Obsah (6)

§ 209§ 74§ 75§ 49§ 288§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 01 veebruar 2007, Tallinn Kriminaalasja number 1- 04-125 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika

§ 209

lg 2 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 28 septembri 2006 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav F.V, Põhja Ringkonnaprokuratuur ja pankrotihaldur K.Mitt Prokurör Ringkonnaprokurör Kadri Väling Süüdistatav F.V, varem kriminaalkorras karistamata, vahistatud ei olnud Kaitsja Vandeadvokaat Jugans Grossmann RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 28 septembri 2006 kohtuotsus: 1. .

§ 74

lg 1, 3 alusel F.V-le mõistetud karistuse täielikult täitmisele pööramata jätmise osas,

1. F.V-le mõistetud lisakaristuse osas,
2. F.V-lt tsiviilhagide väljamõistmise osas, 1
3. Arestitud vara tsiviilhagi katteks konfiskeerimise osas. Uue otsusega: 1.

§ 74

lg 1,3 alusel lugeda F.V koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4/ neli/ kuud vangistust, ülejäänud 1 aasta ja 8 kuud vangistust mitte pöörata täitmisele kui F.V ei pane 2 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

§ 75lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid.

Katseaja kulgemise alguseks lugeda 28.09.2006. 2.

§ 49

alusel võtta F.V-lt ära 2/ kaheks/aastaks õigus töötada avalik- õiguslikes ja era-õiguslikes juriidilistes isikutes ametikohal, kus oma ametiseisundist tulenevalt peab täitma

§ 288loetletud ametiisiku ülesandeid.

1. Jätta esitatud tsiviilhagid lahendamiseks pankrotimenetluses.
2. Arestitud kinnisasi Pärnus x ja vallaasi Pärnu maakonnas x vallas, x küla x lugeda pankrotivarade hulka kuuluvateks.
3. Täpsustada kohtuotsuse põhiosa ja lugeda 19.03.2002 kuni 23.08.2003 asemel õigeks F.V poolt lepingute sõlmimise ajavahemikuks 01.08.2002 kuni 23.08.
5. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
6. Pankrotihalduri apellatsioon rahuldada. F.V ja ringkonnaprokuröri apellatsioonid rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 02 veebruarist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates
9. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:
10. F.V-le oli esitatud süüdistus selles, et ta HETA Pärnu Advokaadibüroo OÜ, alates 29.12.2003 OÜ Advokaadibüroo F.V & KO, juhatuse liikmena ja seega ÄS § 180 lg 1 2 järgi isikuna, kes esindab ja juhib osaühingut, sõlmis ajavahemikul 19.03.2002 kuni 23.
11. 2003 lepingud isikutega, kes usaldasid F.V-le raha investeerimiseks, mille aga viimane omastas tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. F.V sõlmis investeerimislepingud HETA Pärnu Advokaadibüroo OÜ nimel, kasutades ära HETA Advokaadibüroo OÜ rekvisiite ja ametiruume aadressil x ning advokaadibüroo suhtes tuntavat usaldust, millega lõi raha üle andnud isikutes väärkujutluse, et raha läheb advokaadibüroo poolt leitud projektidesse investeerimiseks, tekitades kannatanutel mulje F.V poolsest maksmisvalmidusest. Lepinguid sõlmides oli F.V teadlik, et HETA Advokaadibüroo OÜ-l puuduvad vara ja rahalised vahendid ning reaalsed projektid selleks, et maksta tema poolt lubatud lepingujärgseid laenuintresse ja tagastada laenatud rahasummasid. Järjest uute kohustuste võtmisega raskendas F.V juba olemasolevate kohustuste täitmist. Iga järgneva lepingu sõlmimisel võttis F.V vastu raha, mille omastas ja edasi ei investeerinud. Lepingute sõlmimisele kallutamiseks andis F.V näilise tagatisena enne lepingu sõlmimist tehingu teisele poolele koopia ametivastutuskindlustuse poliisidest nr 396406 ja 339245 ja lisas lepingusse sätte, mille kohaselt on investeering koos arvestuslike intressidega tagatud ametivastutuskindlustusega. Nimetatud poliiside alusel oli ERGO Kindlustuse AS poolt kindlustatud otsene varaline kahju kolmandatele isikutele ülempiiriga kuni 3 000 000 krooni, mis on tekitatud HETA Pärnu Advokaadibüroo OÜ poolt õigusteenust osutades. Selgitamata asjaolu, et investeerimislepingute sõlmimine õigusabi lepingute nime all F.V poolt väljub tema kui advokaadi kutsetegevuse raamest, mistõttu ei hüvita ametivastutuskindlustus lepingutest tulenevat kahju, lõi F.V isikutes ebaõige ettekujutuse tagatise olemasolust ja väga madala riskiga investeeringust. Sõlmides lepingud investeerimise korraldamiseks, sai F.V tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu. HETA Pärnu Advokaadibüroo OÜ kontole nr 221011535233 kanti alljärgnevad summad: 01.08.2002 aastal OÜ LOGI-F AS- ga sõlmitud lepingu alusel 2,5 miljonit krooni, 02.09.2002 ja 23.10.2002 AS-ga MARTLET sõlmitud lepingute alusel 1,5 miljonit krooni, 17.07.2002 OÜ-ga RLT INVEST sõlmitud lepingu alusel 1 miljonit krooni, 24.10.2002 AS-ga METSAMAAHALDUS sõlmitud lepingu alusel 3 miljonit krooni, 22.11.2002 OÜ-ga ANCOLIE sõlmitud lepingu alusel 700 000 krooni, 31.10.2003 OÜ-ga VIRONIA INVEST sõlmitud lepingu alusel 500 000 krooni, 28.02.2003 ja 12.03.2003 AS-ga AGROSKAI sõlmitud lepingute alusel 1 100 000 krooni, 28.03.2003 R.V sõlmitud lepingu alusel 600 000 krooni, 21.05.2003 AS-ga Pärnu Õlu sõlmitud lepingu alusel 500 000 krooni, 28.05.2003 OÜga PAK ARENGUS sõlmitud lepingu alusel 1 miljonit krooni, 01.06.2003 AS-ga STRAND PROJEKT sõlmitud lepingu alusel 800 000 krooni, 23.07.2003 PAK OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel 1 miljonit krooni, 28.07.2003 AS-ga SUPREMA SECURITIES sõlmitud lepingu alusel, mis omakorda tõi endaga kaasa vastavalt investeerimisvara valitsemise lepingule RIMESS AD OÜ kontolt 425 000 krooni ülekandmise, 28.07.2003 AS-ga SUPREMA SECURITIES sõlmitud lepingu alusel ja vastavalt investeerimisvara valitsemise lepingule VE INVEST OÜ kontolt 150 000 krooni, KATINKULTA Co Ltd kontolt 250 000 krooni, 29.07.2003 SUN MARKET- ga sõlmitud lepingu alusel 1,5 miljonit krooni, 23.08.2003 ja 17.10.2003 I.U sõlmitud lepingute alusel andis viimane F.V-le 700 000 krooni. Seega sai F.V tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu kokku 17 975 000 krooni.
12. Harju Maakohus leidis, et F.V poolt varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel on tõendamist leidnud tema enda, kannatanute ja tunnistajate ütlustega ning kogutud kirjalike tõenditega kogumis. F.V on temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdistuses tähendatud ajal, kohas ja viisil süüdi. 3 Harju Maakohus tunnistas F.V süüdi

