4-11-2752/24

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Pärnu Maakohus Kohtuasja number 4-11-2752 Otsuse kuupäev

1. detsember 2011 Kuressaares Kohtunik Külli Mõlder Kohtuasi Z.B kaebus kohtuvälise menetleja otsusele Vaidlustatud lahend Lääne Prefektuuri Kuressaare politseijaoskonna
3. 2011.a. otsus väärteoasjas nr. 2740,11,001404 Kaebuse esitaja Z.B Menetlusosalised Kaebuse esitaja Z.B (isikukood xxx, ) Lepinguline kaitsja Mihkel Tuus e-post kompleks@tt.ee kohtuväline menetleja Kuressaare politseijaoskond, esindaja Meelis Juhandi Asja läbivaatamise kuupäev
4. juuni 2011 Resolutsioon Jätta rahuldamata Z.B kaebus Lääne Prefektuuri Kuressaare politseijaoskonna
6. 2011.a. otsusele väärteoasjas nr. 2740,11, 001404 ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Jätta menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad pooled esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule sama Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumaja kaudu, teatades hiljemalt seitsme päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kuulutamise päevast kirjalikult oma soovist kasutada kassatsiooniõigust ja esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul arvates päevast mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõigus on kohtumenetluse pooltel advokaadist esindaja vahendusel. Kohtuotsuse lõpposa tehakse teatavaks
7. detsembril 2011 juhul, kui pooled esitavad teatise kassatsiooni esitamisest, on kohtu põhjendatud otsus pooltele tutvumiseks kättesaadav
8. jaanuaril
9. Kassatsiooniteate esitamata jätmise korral piirdub kohus otsuse lõpposaga. Asjaolud
10. juuni 2011.a. otsusega väärteoasjas nr. 2740,11,001404 on Lääne Prefektuuri Kuressaare politseijaoskond menetlus- ja ennetusteenistuse teenistuse vanema Meelis Juhandi isikus 30 mõistnud kaebuse esitaja Z.B süüdi Liiklusseaduse § 74 lg. 1 järgi kvalifitseeritavas väärteos. Otsuse kohaselt eiras Z.B, juhtides mootorsõidukit,
12. 2011 kell
13. 29 Piiri tn. 19, Kuressaares tahtlikult talle politseiametniku poolt käega antud kohustuslikku peatamismärguannet, rikkudes sellega Liiklusseaduse § 18 1 lg. 1 nõudeid, mille kohaselt on juht kohustatud sõiduki peatama, kui selleks on kohustusliku märguande andnud käesoleva seaduse § 46 lõikes 1 nimetatud isik (edaspidi kontrollija). Kui kontrollija ei ole peatumiskohta näidanud, tuleb peatuda parempoolsel teepeenral, selle puudumisel sõidutee parempoolse ääre lähedal. 30 Karistusena mõistis kohtuväline menetleja Z.B-le LS § 74 lg.1 alusel rahatrahvi 30 100 trahviühikut e. 400 € ja LS § 74 lg. 1’1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise neljaks kuuks. Menetlusalune isik kohtuvälise menetleja otsusega ei nõustunud ja on
15. 2011 esitanud kohtusse kaebuse. Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused Kaebuse esitaja leiab, et kohtuväline menetleja on väljunud väärteoasja arutamise piiridest. Seda põhjusel, et on viidanud menetlusaluse isiku poolt toime pandud üldohtliku iseloomuga süüteole, kuna peatumismärguannet eirates seadis ta ohtu nii enese kui teiste kaasliiklejate elud. Kaebuse esitaja arvates pidas otsuse tegija siin silmas tema käitumist peale peatamise märguande eiramist väärteoprotokollis märgitud kohas, e. siis tema liikumist Tallinna tänaval ja edasi Kuivastu maanteel ülisuure kiirusega. Kuna viimast aga väärteoprotokollis kirjeldatud ei ole, siis ei saanud kohtuväline menetleja seda ka otsuse tegemisel arvestada ja on sellega rikkunud menetlusaluse isiku õigust teada, milles teda süüdistatakse. Lisakaristuse määramisel on kohtuväline menetleja tuginenud just