1 Väärteoasi nr 4-12-699 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.märtsil 2011 Jõhvi kohtumajas Kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-12-699 (2402,12,00

§ 227

lg 2 järgi määrati rahatrahv 75 trahviühikut, s.o 300 eurot ja

§ 227

lg 5 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks Kaebuse esitaja Z.P isikukood: xxx, elukohtxxx Aadress: jankill@hot.ee Juhindudes VTMS §120, § 132 p 2, 134, 135 kohus O T S U S T A S: Z.P kaebus rahuldada. Tühistada Ida Prefektuuri vanemliikluspolitseinik Heiki Linduse 02.02.2012 otsus väärteoasjas nr 2402,12,000032 osaliselt, s.o liskaristuse ehk juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks määramise osas ning teha selles osas uus otsus. Mõista Z.P-le Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 1 (üheks) kuuks. Lisakaristuse kandmise algus alates kohtuotsuse jõustumise tähtajast. Liiklusseaduse § 127 alusel on Z.P kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Rahatrahv tasuda edasikaebamisetähtaja ( s.o 30 päeva) jooksul Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB Pangas või arvele 221023778606 Swedbank pangas märkides kohustusliku viitenumbri 10220125031041. 2 Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest. Kohtuotsuse ärakirjad saata Ida Prefektuurile ja Z.P-le VTMS § 135 lg 5 kohaselt väljastusteatega või elektrooniliselt. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättesaamise kuupäevast. Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil. Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja möödumisele järgmisel kuupäeval, alates kohtuotsuse koopia kättesaamise järgmisest kuupäevast. Kui 15-päevase tähtaja viimane päev langeb puhke- või pühapäevale, loetakse 15-päevase tähtaja viimaseks kuupäevaks lähim tööpäev. MENETLUSE KÄIK 05.01.2012 koostas Ida Prefektuuri liikluspolitseinik Mihkel Põder väärteoprotokolli AB 1254269 (lk 18) Z.P suhtes selle fakti kohta, et xxx 35 km juhtis Z.P mootorsõidukit xxx kiirusega 79+-3 km/h, lubatud kiirus 50 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 26 km/h. Sõidukis oli kohustatud kasutama sõidumeerikut. 24.12.2011 kuni 04.01.2012 puudus juhikaardil salvestis, samuti polnud juhil esitada muid tõendeid ja dokumente nende kuupäevade kohta. Juhil ei olnud kontrollimiseks esitada autojuhi ametikoolitustunnistust. Nimetatud tegudega rikkus Z.P

15 lg 1 p 2,

§ 131lg 3, EMÜ 3821/85 art 15, AVS § 22 lg 1 p 4 nõudeid.

Z.P tegu on kvalifitseeritud

§ 227

lg 2,

§ 217

lg 1,

§ 238järgi.

Väärteoprotokoll oli isikule kätte antud allkirja vastu 05.01.2012 (lk 18). Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse vanemliikluspolitseinik Heiki Lindus tegi 02.02.2012 otsuse väärteoasjas 2402,12,000032, milles leidis, et isiku rikkumine on tõendatud menetlusaluse isiku enda ütlustega, kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. Otsuse kohaselt menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas sõidukiirusega 79+-3 km/h, lubatud kiirus antud teelõigul 50 km/h, ületades seejuures lubatud kiirust 26 km/h. Menetlusalune rikkus

§ 15

lg 1 p 2 nõudeid, mille eest on ette nähtud karistus

§ 227lg 2 alusel.

Isik rikkus sõidumeeriku salvestuslehe või juhikaardi kasutamise nõudeid, mis on kehtestatud

§ 131

lg 3 ja EMÜ määrusega 3821/85 art 15, väärtegu vastab

§ 217lg 1 koosseisule.

Isik rikkus sõitjate-või veoseveo nõudeid, mis on kehtestatud Autoveoseaduse § 22 lg 1 p 4, väärtegu vastab

§ 238koosseisule.

Karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Nimetatud kohtuvälise menetleja otsusega karistati Z.P KarS § 63 kohaldamisega

§ 227

lg 2 järgi rahatrahviga 75 trahviühikut summas 300 eurot.

