1-11-12271/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-12271 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. märts 2012, Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasi P.R süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 27.detsembri 2011 otsus Apellatsioonide esitajad Ringkonnaprokurör Aarne Pruus, süüdistatav P.R, süüdistatava kaitsja adv Eve Jundas Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav P.R , isikukood xxx, elukoht xxxxxx, EV kodanik, emakeel vene keel, keskharidusega, abielus, ilma kindla tegevusalata, kriminaalkorras 5-l korral karistatud: viimati Pärnu Maakohtu
3. juuni 2011 otsusega KarS § 121 järgi vangistusega 8 kuud 27 päeva, mille kandmisest vabastati KarS § 74 lg 1 kohaselt katseajaga 18 kuud, vahi all alates
4. oktoobrist
5. Kaitsja Adv Eve Jundas Kannatanu RESOLUTSIOON
6. Pärnu Maakohtu 27.detsembri 2011 otsus P.R süüditunnistamise ja karistamises KarS § 121 järgi jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 2.Välja mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Legalia kasuks apellatsioonimenetluses P.R-ile määratud kaitsja Eve Jundase poolt riigi õigusabi osutamise eest 221,31 1 (kakssada kakskümmend üks ja 31 senti) eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
7. aprillil 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
8. Pärnu Maakohtu
9. detsembri 2011 otsusega tunnistati P.R süüdi KarS § 121 järgi (H. B löömises
10. oktoobril 2011) ja karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud. KarS § 65 lg 2 kohaselt liideti mõistetud karistusega Pärnu Maakohtu 7.juuni 2011 otsusega mõistetud vangistus 8 kuud 27 päeva ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 2 aastat 2 kuud 27 päeva, karistusaja algusega alates
11. oktoobrist
12. H. B löömises
13. aprillil 2011 mõisteti P.R õigeks. P.R-ilt mõisteti riigi tuludesse sundraha 417.03 eurot ja määratud kaitsja tasu hüvituseks 613.63 eurot.
14. P.R süüdistati Helena P.R kehalises väärkohtlemises 2-s episoodis:
15. aprillil 2011 kella 16.30 paiku Rapla maakonnas Kohilas Jõe tänaval 9-aastase D E nähes lõi ta H B kaks korda peaga vastu otsaesist, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ning
16. oktoobril 2011 kella 09.05 paiku Rapla maakonnas Kohilas Viljandi mnt. 37 Tohisoo mõisa koridoris ähvardas H B sõrmed silma lükata ja lõi Ha B lahtise käega vastu nägu, millega tekitas kannatanule parema põse ja kõrva piirkonda haava ja põhjustas füüsilist valu.
17. Maakohus leidis, et H. B löömine P.R poolt
18. oktoobril 2011 on tõendatud kannatanu H. B ja tunnistaja V. S ütlustega, mida kinnitab ka kiirabikaart. Kohus ei lugenud tõendatuks H. B löömist
19. aprillil 2011 Kohilas Jõe tänaval, kuivõrd erinevus kannatanu ja tema lapse ütluste vahel sündmuse kellaaja osas ja kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütluste vahel tekitavad kahtluse, kas P.R kannatanut süüdistuses märgitud ajal ja kohas lõi või mitte. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad
20. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokuratuur, süüdistatav ja tema kaitsja. 4.
21. Ringkonnaprokurör palub tühistada otsus osas, milles P.R mõisteti õigeks H. B kehalises väärkohtlemises 14.04.2011, teha uus otsus, millega tunnistada P.R süüdi 14.04.2011 H. P.R kehalise väärkohtlemise episoodis ja karistada 3 kuulise vangistusega. Lugeda KarS § 64 lg 1 alusel karistus kaetuks Pärnu Maakohtu 07.06.2011 otsusega mõistetud 8 kuu 27 päevase vangistusega. Apellant leiab, et õigeksmõistmine motiivil, kuigi vägivallateo fakt on tõendatud, kuid on täpselt tuvastamata, millal ja kus kannatanu suhtes füüsilist vägivalda tarvitati, ei ole põhjendatud. Süüdi või õigeksmõistmisel on määrava tähtsusega vägivallaakti toimumise fakti kindlaks tegemine. Kohus sisuliselt tuvastas kuriteo objektiivse koosseisu olemasolu, kuid leidis, et kuriteo täpne koht ja aeg jäi tuvastamata. Nendest faktilistest andmetest lähtuvalt oleks kohus pidanud P.R süüdi tunnistama H. B kahel korral peaga vastu laupa löömise osas ja märkima, et selline vägivallategu toimus täpselt tuvastamata ajal ja kohas. 2 4.
