← Eesti

1-07-13118\14

1-07-13118 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus 17. juuni 2008.a Tallinn 1-07-13118 Eesistuja Meelika Aava, lii

§ 294lg 1 järgi, jättes talle mõistetud karistuse muutmata mõista N.T süüdi Kar

S §

§ 294lg 1 järgi, jättes talle mõistetud karistuse muutmata.

Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks

  1. juunil 2008.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Harju Maakohtu
  3. aprilli 2008.a otsusega mõisteti T. Tiik üldmenetluses süüdi KarS § 294 lg 1 järgi ja karistati 1 aasta vangistusega, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi täitmisele pööramata 1 aasta 6 kuulise katseajaga. Apelleeritava kohtuotsusega on süüdi mõistetud veel N.T , kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud.
  4. D.T mõisteti süüdi selles, et tema töötades Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse vanemkonstaablina, kellele on riigi poolt pandud võimuesindaja ülesanded, seega olles ametiisik KarS § 288 mõistes, kasutades ametiseisundit, nõustus talle altkäemaksu (vara) lubamisega vastutasuna selle eest, et ametiisik oma ametiseisundit kasutades jätab ebaseadusliku teo toime panemata. Nimelt teostas vanemkonstaabel D.T koos konstaabel N.T-ga
  5. märtsil 2007.a teenistusülesandeid täites liiklusjärelevalvet ning peatas kella 22.30 paiku Pärnu mnt
  6. km-l Harjumaal sõiduauto Audi 80, mida juhtinud D. K. rikkus Liikluseeskirja § 124 (suurim lubatud sõidukiirus). D.T kutsus ta politseisõidukisse, mille roolis istus N.T. Vesteldes kolmekesi võimalikust rikkumise vormistamata jätmisest ja vastutasuks politseinikele altkäemaksu maksmisest, ütles D.T, et selle võimalikkuse üle otsustab N.T ning väljus politseisõidukist, jäädes selle lähedusse seisma. N.T jätkas vestlust ning nõustus altkäemaksu eest D. K. väärteoprotokolli koostamata jätmisega ning tema väärteorikkumise eest karistamata jätmisega. Vastavalt saavutatud kokkuleppele jättis D. K. politseisõiduki kahe esiistme vahelisele käetoele altkäemaksuna kaks 500-kroonist kupüüri, seega kokku 1000 krooni, mille järel väljus politsei teenistussõidukist ja lahkus ilma, et talle oleks vormistatud väärteoprotokoll.
  7. Ringkonnakohtule esitatud süüdistatava D.T ja tema kaitsja apellatsioonid on sisult kattuvad. Mõlemas apellatsioonis taotletakse kohtuotsuse tühistamist ja D.T õigeksmõistmist, sest tema süü altkäemaksu pakkumisega nõustumises ei ole tõendamist leidnud. Kohtuotsus rajaneb oletustel. 3.
  8. Kohtu seisukoht, et D.T nõustus altkäemaksu pakkumisega, ei ole kooskõlas kriminaalasja materjalidega. Asjas ei ole tõendeid selle kohta, et D.T oleks mõistnud matkija poolt tehtud altkäemaksu pakkumist, rääkimata sellega nõustumisest. Kohus on eiranud tõsiasja, et tegemist oli politseipatrulliga ning et politsei püsib subordinatsioonile rajatud distsipliinil. Kuna patrulli vanem oli N.T, siis ei olnud D.T õigust selle üle otsustada kuidas õigusrikkumisele reageerida (koostada protokoll, piirduda kirjaliku või suulise hoiatusega või millises vormis hoiatus sõnastada). Asjast ei nähtu, millel rajaneb kohtu veendumus, et D.T nõustus temale tehtud vara pakkumisega vastutasuna teo ebaseadusliku toimepanemata jätmise eest. Kohus pole pidanud vajalikuks näidata, millistel tõenditel rajaneb kohtu veendumus, et D.T mitte ainult et mõistis altkäemaksu pakkumist, vaid ka nõustus sellega. Konstruktsioon, mille kohaselt üks politseiametnik nõustus altkäemaksu pakkumisega ja teine politseiametnik võttis altkäemaksu vastu, on vastuolus nii elementaarse loogikaga ja asjas oleva videosalvestisega. Videosalvestusest ja stenogrammist nähtub, et sellel ajal kui D.T politseiautos oli, rahast juttu ei olnud. D. K. palus piirduda hoiatusega ja lubas selle eest tänada. Stenogrammis on eesti keelde tõlgitud ekslikult „tänu“ asemel „vaevatasu“. D.T on sõnaselgelt kaks korda väljendanud, et politseinikke tänada ei tohi. 3.
  9. D.T ei ole end kunagi süüdi tunnistanud. Tema ütlused on kooskõlas videosalvestusega. Tema edasistest ütlustest nähtub, et ta väljus autost, kuna talle helistati politseist ja ta ei tahtnud ega tohtinud kõrvalise isiku juuresolekul tööasjadest rääkida. Enne politseiautost väljumist ütles ta D. K. et ülemus otsustab. D.T pidas silmas seda, et ülemus otsustab kuidas D. K. karistada, mitte seda kuidas D. K. peab käituma. D.T eemaldus 2