§ 227lg 5 p 1 alusel lisakaristuseks määrati juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks.

20.02.2012 saabus Viru Maakohtule Z.P kaebus tema suhtes 02.02.2012 tehtud otsuse peale väärteoasjas nr 2402,12,

1. KAEBUS 3 20.02.2012 esitatud kaebuses palub Z.P Viru Maakohtul tühistada Ida Prefektuuri 02.02.2012 otsusega määratud lisakaristus (juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks). Või kui kohus ei tühista määratud lisakaristust täies ulatuses, siis vähendada lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuu võrra, määrates lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks. Kaebuse esitaja leiab, et temale määratud lisakaristus on ebaproportsionaalselt karm ning karistus ei vasta toimepandud teo iseloomule. Põhjendades seda järgmiselt: - toimepandud kiiruseületamine, mille eest karistus on määratud, ei olnud tahtlik, seeoli tingitud hooletusest ning teoga ei kaasnenud liiklusohtlikku olukorda. Nõustub, et asulasisesel teel liiklemine lubatust 26 km/h kiiremini on lubamatu ning selline tegu kujutab juba iseenesest märkimisväärset ohtu kaasliiklejatele. Samas pani ta rikkumise toime asulast välja sõites mõnisada meetrit enne asula lõppemist tähistavat liiklusmärki. Teelõiguga külgneval alal puudus asustus, tee külgnes põllumaadega ning tegin sellest järelduse, et asula on lõppenud ning asula lõppemist tähistavat liiklusmärki ei pannud ta lihtsalt hooletusest tähele. Seega oli tema soov suunatud liiklusreeglite järgimisele, kuid eeldasin ekslikult, et asulasisesed piirangud on lõppenud ning on asula lõppemist tähistava liiklusmärgis lihtsalt märkamatult mööda sõitnud. Seega oli rikkumine toime pandud vahetult enne asula lõppemist tähistavat liiklusmärki, rikkumine oli tingitud hooletusest ning rikkumine ei kujutanud otsest ohtu kaasliiklejatele. - väärteokaristuse eesmärgiks ei saa olla isiku ilmajätmine tööst. Kuna ta töötab osaühingus xxx metsaveo autojuhina, mis eeldab juhtimisõiguse olemasolu, siis kahekuuline eemalolek tööülesannete täitmisest toob tõenäoliselt kaasa töökoha kaotuse. Karistuse eesmärk oleks täidetud ka juhul, kui juhtimisõigusest ilmajätmise tähtaega lühendatakse 1 kuuni, mille kestel oleks tal võimalik võtta puhkus. Leian, et puhkuse ajaks juhtimisõiguse äravõtmine on piisavalt range karistus. Sellisel juhul oleks tagatud ka tematöökoha säilimine. - kohtuväline menetleja ei ole arvestanud piisavalt kergendavaid asjaolusid, so kaebuse esitaja poolt süü tunnistamine. - kohtuväline menetleja ei ole arvestanud ja konkretiseerinud käesoleval juhul kõiki võimalikke tõendeid. Kohtuvälise menetleja otsuses ei ole välja toodud konkreetselt varasemaid rikkumisi ja nende eest mõistetud karistusi. Samuti ei ole toodud isikut iseloomustavaid asjaolusid. Otsuses toodud põhjendus on universaalne ning seda saaks sisuliselt kohaldada ükskõik kelle suhtes, kes on varasemalt toime pannud õigusrikkumise. Kohtuväline menetleja ei ole isegi täpsustanud, mis liiki varasemate õigusrikkumistega ta on otsuse tegemisel arvestanud, rääkimata konkreetsete õigusrikkumise väljatoomisest. Eeltoodust tulenevalt ei ole otsus lisakaristust puudutavas osas õiguspärane ning kuulub osaliselt tühistamisele. Kaebuse esitaja avaldas, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. VASTUS KAEBUSELE Kohtuväline menetleja nõustub kirjaliku menetlusega ning palub jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata, ning esitab kirjalikult oma seisukoha väärteoasjas nr 2402,12,
