← Eesti

1-09-421/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. detsember 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-421 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ju

§ 263p 1 järgi.

2. Teha selles osas uus otsus, millega tunnistada G.

§ 121järgi.

  1. Mõistetud karistuse osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  2. Ka muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  3. Apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtu kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Pärnu Maakohtu
  5. septembri
  6. a otsusega tunnistati G.

§ 263p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks üks aasta vangistust, mis jäeti Kar

S § 74 lg-te 1, 3 alusel kaheaastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata.

  1. G.D tunnistati süüdi KarS § 263 p 1 järgi avaliku korra raskes rikkumises, mis seisnes selles, et viibides alkoholijoobes 05.07.2008.a. kella 04.00 ajal Pärnus XXXXXX XXXXX XX asuva ööklubi “M.” ees, tungis ta kallale T. H., lüües teda käes olnud pudeliga ühel korral pähe. Selle löögiga põhjustas ta T. H. peaaju põrutuse ja vasaku kõrvalesta pindmise marrastuse, aga ka füüsilist valu. G.D ennast kohtumenetluses süüdi ei tunnistanud, kinnitades, et kannatanut lõi hoopis tema tuttav A. J.. Viimane kinnitas ka ise, et kannatanu lööjaks oli just tema; et lööjaks oli A. J., tunnistasid veel D. T., P. V. ja M. V.. Kohus ei lugenud seda versiooni aga usaldusväärseks, motiveerides enda järeldust G.D süü tõendatuse osas järgmiselt: Kohus peab ebausaldusväärseteks ütlustes kõrvaldamatute vastuolude tõttu tunnistajate A. J., D. T.i, P. V.i ja M. V.i ütlusi. Nimetatud ütluste andjad on kohtuistungil öelnud, et süüdistuses kirjeldatud asjaoludel kannatanu löömise pani toime hoopis A. J.. Samas ei haaku tunnistajate endi ütlused ei omavahel mitmetes asjaoludes ning samuti on vastuolulised nende endi ütlused. KrMS § 66 lg 1 alusel on tunnistaja isik, kes teab tõendamiseseme asjaolusid. Nimetatud tunnistuses sisalduvate vastuolude tõttu, võrreldes neid kogumis kõikide teiste tõenditega, jõudis kohus siseveendumusele, et versiooni nagu oleks kuriteo hoopis toimepannud A. J., kinnitavad põhjendamatult vastuolulised ja seega ebausaldusväärsed tõendid, mida ei saa võtta kohtuotsuse tegemise aluseks. Kuivõrd nimetatud versiooni on esitanud ka süüdistatav, siis peab kohus ka tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Samuti edastas kohus KrMS § 268 lg 6 alusel seoses valeütluste kahtlusega teate ja antud kohtuotsuse koopia politseile tunnistajate A. J., P. V., M. V. ja D. T. suhtes kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. 2.1 Kohus peab ebausaldusväärseks kõrvaldamatute vastuolude tõttu tunnistaja A. J. ütlusi, sest viimase ütlused ei haaku teiste tunnistajate, kannatanu ja tegelikult ka süüdistatava ütlustega. Sama kehtib ka A. J. kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütluste erinevuse kohta ning eeltoodule ei ole võimalik leida loogilisi põhjendusi. Samuti ei ole tunnistaja A. J. ütlused järjepidevad oma sisu poolest ka kohtus. Alguses väitis ta, et neil oli kannatanuga konflikt ja nad olid kahekesi. Seejärel väitis ta, et löömise situatsioonis oli tema, Sergei, kannatanu ja oli ka keegi eestlane. Samuti mõne aja pärast märkis ta, et ka M. oli kõrval. Samas M. V. andis kohtuistungil ütlusi, et tema nägi sündmust pealt 10-13 meetri kauguselt, seega M. V. ütluste järgi ei olnud ta siiski kõrval. Järelikult on ka kaitse/süüdistatava versiooni väidetavalt kinnitavad A. J. ja M. V. ütlused selles osas omavahel vastuolulised. Samuti ei toimunud süüdistuses toodud sündmus sel ajal nagu nimetab A. J., et pärast „kella kümmet“, vaid öösel „04:00 ajal“, mis on üheselt tõendatud muude tõenditega kogumis. 2 Tunnistajad D. T. ja M. V. andsid kohtus ütlusi, et kannatanule löödi pähe viinapudeliga. A. J. andis aga kohtus ütlusi, et tema lõi kannatanule pähe hoopis õllepudeliga. Seega on ka kaitse/süüdistatava versiooni väidetavalt kinnitavad ütlused omavahel vastuolulised ja sellele ei ole võimalik leida objektiivseid põhjendusi. Kohus on arvamusel eeltoodu ja järgneva alusel, et A. J. puhul on tegemist eneserõõnaga. A. J. kohtueelsel uurimisel antud ütluste kohaselt oli lööjaks G.D. Kohtus väitis A. J., et tegelikult lõi tema kannatanut. Kohus ei loe usaldusväärseks A. J. seletust asjaolu kohta, et politseis ei lugenud ta protokolli läbi, et seetõttu on sellised lahknevused ütlustes, sest eeltoodud vastuolud on suured ning tema ütlused kohtus ja kohtueelsel uurimisel on põhimõtteliselt täiesti erinevad. Samuti ei ole loogiline ja usutav A. J. teine alternatiivne väide/hüpotees, et miks ütlused on erinevad, et ta tuli Soomest ja ei mäletanud, mis juhtus ja et hiljem tuli meelde ja et ta lihtsalt ei mäleta kõike. Käsitletav sündmus toimus 05.07.2008.a. ja A. J. kuulati tunnistajana kohtueelsel uurimisel üle 19.08.2008.a. Puudub loogiline põhjendus tunnistaja kohtus antud ütlustele, et ta ei suutnud mäletada ka enam kui kuu aega hiljem toimunut, just nii nagu väidetavalt mäletas 16.06.2009.a. kohtuistungil ütlusi andes. Kohtueelsel uurimisel ülekuulatuna väitis tunnistaja A. J., et ta on kindel, et tema kannatanut ei löönud. Seega viimati nimetatud asjaolus on olnud tunnistaja varem lausa kindel, kuid kohtus kinnitab seevastu löömise asjaolude kohta, et tema oli lööjaks. Kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (RKL nr 3-1-1-113-06 ja 3-1-1-1-07). Eeltoodu tõttu tuleb A. J. ütlused täielikult kuriteosündmuse osas hinnangu andmisest kõrvale jätta. Kohus leiab, et A. J. ütlusi ei muuda usaldusväärseks ka asjaolu, et tal oli sündmuse ajal kohtuotsusega tingimisi vabastatud karistuse kandmisest nagu on kaitsja pool viidanud. Samas antud asjaolu A. J. ise vastuolude põhjusena välja ei toonudki. Eneserõõn ei ole tunnistaja ütluste vastuolude tõttu millegagi välistatud ja on teiste kohtu poolt allpool käsitletud usaldusväärseteks peetud tõendite alusel kinnitust leidnud. 