Obsah (12)

§ 337§ 175§ 9§ 33§ 45§ 34§ 64§ 69§ 289§ 61§ 291§ 185

1-08-16551 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. mai 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-08-16551 (08240102150) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Agu Tim

§ 337lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 24.

novembri 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-16551 muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Aleksei O.E-lt äravõetud sinist värvi teksapüksid, rohelist värvi jope ja botased tagastada Aleksei O.E-le kohtuotsuse jõustumisel. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Narva Esimene Advokaadibüroo OÜ kaudu 705.93 eurot, sealhulgas käibemaks 117.65 eurot advokaat Tatjana Massalinale tema poolt Aleksei O.E-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§ 175

lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista Aleksei O.E-lt menetluskulu, s.o kaitsja tasu advokaat Tatajana Massalina poolt osutatud õigusabi eest 705.93 eurot riigituludesse. Aleksei O.E tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „Aleksei O.E 108-16551 kohtukulud“. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Narva Esimene Advokaadibüroo OÜ kaudu 398.74 eurot, sealhulgas käibemaks 66.46 eurot advokaat Vladimir Rogulskile tema poolt O.E-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§ 175

lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista O.E-lt menetluskulu, s.o kaitsja tasu advokaat Vladimir Rogulski poolt osutatud õigusabi eest 398.74 eurot riigituludesse. O.E tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „O.E 1-0816551 kohtukulud“. 2 Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus Narva osakond kaudu 705.94 eurot, sealhulgas käibemaks 117.66 eurot advokaat Igor Beluginile tema poolt P.B-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§ 175

lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista P.B-lt menetluskulu, s.o kaitsja tasu advokaat Igor Belugini poolt osutatud õigusabi eest 705.94 eurot riigituludesse. P.B tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „P.B 1-08-16551 kohtukulud“. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
2. mail 2012 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. maist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. maist
6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 24.11.2011 otsusega tunnistati Aleksei O.E süüdi KarS § 114 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 11 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele Viru Maakohtu 26.01.2010 kohtuotsusega mõistetud karistus ning lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega mõisteti A. O.E-le liitkaristuseks 11 aastat vangistust. KarS § 74 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 18.12.2007 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 7 kuud ja 28 päeva võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 11 aastat 7 kuud ja 28 päeva vangistust. Sama otsusega tunnistati O.E süüdi KarS § 121 järgi ning talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. Samuti tunnistati O.E süüdi KarS § 257 järgi ning talle mõisteti karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti O.E-le liitkaristuseks kergema karistuse raskeima karistusega kaetuks lugemise teel 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele Viru Maakohtu 26.01.2010 kohtuotsusega mõistetud karistus ning Viru Maakohtu 08.06.2011 otsusega mõistetud karistus ning üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõisteti O.E-le lõplikuks liitkaristuseks 5 aastat vangistust. Sama otsusega tunnistati P.B süüdi KarS § 307 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust. Samuti tunnistati P.B süüdi KarS § 257 järgi ning karistuseks mõisteti 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti üksikkaristustest raskeima suurendamise teel P.B-le liitkaristuseks 2 aastat vangistust. 3 KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele Viru Maakohtu 24.03.2011 kohtuotsusega mõistetud karistus ja üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõisteti lõplikuks liitkaristuseks 3 aastat 5 kuud vangistust. Veel mõisteti sama kohtuotsusega A. O.E süüdistuses KarS § 263 p 1, 3, 4 järgi õigeks ning tunnistati K.P süüdi KarS § 307 lg 1 järgi. Nendes osades ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Maakohus arutas A. O.E-le esitatud süüdistust selles, et tema 04.07.2008 ööl vastu 05.07.2008, olles alkoholijoobes Narvas asuva „XXXX “ kooli juures ja kasutades tähtsusetut ajendit kui ettekäänet vägivalla kasutamiseks teise inimese suhtes, olles teadlik, et ta rikub ühiskonnas eeskirjadega sätestatud isikutevahelisi suhteid, peksis koos O.E-ga talle tundmatut M.G. käte ja jalgadega vastu pead ja keha. Seejärel, tegutsedes eesmärgiga M.G. tappa ja olles teadlik, et tekitab viimasele erilisi kannatusi, lõi M.G. rohkem kui 20 noahoopi pea, kõhu ja rinna piirkonda, tekitades talle hulgaliselt eluohtlikke vigastusi, sealhulgas läbiva torke-lõikehaava südame vigastuse ja sellele järgneva massiivse sisemise ja välise verejooksu, mille tulemusena kannatanu suri sündmuskohal. Oma tegudega rikkus A. O.E raskelt teiste inimeste rahu avalikus kohas, vägivallaga, relvana kasutatava esemega, isikute grupis, s.o pani toime KarS § 263 p-des 1, 3, 4 sätestatud kuriteo. Samuti pani A. O.E toime teise inimese tapmise piinaval viisil, s.o KarS § 114 p-s 1 sätestatud kuriteo. O.E-le oli samas episoodis esitatud süüdistus selles, et tema, pekstes koos A. O.E-ga talle tundmatut M.G. käte ja jalgadega vastu pead ja keha, rikkus raskelt teiste inimeste rahu avalikus kohas, vägivallaga, isikute grupis, s.o pani toime KarS § 263 p-des 1, 4 sätestatud kuriteo. Veel arutas maakohus O.E-le ja P.B-le esitatud süüdistust selles, et nemad, 06.07.2008 kella 15.00 paiku, viibides alkohoolse joobe seisundis XXX asuva maja juures, tegutsedes koos K.P ja A. O.E-ga, eesmärgiga tagastada varastatu, lõid P.O. rusikatega näkku, misjärel K.P võttis P.O. ära oma botased. Oma tegudega panid O.E ja P.B toime oma oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras, vägivalla kasutamisega, s.o KarS § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Peale selle P.B , teades, et A. O.E pani 04.07.2008 ööl vastu 05.07.2008 toime M.G. tapmise, ei teatanud sellest riiklikele organitele. Sellega pani P.B süüdistuse kohaselt toime teise isiku poolt toime pandud esimese astme kuriteost mitteteatamise, s.o KarS § 307 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kuulanud ära süüdistatavad, kannatanu esindaja ja tunnistajad, uurinud kriminaalasja toimiku materjale ning hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leidis maakohus, et O.E, A. O.E ja P.B süü neile esitatud süüdistustes on leidnud tõendamist. Vaatamata sellele, et O.E ja A. O.E ei tunnistanud oma süüd kuriteo toimepanemises kannatanu M.G. suhtes, on nende süü maakohtu arvates tõendatud süüdistatava K.P ütlustega, mida ta andis kohtulikul uurimisel. Maakohtu hinnangul puudub alus K.P ütlusi mitte usaldada, kuna need on üksikasjalikud, järjepidevad ja kooskõlas teiste kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Nii on K.P ütlused kooskõlas sündmuskoha vaatlusprotokolli andmetega, laiba kohapeal tehtud vaatluse andmetega ning 4 laiba kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktis toodud arvamusega. Maakohtul puudus alus arvata, et K.P oleks andnud valeütlusi. Süüdistatavad P.B , A. O.E ja O.E esitasid maakohtule alibi selle kohta, et 04.07.2008 ööl vastu 05.07.2008 viibis P.B kodus oma ühiselamus, aga vennad O.E olid baarides O ja I koos tunnistajate N.K. , abikaasade B. ja oma onu V.K. . See alibi oli kohtuliku uurimise käigus põhjalikult kontrollitud, kuid tõendamist ei leidnud. Maakohus leidis, et süüdistatavate kohtus antud ütlused on ebausaldusväärsed, mistõttu neile ei saa otsuse tegemisel tugineda. Süüdistatavad A. O.E ja P.B ütlesid kohtuistungil lahti kriminaalasjas varem antud ütlustest, mis puudutasid M.G. suhtes toimepandud kuriteo asjaolusid, selgitades seda sellega, et politseis avaldati neile survet. Maakohtu hinnangul ei olnud toodud põhjendus veenev. Kriminaalasjas puuduvad igasugused objektiivsed andmed selle kohta, et politseitöötajad tekitasid P.B-le kehavigastusi. P.B ütluste olustikuga seostamine sündmuskohal 11.07.2008 ja kannatanu M.G. koti äratundmine P.B poolt olid läbi viidud kaitsja osavõtul ja seejuures ei teinud ei P.B ega ka tema kaitsja mingeid avaldusi juba läbiviidud menetlustoimingute osas, sealhulgas kellelegi surve avaldamise kohta. Samuti juhtis maakohus tähelepanu asjaolule, et kannatanule kuulunud kott oli leitud sündmuskohal täiendava sündmuskoha vaatluse tulemusena 17.07.2008, toetudes P.B varasematele tunnistustele, mis on ümberlükkamatuks tõendiks selle kohta, et P.B viibis M.G. tapmise juures. Kohtuvaidluste käigus leidis prokurör, et A. O.E ja O.E süü KarS § 263 järgi ei ole kriminaalasja toimiku materjalidega tõendatud, kuna kriminaalasja uurimise käigus ei ole tuvastatud, et süüdistatavate tegevus rikkus kolmandate, konflikti mittepuutuvate isikute rahu. Selles osas tuli prokuröri arvates süüdistatavate teod KarS § 263 asemel ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Maakohus nõustus prokuröri seisukohaga ainult süüdistatava O.E tegevuse osas, lugedes süüdistatava K.P ütlustega tõendatuks, et O.E lõi kannatanut M.G. jalgade ja rusikatega, milline tegevus on kvalifitseeritav kui kehaline väärkohtlemine KarS § 121 järgi. A. O.E osas leidis maakohus, et tema tegevus oli hõlmatud otsese tahtlusega tappa M.G. Kuna A. O.E tegevus M.G. suhtes oli ajas lahutamatu rünnak, ei nõudnud tema tegevus eraldi kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. A. O.E teod, mis põhjustasid M.G. surmavad vigastused, olid süüdistuses kvalifitseeritud tahtliku tapmisena piinaval viisil. A. O.E otsest tahtlusest M.G. tappa kinnitab maakohtu hinnangul kannatanu löömine elutähtsatesse organitesse esemega, millega võib põhjustada surma ja surma põhjustamiseks piisava jõuga. Vastavalt M.G. laiba kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktile oli talle tekitatud rohkem kui 20 torke-lõikehaava erinevatesse pea ja keha piirkondadesse, kõik vigastused olid elupuhused. Tekitades kannatanule hulgaliselt elupuhuseid vigastusi sai A. O.E aru, et põhjustab talle piina. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et A. O.E tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 p 1 järgi. Lähtuvalt sellest, et A. O.E süü M.G. tapmises leidis tõendamist, samuti süüdistatavate K.P ja P.B ütlustele varem antud hinnangust, võttis maakohus P.B-le KarS § 307 lg 1 järgi esitatud süüdistuse tõendatuse hindamisel aluseks süüdistatava K.P ütlused. Vastavalt K.P ütlustele viibisid tema ja P.B juures, kui A. O.E M.G. noaga lõi. Seega, olles kuriteo toimepanemise pealtnägijaks ja teades tapmise toimepanemisest, ei teatanud P.B kuriteost õigeaegselt riigivõimuorganitele, kuigi tal 5 oli selline võimalus olemas. Mitteteatamise motiivid ei omanud antud juhul kuriteo koosseisu realiseerimisel tähtsust. Süüdistatava O.E süü KarS § 257 järgi on tuvastatud maakohtu poolt avaldatud kannatanu P.O. ütlustega, kes osutas otseselt O.E-le kui isikule, kes võttis osa tema peksmisest. Tema süü on tõendatud ka süüdistatava K.P ütlustega, millest nähtub, et O.E peksis koos oma vennaga kannatanut P.O. P.B väited sellest, et tema jäi P.O. peksmisest kõrvale on maakohtu hinnangul paljasõnalised ja ümber lükatud kannatanu P.O. ütlustega, kes selgitas, et tema juurde jooksis umbes 5-8 inimesest koosnev seltskond ja et peksid kõik. Süüdistatav A. O.E avaldas samuti kohtulikul uurimisel, et nägi kuidas P.B tõukas P.O. endast eemale ning võimalik, et ka lõi. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et P.B ja O.E süü omavoli episoodis on samuti tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud KarS § 257 järgi. Karistuse mõistmisel juhindus maakohus KarS § 56 lg-st
7. Maakohus ei tuvastanud süüdistatavate karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 mõttes. A. O.E karistust raskendavaks asjaoluks luges maakohus kuriteo toimepanemist raskes alkoholijoobes abitus seisundis oleva isiku suhtes. O.E karistust raskendavate asjaoludena käsitles maakohus KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist raskes alkoholijoobes abitus seisundis oleva isiku suhtes ning KarS § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist isikute grupi poolt. P.B karistust raskendavaks asjaoluks luges maakohus KarS § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist isikute grupi poolt. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav A. O.E, kes palub maakohtu otsuse tühistada ning end süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi õigeks mõista. Süüdistatava põhiseisukohad on lühidalt järgmised. A. O.E leiab, et asja arutamisel kohaldati valesti materiaalõigust ja rikuti oluliselt kriminaalmenetluse norme. Ta leiab, et uurimise läbiviimisel rikuti

