1-10-14284/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2012, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-14284 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kriminaalasi Kaja F.V ja F.V süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. jaanuari 2012 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatavate kaitsja Monica Meristo Prokurör Sirje Merilo Kaja F.V, isikukood 46410075218, XXX; varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Süüdistatavad Kaitsja F.V , isikukood XXX; kriminaalkorras karistamata Monica Meristo XXX; varem RESOLUTSIOON
3. Tühistada maakohtu otsus Kaja F.V õigeksmõistmises 5.12.2010 kannatanu R.A. suhtes toimepandud kehalise väärkohtlemise episoodis, samuti Kaja F.V-le mõistetud karistuse osas.
4. Teha nimetatud osas uus otsus, millega: 2.1 Tunnistada Kaja F.V süüdi KarS § 121 järgi R.A. kehalises väärkohtlemises 5.12.
5. 2.2 Mõista Kaja F.V-le KarS § 121 järgi karistuseks 2 kuud vangistust, mis jätta KarS § 73 sätteid kohaldades 3-aastase katseajaga tingimuslikult kohaldamata, kui Kaja F.V ei pane selle kestel toime uut tahtlikku kuritegu.
6. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
7. Prokuröri apellatsioon rahuldada.
8. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
9. Mõista Eesti Vabariigilt Kaja F.V ja F.V kasuks välja 100 (ükssada) eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Kaja F.V anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta 19.03.2010 kella 21.30 paiku XXX asuva XXX spordihoone juures haaras alaealisel V.K. käega näost kinni ning pigistas, millega tekitas kannatanule valu ja vasakul ninasõõrmel ja vasakul põsel marrastuse. Samuti lõi ta alaealist O.T. käega korduvalt näo piirkonda, millega tekitas kannatanule valu ja 4 cm marrastuse parema kulmu kohal, 3 cm marrastuse parema silma all ja hematoomi ning ninajuure turse. Veel süüdistati Kaja F.V selles, et ta 05.12.2010 kella 11.00 paiku XXX maja juures tungis kallale R.A. , lüües talle korduvalt rusikatega selga, pähe ja näkku, põhjustades kannatanule füüsilist valu. Süüdistuse kohaselt pani K. F.V toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. F.V anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta 19.03.2010 kella 21.30 paiku XXX asuva XXX spordihoone juures lõi alaealiste V.K. ja M.N. pead omavahel tugevalt kokku ja seejärel tõukas neid tugevalt vastu seina, tekitades kannatanutele füüsilist valu. Ka tema käitumine kvalifitseeriti KarS § 121 järgi
11. Viru Maakohtu
12. jaanuari 2012 otsusega mõisteti K. F.V ja F.V süüdi KarS § 121 järgi 19.03.2010 aset leidnud episoodis ja mõisteti kummalegi süüdistatavale karistuseks 1 kuu vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimuslikult 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. 5.12.2010 episoodis mõisteti K. F.V õigeks. Kohus motiveeris enda otsust järgmiselt. 2.1 Vaidlust ei ole selles, et kannatanute ja süüdistatavate vahel toimus 19.03.2010 õhtul XXX spordihoone juures intsident, mille käigus Kaja F.V ja F.V püüdsid korrale kutsuda hoone juures hullavaid ja lumega loopivaid noorukeid. Vaidlus on selles, kas süüdistatavad ründasid kannatanuid valu tekitaval viisil. Süüdistatavate Kaja F.V ja F.V süüd eitavaid ütlusi peab kohus ennastõigustavateks ja ebausaldusväärseteks ning kantuteks soovist vabastada end vastutusest. Need on vastuolulised ja kummutatud teiste asjas olevate usaldusväärsete tõenditega, s.o kannatanute O.T. , M.N. ja V.K. ütlustega selle kohta, et 19.03.2010 õhtul ründasid neid just Kaja ja F.V. M.N. ütlustes selles kohta, et kohtueelsel uurimisel tema avaldas, et ei näinud, mida Kaja F.V O.T. le tegi, ei näe kohus vastuolu, kuna kohtuistungil antud ütlustes selgitas ta, et ei näinud täpselt mida Kaja F.V