§ 209

lg 2 p 2 järgi ja karistas 2 aastase vangistusega koos riigi- ja omavalitsuse asutustes ning riigi- omavalitsuse osalusega ettevõtetes ametiisikuna tegutsemise õiguse äravõtmisega 2 aastaks. Kohaldas

§ 74sätteid ja katseajaks määras 2 aastat.

Kuriteoga tekitatud kahju mõisteti F.V-lt välja kogusummas 9 198 388.04 krooni Tsiviilhagi katteks konfiskeeriti arestitud kinnisasi aadressil Pärnu x ja vallasasi aadressil Pärnu maakond x vald x küla x. APELLATSIOONIDE SISU:

1. Süüdistatav F.V taotleb esitatud apellatsioonis Harju Maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellant leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusseadust, milleks on esmalt kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ning kaitseõiguse rikkumine. Kriminaalasja vaatlusaluses tegevuses on tegemist Advokatuuriseaduse § 40 lg 1 mõistes muu õigustoimingu tegemisega, milleks oli klientide käsundi järgi nende rahaliste vahendite juhtimisega reaalsetesse ja toimivatesse investeerimisprogrammidesse, mitte aga raha omastamisega nagu on toodud süüdistuses. Viimased seni viivitunud programmid on taastatud ja lõpusirgel, mis tähendab klientide vahendite tagastamist ja välistaks süüdistuse sisu. Kriminaalasjas ei ole välja uuritud kas ja kuhu on investeeringud suunatud. Investeerimisprojektid on kolmandate isikute ärisaladus, seega klientide loata ei olnud tal võimalus andmeid avaldada. See oleks olnud võimalik vaid kohtuistungi kinniseks kuulutamisega, kuid kohus jättis tema taotluse rahuldamata, mis tõi endaga kaasa kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse ning kaitseõiguse rikkumise. Samuti on kohus rikkunud süütuse presumptsiooni kuna kohtusse antud materjal oli täiesti ühekülgne siis oli sisuliselt süüdistatavale pandud kohustus tõendada oma süütust. Süüdistatava poolt taotletud tunnistaja ülekuulamine jäeti teostamata kui viimane ei saanud kahel korral istungile tulla, kuid prokuratuuri poolt taotletud tunnistajate suhtes tehti isegi sundtoomist ja asi lükati korduvalt edasi. Kohtu poolt jäeti temale andmata võimalus esitada tema süütust tõendavad tõendid. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Pärnu Maakohtu 26.05.2005 aasta otsusega on välja kuulutatud F.V pankrot ja pankrotihalduriks on nimetatud K.Mitt. Apellant avab Pankrotiseaduse § 35 lg 1, § 44 lg 1 , § 93 lg 1 ja § 43 lg 2 sisu ja leiab, et seaduse õiguslike põhimõtete järgimise tagamiseks oleks kohus pidanud varalised nõudes antud asjas jätma läbi vaatamata ning seega temalt 10 miljoni krooni ulatuses tsiviilhagide väljamõistmine oli seadusevastane. Tsiviilhagi katteks konfiskeeritud kinnistu x Pärnus kuulub pankrotivara hulka, mille käsutamist saab otsustada vaid pankrotihaldur. Seega on ka kinnistu konfiskeerimine ebaseaduslik.
2. Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri poolt esitatud apellatsioonis taotletakse kohtuotsuse tühistamist F.V-le mõistetud karistuse osas ja uue otsusega raskema karistuse mõistmist. Prokurör taotleb F.V karistamist 3 aastase vangistusega,

§ 74

lg 1,3 alusel pöörata reaalselt täitmisele 1 aasta vangistust, ülejäänud 2 aastasest vangistusest vabastada ta tingimisi, määrates katseajaks 2 aastat.

