1-07-3283 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märtsil 2008.a. Tallinnas Kriminaalasja number 1-07-3283 Kohtukoosseis Kohtunik Katr

§ 120järgi ja karistada teda tähtajalise vangistusega 10 (kümme) kuud.

Süüdi tunnistada V.

§ 121järgi ja karistada teda tähtajalise vangistusega 10 (kümme) kuud.

Süüdi tunnistada V.

§ 122järgi ja karistada teda tähtajalise vangistusega 3 (kolm) aastat. Kar

S § 64 lg 1 alusel mõistes liitkaristust mitme kuriteo eest lugeda kergemad RESOLUTSIOON

4. karistused kaetuks raskeima karistusega ning mõista V.Z-ile liitkaristuseks vangistus 3 (kolm) aastat.
5. V.Z suhtes käesolevas kriminaalasjas kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada.
6. Karistuse kandmisele asumisel valida V.Z suhtes tõkendiks vahistamine.
7. Välja mõista V.Z-ilt riigituludesse menetluskuluna: • Sundraha summas 6525 krooni; • Kaitsjatasu summas 11 189, 35 krooni. Väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele Eesti Ühispangas arve nr 10220034800017 või Hansapangas konto nr
8. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitusse isiku nimi, kelle eest tasutakse, toimiku number ja kohtukulu liik, nt „V.Z 1-073283 sundraha“. Kviitungid esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kriminaalkantseleile. Kohtukulud ja sundraha tasuda 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse pool, kes soovib käesolevat otsust vaidlustada apellatsiooni korras on kohustatud sellest Harju Maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtule kaudu. Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst kantseleis kättesaadav
9. aprillil 2008.a. SÜÜDISTUS V.Z on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et tema alates 2003.a. märts kuni 2007 aasta alguseni Harjumaal Eestis täpselt tuvastamata kohtades ja kuupäevadel pidevalt telefoni teel ähvardas tapmisega oma endist elukaaslast EK’t (endise nimega EL), lubades EKära tappa, maha lüüa, ketassaega pea maha saagida, kruvikeerajaga silmad välja lüüa, hävitada jne. Muuhulgas tegi seda ka 22.11.2003.a. kohtudes kannatanuga Tallinnas Sõpruse pst-l ning telefoni teel
10. ja 23.11.2003.a., samuti 08.12.2003.a. ja 17.02.2006.a. EKl oli arust karta ähvarduste täideviimist, kuna süüdistatav on varem kannatanu suhtes tarvitanud vägivalda ning tal on diagnoositav segatüüpi passiiv – agressiivne isiksusehäire, mistõttu tema käitumine on agressiivne ja ettearvamatu. Samuti tema 24.06.2007.a. kell 15.07 helistas oma mobiiltelefonilt nr 53833075 Harjumaale EK mobiiltelefonile nr 5074818 ning 19 minuti vältel solvas ja ähvardas vägivallaga EKt ja viimase abikaasat KK sh ähvardas nad tappa, lubades teha nii, et EK ja KK lahkuvad elust ning neid ei ole enam elavate kirjas. E ja KK oli alust karta ähvarduste täideviimist, kuna V.Z on varem nii EK kui ka teiste isikute suhtes tarvitanud vägivalda ning tal on diagnoositav segatüüp passiiv – agressiivne isiksusehäire, mistõttu tema käitumine on agressiivne ja ettearvamatu. Seega, ähvardades tapmisega teist inimest, kellel oli alust karta ähvarduste täideviimist, pani V.Z-i KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema 14.03.2003.a. kell 21.00 ajal XXX tungis tekkinud tüli käigus kallale oma endisele elukaaslasele EK’le (endise nimega EL), peksis teda käte ja jalgadega keha erinevatesse piirkondadesse. Selliselt tekitas V.Z kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused – vasema kõrva, alalõua ja põse põrutus, vasema rindkere ees – ja tagaosa põrutus, parema labakäe põrutus. 2 Seega, kahjustades teise inimese tervist, pani V.Z-i kehalise väärkohtlemise ehk KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema, alates 2003.a. märts kuni 2007 aasta suveni XXX järjepidevalt täpselt tuvastamata kuupäevadel peksis oma ema EM keha erinevatesse piirkondadesse ka pea – ja näopiirkonda. Muuhulgas lõi teda rusikaga näopiirkonda 30.04.2004.a. kella 16.15 paiku, põhjustades sellega emale vasema sarnaluu ja ninaluude murru, samuti 16.05.2005.a. kl 15.00 paiku tõukas V.Z oma ema vastu uksepiita, põhjustades selliselt emale pea põrutushaava, samuti peksis V.Z nimetatud aadressil oma ema erinevatesse kehapiirkondadesse. 27.08.2005.a. ja 13.09.2005.a. täpselt tuvastamata kellaaegadel ning 18.09.2005.a. kella 22.15 paiku ja 20.09.2005.a. kella 18.30 paiku. Selliselt põhjustas V.Z kannatanule järjepidevalt füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Seega järjepideva ja suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemisega pani V.Z-i piinamise ehk KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistatav V.Z selgitas kohtulikul uurimisel, et ta on süüdistusest aru saanud kuid end temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemises st. üheski episoodis, süüdi ei tunnista. Süüdistatav V.Z andis Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajas toimunud kohtuistungil kohtu, prokuröri ja kaitsja poolt esitatud küsimustele selgitusi ja ütlusi selle kohta, et süütunnet tal ei ole, kahjutunne on. Selgitades, et EM on tema ema, ema-poja suhted olid kuni ema surmani normaalsed. Soomest töölt tuli ta ära sellepärast, et kaitsta oma ema, et viimane ennast surnuks ei jooks ja maja põlema ei paneks. EK on endine elukaaslane, käesoleval ajal nad omavahel suhelnud ei ole, viimati suhtlesid 2007.a jaanipäeval. EKga tutvusid 1996.a. suvel, E oli just kooli lõpetanud ja tuli samasse firmasse tööle, kus süüdistatav töötas. Sügise poole hakkas tunduma, et E lööb talle külge, seda järeldas ta sellest, et isegi juhul, kui E ’il ei olnud tööpäeva, käis too ikka tööjuures, kord käis kasuisa HK’iga, siis elukaaslasega, V.Z-ilt ei tea, mingi suhe neil igal juhul oli. Ühel päeval kutsus EK V.Z külla oma koju, XXX majja. Sai joodud koos E i kasuisa K ’iga, nad võtsid väiksed veinid ja peale seda mõtles paps, et las noored olla omaette ning läks magama. Seksini seekord ei läinud, kuigi E oli vägagi valmis, kuid süüdistatav ajas sõrad vastu, kuna E il oli sel ajal suhe teise inimesega, nii ei saa, tema – V.Z , ei ole perelõhkuja. Seejärel oli aastavahetuse pidu asutuses, siis tuli nendel E ’iga pikem öö ja see arenes selleni, et E ütles talle, et ta tahaks emaks saada. 11.01 oli E ’i sünnipäev, siis ta ei tahtnud minna oma piduliste sekka, kes teda ootasid, vaid ta tahtis olla süüdistatava kaisus. V.Z ütles, et nii ei saa, helistas kasuisale ja kasuisa tuli E ile järgi ja viis ta koju. Nii see poolpurjune sünnipäevalaps jõudis koju oma külaliste juurde, kes olid teda seal mitu tundi juba oodanud. Kas see oli sama õhtu või järgmine, kui süüdistatav läks poodi ning ta nägi politseiautot, mis takistas liikumist, tema tegi märkuse, ta vahistati ja viidi osakonda. Seal selgus, et ta on tagaotsitav seoses kriminaalasjaga, seetõttu, et väidetavalt ei läinud ta uurija juurde ülekuulamisele. Kuni 2003.a. jaanuarini elasid nad E iga koos. 2003.a. tekkis tal kahtlused, temale tundus, et elukaaslane teeb kõrvalhüppeid. Ta tõmbas internetist alla jälitustarkvara ja installis selle oma arvutisse. Tulemust ei olnud vaja kaua oodata. Ühel õhtul, kui süüdistatav dušši alla läks, tegeles E arvutis litutamisega, pärast tema kontrollis ja jälitustarkvara näitas, et …., kommentaarid jätab ta kõrvale, kuid see ei olnud mitte teps mitte hr K , kellega ta seal seletas. Need failid on serveris olemas. Tema oli 4 päeva vait, E küsis siis, et miks V.Z-iga ei räägi. Seepeale näitas süüdistatav E ’ile, millega too hakkama on saanud. Ja (kohus) arvaku ära, mis ta tegi. E hakkas nutma ja tõmbas selle paberi puruks, mille tema välja oli printinud ning mõtles, et lahendab sellega 3 asja, aga asi lahenes jaanuaris teistmoodi. Süüdistatav oma sõnade kohaselt andestas EK’le, kuid ei unustanud. Märtsis ta mõtles, et kontrollib asja uuesti. See on seesama
11. märtsi 2003.a. episood. Taas läks süüdistatav dušši alla ja pani jälitustarkvara tööle. EK oli arvuti taga. Tema tuli dušši alt ja hakkas telerit vaatama, samas EK tegeles ikka arvuti taga litutamisega. Süüdistatav ütles E ´ile, et tulgu arvuti tagant ükskord ära, lõpetagu, ta ütles talle teist korda, et tulgu arvuti tagant ära, aga E ei tulnud. Süüdistatav ütles E ’ile, et „sa ei tegele minu arvuti taga litutamisega“ ja sõidutas ta arvutitooliga arvuti juurest ära. Siis ründas EK teda mobiiltelefoniga, relvana kasutas mobiili, tol ajal olid need päris rasked ja head relvad, tema sai aga käed ette ja surus E i voodile pikali. Kuna EK märatses edasi, siis pidi ta teda edasi hoidma, surudes teda enda alla ja nii nad seal olid pool ööd. Mingit löömist ei olnud, nad läksid koos ühte voodisse magama ja hommikul kui EK tööle läks, siis ta kallistas teda ning jäi pojaga koju. Seda, et E järgmisel päeval käis haiglas erakorralise meditsiinilise osakonnas vigastusi fikseerimas, ta ei teadnud, aga sellest ta sai teada 23.03.2003.a. Nimelt pühapäeval 23.03.2003.a. vaatas tema aknast välja ja nägi, et jälle pargib üks auto haljasalal, kuigi parkida oli ruumi mujalgi. Ta helistas politsei välja, politsei tuli Sauelt, tekkis selline situatsioon, et politsei tahtis, et tuleks välja majaühistu esimees. Kuna E oli ühistu esimees, siis süüdistatav ütles talle, et mingu välja. Siis tuli see mees, kelle auto seal haljasalal oli pargitud ja kellele tehti trahv ning ütles talle „kuule mees, sinu vastu on Saue politseis menetlus algatatud!“. Tema helistas politseisse ja küsis, et mis värk on, et, mille kohta ja mis suhtes. Politsei ütles talle, et „pane dokument valmis ja tule Sauele ja saad teada, mis asi on“. Kuna E ’il olid riided seljas, siis ütles süüdistatav talle, et mingu toogu auto garaažist ära niikaua, kui tema paneb enda ja poja riidesse. Tol korral elasid nemad XXX. Kui tema pojaga hakkas trepist alla minema, siis nad nägid trepikoja aknast, et emme ei tulegi maja juurde, vaid paneb autoga teisele poole minema. Nad läksid pojaga välja, süüdistatav mäletas, et poja tahtis silla pealt alla vaadata, siis sinna nad läksidki ja ootasid. Nad vaatasid, et E tuli Sauelt tagasi ja ta mõtles, et E võtab nemad ka peale, aga ei, ta kihutas nendest sõna otseses mõttes mööda, jättis lapse kus kurat ja pani suunaga Tallinna poole. Süüdistatav ütles pojale, et lähme sööme linnas midagi mõnusat, poja oli muidugi nõus. Kui nad õhtul koju tagasi tulid, oli lukk vahetatud ja E jättis oma kalli pojakese ukse taha. Koerakuuti ega kuuse alla nemad magama ei läinud, seega läksid linna tagasi, süüdistatava ema juurde.
