← Eesti

1-10-10250/70

Obsah (11)§ 199§ 202§ 331§ 65§ 268§ 263§ 209§ 64§ 76§ 122§ 121

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16.12.2011. a, Tallinn Kohtuasja number 1-10-10250 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Meelika Aava ja

§ 199

lg 2 p 4, 7 8, § 209 lg 2 p 1, 3 järgi ; J.R-i süüdistuses

§ 202

lg 2 p 1; Tarmo Kaldami süüdistuses

§ 202

lg 2 p 1 ja OÜ Luutar süüdistuses

§ 202lg 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15.06.2011.a.

otsus Apellandid prokurör, süüdistatav D.M ja tema kaitsja, Keijo J.R-i kaitsja Prokurör Kati Maitse-Pärkna D.M, isikukood XXX, Elukoht Harjumaa XXX; Kriminaalkorras karistatud 10 korda, 2 viimast otsust: Tartu Maakohtu 03.12.2004.a. otsus

§ 331

järgi vangistus 3 kuud,

§ 65lg 2 alusel liitkaristus 9 a 3 k vangistust.

Karistuse ärakandmata osa 3 a 14 päeva vangistust; Süüdistatavad Harju Maakohtu 04.05.2007.a. otsus

§ 268lg 1 järgi rahaline karistus 25000 krooni.

Viibib vahi all alates 10.03.2010.a. V.R, isikukood XXX, Elukoht XXX Kriminaalkorras karistatud viis korda, viimati 08.03.2010.a. Harju Maakohtu otsusega

§ 199lg 2 p. 9- § 25 lg 2 järgi 1

(10)vangistusega 2 kuud,

§ 65

lg 2 alusel liitkaristus 1 a 5 k 27 p, asendatud ÜKT-ga 1074 tundi tähtajaga 2 a. Viibib vahi all alates 10.03.2010.a. J.R, isikukood XXX, Elukoht XXX Kriminaalkorras karistatud kaks korda, viimati D.Mu Maakohtu Paide Kohtumaja 11.05.2010.a. otsusega

§ 263

p. 1 järgi rahalise karistusega 3350 krooni, Töökoht XXX, juhatuse liige TARMO KALDAM, isikukood XXX, Elukoht XXX; Kriminaalkorras karistamata Töökoht OÜ Luutar juhatuse liige OÜ LUUTAR, äriregistri kood 11296015, Aadress Paide Aiavilja 19-2 Seaduslik esindaja juhatuse liige Tarmo Kaldam Kaitsjad Tõnu Meidra (D.M-i kaitsja) Raivo Bergson (J.R-i kaitsja) Andres Simson (Tarmo Kaldami ja OÜ Luutar kaitsja) RESOLUTSIOON

  1. Jätta Harju Maakohtu 15.06.
  2. a kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  3. Hüvitada riigieelarvest T. Kaldamile õigusabikulud 480 euro ja OÜ-le Luutar 240 euro ulatuses. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Harju Maakohtu otsusega mõisteti D.M süüdi

§ 199lg 2 p 4, 7, 8 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud.

Samuti tunnistati D.M süüdi

§ 209

lg 2 p 1, 3 järgi ja selle eest karistati teda vangistusega 1 aasta 3 kuud.

§ 64

lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 2 aastat vangistust.

§ 76

lg 6 ja

§ 65lg 2 alusel suurendas maakohus mõistetud karistust Tartu Maakohtu 03.12.2004.a.

otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa (3 aastat 14 päeva) võrra ja mõistis liitkaristuseks 5 aastat ja 14 päeva vangistust. J.R-i mõistis maakohus süüdi

§ 202lg 1 järgi ja karistas teda 250 miinimumpäevamäära, s.o.

800 euro suuruse rahalise karistusega.

§ 65lg 1 alusel moodustas 2

(10)kohus liitkaristuse Pärnu Maakohtu Paide Kohtumaja 11.05.2010.a. otsusega mõistetud karistusega (rahaline karistus 3350 krooni ehk 214.10 eurot) üksikkaristustest raskema suurendamise teel , mõistes liitkaristuseks 900 euro suuruse rahalise karistuse. Tarmo Kaldami ja OÜ Luutar mõistis maakohus vastavalt

§ 202

lg 2 p 1 ja

§ 202lg 3 järgi esitatud süüdistustes õigeks.

tekitades oma tegevusega materiaalset kahju üldsummas 295652.38 krooni. Samuti mõistis maakohus D.M-i süüdi selles, et ta, varem varguse toime pannud isikuna ühiselt ja kooskõlastatult koos V.R-iga kasutas 26.02.2010.a. taksoteenuseid marsruudil Maardu linn Oravasaba 7 – Tallinn Narva mnt. - Mustamäe Magistrali keskus - Paide linn, tekitasid taksojuht T Ts tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, et kasutatava taksoteenuse eest D.M ja V.R on võimelised tasuma ja tasuvad lubades taksoarve tasuda sihtpunkti jõudmisel. Jõudnud Paide linna, lahkusid nad taksost ja kinnitasid, et tulevad tagasi, teades tegelikkuses, et taksoteenuse eest nad tasuda ei kavatse ega oma ka rahalisi vahendeid kasutatava taksoteenuse eest tasumiseks, saades sellisel viisil varalise kasu tasuta taksoteenuse kasutamise näol ja tekitades FIE-le T T tasumata taksoarve näol varalise kahju 1122,50 krooni. V.R mõistis maakohus

§ 122järgi õigeks seoses prokuröri loobumisega süüdistusest.