2.2 Kohus peab samuti ebausaldusväärseteks tunnistaja P. V.i ütlusi, kuna need ei riimu teiste tunnistajate ütlustega. P. V. ütluste järgi toimus lööja ja kannatanu vahel enne lööki tõuklemine, sealjuures hakkas kannatanu A. J.t esimesena tõukama. Tõuklemise fakti ei kinnitanud oma ütlustega aga veel käsitlemata tunnistajad R. K., J. H. ja M. V. ja kannatanu. Sealjuures ka süüdistatav annab liigselt üldistatult ütlusi, et kui nad autost välja tulid, oli seal konflikt, mis seisnes selles, et O. ja kannatanul oli konflikt ning üldse kõik riidlesid. Süüdistatava ütluste järgi ei saanud ta aru, milles tüli sai alguses, sest kui ta kohale saabus, siis juba vaidlus käis. Veel lisas ta, et hiljem tuli ka A. ja siis hakkasid nad omavahel riidlema. G.D ütluste järgi A. J. ja kannatanu enne lööki vaid riidlesid omavahel. Kohtuniku siseveendumuse kohaselt asub ta arvamusele, et tõuklemist ei saanud toimuda, liiatigi veel sellist tõuklemist, et saaks rääkida sellest, kes tõukas esimesena ja siis teisena, nagu annab ütlusi P. V., sest seda vastupidiselt eeltoodule ei kinnita veel käsitlemata tunnistajad R. K., J. H. ja M. V. ja kannatanu. 3 Kohus ei tuvasta eeltoodu alusel ka, et G.D ja kannatanu vahel oleks enne pudeliga lööki olnud mingit omavahelist isiklikul pinnal toimunud konflikti või riidu. G.D ei osanud ka nimetada ka väidetavat vaidluse põhjust. Samuti veel pikemalt käsitlematagi tunnistajata R. K.e, J. H. ja kannatanu ütluste alusel ei saa asuda seisukohale, et enne lööki kõik M. ees riidlesid omavahel nagu üldistatult väidab süüdistatav G.D. Kohus leiab, et vahetult löömisele eelnenud asjaolus oluliselt eksimine P. V. poolt sellisel määral seab kahtluse alla kogu tema poolt antud ütluste sisulise usutavuse iseäranis löömise ja lööja kohta antud väidetavad tähelepanekud. Eeltoodud objektiivsete puuduste tõttu ei saa võtta P. V. ütlusi aluseks, et anda hinnangut süüdistuse paikapidavuse või mittepaikapidavuse kohta tema ütluste järgi. Siinkohal märgitud ebausaldusväärsuse põhjendusel tuleb P. V. ütlused tõendikogumist täielikult kõrvale jätta. 2.3 Kohus peab ebausaldusväärseteks ka tunnistaja M. V.i kohtuistungil antud ütlusi. Kohus avaldas kohtueelsel uurimisel M. V. poolt antud ütlused, kuivõrd oli tekkinud vastuolu tema kohtus antud ütlusega ja seda ei olnud võimalik kuidagi loogiliselt põhjendada. Sealjuures olid M. V. ütlused vastuolus ka teiste kohtu poolt tõendatuks loetud asjaoludega. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta (RKL nr 3-1-1-5206). Kohtueelsel uurimisel M. V. andis ütlusi, et tema löömist ei näinud, sest oli parkinud auto M. nurga taha ja kui kohale jõudis, istus juba kannatanu pangautomaadi ees oleval trepiastmel, hoides ühte kätt pea peal ja sõrmede vahelt tuli tal verd. Kohtuistungil andis aga M. V. ütlusi, et ta nägi löömist pealt ja lööjaks oli A. J.. Kohtueelsel uurimise andis ka M. V. ütlusi, et pärast seda kui ta oli auto ära parkinud ja M. ette jõudis, siis ta sellel õhtul enam A. J.t üldse ei näinud. Seega ühel juhul on tunnistaja andnud ütlusi, et ta ei näinud kuriteosündmust pealt, kuna oli nurga taga ja teisel juhul annab ütlusi, kuidas ja kelle poolt sooritati löök kannatanule pähe. Samuti M. V. andis kohtuistungil ütlusi, et kannatanu löögi saamise ajal oli näoga M. ukse poole. Kohtu poolt allpool usaldusväärseks tunnistatud kannatanu ütluste järgi aga seisis kannatanu seljaga M. (pangaautomaadi) poole. Tegelikkuses väitis seda sama sarnaselt kannatanule ka süüdistatav. Järelikult on ka sel puhul kaitse/süüdistatava versiooni väidetavalt kinnitavad ütlused omavahel vastuolulised, seetõttu ei saa neist lähtuda. Täiendavalt andis M. V. kohtuistungil ütlusi selle kohta, et löömise ajal seisis A. J. kannatanu suhtes mitte otse, vaid poolküljega ja kannatanu poolt vaadatuna paremal pool. M. V. märkis ka, et G.D seisis siis kannatanu vastas. Samas on kohus aga tuvastanud tunnistajate R. K.e ja J. H. ning kannatanu ütluste alusel, et löök tuli hoopis vasakult – kõrvalt kannatanule vasakule poole pähe, kusjuures lööja asus kannatanu suhtes vasakut kätt. Antud asjaolus saab samale järeldusele jõuda ka meditsiiniliste dokumentide alusel koostatud ekspertarvamuse alusel, mille kohaselt kannatanul oli löögi tulemusel just vasaku - s.t. mitte parema - kõrva nahamarrastus. Kohus leiab, et ei ole ka üldiselt eluliselt usutav, et paremalt poolt pähe lüües oleks võimalik tekitada vasaku kõrva marrastust. Kohtuistungil andis ka alguses süüdistatav ütlusi, et löögi ajal seisis tema kannatanu suhtes kõrval, s.o. just vasakul pool. Mõne ajapärast aga süüdistatav soovis parandada oma ütlusi selles faktis, 4 väites et ta siiski oli paremal pool. Seega antud asjaolus ei ühti ka M. V. ja G.D ütlused, sest esimese ütluste järgi seisis G.D löögi ajal kannatanu vastas ja A. J. lõi paremalt poolt. Järelikult on ka sel puhul kaitse-süüdistatava versiooni väidetavalt kinnitavad ütlused omavahel põhjendamatult vastuolulised ja seetõttu ei saa neid tõendiallikana usaldada. Lisaks sellele avaldas kohus kohtueelsel uurimisel M. V. ütluste lõpust vene keelse kinnituse, mis oli allkirjastatud M. V. poolt käsikirjaliselt tõlkes järgmiselt: „Protokoll on minu sõnade järgi koostatud ja mulle tõlgitud.