Kriminaalasi nr. 1-10-14750 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 28. detsembril 2010.a s Kriminaalasja number 1 – 10 – 14750 Kohtukooss

§ 25lg.2 järgi. D.G `i süüdistuses Kar

S § 209 lg.2 p.1,

§ 25lg.2 järgi. I.F-i süüdistuses Kar

S § 209 lg.2 p.1,3 § 25 lg.2 järgi. Üldmenetluses ringkonnaprokuröri Leelet Kivioja Süüdistatav Aleksei JAKOVLEV isikukood: 37512020234, rahvuselt venelane, kodakondsuseta, emakeel: vene keel, haridusega 10 klassi, abielus, ülalpeetavaid ei ole, ei tööta, on Tööbörsil arvel, elab aadressil: Xxx, viibib Vanglas; KrMS § 217 korras kinni peetud 04.02.2010.a., alates 06.02.2010.a. kohaldatud tõkend – vahistamine; varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, neist viimasel korral: 18.12.2001.a. Linnakohtu poolt KrK § 207-3 lg.2 ja KrK § 101 p.7,9 – § 15 lg.2 järgi, kohaldades KrK § 40 lg.1 sätteid kokku karistatud 13 aastase vabaduskaotusega. 04.03.2008.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja määrusega KarS § 76 alusel vabastatud tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest, karistuse ära kandmata osa 6 aastat ja 9 päeva seisuga 17.03.2008.a.. Kaitsja advokaat Sven Sillari Süüdistatav D.G Kaitsja isikukood: xxx, rahvuselt venelane, kodakondsuseta, emakeel: vene keel, keskharidusega, vabaabielus, ülalpidamisel 1 alaealine laps, ei tööta, elab aadressil: xxx; KrMS § 217 korras kinni peetud 04.02.2010.a., alates 04.02.2010.a. kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld; varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, neist viimasel korral: 02.11.2010.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg.2 p.7,9 järgi 6 kuulise vangistusega. KarS § 68 lg. 1 alusel loetud karistusaja hulka D.G `i poolt eelvangistuses viibitud aeg – 08.12.2009.a. – 09.12.2009.a., 20.12.2009.a., s.o. 3 päeva. Seega ärakandmisele kuulub 5 kuud ja 27 päeva vangistust. KarS § 65 lg.2 alusel suurendatud uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise, s.o. 02.09.2009.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 /kahe/ kuu ja 20 /kahekümne/ päeva vangistust võrra ja mõistetud liitkaristuseks 8 /kaheksa/ kuud ja 17 /seitseteist/ päeva vangistust. Kohaldades KarS 69 lg. 1 sätteid asendatud D.G `il e mõistetud 257 päevane vangistus üldkasuliku tööga, võttes arvesse seda, et ühele päevale vangistusele vastab kaks tundi üldkasulikku tööd, mõistetud lõplikuks karistuseks kokku 514 tundi üldkasulikku tööd. KarS 69 lg. 3 alusel määratud üldkasuliku töö tegemise tähtajaks 1 (üks) aasta. advokaat Juho Aule Süüdistatav I.F Kaitsja isikukood: xxx, rahvuselt venelane, kodakondsuseta, emakeel: vene keel, kesk-eriharidusega, vabaabielus, ülalpidamisel 1 alaealine laps, ei tööta, elab aadressil: xxx, viibib Vanglas; KrMS § 217 korras kinni peetud 04.02.2010.a. – 05.02.2010.a., 24.02.2010.a., alates 26.02.2010.a. kohaldatud tõkend vahistamine; varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, neist viimasel korral: 02.11.2010.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg.2 p.7,9 ja KarS § 349 järgi, KarS § 64 lg.1 alusel mõistetud liitkaristus kuritegude kogumi eest, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega ning lõplikuks liitkaristuseks kuritegude kogumi eest mõistetud 1 /üks/ aasta vangistust. Karistuse kandmise alguseks loetud tema kinnipidamise päev, s.o. 24.02.2010.a.. Kohaldades KarS § 68 lg.1 sätteid loetud karistusest ära kantuks eelvangistuses viibitud ajavahemikud 08.12.2009.a. – 09.12.2009.a., 16.01.2010.a. – 17.01.2010.a., 04.02.2010.a. – 05.02.2010.a., 24.02.2010.a. - 01.11.2010.a., seega kokku 8 kuud ja 13 päeva. Alates kohtuotsuse kuulutamise päevast s.o 02. novembrist 2010.a. oli I.F `il ärakandmata karistust 3 /kolm/ kuud ja 17 /seitseteist/ päeva. advokaat ML RESOLUTSIOON 1. Aleksei JAKOVLEV süüdistuses KarS § 209 lg.2 p.1,

§ 25lg.2 järgi 2 õigeks mõista.

1. Tõkend – vahistamine - süüdistatava Aleksei Jakovlev`i suhtes tühistada. Ning vabastada Aleksei Jakovlev vahi alt kohtu saalis.
2. D.G süüdistuses KarS § 209 lg.2 p.1,

§ 25lg.2 järgi õigeks mõista.

1. Tõkend – elukohast lahkumise keeld süüdistatava D.G ` tühistada. i suhtes
2. I.F süüdistuses KarS § 209 lg.2 p.1,

§ 25lg.2 järgi õigeks mõista.

1. Tõkend – vahistamine - süüdistatava I.F-i suhtes tühistada. Kuid I.F jääb vahi alla edasi, sest kannab 02.11.2010.a. Harju Maakohtu poolt mõistetud 1 aastast vangistust.
2. Asitõendina antud kriminaalasjas olev CD-plaat, mis asub kriminaalasja materjalide hulgas, jätta kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde.
3. KrMS § 181 alusel hüvitada Aleksei Jakovlev`ile viimase poolt kantud õigusabikulud summas 14400.-EEK-i (neliteist tuhat nelisada krooni).
4. Kohtukulud jätta riigi kanda.
5. Õigeksmõistetul on õigus nõuda talle kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse pool, kes soovib käesolevat otsust vaidlustada apellatsiooni korras on kohustatud sellest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale kirjalikult teatama 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kaudu. Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst kantseleis kättesaadav maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovi teatamisest alates viieteistkümne päeva jooksul. SÜÜDISTUSE SISU Aleksei JAKOVLEV - i süüdistatakse selles, et tema 04.02.2010.a. kella 14.00 paiku grupis koos I.F-i ja D.G-ga püüdsid , xxxasuvas autorendifirmas F AS rentida Swedbank Liising AS-ile kuuluvat ja F AS-i kasutuses olevat sõiduautot Opel Astra, reg. nr xxx, kavatsetuseta nimetatud sõidukit tagastada, seega saada tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu 200 000 krooni ulatuses, kuid kuritegu jäi nende 3 tahtest olenemata lõpuni viimata, kuna peeti nad pärast rendilepingu sõlmimist politsei poolt kinni. Seega Aleksei Jakovlev, varem varguse toime pannud isikuna, pani toime varalise kasu saamise katse tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, mis on toime pandud grupi poolt, see on pani toime KarS § 209 lg. 2 p. 1,

§ 25lg.

2 kvalifitseeritud kuriteo. D.G- it süüdistatakse selles, et tema, varem varguse toime pannud isikuna, 04.02.2010.a. kella 14.00 paiku grupis koos I.F-i ja Aleksei Jakovleviga püüdsid s, xxx asuvas autorendifirmas F AS rentida Swedbank Liising AS-ile kuuluvat ja F AS-i kasutuses olevat sõiduautot Opel Astra, reg. nr xxx, kavatsetuseta nimetatud sõidukit tagastada, seega saada tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu 200 000 krooni ulatuses, kuid kuritegu jäi nende tahtest olenemata lõpuni viimata, kuna peeti nad pärast rendilepingu sõlmimist politsei poolt kinni. Seega D.G , varem varguse toime pannud isikuna, pani toime varalise kasu saamise katse tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, mis on toime pandud grupi poolt, see on pani toime KarS § 209 lg. 2 p. 1,

§ 25lg.

