Obsah (11)

§ 199§ 202§ 266§ 215§ 209§ 65§ 68§ 64§ 74§ 424§ 218

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. november 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-3421 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Mal

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9, § 202 lg 2 p 1, 2 järgi; P.A süüdistuses

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9, § 202 lg 2 p 1, 2, § 266 lg 1 järgi; P.M-i süüdistuses

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9, § 266 lg 2 p 3 järgi; L.P süüdistuses

§ 199

lg 2 p 4, 7, 8 järgi; A.D süüdistuses

§ 202lg 2 p 1 ja § 424 järgi; lühimenetluses Harju Maakohtu 5.

juuni 2009. a otsus Apellatsiooni esitaja P.A ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, A.D, P.M, L.P, R.S Prokurör Loreta Tšurilova Süüdistatavad R.S (ik 38296200285; Eesti Vabariigi kodanik, elukoht xxxxxxxx x-xx xxxxxxx; algharidus; emakeel: vene keel; ei tööta; kriminaalkorras karistatud 8 korral, viimati: 18.01.2008.a Harju Maakohtu poolt

§ 266

1g 1, 199 Ig 2 p 4, 8 alusel mõisteti vangistus 1 aasta 8 kuud 10 päeva); P.A (ik xxx; kodakondsuseta; elukoht: xxxxx xxx xx-xxx xxxxxxx; haridus 10 klassi; emakeel: vene keel; ei tööta; kriminaalkorras karistatud 6 korral, viimati: 1 08.11.2006.a Harju Maakohtu poolt

§ 199

lg 2 p 4, 8 alusel mõisteti vangistus1 aasta10 kuud 24 päeva); P.M (ik xxx; kodakondsuseta; elukoht xxx-xxxx xxxxxxx, xxxxxx-xxxxx, xxxxxx x-xx; keskeriharidus; emakeel: vene keel; ei tööta; kriminaalkorras karistatud 7-l korral, viimati: - 28.12.2007.a. Harju Maakohtu poolt

§ 215

lg 2 p1 alusel mõisteti tingimisi vangistus: 5 kuud katseaeg: 18 kuud.) L.P (ik xxx; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht xxxxx xxxxxxx, xxxxxxx xxxx, xxxxx xx-x; haridus: 7 klassi; emakeel: vene keel; ei tööta; kriminaalkorras karistatud 5-l korral, viimati:- Harju Maakohtu 11.03.2009. a otsusega

§ 199

lg 2 p 8, 9 ja

§ 209lg 2 p 1, 3 järgi kokku liitkaristusega 1 aasta ja 8 kuud vangistust.

Kaitsjad A.D (ik xxx; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht xxxxxxx, xxxxxxxx xxx xx-xx; põhiharidus; emakeel: eesti keel; ei tööta; kriminaalkorras karistatud 4-l korras, viimati:29.01.2008.a. Harju Maakohtu poolt

§ 199

lg 2 p 4-25 lg 2 alusel mõisteti tingimisi vangistus: 1k 16p katseaeg: 1aasta 6 kuud) Vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, vandeadvokaat Eva Rivis, vandeadvokaadi vanemabi Uido Truija RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu
2. juuni
3. a otsus tühistada P.M-i puudutavalt osaliselt ning nimelt järgmises osas: 1.1 P.M-i süüditunnistamises

§ 199lg 2 p-de 7 ja 8 järgi 16.

juuli 2008. a episoodis, millega tekitati kahju OÜ-le P.; 1.2 P.M-ilt solidaarselt P.A-ga OÜ P. kasuks välja mõistetud tsiviilhagi osas: 1.3 P.M-ile

§ 65lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

1. Teha selles osas uus otsus ja nimelt: 2.1 Mõista P.M õigeks
2. juuli
3. a episoodis OÜ P. suhtes toimepandud varguses; 2.2 OÜ P. kasuks välja mõistetud tsiviilhagi jätta P.A kanda; 2.3 Harju Maakohtu poolt mõistetud karistust – 1 aasta 6 kuud vangistust – suurendada

65 lg 2 alusel Harju Maakohtu

1. detsembri
2. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 5 kuud vangistust - võrra ja mõista P.M-ile karistuseks 1 aasta 11 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrata vangistus kestusega 1 aasta 10 kuud 29 päeva. 2.4 Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 2.5 P.M-i apellatsioon rahuldada osaliselt. 2 3. Tühistada Maakohtu 5. juuni 2009. a otsus P.A-le

§ 65

lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas: 3.1 Maakohtu poolt P.A-le mõistetud karistus 1 aasta 8 kuud vangistust jätta muutmata.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 5 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista vangistus kestusega 1 aasta 7 kuud 25 päeva. Karistuse kandmise alguseks määrata

1. november
2. a. 3.2 Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 3.3 P.A apellatsioon jätta rahuldamata.
3. Maakohtu otsus tühistada osaliselt ka Andrus Averinile ärakandmisele kuuluva karistuse osas: 4.1 Maakohtu poolt Andrus Averinile mõistetud karistus – neli kuud vangistust - jätta muutmata; 4.2

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrata vangistus kestusega 3 kuud 28 päeva. 5. Täpsustada maakohtu otsuse resolutiivosa ja lugeda U.P-le

§ 64lg 1 alusel mõistetud karistuse pikkuseks 2 aastat 3 kuud vangistust.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

1. Teiste süüdistatavate osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Advokaat Owe Ladva apellatsioon jätta rahuldamata.
3. A.D apellatsioon jätta rahuldamata.
4. L.P apellatsioon jätta rahuldamata.
5. R.S-i apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. juuni
8. a otsusega tehti süüdimõistev otsus ja mõisteti karistus järgmistele isikutele: 1.1 R.S tunnistati süüdi

§ 199lg 2 p 7, 8, 9 järgi ja karistati teda 3 aasta pikkuse vangistusega.

Samuti tunnistati R.S süüdi

§ 202

lg 2 p 1, 2 järgi ja karistati teda 5 kuu pikkuse vangistusega.

§ 64lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja mõisteti liitkaristuseks 3 aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista lõplikuks karistusteks mõisteti süüdistatavale 2 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati 9. oktoober 2008. a. 1.2 P.A tunnistati süüdi

§ 199lg 2 p 7, 8, 9 järgi ja karistati teda 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega.

Veel tunnistati P.A süüdi

§ 202

lg 2 p 1, 2 järgi ja karistati teda 5 kuu pikkuse vangistusega,

§ 266lg 1 järgi ja karistati teda vangistusega 2 kuud.

3

§ 64

lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja mõisteti liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistusteks 1 aasta 8 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 01.08.2008 ja 13.09.200816.09.2008, s.o 5 päeva, mistõttu ärakantav karistus on 1 aasta 7 kuud ja 25 päeva.