asjaoludele, mida väärteoprotokollis ei ole. Seetõttu on kohtuväline menetleja teinud põhjendamatuid järeldusi. Kaebuse esitaja ei nõustu, et tema käitumises esines karistust raskendava asjaoluna teo toimepanemine üldohtlikul viisil. Seetõttu on ka lisakaristuse määramine põhjendamata. Kohtuväline menetleja ei ole arvesse võtnud puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna. Ka ei ole arvesse võetud, et menetlusalusel isikul puudusid varasemad karistused. Kaebuse esitaja sõnul pani ta rikkumise toime põhjusel, et tal oli ekslik arusaam, et kuivõrd politseiametnik ei tohi liiklejat ilma põhjuseta peatada ja kuna tema ei olnud mingit rikkumist toime pannud, ei olnud ta kohustatud peatuma. Lähtudes eeltoodud asjaoludest ja tuginedes V™S § 132 p. 2 palub kaebuse esitaja tühistada Lääne Prefektuuri Kuressaare pj
16. juuni 2011.a. otsuse väärteoasjas nr. 2740,11,001404, ning teha asjas uus otsus, millega väärteo menetlus lõpetatakse V™S § 30 lg. p 1alusel 30 otstarbekuse kaalutlusel või millega Z.B mõistetakse süüdi väärteos LS § 74 lg. 1 järgi ja karistusena määratakse rahatrahv mitte enam kui 5-10 trahviühikut. 14.novembril 2011 esitas kaebuse esitaja täienduse oma kaebusele. Kaebuse esitaja on seisukohal, et süüteokoosseisu kolmeastmelisest struktuurist tulenevalt peab kohus kõigepealt tuvastama, kas on täidetud süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Menetlusalune isik väidab, et käesoleval juhul need täidetud ei ole. Asjas kohaldamisele kuuluva kuni
17. juunini
18. a kehtinud liiklusseaduse § 74-30 lg 2 kohaselt on sõiduki peatamise märguanne kohustuslik, kui selle on kehtestatud korras andnud politseiametnik, abipolitseinik või muu isik, kes on selleks volitatud seaduse või seaduse alusel antud muu õigusaktiga. Riigikohus on
19. mail
20. a väärteoasjas nr 3-1-1-25-08 tehtud otsuse punktis 7 rõhutanud, et nimetatud sättest tulenevalt saab kohustusliku peatamise märguandest rääkida ainult juhul, kui selle andmisel on järgitud kehtestatud korda. Menetlusalune isik on seisukohal, et temale ei ole
21. mail
22. a Kuressaares Piiri tänaval elamu nr 19 juures antud kehtestatud korrale vastavat peatamismärguannet. Kuni
23. juunini
24. a kehtinud liiklusseaduse § 46 lg 2 kohaselt kehtestas liikluse reguleerimise ja liiklusjärelevalve teostamise korra Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsus kehtestas Liikluse reguleerimise korra
25. veebruari
26. a määrusega nr 66 ning Liiklusjärelevalve teostamise korra
27. veebruari
28. a määrusega nr
29. Nimetatud kordades on sõiduki peatamise märguande andmine reguleeritud erinevalt, kaebuse esitaja peab siinkohal silmas just märguande andmist ilma alarmsõidukit kasutamata. Liikluse reguleerimise korra §-s 7 oli sätestatud, et liikluse reguleerimise märguanded antakse kas musta-valgevöödilise sauaga (punkt 1), punase helkurkettaga (punkt 2) või liiklusmärgi „Sõidu keeld“, „Tollikontroll“ või „Politseikontroll“ kujutisega kettaga. Nimetatud punktidele järel oli eraldi lause: „Reguleerija võib märguande anda ka käega“. Seega lubas Liikluse reguleerimise kord anda liikluse reguleerijal sõiduki peatamise märguande ka ilma abivahendit kasutamata, nö varustamata käega. Teisiti oli reguleeritud aga liiklusjärelevalve teostaja poolt sõiduki juhile peatamise märguande andmine Liiklusjärelevalve teostamise korra §-s