12. juulil tegid nemad kolmepoolse kokkuleppe, kuidas vanemad lapsega suhtlevad. Laps oli tihtipeale temaga, isegi rohkem, kui kolmepoolses lepingus ette nähtud. Suhtlemist tema ja E i vahel oli nii palju, kui vajalik ja nii vähe, kui võimalik, siis vastas telefonikõnedele. 14.03.2003.a. kastutas tema – V.Z EK vastu füüsilist jõudu, et ta ei vigastaks ennast ega teda ning ei kahjustaks materiaalseid väärtusi. Ta surus EK voodi peale ja hoidis kinni. Seal ei saanud peksmist olla, E võis ise ennast vigastada, tema teda ei peksnud. 22.11.2003.a. õhtul teadis tema, et pojal on jalgpallitrenn. E oli tolleks ajaks rikkunud kolmepoolset kokkulepet V.Z , Lastekaitse ja EK vahel. Süüdistatav läks küsima, et milles asi, et, miks ta poega talle ei too!? Poja oli ikka nädalavahetuseti temaga olnud. E nähvas talle, et, kas ta kohtuotsust lugeda ei oska, kuigi see kohtotsus ei olnud veel jõustunud, tema oli selle edasi kaevanud ja siis läks EK minema, jättes poja mõrvari kätte, alkohoolikust joodiku kätte, kes tema ,V.Z, ju on. Lapse jättis ta tema kätte selles mõttes, et miks EK poega kaasa ei võtnud, kui ta ära läks! Tema saab aru, et neid sõnu ei tohi kohtus kasutada, mida EK on tema kohta kasutanud, kuid need on telefonikõnes kuulda. Ja siis, trenni lõpus tuli E tagasi koos kasuisa HK. Süüdistatav pani jope selga, kuna ei tahtnud tüli ja läks minema. HK tuli talle järgi. Tema läks sinna, kus on praegu on Rimi, siis oli Citymarket, jooksiss sinna, et tunnistajaid leida, aga selleks ajaks, kui Falck turvavanem välja tuli, ei olnud enam kedagi näha. Siis helistas ta E ’ile, millal see konkreetselt oli, seda ta ei mäleta, kuid see on kõneeristusest näha. EK’le helistas ta sellepärast, et miks viimane 4 kokkulepet rikkus, seda kolmepoolset kokkulepet, mis oli tema, Põhja – Tallinna linnaosa ja EK vahel 1 juulil 2003.a. sõlmitud. Kõned olid seoses lapsega, mingi muu asja pärast pole tema E ’ile helistanud, ta on tundnud huvi lapse vastu. 22.11 ja 23.11 nende mitmete telefonikõnede ajal, korral küsis tema E ’ilt vaid seda, miks ta ei täida kokkulepet. Süüdistatav välistab selle, et ähvardas E ’i nende kõnede ajal. 23.11.2003.a. – tol hetkel kui panid toime väidetav kuritegu, väärtegu, ei olnud tema teps mitte Kl, vaid ta oli Paldiski mnt 44 asuvas Statoili bensiinijaamas, seal oli ta salvestatud ka turvakaamera lindile. Kui asi läks kohtusse, siis tema kaebas politsei otsuse kohtusse, milles kohus ta õigeks mõistis, siis palus kohtult selle turvakaamera lindistust, aga seda talle ei väljastatud kuna Statoili sisekorra eeskirjas ei ole seda lubatud. KA ütles, et see on olemas, aga ta ei saa anda. See kohtuistung oli väga lühike, kus kohtunik sõimas politseinikul näo täis ja kogu lugu. Peale seda akna intsidenti, telefoni kõnesid tal EKga ei olnud. Esmaspäeval 24.11.2003.a. ilmus keegi, süüdistatav oli kodus, ema vaatas mingit seriaali – Vaprad ja Ilusad olid, tema vaatas ka ühe silmaga telerit ja oli voodis pikali. Ema läks kööki ja kuulis, et keegi kobistas ukse taga. Ema küsis, kes on ja ukse taga öeldi, et „politsei“. Seejärel avas ema ukse, süüdistatav kuulis matsu ja pärast nägi, et ema oli lennutatud nurka ja tema silme ees oli Andres Krais, see E i töökaaslane – projektijuht, keda härra K ei tahtnud kohtus kuidagi välja öelda. Ja siis hakkas pihta ähvardamine, löömine, vägivald nii tema, kui ka ema pihta. See lõppes alles siis, kui ema läks naabritele ütlema, et kutsugu politsei ja vägivallatseja K lahkus. Nemad kutsusid politsei kohale ja politsei ütles, et ta läheks nendega kaasa avaldust kirjutama. Süüdistatav läks ja jaoskonnas selgus, et enne oleks tulnud minna traumapunkti minna vigastusi fikseerima, kuna ta oli kõvasti vigastatud. Ta hakkas minema tipa-tapa Erika tänavalt. Tee peal, trammipeatuses kohtas ta TT – E ’i töökaaslast, nii et süüdistatav oleks äärepealt ta auto külje peale astunud. Siis ta taipas, et teda jälgitakse ja ta pani plehku. Väljas oli pime ja ta läks põõsastesse peitu ning nägi küll, et see mees vaatab teda otsides ringi, siis kutsus ta uuesti patrulli välja ja patrull viis ta uuesti Sõmera tänavale tagasi. Järgmisel päeval tulid uued ähvardused telefoni teel, kuid siis ei olnud tal salvestatavat telefoni. Teda ähvardati uuesti AK’i poolt, aga mis siis sellest kriminaalasjas sai, mis algatati tema avalduse alusel K ’i suhtes!? Aga selgus, et V.Z on ise süüdi, et tal on politseis nii suur nimekiri, et hoia ja keela ning kehavigastused, mis talle tekitati, olid sellised, millest taastumiseks läheb vähem kui 4 nädalat. Tema võiks siin (kohtusaalis) suvalisele inimesele pasunasse panna ja kui ravimisele läheb vähem kui 4 nädalat, siis lõpetatakse kriminaalasi. See, et need inimesed tema juures käisid – see oli E i mahitusel, need inimesed olid talle kallale ässitatud. Pärast seda toimunut, alates novembri lõpust 2003.a. või detsembris 2003.a. oli temal E iga jutt taandunud ainult lapsele, helistamise põhjus oli ainult laps ja siiamaani on see nii. Kuidas ta saab lapsega ähvardada, ei saa ju. Pärast kirjeldatud sündmuseid ei ole tema E ’i ei tapmise ega mahalöömisega ähvardanud - isegi mitte meili teel. 24.07.2007.a. helistas tema E ’ile, põhjuseks oli, et, kuidas pojal läheb ja et miks E tema, V.Z , vastu nii kuri on. Tema ei ähvardanud E ’i, pigem ähvardas E teda. KK’t nägi tema esimest korda alles siis, kui tema pojal oli esimene koolipäev – see oli 2005.a, poeg sündis XXX.a. Ta nägi KK’t kooli juures, viimane tuli temaga ärplema. Miks kõik tunnistajad tema vastu räägivad, seda tuleb nende käest küsida. Kõik tunnistajad tunnevad üksteist, see on nagu „inner circle“, sisering – EL tunneb MA’t, MJ– kõik tunnevad üksteist, kõik on üks sisering, kõik on nagu kanakari, nagu turupalagan, süüdistust ei ole siin keeruline kokku keerutada. Miks kõik tema vastu viha peavad ja kõik üksmeelselt tema vastu ütlusi annavad, seda peab nende käest küsima. Tema võiks ka kutsuda kõik oma sõbrad ja…., kus tema sõbrad praegu on, see siia ei puutu. 5 V.Z kinnitas kohtuistungil, et tema kasutas telefoninumbrit XXX, tegemist oli EMT’le kuuluva kõnekaardiga. See, miks tema helistas kannatanu EK’le 22.11.2003.a. 8 korda järjest ja 8.12.2003.a. 12 korda järjest, kas see on kuritegu!? Tema tundis muret ja tahtis oma poja käekäigu kohta küsida. Nii nagu E i’ga on ta kasutanud oma ema suhtes füüsilist jõudu, sest tema käitumine on olnud samasugune. Ükskord päästis tema ema vingusurmast, 2 korda on tema päästnud maja põlemisest, ta on lihtsalt kõrvaldanud „ohu allika“, otseses mõttes peksmist ei ole toimunud. Ta on ema kõrvaldanud eraldi ruumi, sinna, kus ta magas, sest ema oli nii purupurjus. Nii kaua, kui ta oli kaine ei olnud mingit probleemi. Paremat ema ei ole, kui tema ema! Isegi laps tahtis koguaeg vanaema juurde minna ja siinkohal, tahab tema mälestuseks ära märkida…. Füüsilise jõu rakendamise näol pidas tema silmas seda, et sulges ema eraldi ruumi, just seda ta tegi. Esimest korda, kui ema ära jooksis, pani tema – V.Z-ita lausa luku taha ja jättis talle isegi kaks õlut, kuna süüa tal polnud vaja, ise käis koeraga õues. Ema ta peksnud ei ole. Ema käis päeval joomas, siis kui süüdistatav tööl oli, mis emaga päeval juhtus, seda ta ei tea, üks põhjus, miks ta ema luku taha pani oli see, et kainet päeva ema ei näinud. Emal oli alkoholiprobleeme rohkem kui vaja, sellepärast tuli süüdistatav ka Soomest tagasi. Ema jättis ta luku taha seniks, kuni ta tööl käis, kui ta töölt tagasi tuli, siis oli uks maha löödud. Temal endal alkoholiprobleeme ei ole, ta võtab iga päev ainult pudel õlut Prokuröri esitatud küsimusele, kas kannatanule saadetud emailid on tema – V.Z poolt saadetud, selgitas süüdistatav, et tema jagas kannatanuga ühte voodit, neil olid ka ühised kontod, äkki saatis kannatanu need emailid iseendale tema kontolt ning kas tema peab seda mäletama. Need võisid olla tõesti põhimõtteliselt süüdistatava poolt kirjutatud. See, et EK on andnud ütlusi selle kohta oleks süüdistatav saatnud kannatanule SMS’i sõnadega: „Sul hoitakse silma peal, kirves on sinu pea kohal“, see jäägu tema – EK südametunnistusele. Süüdistataval ei tule nagu ette, et oleks kannatanut selles suhtes ähvardanud. Tema käes on ka telefonikõne helisalvestis eelmisest aastast 24.06, kuid kohtule ta seda ei esita, sest tema ei pea tõestama seda, et ta ei ole kaamel. See, kuidas EK 14.03.2003.a. tervisekahjustuse sai, seda ta ei tea, ega ta lapsehoidja ei ole. Olid peretülid, EK ründas teda mobiiltelefoniga, tema surus EK maha voodisse, sest ta muutus ohtlikuks ja märatses. Tema – V.Z hoidis EK’t lihtsalt kinni ning arvas, et asi on lahendatud. EK tuli õhtul kasuisaga tagasi ja tundus, et asi on lahendatud, kuid ta oli läinud politseijaoskonda ja kirjutanud avalduse tema kohta. Prokuröri esitatud küsimusele selle kohta, kuidas tema ema sai arstitõendis märgitud terviskahjustused nimelt: vasema sarnaluu ja ninaluu murru, pea põrutushaava selgitas V.Z , et kaugemale pole vaja vaadata, kui fotosid, mis ta kohtule esitas. Tema ema oli krooniline alkohoolik. Süüdistatav tuli Soomest hea elu pealt ära, et emal silma peal hoida. Kui tema Soomest kella 11 ajal hommikul emale helistas, siis inimene ei saanud sõnagi suust välja, nii täis oli. Kui tema oli Soomes, siis kuidas tema saab teda, kuidas ema need vigastused sai. Kui ta oli Eestis, siis ta käis ema juures XXX ja oli seal. See, et tunnistajad J ja B räägivad nagu tema oleks emale kehavigastused tekitanud, see kõik tugineb EMjutule. Ka kaitsja on kohtus tunnistajatelt küsinud, kas nad nägid, et tema tekitas emale vigastusi ja nad ütlesid, et ei näinud ning MJ isegi valetas. Muidugi tundis süüdistatav huvi selle vastu, kes tema ema peksab. Tema ema jõi end segaseks ning kes ütles, et ema tal nälga suri. Endal on tal siiani pangaarve raha täis. Selle kohta, et ema pidi ööbima mingis konkus selgitas V.Z kohtulikul uurimisel, et ta oleks tahtnud seal ise elada, kuna siis ta ei oleks kuulnud MA koera klähvimist, aga ema oli seal juba ees. Ema läks sinna tema eest peitu õlut jooma, ema pani päeval õlle peitu sinna ja läks öösel salaja 6 jooma, ükskord võttis ta emalt õlle ära, sest hommikuks ei saa inimene kaineks. Prokuröri esitatud küsimusele, kas ema lahkudes 2007.a. suvel V.Z ka huvi tundis selle vastu, millest tal ema elab, selgitas süüdistatav, et kuna korteri uks oli nagu ta oli st. et seda ei saanud väljas poolt sulgeda, siis pani ta lõpuks valveseadme peale, et näha, mis toimub siis, kui ta tööl on. Valveseadme pani tema peale ning ta lindistas kõik selle aja jooksul, kui teda korteris ei olnud. Need salvestused on serveris olemas. Kui tema läks tööle, siis ükskord läks mööda pool tundi, teinekord tund ja ema oli seal majas oma joodikutega ja seda teksti peaks küll kuulama, ajakirjandus ostaks selle kohe raha eest. Seal ema jutust selgus, et ta läheb oma õe juurde elama ja ema andis külajoodikutele õe telefoninumbri. Tema arvas, et kui ema tahtis õe juurde minna, siis jumal temaga. Praegu on ta aru saanud, et ta ei läinud õe juurde, aga tema oli rahul, kuna ta oli seal. Süüdistatav tunnistab seda, et oma ema nägi ta viimati elusana kohtumajas, kui viimane ütlusi andis.
13. juulil 2007.a läks süüdistatav haiglasse ning ema teadis, et korterile pannakse uus uks, ta oli ise paigal, kui meister käis ja mõõdud võttis. Peale seda, kui uks paigaldati, ema enam sisse ei saanud. Uksel oli telefoni number. See, et emal raha ei olnud, see on loll jutt. Süüdistataval on olemas fotod selle kohta, kus ema jõi Pelgulinna poe juures, seal müüakse ka sooja toitu, miks ema siis ei ostnud sealt. Ema matustel tema ei käinud, sest oli terve suve haiguslehel, ta oli haige, tema pärast jäi ka mitu kohtuistungit ära. Alates 12 juulist oli tema nädal haiglas, siis oli oktoobris haiguslehel, kohtuistungid on pidevalt ära jäänud, sest tema pole saanud tulla. Kohtu küsimusele, kus ta elab selgitas V.Z , et tema elab internetis. Kui kasutada võrdse kohtlemise printsiipi, siis nagu ka kannatanud, ei teata tema oma elukohta, kuna kardab provokatsioone, mis sellele järgneda võib. Elukohta ei saa tema kohtule avaldada, ta ei saa isegi oma telefoni numbrit avaldada, kui ta avaldab, siis E on talle mitu korda pätte kallale saatnud. Kohus uuris ka teisi tõendeid ja nimelt: Kannatanu EK (endise nimega EL) kohtuistungil antud ütluseid selle kohta, et V.Z on tema endine elukaaslane, koos elasid nad alates 1997.a. juunist kuni 2003.a. märtsini. Kui kooselu alustasid, siis oli tema 19-aastane. Alates 1997.a teadis ta ka seda, et V.Z on karistatud, kuid siis ta ei osanud seisukohta võtta, kuna ei teadnud asja sisu. Nad tutvusid enne kohtuotsuse tegemist V.Z suhtes, seega ta ei olnud teadlik V.Z varasematest tegudest Kooselu lõppemise põhjused olid tingitud alkoholi ja vägivalla tarvitamise pärast, temal ei olnud füüsilist jõudu V.Z-ile vastu hakata, sest igale vastuhakule järgnes jälle V.Z poolne vägivald. Suhted olid neil sellised, et V.Z pidevalt alkoholi, kui tööl käis, siis väga lühiajalistel perioodidel, alkoholi pärast tuli V.Z-ilt ära, ta oli kogu aeg joobunud ja vägivaldne, ähvardas, peksis, võttis raha ära, karjus ja sõimas st. suhted olid kriitilised just V.Z poolt alkoholi tarvitamise tõttu – jõi nädal või 10 päeva korraga, sellele järgnes kaine periood, mis kestis umbes nädal aega ja siis oli ta suhteliselt vaikne ja kahetses oma pattusid, kuid seejärel hakkas jälle joomaperiood. Kuna V.Z ei käinud, siis tal raha ei olnud, ema juurde ta minna ei tahtnud ning siis ta leidis, et kannatanu juures on mugav, sest toit oli laual ja maksud makstud. 1998.a. suvel, peale lapse sündimist hakkas V.Z kannatanu suhtes pidevalt vägivalda tarvitama, kui ta rase oli, siis V.Z lõi teda ühistranspordis rusikaga õlapiirkonda. Enam nad ei suhtle, kohtunud on nad juhuslikult, ta on vältinud ja püüdnud ette aimata V.Z käike, silmast silma on olnud vähe kohtumisi, etteplaneeritud kohtumisi ei ole, tema ei vasta V.Z kõnedele, aegajalt saab viimaselt SMS-e. V.Z ahkus tema juurest 2003.a. märtsist ja sellest ajast saadik on kannatanu saanud tapmisähvardusi, teda on lubatud maha lüüa, ketaslõikuriga pea maha saagida, kruvikeerajaga silmad välja lüüa. V.Z varitseb teda erinevates paikades, ta üritanud talle tänaval kallale tulla, V.Z sõimab teda ebatsensuursete sõnadega. 01.
