KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. september 2007. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-3129 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ju

§ 328lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 21.

mai

1. a otsus Apellatsiooni esitaja S.H Prokurör Leelet Kivioja Süüdistatav S.H, elukoht: x, isikukood xxx, kodakondsus määratlemata, kõrgharidusega, emakeel –vene keel, töökoht x, varem kriminaalkorras kohtulikult karistamata Kaitsja Vandeadvokaat Brigitta Mõttus RESOLIOON 1.Harju Maakohtu
2. mai
3. a otsus S.H süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 328lg 1 järgi jätta muutmata.

1. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi 1 vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. S.H anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta 12.01.2007.a. kella 16:00 paiku Tallinnas, Liivalaia 24 Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja ees peale kohtumääruse teatavaks saamist selle kohta, et tema kui rahvusvaheliselt tagaotsitava isiku suhtes on rakendatud vahistamist ja ta kuulub Vene Föderatsioonile väljaandmisele varem toime pandud kuritegude eest, rebis end teda konvoeerinud Keskkriminaalpolitsei politseiinspektor J. Si haardest vabaks ja põgenes kohtumaja eest joostes üle Liivalaia tänava. Vahialune S.H tabati veidi hiljem Tatari tänaval Keskkriminaalpolitsei politseiinspektor J.Si ja politseijuhtivinspektor E. Lu poolt pärast kahe hoiatuslasu tegemist Enrik Lu poolt. Seega pani S.H toime KarS § 328 lg 1 - § 25 lg 1,2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. vahi alt põgenemise katse.
3. Harju Maakohtu
4. mai
5. a otsusega tunnistati S.H süüdi KarS §

§ 328lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks kaks kuud vangistust.

Kohtu hinnangul leidis I. S.H süü täielikult tõendamist. Nagu nähtus kriminaalasja materjalidest, peeti Tallinnas

