4-10-1709/11

Väärteoasi nr 4-10-1709 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsembril
2. a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-10-1709 Kohtunik Marie Tammsaar Kohtuistungi sekretär Helle Koppel Tõlk Julia Griškova Väärteoasi P.H kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 10.05.2010.a otsusele väärteoasjas nr 2315,10,003475 Liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 3 Kaebuse esitaja P.H (isikukood: xxx, elukoht xxx; määratlemata kodakondsusega; töökoht puudub) Kaitsja Maarika Pähklemäe Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo Asja arutamise aeg ja koht 16.09., 24.11.2010.a, Liivalaia kohtumaja Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja P.H , kaitsja Maarika Pähklemäe Kohtuvälise menetleja esindaja Hannes Küünarpuu RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 66 lg 2, V™S § 132 p 2; § 133-135 ja § 155-156 kohus otsustas:
3. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 10.05.2010.a otsus 22 väärteoasjas nr 2315,10,003475 osaliselt, P.H-le LS § 74 lg 5 alusel lisakaristuse mõistmise osas, teha väärteoasjas selles osas uus otsus. 22
4. Võtta P.H-lt LS § 74 lg 5 alusel lisakaristusena juhtimisõigus 1 (üheks) kuuks.
5. Põhikaristuse osas jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 10.05.2010.a otsus väärteoasjas nr 2315,10,003475 muutmata.
6. Määrata rahatrahv 7800 krooni tasumiseks ositi 12 kuu jooksul 650-krooniste osamaksetena, esimene osamakse tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul arvates otsuse kättesaadavaks 1 tegemise päevast ja edaspidised osamaksed igakuiselt kuu
7. (viieteistkümnendaks) kuupäevaks Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 10.05.2010.a otsuses väärteoasjas nr 2315,10,003475 näidatud arvele (Rahandusministeeriumi arveldusarve nr 10220034796011 SEB Pangas või nr 221023778606 Swedbankis), märkides viitenumbri 10220105120817 ja selgitusse „rahatrahv, väärteoasi nr 4-10-1709“. Kohtuotsus rahatrahvi täitmise osas pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei tasu otsuses ettenähtud ajal rahatrahvi esimest osamakset või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Juhtimisõiguse äravõtmise 1-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsioonikaebuse esitamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest, kassatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Liivalaia kohtumaja kantseleis
8. detsembril 2010.a. Kui kassatsiooniteadet ei esitata, jõustub kohtuotsus 7 päeva möödumisel kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Asjaolud 18.04.2010.a on koostatud väärteoprotokoll AB1156483 selle kohta, et P.H 18.04.2010.a kell 23:15 juhtis Tallinnas Mustakivi-Linnamäe tee ristmikul mootorsõidukit kiirusega 96 km/h+-3 km/h, lubatud sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 43 km/h. Juhile on näidatud seadme tablool fikseeritud lugemit. Rikkus LS § 7422 lg 3, väärteo kvalifikatsioon LS § 7422 lg
9. 10.05.2010.a Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsusega väärteoasjas nr 22 2315,10,003475 karistati P.H liiklusseaduse (LS) § 74 lg 3 alusel rahatrahviga 22 130 trahviühiku ulatuses, s.o. 7 800 krooni ja liiklusseaduse (LS) § 74 lg 5 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. P.H esitas eelnimetatud otsuse peale 31.05.2010.a Harju Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada otsuse ja/või muuta kaevatavat otsust, vähendades trahvi määra ja jätta kohaldamata LS § 7422 lg