2 kvalifitseeritud kuriteo. I.F süüdistatakse selles, et tema, isikuna, kes on varem toime pannud varguse, 04.02.2010.a. kella 14.00 paiku grupis koos D.G ja Aleksei Jakovleviga püüdsid s, xxx asuvas autorendifirmas F AS rentida Swedbank Liising AS-ile kuuluvat ja F AS-i kasutuses olevat sõiduautot Opel Astra, reg. nr xxx, kavatsetuseta nimetatud sõidukit tagastada, seega saada tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu 200 000 krooni ulatuses, kuid kuritegu jäi nende tahtest olenemata lõpuni viimata, kuna peeti nad pärast rendilepingu sõlmimist politsei poolt kinni. Seega I.F, varem varguse toime pannud isikuna, pani toime varalise kasu saamise katse tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, mis on toime pandud grupi poolt, see on pani toime KarS § 209 lg. 2 p. 1,

§ 25lg.

2 kvalifitseeritud kuriteo. KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohtuistungil süüdistatavana üle kuulatud Aleksei Jakovlev seletas, et nii süüdistusakti kui ka süüdistuse sisu on temale aru saadav. KarS § 209 lg. 2 p. 1,

§ 25lg.

2 järgi temale inkrimineeritava kuriteo toime panemises ta ennast süüdi ei tunnistanud. Andes kohtuistungil ütlusi selle kohta, et veebruari alguses 2010.a., kui ta läks I.F-i ja D.G-ga autot rentima, siis enne seda ta D.G ei tundnud. Temal oli ka sõiduautot vaja. Ei soovinud kindlat mudelit, midagi konkreetset ei olnud. Tema jaoks polnud vahet, kes alla kirjutab. Helistas I.F-ile ettepanekuga võtta auto rendile, sest temal endal pole juhilube. Ei teadnud, kuidas lepingud vormistatakse. Tema põhimõtteliselt valis auto välja. Auto eest ei jõudnud keegi maksta. Tol hetkel oli kogu summa tema käes. Enne politsei tulekut jõudis raha üle lugeda, kuid seda summat rendifirma töötajale üle anda ei jõudnud. Peale kohtuistungil köitest I lk 73 alt 21. rida kahe lause „Mina võtsin taskust välja raha (mul oli kaasas veidi rohkem kui 4000 krooni), lugesin sellest summas vajaliku summa ja panin firma töötaja lauale. Kohe pärast seda tungisid kabinetti politseinikud ja meid kolme peeti kinni ja viidi politseisse.“ avaldamist süüdistatav Aleksei Jakovlev andis ütlusi, et luges raha laua kohal, tõstes kupüüre laua peale. Jõudis alles raha üle lugeda, kavatses selle raha anda D.G-le, et ta 4 saaks lõpetada formaalsused lepingu sõlmimiseks. Kui laua juures raha luges, siis olid laua juures tema ja tema kõrval D.G. Süüdistatav lisas viimase sõna käigus, et ta on korduvalt kriminaalkorras karistatud, kuid peale viimast karistust tal ei ole tekkinud mõtteid rikkuda seadust. Isegi olles katseajal oleks olnud rumal midagi toime panna ja ta ei ole seda teinud. Kaitsja Sven Sillar asus seisukohale, et talle tundub, et prokurör on võtnud ülesande, mille täitmisega ta ei saa hakkama. Prokurör tahab tõendada, et Jakovlev võttis auto rendile ilma kavatsuseta seda tagastada. Peaks tõendama subjektiivse külje. Kannatanu ega tunnistaja ei kinnita subjektiivset külge. Süüdistatava ütlused ei ole kohtukõlblikud. Taotleb Jakovlevi õigeksmõistmist, sest süüdistus on põhjendamata. Kaitsja lisas kohtulike vaidluste käigus, et kriminaalasja kohtulikus menetluses ei ole leidnud süüdistusaktis püstitatud süüdistusversioon tõendamist. Selles kriminaalasjas on 2 olulist õiguslikku küsimust. Esmalt materiaalõiguslik probleem, kas Aleksei Jakovlevile etteheidetud kuritegu – ehk siis kelmus –jõudis katse staadiumi KarS § 25 lg 2 mõttes? Õiguslik probleem seisneb kuriteokatse alguse määratlemises. Nimelt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Süüdistuse kohaselt inkrimineeritakse süüdistatavale seda, et ta püüdis rendifirmast rentida sõiduautot, kavatsuseta nimetatud sõidukit tagastada, kuid kuritegu jäi tema tahtest olenemata lõpuni viimata, kuna peeti pärast rendilepingu sõlmimist politsei poolt kinni. Riigikohus on lahendis 3-1-1-17-03 konkreetselt selgitanud, millisest ajamomendist on õiguslikus mõttes tegemist juba süüteokatsega. Selles lahendis on selgitatud piiri tõmbamist süüteo ettevalmistamise ja süüteokatse vahele. Riigikohus sedastas: Seega on esmatähtis välja selgitada täideviija süüteo toimepanemise plaan. Objektiivseid hindamiskriteeriume tuleb aga kasutada, määratlemaks, kuivõrd on täideviija plaan ellu viidud, et saaks rääkida vahetust süüteo alustamisest. Süüteo vahetu alustamise kriteerium nõuab, et isik peab vahetult alustama kuriteokoosseisu elluviivat tegevust. Kui isikul on kuriteokoosseisu elluviimise alustamiseks vaja veel üht või mitut käitumisakti, on täideviija oma tegevusega veel ettevalmistamisstaadiumis. On loogiline, et sõiduauto väljapetmise, kui kelmuse, eelduseks on sõiduki saamine oma valdusesse. Kohtumenetluses on tõendatud, et D.G kirjutas alla rendilepingule. Samas kinnitas kannatanust rendifirma esindaja, et lepingus ei olnud D.G-ga jõutud kokkuleppele vähemalt rendilepingu kahes olulises tingimuses – rendi kestvuses ning tagatisraha suuruses. Neid olulisi asjaolusid leping ei sisalda. Samuti ei esitanud rendifirma D.G-le veel arvet renditasu maksmiseks, ei saadud D.G-lt rendimakset, ei näidatud D.G-le, millise auto ta rendile võtab ega antud üle auto võtmeid ning samuti ei antud D.G-le üle sõiduki valdust. Seega oli D.G vajalik teha veel vähemalt 4 käitumisakti, et hakata teostama väidetavat kuriteoplaani. Esmalt pidanuks ta saavutama rendileandjaga kokkuleppe kõigis rendilepingu olulistes tingimustes. Teiseks pidanuks ta tasuma rendilepingujärgse makse. Kolmandaks pidanuks ta saama rendileandjalt sõiduki võtmed. Ning neljandaks pidanuks ta enda valdusesse saama rendiobjekti. Pärast kirjeldatud nelja käitumisakti võinuks õiguslikus mõttes rääkida sellest, et kuritegu on jõudnud katsestaadiumi. Kuni neid kirjeldatud käitumisakte ei olnud aga sooritatud, oli õiguslikus mõttes tegemist üksnes kuriteo ettevalmistamisstaadiumiga, mida kehtiv seadus ei loe aga üldse kriminaalkorras karistatavaks teoks. Seega, isegi, kui süüdistatavatel olnuks tõsikindel tahtlus rendisõiduki väljapetmiseks, ei jõudnud süüdistatavate tegevus kriminaalkorras karistatavasse staadiumi. Tegemist oli üksnes õiguslikult lubatava kuriteo ettevalmistamisstaadiumiga. Aleksei Jakovlev kuulub seega õigeks mõistmisele. Aga nagu eelnevalt sai öeldud, on selles kriminaalasjas tõusetunud ka oluline menetlusõiguslik küsimus, mille võiks formuleerida umbes nii: Kas kohtukõlbulike tõenditega on leidnud tuvastamist süüdistusversioon, et Jakovlev ja tema kaassüüdistatavad soovisid rendifirmalt välja petta sõiduautot? Eeluurimisel andsid kaassüüdistavad I.F ja D.G ütlusi selle kohta, et neil oli süüdistuseversiooniga ühtiv kuritegelik soov. Kohtuistungil selgitasid kohtualused, et 5 eeluurimisel antud ütlused ei vasta tegelikkusele. Kohtualused põhjendasid valeütluste andmist kriminaalasja menetlejapoolse psühholoogilise survega. Juba eeluurimise ajal tegid viidatud kohtualused menetlejale avaldused selle kohta, et nad ütlevad eeluurimisel antud ütlustest lahti. Jakovlev on nii eeluurimisel, kui ka kohtumenetluses andnud ühetaolisi ütlusi – tema ei ole talle inkrimineeritud tegu toime pannud. Kelmuse plaani pole kunagi olnud. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole kriminaalasjas reeglina tõendiks süüdistatava eeluurimisel antud ütlused. Eeluurimisel antud ütlused abistavad kohtumõistjat üksnes kohtus antud ütluste tõepärasuse hindamisel. Kehtiv kohtupraktika taunib olukorda, kus süüdistatav muudab kohtus kardinaalselt eeluurimisel antud ütlusi ning on sidunud selle n.ö. menetlusliku sanktsiooniga. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et selline süüdistatava mittejärjekindel tegevus toob kaasa usaldusekaotuse tõendiallika suhtes. Kohtuusalduse kaotanud tõendiallikas ei saa oma ütlustega tekitada kohtukõlbulikku tõendit. Olukorras, kus isik ei suuda veenvalt põhjendada eeluurimisel antud ütluste muutmist, tuleb õiguslikult lähtuda sellest, et vastavat tõendit – süüdistatava ütlust – ei olegi olemas. Kohtuistungil avaldatud telefonikõnede pealtkuulamisest ei nähtu, et süüdistatavatel olnuks soov rendileandjalt sõiduk välja petta. Roppuste vahelisest tekstist jääb kõlama üksnes arusaam, et kaassüüdistatavad väga kahetsevad, et nad andsid kaassüüdistatavat Jakovlevi koormavaid valeütlusi ning nad otsisid võimalust tehtud vea parandamiseks. Seega ainsaks tõendiks, millest nähtub süüdistatavate eesmärk sõiduki rentimisel on Jakovlevi, kui süüdistatava ütlused. Muid kohtukõlbulikke tõendeid asjas kogutud ei ole. Seega on tõenditega jäänud kinnitamata süüdistusversioon ning Aleksei Jakovlev kuulub õigeks mõistmisele. Kohtuistungil süüdistatavana üle kuulatud D.G seletas, et nii süüdistusakti kui ka süüdistuse sisu on temale aru saadav. KarS § 209 lg. 2 p. 1,

