KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 09.02.2012.a. Tallinnas Kriminaalasja number 1-11-13195 (10230103950) Kohtunik Aulike Salo Sekretä

§ 50

lg 3 p 1, 2)/, ei olnud aga piisavalt ettevaatlik ega tähelepanelik ristmikule lähenedes /LE § 154 (1.

§ 56

lg 1)/ ning ei veendunud piisavalt, et tee on vasakpöörde sooritamiseks vaba ja manööver on ohutu /LE § 91 (1.

2 § 33 lg 2 p 8)/, alustas vasakpöörde sooritamist, jättes täitmata ristmikul olnud LM nr 221 „anna teed“ ja teekattemärgistuse nr 943 „teeande koht“ nõuded /LE lisa 2 p 221 ja lisa 3 p 943 (1. juulist 2011 kehtivas Majandus ja kommunikatsiooniministri määruses nr 12 “liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele” § 7 p 3 ja § 25 p 22)/ ning sõitis ristmikule välja ja ei andnud teed tema suhtes vasakult mööda Kopli tänavat Lõime tänava suunas liikuvale mootorrattale Kawasaki VN 750A registreerimismärgiga XXX, mida juhtis kaine ja vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omav MG, sõites mootorrattale paremale küljele sisse, mille tulemusel mootorrattur kukkus, saades eluohtlikud kehavigastused. S.U rikkus järgmisi liiklusnõudeid: LE § 91 (1.

§ 33

lg 2 p 8) /enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid/; § 123 (1.

§ 50

lg 3 p 1, 2) /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, ilmastikutingimusi ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees/; § 154 (1.

§ 56

lg 1) /ristmikule lähenedes peab juht olema ettevaatlik ja arvestama selle iseärasusi/; LE lisa 2 p 221 (