Kohus mõistis aga V.R süüdi

§ 199lg 2 p.

5,7,8,9 järgi ja karistas teda vangistusega 2 aastat. Samuti mõistis kohus V.R süüdi

§ 209lg 2 p.

1,3 järgi ja karistas teda vangistusega 1 aasta 3 kuud. Veel mõistis maakohus V.R süüdi

§ 121

järgi (ümberkvalifitseeritud

§-lt 263 p. 1) ja karistas teda vangistusega 8 kuud.

§ 64

lg 1 alusel mõistis kohus V.R-ile liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

§ 65lg 1 alusel moodustas kohus liitkaristuse Harju Maakohtu 08.03.2010.a.

otsusega mõistetud karistusega (vangistus 1 aasta 5 kuud 27 päeva asendatud üldkasuliku tööga 1074 tundi), üksikkaristustest raskema suurendamise teel. Liitkaristuseks mõistis kohus 4 aastat vangistust. J.R-i mõistis maakohus süüdi selles, et ta korraldas Grenardi Group Estonia OÜ juveelikauplusest varastatud kullast kaelaketi müüki D.M-i poolt OÜ-le Luutar, olles teadlik, et nimetatud kett oli D.M-i ja V.R poolt varastatud. Tarmo Kaldami

  1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör, D.M ja tema kaitsja ning J.R-i kaitsja. Apellatsioonid esitasid ka V.R ja tema kaitsja, kuid V.R loobus tema huvides esitatud apellatsioonidest.
  2. Prokurör on maakohtu otsust vaidlustanud osas, millega mõisteti Tarmo Kaldam ja OÜ Luutar õigeks ning kvalifitseeriti J.R-i tegevus umber

§ 202lg 1 järgi.

Apellatsioonis taotletakse T. Kaldami ja OÜ Luutar süüdimõistmist vastavalt

§ 202lg 2 p 1 ja § 202 lg 3 järgi ning T.

Kaldami karistamist 100 päevamäära suuruse rahalise karistusega ja OÜ Luutar karistamist rahalise karistusega 6391,40 eurot. Samuti taotleb prokurör J.R-i süüdimõistmist

§ 202lg 2 p 1 järgi. 3

(10)Prokurör leiab, et maakohus on T. Kaldamit ja OÜ-d Luutar õigeks mõistes teinud ühest ja samast tõendist otsuses järeldusi, mis on omavahel vastuolus. Harju Maakohus on T. Kaldami õigeksmõistmise põhjendusena leidnud, et kuna T. Kaldami ja J.R-i vahelisi telefonikõnesid 18.02.2010.a. pealt kuulatud ei ole, siis ei ole kohtule teada kõnede sisu T. Kaldami ja J.R-i vahel ega J.R-i poolt keti kohta räägitu. Samas luges kohus tuvastatuks, et nendes telefonikõnedes T. Kaldam lubas D.M-i poolt toodava keti pandimajja vastu võtta. Fakti, et T. Kaldam korraldas kuldketi OÜ Luutar pandimajja müümise/vastuvõtmise, on kohus tõendatuks lugenud. Kohus ei ole lugenud tõendatuks seda, et T. Kaldam oli teadlik sellest, et kett on saadud kuritegelikul teel. Prokurör märgib, et

§ 202

kuriteokoosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega ehk peab võimalikuks vara süüteolist päritolu. Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud kuriteo subjektiivse külje kindlakstegemise võimalust teo objektiivse külje elementide kaudu. Prokurör leiab, et subjektiivne koosseis on täidetud, tuginedes kahele aspektile: D.M ei soovinud, et müües tema nimi kirja saaks ja T. Kaldam korraldas, et kuldkett võetaks vastu isikuandmeid kontrollimata, vormistades lepingu Tarmo Kaldami kui müüja nimele. Samuti on tuvastatud, et J.R teadis ja sai aru, et kett on varastatud ning mida teadis J.R, seda teadis ka T. Kaldam, sest J.R oli üksnes vahendaja. Kohus on sügavalt ekslikult tõlgendanud prokuröri poolsete vastuolude väljatoomist ja seeläbi Tarmo Kaldami kuriteojärgset käitumist süüdistusest loobumisena T. Kaldami tegutsemises juriidilise isiku huvides.