tegi, st kas ta lõi O. lahtise käe või rusikaga, kuid ta nägi et lõi. Seda, et Kaja F.V lõi O.T. kinnastamata lahtise käega korduvalt näkku, ütles O.T. ise ning seda kinnitas ka V.K. , kes selgitas, et Kaja F.V lõi O. käega rohkem kui ühe korra. M.N. ja V.K. andsid mõlemad ütlusi selle kohta, et F.V haaras neil mõlemal turjast kinni ning lõi seejärel peadpidi kokku, mille tagajärjel mõlemad said haiget. Seejärel haaras F.V neil rinnust ning tõstis nad seina äärde, ähvardades, et järgmine löök tuleb vastu lõugu. F.V ise möönis, et poisid, keda ta kinni pidas, võisid peadpidi kokku põrkuda ja et spordihoone seina äärde pani ta poisid „mitte väga rahulikult”. 2 Kohtul ei ole põhjust kahelda kannatanute ütlustes, kuna need on antud eluliselt usutavalt, olles teineteisega kattuvad ning neid kinnitavad ka muud objektiivsed tõendid, so perearsti tõend O.T. l ja V.K. tuvastatud vigastustega. Edasiselt leidis kohus, et süüdistatavad realiseerisid KarS § 121 objektiivse ja subjektiivse koosseisu, nende käitumises puudusid õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. 2.2 Kaja F.V-le süüks arvatud kuriteoepisoodis kannatanu R.A. suhtes 5.12.2010, on kohtule esitatud tõenditeks kannatanu ja süüdistatava ütlused ning tunnistajate M.A. ja V.T. ütlused, kes aga kumbki sündmusi vahetult tajunud ei ole. Nii R.A. kui Kaja F.V möönavad, et nende omavahelised suhted on halvad juba mitmeid aastaid. Seda kinnitasid ka tunnistajad M.A. ja V.T. Kaja F.V tunnistas, et 5.12.2010 tekkis tema ja R.A. vahel oma kortermaja juures õues koerte pärast sõnavahetus, kuid eitas kategooriliselt R.A. löömist. R.A. andis ütlusi, mis kinnitasid tema ja Kaja F.V vahel toimunud sõnavahetust ning Kaja F.V ähvardusi ja rünnakut tema vastu. Tunnistaja V.T. andis kohtus ütlusi kui majanaaber, kelle teada tülid F.V ja A. vahel on tekkinud nii koerte kui ühisuse rahaasjade pärast, kuna F.V on ühisusele võlgu. Sellest, et Kaja F.V olevat R.A. at löönud, kuulis ta vaid hiljem R.A. käest kohtule teadmata kuupäeval; vigastusi ei näinud, kuid R.A. oli väga ärritunud. M.A. ütluste kohaselt tuli abikaasa tuppa ning rääkis, et ta oli Kaja F.V-ga konflikt, mis sel korral eriti hulluks läks, kuna Kaja oli teda ähvardanud ja rünnanud, tagudes kätega pähe ja rindu. Vigastusi ta abikaasal ei näinud, nägu oli küll punane ja lapiline, kuid see võis olla ka õues töötegemisest. Seega kumbki tunnistajatest ei ole sündmust vahetult tajunud ning on sisuliselt tegemist nn sõna-sõna vastu situatsiooniga. Kohtu hinnangul ei saanud Kaja F.V ja R.A. vaheline konflikt kesta kuigi kaua, kuna M.A. ütlusest nähtub, et kuuldes väljas kriiskamist läks ta kohe rõdule vaatama, mis väljas toimub ja siis läks Kaja F.V juba minema. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04 märgib, et nn sõna-sõna vastu situatsioonides peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang ehk teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Süüdimõistev kohtuotsus võib põhimõtteliselt tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele, kuid sellisel juhul tuleb eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust. Kohus ei kahtle kannatanu R.A. ütlustes selle kohta, et tal tekkis 05.012.2010 järjekordne konflikt Kaja F.V-ga ning et viimane võis teda ka rünnata, kuid tema ütlusi ei toeta ükski muu tõend. Võttes arvesse Kaja F.V ja R.A. vahelisi pikaajaliselt pingelisi suhteid, ei pea kohus võimalikuks teha süüdimõistvat kohtuotsust tuginedes vaid kannatanu ütlustele. Kohtu hinnangul R.A. ütlustest nähtub, et kõik Kaja F.V-ga seonduv on tema jaoks negatiivne ning sellises olukorras peab kohus põhjendatuks tõlgendada asjas tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks, mõistes Kaja F.V nimetatud süüteoepisoodis õigeks.