1. juulist 2011 kehtivas Majandus ja kommunikatsiooniministri määruses nr 12 “liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele” § 7 p 3) /“ anna teed“ - juht peab andma teed ristuval teel sõitvale juhile/; LE lisa 3 p 943 (
2. juulist 2011 kehtivas Majandus ja kommunikatsiooniministri määruses nr 12 “liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele” § 25 p 22)/“teeandekoht“ – osutab sõiduki peatamise kohta, kui peatumine on vajalik tee andmiseks ristuval teel või peateel sõitvale juhile. Kasutatakse koos liiklusmärgiga 221/. S.U pani toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Kohtuistungil süüdistatav tunnistas, et süüdistus on talle arusaadav, kuid süüdi ta ennast ei tunnista. Kohtuistungil kuulati üle kannatanu MG, kes on esitanud tsiviilhagid S.U vastu varalise ja mittevaralise kahju nõudes ning kohtuistungil ta jäi oma hagide juurde. Kohtuistungil on uuritud ja hinnatud kirjalikke tõendeid: isiku ekspertiisiakt nr 37 , 11.11.2011 koos lisaga (lk 48-52), MG tööleping koos tõlkega (lk 53-55), Eesti Panga väljavõte (lk 56), tõlkebüroo arve koos kviitungiga (lk 57), MG hagiavaldus koos tõlgetega (lk 14-17, 58,59), AS If Eesti Kindlustuse otsus 06.03.2009 E42084598L/05/01 (lk 60), MG ravidokumendid koos piltidega (lk 61-69), Sotsiaalkindlustusameti vastus 21.01.2011 nr 1.2-11/4228 (lk 69), sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga (lk 71-80), sündmuskoha täiendav vaatlusprotokoll koos fototabeliga (lk 81-85), sõiduauto Volkswagen Passat vaatlusprotokoll (lk 86), mootorratta Kawasaki vaatlusprotokoll (lk 87), liiklusõnnetuse akt nr 2412, koos skeemiga (lk 88), liiklustehnilise ekspertiisi akt nr LL-146-10/2001,07.10.2010 koos lisadega (lk 89-93), S.U juhiloa andmed (lk 94) õiend kriminaalasjas nr 10230103950, 16.11.2010 (lk 95), Maanteeameti vastus 09.02.11 nr 26-6/11-00002/3/318 koos lisadega (lk 96-98), väljatrükk sõiduauto Volkswagen Passat omaniku kohta (lk 100), MTA andmed S.U tulude kohta (lk 103, 104), S.U poolt kahtlustatavana antud ütlustest 1 lause, mis avaldati KrMS § 289 lg 1 alusel (lk 109), S.U poolt joonistatud skeem (lk 111). Maakohtu seisukoht S.U poolt toimepandud kuritegu kvalifitseeritud. on täielikku tõendamist leidnud ja õigesti 3 KarS § 423 lg 1 sätestatud süütegu antud juhul seisneb mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumises ettevaatamatusest. Olemuselt on KarS § 423 lg 1 sätestatud kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus on blanketse iseloomuga – ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumine, mis tuleb sisustada väljapoole KarS-i jäävate õigusaktidega. Isikule KarS § 423 lg 1 ettenähtud kuritegu inkrimineerides, peavad olema tõendatud: 1) ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumine ettevaatamatusest mootorsõiduki juhi poolt; 2) inimesele raske tervisekahjustuse või surma saabumine tagajärjena; 3) põhjuslik seos rikkumise ja saabunud tagajärje vahel. Teo toimepanemise koht ja aeg, 15.10.2008.a. kella 09.52 ajal Tallinna linnas Kopli – Sitsi – Paljassaare – Tööstuse ristmik, on tõendatud süüdistatava ja kannatanu ütlustega ning dokumentaalse tõendiga: sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Samade tõenditega on tõendatud liiklusõnnetuses osalenud sõidukid ja sõidukeid juhtinud isikud: sõiduautot Volkswagen Passat registreerimismärgiga XXX, mida juhtis S.U ja mootorratas Kawasaki VN 750A registreerimismärgiga XXX, mida juhtis MG. Olles tuvastanud, et mootorsõidukit Volkswagen Passat juhtis avarii momendil S.U, tuleb