§ 49

alusel võtta F.V-lt 2 aastaks õigus töötada avalik- õiguslikes ja eraõiguslikes juriidilistes isikutes ametikohal, mis oma ametiseisundist tulenevalt peab täitma

§ 288loetletud ametiisiku ülesandeid.

4 Prokurör leiab, et mõistetud karistus ei vasta tema poolt toimepandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Varasema karistatuse ja uute kuritegude toimepanemise fakti puudumise arvestamine karistust kergendava asjaoluna ei ole kooskõlas karistuse mõistmise eesmärkide ega seaduse mõttega. Jääb selgusetuks kuidas I.Maarooosil kindla elu- ja töökoha olemasolu fakti arvestamine on mõjutanud kohut karistuse mõistmisel. Elukoha, X Pärnus, suhtes on rakendatud mitmeid koormatisi, ametliku töökoha kohta otsuses andmed puuduvad, teada oli et OÜ Advokaadibüroo F.V & Ko suhtes ja ka F.V isiku suhtes oli kohtuistungi toimumise ajaks välja kuulutatud pankrot. Selgusetuks jääb kuidas on kohut mõjutanud süüdlase väljaastumine advokatuuri liikmeskonnast ja 2003 tuludeklaratsiooni esitatud andmed tulu kohta, samuti ka temal õigusalase kõrghariduse omamine. Vastutust kergendava asjaoluna on kohus arvestanud tsiviilkahjude osalist hüvitamist, kuid arusaamatuks jääb milliste kriminaalasja materjalide alusel on kohus sellisele järeldusele jõudnud. Asjaolu, et kaks kannatanut loobusid tsiviilnõuetest kuna F.V majanduslik olukord ja tema vastu esitatud nõuete suurus ei võimalda rahuldada nende nõudeid mõistliku aja jooksul ei ole samastatav nende poolt F.V suhtes pretensioonide puudumisega. Selgusetuks jääb millisel moel mõjutavad mõistetud karitust süüdistuses kirjeldatud kuriteo asjaolud ja osavõtu aste. Kuriteo toimepanemise soodusasjaoluks loetud fakti, et advokaadibüroo juhatus või EV Advokatuur ei tundnud huvi F.V tegevuse vastu, ei ole asjakohane. Osaühingus tegutses juhatuse liikme staatuses F.V ise, kelle tegevuse üle saab teostada järelvalvet osaühingu nõukogu liikmed nõukogu olemasolu korral või omanikud. Vastutuse laiendamine osaühingu lepinguliste kohustuste eest väljapoole äriühingut Eesti Advokatuurile, ei tulene seadusest. Seadusandja on lugenud

§ 209

lg 2 kirjeldatud kuriteo toimepanemist niivõrd ohtlikuks, et on määratlenud karistusliigiks kõige raskema karistuse- vangistuse ja fikseerinud alammääraks 1 aasta. Prokurör leiab, et F.V-le tingib reaalse vangistuse mõistmise kuriteoga tekitatud suure varalise kahju põhjustamine paljudele isikutele teatud ametistaatusega isiku poolt, kellele ühiskonna erinevad liikmed, sealhulgas kannatanud omistavad enda huvide eest seismist ja suuremat usaldusväärust, mida antud juhul kasutas ära süüdlane kannatanute mõjutamisel temaga lepingulistesse suhetesse astumiseks. F.V ei ole kordagi oma süüd tunnistanud, väited on ennastõigustavad ja ka vastuolulised, kannatanute ütluste kohaselt on ta andnud uusi katteta lubadusi või pole üldse kättesaadav. Prokurör leiab, et 3 aastasest vangistusest 1 aasta reaalne ärakandmine on küllaldane ajavahemik, mille jooksul süüdlane tajub tema tegevusele väljendatud hukkamõistu. Ülejäänud vangistusest tingimuslik vabastamine annab võimaluse riigile kontrollida kas reaalne vangistus on täitnud oma eesmärki ja F.V-le võimaluse näidata, et ta on võimeline käituma õiguskuulekalt.

1. F.V esindaja seaduse alusel, pankrotihaldur K.Mitt’i poolt esitatud apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist osas, millega rahuldati tsiviilhagid kogusummas ca 10 miljonit krooni ning tsiviilhagide tagamise katteks konfiskeeriti pankrotivarasse kuuluv kinnistu aadressil X Pärnus. Uue otsusega jätta kõik tsiviilhagid läbi vaatamata. Pärnu Maakohtu 26.05.2005 otsusega on välja kuulutatud F.V pankrot, pankrotihalduriks on määratud apellant. Apellant avab Pankrotiseaduse § 35 lg 1 ja § 54 lg 1, § 44 lg 1, § 93 lg 1 ja § 94 sisud ja samuti Pankrotiseaduse § 43 lg 2 sisu, mille kohaselt kui 5 enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Sellest tulenevalt apellant leiab, et vaidlustatud otsusega väljaspool pankrotimenetlust tsiviilhagejate nõuete tunnustamine F.V vastu kogusummas ca 10 miljonit krooni on seadusevastane. F.V-le kuuluv kinnistu X Pärnus kuulub pankrotivara hulka ja selle käsutamist saab otsustada vaid pankrotihaldur. Pankrotihalduri andmetel ei ole nimetatud kinnistu omandatud kuriteo teel ega ole soetatud kuritegelikul teel saadud raha eest. Seega on tsiviilhagide katteks kinnistu konfiskeerimine maakohtu poolt ebaseaduslik. Samuti teeb pankrotihaldur kohtule etteheite tema menetlusse kaasamata jätmise kohta. APELLATSIOONIDELE ESITATATUD VASTUVÄITED JA SELETUSED:
2. Esitatud apellatsioonkaebustele on oma vastuväited ja seletused esitanud kannatanu OÜ RLT Invest juhatuse liige R. T. Kannatanu on seisukohal, et F.V poolt apellatsioonis esitatud väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja süüdistatava apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Apellandi väited kaitseõiguse rikkumisele on ainetud. Aktiivse kaitse korral peab süüdistav esitama väiteid kinnitavaid tõendeid või looma võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Pigem on apellant kogu menetluse käigus varjunud väidetava vaikimiskohustuse taha, osundamata menetlejatele millisel viisil oleks võimalik tema süütust kinnitavaid tõendeid koguda. Süüdistatava tegevus ei ole käsitletav õigusteenusena AdvS § 40 lg 1 mõistes. Vastasel juhul oleks ükskõik milline teenus käsitletav õigusteenusena ja ükskõik milline leping õigusabilepinguna.