“ Tunnistaja kohtuistungil selgitas, et tegelikult politseis andis ta samasuguseid ütlusi kui kohtus ja et tema teksti võidi tõlkida ka erinevalt. Kohtul puudub eeltoodud mitteküllaldaste põhjenduse järgi igasugune alus kahelda tõlke õigsuses, sest tõlki on hoiatatud enne tõlkimist KarS § 318 ja § 321 järgi kriminaalvastutusega. Sealjuures tegemist ei saa olla tõlkeveaga juba seetõttu, et kaks M. V. poolt esitatud versiooni juhtunust on täiesti erinevad – ühel juhul oli ta nurga taga, mitte nähes lööki, lööjat ja sellele eelnevat ning teisel juhul nägi kogu sündmust. Seda ei saaks ka rühmitada mõne üksiku sõna või detaili tõlkeeksimuse alla. M. V. kohtuistungil ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on seega põhimõtteliselt erinevad ning M. V. selgitused selle vastuolu kohta ei ole absoluutselt veenvad, et saaks tema ütlusi tõendamisel üldse arvesse võtta ja kuidagigi suurte vastuolude tõttu usaldada. 2.4 Kohus peab samuti ebausaldusväärseteks tunnistaja D. T.i ütlusi, sest viimase ütluste järgi oli tol päeval G.D kaine autojuht ning see fakt ei ole tuvastatud selliselt ühegi tunnistaja ütlusega ega ole kooskõlas ka süüdistatava enda ütlustega. Samuti andis D. T. ütlusi, et nägi, et kannatanule toimus löök eespoole pähe ning et kannatanu ja A. J. seisid üksteisega vastakuti, kakeldes ja õiendades midagi nägu vastu nägu. Samas kohtu poolt allpool käsitletud põhjustel usaldusväärseks peetud kannatanu ja tunnistaja J. H. ütluste järgi sai kannatanu löögi pea vasakule poole ning löök tema suunas tuli külje pealt (kõrvalt). Sarnaselt andis R. K. ütlusi, et löök tuli vasakult. Sealjuures kannatanul olev vasaku kõrva marrastus viitab sellele, et löök tuli pigem kõrvalt ja vasakult poolt. SA Pärnu Haigla teatise, kannatanu patsiendikaari, samuti kohtuistungil uuritud patsiendi konsultatsiooni ja ravilehe ning SA TÜK RD Maarjamõisa radioloogia 05.07.2008.a. vastuse alusel koostati kokkuvõtvalt 04.08.2008.a. ekspertiisiakt, milles toodud ekspertarvamuse kohaselt ekspertiisiaktiks esitatud ravidokumentide andmetel diagnoositud T. H. peaaju põrutus ja nahamarrastus vasakul kõrval. Eeltoodu alusel ei saanud kuidagi toimuda löök kannatanule pähe ja sinna kuhugi eespoole. Sealjuures on D. T., M. V. ja G.D – nende kõigi – ütlused omavahel täielikult vastuolus selles osas, mis puudutab ka isikute paiknemist löömise ajal (vt otsuse punkt 2.3., selle
  2. ja 7 lõik). Järelikult on ka sel puhul kaitse/süüdistatava versiooni väidetavalt kinnitavad ütlused omavahel põhjendamatult vastuolulised ja seetõttu ei saa neist lähtuda. Kuid mitte ainult eeltoodud põhjustel ei pea kohus D. T. ütlusi ebausaldusväärseteks, vaid ka seetõttu, et versioon, justkui kuriteotoimepanijaks oli hoopis A. J., põhineb kogumis ülalmärgitud ebausaldusväärsetel ja - ka omavahel - vastuolulistel tõenditel, mis seavad lõplikult kahtluse alla selle paikapidavuse kohtuniku siseveendumuse kohaselt. 2.5 Seega eeltoodu alusel ei saa kujuneda sellist kohtuniku siseveendumust, et tunnistajate A. J., P. V., M. V. ja D. T. ning süüdistava G.D ütluste järgi esitatud versiooni, et pudeliga lööjaks oli hoopis A. J., saaks uskuda ja tõendatuks lugeda. Süüdistatav märkis kohtuistungil, et politseis ei nimetanud ta lööjaks A. J.t seetõttu, et nad on omavahel sõbrad ja ta arvas, et politsei vaatab nagunii sündmuspaigal olevate turvakaamerate salvestisi. Kohus avaldas prokuröri taotlusel kohtuistungil tlk 38 toodud Pärnu politseiosakonna 5 19.08.2009 ettekande, mille kohaselt ei õnnestunud 05.07.2008.a. kella 03:00-04:00 turvakaamerate salvestisi asukohast XXXXXX XX XX Pärnu linnas kätte saada, sest 08.08.2008.a. oli see juba kustunud. Kohus leiab, et süüdistaja on ka eelnimetatuga põhjendanud, miks ei ole antud linti ja selle vaatlusprotokolli tõendite kogumis. G.D andis kohtus ütlusi, et ta jäi pärast lööki kannatanu kõrvale ja A. J. jooksis ära, märkides ka, et keegi kutsus kiirabi ja politsei tuli kohale. Süüdistatav istungil väitis, et ta ei jooksnud ära seetõttu, et ta ei olnud lööjaks. Kohus leiab, et nimetatud asjaolu ei näita kogumis teiste piisavalt kaalukate tõenditega, et G.D ei saa seetõttu pidada kannatanu lööjaks. Liiatigi, ei jäänud ka G.D kuni politsei tulekuni sündmuspaigale, vaid nagu nähtub tunnistaja A. A. ütlustest, et ta oli politsei saabudes kasiinos. Järgnevalt põhjendas kohus, millistele tõenditele tuginevalt on tõendatud, et kannatanu ründajaks oli just G.D. 2.6 Kohus leidis, et G.D-le esitatud süüdistus on eeskätt tõendatud tunnistajate J. H. ja R. K., kannatanu T. H. ütlustega ning kohtu poolt avaldatud dokumentaalsete tõenditega. Samuti