§ 9lg 3, kuna operatiivtöötajad avaldasid nii moraalset kui ka füüsilist survet.

Rikuti ka

§ 33lg 2, kuna A.

O.E viibis ülekuulamise ajal šokiseisundis. Samuti kuulati teda üle ilma kaitsja osavõtuta, millega rikuti jämedalt

§ 45lg 3.

Ülekuulamise protokollile kirjutas A. O.E alla seda läbi lugemata ja šokiseisundis, samuti ka advokaadist keeldumisele. A. O.E taotles, et teda küsitletaks ja viidaks läbi vastastamine kaitsja juuresolekul, kuid uurija seda ei teinud, millega rikuti

§ 34lg 1 p-s 5 sätestatud õigusi.

Algselt uurija varjas kuriteo sooritamise päeva ja aega, millega ei võimaldatud alibi esitamist ja selle kontrollimist. A. O.E juhib tähelepanu asjaolule, et P.B ja K.P korduvalt muudetud tunnistustes esinevad lahknevused. Samuti rikuti K.P ütluste olustikuga seostamisel

§ 64nõudeid, kuna uurija suunas tema liikumist.

Ka P.B on öelnud, et uurimisel avaldati talle survet, mida tõendab suur verevalum tema silma piirkonnas, mis on nähtav ütluste olustikuga seostamise videosalvestisel. A. O.E märgib, et laiba- ja DNA-ekspertiisi läbiviimine näitas, et ühelgi kahtlustatavatest ei olnud kontakti tapetud M.G. . Ekspertiisiks võetud asjadelt ei avastatud tapetu DNA-d, samuti tapetu asjadelt ei leitud süüdistatavate DNA-d. Samas leiti laibaekspertiisi käigus inimese DNA-d, milline näidis riiklikus registris puudub. A. O.E leiab, et see võib kuuluda tegelikule tapjale või inimesele, kes on sündmusega seotud. Kohtuistungil puudusid tunnistajad L.T. ja L.G. , millega ei antud võimalust neid kohtusaalis küsitleda. Samuti ei avaldatud nende eeluurimisel antud ütlusi ega viidud läbi kaugülekuulamist, millega maakohus rikkus A. O.E arvates

§ 69. Samuti oleks A.