10. Kaebuse kohaselt jäi kaebuse esitajale menetluse käigus selgusetuks kiiruse mõõtmise tulemuse formeerumine, eelnimetatud meetodi tõendina kasutamine ja kuidas on tagatud tulemi õigsuse kontrollimine ja et nimetatud radarinäit on seotud kaebajaga. Kaebuse esitaja ei välista, et võis kiirust ületada ning vabandab. Väärteomenetluse käigus vormistati dokumendid eesti keeles, mida kaebuse esitaja ei valda, dokumentide vormistamine käis väga kiiresti, mistõttu ei selgitatud eraldi õigus ja kohustusi V™S § 19 alusel. Kohtuvälise menetleja kiirustamist tõendab ka see, et väärteomaterjalidega tutvumisel ilmnes, et menetlusdokumente on parandatud. Väärteomenetluse käik ei olnud kaebuse esitajale arusaadav, ta ei saanud dokumente kohapeal ise läbi lugeda, ei mõistnud nende sisu ja ei saanud kasutada menetlusosalistele ettenähtud õigusi. Menetluslikud ebatäpsused, dokumentide parandused mõjutavad tegelikku olustikku terviklikult, mistõttu kaebaja ei nõustu vaidlusaluse protokollija ja otsusega olemasoleval kujul. Määratud karistus riivab kaebaja õigusi oluliselt. Juhtimisõiguse peatamine on iseseisev karistus materiaalses mõttes, millel on karistuslik funktsioon, mis võib sisaldada karistusliku meetme ekslikku 2 kohaldamist ning rikkuda kaebuse esitaja põhiõigusi. Juhtimisõiguse peatamise puhul on tegemist tõkendiga, mis riivab paratamatult kaebuse esitaja põhivabadusi ja –õigusi. Kaebuse esitaja on olnud pikemat aega töötu, töötamiseks on vajalik juhilubade olemasolu. Kaebajal diagnoositud terviseseisundi tõttu on tal raskendatud pikalt jalgsi liikumine ja/või jalgadel seismine. Tervislikel põhjustel on piiratud töökohtade valik ja töötegemine, kaebaja vajab sõiduautot ka hädavajalikeks toiminguteks ja liikumiseks. Kaebaja peab abistama ka oma ema, viima teda pidevalt arsti juurde. Kaebuse esitaja palub, et kohus arvestaks tema rasket materiaalset olukorda ja perekondlikke raskeid põhjuseid, sh kaebaja tervislikku seisundit ja abivajava ema tervislikke põhjuseid, vähendaks rahatrahvi ja ei kohaldaks juhtimisõiguse äravõtmist. Varasemad trahvid on tasutud, kaevatavat trahvi ei ole võimalik kuidagi tasuda, sest sellist suurt raha ei ole kaebajal kusagilt võtta. Rikkumine võis olla tingitud asjaolude kokkusattumisest, sest sel päeval oli kaebaja saanud mitmeid töökoha äraütlemisi ning võis sellest tingituna olla hajevil. Kaebaja on rikkumisest aru saanud, kahetseb seda. Kaebaja pole päris kindel kiiruse ületamise määra osas, kuid samas pole otsest põhjust kahelda politseiametnike tegevuses. Samas on väärteomenetluse kiirustades vormistamine põhjustanud väärteomenetluse asjaolude ebaõige kajastamise ja otsuse tegemise ebaõigete asjaolude alusel. Kohtuistungil jäi kaebaja P.H kaebuse juurde. Kaebaja ütluste kohaselt sõitis koju peale tööd, et minna haltuurat tegema, kuid talle öeldi ära. Oli väga pettunud ja sõitis koju. Tema ees sõitis Audi. Läks teise ritta, püüdis mööda sõita, siis Audi pööras ja selle tagant sõitis politseipatrull ja peatas. Leiab, et määratud karistus on liiga karm. Lubadeta kaotab töökoha ja ei saa tasuda määratud rahatrahvi. Varasemad trahvid on makstud. Ei ole kätte saanud ebaselguste kõrvaldamise määrust, nägi seda siis, kui käis politseijaoskonnas 20.05.2010.a. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaebus on alusetu, karistuse määramisel on järgitud kõiki KarS § 56 nõudeid ja karistus on määratud õigesti. Kohtuvälises menetluses ei ole toimunud menetlusõiguse olulist rikkumist ja kuna kohtumenetluses on olnud tõlk, on kõik võimalikud vead seoses tõlgi puudumisega kohtumenetluses kõrvaldatud. Väide, et kaebajat ei teavitatud puudustest ja nende kõrvaldamisest, on ümber lükatud uuritud tõenditega. Ei ole sellist põhiõigust nagu mootorsõiduki juhtimise õigus. Kohus kuulas kohtuistungil üle tunnistajatena MK, AJ’i ja Š A ’i ning avaldas järgmised kirjalikud tõendid: 18.04.2010.a väärteoprotokoll, liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, väärteoasja