§ 209

sätestatud kuriteokoosseisu puhul ei ole oluline mida isik välja petetud rahaga edasi teeb. Kuritegu on lõpule viidud lepingu alusel raha ülekandmisega. Süüdistatav kasutas ära enda usaldatavust advokaadina, lepingute tagatisena esitas advokaadibüroo tsiviilvastutuskindlustuse poliisi koopia ja sellise tegevusega viis tahtlikult kannatanud eksitusse, mille tagajärjel kannatanud tegid varakäsutuse ja süüdistatav sai varalist kasu. Kannatanu leiab, et pankrotihaldur ei ole iseseisev kohtumenetluse pool ja seetõttu puudub tal apellatsiooni esitamise õigus. Kui aga lähtuvalt PankrS § 54 lg 1 on ta tsiviilkostja esindaja, palub kannatanu arvestada, et pankrotihalduri seisukoht tsiviilhagide rahuldamise osas on ebaõige. Kohus ei ole rahuldanud tsiviilhagisid vaid on välja mõistnud kuriteoga põhjustatud kahju, mis KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel on kaks eristatavat ja sisuliselt erinevat lahendust. PankrS § 43 lg 2 räägib hagimenetlusest, mitte kriminaalmenetlusest, mistõttu kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmist süüdlaselt vastav säte ei takista. Arvestades asjaolu, et varaline kasu süüdlasel ja varaline kahju kannatanul on