§ 65lg 2 alusel suurendati karistust Harju Maakohtu 8.

novembri

1. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 kuu 9 päeva võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 1 aasta 9 kuud 4 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati
2. juuni 2009.a. 1.3 P.M tunnistati süüdi

§ 199lg 2 p 7, 8, 9 järgi ja karistati teda 2 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega.

Samuti tunnistada P.M süüdi

§ 266

lg 2 p 3 järgi ja karistati teda vangistusega 3 kuud.

§ 64lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja mõisteti liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti lõplikuks karistusteks 1 aasta 6 kuud vangistust.

§ 74lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Harju Maakohtu 28.

detsembri 2007. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 5 kuu - võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 2 aastat 1 kuu vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 1 päev (7.

juuni 2008) ning ära kantavaks karistuseks loeti 2 aastat ja 29 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 13. september 2008.a . 1.4 L.P tunnistati süüdi

§ 199lg 2 p 4, 7, 8 järgi ja karistati teda 6 kuu pikkuse vangistusega. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti lõplikuks karistusteks 4 kuud vangistust.

§ 65

lg 1 ja § 64 lg l alusel mõisteti süüdistatavale liitkaristus, suurendades Harju Maakohtu

1. märtsi 2009.a otsusega mõistetud 1 aasta ja 8 kuu pikkust vangistust 1 kuu vangistuse võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 1 aasta 9 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
2. augusti
3. a. 1.5 A.D tunnistati süüdi

§ 202lg 2 p 1 järgi ja karistati teda vangistusega 6 kuud.

Veel tunnistati A.D

§ 424

järgi ja karistada teda 9 kuu pikkuse vangistusega.

§ 64lg 1 alusel suurendati raskemat karistust ja mõisteti liitkaristuseks 1 aasta vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti lõplikuks karistusteks 8 kuud vangistust.

§ 74lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Harju Maakohtu 29.

jaanuari

1. a otsusega mõistetud karistuse - 1 kuu 16 päeva - võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 9 kuud 16 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
2. märtsi 2009.a . 1.6 Maakohtu otsusega tunnistati süüdi veel U.P , G.Z , E.Z , K.T ja Andrus Averin, kuid nende osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Seoses käesoleva otsuse p-s 16 jj sedastatavaga märgib kriminaalkolleegium siiski, et: 1.6.1 Andrus Averin tunnistati süüdi

§ 202lg 2 p 2 järgi ja karistati teda vangistusega 6 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti süüdistatavale lõplikuks karistusteks 4 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 25.-26.

september

1. a ja ärakantavaks karistuseks luges kohus 4 kuud 18 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati
2. jaanuar 2009.a. 4 1.6.2 U.P tunnistati süüdi

§ 199lg 2 p 7,8,9 järgi ja karistati teda 2 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega.

Samuti tunnistati U.P süüdi

§ 202

lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega pikkusega 3 kuud.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 2 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti süüdistatavale lõplikuks karistusteks 1 aasta 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 31. jaanuar 2009. a. 1.7 P.M tunnistati

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9 järgi mitmes varguse episoodis, nende hulgas selles, et: 1.7.1 tema, olles 25.03.2008 Põhja Politseiprefektuuri poolt karistatud

§ 218

lg 1 alusel 25.03.2008 toimepandud varguse eest rahatrahviga 600 krooni, taas, 07.06.2008 kella 04.00 paiku grupis K.T-ga , juhipoolse esiküljeklaasi lõhkumise teel tungis Tallinnas, XXXXXXXX XXX XXX maja juurde pargitud S. P.le kuuluvasse sõiduautosse, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära automagnetoola TECHNICS 2 paneeliga väärtusega 500 krooni (kohtuotsuses episood nr 3); 1.7.2 tema isikuna, kes süstemaatiliselt paneb toime vargusi, ööl vastu 16.07.2008 tungis trepikoja lukustatud ukse avamise teel majja Harju maakonnas XXXX XXXXXXXX XXXXXXX XXX, kust ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis ära A. N. kuuluva jalgratta Kross Level A2 maksumusega 4630 krooni (kohtuotsuses episood nr 9); 1.7.3 tema, 16.07.2008 ajavahemikul kella 00.00-st kuni 08.00-ni grupis ja koos P.A-ga tungis ukselukkude lahtimurdmise teel Tallinnas, XXXXXX XX maja parempoolses otsas asuvasse V. R. kuuluvasse garaaži, seejärel lõhkus tagaklaasi ja tungis garaaži pargitud sõiduautosse Citroen Berlingo, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära P. OÜ-le kuuluvad asjad, tekitades vargusega OÜ-le P. varalist kahju üldsummas 32990 krooni (kohtuotsuses episood nr 10); 1.7.4 tema, ajavahemikul 02.08.2008 kella 20.00-st kuni 03.08.2008 kella 11.00-ni tungis, avades lukustamata ukse, Tallinnas, XXXXXXXX XXX XXX maja juurde pargitud sõiduautosse Volkswagen Golf ja võttis ebasedusliku omastamise eesmärgil ära A. M. kuuluvad asjad, ja nimelt: MP3 raadio TREVI HCD 5706 MP3 väärtusega 2000 krooni, raadiosaatja President Taylor 2 Classic väärtusega 3000 krooni, kast tööriistadega üldväärtusega 200 krooni, tekitades vargusega materiaalset kahju kogusummas 5200 krooni (kohtuotsuses episood nr 16); 1.7.5 tema, ööl vastu 09.08.2008 tungis kõrvalistuja küljeesiklaasi lõhkumise teel Tallinnas, XXXXXXX X maja juurde pargitud R. E. OÜ-le kuuluvasse sõiduautosse Chrysler Grand Voyager ja võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära R. E. OÜ-le kuuluva automagnetofoni Blaupunkt väärtusega 2000 krooni (kohtuotsuses episood nr 18); 1.7.6 tema, ajavahemikul 08.09.2008 kella 09.00-st kuni 11.09.2008 kella 09.00-ni tungis küljeklaasi lõhkumise teel Tallinnas, XXXXXXX X maja juurde pargitud sõiduautosse Volkswagen Golf, kust võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil D. S. kuuluva automagnetofoni Clatronic väärtusega 300 krooni (kohtuotsuses episood nr 34); 1.8 P.M tunnistati

§ 266

lg 2 p 3 järgi süüdi selles, et ta 07.06.2008 kella 04.20 paiku grupis K.T-ga , parempoolse esiküljeklaasi lõhkumise teel tungis Tallinnas, XXXXXXXX XXX XXX maja juurde pargitud I. K. kuuluvasse ja K. M. kasutuses olevasse sõiduautosse Honda Accord (kohtuotsuses episood nr 4). 1.9 A.D tunnistati

§ 424

järgi süüdi selles, et tema, olles 23.01.2004 karistatud Tallinna Linnakohtu poolt Liiklusseaduse § 741 lg 1, 74 19 ja NPAS § 15 1 järgi narkojoobes mootorsõiduki juhtimise eest 25.10.2003 arestiga 15 päeva ning omades kehtivat karistatust, juhtis 23.02.2007 kella 18.20 ajal Tallinnas, Vilde tee-Akadeemia tee majade vahel mootorsõidukit 5 Mazda, olles narkojoobes; samuti juhtis ta mootorsõidukit narkojoobes 23.03.2009 kella 13.45 ajal Tallinnas, XXXXXXX XXX X maja juures.

1. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras P.A ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, aga samuti A.D , P.M , L.P ja R.S. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on järgmised. 2.1 P.A vaidlustab kohtuotsuse talle mõistetud karistuse osas. Apellant kinnitab, et prokurör lubas talle karistuseks kaks aastat vangistust, millest edasiselt arvatakse maha üks kolmandik. Käesoleval juhul mõisteti talle aga kokkulepitust rangem karistus. Kahtlustatavana peeti ta kinni
2. septembril
3. a;
4. septembril
5. a pöörati täitmisele eelmise kohtuotsusega mõistetud tingimisi karistus. Samal ajal oli ta vahi all ka tõkendi alusel, mis muudeti ära alles
6. novembril
7. a. See aeg on aga jäänud karistuste liitmistel arvestamata. Samuti ei ole kohus karistuse mõistmisel arvestanud tema perekondlikku seisundit. 2.2 P.A kaitsja advokaat O. Ladva palub samuti tühistada maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas. Apellandi hinnangul ei ole kohus arvestanud piisavalt süüdistatava isikut ja tegude toimepanemise asjaolusid. Süüdistatav suutis pärast vanglast vabanemist peaaegu aasta hoiduda uute kuritegude toimepanemisest, samuti pani ta süüteod toime väga lühikese aja jooksul; seega ei ole mõistetud karistus proportsionaalne. Seetõttu palub kaitsja mõista P.A-le lühemaajalisem karistus. 2.3 A.D leiab, et talle mõistetud karistus on liiga ränk. Apellant kinnitab, et
8. märtsi
9. a epsioodis on ta süütu. Samuti on eksitud tema narkojoobe tuvastamisel. Nendel argumentidel palub apellant mõista talle õiglane karistus. 2.4 Süüdistatav P.M palub end õigeks mõista reas episoodides ning vähendada mõistetavat karistust. Ka kinnitab apellant, et talle lubati karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mistõttu ta ka andis eeluurimisel ennast rõõnavaid ütlusi. Süütegusid, mis on kirjeldatud käesoleva otsuse p-des 1.7.1-1.8, ta tegelikkuses toime pannud ei ole. K.T-ga ta kuhugi sisse tunginud ei ole ning ka varastanud mitte (episoodid 1.7.1 ja 1.8). Seejuures ei leitud nende kinnipidamisel ka varastatud esemeid. Ka ei ole ta varastanud ratast Kross Level (episood 1.7.2). Ratta ta ostis, tundmata huvi selle päritolu vastu. Et ta viibis kuriteo toimepanemise piirkonnas, ei tõenda veel tema süüd. Ka episoodis nr 1.7.6 nimetatud eseme ta ostis, tundmata huvi selle päritolu kohta. Samuti ei pannud ta toime episoodis 1.7.3 kirjeldatud kuritegu, mida kinnitavad ka P.A ütlused. Et tema telefon oli kuriteo toimepanemise piirkonnas, ei tõenda, et ta oli kuriteo toimepanijaks. Et episoodis nr 1.7.4 kirjeldatud esemeid leiti tema juurest kodust, ei ütle veel seda, et tema oli ka varguse kaasosaliseks. Sama kehtib episoodis 1.7.5 kirjeldatud kuriteo osas. Täiendavalt selgitab P.M , et tema perekonda sündis tütar, keda kasvatab tema ema. Neil argumentidel palub süüdistatav vähendada talle mõistetud karistust. 2.5 Süüdistatav L.P hinnangul on talle võrreldes toimepandud kuriteoga mõistetud liiga range karistus. Kuritegu ei olnud ettekavatsetud, ta on selle toimepanemist kahetsenud ja andis ütlusi selle kiireks avastamiseks. Seetõttu palub apellant lugeda talle mõistetud karistus kaetuks
10. juuni
11. a otsusega mõistetud karistusega. 2.6 Ka R.S palub apellatsioonis vähendada talle mõistetud karistust. Ta tunnistas end süüdi kõigis kuritegudes, mitte ainult osades, nagu väidab kohus. Samuti aitas ta kaasa eeluurimisele. Neid 6 kergendavaid asjaolusid ei ole kohus arvestanud, samuti mõistis kohus talle rangema karistuse kui seda küsis prokurör.
12. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde, paludes maakohtu otsuse tühistada apellatsioonides kirjeldatud osas. Süüdistatavate esitatud apellatsioone toetasid ka nende kaitsjad. Prokurör vaidles vastu apellatsioonidele osas, milles vaidlustati isikute süü tõendatust konkreetsetes kuriteoepisoodides. Süüdistatavatele mõistetud karistuste osas jäi prokurör nende karistusmäärade juurde, mille mõistmist taotles ta maakohtus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ning kohtuliku uurimise puudulikkuse tõttu. Seejuures väljub ringkonnakohus KrMS § 340 lg 3 alusel esitatud apellatsioonide piiridest ning laiendab apellatsioonimenetlust ka isikute suhtes, kelle osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud (U.P ja A. Averin). Esmalt annab kriminaalkolleegium hinnangu episoodidele, mille osas on P.M ja A.D vaidlustanud enda süüditunnistamist ja karistamist (I), lahendades seejärel apellatsioonides esitatud taotlused süüdistatavatele mõistetud karistuste vähendamise osas (II). Viimasena käsitleb kohus küsimusi, mis tingivad esitatud apellatsioonide piirest väljumise ning apellatsioonimenetluse laiendamise ka A. Averini ja U.P suhtes (III). Ringkonnakohtu seisukohad osundatud küsimustes on järgmised. I
13. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtus on veatult tuvastanud P.M-i süü enamikes kuriteoepisoodides, mida süüdistatav esitatud apellatsioonis vaidlustab. Seejuures tuleb tähele panna – nagu maakohus õigustatult ka osundab – et S. P.M tunnistas enda süüd nimetatud kuritegude sooritamisel nii eeluurimisel kui ka maakohtus. Nimetatud ülestunnistused ei ole mõistagi ainukeseks asjaoluks, mille alusel saab isikute suhtes teha süüdimõistva otsuse; alati on võimalus nn eneserõõnaks, millele P.M põhimõtteliselt esitatud apellatsioonis ka viitab. Samas on kriminaalkolleegiumi hinnangul kogutud piisavalt tõendeid, mis kogumis kinnitavad P.M-i süüd talle etteheidetavates kuritegudes, v.a p-s 1.7.3 kirjeldatud episood (vt otsuse p 4.3). Õigustatult viitas ringkonnakohtu istungil prokurör ka sellele, et P.M on asunud eitama süüd vaid episoodides, kus puuduvad tema süüd kinnitavad vastuvaidlematud tõendid ja seda üksnes karistuse vähendamise eesmärgil (viimast kinnitas põhimõtteliselt ka P.M ise). Süüdistatava poolt vaidlustatud kuriteoepisoodide osas asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale. 4.1 Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tõendatud on P.M-i süü p-des 1.7.1 ja 1.8 kirjeldatud episoodides. Mõlemal juhul oli tegemist
14. juuni
15. a öösel sõiduautodesse sissetungimisega kella 04.00 – 04.20 vahel, kusjuures süüteod pandi toime ka ruumiliselt lähestikku – vastavalt XXXXXXXX XXX XXX ja XXX maja juures. Kriminaalkolleegiumi hinnangul näitab juba see fakt, et tegemist pidi olema ühe isikute grupiga, kes püüdsid murda nimetatud piirkonnas võõra valduse vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgi. Tõenditele antava hinnangu alusel saab aga tõsikindlalt väita, et nendeks isikuteks olid P.M ja K.T. Süüstava tõendina on maakohus viidanud esmajoones tunnistaja K. M.i ütlustele (kd VI, tl 210-212), kes sõitis
16. juuni
17. a varahommikul taksoga koju ja märkas, et ühel maja ees oleval autol töötab signalisatsioon. Auto juures oli kaks isikut, kes aga tema tuleku peale läksid minema. K. M. jäi ootama, kas auto omanik tuleb autot kontrollima, umbes 5 minuti pärast läks ise auto juurde. Ta nägi, et auto esiukse klaas on lõhutud ja helistas politseisse. Politseisse helistades kirjeldas ta nähtud 7 isikute riietust (tumedad riided, ühel seljakott). Varsti helistati politseist ja öeldi, et sellised isikud on kinni peetud ja paluti tulla neid ära tundma. Näidatud noormeestes tundis ta riiete järgi ära need, keda oli enne näinud. Seega nähtub asjaoludest, et tunnistaja K. M. on P.M ja K.T tundnud ära isikud, kes olid auto juures, millel oli aken sisse löödud (ning kes tema saabumisel kiiresti lahkusid). Seejuures ei ole P.M ja K.T tõepoolest enda esialgsetes, süüd eitavates ütlustes täpsustanud, kus nad ikkagi olid väidetava teo toimepanemise ajal; P.M-i ütluste kohaselt olid nad eelnevalt kasiinos, mida K.T ei ole aga kinnitanud. See tõstatab ühtlasi kahtluse nende süüd eitavate ütluste usaldusväärsuses. On äärmiselt ebatõenäoline, et politsei pidas kinni valed isikud, kes olid tunnistaja K. M.i jaoks (ekslikult) äratuntavad kui kuriteo toimepanijad. Seejuures tuleb veel tähele panna, et kinnipidamisel oli P.M kaasas kott tööriistadega. Argumenti, et isikul on öösel kell neli kaasas kott tööriistadega, „kuivõrd ta töötab ehitusel“, ei pea kriminaalkolleegium usutavaks. Pigem on selles kaude täiendavalt nähtav P.M-i ja K.T antud piirkonnas viibimise eesmärk – ja selleks oli varavastaste süütegude toimepanemine. Tõele vastab samas, et süüdistatavate juurest ei leitud kannatanule kuulunud esemeid (automagnetoola, mis eemaldati episoodis nr 1.7.1 sõiduautost). Kuid siinkohal tuleb nõustuda prokuröri seisukohaga, et kõnealuse vara väärtus oli väike (ka omanik on hinnanud selle väärtuseks 500 krooni), mis võis tingida ka selle, et nimetatud ese visati kui süüdistatavate jaoks väheväärtuslik lihtsalt minema; samuti ei ole välistatud, et magnetoolast sunnitud vabanemise tingis tunnistaja K. M.i ilmumine. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium neid argumente asjakohasteks, mis vääraks süüdistatavate süüditunnistamise nimetatud kahes kuriteoepisoodis. 4.2 P.M on vaidlustanud ka enda süüd
18. juulil
19. a toimepandud kuriteoepisoodis, kus varastati A. N.ile kuuluv jalgratas. Kõnealune jalgratas leiti seejuures P.M-i valdusest. Seda asjaolu on P.M selgitanud sellega, et ta ostis jalgratta talle tundmatult noormehelt, tundmata huvi selle päritolu vastu. Kriminaalkolleegium näeb alust selles väites kahelda ning ei pea seetõttu vajalikuks analüüsida, kas tegemist võiks olla