menetluses ebaselguste lahendamise määrus, kaebaja juhiloa koopia, 10.05.2010 otsus väärteoasjas, karistusregistri teatis, OÜ MP 26.05.2010.a tõend, A.EE P OÜ tööleping nr 3 ja soovituskiri, MK ravimileht, OÜ P L arstitõend MK kohta, N P.H individuaalne tööotsimiskava, P.H individuaalne tööotsimiskava, Eesti Töötukassa teatis MK kohta, OÜ D P iseloomustus, kaitsja volikiri ja diplomi koopia. A .ee P OÜ 31.08.2010.a tõend praktika kohta, 17.06.2010.a Eesti Töötukassa teatised ja 14.09.2010.a teatis P.H-le hüvitiste maksmise kohta, Eesti Töötukassa 14.09.2010.a teatis MK kohta, KÜ ja AS T K arved, 11.06.2010.a Swedbank´i maksukorraldus, väljavõte süsteemist P . Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusaluse isiku, kaitsja ja kohtuvälise menetleja seisukoha ning tunnistajad ning hinnanud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid kogumis, leiab, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada kaebajale määratud lisakaristuse osas, selles osas saab kohus teha väärteoasjas uue otsuse, millega karistada P.H 1-kuulise lisakaristusega. Samuti esineb alus rahatrahvi ositi tasumise võimaldamiseks. Muus osas tuleb vaidlustatud otsus jätta muutmata. 3 V™S § 132 lg 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kaebuse kohaselt on kohtuväline menetleja rikkunud väärteomenetlusõigust ning see on tinginud väärteomenetluse asjaolude ebaõige kajastamise ja kohtuvälise menetleja otsuse langetamise ebaõigete asjolude alusel. Kohus sellise kaebuse väitega ei nõustu ja on seisukohal, et väärteo menetlemisel ei ole kohtuvälise menetleja poolt rikutud väärteomenetlusõigust viisil ja määras, mis tingiks väärteomenetluse lõpetamise ning väärteoasjas ei esine V™S § 29 lg 1 p 1 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Tõepoolest nähtub 18.04.2010.a on koostatud väärteoprotokollist AB1156483, et protokolli kohaselt rikkus menetlusalune isik väärteoprotokollis kirjeldatud tegevusega LS § 7422 lg 3 – s.o sama sätet, mille järgi tema käitumine ka väärteona kvalifitseeritud on. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et väärteoprotokolli vormistanud Š A ’i on koostanud 23.04.2010.a väärteoasja menetluses ebaselguste lahendamise määruse, mis on menetlusalusele isikule väljastatud politseiasutusest lihtpostisaadetisena kaebuse esitaja elukoha aadressil. Neid asjaolusid on kinnitanud Š. A ka kohtuistungil ning sama nähtub Põhja Prefektuuri postisaadetiste edastamise andmebaasi Postipoiss väljatrükist (toim lk 48). Tõendeid, mis kinnitaksid, et menetlusalune isik sai määruse kätte varem kui 20.05.2010.a toimiku materjalidega tutvumisel, väärteoasja uurimisel ilmnenud ei ole ja sellist asjaolu eeldada ei saa. Väärteoasja menetluses ebaselguste lahendamise määruse kohaselt on parandatud väärteoprotokolli AB1156483 lahtritesse „isiku- või registrikood“ ja „rikkus“ märgitu osas. Menetlusaluse isiku isikukoodis on parandatud viimast numbrit ning lahtrit „Rikkus“ on parandatud märkega liiklusseaduse § 47 lg
11. Määruse koostamisel on Š A juhindunud V™S § 48, mis sätestab üldnõuded väärteomenetluses koostatavale määrusele. Kohus on seisukohal, et ehkki väärteomenetluses koostatud väärteoprotokollis ebatäpsuste parandamist väärteoasja menetluses ebaselguste lahendamise määrusega, mis väljastatakse menetlusalusele isikule lihtpostisaadetisena, ei saa lugeda väärteomenetlusõiguse järgimiseks, ei ole sellise toimingu puhul siiski tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis oleks riivanud oluliselt menetlusaluse isiku õigusi kohtuvälises menetluses, toonud endaga kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu otsuse ja mis tooks kaasa väärteomenetluse lõpetamise. Väärteomenetluseõiguse olulised rikkumised on loetletud V™S § 150 lg 1 ning sama paragrahvi