järgnevalt tuvastada, millised ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumised S.U toime pani, mis tõid kaasa MG raske tervisekahjustuse. Liiklusõnnetuse sündmuskoht asub Tallinnas Kopli tn - Paljassaare tee ristmikul. Sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi on sõidutee asfaltbetoonkattega, tasane, ilma aukude ja kõrgemate kohtadeta. Lubatud suurim sõidukiirus antud lõigul on 50 km/h. Antud kohal on tegemist Hkujulise ristmikuga Kopli ja Paljassaare tänavate vahel, mis on ühtlasi eraldussaarte katkestuskohaks (lk 71). Süüdistatava sõnade kohaselt tuli ta mööda Paljassaare teed, pööras paremale üle trammi tee, et seal teha vasakpööre Kopli tänavale (lk 37 pöördel ja 39 pöördel). Nähtuvalt liiklusõnnetuse skeemilt ja sündmuskoha vaatlusprotokollilt on Paljassaare teel enne paremale trammitee suunas pööramist teekattemärgistus nr 943, „teeandekoht“, mille laius on 3,5 m. Teine samasugune teekattemärgistus nr 943, „teeandekoht“ on edasi sõites Kopli tänava suunas enne trammirööpaid. Teeandmise kohustust enne Kopli tänavale välja sõitmist tuleneb ka liiklusmärgist nr 221 „anna teed“, mille olemasolu kinnitas ka süüdistatav, väites, et üle trammiteede välja sõites Kopli tänavale, oli temal tee andmise kohustus nendele sõidukitele, mis liikusid Kopli tänaval (lk 39 pöördel ja lk 111). Kuna MG liikus oma mootorrattaga mööda Kopli tänavat, siis oli S.U kohustus anda teed tema suhtes vasakult liikuvale mootorrattale Kawasaki. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt oli tegemist H-kujulise ristmikuga Kopli ja Paljassaare tänavate vahel, mis on ühtlasi eraldussaarte katkestuskohaks. Kuna Ivan S.U oli kohustus läbi lasta ka Tööstuse tänava suunast tulijad, kes sooritasid pöörde Kopli tänava sunnas, siis kirjeldatud liiklussituatsioonis H-kujulisel ristmikul käitumine nõuab kohtu hinnangul sõiduki juhilt suuremat tähelepanu kui liiklemine tavalisel T-kujulisel ristmikul. Nähtuvalt liiklustehnilise ekspertiisi ekspertiisiakti juurde kuuluval skeemil olevast kujutisest, ei ole sõiduauto Kopli tänavaga otse risti, vaid auto esiosa on kergelt suunaga vasakule. Sellisest asendist järeldab kohus, et S.U oli asunud sooritama vasakpööret. Kohtu järeldust kinnitab ka süüdistava väide, mille kohaselt oli ta poolpöördes (lk 38 pöördel). S.U ütlused ei ole asjakohased selles, et enne manöövri sooritamist Kopli tänavale ta veendus oma manöövri ohutuses. Kõrvalteelt tuleval sõidukil on kohustus teed anda eesõigusega teel liiklevale sõidukile. S.U liikus vahetult enne vasakule pööramise manöövrit teel, kus temal oli teeandmise kohustus. Süüdistava väide, et ta ei märganud mootorrattast, kuna see sõitis nii kiiresti (lk 38) ei ole usutav, kuna ükski teine kohtule esitatud tõend, ei kinnita mootorratturi poolt kiiruse ületamist. Süüdistatava väide, et mootorratta kiirus võis olla 70-80 km/h, on 4 ümber lükatud nii eksperdi arvamusega, mille järgi oli mootorratta Kawasaki liikumiskiirus suurusjärgus 50 km/h (lk 91), kui ka kannatanu poolt kohtus öelduga, et tema sõiduk liikus umbes kiirusega 40 km/h (lk 34 pöördel). Vaatamata süüdistatava väitele, et mootorratas sõitis otsa tema poolt juhitud autole vasakult poolt (lk 37), siis kõnealune väide on ümber lükatud liiklustehnilise ekspertiisiga, mille akti juures oleva skeemi kohaselt sõitis S.U poolt juhtud sõiduauto sisse mootorratta paremale küljele. Kohus on seisukohal, et mootorrattale otsasõitmist tõendavad ka S.U poolt juhitud sõiduautol Volkswagen Passat olevad vigastused. Nii toimiku