14. tegi V.Z lapse esimesel koolipäeval võõraste inimeste juuresolekul stseeni. Enda ja lapse kaitseks on tema 7 korduvalt 2003.a. pöördunud politsei poole. 1999.a. öeldi talle, et pöördugu otse kohtusse, kuid ta kartis füüsilist karistust. V.Z on kujutanud ohtu ka tema lapsele, kuna V.Z on 3 korda lapse ebaseaduslikult kaasa võtnud. Laps oli pesemata, söömata, teda peksti, tema päevakava oli rikutud, see ei avaldanud lapsele head eeskuju. Kui laps oli isa juurde jäetud, siis V.Z ei pidanud kokkulepetest kinni, ei andnud last õigel ajal tagasi ja oli purjus. Peale 2003.a. vanemlike lapseõiguste äravõtmise kohta tehtud kohtuotsust ei ole V.Z-i loal lapsega kohtunud, vaid on teinud seda salaja. Ähvardamised tapmise kohta ja vägivald on aset leidnud sellisel moel, et V.Z-ini teel saadab SMS-e ja kirjutab e-maile. 2003.a. novembris Sõpruse puiesteel lapse trennikohas koridoris luuras V.Z ja tahtis last kaasa võtta, ähvardades kannatanut tapmisega, kui ta last ei saa, samuti ähvardas V.Z kannatanu isa. Ta kutsus kasuisa kohale, kuna sai aru, et lapsega ta üksi ära tulla ei saa, kuna trenn kestis 1,5 tundi, siis ta kutsus kasuisa endale julgustuseks. Tema võib eksida täpsetes sõnades, mida V.Z-ile 2003.a. novembris Sõpruse pst 184 maja trepikojas ütles ja kuidas ähvardas, aga V.Z oli trepikojas ja nõudis last ning tema jutu mõte oli selles, et kui ta last ei saa, siis hävitab V.Z kannatanu ja siis ei saa last keegi. Mõte oli neid maa pealt hävitada. löödi aken sisse, V.Z nähti ära jooksmas, kuid kätte teda ei saadud, ta ähvardas nende peret ja saatis e-maile. V.Z nägi kannatanu ära jooksmas, heki vahel oli muruplats ja ta nägi aknast, kuidas V.Z hakkas mööda teed ära jooksma. Varem on nad kohtunud lapse trennipaigas. Ähvardamine leidis aset
15. novembril 2003.a., olemas on ka telefonikõnede väljavõtted
16. ja
17. novembri kohta. SMS-i teel saadetud sõnumitest loeb kannatanu osad kohtus ette ja nimelt: „ (21.01.2006) Tagasta minule kuuluv – sellega kaitsed ka oma vara. Mul sinust kui perekonna lõhkunud hoorast nii kõrini, et mine tea mis…Saaga lõppu pole näha; (17.02.2006) Teadsin, et tuled sealt. Sul hoitakse silm peal. Kirves on sinu pea kohal. Sa ju tead, mida tahan, seega ole mõistlik. See ju tühine asi, aga päästab sind ja teised; (24.09.2006) Tegelikult ääretult vastutustundetu sinust, et oled pojaga niimoodi käitunud. Leian poja varem kui arvad ja seda armastusest. Usu või jätka endale valetamist; (09.12.2006) Tere. Olete leitud. Emme veelkord toon esile mõistlikkuse teema. Tulen alati rahus ka jõulude ajal…Palun siis mõistlikku käitumist. Ma ei jäta poja; (23.12.2006) Sigatsed! Sinu hooralike sigaduste pärast peab laps ravimeid tarbima. Sinu lõdva püksikummi pärast. Mõni aasta veel. Ta saab tõde, karmi; (24.12.2006) Sinu haiglaslikule käitumisele tuleb lõpp. Nimelt on mul soovitatud kohtus algatada vanemlike õiguste tagasisaamise protsess. Ja seda ma teen. Häbi hooranäru!; (10.02.2007) Kert peale sinusuguste kahepalgeliste näruste eestlaste töötlust tuleb koolikaaslaste kaudu teadma, et on hoorapoeg (ilus hüüdnimi) ja kohtus kohtume…häbi sulle; (10.02.2007) Mõtle, mis küsimusi ja pingeid see pojas tekitab, kui teda hoorapojaks kutsutakse. Ja kohtus tehakse kogu meie saaga netis avalikuks. Kõikide videode, pic ja text; (10.02.2007) Võiksid küsida, mida võidan sellega? Aga mida mul kaotada on? Kannatajaks jääb ju poja eelkõige. Seda tänu Sinu mõistlikule käitumisele. Oh emme kui valesti käitud; (11.02.2007) Proua K , võiksid ju telefoni vastu võtta. Seda mida kuulsin eile õpsi käest, ületab igasugu taluvuse piiri…sa ainult materiaalsusele mõtlev emane, oled muutnud poja. Need on mõned näited, 2006-2007.a, varasemaseid ei ole alles. Tapmisega ähvardamine sai alguse 2003.a. – peale nende lahkukolimist. Eelnevalt toimus otseselt füüsiline vägivald, kui kannatanu tahtis pöörduda politsei poole, siis V.Z-i talle lihtsalt kallale. Nende tapmisähvarduste saatmine on rahunenud 2007.a. alguses, kui selgus, et asi on prokuratuuri jõudnud, sinnani olid pidevad kõned. Kannatanu kartis, et V.Z võib oma ähvardused täide viia, sest V.Z oli palju tema suhtes vägivalda tarvitanud. Surmaga võivad lõppeda paljud peksmised peapiirkonnas, mis on julmad. V.Z käib teda tänaval luuramas, kaigas käes. Kui V.Z lõi sisse akna, siis ta eelnevalt helistas ja ähvardas teda tappa ning tal oli piisav alus karta, kui sellele on eelnenud vägivald. Akna purukslöömine oli algus, mis V.Z takistas, seda ta ei tea. See oli piisav hullus, et tulla öösel maakohta, V.Z arvas, et tema on lapsega kahekesi kodus, ta ei teadnud, et KK on ka seal. Kannatanu teadis ka seda, et V.Z kasutas oma ema suhtes vägivalda. Pidev hirmu all elamine – kui võetakse telefon ära, lukustatakse uksed, abi ei ole – on loomulik, et on hirm, et ta teeb seda ja see, et V.Z aknad sisse lõi on tõenduseks, et ta tuli 8 kannatanule kätte maksma ja mingil põhjusel see tal ebaõnnestus. V.Z ähvardustes on selgelt öeldud, et ta ei pruugi seda ise teha, et ta võib kedagi teist saata. V.Z käib ka kannatanu töökoha ümber luuramas. 25.06.1999.a. vigastus oli ilmselt peapõrutus, sest V.Z peksis teda peaga vastu seina, V.Z peksis pidevalt ka last. Laps sündis 25.04.1998.a., kui laps oli alla 2aastane, siis diagnoositi tal peapõrutus. Need tervisekahjustused põhjustas lapsele V.Z . Last karistas V.Z füüsiliselt juba sünnitusmajas – V.Z raputas last, lõi last vastu seina, kätt ja keha, lapse raputamine oli V.Z poolt tema tavapärane karistusmeetod. Kui kannatanu politsei poole pöördus, siis ei algatatud kriminaalasja, vaid tal paluti kohe kohtu poole pöörduda. Tal oli tõsine hirm, sest V.Z jälitas teda ja tal ei olnud võimalik mujal käia kui tööl või kodus, ta oleks maha löödud, kui ta oleks kohtusse pöördunud, ka oma vanematele ei julgenud ta rääkida. 14.03.2003.a. – see oli nädalalõpp. Kalle oli purjus ja sõimas teda. See algas korteris, kui Kalle teda peksis näkku, pähe ja erinevatesse kehapiirkondadesse. Kui ta tahtis politseisse helistada, siis võttis ta talt mobiili ära ja seinast tõmbas telefonijuhtme välja, samuti takistas Kalle tal ukseni pääsemist. Kellaaega kannatanu ei mäleta, aga väljas oli pime. Ta tahtis aknani pääseda, et saaks appi karjuda, aga see ei õnnestunud, kuna oli suruseisus, ta nuttis valju häälega, tal ei olnud võimalik abi saada. Järgmisel päeval ta kuulis, et ka alumine naaber LVoli seda kuulnud, kuid ei julgenud talle appi tulla. Politsei kuulas naabri ka üle. Kõike seda nägi pealt ka kodus olnud laps, kes röökis hüsteeriliselt, kui nägi, et ema peksti. Arsti juurde pääses tema koos isaga alles järgmisel päeval. V.Z ei ole kohustust alimente maksta, sest kannatanu ei ole seda kohtu kaudu küsinud, kuna V.Z ei ole töökohta ja see tekitaks ainult lisapingeid. Kellega V.Z praegu elab, selle kohta tal infot ei ole. Kui V.Z-i juurest 2003.a. lahkus, siis ta läks oma ema juurde XXX, seal toimusid ka enne kohtuotsuse tegemist kohtumised lapsega. Lapse vanaema lapsega ei suhtle. V.Z on ka õde Ülle Säinaste, kellega kannatanul on pidevad tööalased suhted. Millised on V.Z suhted oma õega, sellele ta konkreetselt vastata ei oska, nad ei räägi isiklikel teemadel. Juunis 2007.a. lõunaajal kell 15:07, kui ta oli kodus, helistas V.Z-ile korduvalt, sest kannatanu oli nõudnud otsusega väljamõistetud kohtukulud kohtutäituri kaudu tagasi. Kus V.Z viibis, seda ta öelda ei oska. Esialgu tema kõnedele ei vastanud, kuna see muutus tüütavaks, siis võttis ta kõne vastu. Kannatanu püüdis jääda rahulikuks, kuna teadis, et V.Z salvestas seda kõnet. Seda väitis V.Z ise ja kõne ajal oli kuulda ka iga natukese aja tagant piuksatusi, millest ta seda järeldas. V.Z mõtted olid ebaselged, kord küsis, siis vastas ise, siis ähvardas. V.Z lubas tappa ning lubas lapse üles otsida. Varasemalt on V.Z lubanud pea labidaga pooleks lüüa, kuid selle kõne ajal ta ei täpsustanud. Kord lubas seda teha ise ja siis, et keegi teine teeb, täpseid viise ta ei nimetanud. Sõnum oli selge, et saadab kannatanu teise ilma. Veel ähvardas V.Z-i tema abikaasat KKt. Ta pani telefoni, mis oli söögilaual valjuhääldi peale ja seda kõnet kuulsid ka tema peretuttavad JRja MR ning abikaasa. Kõne kestis 19 minutit ja mõned sekundid peale. Kolmandad isikud kuulsid kõnet otsast lõpuni pealt. Tema ei osanud V.Z-ile midagi vastata, ütles „noh tule ja tapa siis, kui julged“. See, kas ta eeluurimisel rääkis, et kõnet kuulsid pealt veel peale nende kahe keegi, seda ta ei mäleta. Fakt on see, et perekonnatuttavad olid külas ja telefon oli valjuhääldi peal. Ähvardust võttis ta tõsiselt, kuna V.Z on käinud korduvalt luuramas ning last Arukülas jälgimas. Ähvarduse toimepanemist oli temal loomulikult alust karta, sest palju on olnud tänavatel luuramisi, inimene üritas kallale tulla trepikodades.. Tema ei saa väita seda, et V.Z oleks helistamise hetkel olnud alkoholijoobes, tema jutt oli üldse viimasel ajal üsna segane. Peale viimast intsidenti helistas V.Z ka järgneval päeval, siis veel 25 juulil, kuid siis ta ei vastanud. V.Z helistas ka nädal tagasi, irvitas ja mõnitas, et „noh, kas kohtume kohtus, küll sa siis näed“. Poeg Kert peab oma isaks KK’t, kes on last kogu elu kasvatanud. V.Z-ist rääkimine tekitab tema pojas hirmu ja eitust, poeg kardab ja ei pea teda isaks. Isa on tema jaoks see, kes teda kasvatab. 9 V.Z on ähvardanud ja lubanud tulla ka XXX. Ta on helistanud klassijuhatajale ja lubanud lapsele kooli järgi minna, õnneks seda sel korral ei juhtunud. Millal see oli, mil V.Z helistas KA’le – poja klassijuhatajale, seda kuupäeva ta ei mäleta, tõenäoliselt oli see 2006.a. lõpus. V.Z ema kohta on tema kuulunud, et ema visati kodust välja, sattus haiglasse, siis hooldushaiglasse, ei tulnud seisundist välja ja suri, arstide kinnitusel oli põhjuseks pikaajaline nälgimine. Tema suhtles V.Z õega, EM tütrega. Kuna V.Z on nii tema – EK kui ka lapse suhtes käitunud ääretult ebainimlikult, siis ta loodab, et kohus teeb õiglase otsuse, sest politsei poolt tehtud rahatrahvide peale ta ainult irvitab ja need ei ole mõjunud talle, sest V.Z ei ole nagunii rahalisi vahendeid. Kannatanu EMkohtuistungil antud ütluseid selle kohta, et V.Z on tema poeg ja suhted pojaga on mitte kõige kehvemad, ta elab koos V.Z-iga XXX 1-toalises 26 ruutmeetri suuruses korteris, kui kaua nad koos elavad, seda ta täpselt öelda ei oska. Neil on ühine köök ja üks väike tuba, võib öelda, et nad elavad ühes toas kahekesi, veel on üks pööningu moodi asi, mida igapäev ei kasuta. Mõnikord ta võtab ja läheb ise sinna, seal on rahulikum magada, on üksipäini, mitte kahekesi, sest nad ei saa ju kahekesi ühes toas olla. Kannatanul ei ole midagi selle vastu, et seal magada, seal on nii hea ja rahulik olla. Kuigi ta arvab jah, et V.Z suure inimesena võiks ise endale elukoha leida ja ise ennast majandada ning teda rahule jätta. Miks ta on vajanud arstiabi
18. mail 2004.a. ja
19. mail 2005.a. seda ta ei mäleta, tema ei mäleta igatahes neid vanu asju. Ta võib öelda seda, et nii palju ta arsti juures käinud küll ei ole. Miks poeg talle 30 aprillil kallale tuli, seda ta ei mäleta, kuid nii palju poeg seda teinud ei ole. Samuti ei ole tema nii palju haiglas olnud, ta ei tea, et oleks haiglas nii palju olnud. Kas V.Z õi teda
20. aprillil rusikaga näkku murdes ninaluu, seda ta ei tea, sellega ta ei ole arsti juures käinud, see pole katki olnud, ta ei tea, et ta oleks nina pärast üldse arsti juures käinud, kust see on tulnud, seda ta ei tea. Ta ei ole enda arust üldse nii tihti arsti juures käinud, kui niimoodi võtta ja Keskhaiglas ei ole ta vist üldse käinud. 06.05.04.a. – tema meelest nii tihti see kiirabi küll ei ole olnud, ta ei tea, kust kohast üldse niisugune asi on tulnud, tema ei ole nii palju arsti juures käinudki. Prokuröri poolt esitatud küsimuse peale, kas V.Z on tema suhtes kunagi vägivalda tarvitanud, selgitas kannatanu kohtuistungil, et kunagi on, kuid jääb vastuse võlgu. Naabritega on nendel omavahelised suhted sellised, et ega neil suurt rääkimist ei ole nendel on oma elu ja temal oma elu. Nad ütlevad ainult „tere“ omavahel, kui näevad, riidu tal nendega olnud ei ole. Elatub ta pensionist ja eks V.Z ostab ikka süüa, kord ostab V.Z , kord ostab tema, nii nagu see ikka käib. Üüri maksab kannatanu. V.Z ta nii hirmsasti ei karda, miks ta natuke kardab – jääb vastuse võlgu. Miks tema kirjutas 27 augustil 2005.a. ja