§ 209

objektiivse koosseisu tunnuseks ja varalise kahju osas seisukoha võtmine on kohtuotsuse tegemisel kohustuslik, leiab kannatanu, et maakohtu otsus kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise osas on õige. Kohus peab süüdimõistmisel vähemalt tuvastama kahju tekkimise kannatanul, isegi kui vastav kahju ei pruugi olla pankrotimenetlusest tulenevalt sissenõutav ja kohtuotsus selles osas täidetav. Lähtudes eeltoodust leiab kannatanu, et pankrotihalduri poolt esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata või rahuldamata. Kannatanu toetab prokuröri apellatsiooni. Mõistetud karistus on põhjendamatult leebe. F.V eitab kuriteo toimepanemist ega kahetse seda. Kuriteoga on tekitatud ülisuur kahju paljudele isikutele. Süüdistatav on ära kasutanud enda staatust ja talle antud usaldust 6 omakasupüüdlikel ja kuritegelikel eesmärkidel. Mõistetav karistus annab signaali üldsusele. Peitumine kutse- ja ärisaladuse taha ja püüded pankrotimenetluse abil kahju hüvitamise kohustusest kõrvale hiilida, annavad tunnistust süüdistatava küünilisest suhtumisest ja õigete järelduste tegemata jätmisest. Süüdistatavat tuleks karistada reaalse vangistusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Apellatsioonikohtu istungil apellant- süüdistatav toetas esitatud apellatsiooni ja taotles apellatsioonis esitatud motiividel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale maakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja toetas süüdistatava poolt esitatud apellatsiooni ja selles esitatud taotlust asja tagastamiseks maakohtule. Prokuröri apellatsiooni palus kaitsja jätta rahuldamata. Apellant- prokurör toetas esitatud apellatsiooni, palus mõista süüdlasele karmim karistus vastavalt apellatsioonis märgitule. F.V apellatsioonis esitatud taotlus kohtuotsuse tühistamiseks ja asja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks palus prokurör jätta rahuldamata kui põhjendamatu. Süüdistatava ja pankrotihalduri apellatsioonis esitatud taotlus tühistada kohtuotsus arestitud vara konfiskeerimise osas palus rahuldada, muus osas taotles seadusliku esindaja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Apellant- seaduse alusel F.V esindaja, pankrotihaldur K.Mitt toetas esitatud apellatsiooni ja palus apellatsioonis esitatud taotlused rahuldada. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:
2. F.V on apellatsioonis leidnud, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne, rikuti süütuse presumptsiooni ja kohtuistungi kinniseks tunnistamata jätmisega rikuti tema kaitseõigust. Apellandi kõik etteheited olid seotud asjaoludega et prokuratuuri poolt oli jäetud välja selgitamata ja esitamata tõendid tema poolt kannatanute rahaliste vahendite paigutamisest reaalsetesse ja toimivatesse investeerimisprogrammidesse, pannes sellega süütuse tõestamise kohustuse süüdistatavale ning kohus tunnistamata kohtuistungit kinniseks, võttis temalt võimaluse vastavasisuliste ütluste ning tõendite esitamise. Apellatsioonis ei ole taotletud ringkonnakohtu istungi kinniseks kuulutamist, sellist taotlust ei esitanud apellant ka kohtuistungil. Samuti ei taotlenud süüdistatav apellatsioonikohtult uute tõendite kogumist ega ka kohtulikku uurimist. KrMSRS § 2 lg 1 sätestatu alusel toimus maakohtus kriminaalasja arutamine Kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. KrMK § 19 lg 1 kehtestas, et kohus, prokurör ja uurija on kohustatud tarvitusele võtma kõik seaduses ettenähtud abinõud kriminaalasja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks ning välja selgitama nii kahtlustatavat, süüdistatavat ja kohtualust süüstavad kui ka õigustavad, samuti tema vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul ei ole rikutud ülalnimetatud seaduse sätet. Kriminaalasja materjalide kohaselt on menetluse käigus kontrollitud nii kannatanute kui tunnistajate, koos F.V-ga HETA Pärnu AB OÜ -s ja №rth Trust OÜ-s töötanud 7 isikute ütlusi, on läbi viidud läbiotsimisi, mida kajastavad tõenditena hinnatud menetlustoimingute protokollid. Kogutud ja kontrollitud tõendite kogumis hindamisel kohus tuvastas, et kannatanutega lepingute sõlmise ajal tegelikke, toimivaid ja intresside õigeaegset maksmist võimaldavaid lepingulisi suhteid laenu saajatega F.V faktiliselt ei eksisteerinud. Kohus kontrollis võimalikke HETA Pärnu AB OÜ ja №rth Trust OÜ nimel, F.V poolt sõlmitud, toimivate investeerimisprojektide olemasolu. Kohtuistungil on üle kuulatud büroo töötajad. Nii on T. K/ IV kd. t.lk. 71/ ja I L/ IV kd t.lk 102/ andnud ütlusi, et nemad büroo advokaatidena ei olnud F.V poolt investeerimislepingutega seotud, said teada nii sõlmitud lepingutest kui tekkinud võlgnevustest vaid siis kui kliendid hakkasid büroosse helistama ja kohustuste täitmist nõudma. Kogu rahade liikumist büroos korraldas F.V. Büroo raamatupidajana pangaülekandeid teinud E.L on andnud ütlusi, et lepingute alusel kontole saabuvatest summadest teatas talle F.V, samuti andis juhiseid kuhu summa edasi kanda. Kannete selgituseks palus kirjutada kas laenu väljastamine, tagastamine või jooksvad kulud. Ka võttis F.V sularaha ise välja, siis ütles, et sularaha läheb kassasse, mis ei vastanud tegelikkusele. Kuhu F.V raha pani ta ei tea. Mingeid dokumente F.V ei esitanud, raamatupidamist tegi konto väljavõtete alusel või ka kviitungite alusel. Selle raha eest, mis kontole tuli maksti ära kohustused, kaasaarvatud investeerimislepingutest tulenevad intressid ja põhiosa vastavalt F.V korraldustele/ I kd t.lk. 25-26, IV kd t.lk. 69/. Kannatanute ütluste kohaselt võlgnevuste tekkimisel F.V poole pöördudes, andis viimane neile selgitusi, et tema poolt on loodud №rth Trust OÜ ning kannatanute rahad laekuvad osaühingu poolt tehtud tehingutest Ukrainas ja