kaudselt on kinnitatud tõendamiseseme asjaolud tunnistajate A. A. ja O. O. ütlustega. Nii J. H., R. K.e kui kannatanu kohtuistungil antud ütluste järgi on tuvastatav, et süüdistuses toodud ajal ja kohas löödi heleda klaasist pudeliga kannatanule pähe G.D poolt ning tekitati seeläbi kannatanule tervisekahjustus ja valu. R. K. andis ka ütlusi, et nähes lööki, seisis ta löömisest 15 – 20 meetrit eemal ja küljega, kuid nägi, kuidas süüdistatav lõi kannatanut klaasist pudeliga. Tunnistaja kohtuistungil väitis, et lööjaks oli süüdistatav, sest ta seisis kannatanu kõrval ja pudel oli käes. Tunnistaja leidis, et vahetult enne löömist oli pudel samuti süüdistatava käes ja seda kogu aeg ning ta liiklus sellega ringi. Tunnistaja sõnutsi ta löögimomenti ei näinud, nägi kuidas kannatanu oli vastu pead saanud ja just kukkunud. Kannatanu seisis seljaga pangaautomaadi poole ja näoga pargi poole. Süüdistatav oli külje peal, kannatanu vasaku käe poole rohkem. Löök tuli vasakult ja verd tuli. Pärast seda kukkusid killud asfaldile. Muuhulgas kohtul ei ole alust kahelda ka seetõttu tunnistaja R. K.e ütlustes ka seetõttu, et kannatanul ei olnud R. K.ega häid suhteid. Vaatamata sellele haakuvad R. K.e ütlused kannatanu ja J. H. ütlustega ning kirjalike tõenditega, mis tõstab nende kolme ütluste usaldusväärsust veelgi. Kohus leiab, et R. K.e ütlusi täpsustavad ja kinnitavad aga tunnistaja J. H. ning kannatanu T. H. ütlused, mistõttu R. K.e arusaamises ja tähelepanekutes antud situatsioonist puudub alus kahelda, sest süüdistuses kirjeldatud asjaoludes eelnimetatud tunnistajate ütlused omavahel riimuvad alljärgmiselt: R. K. andis ütlusi, et süüdistatav oli küljega, kannatanu vasaku käe poole ja löök tuli kannatanule klaasist pudeliga vasakult ning siis tuli verd. Pärast seda kukkusid killud asfaldile. Kannatanu seisis seljaga sel ajal pangaautomaadi poole. Pudeliga lööjaks oli G.D . R. K. ei näinud, et kellegi vahel oleks olnud tõuklemist. J. H. andis ütlusi, et see oli Hansapanga automaadi juures ja G.D lõi pudeliga kõrvalt kannatanule vasakule poole pähe ja pudel läks kohe katki. G.D oli heleda särgiga. See toimus M. ees ning kannatanul oli seejärel pea verine ja maas oli klaasikilde. Enne löömist konflikti ei olnud. kannatanu T. H. andis ütlusi, et ta tuli M.st välja ja jalutas Hansapanga automaadi poole ja jäi sinna juurde seljaga M. poole. Lööjaks oli G.D, kes enne lööki asus kannatanu suhtes vasakut kätt. Kannatanu andis ka ütlusi selle kohta, et ta tundis lööja ära seetõttu, et lööja seisis enne lööki 6 tükk aega temast vasakul pool. Löök toimus pea küljele, s.o. pea vasakule poole. Kannatanu ütluste kohaselt nägi ta löögimomenti ja löök tuli tema suunas külje pealt. Kannatanu seisis seljaga sel ajal M. ja Hansapanga automaadi poole. Lööja kandis heledat värvi riietust. Enne pudeliga löömist tõuklemist ei olnud. 2.7 Seejuures avaldas kohus kohtuistungil ka äratundmiseks esitamise protokollid. Nende kohaselt esitati nii R. K.ele, J. H.le kui ka T. H.le äratundmise kontrolliks kolm isikut. Kõigil kolmel juhul osutasid nimetatud kaks tunnistajat ja kannatanu antud menetlustoimingutes vaid ühele isikule kolmest kui pudeliga kannatanu lööjale ning selleks osutus üheselt G.D. Seega ka nimetatud tõend ei sea kahtluse alla, et kannatanu ja antud tunnistajate osundamine kohtus just G.D-le kui kuriteo toimepannud isikule ei ole juhuslik ning usaldusväärsust tekitavalt on kannatanu ja antud tunnistajad selles osundamises järjepidevalt ka kohtuistungil enda ütluste juurde jäänud. Antud äratundmiseks esitamised ei sea seega kahtluse alla nimetatud tunnistajate ja kannatanu poolt kohtus antud ütlusi, millest kohus on lähtunud. Kaitsja kohtuvaidluses väitis, et äratundmiseks esitamine ei toimunud kooskõlas seadusega ja politseis kannatanule näidati G.D foto peale suunavalt kui isikule, kellele osutasid kannatanud. Kohus leiab, et äratundmiseks esitamised on tehtud kooskõlas KrMS §-ga 81 ja selles osas vastupidine kaitsja poolne aktiivse kaitse väide on paljasõnaline. 2.8 Kohus avaldas kohtuistungil kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlustest järgmised read: „№ormees, kes mulle millegagi vastu pead lõi, kandis minu meelest heledat fliisi. Rohkem ma teda kirjeldada ei oska, aga kui ma teda näeksin, siis ta näo järgi tunneksin ära.“ Kannatanu selgitas kohtuistungil, et ta ei ole enam kindel, et see mees, kes teda lõi just fliisi kandis aga jäi selle juurde, et see, mida ta kandis, oli heledat värvi. Kohus on seisukohal, et kannatanu on täpsustanult seletanud oma ütluste erinevusi ja see on küllaldane ning seetõttu nimetatud vastuolu täpsustamine ei sea kahtluse alla kannatanu poolt antud ütlusi. Seda iseäranis ka seetõttu, et need muude G.D süüdi kinnitavate tõenditega oluliselt riimuvad. 