21. septembril 2005.a. avalduse selle kohta, et V.Z on teda peksnud, sellele küsimusele jääb ta vastuse võlgu. Tema – EMon ikka vana inimene ja Kalle mägi noor inimene, V.Z on ikka oma elu ja temal oma elu, kui niimoodi ütelda, siis ta ei lähe V.Z-iga kinno või kuskile tantsima, kui võtta niimoodi. V.Z eest on tema pidanud varju otsima, kuid ta ei ole tulnud selle peale, et V.Z võiks ta näiteks ära tappa. Mida ta kartis, sellele küsimusele jääb ta vastuse võlgu. Tema – EM on olnud sõbranna juures, sest on tulnud ette, kus ta ei ole julgenud koju minna ja kartnud, et V.Z võib talle liiga teha, kuid seda mitte tihtipeale. 16.05.2005.a. V.Z-i ei löönud, kuid tõukas ning siis kannatanu kukkus vastu teravat äärt, peast hakkas verd jooksma ning V.Z kutsus välja kiirabi ja siis ta viidi sinna kiirabihaiglasse. Mõlemad nad olid siis võtnud, miks V.Z seda tegi, seda ta ei mäleta. Küsimustele, kas tema on andnud V.Z-ile mingisugust põhjust selleks, et viimane teda selliselt rünnata võib ja et V.Z-isse selliselt suhtuda võib, jääb ta vastuse võlgu, kannatanu on küllaltki vaikne inimene ja väga vähe räägib pojaga üleüldse. Ega ta ilus ei ole, kui meesterahvas niimoodi oma ema peksab, aga noh, kui tal on selline iseloom, siis mida teha, ega teda enam ringi ei kasvata. 10 Prokuröri esitatud küsimusele, kas ta kardab nüüd pärast kohtuistungit koos V.Z-iga koju minna, selgitas EM, et kodus ta praegu ei ole ja, kus ta elab, seda ei ütle. Kodu tal praegu ei ole, ta on kuskil, see on tema kodu, aga see ei ole V.Z kodu. Reedel läks kannatanu Sõmera tänavalt ära, läks ära ja kõik. V.Z ei olnud hommikul kodus, ta läks hommikul kodust ära. Kannatanu läks kellegi juurde, keda ei olnud kaua aega näinud ja ta tahtis kuskil mujal vahetevahel olla. Ega ta ei tahtnud kohtussegi tulla, kartis V.Z . Eelnevad korrad ei tulnud ta kohtusse sellepärast, et esimene kord ta lihtsalt ei tulnud ja teisel korral oli tervise pärast, tervisega on viga tihtipeale. Ükspäev käis küll kohtus, aga siis oli vale kutse, kohtuistung jäi ära, viidi edasi hoopis, mis kuupäev see oli, seda ta ei mäleta V.Z-i ähvardanud ei ole. Et V.Z-ile midagi peale kohtuistungit teha võiks, seda ta ei usu, kuid koju ta ei lähe, sest asjad on küla peal ja koer on ka küla peal, tema läheb koera juurde. Kui kaua ta selliselt küla peal saab elada, eks seda vaata, võib-olla läheb homme koju, mis ta V.Z-ist ikka kardab. Kas V.Z võib talle haiget teha, eks see paistab siis hiljem, kui ta koju läheb. Eks naabrid on näinud seda, kuidas V.Z-i peksab. Nad ei ole mitte näinud, et peksab vaid seda, et tal on silm sinine või midagi niimoodi, aga see on ka harva olnud. Tema saab naabritega ilusasti läbi. Nemad elavad oma elu ja tema oma elu, mis neil rääkida on. V.Z ei ole teda tihti löönud, eks V.Z on teda tõuganud ja ta ise on vait olnud, ta ei ole nagu rohkem kuskil kaebamas käinud, aga ta ei tea, kust see on tulnud, et ta nii palju haiglas on käinud. V.Z on teda peksnud ainult kaks korda, see ei ole ju palju ja see oli nii kaua aega tagasi. Kas see oli 18.09 ja 20.09, seda ta ei tea, kas see ikka oli päris nii, ei oska ütelda, päevikut tal ei ole ja pea ei pea kinni. Kas tema on kuskile pöördunud abi saamiseks, et kaitsta end oma poja eest, sellele ta ei oska üleüldse vastata, ühesõnaga, kas ta on kellegi käest käinud abi palumas – ei ole. Seoses sellega, et V.Z on teda peksnud, eks seda muret on ta harva ikka ühele või teisele öelnud. Kellele ta sellest rääkinud on, sellele küsimusele jääb ta vastuse võlgu. Tütar teab sellest. Tütar teab seda, et V.Z on teda löönud, aga kui tihti, seda ta täpselt öelda ei oska, keegi talle ise abi pakkunud ei ole. Sündmused, mis olid 2005.a. suve lõpus ja sügisel neid ta ei mäleta. Aga, kui ta avaldusi kirjutas, siis see võis olla õige. Seoses nende vigastustega tema perearsti juurde pöördunud ei ole. Kaitsja esitatud küsimusele, kui tihti tema – EM alkoholi tarvitab, jääb ta vastuse võlgu – joob ära pudeli õlut või niimoodi, kuid alkoholijoobes olles ei ole tema kukkunud ega ennast kuskile ära löönud. Süüdistatava esitatud küsimusele, kas ta – EM on ise kukkunud, kui on olnud alkoholijoobes vastas kannatanu eitavalt ja poes käib ta süüa ostmas. Tunnistaja HK kohtuistungil antud ütluseid selle kohta, et EK on tema kasutütar ja V.Z tunneb ta alates sellest ajast, kui E ja Kalle hakkasid koos elama. Suhted neil omavahel V.Z-iga olid mingi hetkeni normaalsed, vihavaenu ta tema vastu ei pea, saab kohtule tõtt rääkida. V.Z ja E i kooselu lõppes 5 aastat tagasi. Tegelikult hakkasid need asjad varem, laps oli sel ajal paariaastane. V.Z ei pidanud töökohti, ta vahetas neid tihti, tal oli alkoholiprobleem, asi süvenes, hiljem ta ei käinudki tööl, sellest tekkisid probleemid. Probleemiks olid löömised. V.Z lõi E i ja ka lapse suhtes oli vägivaldne. Last ta lõi, raputas – elas emotsioone lapse peale välja. Vägivallast ja löömisest teab ta sellepärast, et ta käis külas ning siis nägi, kuidas V.Z lõi last, kui laps ei teinud midagi nii, nagu temale meeldis. Seda, et V.Z EK’t lõi, sellest sai ta teda E ’ilt. E 11 il olid arstitõendid. Ise ta nägi neid vigastusi ka, E ’il oli nägu paistes. See oli mõnda aega tagasi. Episoode oli erinevatel aegadel, kui nad omavahel tülis olid. Kuupäevaliselt ta ei oska meenutada. Peksmisjälgedega E ’i on tema näinud ühel korral, teisel korral olid need juba ära läinud, tema teab kindlasti paarist kolmest peksmisjuhtumist. V.Z on ähvardanud ka oma perekonnaliikmeid. Esimene episood ei lähe tal kunagi meelest. V.Z palus kõigepealt, et ta räägiks E ’iga, et nad ära lepiks. Tema oli sellele vastu, siis V.Z ütles, et tapab E ’i ja lapse ära, et siis ta teab, mille eest kinni istub. Hiljem on olnud episoode, kus V.Z on otseselt teda ähvardanud. Kui inimene on sellises seisus ja järjepanu ennast sugereerib, siis tekib oht, millele tuleb mõelda. Selleks, et ennast ja oma peret V.Z eest kaitsta käis ta politseis, aga avaldus jäi tegemata tänu sellele, et tema suhtes oli juba avaldus tehtud ning tema ei hakanud enam tegema. Tema ja V.Z vahel on olnud juttu küll sellest, et miks ta selliselt käitub, aga need on osutunud mõttetuks. Tunnistaja muutis isegi oma koduse telefoninumbri ära, et V.Z ei saaks helistada. V.Z ise tunnistanud ei ole, et ta oleks vägivalda tarvitanud. Viimane kord, kui V.Z-i perekonnaliikmetest kedagi ähvardas oli siis, kui poiss oli Sõpruse puiesteel jalgpallitrennis, siis sai ta ähvarduse osaliseks. Kui nad läksid treeninguruumi sisse, siis V.Z oli seal lapse juures. Täpset sõnastust ta ei mäleta, mida V.Z ütles. Tunnistaja läks V.Z-ile õue järgi, V.Z äks autode poole, tema mõtles, et V.Z hakkab suure pahameelega autosid lõhkuma, 15-20 meetri pealt näitas talle keskmist näppu ja sõimas ning ähvardas kerepeale anda, täpseid sõnu ta ei mäleta. Sel hetkel ähvardas V.Z-i. Sel päeval ähvardas V.Z EK’t vägivallaga, millal see sündmus aset leidis, seda ta täpselt ei mäleta, kuid igal juhul lumi oli maas, see oli põhimõtteliselt 5 aastat tagasi. Kuna V.Z tema kontakti ei ole, siis nad ei ole suhelnud, tänaval, kui nad on trehvanud, siis pole midagi olnud, kui V.Z on kaine, siis on normaalne. Ta on näinud seda, kuidas Kalle ükskord tema enda juures koridoris üritas lüüa EK’t, see oli õhtupoole nad läksid lapsele järgi, kõik see on olnud 4-5 aastat tagasi, täpset aega sellele konkreetsele juhtumile tema anda ei oska. Tema ei ole otseselt kuulnud seda, et V.Z oleks vägivalla või tapmisega E ’i ähvardanud. Tunnistaja ei ole V.Z suhtes otseselt füüsilist vägivalda kasutanud, ta on ainult teda kinni hoidnud, kui viimane tahtis E i’i lüüa; Tunnistaja MJ kohtuistungil antud ütluseid selle kohta, et V.Z on tema tuttav alates 2002.a või 2003.aastast, tundis ka EM’t. V.Z ja EMomavahelised suhted olid agressiivsed, st. V.Z oli Eevi suhtes agressiivne. EMsai pidevalt peksa, seda oli väga hästi kuulda, nad elasid tema peal, käis lärm, mürtsud ja sõimamine. Ta oskab häälte järgi eristada, kes keda peksis, domineeris tugevama hääl. Tugevama all peab tema silmas V.Z. EMtuli algul nendele kurtma ka, aga hiljem loobus sellest. EMkurtis seda, et ta saab peksa, et V.Z peksab. Tema nägi ka EM’l peksmise jälgi, oli üsna tavaline, et tal olid silmad sinised. EMise nende siniste silmade tekkepõhjuseks nimetas seda, et teda oli kuskile, kuhu iganes visatud V.Z poolt. EMtarvitas ka natuke alkoholi, aegajalt ikka võttis. Vigastused, mida tema EM’l nägi, ei võinud muul moel olla tekkinud kui V.Z käe läbi. Peksmised leidsid aset kogu selle aja, mis V.Z seal elas 3-4 aastat. Nemad kolisid sinna 2001.a. Need peksmised toimusid vahest ka trepikojas. Kui tunnistaja ja tema abikaasa läksid nende korteri ukse taha, siis lubati kõik V.Z poolt maha lüüa, kas labida või kirvega. Loogiliselt võttes pidi see kirves olema, puid nad seal lõhkusid. Kui V.Z ise alkoholi võtab, siis ta keerab millegipärast ära. Ju ta lihtsalt ei sallinud ema, nimetas teda inetute sõnadega. Tunnistajal oli EM’ga kokku lepitud, et kui väga eluohtlikuks läheb, siis EMkoputab kolm korda põrandale, nemad reageerisid sellele, aga siis vajus see asi ära. Mõned korrad käisid nad koos EMga polikliinikus, et vigastused üles märkida ja abi saada. Nad on ka politseisse pöördunud ja mitte vähe. Tunnistajat on ka varem V.Z süüasja puhul kohtusse kutsutud, asja sisu oli sama. Korter, kus V.Z elas, oli alguses EMoma, siis kirjutas ta selle tütre nimele. V.Z ema käis mitmel koristaja kohal tööl, et ots – otsaga toime tulla. See miks EMhiljuti suri, selle põhjuseks oli see, et EMvisati tänavale, elu kurnas ta nii ära, et ta ei pidanud vastu. V.Z pani uue raudukse, EM’l puudus võimalus korterisse pääseda. Eks EMkäis Kauge tänaval varjupaigas ka, 12 vahel istus poe juures bussipeatuses. V.Z enam seal majas ei ela. Naabrit MAt V.Z vahel ähvardab, sõnumite ja kõnedega ja sõimab, kuid tunnistaja seisukohast on olukord rahunenud. Kui V.Z ja EMveel koos elasid, siis EMööbis küll korteris, aga üsna tihti pandi teda ka räästa alla kinni. Paar korda EMpalus ennast ise keldrisse lukustada, et siis tal oli hea ja turvaline olla, muidugi nemad ei lukustanud teda sinna. Kaitsja esitatud küsimustele, kas tema - MJon näinud Kallet Eevit löömas, vastas tunnistaja jaatavalt. Nimelt on ta seda näinud nende korteri vana puidust ukse vahelt, millal see täpselt oli, seda ta kuupäevaliselt öelda ei oska, aga kindlasti selle perioodi jooksul ning seda on kindlasti olnud rohkem kui üks kord. Ta täpselt ei tea, kas üks või kaks või kolm, aga ta kuulis seda väga tihti – näinud on ta seda 1 kuni 3 korda võib-olla, no, kui tema on ukse taha läinud ja vahel ukse ka lahti teinud, siis on mingi kähmlus käinud. Tunnistaja JB kohtuistungil antud ütlusi selle kohta, et tema on V.Z mõned korrad poes näinud, isiklikult teda ei tea, mingit vihavaenu ei ole, kohtule saab tõtt rääkida. V.Z ja EMomavahelistest suhetest teab tema ainult teiste müüjate sõnul. Ühel korral tuli EMpoodi ja ütles talle, et sai poja käest peksa. EMl olid sinikad. Kas see oli ainuke kord, mil ta nägi EM’t sinikatega, seda ta ei mäleta, sest see oli poolteist või kaks aastat tagasi. Kui V.Z ema poes käis, siis ta ostis toiduaineid, vahel õlut, alkoholi selles poes ei olnud. Tema töötab selles poes alates kuskil 2000 aastast. Kannatanu KK kohtuistungil antud ütlusi selle kohta, et EK on tema abikaasa, V.Z on aga aastate jooksul tuttavaks kujunenud, kuid omavahelisi suhteid neil ei ole. Nimelt E töötas tema sõprade juures, tema sõber oli firmas projektijuht ja E oli juhiabi. Tema oli kuulnud seda, et E ei saa V.Z-iga läbi, et kodus ei ole asjad korras. E ja V.Z läksid lahku 2002.a. sügisel. Pärast lahkuminekut käitus V.Z agressiivselt, ta ähvardas tapmisega, vägivallaga - sõnad olid „pea lõhki löömine“. V.Z püüdis varastada ka last, üks või kaks korda tuli midagi ka välja. Tihedamalt hakkasid nad E iga suhtlema, kui käis kohtuprotsess lapse vanemlike õiguste üle. V.Z ei julgenud väga provotseerida. Kui asi läks konkreetsemaks, siis hakkas ta muutuma agressiivsemaks. V.Z käis nurga taga luuramas, kui meesterahvas oli kaasas, siis lähemale ei julgenud tulla, kui ei olnud, siis tuli lähemale ja ähvardas. Vahel õhtul rääkisid nemad V.Z-iga telefoni teel pikad jutud. Seni kuni kaardil raha jätkus, seni V.Z rääkis. Algul normaalselt, siis hakkas ähvardama. Lubas pundi kokku ajada ja peksa anda. Kõike kannatanu ei mäleta, see oli 4-5 aastat tagasi. Ähvardamistest jõudis V.Z ka kaugemale. Tema teab seda juhtumit, mida K rääkis, et Kalle ei soovinud poissi E ile kätte anda. E võttis kasuisa kaasa ning läks poissi ära tooma, V.Z läks E ’ile kallale, K läks vahele. Tol ajal töötas kannatanu Soomes. Vägivallast ja sellest, et V.Z apse võttis ja kodust lahkus teab ta sellepärast, et rääkis väga tihti E ’i ülemustega ning nendelt kuulis seda siis, kui olid tal Soomes külas. E kirjutas sellest neile ja nemad lugesid kirja tema arvutist nagu tema aru saab, siis Kalle luges E ’i posti, vihastas, võttis poisi ja lahkus. Tema on kuulnud seda, kuidas V.Z E i ähvardab. See on seisnenud tapmise ja peksaandmisega ähvardamises. V.Z on isegi ära maininud, et „vat, kui ma siis lõin sind…“, on ära maininud ka selle, et, kuidas on naabreid löönud. Ähvardamine ja vägivald on aset leidnud nii kaua, kui tema on E ’iga suhelnud, see on neid koguaeg saatnud. 