Araabiamaades. Nii on kohtuistungil kannatanute volikirja alusel esindanud J.M antud ütlusi, et kannatanute volituste alusel pöördus F.V poole, et välja selgitada miks ei täida viimane oma lepingulisi kohustusi. F.V näitas erinevaid visiitkaarte, nimetas erinevaid firmasid, mis peaksid talle suuri summasid sisse tooma. Nende äride keskmes pidi olema №rth Trust OÜ. F.V joonistas talle plaani, kuidas ta raha hakkab tagasi teenima. Temale antud materjalide põhjal ja ka T.N vesteldes, tuli ta järeldusele, et olid vaid ebareaalsed plaanid, F.V laenas raha, mille edasise saatuse kohta materjal puudus, laenatud raha anti kohe intressideks teistele võlausaldajatele või võeti sularahas F.V poolt välja/ I kd. t.lk.37-38, IV kd. t.lk. 141142/. Kohtuistungil andis ütlusi A.L, №rth Trust OÜ juhataja, sellest, et tema tegevuseks oli klientide otsimine, suhtlemine, käis 2 korral Ukrainas, kuid mingeid kokkuleppeid ei saavutatud. Araabiamaades on käinud vaid korra puhkamas. Rahaliste vahendite osas ülevaadet temal ei olnud, teab vaid et võeti laen Heta Pärnu AB OÜ-lt/ V kd. t.lk. 19-20/. Tunnistaja K.K on menetluse käigus andnud ütlusi, et tema tööülesandeks №rth Trust OÜ-s oli käivitada projekt, mis oli Araabia maades ettevõtetega kontaktide loomine, kuid projektid kunagi käima ei läinud/ I kd. t.lk. 41-42,/ T.N on menetluse käigus andnud ütlusi, et tema osales osaühingu töös selleks, et projektid käivituksid Ukraina suunas. №rth Trust OÜ tegevus sisuliselt ei käivitunud, raha ei laekunud/ IV kd t.lk. 70/. №rth Trust OÜ raamatupidaja T.V ütlustega on tuvastamist leidnud, et F.V ei ole HETA Pärnu AB OÜ raha №rth Trust OÜ kaudu investeerinud. Tema investeeringute vahendamise kohta mingeid dokumente ei ole näinud. Advokaadibürooga oli vaid üks laenuleping. Investeerimissummade laekumist ei olnud/ IV kd. t.lk. 70/. Puudutavalt süüdistatava väiteid tema kaitseõiguse rikkumisest sellega, et kohus ei kuulutanud istungit kinniseks peab kohtukolleegium vajalikuks märkida veel järgmist: Põhiseaduse § 24 lg 3,4, KrMK § 17 ja kehtiv KrMS §11, 12 sätestavad kohtuistungite avalikkuse põhimõtte, mis tagab kohtumenetlus läbipaistvuse ning ka alused, millal kohus 8 võib kas kogu istungi või selle osa kinniseks kuulutada piirates sellega isikute põhiõigust viibida kohtuistungil kohtusaalis. Selliseks üheks aluseks oli KrMK § 17 lg 2 p 1 kohaselt riigi- või ärisaladuse hoidmise vajadus. Süüdistatav on nii maakohtu istungil asja arutamise kinniseks kuulutamise taotluses kui ka esitatud apellatsioonis toetunud Advokatuuriseaduse § 43 lg 2 ja § 45 lg 1 sätestatud kutsesaladuse hoidmise kohustusele, millest saab teda vabastada vaid klient oma kirjaliku loaga. Samuti ka ärisaladuse hoidmise kohustuslikkusele. Kriminaalasjas olevate kohtuistungi protokollidele kohaselt on kohus kohtuistungeid korduvalt edasi lükanud ja maakohtu menetluses on kriminaalasi olnud üle kahe aasta. Kuigi kohtuistungid on olnud avalikud ei ole selline fakt võtnud süüdistatavalt kogu menetluse käigus ära võimalust esitada kohtule, KrMK § 16 lg 5 sätestatud dokumentidele esitatud keelenõuet järgides, kirjalikke tõendeid oma ütluste kinnituseks. Selliste tõendite kohtule esitamine ei oleks rikkunud ei kutsesaladuse ega ärisaladuse hoidmise kohustust ning oleks kohtule andnud seadusliku aluse lugeda süüdistatava taotlus kohtuistungi avalikkuse piiramise osas põhjendatuks ning rahuldamisele kuuluvaks, millele oleks järgnenud tõendi suulise esitamise nõude täitmine. Antud juhul ei ole süüdistatav vaatamata pikaajalisele kohtumenetlusele kordagi oma taotlust reaalselt põhistanud. Vastavalt 26 mail 2006 aastal toimunud kohtuistungi protokollile on kohus kohtuliku uurimise järjekordselt edasi lükanud ning andnud süüdistatavale tema enda taotlusel võimaluse vastavasisuliste dokumentide kohtule esitamiseks, et võtta vastu otsustus järgneva istungi kinniseks kuulutamise osas ning ka võimaldamaks süüdistatava poolt taotletud tunnistaja, kes kohtukutsetele ei reageerinud, küsitlemist, kusjuures kohus on uue istungi toimumise aja määramisel võtnud aluseks süüdistatava enda poolt taotletu / V kd. t.lk. 60-61/. 28 juunil 2006 aastal toimunud kohtuistungil ei ole süüdistatav aga jällegi esitanud kohtule ühtegi kirjalikku tõendit, mis annaks aluse taotluse rahuldamiseks vaid on paljasõnaliselt uuesti vastavasisulise taotluse esitanud. Kohtukolleegium leiab, et kaitseõiguse tagamise põhimõte on üks olulisemaid põhimõtteid kriminaalmenetluses, kuid kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on kaitseõigusega arvestatud kui süüdistatavale on kohtuistungil tagatud küllaldane võimalus süüdistust kummutavaid ja enda väiteid kinnitavaid tõendeid esitada. Antud juhul selline võimalus oli F.V-le piisavalt antud, kuid ta ei soovinud seda kasutada. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et kohtulik uurimine ei ole olnud ühekülgne, tarvitusele on võetud kõik seaduslikud abinõud asja tehiolude täielikuks ja objektiivseks uurimiseks. On püütud ka välja selgitada F.V poolseid kannatanute rahaliste vahendite investeerimisi, kuid ainukeseks viiteks üldse selliste projektide olemasolust 2002 ja 2003, st lepingute sõlmise ajal on kõikide kogutud ja kontrollitud tõenditega vastuolus olevad süüdistatava paljasõnalised ja ebaloogilised ütlused. Nii on F.V kinnitanud juba juunis 2004, et investeerimisprogrammid on jõudnud lõppfaasi/ III kd. t.lk. 47/, 2006 lõpus esitatud apellatsioonis ja 2007 aastal apellatsioonikohtuistungil antud ütluste kohaselt olid programmid ikka veel selles faasis edasi ja kannatanutele oli kahju heastamata. Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada, et maakohus on F.V süüdi tunnistanud esitatud süüdistuse alusel selle kogumahus. Kohtu järeldusi F.V tegevuses