  1. J.R-i kaitsja R. Bergson taotleb maakohtu otsuse tühistamist J.R-i süüdimõistmise osas ja J.R-i õigeksmõistmist. Kaitsja märgib, et J.R ei ole eitanud keti pandimajja müüki viimise korraldamist, kuid tema sõnul ta ei teadnud keti vargusest. Maakohus on valesti mõistnud J.R-i ja D.M-i omavahelisi telefonikõnesid, tehes neist järelduse, et D.M pakkus müüa 34 keed, tegelikult oli jutt 34 grammist kullast. Kaitsja märgib, et seega on alusetu kohtu järeldus, et J.R pidi keede arvust tulenevalt aru saama, et D.M ei saanud nii palju kuldkeesid olla. Oletuslik on ka kohtu seisukoht, et isegi kui J.R ei teadnud midagi juveelipoe vargusest ega sellest, et keed on varastatud, pidas ta siiski võimalikuks nende süüteolist päritolu. Apellatsiooni kohaselt asjaolu, et J.R pealt kuulatud telefonivestluses mõistis D.M-i sõnu selgitust vajamata, ei viita mitte sellele, et ta teadis kaelakee vargusest, vaid sellele, et tema ja D.M-i vahel oli enne toimikus olevat esimest kõnet olnud juttu kulla hindadest. Ekslik on ka kohtu järeldus, et D.M käis juba 16.02.10.a Paides kuldesemeid müümas. Kui ta oleks seda teinud, poleks tal kaks päeva hiljem vaja olnud kulla hinda küsida ega rääkida bensiiniraha puudumisest, sest müüdud keede eest sai ta mitukümmend tuhat krooni. Kuldkettide müük Paides toimus mitte 16.02, vaid 26.02.2010.a ja puuduvad tõendid, et J.R oleks 18.02.10.a teadnud, et D.M on ebaloomulikult palju kuldkette. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et J.R oleks teadnud, et korraldab varastatud kaelaketi müümist.
  2. D.M-i kaitsja T. Meidra taotleb maakohtu otsuse tühistamist D.M-i süüdimõistmises ja D.M-i õigeksmõistmist täies ulatuses. OÜ Grenardi Group Estonia juveelikaupluse varguse episoodis on kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et D.M osales varguse toimepanemisel. Kohus on jätnud arvestamata V.R ütlused, et varguse pani toime tema koos Sergei-nimelise isikuga. Ka on kohus jätnud põhjendamatult arvestamata V.R vastuse kaitsja küsimusele, kust ta haamri D.M-i kodust võttis, ning D.M-i selgituse, kuidas suur haamer V.R kätte sai. Samuti on kohus põhjendamatult jätnud arvestamata D.M-i enda ja K. Jaanuse ütlused selle kohta, et D.M viibis ajal, kui vargus toime pandi, kodus. 4