lehekülgedel 78-80 asuvast fototabelist kui ka toimiku leheküljel 86 asuvast liiklusvahendi vaatlusprotokollist nähtub, et sõiduautol Volkswagen Passat on vigastatud sõiduki esiosa ning parempoolne nurk, iluvõre ja numbrimärk. Kohtu eelpool nimetatud arvamust kinnitavad mootorratta Kawasaki vigastused, mida on kirjeldatud liiklusvahendi protokollis ja nähtavad ka fototabelist – mootorrattal on kriimustatud parempoolne külg (lk 76, 77, 87). Kui mootorratas oleks süüdistatava väidete kohaselt sõitnud tema autole otsa, oleks kahjustused mootorratta esiosal. Ambulatoorse kaardi väljavõtte järgi hospitaliseeriti MG erakorraliselt 15.10.08 kaebustega valule paremas sääres ning röntgenülesvõtte järgi oli isik saanud lahtise sääreluu murru paremal jalal (lk 62). Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst-ekspert Ann Viitso eksperdiarvamusest nähtub, et MGil sedastati parema sääreluu lahtine murd rebimishaavaga parema sääre ülemise kolmandiku eesmisel-kesksel pinnal ning pindluu ülemise osa murd. Tervisekahjutused võivad olla tekitatud ühemomentselt tömbi vägivalla toimel ekspertiisimäärusel näidatud viisil – liiklusõnnetuse käigus mootorratturi kokkupõrkel talle paremalt lähenenud sõiduautoga (lk 50). Juhul, kui liiklusõnnetus oleks toimunud S.U poolt kirjeldatud viisil, mille kohaselt mootorratas sõitis otsa tema autole vasakult poolt, siis oleks MG sõiduk põrganud vastu S.U auto juhipoolsele küljele ning sel juhul ei saaks asuda auto vigastused esiosas ja paremal pool. S.U autol olevad kahjustused kinnitavad asjaolu, et tema sõitis otsa mootorrattale. Kuigi S.U kinnitas kohtus, et kokkupõrke momendil tema sõitis jalakäijate kiirusega (lk 37), siis süüdistatava nimetatud väide ei ühti eksperdi arvamusega, mille järgi sõiduauto VW Passat arvutuslik liikumiskiirus kokkupõrke hetkel oli suurusjärgus 22 km/h (lk 91). Vaatamata sellele, et süüdistatava auto liiklus lubatud sõidukiirusega, siis LE § 123 peamine eesmärk on tagada sõiduki selline liikumiskiirus, mis võimaldaks sõiduki teel oleva või teele sattuva takistuse ees peatuda. Seega saab heita juhile LE § 123 rikkumist ette juhtudel, mil tal ei õnnestu peatada sõidukit sellise takistuse ees, mille olemasolu või teele sattumist oli tal mõistlikult võimalik tajuda või eeldada. Näiteks on selliseks takistuseks teise sõiduki liikumine ristuval teel. Süüdistatava enda sõnul oli tegemist väga ohtliku ristmikuga, kuna lisaks trammiteele, on tal vaja mööda lasta ka sõidukid, mis sooritasid pööret trammiteele tulles vastassuunast ning kuna mingeid takistusi ei olnud, sõitis ta üle trammitee ja sai kohe löögi (lk 37). Kuna eelnevalt juba kohus tuvastas, et S.U sõitis mootorrattale otsa, mitte vastupidi, siis järelikult ei suutnud ta valitud sõidukiiruse juures peatada oma sõidukit eesõigusega teel liikunud mootorratta ees. Seega on kohtus leidnud tõendamist, et S.U jättis manöövri sooritamisel oma sõiduki kiiruse kohandamata selliseks, millega oleks arvestanud kõikide võimalike liiklusoludega, mis võivad ristmikul tekkida ning, et ta suudaks võimalikult kiiresti oma sõiduki peatada teel etteaimatava mis tahes takistuse ees, milleks oli võimalike sõidukite liikumine vasakult eesõigusega teelt ning sõitis ristmikule välja ja ei andnud teed tema suhtes vasakult mööda Kopli tänavat Lõime tänava suunas liikuvale mootorrattale Kawasaki VN 750A registreerimismärgiga 86 L. Eeltooduga on tõendamist leidnud S.U-le esitatud süüdistuses süüks arvatud alljärgnevad liikluse nõuete rikkumised: 5 Liikluseeskiri (LE) § 91 (1.