2.9 Tunnistaja A. A. jõudis sündmuspaigale pärast seda, kui süüdistuses kirjeldatud tegu oli toime pandud. Seetõttu on tema ütlused kaudsed. Ta andis ütlusi selle kohta, et kohale jõudes oli ühel mehel pea katki. Antud asjas puudub teiste tõendite pinnalt vaidlus/vastuolu, et selleks isikuks oli kannatanu T. H.. Tunnistaja A. A. ütluste kohaselt kannatanu tuttavad osutasid G.D-le kui lööjale ja viimane toimetati seetõttu politseisse. Tunnistaja A. A. ütluste kohaselt märkis kohapeal G.D talle, et ta on invaliid ja käe peal on arm. Süüdistatav G.D oma viimases sõnas lisas, et uurija ja prokurör jätsid tähelepanuta ühe asja, et viis aastat tagasi oli tal tugev trauma, 12 operatsiooni, nüüd ta parem pool – käsi - halvasti tõuseb ja töötab. Samas sai G.D kohtuistungil tõsta oma paremat kätt kõrgemale kui ta enda pea. Kohus leiab, et ei ole eluliselt usutav asjaolu, kui parem käsi töötab halvasti ja sealjuures tõuseb kõrgemale kui tõstja enda pea, et selle siiski töötava käega ei oleks võimalik ülevalt alla pudeliga kannatanule pähe lüüa, kuna käsi ülesse tõuseb. Samuti ei ole antud fakt ka seetõttu eluliselt usutav, et pudeliga süüdistava poolt kannatanu löömine on otseselt tõendatud tunnistajate R. K.e ja J. H. ning kannatanu ütlustega. Tunnistaja O. O. ei näinud, kui kannatanut pudeliga pähe löödi ja seega O. O. ütlused ei anna rohkem teavet kui eelkirjeldatud tõendid. O. O. ütlused ei tõenda muud, kui et ta sai kaudset teavet selle kohta G.D-lt, et kannatanul oli pea lõhki. Järelikult vaidlust ja vastuolusid ei ole selles eelkirjeldatud tõendite pinnal, et kannatanule löödi pudeliga pähe ja ta sai seetõttu ka süüdistuses nimetatud tervisekahjustuse. Kohus leiab, et kuivõrd 7 T. H. kannatas tuvastatud löömise tõttu valusid ja tal olid vigastused, on tõendatud süüdistuse järgi ka koosseisuline tunnus „vägivald“.
  3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav G.D, kes palub otsuse tühistada ning ta esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Apellandi hinnangul on kohus vääralt hinnanud tunnistajate ütlusi ning alusetult leidnud, et kannatanut lõi tema, mitte aga A. J.. Et lööjaks oli A. J., kinnitavad ka neli tunnistajat ning nende ütlustes ei ole alust kahelda. Seejuures tuleneb kannatanu ütlustest tegelikult, et enda ründajat ta ei näinud ning tema poolt G.D äratundmine on järelikult ekslik; seejuures ei avaldanud kohus neid kohtueelses menetluses antud ütlusi, mida tema kaitsja taotles. Süüdistatav on ära tuntud ekslikult seetõttu, et ta oli löömise juures ning erinevalt A. J.st ei lahkunud sündmuskohalt. Ka on tunnistaja R. K., kelle ütlustele kohus viitab, muutnud enda ütlusi võrreldes eeluurimisega. Ka on vastuolulised kannatanu ja tunnistaja J. H. ütlused. 2.2 Ka tuleneb tunnistajate ütlustest, et löömiseks kasutatud pudel oli A. J., mitte aga G.D käes. Samuti ei haaku kannatanu kohtus antud ütlused eeluurimisel antud ütlustega, millest saab järeldada, et ta valetab. Et apellandi versiooni kinnitavad tunnistajad eksivad detailides, on seletav sellega, et sündmusest oli möödas palju aega. Eeluurimisel eitas A. J. enda süüd seetõttu, et oli karistuse kandmisest tingimisi vabastatud ning ta kartis selle täitmisele pööramist. Ka ei tõstnud apellant maakohtus kätt kõrgemale kui enda pea – kohtu vastavasisuline väide on vale ning tahtlik tõe moonutamine, õigustamaks ebaseaduslikku kohtuotsust.
  4. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde, seda toetas ka tema kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu; seejuures väljub ringkonnakohus KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsiooni piiridest, kuivõrd seda materiaalõiguslikku küsimust ei ole apellatsioonis puudutatud. Esmalt võtab kriminaalkolleegium seisukoha apellatsiooni osas, millega taotletakse G.D talle esitatud süüdistuses õigeks mõista (I), osundades seejärel materiaalõiguse väärale kohaldamisele (II). Kõnelustes küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. I
  5. Esitatud apellatsioonis kordab süüdistatav seda kaitseversiooni, millega ta vastustas esitatud süüdistust ka maakohtus; seejuures korratakse apellatsioonis suurel määral neid argumente, mis olid vaatluse all esimese astme kohtumenetluses ning millele maakohus ka vastas. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning enda õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka kuigivõrd ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid ja põhjendatud järeldusi.
  6. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul 8 nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohtu järeldus süüdistatava süü tõendatuse osas rajaneb kõigi olemasolevate tõendite terviklikul ning põhjalikul analüüsil ja omavahelisel loogilisel kõrvutamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt, nt otsuses nr 3-1-1-33-08 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveering peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab sellele Riigikohtu seisukohale täielikult ning ringkonnakohus jagab maakohtu arusaama süüdistatava süü täieliku tõendatuse osas, mis puudutab tema käitumist süüdistuses kirjeldatud viisil.
  7. Apellatsioonis leitakse põhimõtteliselt, et maakohus on vääralt hinnanud tunnistajate ütlustest tulenevat teavet; nagu öeldud, ei soostu kriminaalkolleegium selle etteheitega. Maakohus on tõendite analüüsimisel olnud enam kui põhjalik ning just seetõttu kajastas ringkonnakohus neid täies mahus ka maakohtu otsuse seisukohtade kirjeldamisel (vt käesoleva otsuse p-d 2.1-2.9). Nõustudes nende seisukohtadega täielikult, ei pea kriminaalkolleegium neid seetõttu vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel uuesti korrata. Omapoolsete põhjendustena ning vastates apellatsiooni väidetele lisab kriminaalkolleegium järgmist.