(10)Kohus annab alusetult vargust kinnitava sisu sellele, et D.M käis varem juveelipoes, milles vargus toime pandi. Kohtu seisukoht, et turvakaamera videosalvestisel näha olevatest varguse toime pannud isikutest üks on seljas oleva jope alusel tuvastatav D.M-ina, on liiga oletuslik. Kohus jättis arvestamata D.M-i väited, et tema telefon oli V.R käes. See, et telefon oli mingi mobiilimasti levialas, ei näita tingimata, et telefoni omanik ise selle masti levialas viibib. Kaitsja leiab, et A. Si ütlused on kohus jätnud kõrvale vaid formaalselt, sest kohus on otsuses avaldanud veendumust, et eeluurimisel antud ütlused on õiged. Kelmuse episoodi osas leiab kaitsja, et D.M ei tellinud taksoteenust ja seega ei pannud ka tasumata jättes toime kelmust.
  1. D.M taotleb esitatud apellatsioonis samuti enda õigeksmõistmist mõlemas episoodis. Ühtlasi taotleb ta karistuse hulka arvata elektroonilise valve all oldud aeg. D.M väidab, et tema süütust tõendavaid tõendid on jäetud kogumata (uuritud ei ole kuriteopaigal purunenud akna küljest leitud riidekiudu, uuritud ei ole seda, kust V.R väidetavalt suure haamri leidis, piisavalt ei ole töödeldud ja suurendatud turvasalvestise jäädvustust, et tuvastada vargaid, pole tuvastatud, kuidas sattusid haamrid poodi, ei tuvastatud Sergei-nimelist isikut), maakohtu otsus põhineb oletustel (kaupluse juhataja väitis, et D.M on korduvalt käinud poes, videosalvestus kinnitas vaid ühte korda) ja sisuliselt on ta süüdlaseks lavastatud. Haamri võttis V.R D.M-i kodust salaja. Samuti küsis V.R D.M-ilt tolle mobiiltelefoni. K. J andis tõeseid ütlusi, kinnitades, et D.M oli varguse ööl kodus. Veel leiab D.M, et V.R andis uurijale meelepäraseid ütlusi. Apellant kinnitab, et maakohus on õigesti arvanud, et V.R sõitis spetsiaalselt öösel Sakku D.M-i juurde, et viimaselt telefoni küsida, kuna tegelikult tahtis ta hankida varguse toimepanemiseks suurt haamrit. Päevasel ajal viibis D.M-i telefon tõepoolest korduvalt Järve Selveri piirkonnas, seda aga põhjusel, et D.M elab Sakus ja Järve selveri juurest läheb tema kodutee. Lisaks analüüsib D.M põhjalikult A. Si ütlusi, näitamaks, et need on ebaõiged. D.M väidab, et prokurör nimetas maakohtu istungil tunnistaja K. Jt valetajaks. D.M leiab, et kohus on valesti tuvastanud, et D.M ja varguse toimepanemises osalenud isikul oli seljas samasugune jope. D.M väidab, et temal oli seljas pruuni värvi kasukas, varguse toime pannud isikul aga must jope. Kelmuse osas märgib D.M, et ta ei ole taksoteenust tellinud ja seega ei pannud ka kelmust toime. Takso võttis V.R.
  2. Ringkonnakohtu istungil jäid kõik apellandid esitatud apellatsioonide juurde, süüdistatavad toetasid kaitjate esitatud apellatsioone. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
  4. Nii D.M-i kui tema kaitsja apellatsioonides on sisuliselt vaidlustatud D.M-i süü tõendatust. 9.1 D.M-i kaitsja asus apellatsioonis seisukohale, et maakohus jättis alusetult arvestamata V.R vastuse teisesküsitluse raames esitatud küsimusele, kust kohast D.M-i kodus V.R väikse haamri võttis. Kaitsja märgib, et seadus lubab teisesküsitluses esitada suunavaid küsimusi ja seega oli kaitsja küsimus asjakohane. KrMS § 288 lg 3 lubab teisesküsitlusel esitada suunavaid küsimusi esmasküsitlusel antud ütluste 5
(10)kontrollimiseks. Uute asjaolude kohta võib suunavaid küsimusi esitada üksnes kohtu loal. Käesoleval juhul esitas kaitsja teisesküsitluses küsimuse: „Kust võtsite väikse haamri D.M-i kodust.“ Esmasküsitluses oli V.R vastanud prokuröri küsimusele, kust ta väikse haamri sai: „Ei tea“ (kd 6; tl 129 pöördel), samas hiljem on ta vastanud prokuröri küsimusele, kas ta on D.M-i kodust midagi varastanud: „Kuldsõrmuse, mille viisin pandimajja. Väikse haamri võtsin ka sealt“ (kd 6; tl130 pöördel). Seega andis V.R esmasküsitluses väikse haamri saamise kohta erinevaid ütlusi ning ühel korral väitis ka seda, et võttis haamri D.M-i kodust. Seega lähtus kaitsja suunav küsimus V.R poolt esmasküsitluses antud ütlusest ja oli seega lubatav. Kohtukolleegium leiab ühtlasi, et isegi kui tegemist oleks olnud lubamatu suunava küsimusega, ei oleks tohtinud kohus seda otsuse tegemisel arvestamata jätta – vastavalt KrMS § 288 lg-le 5 oli kohus ristküsitluse toimumise ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt kohustatud sekkuma ristküsitlusse, et jätta kõrvale küsimus, mis on lubamatu, asjakohatu või riivab tunnistaja väärikust (kohustus reageerida lubamatule küsimusele koheselt on säilinud ka praegu kehtivas