30. Nimetatud paragrahvis on märgitud: „Peatamise märguande juhile annab liiklusjärelevalve teostaja: 1) käega (sauaga, helkurkettaga, punase märgutulega).“ Osundatud sättest, so § 32 punktist 1 tuleneb, et väljaspool alarmsõidukit on liiklusjärelevalve teostaja õigustatud andma juhile peatamise märguande käega, milles on kas sau, helkurketas või punane märgutuli. N.ö. varustamata käega peatamismärguande andmist Liiklusjärelevalve teostamise kord ette ei näinud. Et tegemist ei olnud pelgalt grammatilise erinevusega tõendab asjaolu, et ka alates
31. juulist
32. a kehtivas liiklusseaduses on liikluse reguleerija märguanded ja liiklusjärelevalve teostaja poolt juhile antava peatamise märguande andmine reguleeritud erinevalt. Nimetatud seaduse § 10 lg-s 8 on sätestatud: „Liikluse reguleerimise märguanded antakse: 1) musta-valgevöödilise sauaga; 2) punase helkurkettaga; 3) liiklusmärgi «Sõidu keeld» kujutisega kettaga; 4) käega.“ Sama seaduse § 200 lg-s 1 on sätestatud liiklusjärelevalve teostaja poolt juhile peatamise märguande andmise viisid. Ilma alarmsõidukit kasutamata antava peatamismärguande kohta on sätestatud: “Peatamise märguande juhile annab liiklusjärelevalve teostaja: 1) käega (sauaga, helkurkettaga, punase märgutulega).“ Seega ei näe ka kehtiv liiklusseadus liiklusjärelevalve teostamisel ette juhile peatamise märguande andmist nö varustamata käega. Meie arvates on märguande andmise erineva viisi kehtestamine liikluse reguleerimisel ja liiklusjärelevalve teostamisel tingitud asjaolust, et liikluse reguleerimise vajadus võib tekkida ilma, et reguleerijal oleks seda võimalik ette näha ning end abivahendiga varustada. Kuid liiklusjärelevalve teostamisele asumist on selleks õigustatud isikul võimalik näha ette ning varustada end nõutava abivahendiga. Käesoleval juhul teostasid politseiametnikud oma tööülesannete täitmise korras liiklusjärelevalvet väljaspool alarmsõidukit, kuid ei kasutanud menetlusalusele isikule sõiduki peatamiseks märguande andmisel abivahendit. Nii välijuht Andres Vassar kui patrullpolitseinik Andres Mook on seletanud, et A. Vassar andis Z.B-le märguande sõiduki peatamiseks kätega, ilma nõutud abivahendit kasutamata. A. Vassar on seletanud, et ta tõstis tähelepanu äratamiseks üles parema käe ning seejärel osutas vasaku käega, milles hoidis kiirusemõõtjat, juhile kohale, kuhu ta peab seisma jääma. Seega ei olnud A. Vassaril märguande andmisel käes Liiklusjärelevalve teostamise korra § 32 p-s 1 ettenähtud abivahendit – saua, helkurketast või punast märgutuld. Ka A. Mook´i ütlustest ei nähtu, et A. Vassar oleks abivahendit kasutanud. Lähtudes eeltoodust leiab menetlusalune isik, et kuivõrd talle ei antud sõiduki peatamiseks märguannet selleks kehtestatud korras, ei ole ta pannud toime väärtegu, mille eest teda karistati. Menetlusalune isik palub lõpetada väärteomenetluse V™S § 29 lg 1 p 1 alusel tema teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Teiseks soovib menetlusalune isik rõhutada, et politseitöötaja Andres Vassar rikkus tema poolt juhitava sõiduki peatamiseks ootamatult sõiduteele joostes Liiklusjärelevalve teostamise korra § 30 lg-s 5 sätestatud ohutusnõudeid ning seadis sellega ohtu nii enda kui autos viibivate isikute elu ja tervise. Menetlusalusel isikul ei olnud võimalik sõidukit enne liiklusjärelevalve teostajani jõudmist peatada, otsasõidu vältimiseks tuli tal kontrollijast mööda sõita. Menetlusalune isik taotleb, et kohus annaks väärteoasja läbivaatamisel õigusliku hinnangu ka liiklusjärelevalvet teostanud A. Vassari eeltoodud käitumisele sündmuskohal. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja leiab, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata. Väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas mõõdeti menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruseks asulasisesel teel 74 km/h ja talle anti kohustuslik peatumismärguanne, kuid menetlusalune isik eiras antud märguannet ja jätkas liikumist. Kui talle järgnes patrullauto, jätkas ta liikumist juba suure kiirusega ja peatus alles Risti-Virtsu-Kuivastu-Kuressaare maantee