(5)politseiautost ja ei näinud ega kuulnud mis politseiautos toimus. Nägi kui D. K. väljus autost. Autosse istudes küsis N.T-lt kuidas asi lõppes ja sai vastuseks, et ta tegi rikkujale hoiatuse. Tema ütlusi kinnitavad kuritegu matkinud D. K. ja kaassüüdistatav N.T. 3.
  1. Kohtu arutlused selle kohta, mida kõike politseinikud oleksid pidanud tegema vastavalt Liiklusseadusele ja Politseiseadusele, ei saa kuidagi olla tõenditeks D.T poolt altkäemaksu väidetaval võtmisel või tema oletataval nõustumisel hüpoteetilise altkäemaksu pakkumisega. 3.
  2. Kohtuotsuses on antud hinnang matkija poolt toimepandud väärteo ohtlikkuse kohta. Kui matkija tegevust võiks hinnata ohtlikuks talle endale või teistele, siis on kuritegelik anda selleks luba. Hilisel õhtutunnil, tühjal maanteel, kaine ja kogenenud juhi poolt kiiruseületamist ilmselt ei peetud ohtlikuks ning seega ei ole varem väärteo korras karistamata isikule suulise hoiatuse tegemine iseenesest ebaseaduslik. V™S § 53 lg 5 kohaselt lõpetab suuline hoiatamine väärteomenetluse. 3.
  3. Harju Maakohus on kohtuotsuses eiranud süütuse presumtsiooni. Kõik võimalikud kahtlused on tõlgendatud süüdistatavate kahjuks. Sisuliselt on D.T-le süüks arvatud isegi sõbralik ja heatahtlik suhtlemisviis.
  4. Apellatsioonikohtu istungil D.T ja tema kaitsja toetasid esitatud apellatsioone. Prokurör leidis, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsus tuleb osaliselt tühistada, kuna kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 5.
  6. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  7. oktoobri 2000.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-185-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253). Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus on hinnanud kooskõlas KrMS §-s 61 lg-s 2 sätestatuga tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtukolleegiumile, kui kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava A. D.T talle esitatud süüdistuse järgi süüdi mõistab ja selliselt karistab. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  8. mai 2003.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 5.
  9. Apellatsioonikohtu istungil uuriti vahetult jälitustoimingu videosalvestust ning võrreldi seda jälitustoimingu protokolli kantud teabega ja selle tõlkega. Kuna apellatsioonides vaidlustati kuriteo matkimise käigus kasutatud mõiste „ „ tähendust ja jälitusprotokolli tõlke õigsust, siis osales kohtuistungil tõlk. Tõlgi arvamuse kohaselt on 3
(5)jälitustoimingu protokolli eestikeelne tõlge õige. Protokolli tõlkes kasutatakse põhjendatult sõna „vaevatasu“. Siinjuures osundab kohtukolleegium Tea kirjastuse poolt 2001.a välja antud Vene-Eesti seletava sõnaraamatu 515-le leheküljele, mille kohaselt tähendab väljend „ „ tänamist millegi materiaalsega mingisuguse teene osutamise eest. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsioonide väidetega, et jälitustoimingu protokolli tõlge on vigane. Kohtukolleegium nõustub sellega, et jälitustoimingu videosalvestuses ei kasutata väljendit „raha“. Apellatsioonikohtu istungil selgitas D.T, et ta ei saanud aru, et teda tahetakse millegi materiaalsega tänada. Ta olevat mõelnud tänamise lubamatuse all seda, et politseinikke ei tohi ka sõnalises vormis tänada. Kohtukolleegium peab sellist seisukohta kohatuks ja ennastõigustavaks, sest tegemist on igapäevaelus kasutatava viisakusväljendiga, mida võib kasutada ükskõik kus, millal ja kelle suhtes. Samas nähtub aga videosalvestuselt ja selle kohta koostatud jälitustoimingu protokollist üheselt, et sõiduautos oli juttu politseinikele materiaalse tasu andmisest selle eest, et nad jätaksid väärteoprotokolli koostamata. Kuriteo matkija D. K. ütleb politseinikele korduvalt, et nad ütleksid kuidas ta peab tänama ja ta teeb seda, võlgu ei jää. Ta palub protokolli mitte teha ja lubab tasuda vääriliselt. Videosalvestuselt on näha, et vahetult enne sõiduautost väljumist ütleb D.T , et selle küsimuse otsustab „ülemus N.T“ . Seetõttu nõustub kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga, et D.T oli viinud kuriteo lõpule juba enne sõiduautost väljumist, sest ta nõustus altkäemaksu pakkumisega. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, et altkäemaksu võttis vastu ja protokolli jättis koostamata N.T. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  1. märtsi 2007.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-118-06 märkinud, et karistatav on vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine, kusjuures põhjuslik seos nimetatud teo ja ametiisiku eelnenud või järgneva käitumise vahel ei ole vajalik, piisab nn ekvivalentsussuhtest (RT III 2007, 14, 108). Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse õigesti, et teenistusülesandeid täitvate politseiametnikena oleksid N.T ja D.T pidanud kuriteo matkija D. K. käitumisele vastavalt reageerima. Kuna D. K. pani toime kuriteo so altkäemaksu pakkumise, siis ei ole tähtsust asjaolul, millisel politseinikul oli kõrgem ametipositsioon. 5.
  2. V™S § 53 lg 1 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja jätta vähetähtsa väärteo puhul isiku karistamata ja määrata hoiatustrahvi 25 kuni 200 krooni. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib jätta kohtuväline menetleja ka hoiatustrahvi määramata ja piirduda menetlusaluse isiku suulise hoiatamisega, kui ta leiab, et menetlusaluse isiku hoiatamine teda trahvimata on piisav. Seega saab isiku hoiatamine kõne alla tulla vaid vähetähtsa väärteo puhul. Liiklusseaduse § 7422 lg 2 kohaselt mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut, so 3000 krooni. Lisaks sellele võib kohtuväline menetleja sellisel puhul kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Pärnu maantee 21-sel kilomeetril oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h. D. K. sõiduki kiiruseks mõõdeti 126 km/h. Seega sõitis D. K. 36 kilomeetrit lubatust kiiremini. Kuna D. K. ületas lubatud sõidukiirust oluliselt ning tegemist oli öise ja pimeda ajaga, siis ei nõustu kohtukolleegium apellatsioonide väidetega, et tegemist oli vähetähtsa rikkumisega ning et politseinikud võisidki sel puhul piirduda D. K. suulise hoiatamisega. Tegelikult nähtub aga videosalvestusest, et ka suulist hoiatamist tegelikult ei toimunud.
  3. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  4. detsembri 2004.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1110-04 väljendanud seisukohta, et matkimisele allutatud süüteod jäävad juba olemuslikult peaaegu alati katse staadiumisse ning seda sõltumata sellest, kas tegu on juriidiliselt lõpule viidud. Matkimise korral on toimuv jälitusametkondade kontrolli all, mistõttu isik paneb toime täielikult ühepoolse teo, millel ei ole võimalust realiseeruda kahjuliku tagajärjena (RT III 2004, 38, 384). Sellisena on vaadeldav ka D.T tegevus altkäemaksu pakkumisega 4
(5)nõustumisel. Seetõttu kuulub D.T tegevus kvalifitseerimisele KarS §-de 25 lg 2 ja 294 lg 1 järgi, mis kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ei too iseenesest kaasa mõistetud karistuse kergendamist, kuna D.T tegevuse faktilistes asjaoludes midagi ei muutu. 7. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. N.T-ga tema kaitsja ei ole apellatsiooni esitanud. Vaieldamatult on kohus materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega N.T olukorda raskendanud, sest kuriteo täideviimine on märksa ohtlikum kui selle jäämine katse staadiumi. Seetõttu apellatsiooni piiridest väljuvalt tühistab kohtukolleegium kohtuotsuse ka N.T süüdimõistmises KarS § 294 lg 1 järgi ja teeb uue otsuse, mõistes ta süüdi KarS §

§ 294lg 1 järgi, jättes talle mõistetud karistuse muutmata. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 2 p 3 kohtukolleegium tühistab Harju maakohtu 17. aprilli 2008.a otsuse D.T ja N.T suhtes osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. Meelika Aava Ene Randmäe Jüri Paap 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.