§ 202järgi kvalifitseeritava kuriteoga.

Käesoleva episoodi osas on maakohus osundanud põhimõtteliselt järgmistele asjaoludele ning tõenditele:

1. a)kannatanult varastati jalgratas
2. b)nimetatud ratas leiti P.M-i valdusest
3. c)kuriteo toimepanemise ajal viibis P.M vastavalt jälitusprotokollile (s.o 16. juuli öösel) tugijaamade piirkonnas, kus asub sündmuskoht. Selleks, et aktsepteerida P.M-i versiooni selle kohta, et tal oli mitu telefoni, mida ta aeg-ajalt ka laenas teistele isikutele, mis seletab ka tema „näilise“ viibimise kuriteo toimepanemise piirkonnas, tuleks seega aktsepteerida järgmist. P.M laenab kellelegi enda telefoni (kellele, ei ole süüdistatav seejuures avaldanud), nimetatud isik satub süüteo toimepanemise piirkonda. Samal ajal pannakse kellegi tundmatu poolt toime ka vaatluse all olev vargus. Peale seda saab P.M tagasi välja laenatud telefoni. Mõne aja möödudes kohtub ta aga juhuslikult isikuga, kes on just sel ööl, kui tema telefon oli kuriteo toimepanemise piirkonnas, tegelikkuses varguse toime pannud ning ostab temalt 800 krooni eest kannatanule kuulunud jalgratta. Kriminaalkolleegium ei pea sellist versiooni kuigivõrd eluliselt usutavaks. Tegemist on ilmselgelt ebaloogilise kaitseversiooniga ning õigustatult on selle kui ebausaldusväärse kõrvale lükanud ka maakohus. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et tõsikindlalt on tõendatud P.M-i süü ka selles episoodis. 4.3 Küll soostub kriminaalkolleegium apellandiga selles, et tõendatud ei ole tema süü 16. juuni 2008. a öösel toimepandud kuriteos, millega tekitati kahju OÜ-le P.. Süüdistuse kohaselt sooritas P.M selle kuriteo koos P.A-ga. 8 P.A on tunnistanud end varguse toimepanemises süüdi (kd IV, tl 42-46 k 4; kd IX, tl 101115), kuid kinnitanud samas, et ta pani varguse toime koos R.S-i ja G.Z-iga. Seejuures on P.A selgitanud, et varastatud esemed müüs ta kellelegi O.. Varastatud esemetest leitigi mitmed O. A.i juurest, kelle ütluste kohaselt sai ta need esemed kellegi S. ja E. (s.o R.S-i ) käest. Seejuures on P.M tunnistanud end antud kuriteos küll süüdi (nii eeluurimisel kui ka maakohtus), kuid keeldunud täpsemate ütluste andmisest. Ainukese täiendava süüstava tõendina on maakohus nimetanud jälitusprotokolli, mille kohaselt viibis P.M kuriteo toimepanemise ööl sündmuskoha suhtelises läheduses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa nimetatud asjaolude taustal rääkida vastuvaidlematult P.M-i süü tõendatusest. P.M-i süüd kinnitavad ütlused lähevad vastuollu juba tema kaassüüdistatava ütlustega, kes on kinnitanud küll kuriteo toimepanemist, kuid seda koos teiste isikutega. P.M-i puutumust antud kuriteoga vastustab ka tunnistaja O. A. ütlustest tulenev, kes nimetab esemeid talle müünud isikutena küll R.S ja kedagi „S.“, mitte aga P.M-i. Et süüdistatav viibis kõnealuse kuriteo toimepanemise ajal sündmuskoha suhtelises läheduses, ei ole täiendavate tõendite puudumisel piisavaks argumendiks, mille alusel saaks P.M-i suhtes teha süüdimõistva otsuse. Seetõttu tuleb P.M nimetatud episoodis õigeks mõista. 4.4 Vastuvaidlematult on aga tõendatud P.M-i süü episoodides, mis on kirjeldatud p-des 1.7.4-1.7.6. Kõiki neid episoode iseloomustab asjaolu, et tungitud on sõiduautodesse ning võetud sealt ära audiotehnikat. Nagu kohus juba käesoleva otsuse p-s 4.1 järeldas, oli see üheks P.M-ile iseloomulikuks kuriteo toimepanemise liigiks. Täiendavalt tuleb aga arvestada seda, et kõik need esemed, mis kannatanute sõidukitest eemaldati, leiti P.M-i elukohast teostatud läbiotsimise käigus (kd VI, tlk 134-138). Kriminaalkolleegiumi hinnangul kinnitab see üheselt, et P.M oli nende varavastaste kuritegude (s.o varguste) toimepanijaks. Selles osas on süüdistatav andnud selgitusi, et need esemed ta kas ostis talle tundmatutelt isikutelt või sattusid need tema korterisse elukaaslase N. K. kaudu, kes tegeles narkootiliste ainete müümisega. Esmalt osundab kriminaalkolleeguim sellele, et N. K. on täielikult eitanud enda seotust nende esemetega, mis leiti P.M-i elukohast (kd VI, tlk 148-158). Samuti on ebausutav süüdistatava väide, et ta ostis kõnelused esemed edasise realiseerimise eesmärgil. Kriminaalasja materjalidest on üheselt aru saada, et P.M pani süstemaatiliselt toime varavastaseid kuritegusid ja seda just elatusvahendite hankimise eesmärgil; varavastaste kuritegude toimepanemine oli talle otseseks sissetulekuallikaks. Selle taustal on enam kui kaheldav väide, et isik, kes vaevleb pidevas rahapuuduses, ostab mingeid esemeid, et lootuses neid edasiselt vaheltkasuga realiseerida. Nimetatud versioon on seda kaheldavam, et P.M ei ole suutnud nimetada ka summasid, mis ta nende esemete eest väidetavalt maksis. Kirjeldatu taustal on väide selle kohta, et tegemist on raha eest omandatud esemetega nende edasimüümise ning vaheltkasu teenimise eesmärgil, täielikult ebausutav. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks vaagida küsimust, kas süüdistatava käitumine tuleks kvalifitseerida hoopis

§ 202

järgi; tõendid kogumis viitavad üheselt P.M-ile kui varguse, mitte aga süüteo toimepanemise tulemusena saadu vara omandamise toimepanijale.

1. Eeltoodu alusel tühistab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning mõistab P.M-i õigeks
2. juunil
3. a toimepandud varguses, kus oli kannatanuks OÜ P.. Muus osas jätab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata. 9
4. Ka ei nõustu kriminaalkolleegium A.D väitega, et tõendatud pole tema poolt auto juhtimine narkojoobe seisundis. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 6.1 Liiklusseaduse § 20 lg 6 määratleb joobeseisundi mõiste. Selle sätte kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Teo toimepanemise ajal kehtinud „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra“ § 3 p 2 kohaselt on joobe tuvastajaks arst. Sama korra § 9 lg 4 sätestab, et narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tunnused või neist põhjustatud joove tuvastatakse joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise käigus kliinilise leiu ja bioloogiliste vedelike uuringu alusel. Käesoleval juhtumil on nii ka toimitud, nagu sellele on osundanud ka maakohus. 6.2
5. veebruaril
6. a peeti A.D kinni sõiduauto juhtimisel, kusjuures tekkis kahtlus tema võimaliku narkojoobe kohta. Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti nr 573/254 kohaselt oligi A.D
7. veebruaril
8. a kell 18:50 fentanüülist tingitud narkojoobes. Lisaks sellele, et uriiniuuringu tulemus oli fentanüüli osas positiivne, on arst otsuse tegemisel - nagu p-s 6.1 kajastatud kord nõudis - tuginenud ka kliinilisele pildile. Joobeseisundile viitavate tunnustena on välja toodud järgmised asjaolud: silmade sidekestade punetus, artikulatsioon häiritud, esineb nüstagm, pupillid kitsad, Rombergi asendis kõigub, täpsemad liigutused sooritab ebatäpselt, esineb värin sõrmedes, laugudes, keeles. Seega tuvastati üheselt A.D joove Liiklusseaduse § 20 lg 6 tähenduses. Analoogiline oli olukord ka
9. märtsi
10. a episoodis; ka siis kinnitas A.D kinnipidamisel, et narkootilist ainet ta tarvitanud ei ole. Samas on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga nr 716/188 A.D tuvastatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamisest tingitud joove fentanüülist, bensodiasepiinidest. Seejuures on ka maakohus osundanud, et kõnealuse akti kohaselt oli aeglustunud uuritava artikulatsioon, pupillide reaktsioon valgusele ja sõrme-nina katse; ka Rombergi asend ja kand-varvas kõnd sirgjoonel olid ebastabiilsed, täpsemaid liigutusi sooritas A.D ebatäpselt.
11. Seega on mõlemal korral tuvastatud A.D narkojoove nii uriini laboriuuringu kui ka kliinilise pildi alusel vastavalt seaduse nõuetele. Seetõttu on alusetud A.D apellatsioonis esitatud väited, et narkootiline joove tuvastati tal kehtivat korda rikkudes. Sõiduautot juhtides oli A.D seega narkojoobes ning tema käitumine on õigustatult kvalifitseeritud