33. kilomeetril e. üle kümne kilomeetri linnast väljas. Otsuse tegemisel on kohtuväline menetleja tuginenud väärteomaterjalidele, eelkõige tunnistajate ütlustele. Eelkõige tundis end ohustatuna kaassõitja X X, kes viibis suurel kiirusel põgenevas autos. Sõiduk peatus lõpuks tehnilistel põhjustel- ilmselt ülekuumenemine. Ka ei nõustu kohtuväline menetleja väitega,et peatumise märguanne anti kehtivat korda rikkudes. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega ja kuulanud ära tunnistajate ütlused ja protsessiosaliste seletused, on asunud seisukohale, et Z.B kaebus on põhjendamata tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel: Väärteoasjas kogutud tõendite kohaselt juhtis Z.B
35. 2011 kell 11.29 Piiri tänaval, Kuressaares sõiduautot X, . Sõiduki kiiruseks mõõdeti asulasisesel teel 74 km/h /t.l. 36/. Seega oli olemas alus tema peatamiseks. Küsimus on selles kas politseiametniku antud peatumismärguanne oli nõuetekohane ja sellega kohustuslik liiklejale. Kaebuse esitaja poolt viidatud lahendis 3-1-1-25-08 on Riigikohus asunud seisukohale, et kohustuslikust peatamise märguandest saab rääkida vaid juhul, kui selle andmisel on järgitud kehtestatud korda. Täpsete nõuete kehtestamine peatamismärguandele on vajalik, et liiklejal oleks võimalik üheselt aru saada, kuidas nad peavad toimima. Peatamismärguande andmist reguleerib liikluseeskiri, mille kohaselt liikleja peab peatuma, kui reguleerija on tõstnud käe üles ja osutab peatumiskohta. Peatamismärguande saanud juht peab kohe peatuma. Kui reguleerija pole kohta näidanud, tuleb peatuda parempoolsel teepeenral, selle puudumisel sõidutee parempoolse ääre lähedal. Liiklusseaduse § 46 lg. 2 alusel kehtestatud Liiklusjärelevalve teostamise korra (
37. 2001.a. VV määrus nr. 67) § 30 lg. 1 p. 1 järgi sõiduk peatatakse kontrollimiseks, kui rikutakse liiklusalaste õigusaktide nõudeid. Sama korra § 21 järgi kasutatakse liikluse reguleerimiseks lisaks käega antavatele märguannetele saua, helkurketast, ajutist liiklusmärki või muid liikluskorraldusvahendeid. Sama korra § 32 p. 1 järgi peatamise märguande juhile annab liiklusjärelevalve teostaja: käega (sauaga, helkurkettaga, punase märgutulega). Kohus asub seisukohale, et esitatud tõendite kohaselt oli olemas alus kaebuse esitaja poolt juhitava sõiduki peatamiseks, kuna sõiduki juht rikkus liikluseeskirjade nõuet ja ületas asulasiseselt ettenähtud lubatud sõidukiirust vähemalt 20 km/h võrra, mida kinnitab kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll /t.l. 13/. Seetõttu ei pea kohus kaebuse esitaja sellekohaseid vastuväiteid põhjendatuks, sest juht on kohustatud sõiduki kiirust jälgima, et mitte ületada lubatud sõidukiirust. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et peatamisemärguande andmisel on oluliselt rikutud peatamismärguande andmise korda, põhjusel, et märguande andmiseks pidi politseiametnik kasutama saua või helkurketast. Kohtu hinnangul ei saa eeltoodud sätteid selliselt tõlgendada. Seadus lubab peatamise märguande anda tõstetud käega ja juht on kohustatud peatuma ka siis kui märguande andja ei osunda konkreetsele peatumiskohale. Seda enam, et tegemist oli valge ajaga ja nähtavus sündmuskohal oli hea. Politseiametnik andis märguande, tõstes käe ja osundades teise käega peatamiskohale. Asjaolu, et osundav käsi ei olnud suunatud üle keha, nagu see on näidatud