12. lõike kohaselt võib kohus tunnistada oluliseks ka väärteomenetlusõiguse muu rikkumise, kui see on toonud kasa ebaseadusliku või põhjendamatu lahendi tegemise. Väärteoprotokolli koostamine, selle täiendamine ja muutmine on reguleeritud V™S §-s 68, sh selle paragrahvi
13. lõikes, mille kohaselt kui protokolli koostades tuleb tõendusteavet täiendada või muuta väärteo kvalifikatsiooni, täiendatakse protokolli. Sellisel juhul või uue väärteoprotokolli koostamisel tuleb selline kas täiendatud või uus väärteoprotokoll esitada uuesti menetlusalusele isikule tutvumiseks ja allkirjastamiseks ning uue protokolli kohta vastulause esitamise võimaluse andmiseks V™S § 70 sätestatud korras. Ebaselguste lahendamise määruse koostamine on väärteomenetluses võimalik üksnes V™S § 212 sätestatud juhtudel ning väärteoprotokolli mistahes viisil korrigeerimine ei ole käsitletav juhuna, mida saaks toimetada lahendi täitmisel tekkiva küsimuse lahendamiseks ettenähtud korras. Sellele vaatamata on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei ole väärteoprotokolli koostamisel sellesse märgitud ebatäpsused menetlusaluse isiku isikukoodi ega rikutud normi osas olemuslikult sellised, mille parandamata jätmine V™S § 68 lg 2 sätestatud korras oleks kaasa toonud ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuvälise menetleja otsuse. Nõuded väärteoprotokolli sisule on sätestatud V™S § 69, sh tuleb väärteoprotokolli põhiosas märkida väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht ning väärteo kvalifikatsioon. V™S § 87 kohaselt on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega. Seega peab 4 väärteoprotokoll sisaldama menetlusalusele isikule omistatava teo kirjeldust ja kohus leiab, et seda 18.04.2010.a koostatud väärteoprotokoll üheselt mõistetavalt ka väärteoprotokolli lahtris „Rikkumise kirjeldus“ sisaldab. Asjaolu, et protokolli lahtisse „Rikkus“ on tegelikult märgitud hoopis väärteo kvalifikatsioon, protokolli selgust väärteo kirjelduse osas ei mõjuta. Rikkumise kirjelduse osas on märgitud nii kaebaja juhitud sõiduki kiirus kui teelõigul lubatud kiirus, samuti lubatud sõidukiiruse ületamise fakt ja selle määr, mis on LS § 7422 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo arutamise võimalikkuse tagamiseks vajalikud piisavad andmed ka ilma osunduseta LS §-le 47 lg 2, mistõttu ei ole viite puudumine LS §-le 47 lg 2 rikkunud väärteomenetluses menetlusaluse isiku kaitseõigust. Ka kaebaja ise ei ole ei kohtuvälises menetluses ega kohtuistungitel selgitanud, millises osas jäi väärteoprotokoll või muus osas väärteomenetlus talle ebaselgeks just protokollist LS §-le 47 lg 2 viite puudumise või tema isikukoodi viimases numbris eksimise tõttu. Väärteoprotokollilt nähtub, et see on antud P.H-le koostamise päeval tutvumiseks, protokolli on kantud ka menetlusaluse isiku ütlused, mille kohaselt tunnistab ta enda süüd talle etteheidetavas teos ning on andnud ka talle etteheidetava teo toimepanemise kohta selgituse. Väärteoprotokolli on kantud lisaks menetlusaluse isiku isikukoodile ka tema nimi, sünniaeg, elukoht, märked kodakondsuse ja töökoha kohta, mobiiltelefoninumber, juhiloa andmed. Seega ei saanud menetlusalusele isikule jääda ka ainuüksi eksimuse tõttu tema isikukoodi viimases numbris arusaamatuks, et väärteoprotokoll on koostatud just tema suhtes. Ka kaebuses on sõnaselgelt märgitud, et kaebaja on oma rikkumisest aru saanud. Kohus on seisukohal, et väärteoasja materjalidest ei nähtu ka väärteomenetlusõiguse muul moel olulist rikkumist. Kaebuse väited selle kohta, et kaebajale ei olnud väärteomenetluse käik arusaadav, ta ei saanud kohapeal dokumente läbi lugeda, ei mõistnud nende