13. Maakohtu otsuse vaidlustasid nii prokurör kui ka süüdistavate kaitsja. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on järgmised. 3.1 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist K. F.V õigeksmõistmises 5.12.2010 episoodis, samuti talle mõistetud karistuse osas. 3.1.1 Riigikohus on korduvalt viidanud võimalusele rajada süüdimõistev otsus ainult ühele tõendile (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Siis tuleb aga eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika 3 usaldusväärsust. Antud juhul on maakohus märkinud, et osapoolte vahel võis aset leida järjekordne konflikt ja K. F.V võis kannatanut rünnata, kuid kannatanu „ütlusi ei toeta ükski muu tõend“. 3.1.2 Prokuröri hinnangul on maakohus sellisel viisil vastuoluline – isiku ütlused on küll usaldusväärsed, kuid kuna isikute omavahelised suhted on halvad, siis kohus kannatanut ikkagi ei usu. Füüsilised konfliktid tekivadki reeglina halbade suhete pinnalt ning see ei saa olla argumendiks kannatanu mitteuskumiseks. Nii kannatanu kui tunnistaja M.A. on kinnitanud, et juhtunust teavitati politseid mitte K. F.V karistamiseks, vaid selleks, et hoida ära sellist käitumist edaspidi. Ühtlasi märgib prokurör, et selline käitumine ei olnud K. F.V puhul esmakordne, kuna kohus mõistis ta sama otsusega süüdi 19.03.2010 toimunud episoodis. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et ka selles episoodis on K. F.V süü leidnud tõendamist. 3.2 Süüdistatavate kaitsja palub maakohtu otsuse tühistamist nende süüditunnistamises 19.03.2010 episoodis. Alternatiivselt vaidlustatakse apellatsioonis süüdistatavatele mõistetud karistustust. 3.2.1 Kaitsja hinnangul on jätnud kohus tähelepanuta kõik vastuolud kannatanute kui ka süüdistatavate ütlustes, kahtlused on jäänud kõrvaldamata ning süüdistatavate kasuks tõlgendamata. Kannatanud käisid arsti juures alles 3 päeva pärast, kuigi väidavad, et medõe juures kodus käisid kohe järgmisel päeval. Ka pole alust väita, et need vigastused tekitati süüdistatavate poolt. Tegelikkuses rikkusid korda kannatanud ning et pääseda vastutusest, otsustasid nad anda valeütlusi. 3.2.2 Apellant leiab, et arvestades väikest kohta ja toimunud asjaolusid, on arstitõendid väärtusetud. Need on koostatud ainult kannatanute ütluste järgi ning ei tõenda, et vigastused ei võinud tekkida muul ajal ja viisil. Rikutud on ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, kohus ei ole põhjendanud, miks ta eelistab kannatanute ütlusi süüdistatavate omadele. 3.2.3 Ka leiab kaitsja, et süüdistatavatele võiks mõista karistuseks rahalise karistuse. Nad töötasid mitteametlikult, praeguseks on nad ametlikult tööle vormistatud. Samal ajal märgib kaitsja, et kui ringkonnakohus leiab süüdistatavad süüdi olevat ja ei pea võimalikuks rahalise karistuse mõistmist, siis paluvad apellandid jätta karistus muutmata.
14. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
15. märtsi 2012 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega
16. aprillini
17. 4.1 Enda seisukohad prokuröri apellatsiooni osas esitas süüdistatavate kaitsja. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus K. F.V õigeksmõistmises selles episoodis on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu palub ta jätta maakohtu otsuse selles osas muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, apellatsioonide väidetega ning esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus tuleb prokuröri apellatsioonile tuginevalt osaliselt tühistada kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse tõttu. Kaitsja apellatsioon jääb aga tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I 4
18. Esmalt võtab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium seisukoha kaitsja poolt vaidlustatud 19.03.2010 aset leidnud episoodi osas ning leiab, et selles osas on maakohtu otsus enda tulemilt seaduslik ja põhjendatud.
19. Kõnealuse küsimuse lahendamisel osundab ringkonnakohus menetlusõiguslikule arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-11-115-04). Käesoleva episoodi osas ei taotle kaitsja mingite uute tõendite lisamist/uurimist, vaid kriminaaltoimikus sisalduvate ning maakohtus uuritud tõendite alusel esimese astme kohtust erineva, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi 19.03.2010 aset leidnud sündmuse kohta. Nagu öeldud, ei taotle kaitsja sisuliselt muud kui maakohtus hinnatud ning süüdimõistva otsuse aluseks olnud tõendite ümberhindamist. Seejuures osundab kriminaalkolleegium arusaamale, mille kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning KrMS § 15 lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (vt RKKKo 3-1-1-48-11). Sellest järeldub, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses 19.03.2010 käsitleva episoodi osas aga tuvastatavad.
20. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on 19.03.2010 toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning vastuoludeta. Samuti ei näe ringkonnakohus antud kaasuses minetusi materiaalõiguse kohaldamises. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et süüdistatavad panid 19.03.2010 toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust, s.o kuriteo toimepanemine K. F.V ja F.V poolt. Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus seega, et kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise K. F.V ja F.V süüküsimuse lahendamisel selles episoodis. Sellises olukorras on kohtukolleegiumil võimalik piirduda üksnes omapoolsete põhjenduste lisamisega. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses toodud seisukohad on jätkuvalt kohtulahendi osiseks. Kaitsja apellatsioonile vastates lisab ringkonnakohus omapoolselt vaid järgmist.
21. Kaitsja apellatsioonis tehtud viide selle kohta, et kannatanud on enda ütlustes vastuolulised ning tekkinud kahtlused on jäänud süüdistatavate kasuks tõlgendamata, on samaaegselt jäetud täielikult sisustamata. Kaitsja ei viita ühelegi (rohkem või vähem konkreetsele) vastuolule, mis tema hinnangul kannatanute ütlustes siis esineb ning mis teeks nende ütlustest tuleneva teabe ebausaldusväärseks. Maakohus on hinnanud kannatanute ütlusi terviklikult, lugenud toimunu tehiolude taustal mõningaid kõrvalekalded teokirjeldustes mõistetavaks ning apellant ei märgi, 5 milles seisneb tema hinnangul kannatanute ütlustes selline sisuline vastuolu, mis teeks võimatuks nende ütlustele tuginemise. Selle väite jätab ringkonnakohus seega kui sisustamata ning paljasõnalise edasise tähelepanuta. 