22. Süüdistatav ja kaitsja paluvad ühises apellatsioonis tühistada otsus osas, milles P.R mõisteti süüdi H. B kehalises väärkohtlemises 13.10.2011, teha uus otsus, millega mõista P.R süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks. Alternatiivse nõudena paluvad apellandid mõistetud karistust tunduvalt vähendada ja asendada vangistus KarS § 69 lg 1 kohaselt üldkasuliku tööga. Apellandid leiavad, et kohus on P.R süü 13.10.2011 episoodis lugenud tõendatuks põhiliselt kannatanu H. B ütlustega, kuid jätnud arvesse võtmata süüdistatava vastuväited. Kohus ei arvestanud, et kiirabikaart ja fototabel tõendavad kannatanu vigastusi, mis on iseloomulikud mitte löömise vaid kõrvarõnga poolt tekitatud vigastusele. Tunnistaja V. S ütlused ei kummuta süüdistatav väidet, et 13.10.2011 lõi kannatanu teda esimesena kubeme piirkonda. Karistuse mõistmisel on kohus ilmselt arvestanud alaealise tunnistaja D. E ütlustega, kuid neid on kohus juba arvestanud talle 7.06.2011 karistuse mõistmisel.
23. Ringkonnakohtu istungil toetas prokurör enda apellatsiooni. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid enda apellatsiooni, taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
24. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonid maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna.
25. Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu praktikas juurdunud ja mitmetes lahendites esile toodud seisukohale, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (nt Riigikohtu otsused 3-1-1-16-04; 3-1-1-77-05; 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07; 3-11-33-08; 3-1-1-48-09 jt). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel vigu teinud. Kohus on kõiki kohtuistungil kontrollitud tõendeid vastastikuses seoses analüüsinud ja kogumis hinnanud, kohtu järeldused on põhjendatud. Kohtukolleegium nõustub kohtuotsuse põhiosas esitatud asjaoludega ega pea nende kordamist vajalikuks. Apellatsiooni puutuvalt märgib üksnes järgmist.
26. Maakohus on oma otsuse rajanud kannatanu H. B ja tunnistaja D. E ütlustele, kiirabikaardi andmetele ja fotodele kannatanu näol olevatest vigastustest. Süüdistatava ja kaitsja kaebuse kohaselt vigastas kannatanu paremat kõrva kõrvarõngas, mis purunes ajal, kui süüdistatava käsi libises trepilt kukkumise vältimiseks üle kannatanu juuste all oleva kõrva ja kaela. Kohtukolleegium apellantide seisukohaga ei nõustu. H. B ristküsitluses antud ütlustest nähtub, et Tohisoo mõisa koridoris lõi P.R teda 13.10.2011 hommikul vasaku käega vastu paremat kõrva peale seda, kui ta ütles P.R-ile , et tal ei ole anda raha kriminaalhooldaja juurde sõiduks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole alust H. B ütlustes kahelda. Maakohus kannatanu ütlusi kahtluse alla ei seadnud. Kiirabikaardist (tl 18) nähtuvalt tungis P.R H. B kallale, tunnistaja V. S ütluste kohaselt kuulis ta kohe peale H. B klassist väljumist koridorist H. B karjatust ja minnes koridori, nägi, et kannatanu hoidis käega näost ja nägu oli verine. Kohtukolleegium nõustub sarnaselt kohtu seisukohaga selles, et süüdistatava ütlused, et kannatanu lõi teda jalaga kubemesse, ei ole usaldusväärsed ning on seetõttu ennast õigustavad. Kaebuse väitega, et fototabeliga (tl 18) fikseeritud kannatanu vigastused on iseloomulikud kõrvarõnga poolt tekitatud vigastustele, kohtukolleegium nõustub, kuid parema kõrvanibu turse ja kõrvarõnga augu veritsus ei saa tekkida mitte viisil nagu seda kirjeldas kohtuistungil P.R, vaid üksnes füüsilise jõu kasutamisel ehk kannatanu tahtliku löömise tagajärjel P.R poolt. Kannatanu on samas korduvalt selgitanud, et on kodus talunud pikemat 3 aega süüdistatava vägivalda ega oleks julgenud P.R ise lüüa. Kannatanu ütlusi P.R poolse pideva vägivalla ja ähvarduste kohta kinnitab ka asjaolu, et P.R on H. B löömiste pärast varem kaks korda kriminaalkorras karistatud. Kohtuistungil kontrollitud tõenditest saab teha ainult ühese järelduse, et kannatanu ja süüdistatava omavahelised suhted ei ole olnud head ning süüdistatav on käitunud kannatanu suhtes pikemat aega vägivaldselt.