sisu ja ei saanud kasutada menetlusosalisele ettenähtud õigusi, on paljasõnalised ja ei ole kohtus uuritud tõenditega, sh kaebaja enda ütlustega, kinnitust leidnud. Menetlusalune isik on märkinud väärteoprotokolli omakäeliselt, et ta on protokolliga tutvunud, tunnistab oma süüd ning selgitas rikkumise asjaolusid. Samuti on P.H allkirjastanud liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli. Väärteoprotokolli kahel küljel on menetlusaluse isiku allkirjad, sh nii protokolli ärakirja kättesaamise kohta kui V™S § 19 sätestatud õiguste ja kohustuste venekeelse tekstiosa juures protokolli pöördel. Ühelgi väärteomenetluses koostatud ja P.H poolt allkirjastatud dokumendil ei ole mistahes märget selle kohta, et talle oleks nende dokumentide sisu mistahes põhjusel arusaamatu või et ta ei oleks neile alla kirjutanud vaba tahte kohaselt. Tunnistajana üle kuulatud Š. A ’i ütlustega on tõendatud, et ta suhtes menetluse kestel menetlusaluse isikuga vene keeles, seda ja selle keele arusaadavust ei ole kaebaja ka vaidlustanud. Arvestades eelmärgitut leiab kohus, et menetlusalune isik sai menetluses toimuvast täies ulatuses aru ning kohtuväline menetleja ei rikkunud mingil määral P.H kaitseõigust, mistõttu puudub alus väita, et vaidlusalune väärteomenetlus oleks läbi viidud väärteomenetlusõiguse normide rikkumisega, mille tagajärjel oleks tehtud asjas ebaseaduslik või põhjendamatu lahend. Alusetud on ka kaebuse väited kiiruse mõõtmisel mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamatuse kohta. Vastavalt mõõteseaduse § 5 lg 1 on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub ja vaidluse all ei ole asjaolud, et Põhja Prefektuur on erialaselt pädev mõõtja ning selle kohta on väljastatud Eesti Akrediteerimiskeskuse tõend nr 129 ning et 18.04.2010.a kell 23:15 Tallinnas Mustakivi ja Linnamäe teede ristmikul mõõtis Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo Ida politseijaoskonna patrullpolitseinik AJ sõidukite kiirust liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadmega TraffiPatrol XR nr 5 507-207/09340, mille kohta on väljastatud taatlustunnistus nr TTRSS-09/00124, seade oli mõõtmisele eelnevalt testitud 18.04.2010.a kell 21:00 ja oli töökorras. Ka ei nähtu väärteoasja materjalidest, et mõõtmisel ei oleks järgitud asjakohast mõõtemetoodikat. Mõõtmise teostanud A. J on andnud kohtuistungil ütlusi, et ta on läbinud pädev mõõtja koolituse, samuti Tallinnas Mustakivi ja Linnamäe teede ristmikul kiiruse mõõtmise viisi ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli täitmise kohta, samuti lasermõõteseadme tööpõhimõtte ning selle kasutamise kohta mõõtmise ajal. Tunnistaja on selgitanud, kuidas toimub teel üheaegselt mitme liikuva sõiduki korral nende sõidukiiruste ja neist kiirema sõiduki kiiruse fikseerimine, sh seda, et mitmest sõidukist kiirema fikseerib ta silma järgi ning asjaolu, et sõidukid teel asukohti muudavad, ei mõjuta mõõtmise võimalikkust. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis tähistab ta mõõdetava sõiduki liikumisena viisi „möödus kõrval sõidurajal liikuvatest sõidukitest“ juhul, kui mõõdetav sõiduk liigub mööda teel samal ajal liikunud teistest sõidukitest, kuid ei teosta seejuures möödasõitu vastassuunavööndi kaudu. Kohus on seisukohal, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist ning sellega kooskõlalistest A. J ’i ütlustest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis tekitaks kahtlusi mõõtmisel asjakohase mõõtemetoodika järgimises ning mõõteseadme kasutamise protokolli kantu tõelevastavuses. Kohus ei nõustu kaitsja väidetega, et asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid sidumaks mõõteseadme lugemit kaebaja sõiduki kiirusega mõõtmise hetkel. P.H