liikluseeskirja joonisel, vaid kehast eemale, ei saa pidada siinjuures määravaks. Oluline on siinjuures, kas antud märguanne oli juhile üheselt arusaadav. Kaebuse esitaja on küll väitnud, et ei saanud märguandest aru, kuid seda ei saa pidada usutavaks ja põhjendatuks põhjusel, et kaassõitjana sõidukis viibinud M-L. Xu seletuse kohaselt sai ta politsei antud märguandest aru üheselt- anti peatamismärguanne. Kuna Z.B sõitis, vaatamata sellele, edasi, siis küsis tunnistaja, et mida ta teeb, ta ju nägi politseinikke, siis Z.B vastas, et teeb natuke nalja. Tunnistaja kinnitusel kiirendas Z.B, et politseiauto eest ära sõita. Kiirus oli väga suur, juht ei peatanud ka politseiauto märguande peale, vaid alles siis kui sõiduki mootor ülekuumenemise tõttu tõrkuma hakkas. Ka on tunnistaja ütlustega ümber lükatud kaebuse esitaja väide, et politseiametnik jooksis tema sõidukile ette ootamatult ja tal ei olnud võimalik enam reageerida. Tunnistaja sõnul ei toimunud sõiduki liikumissuunas muutust, vaid see liikus kogu aeg otse. Sellest võib järeldada, et tegelikult oli peatamismärguanne antud viisil, mis oli liiklejale arusaadav ja oli täitmiseks kohustuslik. Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanuks juht seda ka selliselt tajuma. Eirates kohustuslikku märguannet on Z.B toime pannud teo toimepanemise ajal kehtinud Liiklusseaduse § 181 lg. 1 nõuete rikkumise, mille kohaselt on juht kohustatud sõiduki peatama, kui selleks on kohustusliku märguande andnud käesoleva seaduse § 46 lõikes 1 nimetatud isik (edaspidi kontrollija). Kui kontrollija ei ole peatumiskohta näidanud, tuleb peatuda parempoolsel teepeenral, selle puudumisel sõidutee parempoolse ääre lähedal. Z.B poolt väärteo toimepanemine on tõendatud kohtuistungil ära kuulatud tunnistajate M-L Xu /t.l. 24 ja 84/ ja A. Mooki /t.l. 27ja 85/ ütlustega selle kohta, kuidas toimus peatamisemärguande andmine. M.- L. X on seejuures avaldanud veendumust, et Z.B sai aru, et teda peatati, kuid väitis, et teeb veidi nalja. KarS § 2 lg. 2 järgi karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 15 lg. 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kaudsest tahtlusest saab rääkida siis, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohtu hinnangul esines Z.B tegevuses tahtlus, sest eirates politseiametniku poolt antud, talle arusaadavat, peatamismärguannet ja väites, et tahab nalja teha, on Z.B tahtlikult toime pannud rikkumise, milles ta süüdi mõisteti. Kohtuvälise menetleja otsuse on teinud selleks pädev menetleja. Menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust. Karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Kuigi karistust raskendava asjaolu olemasolu teo üldohtlikkuse näol on vaieldav, ei saa karistust kergendava asjaoluna arvesse võtta ka puhtsüdamlikku kahetsust. Oma käitumisega ei ole kaebuse esitaja seda kahetsust üles näidanud. Kiirendades peale peatamismärguannet ja jättes reageerimata talle operatiivauto sireeniga antud märguandele on ta selgelt väljendanud oma suhtumist toimuvasse ja seda ei saa tõlgendada kahetsusena. Z.B on esialgsel ülekuulamisel /t.l. 33/ kinnitanud, et sai aru antud märguandest, kuid kuna teda ei olnud alust peatada, siis ta leidis, et ta seda tegema ei pea. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohus jättis arvesse võtmata tunnistajate A. Vassar’i ja M. Lõugase kohtuvälises menetluses antud ütlused, kuna tunnistajate kohtuistungile ilmumata jäämise põhjused on ebaselged. Väärteoasja menetluskulud jätab kohus kaebuse esitaja kanda. Kohus juhindub otsuse tegemisel V™S § 132 p.1, 133-
38. Kohtunik /allkiri/