2003.a. novembrikuus olid E üksi Tallinnas. V.Z äks poisi trenni ja ähvardas, ta oli alkoholijoobes. Kõned, helistamised, ähvardused jätkusid. Oli alust arvata, et asi on tõsine. Oli laupäev ja kannatanu tuli Soomest Tallinna. Nad läksid koju. Kõned ja ähvardused jätkusid. Ta võttis ise telefoni vastu ja aina hullemaks läks. Õhtupoole 23.30 paiku helistas V.Z uuesti ja lubas asja ära teha, taustal oli kuulda maantee müra, arvata võis, et ta on kuskil maja lähedal. Tookord nemad asja ei seostanud, kuid helises uksekell, ukse taga oli politsei, kes ütles, et „Teil käib pidu, alkoholijoomine, naabrid helistasid, et keegi ei saa magada“. Politsei tuli sisse ja kontrollis üle, laps magas. Peale politsei 13 lahkumist olid nad E iga veel mõnda aega üleval ning läksid siis uuesti magama. Pärast seda võis veel olla helistamine. Nad said vähe aega magada, kui käis kolm mütsu, aken oli puru. Tema jääb selle juurde, et V.Z lõhkus akna, sest aknast välja vaadates ta nägi kuuseheki vahelt minemas meest, kelles tundis ära Kalle. Ta tahtis Kallele järgi minna, aga E oli endast väljas, nad kutsusid politsei. Koos politseiga käisid nad väljas vaatamas, lähedal maja küljel, kus on elektrialajaam, selle tagune oli tihedalt jalajälgi täis. Siis politsei selgitas neile, et ka politseisse oli mitmel korral helistatud. Nad kirjutasid seletuskirjad ja sellega õhtu lõppes. Kui ta ei eksi, siis V.Z veel õhtul helistas, täpselt ei mäleta. Järgmisel päeval 24.novembril hakkasid uuesti ähvardused, siis nad konkreetselt midagi ei teinud. Ülejärgmine päev see oli 25-s kuupäev - esmaspäev, läks hullemaks ning nad otsustasid minna Kalle käest küsima, milles asi. Kannatanu ise oli natuke agressiivselt meelestatud, et mitte endast välja minna, ei läinud tema V.Z juurde üles. V.Z juurde läks E koos projektijuhiga, kelle nime ta ei soovi nimetada. V.Z muutus agressiivseks, projektijuht läks vahele, siis tuli politsei. Miks V.Z
22. juunil 2007.a. kella kolme paiku helistas, seda ta täpselt ei teagi. Enne seda ta oli ka helistanud mitu korda. E võttis kõne vastu, mis kestis ligi 20 minutit ja pani kõlari peale. Alguses rääkis V.Z rahulikult, siis ärritus enda jutu peale üha enam ja enam. Hakkasid tulema ähvardused nii tema, kui ka E i suunas. Lubati tappa, alguses lubas ise tulla, siis kellegi saata, lubas perekonna maha lüüa, lubas vara lõhkuma tulla. Kannatanu võttis ähvardust tõsiselt, sest ükskord aknaid oli lõhkumas käidud. Otseselt ta oma elu suhtes ohtu ei tunne, aga koguaeg ei jõua ta selja taha vaadata ka. Ohtu tunneb ta vägivalla suhtes. E ’ile ja temale tuli solvavaid sõnu, siiamaani mäletab tema neid sõnu – „karvase persega hoor“. Peale viimast juhtumit V.Z-iga ühendust võtnud ei ole. Ta on kuulnud ka varasemaid V.Z ähvardusi E ile. Nimelt olid nad Kinsiveri juures, kui V.Z helistas, telefon pandi kõlarite peale. Hakkasid ähvardused tulema, V.Z lubas Ki ja E ’i maha lüüa, samuti ka Ki lapse. Samuti nägi tema V.Z
23. septembril Nõmme Erakoolis. V.Z oli kohapeal ja pildistas, kannatanu palus tal lahkuda. Tol hetkel V.Z-ilt vanemaõigusi ära võetud ei olnud. Kohtuotsus oli 2003.a., kuid kannatanu silmis oli V.Z lapsele lähenemiskeeld. Tunnistaja MA poolt kohtuistungil antud ütlusi selle kohta, et tema tunneb V.Z umbes 5-6 aastat, omavahel on naabrisuhted, tema tundis ka EM’t, kohtule saab rääkida tõtt. Nimelt Kalle ja EMomavahelised suhted ei olnud kuigi head. Tema ja nende korterid asetsevad omavahel mitte kohakuti, vaid diagonaalselt. Tunnistaja elab esimesel, nemad teisel korrusel. V.Z ja EMei saanud omavahel läbi, seal korteris oli kogu aeg riid. Teab tema asjast, kuna seda oli kogu aeg kuulda, tülitsemise tagajärgi oli ka näha. Tunnistaja kuulis hääli, seda kuulis ta siis, kui asetses maja trepikojas, korterisse hääled ei kostunud. Kui ta lahkus või sisenes korterisse, siis oli kosta appikarjeid või riidu, või sõna „ai“ ning seda karjus ema, kuulda oli sõimlemist. Mõned korral olid EM´l näo piirkonnas vigastused. Tunnistaja nägi ema kannatusi pealt, ema käis abi palumas, tal olid kehavigastused – silmad olid sinised. EMpalus, et kutsutaks politsei, vahel palus kutsuda ka kiirabi. EMrääkis vigastuste kohta seda, et poeg peksis teda ja tunnistaja uskus seda. EMei liikunud eriti palju väljas. Peksmised või riiud leidsid aset üsna sagedasti – vähemalt kord kuus. Millal riiud algasid, seda ta öelda ei oska, kas 2003.a, aastaaega ei tea ning lõppesid siis, kui EM’t või V.Z nende majas ei olnud, otseselt ta seda näinud ei ole, et V.Z oleks ema kallal vägivalda tarvitanud. Eevi ei olnud nende majas 2007.a. suvest, kus EMoli, seda ta ei tea, kuulis hiljem, et ööbis kodutute varjupaigas, kuhu ta sattus arvatavasti sellepärast, et poeg ei lubanud tal korterisse siseneda. Tunnistaja arvab sellepärast sedasi, et ema oli koguaeg hirmul ja kartis poega väga, käis koguaeg abi otsimas – küsimas. Miks V.Z oma emaga sedasi käitus või mis oli peksmise põhjus, seda ta ei tea, aga see algas siis, kui V.Z-i oma pere juurest ära. Naabrid püüdsid EM´t aidata selliselt, et kutsusid politseid, kiirabi või viisid arsti juurde, abi on nad pakkunud küll. Ühel korral oli EM’l pea katki, see veritses, ta tuli kiirabi küsima ja tunnistaja kutsus kiirabi, seejärel 14 saatis ta EMkorterini ning siis nägi maas põrandal lillevaasi või kannu kilde ja verd. V.Z oli sel hetkel ka ise korteris ning palus tal lahkuda, mida ta ka tegi, korterisse jäi kiirabi. Millises olekus V.Z oli, seda ta ei mäleta. See intsident võis aset leida 2004.a. Kas V.Z oma ema majanduslikult toetas või mitte, seda tema öelda ei oska, kuid ta arvab, et mitte kuigi palju. Ta ei tea, kas V.Z käis tööl, kas tal oli sissetulek. Seda, millal tal oli EM’ga omavahel viimane vestlus, ta ei mäleta, kuid arvab, et kevadel 2007.a Millal EMkohtus käis ütlusi andmas, seda ta ei tea. EMt nägi tema viimati elusana kevade lõpus, suve alguses ja seda aknast. Tunnistaja MR’i poolt kohtuistungil antud ütlusi selle kohta, et tema on V.Z ja EM’t näinud, vihavaenu ei ole, saab kohtule tõtt rääkida. Nimelt elas tunnistaja XXX ja EM elas tema lähedal. EMtöötas tänavakoristajana, nad nägid üksteist igapäev ja hakkasid juttu ajama. Tunnistaja arvates oli EMhea ja kena inimene – heasüdamlik. Tundsid nemad teineteist 5-6 aastat. Alguses EMei rääkinud talle oma suhetest pojaga, kuid tunnistaja nägi EMnäos sinikaid. Alguses ta ei julgenud küsida, et mis on. Üks sinikas jõudis ära paraneda ja teine tuli otsa, siis tunnistaja küsis, mis juhtunud on. EMütles, et poeg peksab. Hiljem ei olnud näkku löödud. Ta küsis EM’lt, et kas olukord on parem, aga EMütles, et „ei, nüüd lööb mujale“ ning näitas talle käsivart ja külge, need olid jubedad – potisinised. Nende vigastuste kohta ütles EMtalle sedasi, et „poeg on targem, näkku enam ei löö, inimesed märkavad, nüüd lööb mu pikali maha ja hakkab jalgadega peksma“. Ta ütles EMle, et viimane läheks arsti juurde, aga kas ta seal ka käis, seda ta ei oska öelda. EMpüüdis ka muul moel abi otsida, ükskord, kui tunnistaja juhtus poe juurde minema, oli seal ka EM, kes ütles talle, et kutsus politsei, et ta ei saa koju minna, poeg ei lase tuppa. Ise tunnistaja EMt arsti juurde ega politseisse minekuga ei aidanud. EMjutu järgi ta alati kodus ei ööbinud. Seal olid vanad garaažid – uksed olid lahti murtud, oma jutu järgi ööbis EMvahel seal, suvel ööbis ta mingis läheduses asuvas laste mängumajas. Mujal ööbis EMsellepärast, et poeg ei lasknud teda tuppa. Need peksmised algasid umbes 5 aastat tagasi ja lõppesid vist enne EMsurma, sinikaga nägi tunnistaja EMt viimati võib-olla poolteist aastat tagasi, teiste käist kuulis ta seda, et EMei ela enam kodus, kuid siis kolis ka tunnistaja sealt ära. Samuti on ta kuulunud seda, et EMsuri põhimõtteliselt nälga, ta organism oli nii nõrk, et lihtsalt ei pidanud vastu. EMja tema poja suhetest teab ta vestluste kaudu, ükskord nägi ta poega hirmsalt oma ema tänaval sõimamas, kuid seda, et poeg oma ema löönud oleks, seda ta ise näinud ei ole. Tunnistaja JR´i poolt kohtuistungil antud ütlusi selle kohta, et tema tunneb EK’t 4-5 aastat, KK’t tunneb elukaaslase kaudu, kohtule saab tõtt rääkida. Nimelt
24. juunil 2007.a oli tema koos oma perega E ’i ja Kaido juures. Kui nad terassil istusid ja einestasid, siis oli ebameeldiv kõne, mis pandi valjuhääldi peale. Helistati EK’le ja helistaja oli E ’i poja Kisa. Täpselt ta ei mäleta, kuid kõne jutt oli kohati segane, teemaks olid ähvardused ja solvamised. Helistaja ähvardas E ja KK elu kallale minna, neid tappa, lubas vandaalitseda nende kodu kallal, oli ka solvavaid väljendeid. See kõne kestis umbes 20-30 minutit. EK püüdis rahulikult rääkida, aga see ei aidanud, ähvardused ja solvamised jätkusid. Ähvardused ja solvamised olid nii EK kui ka KK suunas, mõlema elu kallale lubas minna, sõna – sõnalt ei mäleta. Peale kõnet E ja KK end hästi ei tundnud, ebamugav oli see kõigile. Tunnistaja on ka varem üht kõnet pealt kuulnud, kui V.Z helistas EK’le, selle kuupäeva ta ei mäleta, kuid ka siis oli ka jutt selline, et solvamised ja ähvardamised. Ähvardused seisnesid tol korral selles, et elu kallale lubas minna. Tunnistaja arvates võis E kindlasti karta ähvarduste täideviimist, mehed oma tundeid nii hästi välja ei näita. Seda, et helistajaks oli E i poja Kisa, see tuli välja jutu seest, kui ta rääkis Kerdist ja mainis ära, et elas E ’iga koos. Juttu ta sõnasõnalt ei mäleta, kuid oli arusaadav, kes sealpool oli ning ta mainis, et salvestab kõnet. AS Ida – Tallinna Keskhaigla väljastatud vastust, millisest nähtub, et 15.03.2003.a. kell 17.45 viibis EL Ida – Tallinna erakorralise meditsiini osakonna valvetraumatoloogi konsultatsioonil, millise 15 käigus kannatanul tuvastati vasema kõrva, alalõua ja põse põrutus. Vasema rindkere ees – ja tagaosa põrutus, parema labakäe põrutus; (kd I tl 38) AS Ida – Tallinna Keskhaigla väljastatud erakorralise haige registreerimise lehte nr. 6044/TR28, millisest nähtub, et 15.03.2003.a. kella 17.41 viibis Ida – Tallinna Keskhaiglas arstivastuvõtul EL, kes on selgitas, et sai 14.04.2003.a. kella 21.00 ajal elukaaslase käes kodus peksa, kaevates valu vasakus kõrvas, alalõuas, vasakul rindkeres, II ja III roide piirkonnas ja vasaku abaluu piirkonnas; (kd I tl 39) 07.11.2003.a. tsiviilasja nr. 2-227-3311/03 kohtuotsust, millisest nähtub, et kohtu poolt on märgitud kuupäeval V.Z-ilt ära võetud vanema õigused tema poja KEM suhtes. Nimetatud tsiviilasja menetluse käigus tuvastas kohus, et V.Z liigtarvitab alkoholi, eirab üldkehtivaid moraalinorme ja on vägivaldne lapse ning lähedaste isikute suhtes. Märgitud tsiviilasja menetluse käigus V.Z kinnitas, et tema ei ole oma naist lapse juuresolekul löönud, kuid on ennast ainult naise eest kaitsnud. Last on ta karistanud küll; (kd. I tl 22-24) V.Z poolt