§ 25lg.

2 järgi temale inkrimineeritava kuriteo toime panemises ta ennast süüdi ei tunnistanud. Andes kohtuistungil ütlusi selle kohta, et ta ei ole süüdistuses kirjeldatud tegu toime pannud. Tema nimi sattus rendilepingule kuna andis dokumendi. Andis dokumendi kuna tahtis enda nimele vormistada auto. Autot oli vaja asjaajamiseks, tal oli poeg hukkunud, vaja oli käia kalmistul. Peale kohtuistungil köitest I lk 26 ütluste tõlkest esimese lause „Minule esitatud kahtlustuse sisu kohta selgitan, et üleeile, 02.02.2010.a. mulle mobiiltelefonile (selle number xxx) helistas minu elukaaslase vend I.F ja ütles, et inimene tegi talle ettepaneku võtta firmast rendile oma nimele auto, anda see auto sellele inimesele, teenuse eest aga saada sellelt inimeselt mingi raha.“ avaldamist, andis süüdistatav ütlusi selle kohta, et operatiivtöötajad sundisid teda nii rääkima, et nad teavad, et Aleksei tegeleb sellega ja tema läheb selle eest istuma. Operatiivtöötajad ütlesid talle, et peab istuma minema sest vormistas auto enda nimele ja pidi selle kellelegi teisele üle andma. Juhiluba tal ei ole, kehtivus on lõppenud 2006.a. Auto rentimiseks andis dokumendi selles firmas, ei tea, mis firma nimi oli. Firma leidis telefoni teel. Numbri sai infost. Peale kohtuistungil köitest I lk 26 ülevalt rida nr. 14 lause „Lisaks ütles Igor mulle, et rendifirmasse läheme me kolmekesi: Aleksei ise, kes valib ka sobiva auto, Igor, kellel erinevalt minust on olemas juhiload ja mina, kes ma pean allkirjastama rendilepingu.“ avaldamist, andis süüdistatav ütlusi selle kohta, et uurimise ajal mõeldi palju igasugust välja. Enamasti operatiivtöötajate poolt. Auto rendi eest raha pidi maksma tema. Ei jõudnud maksta. Peale kohtuistungil köitest I lk 27 alt rida nr. 13 kahe lause „Kuni ma täitsin lepingu blanketti, luges Aleksei vajaliku summa ja ladus raha firma töötaja lauale. Selleks hetkeks, kui ma olin lõpetanud blanketi täitmise, oli Aleksei lauale pannud vajaliku summa.“ avaldamist, andis süüdistatav ütlusi selle kohta, et Aleksei pidi andma raha temale ja tema pidi maksma. Sinna sõites leppisid, et maksavad pooleks, sest kui vormistas auto enda nimele, pidi ka tema maksma. Alekseil oli ka vaja autot, et Paldiskis käia. 6 Tema läks algul üksi sisse, andis ID-kaardi, juhilube ei olnud. Nad ütlesid, et nii ei saa autot vormistada, vaja on juhiluba. Küsis juhiluba Igorilt. Seal öeldi, et põhimõtteliselt nii saab teha. Igor oli nendega kaasas, sest Igoril oli juhiluba, temal polnud. Teda pidi Igor aitama autot kasutada. Tahtsid autot rentida kolmeks ööpäevaks. Tal oli plaanis pärast auto kättesaamist sõita surnuaiale, enne seda olid just poja matused. Tütar elab tal Lätis, mõtles ta koju viia. Tal oli plaan auto tagastada rendifirmale. Peale kohtuistungil köitest I lk 27 ülalt

1. realt ühe lause „Saanud Alekseilt raha, pidime meie temale auto andma, järgmisel päeval aga tegema politseisse avalduse selle kohta, et meilt varastati auto ära.“ avaldamist, andis süüdistatav ütlusi selle kohta, et uskuda tuleb seda, mida täna räägib, sest eeluurimisel rääkisid operatiivtöötajad igasugust, Aleksei vastu. Kirjutas protokollile alla, et märkusi tal ei ole, on protokolli läbi lugenud, sellega nõus, kuna operatiivtöötajad ütlesid, et kui alla kirjutab, lasevad nad ta vabaks, seepärast kirjutas alla. Telefoni teel leidsid selle auto. Numbrid leidsid infost, kes täpselt helistas, ei tea. Nemad need olid tema, Igor ja Aleksei. Lihtsalt oli autot vaja, ei millegi järgi ei valinud välja. Helistasid mitmesse firmasse enne kui auto leidsid, ei oska öelda täpselt, kui mitmesse. Ainult selles firmas pakuti autosid. Selle eest, et auto enda nimele vormistas, aga andis kasutada Alekseile, Aleksei talle mingit tasu ei lubanud. Peale kohtuistungil köitest I lk 27 ülalt
2. realt kahe lause „Kuni jalutasime, Aleksei kinnitas minu juuresolekul, et selle eest, et meie Igoriga vormistame oma nimele auto rendi, auto enda aga anname temale, maksab ta meile 5000,00 krooni. Raha lubas anda meile kohe täna, kuid hiljem, mitte kohe pärast rendilepingu vormistamist.“ avaldamist, andis süüdistatav ütlusi selle kohta, et eeluurimisel on andnud selliseid ütlusi, et Aleksei lubas talle selle teenuse eest 5000,00 krooni, kuna operatiivtöötajad käskisid nii öelda. Teda ei ole kuidagi mõjutatud oma ütlusi muutma. I.F-iga on tuttav selliselt, et tal on poeg, kes on temaga sugulane. Ta elab koos I.F-i õega. Igoril oli tarvis autot tööasjus. I.F ei andnud rendilepingu vormistamiseks temale raha ega pidanud andma. I.F ei ole andnud temale mingid korraldusi, mis rendilepingu alusel saadud autoga edasi teha. Süüdistatav lisas viimase sõna käigus, et neil ei olnud mingit kuriteo tahtlust ja palub neid õigeks mõista. Kaitsja Juho Aule asus seisukohale, et süüdistus ei ole põhjendatud ja ei ole leidnud tõendamist. Kaitsja lisas kohtulike vaidluste käigus, et D.G süüdistatakse selles, et tema 04.02.2010.a. grupis koos I.F-i ja Aleksei Jakovleviga püüdsid s, xxxa asuvas autorendifirmas F AS rentida Swedbank Liising AS kuuluvat ja F AS kasutuses olevat sõiduautot Opel Astra, reg. nr xxx, kavatsuseta nimetatud sõidukit tagastada, seega saada tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu 200000 kr. ulatuses, kuid tegelikult jäi kuritegu nende tahtest olenemata lõpuni viimata, kuna nad peeti pärast rendilepingu sõlmimist politsei poolt kinni. D.G poolt toimepandu on kvalifitseeritud KarS § 209 lg. 2 p. 1,

§ 25lg.