O.E hinnangul tulnud üle kuulata valvur, kes oli ühiselamus 6 ööl vastu 05.07.2008 tööl. Üle kuulati küll ühiselamu XXXX N.K. , kuid tema asus tööle alles augustis 2008. A. O.E seab kahtluse alla ka DNA-ekspertiisi punkti 15 tõlke, samas jääb talle arusaamatuks, miks DNA-ekspertiisi ei avalikustatud terves ulatuses. Asjaolu, et ekspertiis näitas K.P ja M.G. DNA-d, näitab A. O.E arvates, et K.P kas võttis tapmisest osa või varjab tapjat. A. O.E leiab, et K.P on tema sündmuskohal viibimise kohta andnud valeütlusi, sest tema oli sel ööl mujal ja koos teiste inimestega. Seega K.P rõõnab A. O.E. Samuti esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni süüdistatav O.E , kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega ta temale esitatud süüdistustes KarS § 257 ja § 121 järgi õigeks mõista. Samuti palub ta vähendada mõistetud karistust. Apellatsioonis toodud seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. O.E leiab, et tema süü antud kriminaalasjas ei ole leidnud usaldusväärset tõendamist. Seejuures märgib ta, et K.P poolt antud ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt seoses tema tervisliku seisundi ja alkoholi kuritarvitamisega. K.P on haige inimene töövõimekaotusega XX%, mistõttu tema ütlustele ei tohiks otsuse tegemisel tugineda. O.E arvates tulnuks üle kuulata valvur, kes töötas ühiselamus ööl vastu 05.07.2008, millist taotlust kohus aga ei rahuldanud. Samuti ei rahuldanud kohus taotlust, et kohtusse kutsutaks patrull, kes töötas 05.07.2008 kella 03:35 ajal ja kutsuti baari O juurde. Uurimisorganitel oli võimalus teha päring ja saada väljavõte Tele2 telefonifirma operaatorilt ja läbi viia positsioneerimine 04.-05.07.08, mida aga samuti ei tehtud. O.E märgib, et P.B ei saanud viibida süüdistuses märgitud ajal XXXX. kooli juures, kuna viibis ühiselamus. Seda saavad kinnitada tema naabrid, kellega koos alkohoolseid jooke tarbiti. O.E leiab, et tunnistaja I.T. ütlused on vastuolulised. O.E kinnitab, et oli ööl vastu 05.07.2008 koos A. O.E-ga baaris O. Nendega koos olid ka viimase abikaasa, T.B. ja K.B. . Veel leiab O.E , et K.P ütlusi ei saa usaldada, kuivõrd neis esineb hulgaliselt vastuolusid ning need on antud eesmärgiga teda mustata. O.E ei olnud M.G. varasemalt tuttav ega tea teda üldse. Samuti ei puutu ta kuidagi P.O. peksmisesse. Seda tõendab tema hinnangul ka DNA-ekspertiis, mille kohaselt ei avastatud kummaltki kannatanult tema DNA-d. Kohtueelsel uurimisel kirjutas O.E ülekuulamise protokollile alla seda läbi lugemata, sest teadis, et õiged ütlused annab alles kohtus. Kaitsja osavõttu menetlustoimingutest talle ei pakutud. Mis puudutab P.O. ütlusi, siis ta oli O.E sõnul vaimuhaige, kes ei olnud suuteline mõistma, mida ta rääkis. Ta on korduvalt olnud haiglas ravil. O.E ei nõustu prokuröriga alibi puudumise osas. Tema arvates on alust arvata, et P.O. ja K.P olid XXXX. kooli juures ja jõid väljakul alkoholi. XXXX. kooli juurest leiti väljakult asju, kuid asjadel polnud ei A. O.E, O.E ega P.B DNA-d. Küll aga leiti topsidelt K.P sõrmejälgi ja DNA-d. O.E leiab, et maakohtul tulnuks arvestada tema ja kaassüüdistatavate maakohtus antud ütlusi ning mitte neid kõrvale jätta. Antud juhul puuduvad muud tõendid peale K.P ütluste. Apellatsiooni esitas ka süüdistatav P.B , kes leiab, et teda on põhjendamatult karistatud ja ta peab põhjendamatult tasuma P.O. hagi. P.B märgib, et tema P.O. ei rünnanud ega temalt midagi ära ei võtnud. Ta vaid nägi kõrvalt, kuidas kõik juhtus, aga kes ja mida P.O. ära võttis, ta ei tea. Sellest sai ta teada alles siis, kui teda kriminaalasja materjalidega tutvustati. Süüdistatav A. O.E küll väidab, et ta lähenes kannatanule ja võttis midagi, kuid O.E ja K.P ei ole neid ütlusi kinnitanud. Kohtus selgus, et K.P kinnipidamisel leiti temalt sõrmus, mis kuulus P.O. . See tõendab, et P.B kannatanu juurde ei läinud. Süüdistuses KarS § 307 järgi on süüdistus P.B hinnangul rajatud vaid isikute ütlustele, mis ei ole usaldusväärsed. 7 Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka P.B kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist P.B süüditunnistamise osas ning uue otsuse tegemist, millega ta esitatud süüdistustes õigeks mõista. Kaitsja seisukohad on lühidalt järgmised. Esmalt leiab kaitsja, et maakohtu järeldus, et P.B , teades, et A. O.E pani 04.07.2008 öösel vastu 05.07.2008 toime M.G. tapmise, ei teatanud sellest riigiorganitele, ei vasta maakohtu poolt tuvastatud asjaoludele. Nimelt tuvastas maakohus, et ajavahemikul 05.09.07.2008 teatas P.B politseis ülekuulamisel M.G. hukkumise asjaoludest. Maakohus ei motiveerinud oma seisukohta, miks kohus ei käsitlenud seda esimese astme kuriteo toimepanemisest riigivõimuorganitele teatamisena. Kuna P.B kõige esimesi politseis antud ütlusi maakohtu poolt kohtuliku uurimise käigus ei avaldatud, siis on teadmata nende andmise kuupäev ja aeg. Seetõttu oletab kaitsja, et P.B teatas esimesel võimalusel politseile M.G. hukkumisest. Vaidlustatav kohtuotsus sellist järeldust ümber ei lükka. Kaitsja leiab, et KarS § 307 lg 1 järgi saab süüdistuse esitada alates hetkest, kui isik sai teada esimese astme kuriteo toimepanemisest, ning enne momenti, kui antud isik teatas sellest politseile. Seejuures tuleb süüdistuses märkida aeg, mille jooksul süüdistatav sai kuriteost teatada, kuid ei teinud seda. Samuti peab kaitsja arvates süüdistuses selgitama, miks isiku hilisemaid ülekuulamisel antud ütlusi ei peeta asjaoluks, mis välistab KarS § 307 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo koosseisu olemasolu. Kaitsja leiab, et antud süüdistuses ei ole nimetatud asjaolud välja toodud, milline asjaolu sundis P.B muutma oma ütlusi ja rääkima, et ta ei olnud M.G. hukkumise momendil kuriteokohal, kuna sai aru, et süüdistuse selle teksti korral ta ei suuda oma süütust tõendada. Omavoli episoodis leiab kaitsja, et kannatanu P.O. ütlustest ei tulene, et P.B oleks osalenud tema peksmises. Nii ei ole P.O. nimetanud P.B inimesena, kes teda peksis. Süüdistatava A. O.E ütlused on aga oletava iseloomuga ega lükka P.B enda ütlusi ümber. Veel pidas kaitsja vajalikuks märkida, et kooskõlas Viru Maakohtu 26.01.2010 kohtuotsuse vaidlustamata osaga käesolevas asjas ei saa võtta A. O.E ütlusi aluseks süüdimõistvale kohtuotsusele P.B suhtes KarS § 200 lg 2 p 4 järgi (nagu on märgitud kohtuotsuses). Seetõttu ei saa kaitsja arvates samadel põhjustel võtta arvesse A. O.E ütlusi süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel P.B suhtes KarS § 257 järgi. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatavad ja kaitsjad esitatud apellatsioonide juurde nendes toodud põhjendustel. Prokurör palus jätta apellatsioonid rahuldamata ja Viru Maakohtu otsuse muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad, prokuröri ning tutvunud kõigi kriminaalasjas kogutud tõenditega nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatavad ja P.B kaitsja sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning sellest tulenevalt maakohtu otsuse tühistamist apellatsioonides taotletud ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, sest need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi, millistele tuginedes on maakohus teinud A. ja O.E ja P.B suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, neid omavahel kõrvutanud ning lükanud usaldusväärselt ümber süüdistatava kaitseversioonid. 8 Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed ning süüdistatava esitatud kaitseversioonid omavahelisse konteksti, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, et kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust. Ringkonnakohus nõustub täiel määral maakohtu sellekohaste põhistustega ning ei pea vajalikuks neid korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonides esitatule vastates. A. O.E süüdistuses Kars § 114 p 1 järgi, O.E süüdistuses KarS § 121 järgi ja P.B süüdistuses KarS § 307 järgi seoses M.G. tapmisega. Esmalt käsitleb ringkonnakohus A. O.E apellatsioonis kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumiste kohta. esitatud etteheiteid A. O.E on apellatsioonis leidnud, et kohtueelsel uurimisel on rikutud

§ 9

lg 3 sätteid, sest politseitöötajad avaldasid talle kohtueelsel uurimisel moraalset ja füüsilist survet.