§ 209

lg 2 p 2 ettenähtud koosseisuliste tunnuste olemasolu ja tema süü tuvastamise osas ei ole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on tuvastanud, et F.V sõlmis HETA Pärnu Advokaadibüroo OÜ nimel erinevate juriidiliste ja füüsiliste isikutega lepinguid, millede sisuks oli investeeringute korraldamine nii, et F.V kohustus korraldama lühiajalisi, kuni 6 kuud, laenusuhteid 9 kolmandate isikutega investorite nimel ja tagama lepingus ettenähtud kapitali tootluse. Nimetades sõlmitud lepinguid õigusabilepinguteks oli nende kohaselt investeering koos arvestuslike intressidega tagatud advokaadibüroo töötajate ametivastutuskindlustusega. Kannatanute ütluste kohaselt kallutas neid lepinguid sõlmima ja suuri summasid investeerima asjaolud, et HETA Pärnu AB OÜ näol oli tegemist tuntud ja antud ajahetkel eduka advokaadibürooga, enamus olid büroo kliendid ja F.V selle büroo advokaadina oli neile õigusabi teenust varem osutanud. Samuti väga oluliseks argumendiks oli lepingu lühiajalisus, kõrge laenuintress ja kindlasti ametivastutuskindlustus, ilma milleta kannatanute ütluste kohaselt ei oleks nad nii suuri summasid laenanud. Kannatanute ütluste alusel on tuvastamist leidnud, et F.V advokaadi ja juristina selgitas kannatanutele, et tegemist on väga madala riskiga investeeringutega kuna ka siis kui investeering ei õnnestu tagastatakse ERGO Kindlustuse AS poolt neile vastavalt kindlustuspoliisidele advokaadibüroo poolt tekitatud kahju ülempiiriga kuni 3 miljonit krooni. / 4 kd.tlk.68, 71-73,103, 143-144/. Seega F.V lõi isikutes ebaõige ettekujutuse tagatise olemasolust ja väga madala riskiga investeeringutest kuna tegelikult väljusid sõlmitud lepingud advokaadi kutsetegevuse raamest sest tegelikuks lepingu sisuks oli raha investeerimise teenuse osutamine, mis ei ole käsitatav õigusteenuse osutamisega Advokatuuriseaduse § 40 lg 1 mõttes. Nii lepingute täitmise lühiajalisusega, kui ka kõrge intressi igakuise tasumise kohustuse võtmisega ning ka F.V enda ütlustega lepingu sõlmimisel, loodi kannatanutel väärettekujutus, et advokaadibürool on juba lepingute sõlmise ajal olemas reaalsed projektid, reaalselt sõlmitud lepingud laenu soovijatega ning varalised vahendid igakuise kõrge intressimäära tasumiseks. Kohus on õigesti tuvastanud, et F.V tahtlikult tekitas juba lepingute sõlmisel kannatanutes väärkujutluse kohustuste täitmise valmidusest, tegelikult puudusid tal projektid, mis tagaksid kohustuste täitmise ja F.V oli teadlik, et puuduvad rahalised vahendid selleks, et maksta kõikidele kannatanutele lepingus äratoodud intresse ja tagastada laen vastavalt lepingus ettenähtud tähtajal. F.V lõi kannatanutel väärkujutluse tegelikest asjaoludest, viis kannatanud eksimusse, mille mõjul nad teostasid varakäsutuse, nende vara läks üle süüdistatava käsutusse, kannatanutel oli kahju tekkinud, kelmus oli lõpule viidud. Seetõttu ei ole kuriteo kvalifitseerimisel olulise tähtsusega kuidas süüdistatav, kelle suhtes oli 2005 aastal juba välja kuulutatud pankrot, kannatanutelt saadud vara käsutas 2004, 2005 ja 2006 aastal, mille kohta F.V enda ütluste kohaselt pidi andma selgitusi tunnistaja A.K. 9. Süüdistatava ja pankrotihaldur K.Mitti apellatsioonides esitatud väited pankrotis olevalt F.V-lt tsiviilhagisummade väljamõistmise ebaseaduslikkuse kohta, on asjakohased. Antud juhul ei ole vaidlust kahjude tekitamise osas ega ka F.V poolt kuriteoga tekitatud kahju suuruse osas, seetõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks esitatud tsiviilhagide summade suuruse põhjendatusel peatuda, kahjud on maakohtu otsuses kajastamist leidnud. Kohtukolleegium soostub prokuröri seisukohaga, et kehtinud KrMK § 263 lg 1p 12, 13 ning KrMS § 312 p 8§ 313 lg 1 p 10 näevad ette kohustuse kohtul võtta vastu otsustus ka esitatud tsiviilhagi osas, kuid vastavalt kehtivale kohtupraktikale, tuleb tsiviilhagi rahuldamise otsustamisel juhinduda kriminaalmenetluses tsiviilmenetluse eeskirjadest, mis ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega ja on vajalikud tsiviilhagide otsustamisel kriminaalasjades (Riigikohtu lahend 3-1-1-96-04) . Ei saa tähelepanuta ja arvestamata jätta fakti, et 26 mai 2005 kohtuotsusega on välja kuulutatud F.V pankrot/ V kd. t.lk. 116/. Seega oli süüdistatava kui füüsilise isiku 10 pankrot välja kuulutatud enne kohtuotsuse kuulutamist, ajal, mil kestis kohtumenetlus. Pankrotiseaduse § 35 lg 1 p 1 kohaselt pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara, lg 2 kohaselt läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus. Pankrotiseaduse § 43 lg 2 kehtestab, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Antud juhul ongi selline situatsioon aset leidnud ning kohtukolleegium leiab, et maakohus on eiranud pankrotiseaduse ülalnimetatud sätteid. Prokuröri väited sellest, et tegemist oli Pankrotiseaduse § 103 lg 4 ettenähtud kaitsmiseta tunnustatud nõuetega ning kuulusid väljamõistmisele, ei ole antud juhul kooskõlas ülalnimetatud seadusega, kuna Pankrotimenetluse § 103 lg 4 kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu jõustunud otsusega rahuldatud. Antud juhul ei olnud ega ole tegemist jõustunud kohtuotsusega. Seega selline viide ei ole asjakohane. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt on kohtuliku uurimise käigus seaduslikult kindlaks tehtud kannatanutele tekitatud kahju suurus ning KrMSRakS § 8 p 2 alusel tehtud õige järeldus, et tegemist oli suure kahjuga, mis omakorda tõi kaasa F.V tegevuse kvalifitseerimise