redaktsioonis, kuid kehtiva seaduse kohaselt võib kohus sekkuda vaid kohtumenetluse poole taotlusel). Seega pidanuks kohus pidanud reageerima tema hinnangul lubamatule küsimusele kohe, mida aga kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei juhtunud. Ka ei ole küsimusele esitanud vastuväidet kohtumenetluse pooled. Ringkonnakohtu arvates on KrMS § 288 lg-s 5 sätestatud kohese sekkumise kohustus oluline, kuna iga esitatav küsimus ja sellele antud vastus võib mõjutada ristküsitluse edasist kulgu ja järgnevate vastuste sisu, mistõttu ühe küsimuse ja sellele antud vastuse hilisem väljanoppimine ei ole võimalik. Nimelt võiks see, kui üks küsimus terviklikust ahelast välja jäetakse, tuua ühest küljest kaasa selle, et oluline informatsioon, mis selle küsimusega saadi, kajastub ka järgnevates vastustes. Teisest küljest halvendatakse sellega tagantjärele küsitleja positsiooni – kui küsimusele oleks kohe reageeritud, oleks küsitlejal olnud võimalus oma küsimus teisiti sõnastada, hilisem vastusega mittearvestamine tuleb aga üllatusena isikule, kes eeldab, et sai oma küsimusele antud vastuses kätte endale olulise informatsiooni. Eelnevast tulenevalt kohtukolleegium leiab, et kui ristküsitluse raames küsimusele ei reageerita ja lubatakse sellele vastata, ei ole lubatud selle hilisem arvestamata jätmine, tingimusel, et ristküsitluse kui terviku läbiviimisel ei ole rikutud kriminaalmenetluse nõudeid sellises ulatuses, et antud ütluste puhul oleks tegemist lubamatu tõendiga. 9.2 D.M-i kaitsja heidab maakohtule ette sedagi, et viimane jättis arvestamata V.R selged ja ühesed ütlused, et ta pani varguse toime koos S-nimelise isikuga. Maakohtu otsusest nähtub aga, et kohus on sisuliselt lugenud V.R ütlused ebausaldusväärseks osas, millega ta eitab D.M-i osalust varguses. Selgelt ütleb kohus selle välja osas, milles V.R andis ütlusi sündmuskohalt leitud suure haamri päritolu kohta – maakohus viitab sellele, et V.R on andnud ses osas erinevaid ütlusi. Ka on maakohus märkinud, et ei pea usutavaks V.R ütlusi selle kohta, et D.M-i mobiiltelefon oli varguse toimepanemise ööl tema käes. Ülejäänud V.R ütluste osas, mis haakuvad mingil moel D.M-i varguses (mitte-)osalemisega, nähtub maakohtu otsusest, et kohus on pidanud V.R ütlustest usutavamaks tõendeid, mis viitavad D.M-i osalemisele. Lisada tuleb, et kaassüüdistatavate igasuguste D.M-i kasuks rääkivate ütluste usaldusväärsust vähendab asitõendina vaadeldud (kd II; tl 188-190) D.M-i kiri kohtueelses menetluses D.M-i süüstavaid ütlusi andnud A. Si kambrikaaslasele U. Gile, milles ta avaldab soovi, et U. G mõjutaks A. Si antud ütlustest loobuma. D.M nendib selles kirjas muuhulgas, et sellised ütlused, nagu A. S oli andnud, võivad tõesti lõppeda sellega, et keegi „lüüakse kasti“. Kui lisada siia asjaolu, et V.R andis erinevaid ütlusi sündmuskohalt leitud haamrite päritolu kohta, ongi alust arvata, et V.R ütlused kaastäideviija isiku kohta ei ole usaldusväärsed. 9.3 Tunnistajana üle kuulatud D.M-i elukaaslase K. Je puhul ei ole kohus leidnud, nagu oleks tunnistaja andnud valeütlusi ja seetõttu ütlusi kõrvale jätnud, vaid on leidnud, et need ütlused ei anna D.M-ile tegelikult kindlat alibit varguse toimumise ajaks, s.o nimetatud tõend ei sattunud otseselt vastuollu tõenditega, mis kinnitasid D.M-i varguses osalemist, ega saanud seega ka neid tõendeid ümber lükata. 6
(10)9.4 Kaitsja apellatsiooni kohaselt ei saa teha sellest, et D.M on varem koos V.R-iga samas juveelipoes käinud, järeldust, et tema ka varguse toimepanemises osales. Samuti leiab kaitsja, et D.M-i tuvastamine ühe turvakaamera salvestusel näha oleva isikuna üksnes põhjendusel, et salvestusel näha oleva isiku jope on sarnane jopele, mis oli D.M seljas siis, kui ta koos V.R-iga varem samas juveelipoes käis, on liiga oletuslik. On selge, et ei varasem sama poe külastamine ega ka asjaolu, et ühel varguse toimepanijal oli D.M-i omale sarnane jope, ei ole eraldi võetuna selline informatsioon, mille alusel võiks D.M-i kõnealuses episoodis süüdi mõista. Arvestada tuleb aga sellega, et kohus hindab KrMS § 60 lg 1 kohaselt kõiki tõendeid kogumis, s.o neid kahte asitõendi vaatlusprotokolle, millest nähtub eelnevalt kirjeldatud info, tuleb hinnata kontekstis nii omavahel kui teiste tõenditega. D.M-i ja V.R ühine juveelipoe külastus omandab hoopis teise tähenduse, kui arvestada, et V.R süü varguse toimepanemises on tõendatud ning teine varguses osalenud isik kandis sarnast jopet sellele, mis oli D.M varasema poekülastuse ajal seljas. Mis puutub D.M-i väitesse, et tal oli juveelikaupluse külastamisel seljas pruun kasukas, varguse toimepanijal aga must jope, siis asitõendi vaatlusprotokollide juurde kuuluvad pilditabelid (kd I; tl 56-65) seda ei kinnita, et D.M oleks 26.01.