§ 9

lg 3 kohaselt peab uurimisasutus kohtlema menetlusosalist tema au teotamata ja tema inimväärikust alandamata. Kedagi ei tohi piinata ega muul viisil julmalt või ebainimlikult kohelda. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, mis kinnitaksid süüdistatava väidet tema moraalse ja füüsilise mõjutamise kohta. A. O.E ega ka tema kaitsja pole esitanud ühtki kaebust politseitöötajate tegevuse peale. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on A. O.E paljasõnalise väitega ning seega ei ole tema suhtes rikutud

§ 9lg 3 sätteid. Süüdistatava ütluste kohaselt oli ta 9. juulil 2008, kui talle esitati kahtlustus Kar

S § 113 järgi, šokiseisundis ning kuivõrd politseitöötajad kuulasid ta siiski kahtlustavana üle, rikkusid nad sellega

§ 33

lg 2 sätteid.

§ 33

lg 2 teise lause kohaselt võib kahtlustatava ülekuulamise edasi lükata kui tema tervise seisund ei võimalda tema kohest ülekuulamist ning kui see on vajalik kaitsja või tõlgi osavõtu tagamiseks. Šokk kujutab endast tugeva vapustuse halvavat mõju organismile. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et A. O.E oleks

1. juulil 2008 esinenud taoline seisund. A. O.E peeti kinni
2. juulil 2008 ning ta kuulati kahtlustatavana süüdistuses KarS § 113 järgi üle
3. juulil 2008 kell 16.
4. A. O.E ülekuulamisprotokollist nähtuvalt on süüdistatav andnud talle esitatud küsimustele sisukohaseid vastuseid. Süüdistatav ei ole politseitöötajatele ülekuulamise jooksul kordagi avaldanud, et tema tervislik seisund ei võimalda tal ütlusi anda. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd A. O.E ei ole taotlenud politseitöötajatelt enda
5. juulil 2008 toimunud ülekuulamise edasilükkamist tervisliku seisundi tõttu ja kuivõrd politseitöötajatel ilmselgelt ei tekkinud kahtlust süüdistatava tervisliku seisundi suhtes, siis ei ole A. O.E ülekuulamisel rikutud

§ 33lg 2 sätteid.

A. O.E leiab esitatud apellatsioonis, et kuivõrd 9. juulil 2008 toimunud ülekuulamise juures ei viibinud kaitsjat, siis on tema suhtes rikutud

§ 45lg 3 sätteid.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole ilmselgelt tegemist

§ 45lg 3 rikkumisega.

Nimetatud säte näeb ette, et kaitsja osavõtt on kohustuslik alates kriminaaltoimiku tutvustamise hetkest. Nimetatud hetkest oli A. O.E-le kaitsja abi ka tagatud. 9 Ringkonnakohtu arvates ei ole rikutud ka

§ 45

lg 2 p 3 sätteid, millise kohaselt on kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest kohustuslik kui isikut kahtlustatakse kuriteos, mille eest võib mõista eluaegse vangistuse. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitati

1. juulil 2008 A. O.E-le kahtlustus KarS § 113 järgi, s.o kahtlustus kuriteos, mille toimepanemise eest ei ole seadusest tulenevalt võimalik mõista eluaegset vangistust. Seega ei olnud ka kaitsja juuresolek A. O.E ülekuulamisel
2. juulil 2008 kohustuslik. Küll aga oli A. O.E, tulenevalt

§ 45lg-st 1, õigus taotleda kaitsja juuresolekut menetlustoimingu läbiviimisel.

A. O.E kahtlustatavana ülekuulamisprotokollist nähtuvalt on talle selgitatud tema õigusi, sealhulgas ka õigust kaitsele. A. O.E on kaitsjast keeldunud ning oma keeldumist ka allkirjaga kinnitanud ( II kd tl 91). Seega ei ole A. O.E suhtes rikutud ka

§ 45sätteid.

A. O.E on apellatsioonis leidnud, et kuna kriminaalasja kohtuliku arutamisel ei kuulatud üle tunnistajaid L.G. ja L.T. , nende ütlusi ei avaldatud ja süüdistatavad ei saanud neile ka küsimusi esitada, siis rikkus kohus

§ 69sätteid.

Ringkonnakohus leiab, et jättes L.G. ja L.T. ülekuulamata, ei rikkunud maakohus millegagi

§ 69, s.o kaugülekuulamist reguleerivaid sätteid.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on L.G. (M.G. endine abikaasa) ja L.T. (kaupluse Sport müüja) poolt antud ütlusi käsitletud süüdistusaktis süüdistuse poolsete tõenditena.