§ 33

lg 2 p 8) - enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid; LE § 123 (1.

§ 50

lg 3 p 1, 2) - juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, ilmastikutingimusi ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees; LE § 154 (1.

§ 56

lg 1) - ristmikule lähenedes peab juht olema ettevaatlik ja arvestama selle iseärasusi; LE lisa 2 p 221 (

1. juulist 2011 kehtivas Majandus ja kommunikatsiooniministri määruses nr 12 “liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele” § 7 p 3) - “ anna teed“ - juht peab andma teed ristuval teel sõitvale juhile; LE lisa 3 p 943 (
2. juulist 2011 kehtivas Majandus ja kommunikatsiooniministri määruses nr 12 “liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele” § 25 p 22) - “teeandekoht“ – osutab sõiduki peatamise kohta, kui peatumine on vajalik tee andmiseks ristuval teel või peateel sõitvale juhile. Kasutatakse koos liiklusmärgiga
3. MGi poolt juhitud sõiduk ilmus süüdistatava vaateulatusse linnaliikluses lubatud sõidukiirusega. Kuna MG liikus eesõigusega teel, siis süüdistatava poolt n-ö,. peateele ilmumine oli kannatanule ootamatu, kuivõrd kannatanu sõnul ta üldse enne kokkupõrget autot ei näinud (lk 34). Sõiduki VW Passat ootamatule teele sõidule ei jõudnud ta üldse reageerida, mida tõendab ka pidurdusjälgede puudumine sündmuskohal, vastasel juhul oleks need märgitud ka liiklusõnnetuse skeemile ja leidnud kajastamist ka sündmuskoha vaatlusprotokollis. Teo toimepanemise ajal kehtinud LS § 2 lg 1 järgi pidid kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse vältimaks ohu ja kahju tekkimist (sama kohustus on sätestatud käesoleval ajal kehtivas LS § 14 lg 2). Kohus leiab, et liiklusõnnetusele vahetult eelnenud liiklussituatsioonis oli MG õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad LE nõudeid. MG oli õigus eeldada, et sõiduauto juht ei sõida välja ristmikule ega asu vasakpöördele, laskmata läbi teda kui eesõigusteel liikuvat liiklejat. Tal oli õigus eeldada süüdistatava S.U poolt liiklusnõuete täitmist. Süüdistatava manööver oli kannatanu jaoks täiesti ootamatu ja ohule reageerimiseks ei jäänud tal aega. Kannatanule ei ole konkreetsel juhul alust ette heita liikluseeskirjade rikkumist ning kohtu hinnangul ei olnud kannatanul võimalik kokkupõrget vältida. Asjas kogutud tõenditega pole tuvastamist leidnud, et kannatanu oleks liiklusõnnetusele eelnevalt kasutanud valesid juhtimisvõtteid või rikkunud muul moel liikluseeskirja nõudeid, mis oleksid põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega. Mootorsõiduki juhil on õigus sõita antud teelõigul suurima lubatud kiirusega, antud juhul MG oma õigust kasutas. MG sõitis seda teed tihti, teades ka tema teele jäävaid jalakäijate ülekäigukohti (lk 30 pöördel). Seega liiklusohtlikku olukorda ei põhjustanud MG valitud sõidukiirus nagu arvas süüdistatav. MG oli mootorrattaga sõitmise kogemus ning kuidagi ei saa asuda seisukohale, et ta ei oleks tohtinud mootorratast juhtida asulasisesel teel lubatud kiirusega. Seega hinnates tõendeid kogumis, asub kohus seisukohale, et mootorsõidukite kokkupõrge on toimunud süüdistatava S.U poolt LE § 91, § 123, § 154, LE lisa 2 p 221, LE lisa 3 p 943 ettenähtud nõuete rikkumise tagajärjel ja on otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kannatanu tervisekahjustused ja nende iseloom on tõendatud kannatanu MG ütlustega, SA PERH väljavõttega ambulatoorsest kaardist ja väljavõttega haigusloost (lk 32, 62-64). Käesolevas asjas on läbi viidud ka isiku kohtuarstliku ekspertiis, milles eksperdiarvamuse kohaselt on MG tervisekahjustused eluohtlikud ja kannatanule tekitatud tervisekahjustuste paranemise kestus ületab 4 kuud (lk 50). Seega on tõendamist leidnud, et MG sai liiklusõnnetuse tagajärjel raske tervisekahjustuse 6 Süüdistataval ei olnud tahtlust rikkuda liikluseeskirju teist liiklejat ohustaval või takistaval viisil. Seega olemasolevate tõendite pinnal pole kahtlust, et üldise elukogemuse ja omandatud autojuhtimise kogemuse ning intellektuaalse taseme tõttu sai süüdistatav S.U aru, et tavapärasest ristmikust erineval Kopli – Sitsi – Paljassaare – Tööstuse ristmikul auto juhtimine nõuab tähelepanu ja hoolsust. Keskenduda tuleb enda tegevusele ja teistele liiklejatele ohutu mootorsõiduki liikumiskiiruse, õige liikumissuuna jm. liiklemist korraldavate nõuete järgimisele. S.U rikkus hoolsuskohustust. Hetkel, kui ta mootorsõiduki juhina sõitis välja ristmikule ja asus ristmikul teostama vasakpööret, jättis ta tähelepanuta tema suhtes peateel sõitva sõiduki. Keskendudes liialt manöövrile ei jälginud ta peateel liikuvaid sõidukeid, mis tähendab, et Kopli tänavale sõitmise hetkel ei olnud teiste sõidukite puudumise tuvastamine nimetatud tänaval küllaldane. Hoolika käitumise korral tulnuks olla hoolikam vasakult läheneva sõiduki mootorratta suhtes. Tegu on toime pandud ettevaatamatusest hooletuse vormis. Süüdistatava