1. jaanuaril
2. a Rahvusvahelise kriminaalpolitsei organisatsiooni Moskva Osakonna (Interpol Moskva) poolt rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutatud S.H kinni, tema suhtes oli Permi linna Motovilihinski rajooni kohus 28.10.2005.a. välja andnud vahistamismääruse. Samal päeval toimus Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajas eeluurimiskohtuniku juures istung, mille käigus rahuldati Riigiprokuratuuri poolt esitatud taotlus ning kohtumäärusega kohaldati S.H suhtes väljaandmisvahistust 40 päevaks, so. kuni 20.02.2007.a väljaandmismenetluse tagamiseks vastavalt Väljaandmise Euroopa konventsiooni art 16 lg 4 (t.l. 21-23). Istungile oli toimetatud S.H , kes istungil palus jätta esitatud taotluse rahuldamata ning teda mitte vahistada. Kohtumäärus tema suhtes väljaandmisvahistuse kohaldamise kohta oli S.H-le allkirja vastu tutvustatud ning ta sai endale ka määruse ärakirja, juures oli ka tõlk. Seega teadis S.H , et ta on kriminaalmenetluse tagamiseks vahi alla võetud ning seda teades otsustas ta vahi alt (saatemeeskonna valve alt ) põgeneda. Seda ei eitanud kohtuistungil ka S.H ise, seda kinnitasid kohtuistungil ka tunnistajad J.S ja E.L. Subjektiivsest küljest pani S.H kohtu hinnangul kuriteo toime otsese tahtlusega, kusjuures pole oluline, millisel motiivil ta otsustas põgeneda. Tunnistajad J.S ja E.L seletasid kohtuistungil, et juba kohtumajas rääkis S.H, et ta Venemaale vanglasse minna ei soovi, ta oli stresssis, rebis oma pusa lõhki, oli silmnähtavalt šokis, kuid esialgu käitus rahulikult. Alustades põgenemist, joostes üle Liivalaia tänava karjus S.H: “Ne poidu v tjürmu (ei lähe vanglasse)”. Nagu selgus tunnistajate ütlustes ja seda ei eitanud kohtuistungil ka S.H ise, jätkas ta põgenemist ka peale korduvaid politseitöötajate poolt antud käsklusi :”Seis, politsei”, teda jälitanud politseitöötajad olid sunnitud isegi tegema kaks hoiatuslasku õhku. Jooksu pealt karjus S.H teda jälitanud tunnistajatele, et vanglasse ta ei lähe, isegi palus end maha lasta. Tunnistaja E.L seletas kohtuistungil, et tema arvates jäi lõpuks S.H seisma just peale teise hoiatuslasu tegemist, nad olid selleks ajaks teda jälitanud umbes 500-600 m, olid jõudnud praktiliselt Sakala tänava ristmikuni, vahemaa oli umbes 1015 m. Tunnistaja J.Si hinnangul jäi S.H seisma väsimusest, kuna oli spurtinud juba piisavalt pika vahemaa. 2 Kohus ei nõustunud kaitsja arvamusega, et S.H tegevust tuleb käsitleda loobumisena süüteokatsest, kuna vastavalt KarS § 40 lg 3 isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest, kui vastavalt tema ettekujutusele teost võib teo tagajärg veel saabuda, kuid ta otsustab loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. Antud juhul otsustas S.H loobuda põgenemiskatsest asjaolude sunnil, kuna olid tehtud hoiatuslasud, tema ja tema jälitajate vahemaa vähenes 10-15 meetrini, Balti Sepiku poolt lähenes talle Falcki patrullauto. Samuti seletasid tunnistajad E.L ja J.S, et ka peale seda, kui nad olid jõudnud S.H-ni, ning käskinud tal seista näoga vastu seina, jätkas ta aktiivset vastupanu, rabeles ka ajal, kui nad püüdsid talle käeraudu peale panna. Aktiivse vastupanu fakti kinnitab ka asjaolu, et sellel ajal, kui nad püüdsid rabelenud S.H-le käeraudu peale panna, küsisid nende juures peatunud Falcki patrullauto meeskonna liikmed, et kas on abi vaja. Hinnates kogutud tõendeid kogumis leidis kohus, et antud juhul ei ole tegemist süüteokatsest vabatahtliku loobumisega.
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S.H, kes palub otsuse tühistada ning ta õigeks mõista. S.H kinnitab jätkuvalt, et ta loobus süüteo lõpuleviimisest vabatahtlikult. Tal olid kõik võimalused viia põgenemine ka lõpule – jälitajad olid temast kaugel, ta on meistersportlane kergejõustikus ning politseinikel ei oleks olnud võimalust talle järele jõuda. Peatuma ei motiveerinud teada ka tehtud hoiatuslasud, kuna ta on teeninud Afganistanis ning peale seda suhtub ta rahulikult kõikvõimalikesse ähvardustesse relvadega.
4. Ringkonnakohtu istungil palus S.H tema apellatsioon rahuldada, taotlust toetas ka tema kaitsja vandeadvokaat B. Mõttus. Prokurör leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks apellatsioonis toodud väidetel puudub alus.