1. oktoobril 2011 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt on prokurör loobunud nimetatud tunnistajate väljakutsumisest kohtusse ning nende ülekuulamisest. Samas on kohus selgitanud, et L.G. viibib insuldiga haiglas. Pärast prokuröri loobumist tunnistajate ülekuulamisest ja kohtupoolset selgitust, ei ole süüdistatavad ega nende kaitsjad taotlenud nimetatud tunnistajate ülekuulamist. Kuivõrd kohtumenetluse pooled ei ole taotlenud L.G. ja L.T. ülekuulamist kohtuistungil ning kohus ei ole vahetult nimetatud tunnistajate ütlusi uurinud ega nendele seetõttu ka kohtuotsuses tuginenud, siis ei ole kohus millegagi rikkunud kriminaalmenetluse norme. A. ja O.E ja P.B on apellatsioonides eitanud oma puutumust M.G. tapmisse. A. ja O.E on kinnitanud, et nemad viibisid 4 juuli ööl vastu
2. juulit 2008 koos oma onu ja viimase kaaslastega Narva baarides. P.B väidete kohaselt viibis tema aga oma elukohas, XXX asuvas ühiselamus. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et süüdistatavate poolt kohtuistungil esitatud alibid ei ole tõendamist leidnud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on V. K. ütlused, kellega A. ja O.E väidete kohaselt nad
3. juuli öösel vastu
4. juulit 2008 viibisid koos Narva linna baarides, jätnud õigustatult tõendite kogumist välja kui mitteusaldusväärsed. Maakohtu nimetatud otsustust ei ole vaidlustatud ka apellatsioonides. K.B. ja T.B. ütlused, kes süüdistatavate ütluste kohaselt olid nimetatud ajal samuti koos nendega Narva baarides, aga ei kinnita A. ja O.E sellekohaseid väiteid. K.B. ütluste kohaselt on V.K. tema sõber ning nad tähistavad sünnipäevi koos. Tunnistaja ütluste kohaselt tähistasid nad V.K. i sünnipäeva
5. juulil 2008, n.ö õigel päeval. Sünnipäev toimus V.K. i elukohas. Kuskil vastu hommikut jätkati pidutsemist Narva linna baarides. Nendega koos oli baarides kindlasti O.E , kuid kas A. O.E ka oli, seda tunnistaja ei mäleta. 10 Sünnipäevapidu peeti ainult ühel päeval ja see oli
6. juuli õhtust kuni
7. juuli hommikuni
8. T.B. ütluste kohaselt tähistasid nad
9. juulil 2008 V.K. i sünnipäeva. Seltskond kogunes kella 6 paiku õhtul. Peeti sünnipäeva ja öösel mindi edasi baari. Baari mindi 5 juuli öösel vastu
10. juulit ja seltskonnas olid ka A. ja O.E. Kas ta viibis
11. juuli öösel vastu
12. juulit 2008 samuti baaris, seda tunnistaja ei mäletanud. Seega ei kinnita ka K.B. ja T.B. ütlused A. ja O.E väiteid, et
13. juuli öösel vastu
14. juulit 2008 viibisid nad koos oma onu V.K. i ja tema kaaslastega Narva linna baarides. Ringkonnakohtu arvates ei ole kinnitust leidnud ka P.B poolt esitatud alibi nagu viibinuks ta
15. juuli öösel vastu
16. juulit 2008 oma elukohas. Kriminaalasjas ülekuulatud N.K. , kes on XXX asuva ühiselamu XXXX , on kinnitanud, et ühiselamus on kasutusel kaks žurnaali, üks on külastajate registreerimiseks ning teine ühiselamus toimunud vahejuhtumite registreerimiseks. Mingeid juhtumeid
17. juuli ööl vastu
18. juulit ühiselamu sündmuste žurnaalis fikseeritud ei ole. Seega ei kinnita nimetatud tõend P.B väidet, et ööl vastu 5 juulit 2008 viibis ta ühiselamus. Pealegi toimus sündmus, milles P.B osutus kannatanuks ja millele ta viitas maakohtu istungil
19. juulil 2008 ning nimetatud sündmus ei kinnita millegagi tema väidetavat alibit. O.E on apellatsioonis leidnud, et K.P ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest tegemist on haige inimesega kelle töövõimekaotus on XX %. Esmalt märgib ringkonnakohus, et K.P ütlustelt nähtuvalt ei olnud tal invaliidsust 2008 juulis. Pensioni hakkas ta aga saama alles
20. aastal. Pealegi ei saa K.P invaliidsuse alusel teha järeldust tema ütluste usaldusväärsuse kohta. Hinnangu andmiseks isiku ütluste usaldusväärsusele kriminaalmenetluses võrreldakse isiku poolt antud ütlusi eelkõige teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, s.t antud ütlused asetatakse konteksti teiste samas asjas kogutud tõenditega. Samas tuleb ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel lähtuda ka antud ütluste elulisest usutavusest. Lähtudes eeltoodust leiab ringkonnakohus, et maakohus on oma otsuses põhjendatult lugenud K.P ütlused usaldusväärseteks, sest need langevad kokku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii langevad K.P ütlused sündmuskohal toimunu kohta kokku sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatuga (joodi Laua viina, joodi plasttopsidest, suitsetati Red & White sigarette). Samuti langevad K.P ütlused kokku M.G. laibal tuvastatud vigastustega (A. O.E lõi kannatanut korduvalt noaga kõhtu). K.P ütluste usaldusväärsust kinnitab ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et tema kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel puuduvad vastuolud. Nimetatud asjaolu kinnitab ilmekalt fakt, et mitte keegi menetlusosalistest pole taotlenud K.P poolt M.G. tapmise kohta kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist nende usaldusväärsuse kontrollimiseks. O.E on apellatsioonis leidnud, et maakohus on põhjendamatult jätnud tõendite hulgast välja A. O.E ja P.B kohtus antud ütlused kuid mitteusaldusväärsed Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib

§ 289

lg-s 1 märgitu kohaselt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb aga tähele panna, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses 11 menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on maakohus A. O.E ja P.B ristküsitlemisel avaldanud süüdistatavate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, sest need erinesid kohtus antud ütlustest. Nii on A. O.E kohtueelsel uurimisel väitnud, et