2 järgi. D.G ei tunnista end süüdi kavatsuses mitte tagastada renditud autot. Kohtuliku uurimise käigus ei ole kogutud küllaldaselt tõendeid D.G süü kinnitamiseks. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Seda ei ole D.G suhtes tõendatud. Kuritegu oleks toime pandud kaudse tahtlusega kui D.G oleks pidanud võimalikuks süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist või möönaks seda. Sellised andmed meil puuduvad. Kriminaalasja materjalide järgi peaksid D.G süüd tõendama I.F-i avaldus ( kd. I tl 100 ) ja D.G avaldus ( kd I tl. 98 ), aga nendes avalduses nad eitavad kuriteo toimepanemise kavatsust. 7 Tunnistaja SB ja kannatanu RV ütlustest on näha, et neil olid kahtlused antud inimeste suhtes ja arvasid, et nad võivad renditud autot mitte tagastada. Mingeid kindlaid tõendeid kohtualuste soovist sooritada kuritegu neil ei olnud. Tõenditeks on loetud ka jälitusprotokollid, kuid nende kuulamisel selgus, et külluslikult vandesõnade pikitud jutuajamistest ei saa teha järeldust, kas kuritegu pandi toime nende poolt või mitte või räägiti üldiselt olukorrast, millesse nad olid sattunud. Vastavalt KrMS § 15 lg 1 maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Eeltoodu alusel palub kaitsja D.G mõista õigeks talle esitatud süüdistuses. Kohtuistungil süüdistatavana üle kuulatud I.F seletas, et nii süüdistusakti kui ka süüdistuse sisu on temale aru saadav. KarS § 209 lg. 2 p. 1,

§ 25lg.

2 järgi temale inkrimineeritava kuriteo toime panemises ta ennast süüdi ei tunnistanud. Andes kohtuistungil ütlusi selle kohta, et neil kõigil oli põhimõtteliselt vaja autot, Alekseil, temal ja Aleksandril. Peale kohtuistungil köitest I lk 51 ülalt