  1. a, kui ta käis koos V.R-iga Grenardi juveelipoes, olnud seljas kasukas. Lisaks esineb käesolevas asjas mitmeid kaudseid tõendeid, mis viitavad D.M-ile kui ühele varguse toime pannud isikule, mistõttu on ka turvakaamera salvestisest pärinev info, et D.M koos V.R-iga tundis eelnevalt selle poe vastu huvi ja, et ühel varguse toime pannud isikul seljas olnud jope oli sarnane D.M varem seljas olnule, teiste tõendite kontekstis arvestatavad D.M-i süüd kinnitavana. Viidatud kaudseteks tõenditeks on DNA ekspertiisi aktis olev eksperdiarvamus, mille kohaselt leidus mõlemal sündmuskohalt leitud haamril D.M-i DNA-d ( ) ja jälitustoimingu protokoll, millest nähtuvalt oli D.M-i valduses kauplusest varastatud kuldkett, mille ta viis OÜ Luutar pandimajja. 9.5 Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et jättes kõrvale A. Si ütlused põhjusel, et tema kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütlused on vastuolulised, ei oleks kohus tohtinud võtta seisukohta, kumbi ütlusi kohus sisult tõeseks peab. Samas ei pea ringkonnakohus maakohtu seisukohavõttu oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks, kuna maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks süüdimõistva otsuse põhistamisel tuginenud A. Si ütlustele ning maakohus on muudele tõenditele tuginedes jälgitavalt põhjendanud seda, miks ta leiab, et D.M on pannud toime teo, milles teda süüdistatakse. 9.6 Mis puutub D.M-i apellatsioonis esitatud väidetesse, siis osalt kattuvad need kaitsja väidetega ja nendega seonduvat on käsitletud otsuse eelnevates punktides, osalt on D.M-i etteheited suunatud kohtueelses menetluses tehtud toimingute ja prokuröri, mitte aga niivõrd maakohtu ja maakohtu otsuse vastu. Kohus aga ei juhi ega saa mingil moel mõjutada kohtueelses menetluses toimunud tõendite kogumist, kohus teeb otsuse, tuginedes talle esitatud tõenditele. Märkida tuleb sedagi, et D.M on kritiseerinud tõendeid, mille maakohus ongi ebausaldusväärsetena kõrvale jätnud (V.R ütlused selle kohta, kust ta sai suure haamri, A. Si ütlused). D.M-i väide, et V.R tuli ööl vastu 11.02.
  2. a talt Sakku telefoni küsima selleks, et tegelikult võtta varguse toimepanemiseks Sakust D.M-i suur haamer, on ümber lükatud tunnistajana üle kuulatud politseitöötaja A O ütlustega, mille kohaselt nägi ta ööl vastu 10.02.2010.a. kella 3-4 vahelisel ajal Sakus Tiigi tänaval avariitunnustega sõiduautot XXX, milles juhiistmel istus V.R ja juhiistme taga nägi tunnistaja püstises asendis pika varrega haamrit, mille vars ulatus seljatoe ülemise osani. Seega, nagu märkis ka maakohus, oli suur haamer V.R valduses juba 10.02.2010.a., aga mitte ta ei võtnud seda alles järgmisel ööl vahetult enne vargust garaažide juurest kaasa. Kuigi nii V.R kui D.M väidavad maakohtus antud ütlustes, et V.R käis D.M-ilt viimase elukohas Sakus ööl vastu 11.02.
  3. a mobiiltelefoni küsimas, on kohtu hinnangul neis 7
(10)ütlustes vastuolu. D.M-i sõnul käis V.R telefoni küsimas kella üheteist või poole kaheteist paiku õhtul (kld 6; tl 147 pöördel). V.R väitis aga, et 10.02.
  1. a oli ta koos D.M-iga Männikul, siis läks D.M koju Sakku, tema aga läks Järve Selveri juurde ja sai seal kokku Sergeiga, kellega ta väidetavalt varguse toime pani (kd 6; tl 129). Seega pidi V.R minema mobiiltelefoni järele vaid pisut pärast seda, kui nad D.M-iga lahku olid läinud, ja koheselt, kui oli väidetava Sga kokku saanud.
  2. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et V.R ja D.M panid kelmuse toime kaastäideviijatena, kuna taksoteenust kasutasid mõlemad, kusjuures eelkõige oli vajadus neisse sihtkohtadesse, kuhu nad taksojuhil end viia lasid, minna D.M. Nii V.R kui D.M-i enda ütlustest nähtub, et Paidesse oli vaja sõita eelkõige D.M. V.R ütluste kohaselt läks D.M Paides kellegagi kokku saama, tema jäi ootama. D.M-i ütluste kohaselt sõitsid nad Paidesse selleks, et tuua ära seal remondis olev auto. Lisaks ilmneb kannatanu T.T ütlustest, et ka mitmed vahepeatused enne Paidesse sõitu tehti D.M-i huvides – esmalt sõideti „Magistraali“ keskuse juurde, V.R jäi auto juurde, D.M oli see, kes käis ära, samal moel toimiti „Foorumi“ keskuse juures. Seega ei ole usutavad väited, et kogu taksosõidu eest, sh ka selle kõige kulukama osa eest pidi tasuma V.R. Kohtukolleegium leiab, et olukorda, kus mitmekesi võetakse takso, tuleb käsitada seltsinguna VÕS § 580 tähenduses. VÕS § 595 kohaselt eeldatakse, et kolmanda isiku ees võetud kohustuse eest vastutavad seltsinglased solidaarselt. D.M-i ütlustest nähtub, et takso tellimise ja selle kasutamise ajal ei olnud neil V.R-iga kummalgi raha, et taksosõidu eest tasuda. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et nii V.R kui D.M-i käitumine näitab, et neil oli ühine tahtlus viia taksojuht eksitusse oma valmisolekus sõidu eest tasuda. Nimelt jäeti taksojuht Paides ootama ja väideti talle, et kohe soovitakse Tallinnasse tagasi sõita, kuigi sinna mindi järele remondis olevale autole. Seda, et tegelikult ei olnud kavatsust taksoga Tallinnasse tagasi sõita, näitab hästi maakohtu poolt osundatud telefonivestlus K. Ji ja D.M-i vahel – sellest nähtuvalt oli D.M selgelt teada, et taksojuht on jäänud ootama; samuti nähtub, et D.M ei ole mingit huvi taksosõidu jätkamiseks. Vestluse toonis väljenduv D.M-i suhtumine näitab, et nii taoline taksojuhi ootama jätmine oligi plaanis.
  3. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega T. Kaldami ja OÜ Luutar süüdistust puudutavas osas ning leiab, et nende õigeksmõistmine on põhjendatud. Prokuröri apellatsioonis esitatud argumendid ei lükka ümber maakohtu järeldust, mille kohaselt pole tõendatud, et T. Kaldamil esines tahtlus süüteo toimepanemise tulemusel saadud vara omandamiseks. Kohtuotsuse keskne argument oli see, et kuna K. Ji, kelle poole D.M kuldketi müügi sooviga pöördus, ja T. Kaldami omavahelist telefonisuhtlust pealt kuulatud ei ole ja millegagi ei ole tõendatud, et K. J oleks rääkinud varastatud ketist või et tema poolt räägitu pinnalt oleks Tarmo Kaldamil tekkinud vähemalt kahtlus, et kett võiks olla varastatud. Kohtukolleegium peab taolist seisukohta põhjendatuks, arvestades lisaks , et KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ainuüksi apellatsioonis välja toodud fakt, et K. J suhtles telefoniga vaheldumisi nii D.M-i kui T. Kaldamiga (kd II; tl 79), piisav väitmaks, et T. Kaldamile anti edasi selline informatsioon, mille alusel sai ta teha järelduse, et tegemist on süüteo tulemusel saadud varaga. Arvestada tuleb sellega, et D.M-i ja K. Ji vaheliste telefonivestluste stenogrammidest (kd II; tl 192-221) ei nähtu mingit vihjet selle kohta, millise info K. J T. Kaldamile edasi andis, K. J rõhutab neis telefonivestlustes enda rolli, soovitades öelda, et, s.o K. J tema saatis. T. Kaldam on maakohtus antud ütlustes möönnud seda, et mõnikord, kui kliendil ei ole kaasas isikut tõendavat dokumenti, lasi ta ennast märkida müüjaks, selle eelduseks oli aga see, et tal pidi olema põhjus seda klienti usaldada (kd 6; tl 123 pöördel). Selle kohta, et mõnikord märgiti eseme müüjaks T. Kaldam, on ütlusi andnud ka OÜ-s Luutar töötanud A. P (kd 6; tl 114 pöördel). Et aga A. P sõnul oli tegemist tehingutega, mis toimusid T.Kaldami nõusolekul, ei lükka tunnistaja ütlused ümber T. Kaldami väidet, et tegemist pidi olema 8
(10)püsikliendiga või muul põhjusel usaldusväärse kliendiga. Ka Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-110-11
  1. juulil
  2. a analoogse tõendibaasi puhul leidnud, et selliste tõendite alusel ei ole võimalik teha süüdimõistvat kohtuotsust. Ka nimetatud asjas tehti järeldusi kolmanda isiku kohta jälitusprotokollis kajastatud kahe isiku vaheliste telefonivestluste alusel, kusjuures nimetatud vestlused viitasid oluliselt selgemalt võimalikele kuriteotunnustele kui käesolevas asjas. Lisaks olid olemas andmed selle kohta, et kolmas isik oli omakorda pealtkuulatutest ühega telefoni teel suhelnud. Nimetatud kolmas isik ise andis ütlusi, milles eitas kuriteo toime panemist ja esitas omapoolse versiooni toimunust. Riigikohus leidis küll, et maa- ja ringkonnakohus ei olnud piisavalt põhjendanud, miks peab jälitusprotokollist nähtuvat versiooni eelistada süüdistatava ütlustest tulenevale versioonile, kuid kuna Riigikohus leidis, et asja tagasi saatmine madalama astme kohtule ei ole põhjendatud, sest täiendavaid tõendeid koguda ei ole võimalik, järeldub sellest, et olemasolevate tõendite alusel ei olnudki Riigikohtu hinnangul võimalik sellist põhjendust esitada ja seega süüdimõistvat otsust teha (Riigikohtu otsuse punktid 26 ja 27). Ka käesolevas asjas on T. Kaldam selgitanud, miks keti müüjaks on märgitud tema. Maakohtu otsuse kohaselt see, et T. Kaldam käskis lepingusse märkida müüjana enda nime, välistab kohtu arvates tema teadlikkuse