27. Prokuröri seisukohaga, et P.R tulnuks KarS § 121 tunnustel süüdi tunnistada ka 14.04.2011 H. B löömise episoodis, kohtukolleegium ei nõustu. Maakohus tuvastas kannatanu ja tunnistaja D. E ütlustele tuginedes õigesti, et selles episoodis ei ole kohtule esitatud tõenditega kindlaks tehtud vägivallatunnustega teo toimepanemise täpne aeg. Kohtukolleegiumi arvates ei anna apellatsioonis esitatud väited alust maakohtu seisukoha ümberhindamiseks, kuna need ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga selliseid vigu maakohtu otsuses ei tuvastanud. Vastupidiselt kannatanule, on tunnistaja D. E kinnitanud, et see löömine oli hommikul enne kooli ja niisuguseid asju on jõe ääres olnud mitu korda. Erinevus kannatanu ja tema lapse ütluste vahel sündmuse kellaaja osas ja kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütluste vahel tekitavad kahtluse, kas süüdistatav kannatanut süüdistuses märgitud ajal ja kohas lõi või mitte. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Maakohus mõistis süüdistatava H. B löömises 14.04.2011 õigeks tõendamatuse tõttu põhjendatult. Selline järeldus tuleneb otseselt ja on kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-90-06 p-s 36 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-78-05, RT III 2005, 27, 287 ja 3-1-1-24-06, RT III 2006, 20, 183).
28. Kohtukolleegium ei nõustu süüdistatava ja kaitsja alternatiivse taotlusega P.R-ile mõistetud vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga. KarS § 121 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse õigesti, et süüdistatava tegevuses puuduvad karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud ning vägivallateo kannatanu suhtes pani P.R toime kavatsetult. Süüdistatav on varasemalt kaks korda H. B suhtes toime pandud füüsilise vägivalla eest süüdi mõistetud ja mõlemal korral vabastatud vangistuse kandmisest KarS § 74 lg 1 kohaselt katseajaga. Arutatavas asjas on põhjendatud mõista karistuseks üksnes vangistus, kuna varasemad karistused ei ole süüdistatava suhtes oma eesmärki täitnud ja H. B löömine 13.10.2011 oli toime pandud katseajal. Arvestades P.R isikut ja tema poolt toimepandut, on maakohus P.R-ile karistust mõistes KarS § 56 lg-s 2 sätestatut kogumis arvestanud ja oma seisukohta põhjendanud. Kohtukolleegium rõhutab, et üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. P.R puhul sellist veendumust tekkida ei saa. P.R kohta antud iseloomustusest (tl 49-50) nähtub, et tööharjumus tal ilmselt 4 puudub, vabaduses viibides töötanud lühikest aega ja töölt lahkumisi (nagu tööle mitteasumist) on õigustanud paljusõnaliselt ja enesekindlalt. P.R on isik, kes harrastab parasiteerivat eluviisi, pidades mugava ja laisa inimesena loomulikuks seda, et keegi ikka teda aitab. Selliselt iseloomustatava isiku puhul ka juhul, kui esinevadki KarS § 69 sätestatud alused vangistuse asendamiseks, ei oleks vangistuse asendamine millegagi põhjendatud ja kohtukolleegiumi hinnangul üldkasuliku töö kohaldamine välistatud. Lisaks eelnevale rõhutab kohtukolleegium esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Apellatsioonis ei esitata ühtki põhjendust, mis lubaksid arvata, et P.R-ile mõistetud karistus oleks liiga range. Mõistetud karistus on vastavuses süü suuruse ning seda mõjustavate muude KarS §-s 56 sätestatud asjaoludega ning ka kohtupraktikaga.
29. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna ringkonnakohus jättis prokuröri ning süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jäävad menetluskulud riigi kanda. P.R kaitsja advokaat Eve Jundas esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu suuruse ja hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaitsjale makstud tasu hüvitamise otsustamisel peab kohus taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel lähtuma kriminaalasja keerukusest, selle mahust, vaidluse iseloomust ja kaitsja poolt tehtud töö mahust, mis on seotud maakohtu otsuse vaidlustamisega. Taotluse kohaselt moodustub õigusabi tasu suurus 221,31 eurot tutvumisest maakohtu istungi protokolli ja otsusega kokku 2 ajaühikut ehk 32 eurot (1 ajaühik e pooltund 16,00 eurot), apellatsioonkaebuse vormistamisest 2 ajaühikut ehk 32 eurot, süüdistatavale apellatsioonkaebuse projekti ja toimiku täiendavast tutvustamisest 2 ajaühikut ehk 32 eurot, esinemisest kohtuistungil 1 ajaühik ehk 16 eurot, tasust riigi õigusabi kohta jõudmiseks kulutatud aja eest 03.02.2012 ja 26.03.2012 kokku 40 eurot ja sõidukuludest Rapla-Tallinn-Rapla 03.02.2012 ja 26.03.2012 kokku 33,28 eurot, kõik kulud kokku 185,26 eurot, millele lisandub käibemaks 37,05 eurot. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava kaitsja õigusabikulud apellatsioonimenetluses on taotletud summade ulatuses vajalikud ja põhjendatud. Kaitsjatasu määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses P.R-ile osutatud kaitse eest tuleb hüvitada riigieelarve vahenditest.
30. Ülaltoodust tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et apellatsioonides esitatud väited ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 27.detsembri 2011 otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Urmas Reinola Meelika Aava Ivi Kesküla 5