1. realt viie lause „Selgus, et nad ootavad mind: Aleksei ütles mulle, et juba vilistas minu akende all, mind välja kutsudes, sest tal on minule ettepanek. Pärast küsis, kas mul load on (see tähendab autojuhiload). Ma vastasin, et on. Siis Aleksei selgitas mulle ettepanekut, mille nimel ta minu juurde tuli. Aleksei ütles, et on vaja võtta oma nimele rendile sõiduauto, pärast toimetada see sinna, kuhu öeldakse ja saada selle eest 5000 krooni.“ avaldamist, andis süüdistatav ütlusi selle kohta, et kirjutas kõik operatiivtöötajate dikteerimise all, kartis vanglasse sattuda. Kahetseb seda, et nii Aleksei peale rääkis. Rendi vormistas oma nimele just Aleksandr, mitte tema või Aleksei, sest temal polnud ID-kaarti, seal oli seda vaja, seepärast hakkas Aleksandr vormistama enda nimele, õigemini tahtis, tahtsid vormistada tema nimele. Peale kohtuistungil köitest I lk 51 alt
2. realt kahe lause „Ma nõustusin, kuid auto rentimist ma oma nimele vormistada ei tahtnud, ma ei tahtnud, et pärast see tagastamata auto minu peal „ripuks“. Valjusti ma seda ei öelnud, kuid juba siis mõtlesin, et kaasan sellesse asja oma sõbra D.G, kes elab koos minu lihase õega.“ avaldamist, andis süüdistatav ütlusi selle kohta, et andis eeluurimisel teistsuguseid ütlusi kui praegu, sest oli sunnitud, kartis väga vanglat, oli šokis. Pärast rendilevõtmist oli plaan autoga ajada oma asju, otsida tööd, Aleksandril oli vaja viia tütar Lätti. Ja muidugi tagastada auto pärast. Peale kohtuistungil köitest I lk 53 ülevalt
3. realt kahe lause „ Aleksei autos oli magnetofon sisse lülitatud, küllaltki valjusti mängis muusika, seepärast ei kuulnud ma küllaldaselt hästi, millest räägivad omavahel auto tagaistmel istuvad D.G ja A. Jakovlev, kuid kuulsin, et jutt käib eelseisvast „üritusest“ ja kuulsin A. Jakovlevi fraasi katkendit, adresseeritud tema poolt D.G-le: „…lihtsalt kutsud politsei…“ avaldamist, andis süüdistatav ütlusi selle kohta, et selle ta lisas enda poolt. Teda hirmutati nii ära, hakkas asju välja mõtlema. Kardab vanglat ja sellega hirmutati. Kartis ähvardust, sest talle öeldi, et nagunii saab pool aastat sanktsiooni, Jakovlevil on juba 20 episoodi, veel üks ei ole liigne. Sobiva auto leidsid infost. Ei mäleta enam, kes helistas. Kinnipidamisel temalt äravõetud kahest mobiiltelefonist oli üks tema – №kia ja Samsung oli sõbra oma. Lasnamäe sõbra oma. Peale kohtuistungil köitest I lk 53 kahe viimase lause - Küsimus kahtlustatavale: „Eile, teie kinnipidamise hetkeks, oli teile kaks mobiiltelefoni, milline neist on teie oma ja kellele kuulub teine telefon?“ I.F-i vastus: „Minu telefoni marki „Samsung“, teine telefon aga „№kia“, see on Saša telefon, kuid selles on minu kõnekaart.“ - avaldamist, andis süüdistatav ütlusi selle kohta, et annab praegu teistsuguseid ütlusi, kuna siis oli segaduses, šokis. Tema telefon on №kia. Samsung on Aleksei oma, elab Härma tänaval, Punases külas. Perekonnanime ei tea. Aleksei telefon oli tema käes, kuna Aleksei oli raha võlgu, jättis pandiks telefoni. Jakovlevil ei olnud mingit rolli auto rentimise juures. Ta oli kaasas, sest tal oli vaja ka oma asju ajada. Tema ei näinud, kes auto rendile võtmiseks raha maksis. 8 Peale kohtuistungil köitest I lk 53 alt
4. realt kolme lause „Just sel hetkel, kui mina sisenesin, kirjutas Saša alla rendilepingule, aga A. Jakovlev seisis sama laua juures ja luges välja rahakupüüre, pani neid firma töötaja lauale. Kabinetti sisenedes ma kuulsin, kuidas firma töötaja ütles vene keeles Sašale, et renditava sõiduauto tagatis moodustab 2600 krooni. Ühesõnaga, Saša kirjutas lepingule alla, A. Jakovlev andis firma töötajale üle nõutud summa, kohe pärast mida tormasid kabinetti politseinikud ja meid kõiki kolme peeti kinni ja viidi ära politseisse. “ avaldamist, andis süüdistatav ütlusi selle kohta, et raha oli laual. Praegu ei mäleta, kuidas oli, ikka aasta on möödas. Jakovleviga tunnevad kooliajast, on tuttavad lihtsalt. Tema oli õues, kui D.G kirjutas alla rendilepingule. Suitsetas seal koos Alekseiga. Kinnitab kohtus antud ütlusi selle kohta, et tuli ruumi, kui leping oli allkirjastatud ja raha oli laua peal. Ei saanud aru, kui suur rahasumma laual oli. Hetkel, kui tema sisenes, siis firma töötaja, kes sõlmis lepingu, nõudis D.G-lt juhiluba. Juhiloa esitas tema. Süüdistatav palus viimases sõnas teda õigeks mõista, kuigi ta andis esialgu valeütlusi Jakovlevi kohta, rääkis kohtus tõtt. Palub neid mõlemaid õigeks mõista. Kaitsja ML asus seisukohale, et süüdistus ei ole põhjendatud ja ei ole leidnud tõendamist. Kaitsja lisas kohtulike vaidluste käigus, et I.F süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse, 04.02.2010.a. kella 14.00 paiku grupis koos D.G-ga ja Aleksei Jakovleviga püüdsid s, xxxa asuvas autorendifirmas F AS rentida Swedbank Liising AS-le kuuluvat ja F AS kasutuses olevat sõiduautot Opel Astra reg xxx, kavatsetuseta nimetatud sõiduautot tagastada, seega saada tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu 200 000.- krooni ulatuses, kuid kuritegu jäi nende tahtest olenemata lõpuni viimata, kuna nad peeti pärast rendilepingu sõlmimist politsei poolt kinni. Kuritegu on kvalifitseeritud KarS § 209 lg. 2 p. 1,3 – 25 lg. 2 järgi – kelmuse katsena. I.F, D.G ja Aleksei Jakovlev end neile esitatud süüdistuses süüdi ei tunnista ning annavad ütlusi, et neil oli tarvis isiklikel põhjustel mõneks päevaks rentida autot ning seda otsisid mitmest autorendifirmast. Konkreetsesse firmasse tulid kolmekesi ning kuna nõuti lepingu sõlmimiseks nii ID kaarti kui ka juhilube, siis D.G andis oma ID kaardi, I.F temal olemasolevad juhiload ja allkirjastas lepingu D.G, Jakovlev luges lauale vajamineva renditasu. Lepingu kohaselt sõiduautot ja auto võtmeid neile ei antud, kuna nendega hakkas tegelema politsei. Kannatanu – rendifirma AS F esindaja RV on annab ütlusi, et talle tundus süüdistatavate soov autot rentida kuritegelik ja seetõttu tema info alusel teatas ÜH politseile ning pärast lepingu allkirjastamist D.G-ga hakkas meestega tegelema politsei. Viigandi arvamuse kohaselt ei olnud tegu heasoovliku auto rendi sooviga. KarS § 12 on süüteokoosseisu subjektiivseks tunnuseks tahtlus – kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. I.F oma tegevusega, et andis lepingu sõlmimiseks oma juhiload ei võinud kuidagi toime panna talle süüks arvatavat kelmuse katset ja karistusõiguslikult ei saa ka rääkida kuriteo katsest, kuna see pole millegagi tõendamist leidnud ja tsiviilõiguslikus mõttes jäi lepingu sõlmimine ka lõpule viimata, kuna lepingu sõlmimisega kaasnev sõiduauto ja auto võtmete üleandmine jäi teostamata, seega puudub ka kuriteo objektiivne külg. Riigikohtu otsuses 3-1-1-10-09 on öeldud, et isiku süüditunnistamises kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Antud juhtumi korral ei ole tõendamist leidnud ei ühine teoplaan ega I.F-i teopanus sellesse ning KRMS § 309 lg 2 järgi õigeks mõista, kuna kuritegu pole tõendamist leidnud. 9 Kohtuistungil andis kannatanu AS F esindaja RV ütlusi selle kohta, et on
5. veebruaril 2010.a. kokku puutunud süüdistatavatest I.F-iga ja D.G-ga . Kolmandat isikut mälu järgi ei suuda meenutada. AS-i F põhitegevus on autode renditeenuse pakkumine. Reklaam on internetis kodulehel, autodel ja osades infotelefonides. Kahe isikuga siit saalist kohtus seoses nende sooviga rentida sõiduautot Opel Astra. See soov edastati F AS-ile telefoni teel. 04.02.2010.a. hommikul tuli kõne numbrilt, milline on tema ütlustes kirjas, sooviga rentida auto. Esialgu küsiti, millised variandid on pakkuda. Küsiti Opel Astra kohta. Andis ülevaate olemasolevatest autodest, ka Opel Astra mudelitest. Sellega hetkel kõne lõppes. Mõne hetke pärast tuli kõne sooviga rentida Opel Astrat. Kuna eelmistel perioodidel on nad kogenud sarnaseid soove ja need on osutunud kuritegelikeks soovideks, siis sellest pakkumisest keeldusid. Täpsustab, et keeldusid pakkumast Opel Astra mudelit; oli enne pakkunud ka universaalmudelit. Tuli küsimus, kas ka universaalmudel ei ole vaba. Temal ei olnud soovi kõnet jätkata ja ütles, et ühtki Opel Astra masinat vaba ei ole. Samal ajal oli e – kirjavahetus, kus samadelt numbritelt, kust helistati, oli ka sama sooviga tulnud palju kõnesid ka teistesse firmadesse. Seoses tema infoga teistele firmadele, helistas talle ECRÜH ja seoses sellega, et tal oli sarnase juhtumi uurimine käsil, tegi ta ettepaneku informeerida sellest politseid ja kutsuda isikud AS F kontorisse, et selgitada nende tegelikke kavatsusi. Haaboja tema info järgi kontakteerus politseiga. Kokkuleppes Haabojaga kutsusid telefoni teel tagasi helistades need isikud, kes helistanud olid, autole järgi, öeldes, et auto on olemas. Leppisid aja kokku kella kaheks. Natuke enne kaht need isikud ka kontorisse tulid. Isikuid oli kolm. Opel Astra osas helistati mitu korda erinevatelt numbritelt, vähemalt kahelt numbrilt. Telefoni teel on seda raske aru saada, kas helistajad olid erinevad inimesed. Tema arvamuse järgi oli sama helistaja. Politsei esindajad olid vastavalt kokkuleppele selleks ajaks kohal, kui isikud kontorisse tulevad. Eesmärk oli tuvastada isikud, teha dokumentide koopiad ja veenduda nende õigustatud