8.1 Arusaamatuks jääb edasiselt seegi, millel rajaneb kaitsja väide selle kohta, et kannatanud käisid arsti juures alles kolm päeva pärast vahejuhtumit. Tunnistajate ja kannatanute ütlustest tuleneb teave selle kohta, et vahejuhtum leidis aset reedel, õhtusel ajal, ning siis oli arsti külastamine juba võimatu; süüdistatavate poolt tekitatud vigastusi käidi aga fikseerimas järgmisel päeval (vt nt O.T. ütlused, tlk 87, R.T. ütlused tlk 88, V.K. ütlused tlk 93). Arsti poolt väljastatud tõendid, milles on fikseeritud kannatanutele tekitatud vigastused, on tõepoolest väljastatud 22.03.2010, s.o esmaspäeval (vt tlk 39-40), kuid nendes tõenditest nähtub üheselt seegi, et otsus vigastuste fikseerimise kohta on tehtud 20.03.2010, nagu seda väidavad ka kannatanud ja tunnistajad enda ütlustes. Nii jääb ringkonnakohtu hinnangul paljasõnaliseks apellandi väide selle kohta, et toimikus sisalduvad arstitõendid on enda olemuselt väärtusetud. Ühtlasi tuleb märkida, et kõnealustes perearsti tõendites on vigastuste põhjusena kirjas kehaline rünne teise isiku poolt (s.o selle teabe on kannatanud avaldanud tõendi väljastanud arstile). Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-11-67-10 leidnud, et tegemist on nn menetlusväliselt saadud dokumendiga, mis on käsitatav esmalt iseseisva kaudse tõendina isiku süüküsimuse lahendamisel, samuti saab sellele tõendile tugineda isiku ütluste tervikliku usaldusväärsuse hindamisel. Neid asjaolusid silmas pidades ei näe ringkonnakohtu kriminaalkolleegium alust kahelda toimikus sisalduvate perearsti poolt väljastatud, vigastusi fikseerivate tõendite kvaliteedis ning lubatavuses, samuti kinnitavad need täiendavalt kannatanute ütluste usaldusväärsust. 8.2 Kaitsja on teinud apellatsioonis viite ka sellele, et kannatanud ise rikkusid korda ning et pääseda vastutusest, annavad nad K. F.V ja F.V suhtes teadvalt valeütlusi. Selles osas peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada, et apellant ei ole samas selgitanud, millist korda/keelavat õigusnormi rikub alaealiste poolt lumesõja mängimine (millele viitavad enda ütlustes ka süüdistatavad) ning milline oleks see potentsiaalne vastutus selle õigusrikkumise eest, mis neid kui selle toimepanijaid siis ähvardaks. Liiatigi tuleb märkida, et seda asjaolu ei ole kannatanud iseenesest ka kunagi vastustanud, mistõttu täiendavalt kriminaalkolleegium sellel ei peatu. Samamoodi sisustamata ning paljasõnaliseks jääb kaitsja väide selle kohta, et süüdistatavate suhtes on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Kuidas ning mil viisil on kohtumenetlus seda õiguspõhimõtet riivav, apellatsioonist vähimalgi määral ei selgu, mistõttu jätab kriminaalkolleegium ka selle kui paljasõnalise väite edasise tähelepanuta.
22. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus seega, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ning maakohtu järeldus K. F.V ja F.V süü tõendatuse kohta 19.03.2010 episoodis jääb muutmata. Kaitsja apellatsioon jääb seega tagajärjetuks. II
23. Küll leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et tõendatud on ka K. F.V süü kannatanu R.A. ründamises 5.10.
24. Enda vastavasisulist seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
25. Nõustuda tuleb prokuröri osundusega, et maakohtu otsus on süüdistuse selles episoodis vastuoluline. Tõepoolest on otsuses ühest küljest märgitud, et alust ei ole kahelda R.A. ütlustes selle kohta, et tema ja K. F.V vahel toimus süüdistuses märgitud ajal ja kohas konflikt ning K. F.V ründas kannatanut. Samal ajal on kohus siiski ka leidnud, et ründe toimumist ei saa siiski lugeda tõendatuks. Ehk siis – üheaegselt on kohus leidnud, et R.A. on tõendiallikana enda ründamise fakti 6 osas nii usaldusväärne kui ka ebausaldusväärne. Eelnevalt silmas pidades ning esinevat vastuolu kõrvaldades leiab ringkonnakohus, et soostuda tuleb maakohtuga selles, et alust ei ole kahelda R.A. poolt antud ütlustes selle kohta, et K. F.V ründas teda süüdistuses märgitud ajal, kohas ning viisil, millest järeldub omakorda, et tema ütlused on tervikuna usaldusväärsed ning on kasutatavad süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. 