§ 209

lg 2 p 2 järgi, kuid eelpooltoodud pankrotiseaduses käsitatud põhimõtetest tulenevalt, ei olnud antud juhul pankrotis olevalt isikult tsiviilhagide väljamõistmine seaduslik ning selles osas tuleb kohtuotsus tühistada. Eeltoodu põhistusel ja alusel ning ka tulenevalt asjaolust, et maakohus ei ole arestitud kinnisasja ja vallasja konfiskeerimist põhistanud, kuulub tühistamisele kohtuotsus ka varade konfiskeerimise osas. 10. Kohtukolleegium soostub prokuröri apellatsioonis esitatuga sellest, et maakohtu poolt F.V täielikult karistusest vabastamine ei vasta kuriteo raskusele ega ka süüdimõistetu isikule. Kohtukolleegium, toetudes prokuröri apellatsioonile leiab, et maakohus on asjakohatult arvestanud karistuse mõistmisel F.V poolt toimepandud kuriteo soodusasjaoluks büroo juhatuse ja EV Advokatuur vähest huvi büroo juhatuse liikme tegevuse vastu. Osaühingus tegutses juhatuse liikme staatuses F.V ise. Advokaadi poolt büroo nimel lepingute sõlmimise õigus tuleneb seadusest. Maakohtu otsuses F.V iseloomustavate andmete esitamine ei ole vastuolus seadusega kuna kohtul on õigus arvestada karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, seega arvestada süüdlase isikuga.

§-de 73 või 74 kohaldamisel tuleb igal juhul arvestada isikut iseloomustavate andmetega. Samas peab aga kohtu poolt olema selgelt põhistatud kuidas üks või teine fakt karistuse mõistmist mõjutab. Antud juhul ei ole kohtuotsusest jälgitav kuidas näiteks kõrgharidus, advokatuuri liikmeskonnast väljaastumine ja tuludeklaratsiooni esitamine 2003 aastal on karistust mõjutanud. Selles osas on prokuröri poolt esitatud etteheited asjakohased. Maakohus on otsuses märkinud, et arvestades kuriteo toimepanemise osavõtu astet, kohtualuse neutraalset suhtumist toimepandud teosse ning kuriteo asjaolusid, tuleb mõjusaks vahendiks lugeda süüdlase täielik karistusest vabastamine. Kohtukolleegium leiab, et selline maakohtu järeldus on ekslik. F.V kasutas ära inimeste usaldust, mida viimased tundsid advokaadi kui isiku suhtes, kellele on ametistaatusega omistatud teiste isikute huvide eest seismine, ta tekitas kuriteo toimepanijana tahtlikult paljudele isikutele suure, miljonitesse kroonidesse ulatuva kahju. F.V ei ole oma süüd tunnistanud vaid on enda käitumist püüdnud õigustada küll ajaliste faktorite, küll kolmandate isikute käitumisega. Kohtukolleegium leiab, et ülaltoodud asjaolud annavad seadusliku aluse kohaldada süüdlase suhtes

§ 74

lg 1,2 ettenähtud mõistetud vangistuse osalist täitmisele pööramist, mida on prokurör apellatsioonis ka taotlenud. 11 Samas ei ole prokuröri poolt taotletud 1 aastane ärakandmisele kuuluva karistuse tähtaeg kooskõlas vangistuse osalise täitmisele pööramise mõttega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt oma lahendites avaldanud seisukohta, et vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes. Nimetatud efekti pole aga võimalik saavutada pikemaajalise (enam kui mõnekuulise) vangistusega, sest selle aja jooksul isik kohandub vangistusega. Seega taotletakse nn šokivangistusega eripreventiivset eesmärki isiku suhtes, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud / Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-21-05/. Ülaltoodu alusel kohtukolleegium leiab, et mõistetud 2 aastane vangistus on kooskõlas

§ 56

sätestatuga ning selles osas tuleb jätta karistus muutmata, kuid F.V tuleb mõistetud karistusest reaalselt ära kanda 4 kuud vangistust, ülejäänud osas tuleb jätta karistus tingimisi täitmisele pööramata. Prokuröri poolt põhistatud taotlus lisakaristusena tegutsemiskeelu laiendamise osas on asjakohane ja kuulub rahuldamisele.

1. Parandamisele kuulub kohtuotsuses äratoodud lepingute sõlmimise ajavahemik kuna vastavalt esitatud süüdistusele ja tuvastatud asjaoludele oli F.V-le süüks arvatud esimese lepingu sõlmimise kuupäevaks
2. 08.2002, mitte aga 19.03.2002 nagu on ekslikult märgitud otsuses. Selline parandus ei halvenda süüdistatava olukorda ja on võimalik teha apellatsioonikohtul täpsustamise korras.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4: § 388 p 2, 4; § 340 lg 2 p 5, lg 4 p 4,5 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 28 septembri 2006 otsuse F.V süüdistusasjas osaliselt ja teeb uue otsuse. F.V ja prokuröri poolt esitatud apellatsioonid rahuldab ringkonnakohus osaliselt, pankrotihalduri poolt esitatud apellatsiooni täielikult. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA IGOR AMANN 12