soovist autot rentida. See oli asja eesmärk. Nende eeldus, et tegemist ei ole niiöelda tavapärase sooviga autot rentida, põhines eelneval kogemusel ja infol, mis oli saadud teistelt autorendi firmadelt. Neist kolmest isikust soovis rendilepingut sõlmida D.G , ta esitas ainult IDkaardi, vaatamata sellele, et rendilepingu sõlmimiseks esitatav dokument on juhiluba. Küsis D.G-lt ka juhiluba, mida too väitis endal olevat, kuid mitte kaasas. Olukord lahenes tegelikult nii, et küsisid, kas on soov lisada lisajuht. I.F esitas oma juhiload. Mõlemale, I.F-ile ja D.G-le andsid teada, et rendilepingu sõlmimiseks, on vajalik IDkaart ja juhiluba. Mõlemal mõlemat dokumenti korraga esitada ei olnud. Nad tegid ettepaneku otsida inimene, kellel on need dokumendid olemas ja tulla hiljem tagasi. Oli näha, et see protsess võib väga pikaks venima hakata. Et saada rendileping allkirjastatuks, tegi ettepaneku ID-kaardi alusel D.G-le rendileping allkirjastada, vaatamata sellele, et juhiluba ei olnud. D.G allkirjastas lepingu. Tema mälu järgi võeti auto rendile kaheks päevaks. Kuid see lõpukuupäev on hetkel lepingus kajastamata seoses sellega, et kui oli teada ka tagatise summa, siis tegelikult nad oleksid seda soovinud 3 päevaks. See jäi allkirjastamise hetkel lahtiseks, kuna peale allkirja andmist politsei töötajad esitlesid end ja tegelesid nende isikutega edasi. Usub, et mäletab õieti, et raha maksja ei olnud D.G. See võis olla kas I.F või Jakovlev. Jääb hetkel kahtlevaks, kumb raha lauale pani. Oma 19-aastasele töökogemusele tuginedes võib öelda, et tema arusaamise järgi oli rendilepingu sõlmija rollis D.G ja isik, kes rääkis telefoniga nende ukse taga, oli Jakovlev. Asja koordineerijad olid pigem Jakovlev ja I.F, mitte D.G. Neil omavahel oli arutamist palju. Arutelud käisid nende kontori ukse taga. Uks avaneb otse õue, tänavale. Sellel on läbipaistev klaas. Arutelu nendeni ei jõudnud, kuid väga elav telefonivestlus ja arutelu ukse taga toimus. Kõik niiöelda probleemid ja küsimused, mis tekkisid kontoris, tundus, et arutati läbi kontorist väljas. 10 Kuna tehing reaalselt ei teostunud, siis varalist kahju F AS ei saanud. Opel Astra, mida rentida taheti hind võis subjektiivsel hinnangul vahemikus 180 – 200 tuhat krooni. Nõue et autot saab rentida juhiloa alusel, tuleb nõudest, et kui autot on õigus kasutada, siis peab selleks olema juriidiline alus. Kannatanu esindaja märkis, et kohtuistungil avaldatud rendilepingul on alt teises (parempoolses) kastis tema allkiri. Allkirja juurde on kirjutatud „andis välja“, kuna rendileping on sõlmitud ja auto on välja antud selle poolt, kes alla kirjutas. Nagu ütles, reaalselt auto välja ei läinud. Kui oleks läinud, siis oleks sellega läinud D.G. Auto üleandmine toimub selliselt, et rendileping sõlmitakse, allkirjastatakse. Rendilepingul on ka auto ülevaatuse akt. Auto antakse üle võtmete valduse üleandmise teel. Rendilepingul isik paneb selle allkirja, millega ta nõustub rendilepingu tingimustega. Reaalne valdus antakse võtmete üleandmise teel. Käesoleval juhul nagu ta ütles, reaalselt autot üle ei antud. Ka võtmeid mitte. Lepingu viimane paremal nurgal olev lahter „võttis vastu“ tähendab seda, et kui auto tagastatakse, siis märgitakse auto vastuvõtnud isiku andmed ja allkiri. Rendilepingu sõlmimise hetkel toimub ka rendi eest tasumine. Ka allkirjastamine. Neid ei saa ajaliselt lahutada. Arvet ega kviitungit nad Jakovlevile ei andnud, sest sel hetkel, kui raha maksmine oli toimunud ja lahutamatult ka allkirja andmine oli toimunud, võttis asja toimetamise üle politsei. Rendilepingule ei ole numbrit pandud, kuna rendilepingu number ei ole kohustuslik. See sõltub sellest, millises järjekorras lepingud välja lähevad. Antud juhul on see täiesti valikuline. Rendilepingu ülevalt esimeses lahtris olev märge „väljastamise kuupäev 04.02.2010.a.“ näitab rendilepingu algust. Nagu ta ütles, oli kokkulepitud periood kaks päeva. Nagu ta ka ütles, oli rendilepingu lõpu kuupäev panemata, sest nende soov oli võib-olla siiski sõltuvalt koos tagatisega makstavast summast sõlmida seda kolmeks päevaks. Aga enne lõppes protsess politseitöötajate poolt toimingu ülevõtmisega. Selles konkreetses lepingus ei olnud lepingu lõppkuupäeva hetkel määratud. Seda võib kaudselt määrata makstud summadega. Raha maksmiseks ei esitatud arvet, sest nagu ütles, oli lahtine, kas leping jääb 2 või 3 päevaks. Kui asi oleks läinud reaalselt auto üleandmiseni, siis oleks välja makstud. Autot ei antud rentnikule üle, sest protsess ei jõudnud lõpuni seoses sellega, et politseitöötajad võtsid asja käsitlemise üle. Neil oli oma kogemustele tuginedes tegemist mitte heasoovliku auto rendisooviga. Nende autofirmalt on eelnevalt nii rendiautot välja petetud. Ta ei ole sellist järeldust teinud, et Jakovlev on küsinud autode rentimise võimalust telefoni teel. Täiesti selgelt olid küsimused suunatud Opel Astra kohta. Sellist järeldust ei oska ta välja tuua, miks nad kolmekesi tulid autot rentima. D.G osa rendilepingu sõlmimisel seisneski täpselt rendilepingu sõlmimises ehk auto rendile võtmises. D.G esines rentnikuna. Ta hakkas rikkudes eeskirju sõlmima lepingut D.G ja teise isiku nimele, kui D.G puudus juhiluba sellepärast, et veenduda tema soovis auto rendileping sõlmida ja sellega auto rendile võtta. I.F-i koordineerija roll seisnes selles, et kõigile tekkinud küsimustele nii kontoris otseselt küsimustele vastuse saamiseks pöördus D.G kahe teise isiku poole. Mis oli näha tänaval toimuvast, siis nii telefonidega rääkimine kui ka visuaalselt arutelu oli kahe teise, Jakovlevi ja I.F-i poolt läbi viidud. Nende käitumises oli Tema jaoks kahtlane eelkõige konkreetse mudeli rentimise soov. Siis ilma igasuguse info soovita ei tagatiste, tingimuste ega hindade kohta ja arvestades kõnede hulka nii neile kui ka teistele rendifirmadele samadelt numbritelt kinnitas, et võiks öelda, et tegu oli paanilise sooviga just sel päeval konkreetset mudelit rentida. Lisab, et sellise sooviga ei ole tegu absoluutselt tavalise inimese autorendiprotsessiga. Mälu järgi saab öelda palju raha maksti. See summa peaks olema 2 x 590 krooni pluss 2500 krooni. Ütlustes on see kindlasti täpsemalt kirjas. 2500 on tagatis. Tema ei kuulnud, millest D.G, Aleksei Jakovlev ja I.F rääkisid. Jääb oma ütluse juurde, et kõik küsimused, mis tundusid tekkivat kontori ukse taga, siis visuaalses mõttes olid info edastajad I.F ja Jakovlev ja info ootaja ja vajaja oli D.G . Kõik, mis toimus kontoris, siis nii probleemid juhilubadega kui ka muud küsimused, mitu päeva – info tuli Jakovlevilt ja I.F-ilt. Info edastati D.G-le. 11 Tagatisraha summa ütles ta ise. On sellele juba vastanud, et protsess jäi lõpule viimata nii kviitungite kui ka kuupäeva kirjutamisega ja perioodi kirjutamisega. Politsei võttis asjaajamise enda kätte. Tema sai aru, et lepingus ei ole kõiki olulisi tingimusi kirja pandud, tähtaega, tagatist. Kohtuistungil andis tunnistaja SB ütlusi selle kohta, et on 04.02.2010.a. kõigi kolme süüdistatavaga kokku puutunud ettevõttes AS F , autorendifirmas. Isikud tulid sinna kolmekesi. Nemad olid seal sees kannatanuga koos. Isikud tulid kolmekesi sisse. Tunnistaja avaldas viidates D.G-le, et tegemist on isikuga, kes jäi hoonesse tuppa sisse ning vahialustele I.F-ile ja Aleksei Jakovlevile viidates avaldas, et tegemist on isikutega, kes läksid välja suitsu tegema. D.G esitas soovi rentida autot. Politsei kutsuti sellepärast, et sel ajal olid sagenenud juhtumised, kus rendist võeti auto ja tagasi ei toodud. Antud juhtum oli täpselt sarnane. Temale teatas kannatanu, et on selline kahtlus, et tahetakse autot välja petta. D.G avaldas soovi rentida masin ja esitas isikut tõendava dokumendi. Kuna tal juhilube esitada ei olnud, siis juhiloa esitas I.F. Raha kogu selle asja eest maksis Jakovlev. Isikute vahel toimus ka omavahelist arutelu ja nõupidamist, omavahel nad suhtlesid, aga mida täpselt, ei oska öelda. Suhtlemine seisnes selles, et nad arutasid omavahel ja pidasid nõu. Täpselt ei mäleta, mitu korda nad omavahel nõu pidasid. Rohkem kui üks kord. Politsei sekkus sel hetkel, kui maksti raha ja kirjutati alla allkirjad. Allkirjad said lepingule pandud ja raha sai makstud. Kohus kuulanud üle süüdistatavad, kannatanu esindaja, tunnistaja, uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leidis järgmist. Tõendamist ei ole leidnud, et süüdistatavad Aleksei Jakovlev, I.F ja D.G seega isikute grupis oleksid 04.02.2010.a. kella 14.00 paiku püüdnud s, xxxasuvas autorendifirmas F AS rentida Swedbank Liising AS-ile kuuluvat ja F AS-i kasutuses olevat sõiduautot Opel Astra, reg. nr xxx, kavatsetuseta nimetatud sõidukit tagastada ning seega saada tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu 200 000 krooni ulatuses, kuid kuritegu jäi nende tahtest olenemata lõpuni viimata, kuna peeti nad pärast rendilepingu sõlmimist politsei poolt kinni.- seega tõendamist ei ole leidnud, et Aleksei Jakovlev, I.F ja D.G , varem varguse toime pannud isikutena, oleksid pannud toime varalise kasu saamise katse tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, mis on toime pandud grupi poolt, see on pannud toime KarS § 209 lg. 2 p. 1,