ei ole ei kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ega kohtuvälises menetluses antud ütlustes eitanud asjaolu, et mõõdetud kiirus kuulus tema juhitud sõidukile, rikkumist on ta tunnistanud ka kohtule esitatud kaebuses ning kohtuistungil, kohtus üle kuulatud mõõtja ütlused langevad kokku kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantuga. Selliste tõendite kogumiga loeb kohus üheselt tõendatuks väärteoprotokollis kirjeldatud ja LS § 7422 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivsetele tunnustele vastava teo toimepanemise P.H poolt. Asjaolu, et kohtuväline menetleja ei ole mõõtmist salvestanud ega kogunud ütlusi teistelt samal ajal liikluses osalenud sõidukijuhtidelt, väärteo tõendatust ei mõjuta. 16.09.2010.a kohtuistungil on P.H andnud ütlusi, et ta ületas kiirust möödumaks sõidukist Audi, mis oli kaebajat kiiruse ületamisele provotseerinud, kuna ei olnud lasknud tal endast mööduda. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et mõõtmise kohas oli eraldusribaga nelja sõidureaga tee. Seega oli kaebajal objektiivselt võimalik liikuda teel lubatud sõidukiiruse piires sõltumata tema läheduses liikunud sõiduauto Audi kiirusest ning asukohast teel. Sellises olukorras lubatud sõidukiirusest 50 km/h mitte vähem kui 43 km/h võrra kiiremini möödumisega pani kaebuse esitaja väärteo toime tahtlikult, seega on asjas tõendatud ka LS § 7422 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo subjektiivsete tunnuste esinemine kaebaja käitumises. Kuna teo õigusvastasust ja kaebaja süüd välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu ja kohus on tuvastanud LS § 7422 lg 3 tunnuste esinemise menetlusaluse isiku käitumises, on kaebaja karistamine LS § 7422 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest olnud põhjendatud ja õiguspärane. Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistuse kohaldamisel üldja eripreventiivsetest eesmärkidest. LS § 74 22 lg 3 kohaselt on mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine üle 40 kilomeetri tunnis karistatav rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani, LS § 7422 lg 5 kohaselt võib kohaldada sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kuue kuuni. 6 Kohtuväline menetleja on karistanud P.H põhikaristusena rahatrahviga 130 trahviühiku ulatuses ja võtnud lisakaristusena juhtimisõiguse ära 4 kuuks. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks süü tunnistamine, karistust raskendavad asjaolud puuduvad, menetlusalust isikut on korduvalt karistatud liiklusalaste nõuete rikkumiste eest, sh lubatud sõidukiiruse ületamised, isik jätkab samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemist. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et karistust kergendavaks asjaoluks saab käesolevas väärteoasjas lugeda süü tunnistamist ning et karistust raskendavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu. Samuti on olnud menetlusaluse isiku karistamisel põhjendatud osundamine tema varasematele karistustele liiklusalaste nõuete rikkumise eest, sh lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kaebaja ületas teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust pea samavõrd kui kiirus, millega sel teelõigul üldse liikuda lubatav ongi, et ta tegi seda tahtlikult ning kuna samal ajal liikus tema läheduses teisi sõidukeid, siis oli tema käitumine ohtlik nii talle endale kui teistele liikluses osalejatele, on seega vaatamata asjas karistust kergendava asjaolu esinemisele põhjendatud P.H karistamine põhikaristusena rahatrahviga üle sanktsiooni keskmise määra ja lisaks põhikaristusele ka karistamine lisakaristusega. Rahatrahvi suuruse üle otsustamisel ei saa määrav olla kaebuse esitaja varaline olukord