kannatanule ähvardava sisuga saadetud e-kirju, millistest nähtub, et 15.10.2003.a. on V.Z-ile kuuluva e-posti aadressilt: XXX kannatanu EL (praegune EK) e-posti aadressile: XXX saadetud 2 kirja, millisest esimene on sisuga: Ei, mina Sind ei puutu…Aga ma ei saa anda lubadust, et keegi teine seda ei tee…Tahtsin omal ajal kuritegu ära hoida – sain konstaablilt (armsake seal Sakus) hoopis karistada. Ma ei julge, ega oska psüühiliselt haige inimesena, seda enam teha…Küll aaga tean, kus mu vara on… Ja seda hoorapurikas, kindlasti ma nartsule ei jäta…, narts oled meievahelisse probleemi lapse kaasanud… ma ei tea ja teine sisuga:Laps nartsule kindlasti ei jää…Kahju temast… 23.10.2003.a. on V.Z-ile kuuluva e-posti aadressilt: wiseguys@hot.ee kannatanu EL e-posti aadressile: XXX saadetud 1 e-kirja sisuga: Tänasega on meie saaga kestnud juba 7 kuud. Ja lõppu polegi näha… Ega Sa ometi arva, et kui vanemlikest õigustest ilma jään, lähen nurka üksinda pihku nutma? Siis algab minu lõbu…Kellele lõbus, kellele mitte. Olen Sulle ütelnud, et mulle keeramisega, keerad endale ja see on tõsi. Küsid, mida oled mulle halba teinud…Sa oled hävitanud perekonna. (Kui enne olen kasutanud sõna „lõhkunud“, siis nüüd kasutan „hävitanud“). Sa oled hoor. Ja hoorale last ei jäeta niikuinii. Ja et Sa hoor oled ja meie perekonna hävitasid, siis ei saa Sa kunagi õnnelikuks. Sul ei lasta saada. Mina Sind ei puutu – ei taha Sinusuguse karvase persega hoora pärast karistada saada. Mina ei puutu…ma, vist, tean ainult, et tuled karistada saama. Või arvad, et pääsed terve nahaga? Ime….! Paps oli Sul täna turvamehe eest või? Kõigepealt jääb turvamees hiljaks ja siis ei tea veel mitmendale tulla. Idikas! Millal Kerdiga olen? 22.11.2003.a. on V.Z-ile kuuluva e-posti aadressilt: wiseguys@hot.ee kannatanu EL e-posti aadressile: XXX saadetud 1 e-kirja sisuga: Ise nagu kerjaksid tüli. Saad selle…Mina tahtsin ainult lapsega olla. Sa oled meie vahelisse tülli kaasanud, mitte enam ainult lapse, vaid ka taadi….Milline inimene Sa küll oled..Kui poja ka midagi halvasti ütles Sinu kohta, siis vaata ennast peeglisse selline Sa ka ju oled…Ja sellisele ei jäeta last, kohtusaalist võib tulla otsuseid igast mõõdust… Ma olen otsustanud lõpu sellele loole teha…Minul pole ju enam midagi kaotada. Enam ma taadi eest ära ei jookse kah.. Ma olen nüüd ründajate poolel… Final countdown on alanud…; 03.12.2003.a. on V.Z-ile kuuluva e-posti aadressilt: wiseguys@hot.ee konstaabel Helen Kelo e-posti aadressile: helen.kelo@keila.ol.ee saadetud 1 e-kirja sisuga: Käesolevaga teatan, et tervislikel põhjustel (med. tõend) ei saa ma teie vastuvõtule sellel nädalal tulla V.Z XXX wiseguys@hot.ee ; (kd I tl 31-35) 16 AS EMT poolt väljastatud kõneeristuste väljavõtet sissetulevate kõnede kohta numbrile 5074818 ajavahemikul 22.11.2003.a. kuni 23.11.2003.a., millisest nähtub, et numbrilt: XXX on kella 11:23, 11:42, 15:38, 22:31, 23:18, 23.55, 00:08 ja 01.09 ajal tehtud kõnesid numbrile 3725074818; (kd I lk 36) AS EMT poolt väljastatud kõneeristuste väljavõtet sissetulevate kõnede kohta numbrile 5074818 08.12.2003.a., millisest nähtub, et numbrilt: XXX on eelpool märgitud kuupäeval kella 16:05, 16:06, 16:06, 16:07, 16:10, 16:11, 16:12, 16:50, 16:54, 16:59, 17:07 ja 17:18 ajal tehtud kõnesid numbrile 3725074818; (kd I tl 37) Kanntanu EL 02.04.2003.a Saku konstaablijaoskonnale esitatud avaldust, millest nähtub, et
25. märtsi õhtul saabus tema mobiiltelefonile V.Z poolt saadetud sms sõnum alljärgneva tekstiga. „Sõjas on 4 taktikat:
26. räägi temaga,
27. püüa võita ta enda poole,
28. ähvarda teda tagajärgede eest,
29. kill him off! Karm värk, on ju?“ Politseile esitatud avalduses on EL märkinud, et tema loeb seda järjekordseks ähvarduseks V.Z poolt tema vastu; (kd I tl 26) Kanntanu EL 09.04.2003.a. Saku konstaablijaoskonnale esitatud avaldust, millest nähtub, et
30. aprillil 2003.a. helistas temale korduvalt V.Z ning teatas, et lähiajal tuleb Kle ning lõhub ta korteri aknad ketaslõikuriga lõigates tükkideks. Politseile esitatud avalduses on EL märkinud, et tema loeb seda ähvarduseks oma vara vastu; (kd I tl 27) Kannatanu EL 16.04.2003.a Saku konstaablijaoskonnale esitatud avaldust, millest nähtub, et
31. aprillil 2003.a. kella 16.30 ja 17.00 vahel saabus V.Z XXX asuvasse lasteaeda „M “ ning tahtis endaga kaasa võtta tema poega KEM’t. V.Z olles pettunud ja vihane, et lapse „röövimine“ lasteaiast ei õnnestunud, ootas teda lasteaia värava taga. Jõudes kell 17.30 ise lasteaeda riietas ta oma poja, viis autosse ja üritas lahkuda. V.Z aga tahtis füüsilise jõuga last autost kätte saada, kuid ta oli jõudnud auto tagaukse lukustada ja last tal saada ei õnnestunud. Seejärel üritas V.Z-i tema autosse istumist. EL’al õnnestus füüsilise kähmluse käigus ikkagi autorooli istuda. V.Z-i ühe rusikahoobi ta näo suunas, kuid see õnneks ei tabanud. Jõudes koju Kle helistas V.Z umbes kell 18.00 ning teatas, et „see asi ei ole tema poolt veel lõpetatud“; (kd I tl 28) Kannatanu EL 06.05.2003.a Saku konstaablijaoskonnale esitatud avaldust, millest nähtub, et
32. mail 2003.a. kohtudes V.Z-iga, kes oli eelnevalt ta poja varastanud, ähvardas V.Z-i korduvalt peksta ja seejärel tappa samuti solvas teda sõnadega „hoor, narts, kalts, lits, lõbutüdruk“ ning lubas tulla Kle tema korteris asuvat vara hävitama; (kd I tl 29) Kannatanu EL 10.11.2003.a. Saku konstaablijaoskonnale esitatud avaldust, millisest nähtub, et avaldaja teatab, et Tallinna Linnakohtu 07.11.2003.a. otsusega võeti V.Z-ilt vanemaõigused tema poja KEM suhtes ning oma meilides ja korduvates telefonikõnedes on V.Z on lubanud oma ähvardamised tema „karistamise“ osas kohtuotsuse teatavaks saamisel täide viia; (kd I tl 30) Kannatanu EL 26.03.2003.a Saku konstaablijaoskonnale esitatud avaldust, millisest nähtub, et
33. märtsil 2003 peksis alkoholijoobes V.Z-i rusikate ja jalgadega näkku, pea piirkonda ja rindkere piirkonda ning kõhtu ja selga. Peksmise käigus võttis ta ära mobiiltelefoni ja takistas ta väljapääsu korterist. Samuti helistas V.Z-ile, tema tööandja TT’ele ja kasuisa HK’ile korduvalt ähvardades ära tappa nii teda, poega kui ka TT’e; (kd I tl 25) Kannatanu EL 27.11.2003.a Saku konstaablijaoskonnale esitatud avaldust, millisest nähtub, et alates
34. novembrist 2003 on V.Z-ile pidevalt helistanud ning ähvardanud teda tappa ning tulla ta 17 korterisse vandaalitsema. 21.11.2003 Sõpruse pst ähvardas V.Z korduvalt ära tappa nii teda kui ta kasuisa HK’i; (kd. I tl 2-3) KK 30.11.2003.a. Saku konstaablijaoskonnale esitatud avaldust, millisest nähtub, et 22.11.2003.a. hommikul kella 11.00 paiku helistas talle EL ja teatas, et ta endine elukaaslane V.Z jõuga ära võtta poega KE ning ähvardab tappa. Tema saabunud Tallinnasse õhtul kell 18.30 sõitis kohe K’le. Kogu õhtu jooksul helistas V.Z kümneid kordi EL’e telefonile. V.Z ähvardas, et tapab EL’e kättemaksuks kohtuotsusele. Kella 23.20 paiku helistas V.Z ja teatas, et saabub iga hetk K’le oma kättemaksu täide viima. Tema hääletooni ja ähvarduste sisu järgi hindas ta olukorda ohtlikuks. Kella 00.30 paiku helistas uuesti V.Z ja teatas, et „lööb sellel karvase persega hooral pea labidaga pooleks“. Kella 02.00 paiku öösel, kuulsid nemad vastu elutoa akent kolme tugevat lööki ning klaasikildude klirinat. Nad jooksid aknale vaatama ning nägid tumedates riietes V.Z jooksmas kuuseheki vahel Pärnu mnt poole. Järgmisel hommikult jätkas V.Z ning teatas, et akna lõhkumine on alles temapoolse terrori algus; (kd. I tl 16) Kannatanu EK 02.07.2007.a. Põhja Ringkonnaprokuratuurile esitatud avaldust selle kohta, et rakendada meetmeid tema pereliikmete turvalisuse tagamiseks, samuti nende perele kuuluvate materiaalsete väärtuste (eluaseme) säilimiseks V.Z võimalike rünnakute eest, mida V.Z on lubanud ellu viia. Märgitud avaldusest nähtub, et
35. juunil 2007.a. kell 15.07 paiku helistas EK mobiiltelefonile korduvalt V.Z, kes ähvardas ja solvas teda. Nimelt ähvardas V.Z nii teda kui ka tema abikaasat vägivallaga, mille tagajärjel saabub surm, samuti ähvardas ta tulla lähiajal tema elukohta vandaalitsema ning aknaid puruks lõhkuma. Telefonikõne algul lubas V.Z ise teo toime panna, hiljem väitis, et seda teeb keegi teine. Lisaks ähvardas V.Z-i vägivallaga põhjuselt, et tema on esitanud kohtu poolt enda kasuks välja mõistetud summad sissenõudmiseks kohtutäiturile. Telefoni kõne sisaldas järgneva sisuga solvanguid nimelt nimetas V.Z järjepidevalt nii teda kui ka tema abikaasat „prostituutideks“, samuti nimetati teda korduvalt „hooraks“, „karvaseks perseks“, „libuks“ ja „näruseks emaseks.. Sarnase sisuga ebatsensuurseid väljendeid kasutas V.Z ka prokuröri ja kohtuniku aadressil. Samuti lubas V.Z üles otsida poja, kelle suhtes on temalt ära võetud vanemaõigused juhul, kui tema – EK takistab tal lapsega kohtuda. Peale kohtuotsuse jõustumist vanemaõiguste äravõtmise asjas ei ole V.Z-i poolt aktsepteeritud kontakte olnud. Sellest hoolimata on V.Z korduvalt last varitsenud tänavatel, lasteaia ning kooli juures, millega on põhjustanud lapse jaoks mitmeid ebameeldivaid stseene erinevates avalikes kohtades ja koolis.
36. juunil toimunud telefonikõnes lubas V.Z sarnast käitumist jätkata. Samuti helistas V.Z-ile korduvalt mobiiltelefonile
37. juunil 2007.a, kõnedele vastust saamata saatis V.Z sms’i: „Pangaülekanne liigub kiiremini kui sina täiturini, seejärel pöördun tsiviilkorras kohtusse….kannatanu! Närune emane oled“. (kd II tl 3) Mustamäe Haigla 25.06.1999.a. kannatanu EL nimele väljastatud teadaannet selle kohta, et eelpool märgitud kuupäeval kella 17.45 ajal viibis EL arstivastuvõtul Mustamäe Haiglas. Kannatanul diagnoositi pea piirkonna pindmine põrutus; (kd I tl 40-42) AS Ida – Tallinna Keskhaigla 15.03.2003.a. kannatanu EL nimele väljastatud õiendit selle kohta, et EL viibis eelpool märgitud kuupäeval AS Ida – Tallinna Keskhaiglas arstivastuvõtul; (kd I tl 40-41) Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 108, millisest nähtub, et 10.06.2004.a. on V.Z suhtes teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiis, millise teostamise käigus jõudis ekspert arvamusele, et V.Z ei ole nõrgamõistuslik, nõdrameelne ega vaimuhaige. V.Z oli temale süüksarvatava teo toimepanemise ajal süüdivusseisundis. Temal ei esinenud kuriteo toimepanemise ajal ka ajutist rasket psüühikahäiret. Käesoleval ajal on V.Z oma psüühilise 18 seisundi poolest võimeline osalema eeluurimisel, esinema kohtus ja kandma süüdimõistmisel karistust. Psühhiaatrilist sundravi V.Z ei vaja; (kd I tl 52-53) Ida – Tallinna Keskhaigla 07.12.2006.a. koostatud vastust nõudekirjale, millisest nähtub, et EMviibis 06.05.2004.a. kell 15.41 AS Ida – Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas vastuvõtul. Kannatanul tuvastati vasema sarnaluu ja ninaluude murrud, ninaverejooks ja näo põrutus; (kd I tl 73) AS Ida – Tallinna Keskhaigla poolt EMnimele väljastatud patsiendikaarti ning raviteenuste arvet, millisest nähtub, et 06.05.2004.a. kell 15.41 on EMviibinud Ida – Tallinna Keskhaiglas erakorralise meditsiini osakonnas arstivastuvõtul. Kannatanu on kaevanud, et 30.04.04.a.kell 15.15 tungis poeg kodus talle kallale. Patsiendil tuvastati vasaku sarnaluu ja ninaluude murd ning näol olid hematoomid. Raviteenus läks kannatanule maksma 452,00.- krooni; (kd I tl 74-75) SA Põhja – Eesti Regionaalhaigla 15.12.2006.a. väljastatud teadet, millisest nähtub, et EMviibis Regionaalhaigla Mustamäe korpuse erakorralise meditsiini osakonnas 06.05.2004.a. kell 17.15 vastuvõtul; (kd I tl 76) SA Põhja – Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnast EMnimele väljastatud patsiendikaarti nr. 2859/11, millisest nähtub, et 06.05.2004.a. kell 17.15 viibis EMarsti vastuvõtul kaevates, et 30.04.2004.a. sai oma poja käest ohtralt lööke pähe ja näkku; (kd I tl 77) SA Põhja – Eesti Regionaalhaigla 04.01.2007.a. väljastatud teadet EMnimele Tallinna Kiirabi poolt väljastatud kiirabikaarti ja SA PER Mustamäe korpuse erakorralise meditsiini üksuse poolt EMnimele väljastatud patsiendikaarti nr. 22806, millistest nähtub, et EMviibis Regionaalhaigla Mustamäe korpuse erakorralise meditsiiniosakonnas 16.05.2005.a. kell 19.03-19.