§ 25lg. 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ka süüdistatav Aleksei Jakovlev ise ei ole end temale Kar

S § 209 lg. 2 p. 1,

§ 25lg.

2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud, andes kohtuistungil ütlusi selle kohta, et veebruari alguses 2010.a., kui ta läks I.F-i ja D.G-ga autot rentima, siis enne seda ta D.G ei tundnud. Temal oli ka sõiduautot vaja. Ei soovinud kindlat mudelit, midagi konkreetset ei olnud. Tema jaoks polnud vahet, kes alla kirjutab. Helistas I.F-ile ettepanekuga võtta auto rendile, sest temal endal pole juhilube. Ei teadnud, kuidas lepingud vormistatakse. Tema põhimõtteliselt valis auto välja. Auto eest ei jõudnud keegi maksta. Tol hetkel oli kogu summa tema käes. Enne politsei tulekut jõudis raha üle lugeda, kuid seda summat rendifirma töötajale üle anda ei jõudnud. Süüdistatav lisas viimase sõna käigus, et ta on korduvalt kriminaalkorras karistatud, kuid peale viimast karistust tal ei ole tekkinud mõtteid rikkuda seadust. Isegi olles katseajal oleks olnud rumal midagi toime panna ja ta ei ole seda teinud. Ka süüdistatav D.G ise ei ole end temale KarS § 209 lg. 2 p. 1,

§ 25lg.

2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud, andes kohtuistungil ütlusi selle kohta, et ta ei ole süüdistuses kirjeldatud tegu toime pannud. Tema nimi sattus rendilepingule kuna andis dokumendi. Andis dokumendi kuna tahtis enda nimele 12 vormistada auto. Autot oli vaja asjaajamiseks, tal oli poeg hukkunud, vaja oli käia kalmistul. Tema läks algul üksi sisse, andis ID-kaardi, juhilube ei olnud. Nad ütlesid, et nii ei saa autot vormistada, vaja on juhiluba. Küsis juhiluba Igorilt. Seal öeldi, et põhimõtteliselt nii saab teha. Igor oli nendega kaasas, sest Igoril oli juhiluba, temal polnud. Teda pidi Igor aitama autot kasutada. Tahtsid autot rentida kolmeks ööpäevaks. Tal oli plaanis pärast auto kättesaamist sõita surnuaiale, enne seda olid just poja matused. Tütar elab tal Lätis, mõtles ta koju viia. Tal oli plaan auto tagastada rendifirmale. Teda ei ole kuidagi mõjutatud oma ütlusi muutma. I.F-iga on tuttav selliselt, et tal on poeg, kes on temaga sugulane. Ta elab koos I.F-i õega. Igoril oli tarvis autot tööasjus. I.F ei andnud rendilepingu vormistamiseks temale raha ega pidanud andma. I.F ei ole andnud temale mingid korraldusi, mis rendilepingu alusel saadud autoga edasi teha. Süüdistatav lisas viimase sõna käigus, et neil ei olnud mingit kuriteo tahtlust ja palub neid õigeks mõista. Ka süüdistatav I.F ise ei ole end temale KarS § 209 lg. 2 p. 1,

§ 25lg.

