jätmisega kaitseõigust rikkunud. KrMS § 276 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus täiendavate tõendite kogumise taotlemise rahuldamisest keelduda, kui ta leiab, et täiendavatel tõenditel ei ole kriminaalasja lahendamisel tähtsust. Isiku suhtes kohtupsühhiaatria ekspertiis on põhjendatud juhul, kui on alust arvata, et isikul esines teo toimepanemise ajal psüühikahäire, mille tõttu ta ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtima või kui selline võime oli piiratud. Käesoleval juhul ei esine selliseid kahtlusi kinnitavaid asjaolusid. B.U on küll viibinud ravil SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus, kuid seda seoses alkoholisõltuvusega. S.o nimetatud ravil viibimine ei anna alust rääkida süüdivust välistavast või piiravast psüühikahäirest. Ka on B.U ise menetluse vältel andnud ütlusi nende tegude kohta, milles teda süüdistatakse, ning selgitanud ka oma tegude põhjuseid. Neist ütlustest nähtub, et B.U mõistis, mida ja miks ta teeb. Seega on maakohus põhjendatult jätnud rahuldamata taotluse ekspertiisi määramiseks.
  2. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 2 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu otsuse sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi. Sten Lind Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.