38. Kannatanu toodi haiglasse kiirabiga. Kannatanu on kaevanud, et oma poeg tulnud kallale, andnud peksa. Patsiendil tuvastati peas siledate servadega 12 cm haav (lõike-põrutushaav), vist pudeliga löödud. Diagnoosiks märgitud pea põrutushaav, alkohoolne joove; (kd I tl 94-96) Vanemkonstaabel J. Bõstrov 03.10.2005.a. koostatud ettekannetega, millisest nähtub, et 18.09.2005.a. kell 22.15 ja 20.09.2005.a. kell 18.26 laekus juhtimiskeskuselt „Risti“ väljakutsed aadressile XXX. Kohale jõudmisel selgus, et helistajaks oli EM, kelle sõnade järgi olid tal probleemid poja V.Z-iga, kuna viimane peksab teda ja ei lase koju. Mõlematel juhtudel EMkeeldus avalduse kirjutamisest. Kontrollides andmebaase KAIRI ja POLIS selgus, et antud peres toimuvad tihti tülid ja vägivallatsemine. Asjaolude väljaselgitamiseks käis tema korduvalt aadrssil XXX, kuid keegi korteri ust ei avanud. Samas jäeti nimetatud aadressile EMja V.Z nimele kutsed ilmuda Põhja politseiosakonda, kuid määratud ajaks nad osakonda ei ilmunud. 29.09.2005.a. helistas V.Z Põhja politseiosakonda ja teatas, et politseisse nad ei ilmu, sest probleemid on lahenenud. Vestelnud telefoni teel EMga, teavitas viimane, et politseisse ta ei ilmu, sest pretensioone poja vastu tal ei ole, kuigi 15.09.2005.a. on EMavalduse alusel alustatud V.Z suhtes karistusseadustiku § 121 tunnustel kriminaalmenetlust; (kd I tl 126-127) Põhja politseiosakonna ametniku H. Vassilkov 20.09.2005.a. koostatud ettekannet, millisest nähtub, et 20.09.2005.a. kell 22.15 toimetas tema aadressilt: XXX koos konstaabel I. Kärner’iga Põhja politseiosakonda kodanikud V.Z ja EM. Väljakutsujaks oli EM, kelle sõnade kohaselt tema poeg V.Z peksis teda. V.Z eitas oma ema peksmist. Mõlemad osapooled olid alkoholijoobes ning maha rahuneda kodustes tingimustes ei olnud nõus. Avaldajal väliseid vigastusi ei olnud; (kd I tl 128) 19 MJ’e 02.09.2005.a. Põhja Politseiprefektuurile koostatud avaldust, millisest nähtub, et politsei poole pöördub tema seetõttu, sest XXX elab EMja tema poeg V.Z , kes igapäev lärmavad, sõimavad, õiendavad ja peksavad. Tema – MJjaoks on äärmiselt ebamugav, kui need ebatsensuursed ja trükimusta mittekannatavad väljendid päevast päeva läbi lae kostavad ja ning seda kuulevad pealt nende 3 aastased ja 6 aastased lapsed; (kd I tl 131) Kannatanu EM08.05.2004.a esitatud suulise avalduse protokolli, millisest nähtub, et kannatanu on märgitud kuupäeval pöördunud politsei poole avaldusega põhjusel, et
39. aprillil kella 16.15 ajal, XXX lõi teda purjus poeg V.Z rusikaga näkku, põhjustades talle kehavigastusi; (kd. I tl 69) Kannatanu EM16.05.2005.a esitatud suulise kuriteoteate protokolli, millisest nähtub, et kannatanu on märgitud kuupäeval pöördunud politsei poole avaldusega, taotlusega võtta tema poleg V.Z kriminaalvastutusele, põhjusel, et 16.05.05.a. Tallinnas XXX, tuli temale kuuluvas korteris kallale poeg V.Z ning tõukas teda tugevalt vastu teravat uksepiita, mille tagajärjel ta kukkus põrandale ja sai pähe 12 cm pikkuse haava, kust jooksis verd. Poeg kutsus kohale kiirabi, kes toimetas ta peale esmaabi andmist SA PER Mustamäe korpuse traumapunkti, kus tal haava õmmeldi ja pea kinni seoti; (kd I tl 88) Kannatanu EM15.09.2005.a. esitatud suulise kuriteoteate protokolli, millisest nähtub, et kannatanu on märgitud kuupäeval pöördunud politsei poole avaldusega, taotlusega kriminaalmenetluse alustamiseks tema poja V.Z suhtes põhjusel, et 13.09.2005.a. peale lõunat peksis tema poeg V.Z, kellega ta koos Tallinnas XXX-5 elab, ta läbi. Poeg oli kaine, kuid viimasel ajal on tema käitumine muutunud väga agressiivseks ja isegi ohtlikuks. Põhjus, miks poeg teda peksma hakkas oli selles, et tema ei kuulanud, mis V.Z-ile ütles. V.Z õi teda korduvalt avatud käega näkku ja pähe ning käsutas, et tema – EMläheks katusealusesse väiksesse tuppa. Tema läks sinna tuppa ja viibis seal kuni järgmise päevani. EMkardab oma poega, sest tema käitumine on ettearvamatu nimelt sõimab ja ähvardab teda igapäev. Näiteks
40. augustil 2005.a. peksis V.Z-i jalaga nii, et ta vasakule käele ja jalale ilmusid sinikad. Arsti poole abi saamiseks ta pöördunud ei ole; (kd I tl 111-112) Kohtulikes vaidlustes ringkonnaprokurör S. Kask asus seisukohale, et hinnates kohtus avaldatud ja uuritud tõendeid kogumis on V.Z-ile esitatud süüdistus täies mahus tõendamist leidnud – ehk tõendamist on leidnud asjaolud, et V.Z on järjepidevalt, suurt valu põhjustades kehaliselt väärkohelnud oma ema EM, samuti on ta põhjustanud tervisekahjustusi EK’le, ähvardanud E ja KKtapmisega, millise ähvarduse täideviimist on viimastel olnud alust karta. V.Z poolt toime pandud teod on õigesti kvalifitseeritud KarS § - de 120, 121 ja 122 järgi, süüdistatav on toime pannud II astme kuriteod, õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. V.Z karistust kergendavad asjaolud KarS § 57 mõttes puuduvad, karistust raskendavaks ajaoluks saab KarS § 58 mõttes lugeda süüteo toimepanemist kõrges eas isiku suhtes. Süüdistatavat on varem kriminaalkorras karistatud 1 korral ja väärteokorras on karistatud 13 korral seda nii alkoholiseaduse kui ka avaliku korra rikkumise eest. Elu – ja töökoht süüdistataval puudub. V.Z on toime pannud isikuvastased kuriteod oma lähedaste suhtes sh oma vana ja haige ema suhtes, piinates teda 4 aasta jooksul, kuni ema suri 19.09.2007.a. ning ka surnust emast räägib süüdistatav kohtus vaid mõnitavas toonis. Arvestades süüdistatava isikut, tema kuritegude jätkuvat iseloomu, üleolevat suhtumist kannatanutesse ja kaasinimestesse leiab tema, et tegemist on ühiskonnale ohtliku inimesega ja seetõttu peab vajalikuks V.Z isoleerimist ühiskonnast. Sellest tulenevalt taotles prokurör kohtus V.Z süüdi mõistmist KarS § -de 120, 121 ja 122 järgi ja tema karistamist vastavalt KarS § 120 eest vangistusega 10 kuud, KarS § 121 eest vangistusega 10 kuud ja KarS § 122 eest 20 vangistusega 4 aastat ja 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks taotles prokurör V.Z-ile mõista vangistus 4 aastat ja 6 kuud. Süüdistatava V.Z kaitsja vandeadvokaadi vanemabi O. Ladva asus kohtulike vaidluste käigus seisukohale, et tema tutvunud kogutud tõenditega leiab, et V.Z-ile esitatud süüdistus on tõendamata ning seda järgnevatel põhjustel: V.Z ei ole ennast järjekindlalt süüdi tunnistanud. V.Z süüdistatakse KarS § 120 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Süüdistuses on nimetatud konkreetsed episoodid nimelt.
41. ja 23.11.2003.a ja 08.12.2003.a. ning 17.02.2006.a. Nimelt, mis puudutab 22.11.2003.a. episoodi Sõpruse pst-l, siis tunnistaja H. Kinsiver on kinnitanud, et V.Z ähvardanud kerepeale anda hoopis talle ning, et tema ei ole kuulnud, et V.Z oleks EKt ähvardanud. EK on andud ütlusi selle kohta, et tegemist oli lapse nõudmisega. Episoodides
42. ja 23.11.2003.a telefoni teel väidetava ähvardamise kohta on tõenditena olemas kõneeristused, kuid nende sisu kohta ei ole kannatanu kohtus ütlusi andnud ning nende sisu on seeläbi tõendamata. 08.12.2003.a. ning 17.02.2006.a. episoodides ei ole tõendatud isegi kõnede toimumine. Millegagi ei ole tõendatud kannatanu poolt ütlustes nimetatud konkreetsete tapmisviisidega ähvardamine. Nendest e-kirjadest ja SMS’dest, mis käesolevas asjas on kas tõendina kogutud või kannatanu poolt kirjeldatud ei nähtu mingeid ähvardusi, pigem nähtub nendest mure enda ja lapse suhete või õigemini nende puudumise pärast, võib-olla ka kibestumus selle üle, kuid mitte mingeid reaalseid ähvardusi. Need võisid tunduda kannatanule osaliselt küll solvavad, kuid ainuüksi sellise arvamuse olemasolu ei saa olla aluseks kriminaalsüüdistusele. Isegi, kui oletada, et V.Z oleks kunagi EKt ähvardanud, siis tuleb kindlasti arvestada asjaoluga, et ähvardus peab olema reaalne. EK on kohtuistungil aga andnud ütlusi selles, et „ta elas V.Z-iga koos juuni 1997 kuni märts 2003.a.“ ning „me ei suhtle enam, ma ei vasta tema kõnedele“. Nendest ütlustest nähtub, et mingit reaalset ohtu ehk alust karta oletatavate ähvarduste täideviimist EK’l ei ole. Väidetava aknalõhkumise osas 2003.a. novembris on tõendatud, et V.Z on küll vastavas teos süüdi mõistetud, kuid vastav otsus on tühistatud ning kannatanu poolt kirjeldatud tegu ei saa seega lugeda toimunuks. Samuti on EK öelnud, et 24.06.2007.a. toimunud telefonikõnes ei olnud konkreetseid ähvardusi tapmisviisi vms kohta ning, et tema ei osanud midagi vastata sellele telefonikõnele. Seega saab järeldada, et see ei põhjustanud mingit hirmu ning väidetav ähvardus ei olnud reaalne. V.Z süüdistatakse ka KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteos toime panduna, seda 14.03.2003.a.. Nimetatud teo väidetavast toimepanemisest on möödunud 5 aastat. Kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et V.Z „peksis mind näkku, pähe ja erinevatesse keha piirkondadesse“. Samas on meditsiinidokumentidega tõendatud, et EK on kurtnud üksnes valu ning mingeid nähtavaid vigastusi fikseeritud ei ole, mis pärast kirjeldatud viisil peksmist on äärmiselt ebatõenäoliine. Mingeid muid tõendeid selle ammuse sündmuse kohta ei ole. V.Z süüdistatakse KarS § 122 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, kusjuures süüdistuses on konkreetselt kirjas nimetatud episoodid 30.04.2004.a., 16.05.2005.a., 27.08.2005.a., 13.09.2005.a., 18.09.2005.a. ning 20.09.2005.a. EMon kohtus andnud ütlusi selle kohta, et „ei ole löönud tema“, „mis ma tast ikka kardan“ jne. Põhiosas on kannatanu sündmusi eitanud või öelnud, et ei mäleta. Kannatanu on konkreetselt möönnud ainult seda, et 16.05.2005.a. kukkus ta tõukest vastu uksepiita ning V.Z kutsus kiirabi välja, samas on EMkinnitanud, et „siis olime mõlemad võtnud“ ehk mõlemad olid alkoholijoobes. Seega ei ole joobes olnud kannatanu ütluse põhjal ainuüksi otsustada tegelikult toimunu üle. Arvestades kõike eeltoodut leids kaitsja, et V.Z õigeks mõista, sest tema suhtes esitatud süüdistused on tõendamata. 21 Süüdistatav V.Z viimases sõnas ei soovinud kohtule midagi öelda lisades, et jätab midagi ka Ringkonnakohtule. Ära kuulanud süüdistatava V.Z, kannatanute EM, EK ja KK ning tunnistajate kohtuistungil antud ütlused, uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud ja kohtuliku uurimise käigus avaldatud tõendeid kogumis jõudis kohus alljärgnevate järeldusteni. I Hoolimata sellest, et süüdistatav V.Z ei ole end kohtueelsel ega ka kohtuliku uurimisel KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses 14.03.2003.a episoodis oma elukaaslase EL´i kehalises väärkohtlemises süüdi tunnistanud, on tema süü selle kuriteo toimepanemises tõendamist leidnud ning seda järgmiste tõenditega. Kannatanu EK poolt kohtuistungil antud ütlustega, milles ta kinnitab V.Z poolt vägivalla tarvitamist tema suhtes 14.03.2003.a, seda, et V.Z oli purjus ja sõimas teda, peksis näkku, pähe ja erinevatesse kehapiirkondadesse. Kannatanu tahtis politseisse helistada või aknast abi kutsuda, aga see ei õnnestunud, kuna oli suruseisus, ta nuttis valju häälega, tal ei olnud võimalik abi saada. Järgmisel päeval läks arsti juurde, hiljem kirjutas avalduse ka politseisse. Lisaks kannatanu enda ütlustele kinnitavad V.Z süüd ka selles episoodis kogutud muud tõendid - kannatanu ELe poolt 26.03.2003.a Saku konstaablijaoskonnale esitatud avaldus (kd I tl 25), millisest nähtub, et
43. märtsil 2003 peksis alkoholijoobes V.Z-i rusikate ja jalgadega näkku, pea piirkonda ja rindkere piirkonda ning kõhtu ja selga. Peksmise käigus võttis ta ära mobiiltelefoni ja takistas ta väljapääsu korterist. Samuti AS Ida – Tallinna Keskhaigla väljastatud vastus (kd I tl 38), mille kohaselt viibis EL 15.03.2003.a. kell 17.45 Ida – Tallinna erakorralise meditsiini osakonna valvetraumatoloogi konsultatsioonil, diagnoosiga vasema kõrva, alalõua ja põse põrutus. Vasema rindkere ees – ja tagaosa põrutus, parema labakäe põrutus. Kohus peab vajalikuks märkida, et kuigi V.Z oma süüd selles kuriteoepisoodis eitab, siis on ta oma kohtus antud ütlustes sisuliselt möönnud vägivalla kasutamist kannatanu EK suhtes 14.03.2003.a öeldes, et „surusin E i voodile pikali. Kuna EK märatses edasi, siis pidin teda edasi hoidma, surudes teda enda alla ja nii me seal olime pool ööd.“ Arvestades kannatanu EKl järgmisel päeval fikseeritud vigastuste iseloomu ja hinnates kogumis käesolevas episoodis kogutud tõendeid, jõudis kohus järeldusele, et on tõendatud kannatanu kehalise väärkohtlemise toimepanemine V.Z poolt 14.03.2003.a, V.Z on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi ja ta on selles kuriteos süüdi. II Samuti on kohtu arvates esitatud süüdistuse täies mahus tõendamist leidnud V.Z süü temale KarS §120 järgi inkrimineeritud kuritegudes ja seda alljärgnevate tõenditega. Kannatanu EK, kannatanu KK, tunnistajate HK ja JRi antud ütlustega, samuti kannatanule V.Z poolt saadetud ähvardava sisuga e-kirjad (tl 31-34) ning kannatanu telefoni kõneeristus (tl 36-37), EK esitatud hulgalised avaldused politseile (tl 25-30). Kannatanu EK on andnud kohtuistungil ütlusi selles, et alates 2003.a märtsist s.o ajast, kui nende kooselu V.Z-iga lõppes, on kannatanu pidevalt saanud V.Z-ilt tapmisähvardusi, teda on lubatud maha lüüa, ketaslõikuriga pea maha saagida, kruvikeerajaga silmad välja lüüa. 22.11.2003.a Sõpruse puiesteel ähvardas V.Z-i tapmisega, seda kuulis ka kasuisa HK. Samuti helistas V.Z-ile
44. ja 23.11.2003.a kahe päeva jooksul korduvalt ja pidevalt ähvardas tema suhtes vägivalda kasutada. Ka 8.12.2003.a ähvardas V.Z-i tapmisega. 17.02.