kaebuse esitamise ajaks, mis ei saabunud talle üllatuslikult pärast väärteo toimepanemist. Kaebaja on tunnistanud ning tõendanud, et on pärast 18.04.2010.a rikkumist toime pannud järjekordse liiklusalase rikkumise ning selle eest määratud trahvi ka tasunud. Kuivõrd kaebaja on omandanud juhtimisõiguse ning seda on temalt juba ka varem lisakaristusena ära võetud, samas on ta jätkanud liikluses õigusvastast käitumist, on P.H-le teada nii liikluseeskirjas ette nähtud juhile esitatavad nõuded kui nende rikkumise eest liiklusseaduses ette nähtud põhi- ja lisakaristused, samuti karistuse saabumise vältimatus ja karistuse negatiivsed mõjud tema varanduslikule ning üldelukorralduslikule olukorrale. KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus määrata mõjuvatel põhjustel rahatrahvi tasumise ositi. Kohus leiab, et ehkki menetlusaluse isiku ja tema pereliikme töötus ja piirangud sissetuleku hankimisele ei saa olla aluseks isiku karistamisele väiksemas määras, kui see on vajalik arvestades karistamise aluseid ja karistuse eesmärke ning põhjendatud ei ole põhikaristuse kohaldamine kohtuvälise menetleja poolt määratust väiksemas määras, kinnitavad kaebaja esitatud tõendid tema ja tema pereliikmete töötu staatuse ning sissetulekute kohta siiski, et asjas esinevad mõjuvad põhjused rahatrahvi ositi määramiseks. KarS § 66 lg 3 kohaselt ei tohi ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ületada ühte aastat, kohus peab käesolevas väärteoasjas põhjendatuks ositi tasutava karistuse tähtajaks maksimaalse võimaliku tähtaja määramist. Kaebuse väide, et juhtimisõiguse peatamine riivab kaebuse esitaja põhivabadusi- ja õigusi, ei ole käesolevas väärteoasjas aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmisele. Kuivõrd LS § 28 lg 1 kohaselt antakse juhtimisõigus Eesti kodanikule, kelle alaline elukoht on Eestis, ja elamisloa alusel Eestis viibivale välismaalasele, kui nende vanus ja terviseseisund vastavad kehtivatele nõuetele ja kui nad on saanud vastava ettevalmistuse ning edukalt sooritanud nõutava liiklusteooria- ja sõidueksami, ei ole mootorsõiduki juhtimisõigus iseenesest isikul a priori olemasolev põhiõigus, vaid taotlemise ja ettenähtud tingimustele vastavuse korral saadav spetsiifiline õigus ja juhtimisõiguse lisakaristusena teatud ajaks äravõtmine ei puutu vastavasse iseseisvasse põhiõigusesse. Asjaolu, et juhtimisõiguse lisakaristusena äravõtmise tõttu võib aga kaebajal olla oma tegelike põhiõiguste ja –vabaduste kasutamine olla senisest ebamugavam, ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu, sellise asjaolu esinemist 7 väärteoasja materjalidest, sh OÜ Mahtra Perearstikeskuse 26.05.2010.a tõendist P.H terviseseisundi kohta, ei nähtu. Isik, kellel on oma terviseseisundi tõttu ja/või võimaliku tehtava töö tegemiseks vajalik juhtimisõiguse olemasolu ning kellel selle kaotus võib tekitada raskusi igapäevasel toimetulekul, peab ise oma igapäevaelus, sh liikluses osalemisel, valima sellise käitumisviisi, mis tagaks tema soodsa majandusliku olukorra säilimise, samuti tema kohustuste täitmise võimalikkuse, seda ka eriõiguse säilimise näol. Alusetu on arvata ja eeldada, et menetlusaluse isiku ja tema pereliikmete tervislik ja majanduslik seisund välistavad lisakaristusena kaebaja juhtimisõiguse peatamise võimaluse sõltumata toime pandud õigusrikkumisest. Siiski leiab kohus, et arvestades kohaldatud põhikaristuse määra ning nii põhikaristuse kui mistahes lisakaristuse eeldatavat mõju ning kaebaja poolt kohtuistungil väljendatud suhtumist oma teosse on käesolevas asjas võimalik kohaldada lisakaristust minimaalses võimalikus määras, s.o. 1 kuu. Otsuse tegemisel juhindub kohus V™S § 132 p 2 ja § 133-
14. Marie Tammsaar Kohtunik 8