  8. Alusetu on apellandi väide, et maakohus on eiranud tema kaitseõigust, jättes vaatamata asjakohasele taotlusele avaldamata kannatanu eeluurimisel antud ütlused. Nimetatud küsimuses saab kriminaalkolleegium lähtuda üksnes maakohtu istungi protokollidest, mille tõelevastavust ei ole KrMS § 158 korras seejuures ka vaidlustatud. 7.1 Kannatanu on kuulatud üle
  9. septembri
  10. a istungil (tlk 96 jj). Kannatanule küsimuste esitamisel on kaitsja taotlenud ka kriminaalasja materjalide avaldamist, osundades lehekülgedele 18, 19, 30 ja 31 (tlk 99 pöördel). Kohus on küsinud selles osas prokuröri arvamust, millele viimane vastab, et ta ei saa aru, „mida kaitsja taotleb ja mis ta tahab ja milline on tema eesmärk“ (samas). Kohus, pidades vaheaja 5 minutit, asub taotluse osas seisukohale, et jääb arusaamatuks, millise ütluse vastuolu jaoks tahab kaitsja, et kohus avaldaks kaitsja poolt loetletud leheküljed (samas); kohus leiab, et ilma konkreetsele põhjusele ja seaduslikule alusele viitamata ei saa avaldada toimikust lehekülgede kaupa materjali, mistõttu jättis kohus selle taotluse rahuldamata (tlk 100). 7.2 Jätkates kannatanule küsimuste esitamist on kaitsja taotlenud seejärel avaldada tlk 4 asuvast kannatanu ülekuulamise protokollist kaks lauset, millega prokurör on soostunud ning mille kohus seejärel ka avaldab (tlk 100). Need on ainukesed kannatanu poolt eeluurimisel antud ütlused, mille avaldamist on kaitsja taotlenud ning millise taotluse kohus on ka rahuldanud, osundades neile ka kohtuotsuses (vt maakohtu otsuse lk 8). Seega on ainetu apellatsioonis esitatud väide, et kohus on jätnud alusetult avaldamata kannatanu eeluurimisel antud ütlustest täiendavaid lauseid, kuivõrd nende avaldamist ei ole ka taotletud. 7.3 Eeltoodud põhjustel jätab kohus edasise tähelepanuta need ütlused, mida kannatanu apellatsiooni väidete kohaselt (vt osundused kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele apellatsiooni lk 1 ja lk 4) olevat eeluurimisel veel öelnud ning mis on väidetavalt vastuolus tema kohtus antud ütlustega, kuna nende avaldamist ei ole kohtumenetluses vastavalt seaduse nõuetele toimunud. Seda teavet ei omanud otsust tehes maakohus ning sellele teabele ei saa järelikult tugineda ka ringkonnakohus, mistõttu jätab kriminaalkolleegium selle küsimuse edasise tähelepanuta. 9
  11. Apellant leiab veel, et tunnistaja R. K., kelle ütlustele maakohus viitab, on võrreldes eeluurimisel räägituga kohtus enda ütlusi muutnud, mistõttu tuleb tema ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Kriminaalkolleegium ei saa aru, millel põhineb apellandi vastavasisuline väide. Tunnistaja R. K. on kuulatud üle kohtuistungil (tlk 87) ning selle käigus ei ole prokurör ega ka kaitsja taotlenud tema eeluurimisel antud ütluste avaldamist. Seetõttu jätab kriminaalkolleegium apellatsiooni osundused (vt apellatsiooni lk 3), kus viidatakse tunnistaja väidetavalt eeluurimisel antud ütlustele, edasise tähelepanuta.
  12. Apellant kinnitab ka, et ta ei saanud kannatanut pudeliga lüüa, kuivõrd see on tema väidetava invaliidsuse tõttu võimatu. Selle kaitseteesi on süüdistatav esitanud ka maakohtus, mille kohta on tehtud protokolli ka edasiselt märge: „süüdistatav G.D tõstis parema käe kõrgemale kui tema enda pea“ (tlk 104). Apellant kirjutab selle kohta, et kohtu vastavasisuline väide on vale ning tahtlik tõe moonutamine, õigustamaks ebaseaduslikku kohtuotsust; tema tõstis parema käe üksnes õla kõrgusele. Selle väite osas märgib kriminaalkolleegium esmalt, et kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole süüdistatav kohtu osundust, et ta suutis tõsta käe kõrgemale enda peast, vastustanud; protokolli kohaselt ei ole selle asjaolu fikseerimisele vaielnud vastu ka süüdistatava kaitsja (tlk 104). Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et apellandi osundused kohtupoolse „vale ja tõe tahtliku moonutamise“ kohta on ilmselgelt alusetud. Teisisõnu – kohtuistungi protokollis kajastatu vastab tegelikkusele. Samuti taotleti apellatsioonis kohtuarstliku ekspertiisi määramist (et tuvastada, kas G.D suudab tõsta paremat kätt üle oma pea 20 cm võrra), mille ringkonnakohus jättis rahuldamata. Selle ekspertiisi vajalikkus on lisaks esimese astme kohtu protokollis fikseeritule seda mõistmatum olukorras, kus G.D kinnitab, et tema parema käe halvasti töötamine on „meditsiiniliselt tõendatud“ ja enamgi veel: selle kohta „on tal olemas paber“ (tlk 104). Teisisõnu – milleks taotleda ekspertiisi teostamist, kui uuritava asjaolu kohta on väidetavalt meditsiiniline tõendusmaterjal täiesti juba olemas. Kriminaalkolleegiumile jääb edasiselt arusaamatuks, miks seda tõendit, kui ta on olemas, ei ole senises kriminaalmenetluses kohtule esitatud - G.D ei teinud seda maakohtus ega ka mitte ringkonnakohtus. Enamgi veel – sellele tema süüd väidetavalt välistavale asjaolule ei viidanud G.D ka enda ülekuulamisel (ei kohtueelses menetluses ega ka maakohtus), tehes väidetavale tervislikule probleemile osunduse alles enda viimases sõnas. Ka see kinnitab täiendavalt, et tegemist on ebausaldusväärse kaitseväitega, mis on tõsikindlalt ümber lükatud, mistõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks sellel küsimusel rohkem peatuda.