2. 05.01.2012.a kell 20:33 Z.P sikukood xxx juhtis Ida-Virumaal Jõhvi-Tartu mnt 35 km-l. mootorsõidukit asulasisesel teel (lubatud 50km/h) kiirusega 79+/-3km/h, seega 4 kiiruse ületamist mitte vähem kui 26km/h. Sõidukis oli kohustatud kasutama sõidumeerikut. Ajavahemiku 24.12.2011 kuni 04.01.2012 kohta puudus juhikaardil salvestis, samuti ei olnud juhil esitada muid tõendeid ja dokumente nende kuupäevade kohta. Juhil ei olnud kontrollimiseks esitada autojuhi ametikoolituse tunnistust. Juhindudes KarS § 56 lg. 1, § 63 lg. 1 määrati karistuseks Liiklusseadus § 227 lg. 2 alusel rahatrahv 75 trahviühiku ulatuses s.o. 300 EUR-i ja Liiklusseadus §227 lg. 5 p. 1 alusel võeti lisakaristusena ära juhtimisõigus 2 kuuks. Väärteootsuse koostamisel oli arvestatud kõikide asjaoludega. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et esitatud kaebus on alusetu ning põhjendamatu. Väärteootsuse määramiseks olid kohtuvälise menetleja esindajal järgmised asjaolud:
3. Karistuse määramisel peavad olema tagatud õiguskorra kaitsmise huvid. Riik peab hoolitsema selle eest, et rahuldada ühiskonna arusaama õiglusest ja õigusest.
4. Menetlusalust isikut on varasemalt karistatud 3 korral õigusrikkumise toimepanemise eest (otsused jõustusid 09.12.2011, 25.01.2012 ja 30.01.2012). Karistusena määratud rahatrahvid ei suutnud panna menetlusalust isikut seadusekuulekalt käituma ning kahe viimase õigusrikkumise eest määratud rahatrahvid on tasumata. Seega menetlusalune isik ei ole asunud määratud karistusi täitma ning ainult rahatrahvide määramine ei mõjuta menetlusalust isikut.
5. Tulenevalt väärteotoimikust menetlusalune isik ei ole lubatud sõidukiiruse ületamise puhul süüd tunnistanud.
6. Vastulauset menetlusalune isik ei esitanud. Lähtuvalt esitatud kaebusest on menetlusalune isik püüdnud kohut eksitada, märkides toimepandud õigusrikkumiseks ainult lubatud sõidukiiruse ületamise. Väärteootsusest nähtub, et menetlusalune isik on toimepannud 3 erinevat õigusrikkumist ning karistus on määratud neist raskema eest. Lisakaristuse kohaldamisel arvestatigi menetlusaluse isiku seaduskuulekusega ning võimalust mõjutada teda õiguskuulekale käitumisele. Lähtuvalt kogutud materjalidest ilmneb, et varasemalt karistusena määratud rahatrahvid ei ole täitnud seda eesmärki. Arvestades eeltoodut ja võimalust mõjutada isikut seadusekuulekale käitumisele on kohtuvälise menetleja esindaja seisukohal, et lisakaristuse tähtaja vähendamine ei ole põhjendatud. KOHTU SEISUKOHT VTMS § 120 kohaselt maakohtunik võib kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Süüdistuse esimene osa puudutab