ütlustest tuleneb, et ta ei teadnud teisest sõidukist. Hoolsa käitumise puhul pidi ta lähenevat mootorratast ette nägema ja märkama. Ta oli kohustatud mitte takistama eesõigusega teel liikuvat sõidukit. Seega süüdistatav rikkus hoolsuskohustust, kui enne ristmikule väljasõitmist ja vasakpöörde sooritamist ei veendunud, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid. Vasakpöörde sooritaja peab ilmutama kõrgendatud hoolsuskohustust turvalise liikluse kulgemise jätkuks ja arvestama, et ettevõetav manööver ei kujuneks ohtlikuks ega looks takistusi teistele liiklejatele. KarS §-s 423 on kuriteo toimepanemine ettevaatamatusest otseselt ette nähtud ja seega karistatav. Ettevaatamatus esines nii LE nõuete rikkumise kui ka raske tervisekahjustuse põhjustamise suhtes. Kohus on seisukohal, et tõendatud on S.U tegevuses nii objektiivne kui subjektiivne külg. Rikkudes sõidukijuhina liiklusnõudeid ettevaatamatusest, põhjustas S.U rasked kehavigastused MG . Samuti on tõendatud põhjuslik seos teo – mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumises ettevaatamatusest, kui sellega on põhjustatud inimesele raske tervisekahjustus ja saabunud tagajärje - kannatanu MG tekitatud tervisekahju vahel. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt Karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav S.U keelatusest. on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo Karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, 7 võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu pingelised ja keerulised liiklusolud teedel ja tänavatel nõuavad mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate eeskirjade järgimisel. Igaühele kogemuslikud on igapäeva elu sündmused selles, et mootorsõiduki juhi hoolimatus võib põhjustada traagilise tagajärje juhile endale või kaasliiklejatele, mõnikord ka liiklusest kõrvalseisvale isikule või tema varale. Seetõttu on avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liikluseeskirju eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ja liikluseeskirja rikkumisega teisele isikule tervisekahju põhjustanud autojuhile mõistetud karistusel laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine ja konkreetse süüdimõistetu edasise õiguskuulekuse saavutamine. Inimühiskonnas pole suuremat väärtust ja kõrgemalt kaitstud hüve kui inimese elu ja tervis. Seaduse järgi mõistetav karistus peab avalikkusele näitama karistuse ähvardusel kaitstava hüve kõrget väärtust ja kaitsma seatud õiguskorda kõigi isikute huvides. Süüdistatav S.U on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Seega on S.U näol olnud tegemist õiguskuuleka isikuga. Süüdistatav S.U on toime pannud KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava teise astme kuriteo. Tema tegevuse tulemusena sai üks inimene eluohtliku tervisekahjustuse. Süüdistatavale KarS § 423 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 3 aastat. Karistuse liigi valikul lähtub kohus asjaolust, et vaatamata sissetuleku olemasolule, mida süüdistatav kohtus kinnitas, on kohtu arvates süüdistatavale igapäevaseks toimetulekuks kätte jäävate vahendite hulk napp, mistõttu ei ole süüdistataval ka piisavalt rahalisi vahendeid selleks, et tasuda nii rahalist karistust, menetluskulusid ja hüvitada kannatanule tekitatud kahju. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava suhtes, kes on küll varem kohtulikult karistamata, on rahalise karistuse kohaldamine süüdistataval piisavate rahaliste vahendite puudumisel välistatud ning tema suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Samas, vaatamata süüdistatava käitumises karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisele, peab kohus olulisimaks karistuse määra mõjutavaks asjaoluks süü suurust. Süüdistatavat süüdistatakse mitte tahtlikult toimepandud kuriteos. Süüdistatava S.U puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, st isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. Süüdistatav S.U ei ole varem karistatud ei kuritegude toimepanemise ega ka väärtegude toimepanemise eest. Seega on süüdistatav olnud eelnevalt õiguskuulekas liikleja. Kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud ühtegi süüdistatava karistust kergendavat või raskendavat asjaolu. Sellest lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et süüdistatavale tuleb mõista karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt on esmakordsel karistamisel võimalik jätta karistus täitmisele pööramata 8 ning S.U suhtes on otstarbekas ja võimalik kohaldada KarS § 73 sätteid. S.U isikus ja tema käitumises ei täheldanud kohus asjaolusid, mida on vaja katseajal kriminaalhoolduse kaudu toetada ja kontrollida. Arvestades S.U isikut ja tema senist käitumist on karistusest tingimisi vabastamisel küllaldane KarS § 73 lg 3 ettenähtud katseaeg minimaalses määras. Kohus arvestab vangistusest tingimisi vabastamisel ka asjaoludega, et süüdistataval