1. juuli ööl vastu
2. juulit 2008 kohtusid tema, O.E , P.B ja K.P Narvas XXXX. kooli vastas puude juures ühe mehega. A. O.E on oma ütlustes kirjeldanud, kuidas ta lõi seda meest ja mees kukkus löögi tagajärjel. Süüdistatav on kirjeldanud, kuidas nad võtsid sellelt mehelt tal kaasas olnud koti ja uurisid selle sisu. Ka andis A. O.E ütlusi selle kohta, kuidas ta lõi seda meest korduvalt noaga. Kohtus on A. O.E oma ütlusi muutnud, väites, et tema ei tea M.G. noaga löömisest midagi ning ta ei ole isegi sündmuskohal viibinud. Seega on A. O.E ütlused kohtueelsel uurimisel ja kohtus diametraalselt erinevad. Oma ütluste muutmist on A. O.E põhjendanud šoki seisundiga, mis tal tekkis, kui talle esitati kahtlustus tapmises. Ringkonnakohus on ülal juba andnud hinnangu A. O.E taolistele väidetele ning leiab, et nimetatud põhjendus ütluste muutmiseks ei ole veenev. P.B kohtueelsel uurimisel antud ütluste kohaselt kohtusid tema, A. ja O.E ja K.P ööl vastu 5 juulit 2008 Narvas XXXX. kooli juures ühe mehega. Ka on süüdistatav kirjeldanud, kuidas A. ja O.E seda meest käte ja jalgadega peksid ning kuidas A. O.E hiljem seda meest noaga lõi. Maakohtu istungil muutis P.B oma ütlusi, väites, et tema oli ööl vastu
3. juulit 2008 oma elukohas ja M.G. tapmisest midagi ei tea. Oma ütluste muutmist põhjendas süüdistatav sellega, et ta andis kohtueelsel uurimisel valeütlusi, sest teda peksti politseitöötajate poolt. Ringkonnakohus leiab, et taoline P.B põhjendus ei ole tõsiseltvõetav, seda enam, et P.B ei ole kriminaalajas kohtueelsel uurimisel ei ise ega oma kaitsja vahendusel avaldanud nagu oleks teda uurimisasutuse töötajate poolt mõjutatud. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigustatult jätnud A. O.E ja P.B ütlused kui ebausaldusväärsed tervikuna tõendite kogumist välja ning ei ole neid süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel arvestanud. A. ja O.E on oma apellatsioonides leidnud, et kuivõrd kriminaalasjas läbiviidud DNA ekspertiiside tulemused ei viita neile kui M.G. tapmisega seotud isikutele, siis tuleb nad neile esitatud süüdistustes õigeks mõista. Ringkonnakohus süüdistatavate taolise väitega ei nõustu.

§ 61lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Nimetatud sättest tulenevalt ei saa seega isiku süüküsimuse otsustamisel lähtuda vaid ühest tõendist, antud juhul DNA ekspertiisi tulemustest. Samas, nimetatud paragrahvi lõike 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. 12 Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et kriminaalasjas kogutud tõendite alusel tõendamist leidnud asjaolude kogum on selline, mis lubab tõsikindlalt väita, et A. ja O.E kasutasid M.G. suhtes füüsilist vägivalda pekstes teda ning A. O.E põhjustas noahoopidega hilisemalt kannatanu surma. P.B kaitsja leiab apellatsioonis, et süüdistatav tuleb süüdistuses KarS § 307 lg 1 järgi õigeks mõista. Esitatud taotlust põhjendab kaitsja sellega, et kuivõrd

1. juulil 2008 teostati P.B-ga ütluste seostamine olustikuga, siis järelikult pidid politseitöötajad süüdistatava üle kuulama juba enne
2. juulit
3. Kaitsja arvamuse kohaselt pidi nimetatud ülekuulamine toimuma ajavahemikul 5.-
4. juulini
5. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taoline arutluskäik on ekslik ning ei vasta kriminaalasja materjalidele. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on P.B esmakordselt seostanud tema poolt antud ütlusi olustikuga
6. juulil 2008, kusjuures nimetatud uurimistoiming viidi läbi ajavahemikul 9.38 kuni 9.
7. Samuti nähtub asja materjalidest, et
8. juulil 2008, ajavahemikul 8.10 kuni 8.50, on P.B esmakordselt andnud tunnistajana ütlusi M.G. tapmise asjaolude kohta. Tulenevalt ülaltoodust on ringkonnakohtu arvates ekslik kaitsja väide, nagu oleks P.B andud politseitöötajatele ütlusi enne
9. juulit
10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-97-11 leidnud, et KarS § 307 lg 1 näeb ehtsa tegevusetusdeliktina ette karistuse teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamise eest. KarS § 307 lg 1 kohaselt nõutav tegu seisneb tõepäraste andmete avaldamises teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteo asetleidmise asjaolude kohta. Kriminaalasjas kogutud tõenditega, eelkõige K.P ütlustega, on tõendamist leidnud, et P.B nägi ööl vastu
11. juulit 2008 pealt, kuidas A. O.E lõi noaga korduvalt M.G. . Pärast toimunut, kohtudes A. O.E-ga viimase onu elukohas, kuulis P.B O.E-lt , et A. O.E tappis selle mehe, keda ta noaga ründas. Seega oli P.B teadlik, et A. O.E tappis teise isiku. Kuigi P.B oli nimetatud asjaoludest teadlik, ei pöördunud ta politseitöötajate poole ega teatanud neile esimesel võimalusel A. O.E poolt toimepandust. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd P.B oli teadlik teise isiku tapmisest
12. juulil 2008, s.o I astme kuriteo toimepanemisest, kuid ei teatanud tahtlikult sellest kellelegi, siis esineb tema käitumises KarS § 307 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseis. Apellatsioonis leiab P.B kaitsja, et süüdistatavale KarS § 307 lg 1 järgi esitatud süüdistus on ebakonkreetne. Oma väidet põhjendab kaitsja sellega, et esitatud süüdistuses ei ole äratoodud ajavahemikku, millise jooksul P.B ei teatanud I astme kuriteo toimepanemisest. Ringkonnakohus kaitsja väitega ei nõustu. P.B-le esitatud süüdistusest nähtuvalt süüdistatakse teda selles, et tema olles teadlik, et A. O.E pani
13. juuli ööl vastu
14. juulit 2008 toime M.G. tapmise, ei teatanud sellest riiklikele organitele. Ringkonnakohus leiab, et süüdistuses on konkreetselt ära toodud, millal sai P.B teada teise isiku tapmisest ja millise teo ta pärast tapmisest teadasaamist tegemata jättis (ei teatanud). Kuivõrd süüdistuses on konkreetselt ära toodud kuriteokoosseisu objektiivse külje asjaolud, oli P.B ka võimalik ennast kaitsta esitatud süüdistuse vastu. 13 Pealegi, kuivõrd KarS § 307 lg 1 objektiivne koosseis on täidetud mitteteatamisega pärast seda, kui isik on teada saanud I astme kuriteo toimepanemisest, siis ei ole ringkonnakohtu arvates oluline süüdistuses ära näidata, millise ajavahemiku jooksul isik oma kohustuse täitmata jättis. O.E ja P.B süüdistus KarS § 257 järgi. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et
15. juulil 2008 avastas K.P, et ajal, mil ta magas alkoholijoobes põõsastes, võeti temalt ära botased. Vaidlust ei ole ka selles, et tuvastanud hilisemalt botaste võtja isiku, kelleks osutus P.O. , võeti viimaselt vägivalda kasutades K.P-le kuulunud botased ära. A. O.E ja K.P ei ole eitanud vägivalla kasutamist P.O. suhtes botaste äravõtmisel ning ei ole apellatsioonikorras vaidlustanud enda süüditunnistamist KarS § 257 järgi. Küll aga on enda süüditunnistamise KarS § 257 järgi vaidlustanud O.E ja P.B ning tema kaitsja. O.E on apellatsioonis enda süüdimõistmist vaidlustanud põhjendusel, et P.O. ütlused selle kohta, et teda peksis ka O.E , ei ole usaldusväärsed, sest kannatanu on vaimselt haige inimene. Tõepoolest nähtub kriminaalasja materjalidest, et
16. märtsil 2008 teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemusena on eksperdid jõudnud järeldusele, et P.O. il esineb XXXX XXXX XXXX episoodiliselt XXXX XXXX. Samas, kirjeldades P.O. psüühilist seisundit, on eksperdid muuhulgas andnud arvamuse, et P.O. teadvus on selge, ta orienteerub enda isikus, ajas ja kohas õigesti. Meelepettelisi elamusi ei avalda. Mälu elusündmuste meenutamisel käepärane. Ülaltoodud ekspertarvamusele toetudes leiab ringkonnakohus, et ainuüksi asjaolu, et P.O. põeb XXXX, ei anna alust tunnistada tema ütlused mitteusaldusväärseteks. P.O. ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmiseks tuleb tema ütlusi võrrelda teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. P.O. on kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi, mis maakohtu istungil