keti süüteolisest päritolust. Ei ole usutav, et ta käskinuks A Pl märkida ennast lepingusse müüjaks, kui teadis või vähemalt möönis, et kett on saadud varguse teel. See oleks ju kohe varguse kohta algatatud kriminaalasjas tema üheks võimalikuks kahtlusaluseks teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu taolise mõttekäiguga. Ka ei näe ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustest vastuolu – kuivõrd tõendatud on, et K. J ja T. Kaldam omavahel telefoni teel suhtlesid ning kuldkett müüdi OÜ Luutar pandimajja T. Kaldami nimel, on põhjendatud maakohtu järeldus, et T. Kaldam lubas keti pandimajja vastu võtta. See-eest ei ole teada see, mis põhjendusel T. Kaldam nõustus, s.o kas ja milliseid väiteid J.R selle kohta esitas, et kuldkett tuleks pandimajja vastu võtta. Kuna ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse T. Kaldami õigeksmõistmise osas, tuleneb sellest ühtlasi, et muutmata tuleb jätta maakohtu otsus ka OÜ Luutar õigeksmõistmise osas, kuna osaühingule omistati süüdistuse järgi just T. Kaldami käitumist.
  3. K. Ji kaitsja apellatsiooniga tuleb nõustuda osas, milles leitakse, et maakohus on valesti tõlgendanud K. Ji ja D.M-i vahelist telefonivestlust. Nimelt ei olnud juttu mitte 34 kuldketist, nagu on leidnud kohus, vaid 34-grammisest keest. Ringkonnakohus nõustub kaitsja väitega, et osundatud vestlusest tulenevalt oli grammihinnaks 185 krooni ja 34-grammise keti eest pidi K. Ji arvutuse kohaselt saama 6660 krooni. Tähelepanu väärib, et ka maakohus ei ole oma tõlgenduses kindel olnud ja on otsuses käsitlenud ka võimalust, et juttu oli grammidest. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus kaitsjaga selles, et kohtu seisukoht, nagu oleks K. J pidanud D.M-i poolt pakutavast suurest kettide arvust tulenevalt aru saama, et tegemist ei ole õiguspärasel teel saadud varaga, ei ole põhjendatud. Samas tuleb märkida, et tegemist ei olnud ainsa argumendiga, millele tuginedes maakohus tuvastas, et K. J pidas võimalikuks, et tegemist on süüteo tulemusel saadud varaga. Maakohus on oma veendumust, et K. J pidas võimalikuks kuldketi süüteolist päritolu, märgitud veel: „See tuleneb kaudselt ka Ji ja D.M-i telefonivestlusest, kus D.M ütleb, et ta ei taha oma nime kuskile pandimajja jätta. Asjaolu, et isik ei taha oma nimel asju müüa, äratab kahtlust, et asjad võivad olla varastatud.“ Ringkonnakohus peab taolist argumenti igati põhjendatuks. Jälitusprotokollis kajastatud telefonivestlustest nähtub üheselt, et D.M ei olnud valmis minema lihtsalt pandimajja, vaid oli vaja, et keti vastuvõtmine korraldataks. Selle nimel oli D.M oli valmis minema Paidesse, selle asemel, et see viia kee ükskõik, millisesse pandimajja Tallinnas. 18.02.2010 kõnes algusega kell 17:02 (kd II; tl 194) küsib D.M K. Jilt, kas see lepib D.M-ilt keti vastuvõtmise eelnevalt kokku. Kuigi K. J vastab jaatavalt, kordab D.M üle: „Ei noh, saa aru, et ennem ikka lepid kokku inimesega, et tuleb keegi.“ 20.02.2010 tehtud kõnedest tuleb välja, et D.M soovib taas midagi samasse pandimajja viia. Kell 11:50 alanud kõnes ütleb D.M, et ta ei taha oma nime „kuskile siia 9
(10)jätta“. K. J mõistab seda täiesti ja kontrollib veel üle eelmise korra kohta: „Jaa, jaa, jaa, eelmine kord ka ei jätt, eks?“ Asjaolu, et K. J ka ise muretseb selle pärast, et D.M oma nime pandimajas ei teatanud, näitab, et ta vähemalt möönis, et müüdavad esemed ei olnud saadud õiguspärasel teel. Eelnevast tulenevalt tuleb ka K. Ji osas jätta maakohtu otsus muutmata. 13. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. T. Kaldami ja OÜ Luutar kaitsja poolt kohtule esitatud arvetest nähtub, et T. Kaldam on kohustatud 4 tunni (ettevalmistamine ja kaitse Tallinna Ringkonnakohtus) õigusabiteenuse eest tasuma kokku 480 eurot, OÜ Luutar 2 tunni õigusabiteenuse eest (kaitse Tallinna Ringkonnakohtus) 240 eurot KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu menetluskulu KrMS § 185 lg 2 näeb ette, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 sätestatud lahend ja apellandiks oli prokurör, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohus leiab, et kuig T. Kaldami ja OÜ Luutar kaitsepositsioon kattus, on taotlused põhjendatud täies ulatuses, kuna istungiks ettevalmistamise osas on õigusabiteenuse arve esitatud vaid Tarmo Kaldamile. Seega tuleb riigieelarvest T. Kaldamile hüvitada õigusabikulud 480 euro ja OÜ-le Luutar 240 euro ulatuses. Sten Lind Meelika Aava Malle Preimer 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.