11.1 Tõesti, Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda praktikas leidnud, et vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Enda praktikas on kõrgem kohus leidnud sedagi, et iseäranis oluline on ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt RKKKo 3-1-1-109-10). 11.2 Sellega seoses peab ringkonnakohus vajalikuks osundada esmalt sellele, et R.A. kui tõendiallikaga seonduvalt ei ole tõusetunud mingeidki sisulisi kahtlusi. Kannatanu on toimunud kirjeldanud kestvalt ühtemoodi, tema kirjeldus toimunu kulgemise osas on seejuures ka loogiline ning järgitav (vt tlk 94 jj). Seejuures peab ringkonnakohus erinevalt maakohtust vajalikuks toonitada, et R.A. ütlused ei ole käesoleval juhul ainukeseks tõendiks, mis on enda sisult K. F.V süüstavad. Nimelt tuleb tähele panna, et kohtus on tunnistajana kuulatud üle ka kannatanu abikaasa M.A. , kes ise vahetult sündmust tõepoolest ei tajunud. Kuid siinkohal tuleb pidada silmas KrMS § 66 lg 21 lg-s 2 märgitut, mille kohaselt on tõendiks ka teiselt isikult kuuldu juhul, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta ning seda juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab M.A. lt pärinev teave nendele nõuetele. Nii on tunnistaja kirjeldanud, kuidas ta kuulis õues esmalt kisa, peale mida tuli abikaasa ärritunult tuppa ning rääkis talle K. F.V poolt toimepandud füüsilisest ründest (tlk 97). Ühtlasi kajastab tunnistaja ka R.A. emotsioone selle kohta, kuidas viimasel oli piinlik, et oli „nõrga naisterahva käest kere peale saanud“ (samas). Märkida tasub sedagi, et K. F.V-st lähtunud ründe asjaolusid avaldas kannatanu ka tunnistajana üle kuulatud V.T. (tlk 99). Neid asjaolusid kogumis arvestades ei näe ringkonnakohus vähimalgi määral põhjust kahelda kannatanu ütlustes selle kohta, et K. F.V ründas teda 5.12.2010 süüdistuses kirjeldatud viisil, mille käigus tundis ta ka valu (tlk 96). Arvestades ründe toimepanemise asjaolusid on samuti selge, et K. F.V tegutses tegu toime pannes ning selle tagajärgede (kannatanule valu tekitamise) osas tahtlikult. 11.2 Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks osundada veel sellele, et K. F.V, eitades ründe toimepanemist, on samal ajal ka kinnitanud, et toimunu vahetuks tunnistajaks oli tema poeg, kes tahtis vahejuhtumi osas pöörduda ka politseisse (tlk 99). Kummatigi ei ole aga K. F.V poega, kes süüdistatava väidete kohaselt toimunut vahetult tajus ning saaks anda tema versiooni kinnitavaid ütlusi, ei K. F.V ega ka mitte tema kaitsja poolt kohtuistungile kutsutud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et K. F.V väited toimunud kohta on paljasõnalised ning tuleb kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. 11.3 Asjakohaseks peab ringkonnakohus seejuures ka prokuröri osundust sellele, et samaaegselt on maakohus tuvastanud K. F.V poolt toimepandud kehalise väärkohtlemise 19.03.2010, millega ringkonnakohus eelnevalt ka nõustus. Senises kohtupraktikas on nimelt leitud, et ka kuriteo toimepanemise viisi (nn modus operandi) sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina isiku süüküsimuse lahendamisel (vt RKKKo 3-1-1-32-05; 3-1-1-87-09). Nii on Riigikohus märkinud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest 7 võimetest, oskustest jms (vt ka RKKKo 3-1-1-8-10, p 11). Teisisõnu - erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt. Kirjeldatud arusaama valguses võib ringkonnakohtu hinnangul nentida, et K. F.V on probleeme enda käitumise kontrollimisega konfliktsetes situatsioonides ning nii nagu ta situatsioonist tingituna kasutas füüsilist vägivalda kannatanute suhtes 19.03.2010, toimis ta sarnaselt ka 5.12.