  13. Nagu öeldud, on kriminaalkolleegiumi hinnangul maakohtu poolt erinevate tunnistajate ütluste usaldusväärsusele antud hinnang õiguslikult veatu. Põhjendatult on maakohus leidnud, et süüdistatava kaitseversiooni kinnitavad tunnistajad ei ole enda ütlustes usaldusväärsed, mistõttu on nende ütlused tõendikogumist tervikuna välja jäetud. Täiendavalt osundab ringkonnakohus üksnes järgevale. Vaatluse all olev sündmus leidis aset
  14. juuli 2008.a öösel. Ükski apellandi poolt osundatud tunnistajatest ei ole enne kohtumenetlust kinnitanud versiooni, et kannatanu lööjaks oli süüdistatava asemel A. J.; selle versiooniga on apellandi osundatud tunnistajad tulnud välja alles kohtumenetluses. Seejuures sisalduvad mitme tunnistaja ütlustes aga detailid, mis ei jäta kahtlust, et tegemist on enne kohtumenetluse algust omavaheliselt kooskõlastatud kaitseversiooniga. Nii on tunnistaja D. T. andnud kohtus ütlusi, et kannatanut löödi viinapudeliga, kusjuures ta suudab enam kui aasta pärast toimunut nimetada isegi pudelis sisaldunud viina marki (tlk 84). Sarnaselt on asjaolud hakanud „meenuma“ ka tunnistaja M. V.le. Seejuures on seoses vastuoludega avaldatud ka tema kohtueelses menetluses antud ütlused (tlk 97 pöördel), mille kohaselt ta kannatanu löömist 10 üleüldse ei näinudki. Kohtus on tunnistaja seevastu kinnitanud, et kohtueelses menetluses mõisteti teda vääriti, tema ütlusi tõlgiti valesti (tlk 98) ning annab ütlusi selle kohta, et ta nägi, kuidas A. J. lõi kannatanut viinapudeliga, kusjuures ka tema suudab „juhuslikult“ meenutada, millist marki viin sisaldus pudelis, millega kannatanut löödi (tlk 96). Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida just seda, et nimetatud tunnistajate ütlused löömiseks kasutatud pudelis sisaldunud viina margi osas kattuvad, mis tekitab sarnaselt maakohtule ka ringkonnakohtus veendumuse, et tegemist on apellandi poolt osundatud tunnistajate poolt enne kohtumenetlust kokku lepitud kaitseversiooniga, mille usaldusväärsus on tõsikindlalt ümber lükatud.
  15. Täiendavalt on tõsikindlalt tuvastatud, et süüdistatava nn kaitsetunnistajad on olnud enda ütlustes paljuski vastuolulised ja ebajärjekindlad; maakohus on seetõttu õigustatult suhtunud nende ütlustesse kui ebausaldusväärsetesse ning need tõendikogumist kõrvaldanud. Maakohus on üheselt viidanud, et ebakõlad kõnealuste tunnistajate ütlustes ületavad kordades määra, mida võiks mõista kui „eksimist detailides“, nagu seda leiab apellant. Seevastu isikud, kes osundavad G.D-le kui kuriteo toimepanijale, on teinud seda muutumatult kogu kriminaalmenetluse vältel, mistõttu puudub igasugune alus nende ütlustes kahtlemiseks. Oluline on seejuures viidata just tunnistaja R. K.e ütlustele, kes ei kuulu kannatanu sõprade ringkonda; nende omavahelisi suhteid on kannatanu kirjeldanud pigem kui jahedaid (tlk 99). Vaatamata eeltoodule on aga ka tunnistaja R. K. osundanud süüdistatavale kui isikule, kes lõi kannatanut pudeliga pähe (tlk 87); sellele asjaolule on õigustatult viidanud ka maakohus.
  16. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus on osas, millega on loetud tõendatuks kannatanu löömine pudeliga süüdistatav G.D poolt, seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Eelneva alusel jätab ringkonnakohus apellatsiooni seega rahuldamata. II
  17. Küll leiab kriminaalkolleegium apellatsiooni piiridest väljudes, et maakohus on süüdistatava käitumise kvalifitseerimisel vääralt kohaldanud materiaalõigust. Konkreetselt osundab kriminaalkolleegium järgnevale.
  18. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on osundanud enam kui korduvalt neile Riigikohtu praktikast tulenevatele põhimõtetele, mille alusel toimub isiku käitumises KarS § 263 tuvastamine (viimase aja praktikast vt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  19. veebruari
  20. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-9124, millega tühistati Pärnu Maakohtu
  21. novembri
  22. a otsus; Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  23. veebruari
  24. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-9034, millega tühistati Pärnu Maakohtu
  25. novembri
  26. a otsus; Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  27. märtsi
  28. a määrus kriminaalasjas nr 1-08-4976, millega tühistati Pärnu Maakohtu
  29. jaanuari
  30. a otsus). Selleks, et rääkida isiku käitumises KarS § 263 realiseeritusest, tuleb silmas pidada järgmist. 14.1 Kvalifitseerimaks süüdlase tegevust KarS § 263 järgi, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelga konstateeringuga, et peksmine toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi (RKKKo 3-1-1-78-05). 14.2 Isikutevahelise tüli lahendamine võib tõepoolest toimuda ka viisil, et see väljub pelgalt näiteks isikuvastase süüteo raamidest KarS § 121 mõttes ning süütegu kvalifitseeritakse kui avaliku 11 korra raske rikkumine KarS § 263 järgi. Kuid tähele tuleb panna, et sellisel juhul lisandub teole n.ö täiendav mõõde - isikliku tüli lahendamine väljub sellisel juhul toimepanijate, isiklikku laadi konflikti lahendavate poolte sfäärist, ning konflikti lahendamisesse saavad sellisel juhul enda tahte vastaselt kaasatud ka kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud. Toimepanija peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et tema käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS §
  31. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valib isikliku konflikti lahendamiseks koha ja viisi, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi (RKKKo 3-1-1-15-07). 14.3 Selleks, et kvalifitseerida asetleidnud vägivallateod avaliku korra rikkumisena, tuleb lisaks vägivalla tarvitamisele seega tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu või et teo järelmid ulatusid avalikku kohta ja kahjustasid seeläbi avalikku korda (RKKKo 3-11-24-07).