on töökoht. Käesolevast kriminaalasjast tulenevad süüdistataval samuti nii tekitatud kahju kui menetluskulude hüvitamise kohustused, mille täitmine vangistuses viibides muutuks oluliselt raskemaks või isegi võimatuks. Kohus peab veel vajalikuks mõjutusvahendiks lisakaristuse kohaldamist, milleks on tähtajaline juhtimisõiguse äravõtmine. KarS § 50 lg 1 p 1 näeb ette kuriteo toimepanemise korral mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 3 aastaks. Mootorsõiduki juhtimine pole süüdistatava professionaalne tegevus elatise hankimiseks ega mootorsõiduki juhtimisõigus süüdistatavale vajalik liikumiseks kehalise puude tõttu. Tema puhul puuduvad igasugused erandlikud asjaolud, mis tingiksid lisakaristuse mittekohaldamise. Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. S.U ei ole enne kõnealust sündmust toime pannud liiklusalaseid rikkumisi. Nimetatud asjaolu iseloomustab S.U kui korralikku ja igati seaduskuulekat liiklejat. Arvestades eelnevat peab kohus võimalikuks kohaldada S.U-lt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 4 kuuks. Tsiviilhagi ja menetluskulud Kannatanu MG esitas tsiviilhagi nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanule tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamisega (p 2) või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (p 7). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles üle, et kannatanule on tekkinud varaline kahju saamata jäänud töötasu näol. VÕS § 130 lg 1 kohaselt tuleb kahjustatud isikule isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et MG tekkis varaline kahju S.U poolt seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Varalise kahju suuruseks on MG hinnanud 18 943.41 eurot (296 400 krooni) (lk 14-15, 58). MGi poolt esitatud tsiviilhagi juurde on lisatud meremehe tööleping 10.10.2008, mille kohaselt tema põhipalk motoristi ametikohal alates 20.10.2008.a. on 1900 USD kuus ning leping kehtib 6 +/- 1 kuud (lk 53-55). Samuti on kohtule esitatud AS If Eesti kindlustuse 06.03.2009.a. juhtumi liikluskahjuks tunnistamise ja kahju hüvitamise otsus XXX, mille järgi MG tekitatud kahju tunnistati 9 liikluskahjuks Liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 26 lg 2 mõistes. Kõnealuse otsuse kohaselt otsustati hüvitada liikluskahjust põhjustatud isikukahju (kannatanu ravikulud) 14.11.2008.a. esitatud nõude alusel vastavalt LKS § 31 kindlustusandja poolt aktsepteeritud summas 5809.00 krooni. Nõude alusel on hüvitise saajaks MG (5809.00 krooni- ajutine töövõimetus) (lk 60). Kohtu arusaama järgi hüvitas AS If Eesti Kindlustus MG ravikulud summas 5809.00 krooni LKS § 31 alusel, mis reguleerib kannatanule ravikulude hüvitamist. LKS § 44 lg 3 p 4 kohaselt ei hüvitata saamata jäänud tulu, välja arvatud isikukahju puhul. Vastavalt VÕS § 128 lg 4 on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 128 lg 4 esimese lause järgi peab kahjustatud isik tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus. Seega peab isiku sissetulekute vähenemine olema põhjuslikus seoses töövõimetusega ehk peab olema sellest tingitud. Kuna MG oli 10.10.2008 s.o enne liiklusõnnetuse toimumist sõlmitud tööleping, mille kehtivusaeg pidi algama 20.10.2008, siis seega pidi MG alates nimetatud kuupäevast saama ka tulu töötasu näol. Ka enne kõnealuse töölepingu sõlmimist tegi kannatanu oma sõnade kohaselt sama tööd ja sai selle eest palka (lk 34 pöördel). Kuna tema tulu vähenes toimunud liiklusõnnetuse tõttu, siis kohtu hinnangul oli MG õigus saada ajutisest töövõimetusest tulenevat hüvitist LKS § 29 alusel. Kõnealuses AS If Eesti Kindlustus otsuses on märgitud, et arvest nr XXX hüvitada maksmata jäänud osa ja ajutine töövõimetus perioodi 06.12.2008-29.01.2009 eest. Nähtuvalt kohtule esitatud AS If Eesti kindlustuse 06.03.2009.a. juhtumi liikluskahjuks tunnistamise ja kahju hüvitamise otsuse nurgal olevast lehekülje numeratsioonist, on tegemist 2leheküljelise dokumendiga. Kuid kuna kohtule on esitatud ainult
4. lehekülg kõnealusest kindlustusfirma otsusest, siis ei ole kohtule teada, kas hüvitati ja kui palju hüvitati MG ajutisest töövõimetusest tulenevat kahju, mida reguleerib LKS §
5. TsMS § 423 sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluste loetelu ei ole ammendav ning TsMS § 423 lg 3 kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata ka muul seaduses nimetatud juhul. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud tõendeid kas ning kui palju maksti MG ajutise töövõimetuse hüvitist LKS § 29 alusel, siis ei ole kohtul võimalik ka võtta seisukohta, kui suur summa kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele MG saamata jäänud töötasu hüvitamiseks. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et kannatanu poolt esitatud hagi varalise kahju nõudes tuleb jätta läbi vaatamata. Kannatanu MG on esitanud nõude 12 782.33 euro (200 000 krooni) ulatuses mittevaralise kahju hüvitamiseks (lk 16-17, 59). VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Vastavalt VÕS § 134 lg 5 mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et MG on tekkinud tervisekahju. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst-ekspert Ann V eksperdiarvamusest nähtub, et MG sedastati parema sääreluu lahtine murd rebimishaavaga parema sääre ülemise kolmandiku eesmisel-kesksel pinnal ning pindluu ülemise osa murd. Tervisekahjutused on eluohtlikud ning paranemise kestus ületab üle 4 kuud ja et tuvastatud tervisekahjustus võib-olla põhjuslikus seoses 15.10.2008.a toimunud liiklusõnnetusega (lk 50). 10 Hagiavalduse kohaselt murdus MG jalg kahest kohast. Tehti 2 operatsiooni, mille tulemusena paigaldati tema jalga 12 kruvi ja plaati, millega ta pidi edasi elama, tundes kogu selle aja jooksul tugevat füüsilist ja hingelist valu, sest töövõime kaotamise tõttu, suurte ravikulude ja taastusprotsessi tõttu on tema perekond äärmiselt raskes materiaalses olukorras ja omab võlgu. Kannatanu leiab, et S.U ei leidnud aega tulla tema juurde haiglassee või lihtsalt tunda huvi tema tervise kohta. (lk 16-17, 59). Kohtuistungil kinnitas kannatanu, et peale operatsiooni olid tal suured valud ning ta oli 4 päeva narkoosi all. Pool aastat käis ainult karkudega ning ka tänaseks päevaks ei ole ta veel täielikult õnnetusest taastunud, treppidest käimisel on endiselt raskusi (lk 32). Kohtu hinnangul tähendab see kannatanu elukvaliteedi langust. Võimalikuks vaidlusküsimuseks jääb ainult hüvitatava kahju ulatus ning konkreetse rahalise hüvitise suurus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid (nt millised vigastused isik liiklusõnnetuses, kui pikk oli töövõimetuse periood, kui keerukad operatsioonid tuli teha tema tervise taastamiseks, kas tekkisid püsivad tervisekahjustused jne) ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. /…/. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Lahendis nr 3-2-1-34-05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. VÕS § 140 lg 1 järgi võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. S.U hagi ei tunnista öeldes kohtuistungil, et kui mina oleks sõitnud jalgrattaga, oleks mina viga saanud, kuna mina sõitsin autoga, siis olen mina süüdi, et tema murdis jala, aga see avariisituatsioon ei olnud minu poolt tekitatud (lk 39 pöördel). Kohus ei saa jätta tähelepanuta ka kannatanu poolt kohtuistungil öeldut, et kui süüdistatav oleks tulnud temaga rääkima, poleks ta üldse esitanud moraalse kahju nõuet ning mingil määral on moraalse kahju nõude esitamine seotud solvumisega, et süüdistatav ei tulnud tema juurde haiglasse (lk 34). Kuigi käeoleval ajal on S.U olemas töökoht, siis ei ole kohtu hinnangul nõutava summa, 12 782.33 eurot, väljamõistmine nagu ka kannatanul hüvitise kättesaamine reaalne, kuna 11 süüdistava sõnade kohaselt on tema sissetulekuteks palk 300 eurot ning pension 224 eurot ning igakuiseks väljaminekuks on korteriliising summas 428 eurot (lk 39 pöördel), Kuna mittevaralise kahju hüvitamisega ei või oluliselt kahjustada kahju tekitanud isikut ega kohustatud isiku elukvaliteeti, peab kohus seega põhjendatuks S.U-lt välja mõista MGi kasuks mittevaraline kahju summas 2000.00 eurot. Kriminaalasja menetlemise raames kantud tõlkekulud summas 13.80 eurot ei kuulu kohtu hinnangul MG kasuks väljamõistmisele. Tõlkebüroo AD A OÜ poolt 28.12.2010 väljastatud arve nr 709 on esitatud TT nimele. Teostatud on kaardimakse, mida kinnitab arve juurde lisatud kviitung (lk 57). Kuna kviitungil puuduvad andmed maksja kohta, siis kõnealuse maksedokumendi järgi ei ole kohtul võimalik tuvastada isikut, kes makse sooritas. Kohtule ei ole esitatud ühtegi dokumenti selle kohta, et MG on tasunud AD A OÜ-le eelpool nimetatud summa. Kuna kohtule ei ole esitatud ka ühtegi dokumentaalset tõendit selle kohta, et MG on tekkinud tõlkekulude maksmise kohustus AD A OÜ-le, siis ei kuulu tõlkekulud summas 13.80 eurot väljamõistmisele S.U-lt. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et S.U esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et S.U-lt tuleb menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista. Nimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendites 1-10-3472; 1-10-16328; 1-10-
6. Samas peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul. On ilmselge, et S.U sissetuleku juures täitedokumendi vabatahtlik täitmine on raskendatud, kuna pensionil oleva süüdimõistetu töötamise võimalus on piiratud tulenevalt tema east ning riigis valitsevast majandussituatsioonist. Seega tuleb S.U-lt välja mõista KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel riigituludesse sundraha 435.00 eurot, KrMS § 175 lg 1 p 3, 4, 5 alusel isiku ekspertiisi kulud 177.00 eurot, liiklustehnilise ekspertiisi kulud 457.67 eurot ja kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud 6.61 eurot ja tasu õigusabi osutamise eest 19.18 eurot. Kohtunik 12