26. Mõistagi on tegemist äärmiselt kaudse tõendiga, millele isiku süüküsimuse lahendamisel tugineda, kuid arvestades teisi kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaolusid, samuti isikulistest tõendiallikatest pärinevat teavet, leiab ringkonnakohus, et see argument kinnitab täiendavalt K. F.V süüd talle inkrimineeritud kuriteos. 11.4 Seetõttu tühistab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse K. F.V õigeksmõistmises 5.12.2010 toimunud ning KarS § 121 järgi kvalifitseeritud episoodis ning tunnistab K. F.V selles kuriteos süüdi. III
27. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioon tuleb rahuldada ka K. F.V-le mõistetud karistust puudutavas osas. 12.1 Vastu ei saa tulla kaitsja taotlusele mõista süüdistatavatele karistuseks rahaline karistus. Tõsi, kui eriosa norm näeb sanktsioonina ette ka võimaluse mõista isikule rahaline karistus, siis tuleb selle mitterakendamist seaduse kohaselt ka eraldi põhistada. Maakohus on leidnud, et kuivõrd süüdistatavatest kumbki ei tööta, oleks rahaline karistus neile põhjendamatult koormav ning ka karistuse eesmärgid ei oleks seetõttu realiseeritavad. Kaitsja on apellatsioonis küll väitnud, et praeguseks hetkeks on mõlemad süüdistatavad asunud tööle, kuid samas ei ole apellatsioonis esitatud selle kinnituseks kohtule mitte mingisugust tõendit. Seega jätab ringkonnakohus ka selles osas kaitsja apellatsiooni rahuldamata ning leiab, et sanktsiooniliigina tuleb jätkuvalt kõne alla vaid vangistuse kohaldamine. 12.2 Seejuures tuleb silmas pidada, et ringkonnakohus on karistuse mõistmisel seotud prokuröri apellatsiooni piiridega, milles riiklik süüdistaja palub mõista K. F.V-le karistuseks 2 kuud vangistust. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on sellise karistuse mõistmine K. F.V-le seaduslik ja põhjendatud ning vastab tema teosüüle. K. F.V käitumises puuduvad karistust kergendavad asjaolud, ta pani toime kaks kehalise väärkohtlemise episoodi ning enda süüd ei ole ta tunnistanud. Arvestades, et sellistel tehioludel tuleb vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale karistuse mõistmisel üldjuhul lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast, leiab kriminaalkolleegium, et vangistus kestusega 2 kuud on toimepandud kuritegude iseloomu arvestades kohaseks karistuseks. KarS § 73 sätete kohaldamise osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja sedagi juba johtuvalt prokuröri apellatsioonist ning sellega kohtule seatud piiridest. IV
28. Koos apellatsiooniga esitas süüdistatavate kaitsja M. Meristo taotluse süüdistatavate kasuks osutatud õigusabiteenuse eest 100 euro väljamõistmiseks (tlk 138), mille kaitsja palub jätta riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale maksutud mõistliku suurusega tasu menetluskuluks. Hinnates kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ning kriminaalasja terviklikku olemust, leiab ringkonnakohus, et tegemist on mõistliku suurusega kulutusega õigusabile, mis ei irdu vastavasisulisest praktikast lepinguliste kaitsjate poolt tehtud õigusabikulude hüvitamisel. Isikul on 8 kriminaalsüüdistuse esitamise korral õigus valida endale vabalt kaitsja, seda õigust on K. F.V ja F.V ka kasutanud ning sellega seoses on nad tõendatult kandnud ka kulusid. Käesoleval juhtumil on maakohtu otsuse lisaks süüdistatavatele vaidlustanud ka prokuratuur, mistõttu jäävad õigusabikulud juhinduvalt KrMS § 185 lg 2 ls-st 2 (aga ka KrMS § 185 lg-st 1) riigi kanda.
29. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 1, § 340 lg 4 p-dest 3,4 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas ise uue otsuse. Prokuröri apellatsioon rahuldada, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Paavo Randma Maarika Kuusk Aarne Sarjas 9