§ 424järgi.

Kirjeldatud käitumine on kriminaalkorras karistatav ka pärast 1. juulit 2009. a jõustunud

§ 424

redaktsiooni muutust, mistõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks täiendavalt sellel küsimusel peatuda. II

1. Edasiselt vastab kriminaalkolleegium apellatsioonide väidetele, millega vaidlustatakse maakohtu otsust süüdistatavatele mõistetud karistuste osas. Süüdistatavate esitatud apellatsioonidele on ühiselt iseloomulik, et karistust peetakse ebaseaduslikuks seetõttu, et maakohus mõistis rangema karistuse kui seda taotles maakohtu istungil prokurör. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 10
2. Süüdistatavate vastavasisuline väide vastab iseenesest tõele; tõepoolest on prokurör taotlenud väiksema karistuse mõistmist, kui seda lõpptulemusena maakohus tegi (kd XI, tlk 11-11 pöördel). Kuid see ei ole ebaseaduslik ega ka kohtuotsuse tühistamise aluseks. 9.1 Eesti kriminaalmenetlusõigus tunneb nn kokkuleppeid karistuse osas ainult kokkuleppemenetluses, kus viimane on tõepoolest kokkuleppe osiseks. Kuid tähele tuleb panna, et ka siis ei ole kohus sõlmitud kokkuleppega lõplikult seotud; selle üheseks väljenduseks on KrMS § 248 lg 1 p 2, mille kohaselt tagastab kohus kriminaaltoimiku prokuratuurile, kui kohus ei nõustu karistuse liigi või määraga. Ka see regulatsioon kinnitab arusaama, et karistuse mõistmisel on pädev ainuüksi kohus ning kohtunik ei ole seotud prokuratuuri vastavasisulise taotlusega. Ehk teisisõnu – prokuratuur ei saa vähemalt praegu kehtiva seaduse kohaselt väljaspool kokkuleppemenetlust teha süüdistatavaga mingeid kohtule siduvaid kokkuleppeid, mis seaks piirid kohtu poolt mõistetava karistuse liigile või määrale. Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. 9.2 Seega on esimese astme kohus karistuse mõistmisel vaba ja seda sõltumata sellest, millist karistust küsib süüdistatava(te)le prokurör. Selline arusaam on kinnistunud ka kohtupraktikas. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud ühemõtteliselt seisukohale, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt (RKKKo 3-1-1-91-07). Samas on Riigikohus küll märkinud, et kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada (nn eriline põhjendamiskohustus). Järgnevalt vaeb ringkonnakohus, kas maakohtu otsus vastab karistuse mõistmisele/motiveerimisele esitatavatele nõuetele. 9.3

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Mõistetud karistuste osas sisalduvad maakohtu otsuses täiesti ühesed ning arusaadavad motiivid, mistõttu peab kriminaalkolleegium täidetuks ka tingimust nn erilise põhjendamiskohustuse kohta, millele osundas Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-91-07. Õigustatult on maakohtu otsuses seejuures märgitud, et süü kui karistuse mõistmise alusmõiste kindlaksmääramisel tuleb tugineda ennekõike toimepandud kuritegude arvule, nende toimepanemise sagedusele ja tekitatud kahju suurusele. Konkreetselt asub kriminaalkolleegium mõistetud karistuste osas järgmisele seisukohale. 10. P.A-le mõistis maakohus kuritegude kogumi eest karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra vastavalt lühimenetluse sätetele. Edasiselt mõisteti süüdistatavale liitkaristus

§ 65lg 2 sätete alusel (vt käesoleva otsuse p 1.2).

Esmalt võtab kriminaalkolleegium seisukoha käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevate kuritegude eest mõistetud karistuste osas ning leiab, et süüdistatavale on mõistetud täielikult tema teosüüle vastav karistus. 11 10.1 Karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse, et süüdistatav pani toime 13 varguse episoodi, neist 12 sissetungimisega ja grupis, ühe sissetungimisega. Kohus on ringkonnakohtu hinnangul õigustatult leidnud, et arvestades toime pandud tegude suurt hulka, millest tulenevalt on ilmselgelt tegemist süstemaatilise vargusega, aga samaaegselt ka seda, et nendega on tekitatud oluline varaline kahju, on süüle vastavaks karistuseks sanktsiooni ülemmäära lähedane 4 aastat vangistust. Silmas tuleb pidada, et varguse episoodides esinesid kolm kvalifitseerivat tunnust. Kohus on kergendava asjaoluna võtnud aga arvesse, et P.A on end süüdi tunnistanud, avaldanud kahetsust ning andnud tegude toimepanemise kohta ütlusi. Neil tingimustel on süüdistatavale mõistetud karistus sanktsiooni keskmises määras, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra. Kuivõrd nimetatud karistusega loeti kaetuks teiste sätete alusel mõistetud karistused, ei pea kriminaalkolleegium neil vajalikuks eraldi peatuda. 10.2 Samas leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus tuleb siiski tühistada P.A-le mõistetud

§ 65

lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas; seda aga mitte materiaalõiguse väära kohaldamise, vaid käesolevaks hetkeks muutunud faktilise olukorra tõttu. Konkreetselt seisneb see järgnevas. Harju Maakohtu

1. novembri
2. a otsusega mõisteti P.A-le karistuseks 1 aasta 10 kuud 24 päeva vangistust, mille kandmiselt vabastati ta tingimuslikult enne tähtaega
3. augustil
4. a. Käesolevas kriminaalasjas peeti P.A kahtlustatavana kinni
5. augustil
6. a, samuti oli ta vahi all perioodil 13.september
7. a – 16.september
8. a, s.o 5 päeva, nagu õigustatult on märkinud ka maakohus.
9. septembril
10. a pöörati Harju Maakohtu
11. novembri
12. a otsuse alusel mõistetud karistuse ärakandmata osa P.A suhtes täitmisele ning maakohtu
13. juuni
14. a otsuse tegemise seisuga oli sellest kandmata veel 1 kuu ja 9 päeva vangistust; õigustatult on maakohus liitnud selle enda poolt mõistetud karistusega

§ 65lg 2 alusel.

