1-08-17039/1

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2009.a Tallinn Kriminaalasja number 1-08- 17039 Kohtukoosseis Malle Preimer, Ivi Kesküla ja Jüri Paap Kriminaalasi E.J süüdistus KarS § 199 lg 2 p 5, 7, 9 – 25 lg 2 järgi ja K.Z süüdistus KarS § 199 lg 2 p 7, 9 -25 lg 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. mai
3. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatavad Tamara ja K.Z Süüdistatavad E.J elukoht XXXXXXXXXX XX-X XXXXXXXXX, sündinud XXX kodakondsuseta, ei tööta, varem üheteistkümnel korral kohtu poolt karistatud, viimati 13.02.2008.a KarS § 199 lg 2 p 4 – 25 lg 2 järgi 6 kuulise vangistusega, vabanes 11.08.2008.a. K.Z Elukoht XXXXXXXXXX X-XX XXXXXXXX, sündinud XXX, kodakondsuseta, varem kümnel korral kohtu poolt karistatud, viimati 13.01.2009.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 2, 9 -25 lg 2 järgi 6 kuu 20 päeva vangistusega RESOLUTSIOON Jätta E.J ja K.Z apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud Harju Maakohtu
4. mai 2009.a. otsusele läbi vaatamata ning tagastada. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK E.J tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 5, 7, 9 – 25 lg 2 järgi ja karistati 2 aastase vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra. Kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta ja 4 kuud vangistust. Karistusaja hulka arvati tema eelvangistuses viibitud 6 päeva ja karistuse kandmise alguseks loeti 27.04.2009.a. E.J tunnistati süüdi viies varguse katses: 16.11.2008.a. püüdis varastada Tallinnas K. K. 2999 krooni maksvat jopet; 11.12.2008.a püüdis varastada Tallinnas XXXXXXXXX XXXX asuvast S. kauplusest 2 kampsunit; 13.12.2008.a XXXX XXXXXXX S.st samuti kahte kampsunit; 27.04.2009.a grupis koos K.Z-iga püüdis omastada Tallinnas XXXXXX X asuvast S. kauplusest riideesemeid 2990 krooni väärtuses ning 23.02.2009.a V .K. S. kauplusest kaupu kokku 2932 krooni väärtuses. K.Z tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 9 – 25 lg 2 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 27.04.2009.a. K.Z tunnistati süüdi selles, et ta varem korduvalt vargusi toime pannud isikuna grupis koos E.J-iga püüdis 27.04.2009.a Tallinnas XXXXXX X asuvast S. kauplusest varastada kaupa kokku 2990 krooni väärtuses. APELLATSIOONIDE SISU E.J leiab, et talle mõistetud karistus on liialt range, ta on juba 40-aastane, kahetseb väga ega soovi enam kuritegusid toime panna. E.J taotleb karistusmäära vähendamist. K.Z taotleb talle mõistetud karistuse leevendamist ning põhjendab taotlust sellega, et on kõik oma noorusaastad vanglas veetnud, on sellest nüüd väsinud. Ta tunnistas ennast süüdi ja kahetses. Alternatiivselt märgib, et on valmis tegema üldkasulikku tööd. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, leiab, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, need tuleb jätta läbi vaatamata. Süüdistatavatele E.J-ile ja K.Z-ile mõistetud karistustustesse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on mõlemale süüdistatavale karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, vastutust kergendavaid asjaolusid, 2 raskendavate asjaolude puudumist, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et ka apellandid ise ei ole oma taotlusi karistuse leevendamiseks sisuliselt põhjendanud ega viidanud asjaoludele, mida maakohus nende arvates arvestamata on jätnud või alusetult arvestanud. Kohtukolleegium märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Nii Tamara kui K.Z näol on tegemist isikutega, keda on varem palju kordi (E.J üheteistkümnel korral, K.Z kümnel korral) kohtu poolt karistatud ning valdavalt just varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Eelmise karistuse kandmiselt vabanes E.J 2008.a augustis, novembrist alates pani aga toime järjest uusi kuritegusid. K.Z pani uue kuriteo toime vähem kui kuu möödudes eelmise karistuse kandmiselt. Maakohus märgib oma otsuses põhjendatult, et kuivõrd varasemad lühiajalised karistused pole vähemalgi määral mõjutanud süüdistatavaid uute kuritegude toimepanemisest hoiduma, siis tuleb seda karistusmäära valikul arvestada, E.J-ile tuleb mõista sanktsiooni keskmise määra lähedane karistus, K.Z-ile puhul ei ole aga põhjendatud varasemast leebem karistusõiguslik kohtlemine. Toimepandud varguste hulk, alustamine uute kuritegude toimepanemisega kõigest lühikese aja möödumisel pärast eelmise karistuse kandmiselt vabanemist näitab, et nii E.J kui K.Z on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Seega viitab süüdimõistetute käitumine negatiivsele suhtumisele õiguskorda ja soovimatusele elus toime tulla õiguskuulekalt. Sellistel asjaoludel KarS § 199 lg 2 sanktsiooni alla keskmist määra mõistetud karistuste leevendamiseks süüdistatavate apellatsioonid alust ei anna. Mis puutub K.Z taotlust talle mõistetud vangistuse esendamiseks üldkasuliku tööga, siis kohtukolleegium märgib järgmist. Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Selleks, et säilitada sanktsioonisüsteemi sisemine loogika, peavad nimetatud asjaolud täiel määral eksisteerima seega ka olukorras, kus taotletakse kuriteo eest mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Üldkasuliku töö kui reaalse vangistuse vältimise viimase võimaluse kohaldamise vaagimisel tulevad arvesse asjas esinevad isikut ja/või tegu iseloomustavad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad kohtul mööda vaadata eelmise kohtuotsusega tehtud karistusähvardusest ning kohus peab samas ka prognoosima, kas esinevad eeldused üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks, kas üldkasulik töö on 3 süüdimõistetule sobiv. K.Z isiku puhul puudub positiivne prognoos üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks, tema puhul ei ole KarS § 69 kohaldamine võimalik. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et E.J-ile ja K.Z-ile mõistetud karistused on seaduslikud ja põhjendatud, apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning ringkonnakohus jätab need juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata. Malle Preimer Ivi Kesküla 4 Jüri Paap