6. Apellatsioonis ei vaidlustata põhimõtteliselt toimunu faktilisi asjaolusid, apellandi peamiseks väiteks on, et ta loobus põgenemise lõpuleviimisest vabatahtlikult KarS § 40 lg 3 mõttes, s.t tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. Kriminaalkolleegium ei jaga seda seisukohta ning seda järgmistel põhjustel. Käesolevas kriminaalasjas on määravaks küsimuseks just nn loobumise vabatahtlikkus (tähendust ei oma seega küsimus, kas tegemist on lõpetatud või lõpetamata süüteokatsega). Hindamaks, kas isik loobub süüteo lõpuleviimisest vabatahtlikult, tuleb seega eristada kahte alternatiivi - kas isikut mõjutab loobuma väline sund või sisemine, hingeline surve - viimase korral jääb ta ise enda otsuste valitsejaks ning sellisel juhul saab rääkida loobumise vabatahtlikkusest. Seejuures eristatakse nn autonoomseid ja heteronoomseid motiive. 3 Kui loobumise kasuks otsustakse sisemiste motiivide toimel nö väliselt muutumatus olukorras, on isiku motivatsioon autonoomne ja tema loobumine süüteo toimepanemisest vabatahtlik. Kui isik on aga väliselt muutuvas olukorras, mis on tema suhtes kahjuliku iseloomuga, ei ole loobumine enam vabatahtlik - loobumine on heteronoomselt motiveeritud ja seega mitte vabatahtlik.
7. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa käesolevas kriminaalasjas rääkida sellistest autonoomsetest motiividest, mis põhistaksid loobumise vabatahtlikkust. Vastupidi – tuvastatavad on välised (nn heteronoomsed) mõjurid, mis kriminaalkolleegiumi hinnangul viisid põgenemiskatsest loobumiseni; täpsemalt siis vahetute jälitajate olemasolu. Kriminaalkolleegium ei soostu apellandi väitega, et vahemaa jälitajatega oli juba sedavõrd suur, et tal oleks ilma igasuguste probleemideta õnnestunud nende eest põgeneda. Selliseid väiteid ei kinnita maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, millega kriminaalkolleegium täiel määral soostub. Nii kinnitavad mõlemad politseiametnikud, et vahe põgeneva S.H-ga oli minimaalne – tunnistaja E. Lu sõnutsi oli tema vahe S.H-st umber 15 meetrit (kd 2, tlk 22), tunnistaja J. Si kinnitusel oli vahemaa 10, maksimaalselt samuti 15 meetrit (kd 2, tlk 28). Tegemist on mõistagi subjektiivse hinnanguga, mis teatud määral võib varieeruda, kuid kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleneb tunnistajate ütlusest üheselt, et nad olid S.H vahetus läheduses. Kuna ka põgenemise distants oli tuvastatult minimaalne, siis ei pea kriminaalkolleegium usutavaks süüdistatava väiteid, et peale peatumist jõudsid jälitajad temani alles ca poole minuti pärast (kd 2, tlk 22). Kui vahemaa olnuks sedavõrd suur, nagu seda väidab apellant, siis ei oleks olnud võimalik ka erinevate repliikide vahetamine põgeniku ja jälitajate vahel – politseiametnikud käskisid S.H korduvalt seisma jääda, millele ta jooksu pealt ka vastas (vt kd 2, tlk 28, samuti kohtuotsuse lk 4) – sedavõrd suure distantsi korral, nagu seda väidab apellant, olnuks sellise tuvastatud asjaolu esinemine võimatu. Et vahemaa oli minimaalne, kinnitab ka asjaolu, et J. Si väitel ei kasutanud tema teenistusrelva just põhjusel, et tema oli paarimehega võrreldes S.H-le lähemal (kd 2, tlk 28). Kriminaalkolleegiumi ei veena ka S.H väited enda hea sportliku vormi kohta – et isik on olnud meistersportlane, ei tähenda vääramatult seda, et ta oleks sellise sportliku vormi säilitanud ka 40-tes eluaastates. Tähendust ei oma ka see, kuidas tajus S.H teenistusrelvast tehtud kahte lasku – ta võis neisse suhtuda küll emotsionaalselt ükskõikselt, kuid kriminaalkolleegiumi hinnangul andsid need S.H-le märku just niigi tuvastatud asjaolu kohta, et jälitajad on tema vahetus läheduses ning et edasine põgenemine on mõttetu.
8. Kriminaalkolleegium leiab, et eeltoodu alusel on ainetu rääkida vabatahtlikust loobumisest süüteo toimepanemisest. Ilmselgelt on tuvastatav S.H suhtes kahjuliku iseloomuga väliselt muutuv olukord, mis ei anna alust rääkida vabatahtlikust loobumisest Karistusseadustiku mõttes.
9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
10. mai
11. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Julia Katškovskaja Ene Randmäe 4