Kuid silmas tuleb pidada, et maakohtu otsus vaidlustati apellatsiooni korras ning liitkaristuse osas kohtuotsus seega ei jõustunud; P.A jätkas seega Harju Maakohtu

1. novembri
2. a otsuse alusel mõistetud ning täitmisele pööratud karistuse kandmist. Selle karistuse lõpptärminiks oli
3. juuli
4. a ning P.A vabastati karistuse kandmiselt (käesolevas kriminaalasjas tema suhtes tõkendit kohaldatud ei olnud). Selleks, et mõista liitkaristus

§ 65lg 2 alusel, peab esinema minimaalselt kahe liidetava olemasolu.

Kuid nagu märgitud, on käesolevaks hetkeks P.A Harju Maakohtu

1. novembri
2. a otsusega mõistetud karistuse ära kandnud, mistõttu ei saa seda enam ka liita. Selles osas tuleb maakohtu otsus seega tühistada. 10.3 Pärast KrMS § 238 lg 2 sätete rakendamist oli P.A-le mõistetud karistuse kestuseks 1 aasta 8 kuud vangistust, millest arvestati maha eelvangistuses viibitud aeg kestusega 5 päeva. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks on seega 1 aasta 7 kuud ja 25 päeva vangistust. Käesoleval hetkel viibib P.A kahtlustatavana vahi all Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a määruse nr 109-16043 alusel seoses uue kuriteo toimepanemise kahtlusega. Seega tuleb karistuse kandmise alguseks käesolevas kriminaalasjas määrata kohtuotsuse tegemise kuupäev, s.o
5. november
6. a. 10.4 Maakohtu otsuse P.A-le mõistetud karistuse osas jätab ringkonnakohus seega muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
7. Samuti ei ole alust rahuldada P.A kaitsja apellatsiooni, milles väidetakse, et kohus ei ole piisavalt arvestanud süüdistatava isikut ning ja nende toimepanemise asjaolusid. P.A on varasemalt kriminaalkorras karistatud kuuel korral, mis näitab sisuliselt, et varavastaste süütegude toimepanemine on kujunenud talle sissetulekuallikaks. Kõnekas on ka fakt, et pärast käesoleva aasta 12
8. juulit karistuse kandmiselt vabanemist on jätkanud enda kuritegelikku käitumist, mille väljenduseks on uue kahtlustuse esitamine varavastase kuriteo toimepanemises (vt otsuse p 10.3). Neil asjaoludel on eriti arusaamatu kaitsja väide, et P.A suutis „peaaegu aasta“ elada ilma kuritegusid toime panemata ning seetõttu on talle mõistetud karistus ebaproportsionaalne. Otsuse p-s 10.1 on ringkonnakohus märkinud, millistel argumentidel ta nõustub maakohtu otsusega süüdistatavale mõistetud karistuse osas ning ei pea seetõttu vajalikuks neid seisukohti täiendavalt korrata.
9. Ka A.D taotlus talle mõistetud karistuse vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata.

§ 424

järgi karistuse mõistmisel on kohus võtnud arvesse, et teod pani süüdistatav toime suhteliselt suure ajalise intervalliga ning seetõttu on alus mõista süüdistatavale karistus alla sanktsiooni keskmist määra, s.o kestusega üheksa kuud. Mööda ei saa vaadata faktist, millele osundas kriminaalkolleegium p-des 6.1 jj – A.D juhtis narkojoobes sõiduautot, olles selleks ilmselgelt mitteadekvaatses seisundis. Karistuse mõistmisel tuleb igal individuaalsel juhul arvestada, millisel määral ohustati konkreetse süüteokoosseisuga kaitstavat õigushüve, käesoleval juhul liikluse ohutust ning kaasliiklejate turvalisust. Nendel argumentidel leiab ringkonnakohus, et süüdistatavale on mõistetud täielikult tema teosüüle vastav karistus. Ringkonnakohus nõustub ka

§ 202

järgi mõistetud karistusega ning edasiselt ka

64 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamisega. A.D tunnistati süüdi erinevate õigushüvede vastu suunatud tahtlikes kuritegudes, mis tõi õigustatult ka kaasa ka mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise. Sellisel viisil käitudes on maakohus veatult järginud materiaalõiguse norme ning karistuse mõistmise põhimõtteid ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi.

1. Ringkonnakohus mõistis P.M-i küll õigeks ühes talle inkrimineeritud kuriteoepisoodis, kuid leiab, et see ei anna alust vähendada talle mõistetud karistust; sellisele võimalusele viitab ka KrMS § 340 lg 2 p
2. P.M on jätkuvalt süüdi üheksas varavastases kuriteos, millega realiseeriti

§ 199lg 2 kolm kvalifitseerivat tunnust.

Maakohus on õigustatult osundanud, et P.M on otsustanud varavastaste kuritegude süstemaatilise toimepanemise kasuks, see on kujunenud talle sisuliselt sissetulekuallikaks ning elatusvahendiks. Arvestades samaaegselt aga kergendavaid asjaolusid nagu süü ülestunnistamine ning kahetsus, on kohus mõistnud talle karistuse alla sanktsiooni keskmist määra. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et nimetatud süü ülestunnistamine ja kahetsus kui kergendavad asjaolud ei ole käesoleval hetkel enam asjakohased; apellatsioonis asus P.M reas episoodides enda süüd eitama, mis sisuliselt annulleerib vähemalt süü ülestunnistamise kui kergendava asjaolu. Et ringkonnakohus rahuldas apellatsiooni selles osas osaliselt, ei muuda nimetatud tõdemuses midagi. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et P.M-ile on mõistetud tema teosüüle vastav karistus ning ei pea võimalikuks seda vähendada. Kuivõrd

§ 266

järgi mõistetud karistus on loetud kaetuks

§ 199

järgi mõistetud karistusega, ei pea kriminaalkolleeguim vajalikuks täiendavalt vajalikuks peatuda

§ 266järgi mõistetud karistuse küsimusel.