§ 15

lg 1 p 2 rikkumist mis on kvalifitseeritud

§ 227lg 2 järgi.

Kohus tutvus kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga lk. 20 millest nähtub, et xxx km-l teostati mootorsõiduki xxx liikluskiiruse mõõtmist. Mõõtmisel on kasutatud mõõteseadet Stalker DSR2X nr DP009663, antennid KC031279;KR009147, seadmele tehtud test 05.01.2012 kell 18.00, tulemus: töökorras. Mõõtmist teostati teepeenral 5 seisvast patrullautost. Mootorsõiduk liikus 1 sõidurajal ja liikus üksinda, lähenes. Kiirust mõõdeti sirgel teelõigul 3-4 sekundi jooksul. Seadme helisignaal oli ühtlane. Kiiruse mõõtmisel oli seadme lugem 79 km/h, mõõdetaval teelõigul lubatud kiirus 50 km/h, määramatus +- 3 km/h, seega ületamine on mitte vähem kui 26 km/h võrra. Mõõtmise ajal kasutati videotehnikat. Fikseeritud näitu näidati juhile. Menetlusalune isik keeldus protokolliga tutvumise kohta allkirja andmast. Tunnistajaks on kaasatud A.Hints. Eeltoodu on tõendatud ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga (lk 7). Kohus tuvastas, et Z.P poolt juhitud mootorsõiduk liikus xxx

§ 15lg 1 p 2 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 km/h.

Eelnimetatud teelõigul lubatud maksimaalse sõidukiiruse piiranguks on 50 km/h, kuna tegemist on asulasisese teega. Z.P sõiduki kiiruseks antud teelõigul oli mõõdetud 79+-3 km/h, seega ületamine vähemalt 26 km/h võrra.

§ 227

lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut ( see on 400 eurot – 1 trahviühik on 4 eurot). Seega pani menetlusalune isik toime

§ 227

lg 2 sätestatud rikkumise, mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurema sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h, mille eest on ette nähtud karistuseks kuni 100 trahviühikut. Süüdistuse teine osa puudutab

§ 131

lg 3, EMÜ määruse nr 3821/85 artkli 15 ehk sõidumeeriku salvestuslehe või juhikaardi kasutamise nõuete rikkumist, mis on kvalifitseeritud

§ 131lg 3 järgi.

Kohus on väärteoprotokolli pinnal tuvastanud, et ajavahemikul 24.12.2011-04.01.2012 kohta puudus juhikaardil salvestus. Samuti ei olnud juhil esitada muid tõendeid ja dokumente nende kuupäevade kohta. Sõidumeeriku kasutamise kohustuslikkus tuleneb EMÜ 3821/85 määrusest ning

§-st 131 lg 1.

§ 131

lg 3 sätestab, et kui sõidumeeriku kasutamine on kohustuslik, peab juht sõiduja puhkeaja andmed salvestama sõidumeerikuga nõukogu määruse (EMÜ) nr 3821/85 artikli 15 kohaselt. EMÜ 3821/85 määruse art 15 lg 1 b) oma teekonna lõpul välja trükkima andmed sõidumeeriku poolt salvestatud ajavahemike kohta, märkima üles sõidumeeriku poolt mitte salvestatud ajavahemikud, mil ta väljatrüki koostamisest alates teostas teisi töid, oli valmisolekuseisundis või võttis puhkeaja, ning kandma sellele dokumendile andmed, mis võimaldavad juhi kindlakstegemist (nimi, juhikaardi või juhiloa number), samuti oma allkirja. Oma teoga, mis seisnes selles, et ajavahemike 24.12.2011-04.01.2012 kohta puudus Z.P juhikaardil salvestus, rikkus ta EMÜ määruse 3821/85 art 15 nõuet, mis on väärteokorras karistatav § 217 lg 1 alusel -juhikaardi kasutamise nõuete rikkumine.

§ 217

lg 1 sätestab, et mootorsõidukile paigaldatud mehaanilise või digitaalse sõidumeeriku salvestuslehtede või juhikaardi kasutamise või nende lugemise võimalusele kehtestatud nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. 6 Süüdistuse kolmas osa puudutab AVS (Autoveoseadus) § 22 lg 1 p 4 rikkumist, mis on kvalifitseeritud

§ 238järgi. AVS § 22 sätestab autoveo õigust tõendavate dokumentide kontrollimiseks esitamise kohustuse

§ 238

alusel.

§ 238

sätestab, et mootorsõiduki- või trammijuhi poolt sõitjate- või veoseveo nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Z.P tunnistab väärteo toimepanemist ning selle asjaolude ning tõendatuse osas vaidlus puudub. Vaidluse esemeks on vaid lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus ei tuvastanud teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Z.P on ühe teoga toime pannud mitmele eri süüteokoosseisule vastava väärteo. Seetõttu kohaldatakse KarS § 63 lg 1 järgi üks põhikaristuse seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Karistuse määramisel on kohtuvälise menetleja ametnik seda põhimõtet järginud ning karistuse määranud

§ 227lg 2 järgi.