2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud, andes kohtuistungil ütlusi selle kohta, et neil kõigil oli põhimõtteliselt vaja autot, Alekseil, temal ja Aleksandril. Rendi vormistas oma nimele just Aleksandr, mitte tema või Aleksei, sest temal polnud ID-kaarti, seal oli seda vaja, seepärast hakkas Aleksandr vormistama enda nimele, õigemini tahtis, tahtsid vormistada tema nimele. Pärast rendilevõtmist oli plaan autoga ajada oma asju, otsida tööd, Aleksandril oli vaja viia tütar Lätti. Ja muidugi tagastada auto pärast. Hetkel, kui tema sisenes, siis firma töötaja, kes sõlmis lepingu, nõudis D.G-lt juhiluba. Juhiloa esitas tema. Süüdistatav palus viimases sõnas teda õigeks mõista, kuigi ta andis esialgu valeütlusi Jakovlevi kohta, rääkis kohtus tõtt. Palub neid mõlemaid õigeks mõista. Ka kannatanu AS F esindaja RV poolt kohtuistungil antud ütlustest ei nähtu, et Aleksei Jakovlev, I.F ja D.G oleksid saanud varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kannatanu esindaja kinnitas, et kuna tehing reaalselt ei teostunud, siis varalist kahju F AS ei saanud. Kannatanu esindaja kinnitas ka, et reaalselt auto AS F välja ei läinud. Kui oleks läinud, siis oleks sellega läinud D.G . Auto üleandmine toimub selliselt, et rendileping sõlmitakse, allkirjastatakse. Rendilepingul on ka auto ülevaatuse akt. Auto antakse üle võtmete valduse üleandmise teel. Rendilepingul isik paneb selle allkirja, millega ta nõustub rendilepingu tingimustega. Reaalne valdus antakse võtmete üleandmise teel. Käesoleval juhul reaalselt autot üle ei antud. Ka võtmeid mitte. Arvet ega kviitungit nad Jakovlevile ei andnud, sest sel hetkel, kui raha maksmine oli toimunud ja lahutamatult ka allkirja andmine oli toimunud, võttis asja toimetamise üle politsei. Konkreetses rendilepingus ei olnud lepingu lõppkuupäeva määratud. Autot ei antud rentnikule üle, sest protsess ei jõudnud lõpuni seoses sellega, et politseitöötajad võtsid asja käsitlemise üle. Ka tunnistaja SB poolt kohtuistungil antud ütlustest ei nähtu, et Aleksei Jakovlev, I.F ja D.G oleksid saanud varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kannatanu AS F esindaja RV ja tunnistaja SBütlustest on näha, et neil olid kahtlused süüdistatavate suhtes ja nad arvasid, et süüdistatavad võivad sõiduautot, mida süüdistatavad kavatsesid rentida, mitte tagastada. Kuid antud juhul on tegemist kannatanu esindaja ja tunnistaja poolsete oletustega, mitte mingeid kindlaid tõendeid selle kohta, et süüdistavad soovivad pettuse teel saada varalist kasu ning kavatsevad Swedbank Liising AS-ile kuuluvat ja F AS-i kasutuses olevat sõiduautot Opel Astra, reg. nr 014 mitte tagastada neil ei olnud. Rendilepingust 04. veebruarist 2010.a. (köide I lk. 4 – 4 pö.) on näha, et 04.02.2010.a. kell 14:00 on koostatud rendileping (ilma numbrita) sõiduauto Opel Astra registreerimisnumbriga xxx rentimiseks D.G-le päevamaksumusega 590,00 krooni. Sõiduauto volitatud juhiks on märgitud I.F . Leping on allkirjastatud rentija ja väljaandja poolt. Kuid konkreetsest rendilepingust ei nähtu see, et mitmeks päevaks on sõiduauto välja renditud ega ei ole ka rendilepingu lõppkuupäeva määratud. Tulenevalt KarS § 209 sätestatust on kelmuse puhul kaitstav õigushüve on vara. Kelmuse objektiivsed tunnused moodustab petmine, mille tulemusena kannatanu teeb 13 varakäsutuse ning saab varalist kahju, süüdlane aga varalist kasu. Petmine on tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine, mille tagajärjel teine inimene satub eksimusse. Tegelikud asjaolud ehk faktid on tõestatavad, st objektiivselt tuvastatavad sündmused, olukorrad või seisundid, mis puudutavad minevikku või olevikku ning mille tõesust on võimalik kas tõestada või ümber lükata. Kusjuures asjaolude moonutamisega on tegemist aga üksnes siis, kui tehingusse astujal puudub algusest peale kavatsus maksta. Tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine on petmine. See tähendab teise isiku kujutluse ehk intellektuaalse arusaama mõjutamist. Petmine aktiivse teo ehk tegevusega tähendab tegevust, mis teadvalt tekitab teises isikus väärkujutlust. Süüdlase tegu ehk petmine loob kannatanul tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse; kannatanu viiakse eksimusse. Varakästuse näol on tegemist ühenduslüliga kahe tunnuse, eksimuse ja varalise kahju vahel ning sellest tuleneb, et kelmus on enesekahjustusdelikt. Petetu ja seetõttu eksimusse sattunu on eksimuse kaudu tekitanud endale varalise kahju. Seega loob varakäsutus põhjusliku seose eksimuse ja varalise kahju vahele. Varakäsutuse näol on tegemist kirjutamata koosseisutunnusega, mille olemasolu on üldtunnustatud. Varakelmuse korral tähendab käsutusteadvuse puudumine ühtlasi varakäsutuse puudumist ning see välistab kelmuse koosseisu. Varalise kasu saamine tähendab positiivset muudatust süüdlase varalises seisus, seega mitte ainult näiteks tema rahalise seisu paranemist, vaid ka üldise varalise olukorra soodsamaks kujunemist ning varalise väärtusega võimalusi. Süüdlane peab saama varalist kasu nimelt sel viisil, mis seisneb kannatanule kahju tekitamises (kannatanu aktiva väheneb). Nii kasu kui kahju peavad mõlemad lähtuma varakäsutusest, kusjuures süüdlase varaline kasu tuleb kannatanu arvelt. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Lisaks sellele peab süüdlane looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega. Nagu eeltoodust on näha, puudus süüdistatavatel Aleksei Jakovlev ´il, I.F ´il ja D.G `il tahtlus koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Nad ei loonud teadvalt tegelikest asjaoludest ebaõiget ettekujutust, vaid kinnitasid ka kohtus, et neil oli kavatsus autorendifirmas F AS rentida Swedbank Liising AS-ile kuuluv ja F AS-i kasutuses olev sõiduauto Opel Astra, reg. nr xxx ning oli kavatsus ka nimetatud sõiduk rendilepingu lõppemisel ka autorendifirmale F AS tagastada. Kui oletada, et süüdistatavatel oli plaan saada pettuse teel varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, mis jäi nende tahtest olenemata lõpuni viimata, kuna nad peeti pärast rendilepingu sõlmimist politsei poolt kinni, siis esineb õiguslik probleem kuriteokatse alguse määratlemises. Nimelt sätestab KarS § 25 lg.2, et süüteokatse algab hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toime panemist. Süüdistuse kohaselt inkrimineeritakse süüdistatavatele seda, et nad püüdsid rendifirmast rentida sõiduautot, kavatsuseta nimetatud sõidukit tagastada, kuid kuritegu jäi nende tahtest olenemata lõpuni viimata, kuna nad peeti pärast rendilepingu sõlmimist politsei poolt kinni. Karistusseadustik ei tunnista teo toimepanemise erinevaid staadiume – ettevalmistamine ja katse – üheks, katse staadiumiks. Erinevalt kriminaalkoodeksist loeb karistusseadustik süüteo ettevalmistamise mittekaristatavaks. Kuna karistusseadustiku järgi saab karistada isikut, kelle tegu on jõudnud katse staadiumi, siis on oluline igal konkreetsel juhul määratleda katse algus. Katse algusmoment sõltub omakorda sellest, kas täideviija paneb süüteo toime ise, teist isikut ära kasutades või on tegemist kaastäideviijate poolt süüteo toimepanemisega. Riigikohus on lahendis 3-1-1-17-03 konkreetselt selgitanud, millisest ajamomendist on õiguslikus mõttes tegemist juba süüteokatsega. Selles lahendis on selgitatud piiri tõmbamist süüteo ettevalmistamise ja süüteokatse vahele. Riigikohus sedastas: 14 On loogiline, et sõiduauto väljapetmise, kui kelmuse, eelduseks on sõiduki saamine oma valdusesse. Kohtuistungil on tõendamist leidnud, et D.G kirjutas alla rendilepingule. Samas kinnitas kannatanu AS F esindaja RV, et rendilepingus ei olnud D.G-ga jõutud kokkuleppele vähemalt rendilepingu kahes olulises tingimuses – rendi kestvuses ning tagatisraha suuruses. Neid olulisi asjaolusid rendileping ei sisalda. Samuti ei esitanud rendifirma D.G-le arvet renditasu maksmiseks, rendifirma ei saanud D.G-lt rendimakset, rendifirma ei näidanud D.G-le autot millise viimane pidi rendile võtma ega andnud üle auto võtmeid ning samuti ei antud D.G-le üle sõiduki valdust. Seega oli D.G vajalik teha veel vähemalt 4 käitumisakti, et hakata teostama väidetavat kuriteoplaani. Esmalt pidanuks D.G saavutama rendileandjaga kokkuleppe kõigis rendilepingu olulistes tingimustes. Teiseks pidanuks D.G tasuma rendilepingujärgse makse. Kolmandaks pidanuks D.G saama rendileandjalt sõiduki võtmed. Ning neljandaks pidanuks D.G enda valdusesse saama rendiobjekti - sõiduauto. Pärast kirjeldatud nelja käitumisakti võinuks õiguslikus mõttes rääkida sellest, et kuritegu on jõudnud katse staadiumi. Kuni neid kirjeldatud käitumisakte ei olnud sooritatud, siis on õiguslikus mõttes tegemist üksnes kuriteo ettevalmistamisstaadiumiga, mida kehtiv seadus ei loe aga üldse kriminaalkorras karistatavaks teoks. Seega, isegi, kui süüdistatavatel olnuks tõsikindel tahtlus rendisõiduki väljapetmiseks, ei jõudnud süüdistatavate tegevus kriminaalkorras karistatavasse staadiumi. Tegemist oli üksnes õiguslikult lubatava kuriteo ettevalmistamisstaadiumiga. Süüdistatavad Aleksei Jakovlev, I.F ja D.G kuuluvad seega õigeks mõistmisele. Kohtueelsel uurimisel on andnud süüdistatavad I.F ja D.G ütlusi selle kohta, et neil oli plaanis saada pettuse teel varalist kasu. Kuid kohtuistungil selgitasid süüdistatavad I.F ja D.G , et eeluurimisel antud ütlused ei vasta tegelikkusele. Süüdistatavad põhjendasid valeütluste andmist kriminaalasja menetlejapoolse psühholoogilise survega. Juba kohtueelse uurimise ajal tegid süüdistatavad I.F ja D.G menetlejale avaldused selle kohta, et nad ütlevad eeluurimisel antud ütlustest lahti. D.G avaldus (köide I lk. 98 - 98 pö.), milline on koostatud 12.02.2010.a. ning adresseeritud uurija Irina Zujevale. I.F-i avaldus (köide I lk. 100 – 100 pö.), milline on koostatud 12.02.2010.a. ning adresseeritud uurija Irina Zujevale. Aleksei Jakovlev on nii kohtueelsel uurimisel, kui ka kohtuistungil andnud ühetaolisi ütlusi – tema ei ole talle inkrimineeritud tegu toime pannud. Kelmuse plaani pole kunagi olnud. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole kriminaalasjas reeglina tõendiks süüdistatava eeluurimisel antud ütlused. Eeluurimisel antud ütlused abistavad kohtumõistjat üksnes kohtus antud ütluste tõepärasuse hindamisel. Kehtiv kohtupraktika taunib olukorda, kus süüdistatav muudab kohtus kardinaalselt eeluurimisel antud ütlusi ning on sidunud selle n.ö. menetlusliku sanktsiooniga. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et selline süüdistatava mittejärjekindel tegevus toob kaasa usaldusekaotuse tõendiallika suhtes. Kohtuusalduse kaotanud tõendiallikas ei saa oma ütlustega tekitada kohtukõlbulikku tõendit. Olukorras, kus isik ei suuda veenvalt põhjendada eeluurimisel antud ütluste muutmist, tuleb õiguslikult lähtuda sellest, et vastavat tõendit – süüdistatava ütlust – ei olegi olemas. 15 Kohtuistungil avaldatud telefonikõnede pealtkuulamisest ei nähtu, et süüdistatavatel olnuks soov rendileandjalt sõiduk välja petta. Roppuste vahelisest tekstist jääb kõlama üksnes arusaam, et kaassüüdistatavad väga kahetsevad, et nad andsid kaassüüdistatavat Aleksei Jakovlevi koormavaid valeütlusi ning nad otsisid võimalust tehtud vea parandamiseks. Kõik kahtlused ja ebaselgused tuleb tõlgendada süüdistatavate kasuks. Eeltoodu alusel võttes ei ole tõendamist leidnud süüdistatavate Aleksei Jakovlev `i, I.F `i ja D.G `i poolt KarS § 209 lg. 2 p. 1,

§ 25lg.

2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ning nad tuleb selles süüdistuses nende käitumises süüteokoosseisu tunnuste puudumise tõttu õigeks mõista. Kohus juhindub KrMS §-dest 311; 312; 314; Kohtunik:/allkiri/ Koopia õige Kohtunik: 16