13.1 Küll tuleb maakohtu otsus tühistada

§ 65lg 2 alusel P.M-ile liitkaristuse mõistmise osas. Pärast Kr

MS § 238 lg 2 sätete kohaldamist jäi käesolevas kriminaalasjas süüdistatavale mõistetud karistuseks vangistus kestusega 1 aasta 6 kuud. Sellele liideti Harju Maakohtu

1. detsembri
2. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa kestusega viis kuud. Ekslikult on maakohus leidnud, et nende karistuste liitmisel kujuneb lõplikuks karistuseks 2 aastat 1 kuu vangistust. Tegelikkuses moodustub liitkaristuseks vangistus kestusega 1 aasta 11 kuud, millest tuleb maha arvata eelvangistuses viibitud aeg 1 päev. Lõplikuks karistuseks kujuneb seega vangistus pikkusega 1 aasta 10 kuud 29 päeva. Karistuse kandmise algus tuleb jätta muutmata, milleks on
3. september
4. a. 13
5. Ringkonnakohus jätab rahuldamata ka L.P taotluse talle mõistetud karistuse vähendamiseks. Kuigi apellant leiab, et talle on mõistetud liiga range karistus (kuus kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra), on taotluse esmaseks eesmärgiks siiski soov lugeda mõistetud karistus kaetuks Harju Maakohtu
6. märtsi
7. a otsusega mõistetud karistusega (viimast suurendati

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel ühe kuu võrra).

Eelneva kohtuotsusega on L.P mõistetud süüdi erinevates varavastastes süütegudes ning talle on mõistetud karistus jäetud tingimuslikult täitmisele pööramata. Vaatamata sellele võimalusele – elada seaduskuulekat elu ning mitte panna toime uusi tahtlikke kuritegusid – ei omanud see reaalsuses süüdistatava jaoks mingit sisulist tähendust. Süüdistatav pani toime uue varavastase kuriteo, olles samal ajal ka teadlik, et selle eest mõistetav karistus liidetakse vältimatult täitmisele pööramata jäänud karistuse osaga. Käesoleval juhul on maakohus rakendanud ka sisuliselt leebemat varianti, suurendades mõistetud karistust üksnes osaliselt, s.o ühe kuu võrra. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et apellandi taotlus lugeda talle mõistetud karistus täielikult kaetuks Harju Maakohtu

1. märtsi
2. a otsusega mõistetud karistusega, tuleb jätta rahuldamata.
3. Samuti ei saa maakohtu otsuse tühistamise aluseks olla R.S-i apellatsioonis esitatud argumendid. Tõsi on küll see, et E. Oher on tunnistanud end süüdi kõigis kuriteoepisoodides ning avaldanud ka kahetsust; selles osas on maakohtu osundus, et R.S tunnistab enda süüd osades episoodides, tõepoolest ekslik. Kuid ainuüksi see asjaolu ei saa olla mõistetud karistuse vähendamise aluseks. Mööda ei saa vaadata asjaolust, et R.S on pannud toime 13 varguse episoodi, neist 8 on grupiviisilised vargused sissetungimisega ning veel neli sissetungimisega toime pandud vargused; kõigile neile asjaoludele on viidanud ka maakohus. Nii on maakohus eelneva alusel sedastanud, et ilmselgelt oli tegemist süstemaatilise käitumisega, samuti tekitati kuritegude toimepanemisega oluline varaline kahju. Neil asjaoludel on maakohus märkinud, et süüle vastav karistus on sanktsiooni ülemmäära lähedane, s.o neli aastat vangistust. Arvestades aga eelpool nimetatud kergendavaid asjaolusid, on kohus leidnud, et süüdistatavale tuleb karistuseks mõista 3 aastat vangistust. Kriminaalkolleegium nõustub selle järeldusega ning ei pea võimalikuks mõistetud karistuse täiendavat kergendamist. Et

§ 199

alusel mõistetud karistusega on loetud kaetuks

§ 202

järgi mõistetud karistus, ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks sellel küsimusel täiendavalt peatuda. Süüdistatava apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. III

1. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium asjaolusid, mis tingivad apellatsiooni piiridest väljumise KrMS § 340 lg 3 alusel ning apellatsioonimenetluse laiendamise ka A. Averini ning U.P suhtes, kes kohtuotsust vaidlustanud ei ole. Need asjaolud oleksid järgmised.
2. Maakohtu otsusega tunnistati Andrus Averin süüdi

§ 202lg 2 p 2 järgi ja karistati teda vangistusega 6 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti süüdistatavale lõplikuks karistusteks 4 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 25.-26.

september

1. a ja ärakantavaks karistuseks luges kohus 4 kuud 18 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati
2. jaanuar 2009.a. Ringkonnakohus märgib, et siinkohal on maakohus eksinud lõpliku karistuse määramisel. Nimelt on mõistetud karistusest eelvangistuses viibitud aja mahaarvamisel tulemuseks vangistus pikkusega 3 kuud 28 päeva. Selles osas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ning teeb ise uue otsuse. 14
3. Samuti täpsustab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse resolutiivosa järgmiselt. Nimelt tunnistas maakohus U.P süüdi

§ 199lg 2 p 7,8,9 järgi ja karistas teda 2 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega.

Samuti tunnistati U.P süüdi

§ 202

lg 1 järgi ja karistas teda vangistusega pikkusega 3 kuud.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja maakohus märgib, et liitkaristuseks kujuneb sel viisil 2 aastat vangistust. Nimetatud tulemus on aga ekslik – kergema karistuse kaetuks lugemisel raskema pidanuks lõpptulemuseks olema vangistus kestusega 2 aastat 3 kuud. Kriminaalkolleegium leiab aga, et tegemist on pelgalt ebatäpsusega, mille ringkonnakohus saab kõrvaldada. Nimelt on edasiselt kõnealust karistust vähendatud KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra ning kohus on määranud ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse kestusega 1 aasta 6 kuud. Kui aluseks oleks olnud vangistus kestusega 2 aastat, olnuks 1/3 mahaarvamise tulemusel kujunenud vangistus kestusega 1 aasta 4 kuud. Samuti ei ole

§ 64

lg 1 alusel sellisele tulemusele jõudmine ka üldse võimalik, kuivõrd karistused saab lugeda täielikult või osaliselt kaetuks; karistuse vähendamine sellise liitkaristuse moodustamisel on välistatud. Ka see kinnitab täiendavalt, et tegemist on pelgalt ebatäpsusega, mille ringkonnakohus saab kõrvaldada. 19. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 1 ja 2, § 340 lg-st 1, lg 2 pst 2 ja 5 ja lg-s 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleeguim maakohtu otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. P.M-i apellatsioon rahuldada osaliselt, teised apellatsioonid jätta rahuldamata. Paavo Randma Igor Amann Malle Preimer 15