1-10-11908/7

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2010.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 11908 Kohtukoosseis Malle Preimer, Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kriminaalasi O.T süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 - 25 lg 2 järgi lühimenetluses. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. septembri
3. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav O.T Süüdistatav O.T isikukood XXX, elukoht XXXXXXXXXX XX-X XXXXXXX, varem kohtu poolt 7 korral karistatud, viimati 16.12.2010.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 -25 lg 2 järgi vangistusega 6 kuud, NPAS § 151 alusel väärteokorras korduvalt karistatud. RESOLUTSIOON Jätta O.T apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu Harju Maakohtu
4. septembri 2010.a. otsusele läbi vaatamata ning tagastada. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK O.T tunnistati KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi süüdi selles, et olles varem korduvalt varavastaste kuritegude eest karistatud, uuesti 15.09.2010.a kella 16.05 paiku Tallinnas XXXXX XX asuvas R. kaupluses võttis 545 krooni maksva sviitri, pani selle kaasasolnud fooliumkotiga põue ja lahkus, kuid peeti turvatöötaja poolt kinni. Kohus karistas O.T 8-kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendas, kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 5 kuud ja 10 vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 15.09.2010.a. Maakohus arvestas karistuse mõistmisel süü suurust, kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist, õiguskorra kaitsmise huvisid, märkides ka seda, et eelmise karistuse kandmiselt vabanes O.T 11.06.2010.a. Kohus leidis, et kuivõrd süüdistataval puudub töö, ei ole rahalise karistuse mõistmine võimalik ning et kriminaalhooldusele O.T ei sobi. APELLATSIOONI SISU O.T vaidlustab kohtuotsuse talle mõistetud karistuse osas ja taotleb enda karistusest tingimisi vabastamist või vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Rõhutab, et kahetseb toimepandut, palub arvestada, et sviitri väärtus polnud suur, see tagastati rikkumatult kauplusele. Lisaks eelnevale palub arvestada, et tal on kehva tervisega vanaema, kelle eest hoolitsemine oli tema kohustuseks. Apellant märgib, et tema suhtes ei ole varem üldkasulikku tööd kohaldatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et kui kohus on karistuse mõistmisel otsustanud vangistuse kasuks, on Eesti karistusõigussüsteemis võetud aluseks, et see pööratakse ka täitmisele. Üksnes erandlikud asjaolud võivad viia selleni, et karistus jäetakse tingimisi täitmisele pööramata. Käesolevas asjas sellised erandlikud asjaolud, mis võimaldaksid O.T karistusest tingimisi vabastamist, puuduvad. Siinkohal tuleb rõhutada, et 28.06.2007.a kohtuotsusega on O.T talle mõistetud karistusest tingimisi pooleteise aastase katseajaga vabastatud, kuid O.T jätkas varguste toimepanemist ka katseajal ning mõisteti uuesti KarS § 199 lg 2 p 4 – 25 lg 2 järgi süüdi juba 03.10.2007.a. Üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab aga kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem palju kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu, st, et KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga tutvumist kuidagi väita, et V. Jejomenko puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. O.T on varem seitsmel korral kohtu poolt karistatud, valdavalt varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Nagu eelpool öeldud, on tema suhtes varem kohaldatud ka karistusest tingimisi vabastamist, kuid O.T ei suutnud katseaja nõudeid järgida, pannes toime uued kuriteod. Seega ei saa O.T puhul kuidagi 2 kujuneda veendumust, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt elada. Teiseks rõhutab kohtukolleegium, et üldkasulik töö ei sobi karistusena süüdlasele, kellel on sõltuvusprobleeme alkoholi, narkootikumide vms suhtes. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on O.T NPAS § 15 1 alusel karistatud 12 korral, viimati küll 2008.a lõpus, kuid väita, et ta narkosõltuvuse probleemidest vabanenud oleks, ei saa. Seega puuduvad O.T puhul KarS § 69 kohaldamiseks vajalikud materiaalsed eeldused, vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud süüdistatava isikuandmetest lähtudes. Apellatsioonis rõhutatakse peamise vangistusest vabastamise või vangistuse asendamise motiivina süüdistatava kohustust hoolitseda oma haige vanaema eest. Kohtukolleegium osundab, et see asjaolu ei ole O.T süü suurust vähendav ega kuidagi tõlgendatav kergendava asjaoluna KarS § 57 mõttes. Järjepidevalt uusi kuritegusid toime pannes pidi O.T arvestama, et tema käitumise ja tegude tagajärjel jääb vanaema hooleta, kuid kohustus vanavanema ees ei mõjustanud teda kuritegelikust elustiilist loobuma. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et apellatsioonimenetluse eesmärgiks on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohus on oma määruses nr 3-1-55-07 selgitanud, et juhul kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb. Vaidlusaluse kriminaalasja arutamine toimus maakohtus avalikus suulises menetluses, O.T ja tema kaitsja viibisid asja arutamise juures, O.T-le oli tagatud õigus olla kohtu poolt ära kuulatud. Apellatsioonis O.T mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ei vaidlusta ega tõstata õiguslikke probleeme, mida tuleks apellatsioonikohtul lahendada. Ringkonnakohus leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Nagu öeldud, on maakohus karistuse mõistnud KarS § 56 sätteid järgides. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Ainuüksi apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine kohtuistungil ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti (vt Riigikohtu määrus nr 3-1-1-120-09) ja seega toob apellatsioonimenetluses apellatsiooni arutamine kaasa materiaalseid lisakohustusi ka süüdistatavale endale kaitsjatasu näol. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega otstarbekaks arutada O.T poolt apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata. Malle Preimer Meelika Aava 3 Ivi Kesküla 4