02.02.2012 tegi kohtuväline menetleja otsuse, millega tunnist ati süüdi

§ 227lg 2, § 217 lg 1, § 238 järgi ja karistati Z.P Kar

S § 56 lg 1 ja 63 lg 1 sätteid kohaldades

§ 227

lg 2 alusel rahatrahviga summas 300 eurot ja

§ 227lg 5 p 1 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks.

Kaebuse esitaja palus lisakaristuse tühistamist täies ulatuses või siis juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuuks. Kaebuse esitaja töökoht metsaveo autojuhina eeldab juhtimisõiguse olemasolu ning juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks kaotab ta töö. Karistuse eesmärk oleks täidetud ka juhul, kui juhtimisõigusese ilmajätmise tähtaega lühendatakse 1 kuuni, mil tal oleks võimalik võtta puhkus. Karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 näidatud karistuse eesmärkidest. Karistus määramisel ja mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduda edaspidi süütegude toimepanemist ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise aluseks on isiku süü toimepandust. Kohtuvälise menetleja otsuses on õigesti märgitud, karistuse kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

§ 227lg 2 sätestatud maksimaalne määr on 400 eurot, keskmine on 200 eurot.

Menetlusalusele isikule määratud rahatrahv on 75 trahviühikut, s.o 300 eurot. Rahatrahvi määramine suuruses üle kesmise on põhjendatud, sest isik pani ühe teoga kolm väärtegu. Teo toimepanemise ajal oli isik väärteokorras karistatud 2 korral Teedeseaduse § 40-1 alusel. Käesolevaks ajaks on Z.P 3 korral väärteokorras karistatud Teeseaduse rikkumise eest. Sellest nähtub, et kõik isiku karistused on seotud 7 tema professionaalse tegevusega- metsaveoki autojuht. Karistused on kehtivad. Kaks viimast rahatrahvi 720 eurot ja 400 eurot on tasumata. Arvestades Z.P isikut ja tema varasemat õigusevastast käitumist liikluse valdkonnas, leiab kohus, et rahatrahvi määramine summas 300 eurot ehk ligilähedane maksimummäärale on põhjendatud. Kohus leiab, et lisakaristuse määramine, juhtimisõiguse äravõtmine on iseenesest põhjendatud, sest Karistusregistri teatisest ( lk 28-29) nähtub, et varasemad rahatrahvid ei ole Z.P-le piisavat mõju avaldanud. Lisakaristuse määramine võib panna ta hoiduma liiklusalaste tegude toimepanemisest. Ainult põhikaristuse nimelt trahvi kohaldamist Z.P puhul enam ilmselt ei piisa. Lisakaristuse määr on vastavalt

§s 227 lg 5 p 1 sätestatule võib olla 1 kuni 3 kuud. Isikule on määratud lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks. Kohus peab õiglaseks vähendada lisakaristuse pikkust ühe kuu võrra, et anda isikule esimese aga tõsiseltvõetavama signaali, et väärteoprotokollis kirjeldatud õigusvarsane tegevus on sügavalt taunitav ja karistatav. Lisakaristuse määramine võib talle avaldada täiendavat mõju ja panna ta hoiduma liiklusalaste tegude toimepanemisest. Samas kui antud karistus ei avalda piisavat mõju ja isik jätkab väärtegude toimepanemist, saab teda mõjutada muuhulgas ka pikaajalisema lisakaristuse kaudu. KOHTU MEE™ED Z.P kaebus kohtuvälise menetleja Ida Prefektuuri vanemliikluspolitseinik Heiki Linduse poolt tehtud 02.02.2012 otsuse peale väärteoasjas 2402,12,000032 tuleb rahuldada, lisakaristuse osas, teha asjas uus otsus. Mõista Z.P-le lisakaristusena

§ 227lg 5 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Inna Kirsipuu