§ 291lg 1 p 1 alusel avaldati, et 6.

juulil 2008 kella 15.00 paiku jooksis tema juurde kamp noori poisse, umbes 5-8 inimest. Poisid hakkasid teda peksma. Peksjate hulgas tundis ta ära A. ja O.E ja Sergei, kelle perekonnanime ta ei tea. Peksid teda kõik. P.O. sellesisulised ütlused langevad kokku A. O.E ja K.P ütlustega, kus viimased ei eita, et nad kasutasid P.O. suhtes vägivalda. Kuivõrd P.O. ütlused teda peksnud isikute (A. O.E ja K.P) osas on kokkulangevad nimetatud süüdistatavate ütlustega, siis puudub alus lugeda kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtu arvates alus kahelda P.O. ütlustes selle kohta, et üks tema peksjatest oli ka O.E. Pealegi kinnitavad P.O. ütlusi O.E osalemise kohta tema peksmises ka K.P ütlused, milliste kohaselt kui tema P.O. juurde jõudis, peksid kannatanut juba A. ja O.E ning P.B. P.B ja tema kaitsja leiavad apellatsioonides, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole ümber lükatud süüdistatava väited, et tema P.O. ei löönud ning viibis hetkel, kui kannatanut löödi, hoopis eemal. Pealegi ei ole ka P.O. andnud ütlusi, et tema peksmisel osales ka P.B. 14 Ringkonnakohus leiab, et P.B väited, nagu viibinuks ta sündmuskohast hoopis eemal ning peksmises ei osalenud, on ümber lükatud K.P ütlustega, mille kohaselt lõi ka P.B P.O. i. Samuti on nimetatud asjaolu kinnitanud A. O.E, kelle ütluste kohaselt nägi ta kakluse ajal, et P.B oli P.O. juures ning tõukas või lõi teda, täpsemalt ta kinnitada aga ei oska. Ringkonnakohtu arvates ei lükka A. O.E ja K.P ülaltoodud ütlusi ümber asjaolu, et P.O. ei ole nimetanud P.B enda peksjana. P.O. on andnud ütlusi, et tema juurde tuli noormeste kamp ning kõik peksid teda. Samas on P.O. nimetanud peksjatena vaid neid isikuid, kelle ta kakluse käigus ära tundis. Eeltoodust lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et kuigi P.O. ei ole P.B enda peksjana otseselt nimetanud, ei anna see veel alust viimase õigeksmõistmiseks. Ülaltoodu alusel loeb ringkonnakohus tõendatuks O.E ja P.B osalemise P.O. vägivallaga K.P-le kuulunud botaste äravõtmises ning leiab, et maakohus on süüdistatavad õigustatult süüdi tunnistanud KarS § 257 järgi. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus O.E-le mõistetud karistuse kergendamiseks. Maakohus on süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestanud kõikide KarS § 56 lg 1 toodud karistuse mõistmise aluseks olevate asjaoludega. Ringkonnakohtu istungil ega ka esitatud apellatsioonis ei ole O.E ja tema kaitsja esitanud uusi, maakohtule mitteteadaolevaid asjaolusid, mis tingiksid O.E-le mõistetud karistuse kergendamise. Ringkonnakohtu istungil esitas A. O.E taotluse tagastada talle temalt kohtueelsel uurimisel äravõetud sinist värvi teksapüksid, rohelist värvi jope ja tossud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kuulati A. O.E seoses P.O. suhtes toime pandud kuriteoga üle 8. juulil 2008. Toiminud ülekuulamise protokollist nähtuvalt on A. O.E politseitöötajatele vabatahtlikult üle andnud sinist värvi teksased, rohelist värvi jope ja botased (III kd tl 40). A. O.E-lt äravõetud esemed on esitatud DNA ekspertiisi läbiviimiseks eksperdile (III tl 235-243). Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kõik uurimistoimingud nimetatud esemetega on käesolevaks hetkeks läbiviidud, siis puudub edaspidine vajadus hoida nimetatud esemeid kriminaalasja juures ning need tuleb tagastada esemete omanikule A. O.E-le.

§ 185

lg 2 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses jäetakse I astme kohtu otsus muutmata, jäävad kohtukulud selle isiku kanda kellel need on tekkinud. Kuivõrd A. ja O.E ning P.B suhtes jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata jäävad kohtukulud süüdistatavate kanda. Aarne Sarjas Agu Timmi 15 Einar Vene