45. saatis V.Z kannatanule SMS-i mida kannatanu tunnetas kui tapmisega ähvardamist, selles sõnumis sisaldus alljärgnev: „Sul hoitakse silm peal. Kirves on sinu pea kohal. Sa ju tead, mida tahan, seega ole mõistlik. See ju tühine asi, aga päästab sind ja teised“ 24.06.2007.a episoodis kestis telefonikõne V.Z-iga veidi üle 19 minuti, selle kõne pani kannatanu valjuhääldi peale ja seda kuulsid nii kannatanu KK kui ka külas viibinud peretuttavad, nende seas tunnistaja JR. Ka selle kõne jooksul ähvardas V.Z korduvalt kannatanut ja tema abikaasat ära tappa. Kannatanu kinnitas, et ta kardab V.Z , sest too on varem, kooselu jooksul tema suhtes korduvalt vägivalda kasutanud, on teda luuranud, jälitanud, 22 kannatanu kardab, et V.Z võib oma ähvardused teoks teha. Samuti on nendes episoodides andnud ütlusi HK, kes kinnitas 22.11.2003.a toimunut, seda, et V.Z Sõpruse puiesteel asuvas spordisaalis üritas EKt rünnata ja ähvardas viimast ära tappa. Kannatanuna üle kuulatud KK andis ütlusi 2003.a aasta novembrikuiste episoodide kohta, samuti kinnitas, et kuulis läbi valjuhääldi süüdistatava V.Z kõnet 24.06.2007.a EKle, kus V.Z ähvardas nii teda ennast kui tema abikaasat ära tappa. Selle kõne toimumist ja seal-sisaldunud ähvardusi kinnitas ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja JR. Lisaks on kohtus avaldatud ja uuritud ka V.Z poolt kannatanule saadetud e-kirjade väljatrükke (I kd t.l.31-34), millest osa on oma sisult käsitletavad ähvardustena. Kohus hinnates tõendeid kogumis, leiab, et V.Z-ile esitatud süüdistus KarS § 120 järgi on täies mahus tõendamist leidnud ja ta on selles kuriteos süüdi. Tõendamist on leidnud et süüdistatav V.Z on kannatanut EKt korduvalt ja kannatanut KKühel korral, so 24.06.2007.a tapmisega ähvardanud. Kannatanu EK on kohtule avaldanud, et tema jaoks olid need ähvardused veenvad, kuna V.Z on varasemalt tema vastu vägivalda kasutanud, samuti tundis ta pidevat hirmu, et süüdistatav võis teda kusagil varitseda, et oma ähvardusi teoks teha. Kuigi kannatanu KK kohtus otseselt ei väitnud, et võttis V.Z poolt telefoni teel edastatud tapmisähvardust reaalsena, siis möönis kannatanu ikkagi, et selline V.Z poolne käitumine on teda pannud nö „üle õla vaatama“ ehk sundinud ettevaatlikkusele. III Kolmandaks on V.Z-ile esitatud süüdistus KarS 122 järgi s.o oma ema EMjärjepidevas ja suurt valu põhjustanud kehalises väärkohtlemises ehk piinamises. Ka selles kuriteos ei tunnistanud V.Z end süüdi. Kinnitas kohtus, et on oma ema suhtes küll jõudu rakendanud, kuid eesmärgiga takistada ema end surnuks joomast ja maja põlema panemast. On isoleerinud ema eraldi ruumi, et too endale viga ei teeks. Nagu ka teistes V.Z-ile süüksarvatud kuritegudes leiab kohus ka selles süüdistuse episoodis, et hoolimata V.Z poolt oma süü eitamisest, on tema süü selle kuriteo toimepanemises tõendatud kohtuliku uurimise käigus kuulatud ja avaldatud tõendiga ja nimelt: kannatanu EMütlustega, tunnistajate MJ, MA, MR ja JBütlustega. Oma ema piinamist V.Z poolt kinnitavad veel dokumentaalsed tõendid AS Ida-Tallinna Keskhaigla ning SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla meditsiinidokumendid (tl 73-77), SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla meditsiinidokumendid (tl 94-96), politseiametnike ettekanded (tl 126-128), 02.09.2005 MJavaldus politseile (tl 131). Kuigi kannatanu EMandis kohtus ütlusi, milles ta ei kinnitanud oma poja poolt tema suhtes toime pandud vägivalda sellises ulatuses nagu see on toodud süüdistuses, andis ta siiski ütlusi selles, et V.Z on tema suhtes korduvalt füüsilist vägivalda kasutanud, teda peksnud. Miks poeg tema suhtes niimoodi käitub, ta öelda ei oska. Kannatanu ei mäletanud varasematel aastatel toimunud sündmusi, kuna neist oli palju aega mööda läinud. Samas on antud süüdistuse episoodis kogutud lisaks kannatanu EMütlustele piisavalt muid tõendeid. Nimelt kuulati tunnistajatena üle EMja V.Z naabrid XXX majast – MJja MA kes kinnitasid kohtule pidevalt toimunud ema füüsilist väärkohtlemist süüdistatav V.Z poolt. Nii nägid mõlemad tunnistajad EMl pidevalt füüsilise vägivalla jälgi, kannatanu pöördus korduvalt naabrite poole palvetega kutsuda kiirabi või politsei. Tunnistaja MJkinnitas, et kuulis oma korteris viibides pea iga päev Kalle ja EM korterist karjumist, appihüüdeid, helisid, mis sarnanesid löökidele. Samuti on ta paaril korral näinud kannatanu korteri lagunenud puust ukse vahelt V.Z oma ema löömas. Tunnistajana üle kuulatud MR andis ütlusi kehavigastuste kohta, mida ta nägi EMl, algul näos, hiljem kätel ja kehal. Nende vigastuste tekke kohta ütles kannatanu EMtunnistajale, et poeg peksab teda pidavalt. Kuigi kohtus ülekuulamisel eitas süüdistatav V.Z oma ema peksmist ja süüdistas tunnistajaid ja kannatanuid kuulumises mingisse „siseringi“, leiab kohus, et hinnates kõiki tõendeid kogumis puudub kohtul igasugune alus kahelda tunnistajate ütluste tõepärasuses. Mis puudutab kannatanu EMpoolt kohtuistungil antud ütlustesse, siis oli kohtuistungil kannatanu ülekuulamise käigus kohtule ilmselge, et kannatanu EMkartis ütlusi anda, sest ta tõsiselt kartis oma poega. See oli näha nii kannatanu põiklevatest vastustest, kui ka soovist vähendada süüdistatava V.Z poolt 23 toimepandu tähendust ja mahtu. Samas ei saa kohus tähelepanuta jätta kogutud kirjalikke tõendeid, eelkõige aga meditsiinidokumente EMle tekitatud kehavigastuste fikseerimise kohta, politseitöötajate ettekandeid ja EMpoolt tehtud suulise kuriteoteate protokolle. Nii nähtub meditsiinidokumentidest (I kd t.l 73-77), et EMviibis 06.05.2004.a kell 15.41 EMO vastuvõtul diagnoosiga vasema sarnaluu ja ninaluude murrud, ninaverejooks, näo põrutus (t.l.73); patsiendikaardist (t.l.74) sama sündmuse kohta anamneesist – 30.04.2004.a tuli poeg kallale, näo hematoomid; PERH vastusest (I kd t.l.94) nähtub, et EMviibis EMO-s 16.05.2005.a kell 19.3019.50, toodud kiirabiga, oma poeg tulnud kallale, andnud peksa, peas lõikehaav, vist pudeliga löödud. Diagnoos Pea põrutushaav, alkohoolne joove. Süüdistuses kirjeldatud episoodides 27.08.2005 ja 13.09.2005.a on EMavaldanud suulise kuriteoteate protokollis (I kd t.l.111-112), et 27.08.2005.a peksis V.Z-i jalaga nii, et vasakule käele ja jalale ilmusid sinikad, 13.09.2005.a tuli poeg jälle kallale, lõi korduvalt avatud labakäega näkku ja pähe ning käsutas kannatanu katusealusesse väikesesse tuppa, kus kannatanu viibis järgmise päevani. Episoodides
46. ja 20.
47. 2005.a on tõenditeks politseitöötaja ettekanded (I kd t.l 126-128). Kohus hinnates kogumis analüüsitud tõendeid leiab et V.Z süü oma ema EMpiinamises on täielikult tõendatud. Kohus nõustub ka süüdistuse kvalifikatsiooniga KarS § 122 järgi. Kriminaalasjas kogutud ja kohtulikul uurimisel analüüsitud tõenditega on leidnud kinnitust, et V.Z oma ema Evi V.Z pikema aja vältel järjepidevalt kehaliselt väärkohtles, seda kinnitavad nii kannatanu enda ütlused aga selle tõenduseks on kogutud piisavalt muid tõendeid, mida kohus on eelpool põhjalikult analüüsinud. Samas nähtub meditsiinidokumentidest, et mitmel korral, kui kannatanu vigastused olid arstide poolt fikseeritud, olid need väga tõsised – sarnaluu ja ninaluude murrud, 12 cm pikkune pea põrutushaav, vist pudeliga löödud. Väiksemate vigastuste korral nähtub EMavaldustest, et ta isegi ei käinud neid arsti juures fikseerimas. Seega on tõendatud ka see, et kannatanule põhjustati V.Z poolse väärkohtlemisega sageli suurt valu. Seega on V.Z oma tegevusega täitnud KarS §-s 122 ettenähtud kuriteo koosseisu ja ta on selles kuriteos süüdi. Mis puutub V.Z poolt kohtule esitatud fotodesse, kui tõenditesse selle kohta, millised olid tema ema EMelukombed ja kust võis ema vigastused saada, peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Antud fotod ei ole käsitletavad lubatavate tõenditena KrMS § 63 lg 1 mõttes, kuid võttes need fotod toimiku materjalide juurde kohus tutvus nendega ja leiab, et ühelgi nimetatud fotodest, kus kannatanu EMeeldatavalt alkoholijoobes põrandal magab, ei ole temal märgata nähtavaid vigastusi, mis oleks võinud olla saadud kukkumisel. Pigem on täheldatav, et EMmagab neil fotodel, kuigi ebatavalises kohas, aga siiski küllalt rahulikus ja loomulikus asendis. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. V.Z on toime pannud isikuvastased II astme kuriteod. Tema karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Karistust raskendavaks asjaoluks loeb kohus vastavalt KarS §-le 58 lg 1 süüteo toimepanemist kõrges eas ja süüdlasest perekondlikus sõltuvuses oleva isiku suhtes. V.Z on varem kohtulikult karistatud isik, kuid karistatus on kustunud. Süüdistatavat iseloomustava materjalina arvestab kohus V.Z nimele väljastatud karistusregistri väljavõtet, tema suhtes tehtud kohtuotsuseid, otsuseid ja protokolle väärteoasjades sh V.Z suhtes koostatud alkoholijoobe tuvastamise protokolli. Nimetatud tõenditest nähtub, et V.Z näol on tegemist isikuga, kes liigtarvitab alkoholi, millise tagajärjel ta on korduvalt rikkunud teiste isikute rahu ja avalikku korda ning kes on järjepidevalt agressiivne oma lähedaste suhtes; (kd I tl 163-174, 129) Samuti kinnitab seda, et V.Z on vägivaldne olnud oma lähedaste suhtes ka jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas (I kd. tl.22-24) 24 KarS §-d 120, 121 ja 122 näevad teise astme kuritegudena karistusena ette nii rahalise karistuse kui ka vangistuse. Arvestades, et kohtu andmetel V.Z ei tööta, tal puudub sissetulek, on tema karistamine rahalise karistusega välistatud. Samuti ei pea kohus rahalise karistuse kohaldamist V.Z poolt sooritatud kuritegude iseloomu ja järjepidevuse tõttu otstarbekaks, ehk rahaline karistus ei ole kohtu arvates piisavaks motivaatoriks, mis mõjutaks V.Z edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Seega asub kohus seisukohale, et V.Z tuleb karistada vangistusega. Vastavalt KarS §-le 56 lg 2 võib karistuseks vangistuse mõista üksnes juhul, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohus eelnevalt juba põhjendas, miks ei ole võimalik V.Z karistada rahalise karistusega, alljärgnevalt selgitab kohus, miks kohtu siseveendumuse kohaselt tuleb süüdistatavat karistada reaalse vangistusega, miks ei pea kohus võimalikuks kohaldada V.Z suhtes Karistusseadustiku 5.peatükis sätestatud võimalusi karistusest vabastamiseks. Kriminaalasjas kogutud materjalidest, samuti kannatanu ja tunnistajate ütlustest on näha, et V.Z on isik, kes kuritarvitab alkoholi, samuti isik kellel puudub soodumus tööd teha. V.Z ei ole kohtule avaldanud oma elukoha aadressi, seega ei saa tema suhtes määrata kriminaalhooldust ja kontrollnõudeid, kuna ei ole võimalik määrata alalist elukohta, kus V.Z peaks kriminaalhoolduse ja kontrollnõuete täitmise ajal elama. Samuti nähtus kohtumenetluse käigus, et V.Z näol on tegemist väga ettearvamatu käitumisega isikuga, kelle allutamine ühiskonnas kehtivatele reeglitele, sealhulgas kontrollnõuetele on praktiliselt võimatu. Seega leiab kohus, et V.Z näol ei ole tegemist isikuga kes sobiks kriminaalhooldusele. Samas on ta varem kandnud karistusena vangistust, kuigi lühiajalist, nii ei saa tema suhtes kohaldada KarS § 73 sätteid. Ka kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus on V.Z jätkanud oma kuritegelikku käitumist, nimelt on 24.07.2007.a ähvardamise episood pandud toime kohtumenetluse ajal. Seega on kohtu arvates olemas ka reaalne oht, et vabaduses viibides jätkab V.Z kuritegude toimepanemist kannatanu EK või tema lähedaste suhtes ning seetõttu on kohtu arvates ainuvõimalikuks lahenduseks V.Z reaalne isoleerimine ühiskonnast. Süüdimõistetult kuuluvad väljamõistmisele menetluskulud – sundraha, kaitsjatasu ja ekspertiisitasu. Kohtunik Katre Poljakova /allkiri/ 25