  32. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud neid kolmandaid isikuid, kelle õigusrahu G.D enda käitumisega KarS § 263 mõttes häiris. Enamgi veel – võib väita, et süüdistatava käitumine on kvalifitseeritud KarS § 263 järgi üksnes tulenevalt arusaamast, et tegu pandi toime avalikus kohas. Juba süüdistusaktis heidetakse G.D-le ette ainuüksi seda, et ta tungis kannatanule ööklubi ees kallale ning lõi teda pudeliga pähe (tlk 62-63), mis näitab üheselt, et süüdistatava käitumise kvalifitseerimisel on lähtutud üksnes avaliku koha mõistest. Võib väita, et sellisest ekslikust arusaamast on lähtunud ka maakohus, kirjeldades otsuse lk 10 neid põhimõtteid, mis annavad alust rääkida isiku käitumises KarS § 263 realiseeritusest – ning nendes seisukohtades kajastab maakohus just eeskätt avaliku koha mõistet; kuid nagu öeldud, ei saa pelk tõdemus, et isikuvastane rünne pandi toime avalikus kohas, tuua kaasa toimepanija käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi.
  33. Maakohus on leidnud, et kannatanu ja süüdistatava vahel ei toimunud mingit tõuklemist ning ringkonnakohus soostub selle põhimõttelise järeldusega. Kuid samas tuleb tõdeda, et löömisele siiski eelnes kannatanu ja süüdistatava kaaslaste vahel teatav konflikt. Üheselt tuleneb see tunnistaja J. H. ütlustest, kelle kirjelduse kohaselt ajas kannatanu süüdistatava ja tema sõpradega juttu. Kui tema läks nende juurde, pakkudes, et „lõpetame probleemi ära“, siis saadeti ta tunnistaja kinnitusel sealt ähvardades minema (tlk 90 pöördel). Seega võib järeldada, et kannatanu löömise motiiviks oli siiski isiklik konflikt, mitte aga n.ö suvaliselt otsitud põhjus. Teisalt näitab see sedagi, et toimunu osapoolteks olid ka tunnistajad J. H. ning R. K., kes toimunut pealt nägid.
  34. Just RKKK otsuse nr 3-1-1-15-07 p-st 15 on aru saada, et KarS § 263 realiseeritusest saab rääkida ennekõike juhul, kui rikutakse täielikult konfliktiväliste isikute rahu ja turvatunnet. Käesoleval juhul selliseid isikuid aga tuvastatud ei ole; ning oluline on just toonitada, et avaliku korra kui õigushüve rikkumisele ei ole osundatud ka süüdistusaktis, mille järgi toimub aga kriminaalasja menetlemine kohtus. Et rünnet nägid pealt (toimunuga seotud) kannatanu vend J. H. ning R. K., ei anna veel alust rääkida avaliku korra raskest rikkumisest KarS § 263 mõttes; kuid just asjaolule, et „vägivald sooritati tunnistajate nähes“ (maakohtu otsuse lk 17), on olnud maakohtu jaoks täiendavaks motiiviks, miks kvalifitseeriti G.D käitumine KarS § 263 järgi. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleeguim asunud üheselt seisukohale, et mitte igasugune avalikus kohas isiklikel motiividel toimunud konflikt, mille tunnistajaks - või ka hilisemaks osapooleks - on ühe või teise konflikti algataja lähedased, ei ole hinnatav avaliku korra raske rikkumisena KarS § 263 p 1 mõttes (vt viimasena osundatud RKKK otsus). Maakohtu otsuses puuduvad motiivid, mis laseksid tuvastada/määratleda nn kõrvaliste isikute ringi, kelle õigusrahu süüdistatav enda käitumisega tahtlikult rikkus. 12
  35. Kuid tunnistada tuleb sedagi, et maakohus on sattunudveel põhimõttelisse loogilisse vastuollu enda seisukohtade käsitlemisel. Nimelt on maakohus teinud ka viite RKKK otsuse nr 3-11-7-07 p-le 10 (vt maakohtu otsuse lk 10), mille kohaselt võib tegu täita KarS §-s 263 märgitud kuriteo objektiivse koosseisu vaid juhul, kui see vastab ka ilma kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o rikub avalikus kohas teiste isikute rahu või avalikku korda. Teisisõnu on asunud maakohus osundusega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele seisukohale, et isiku käitumine vastab KarS § 263 p 1 tunnustele vaid siis, kui antud kvalifitseeriva tunnuse äramõtlemisel saab kestvalt rääkida realiseeritud KarS § 262 koosseisust ehk siis avaliku korra rikkumisest väärteo mõttes.
  36. Kummatigi ei ole maakohus seda enda poolt osundatud seisukohta edasiselt järginud. Nimelt süüdistatakse G.D ainult ning ainult selles, et ta lõi kannatanule avalikus kohas pudeliga pähe. Maakohus asubki üheselt seisukohale, et avaliku rahu ja korra rikkumine seisnes ainuüksi vägivallas, mida süüdistatav rakendas kannatanu suhtes (otsuse lk 17). Kui antud vägivallategu ära mõelda – nii nagu maakohus pidas õigeks KarS § 263 koosseisu tuvastamisel - ei jää järgi midagi, mis annaks alust heita G.D-le ette avaliku korra rikkumist KarS § 262 mõttes. Ka sellel täiendaval motiivil tuleb maakohtu otsus seega tühistada.
  37. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus tuleb tühistada G.D süüditunnistamises KarS § 263 p 1 järgi ning kvalifitseerida tema käitumine ümber KarS § 121 järgi. Et süüdistatav pani objektiivses mõttes toime kehalise väärkohtlemise KarS § 121 tähenduses, on väljaspool kahtlust. Teist inimest pudeliga pähe lüües tegutses ta vaieldamatult ka tahtlikult. Samas ei leia kriminaalkolleegium, et kvalifikatsiooni muutmine peaks samaaegselt tooma kaasa ka mõistetava karistuse kergendamist. Üks aasta vangistust, mis on süüdistatavale kirjeldatud teo eest mõistetud, vastab täielikult tema teosüüle ning selles osas ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu otsust revideerida.
  38. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg-st 1, lg 2 p-st 3 ja § 342 lg 3 p-st 1 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu
  39. septembri
  40. a otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. Apellatsioon jätta rahuldamata. Paavo Randma Jüri Paap Julia Katškovskaja 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.