prg. 318 ja 320 lg 1 järgi Harju Maakohtu otsus 8.detsembrist 2008.a. Apellatsiooni esitaja Ringkonnaprokurör Natalia Miilvee Prokurör Natalia Miilvee Süüdistatav S.O (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Andres Simson Harju Maakohtu otsus 8.detsembrist 2008.a. S.O suhtes tühistada osaliselt ja nimelt: 1) S.O õigeksmõistmises
prg. 320 lg 1 järgi. RESOLUTSIOON Teha uus o t s u s , millega 1) Mõista süüdi S.O
prg. 320 lg 1 järgi ja karistada teda 4 kuulise vangistusega. 2 2)
prg. 74 lg 1 ja 3 alusel jätta vangistus tingimisi kohaldamata ning määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui S.O ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab temale katseajaks
§-s 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid. 3) Välja mõista KrMS §de 173 lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg 1 p 9; 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni, mis tuleb 6 kuu jooksul karistuse kandmiselt vabanemisest tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispank või nr 221023778606 Swedbank (Hansapank), viitenumbriga 2800049777, ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. 4) Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 5) Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu otsusega 8.detsembrist 2008.a. mõisteti S.O õigeks temale
prg. 318 ja 320 lg 1 järgi esitatud süüdistustes. S.O oli
prg. 320 lg 1 järgi antud kohtu alla selles, et tema Tallinnas Pärnu mnt 11 asuva Kesklinna politseiosakonna ruumides 17.01.2008.a. ajavahemikus kell 22.48 kuni 00.45 ja 18.01.2008.a. ajavahemikus kell 18.25 kuni 20.15 kriminaalmenetluses nr 08230100676 toimunud ülekuulamistel, olles eelnevalt hoiatatud vastutusest
kella 21.00 ja 22.00 vahel 3 Tallinna tänavatel oli tema, S.O , sõiduauto Jeep Grand Cherokee r/n XXXXXX roolis ja juhtis sõiduautot Tallinnas Narva mnt-l asuvasse parkimismajja; sinna ta sõitis, et vältida teise sõiduki poolt tema poolt juhitud sõiduautole tagant otsa sõitmist ning T. S. istus sõitmise ajal kõrvalistmel, kuigi tegelikkuses eelnimetatud ajal ja kohas sõiduautot Jeep Grand Cherokee r/n XXXXXX juhtis alkoholijoobes olnud ja varem joobes juhtimise eest karistatud T. S., kes huligaansel ajendil järgnes sõiduautole Saab r/n XXXXXX Ahtri 10 asuvasse parkimismajja.
prg. 318 järgi oli S.O antud kohtu alla selles, et tema Tallinnas Pärnu mnt 11 asuva Kesklinna politseiosakonna ruumides 17.01.2008.a. ajavahemikus kell 22.48 kuni 00.45 ja 18.01.2008.a. ajavahemikus kell 18.25 kuni 20.15 kriminaalmenetluses nr 08230100676 toimunud tunnistajana ülekuulamistel, olles eelnevalt hoiatatud vastutusest
alusel, keeldus seadusliku aluseta, mittemäletamise ettekäändel, ütluste andmisest 17.01.2008.a kl 22 paiku Ahtri 10 asuvas parkimismajas aset leidnud ja kriminaalmenetluse nr 08230100676 esemeks olnud sündmuse asjaolude kohta. Maakohus mõistis S.O õigeks temale esitatud süüdistustes järgmistel põhjendustel: - Kohus asus seisukohale, et S.O ei saa olla temale inkrimineeritud kuriteo subjektiks, kuna väidetavalt andis ta samas asjas enne süüdistuse esitamist ütlusi tunnistajana. Samuti leidis kohus et S.O ei ole subjekt, kuna subjektiks võib olla ainult tunnistaja staatuses olev isik. Valeütluse subjektiks ei saa olla süüdistatav kriminaalasjas nende valeütluste eest, mis isik on andnud enne süüdistuse esitamist tunnistajana. - Kohus asus seisukohale, et ütluste andmisest keeldumine seisneb isiku kategoorilises otsustuses, mis on suuliselt väljendatud just sellises vormis nagu „ keeldun ütluste andmisest“. - Kohus leidis, et S.O on 18.01.2008 ülekuulamisel andnud küsimustele ka vastuseid, mistõttu ei saa rääkida, et ta keeldus ütlusi andmast APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb prokurör maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega Olga S.O süüdimõistmist ning karistamist. Prokurör taotleb mõista S.O süüdi
alusel ja karistada teda vangistusega 6 kuud, mõista S.O süüdi
lg 1 alusel ja karistada teda vangistusega 1 aasta.
alusel suurendada raskeim karistus ja liitkaristuseks mõista 1 aasta ja 2 kuud vangistust. Prokuröri apellatsioonis toodud seisukohad on järgmised. 4 Prokurör ei nõustu maakohtu järeldustega selles, et S.O ei saa olla temale inkrimineeritud kuriteo subjekt. Kohtuotsusest aga ei nähtu, kuidas eelnimetatud, iseenesest õiged väited seostuvad S.O ja temale inkrimineeritavate kuritegudega. Vastavalt esitatud süüdistusele ja uuritud tõenditele kuulati S.O kahel korral, so 17.01.2008 ja 18.01.2008 tunnistajana kriminaalasjas nr 08230100676 T. S. poolt toime pandud kuritegude asjaolude väljaselgitamiseks. S.O andis teise isiku kriminaalasjas nr 08230100676 tunnistajana valeütlusi sõiduki juhtinud isiku osas ja muus osas ta keeldus ütluste andmisest mittemäletamise ettekäändel. Kriminaalasjas 08230100676 ei ole S.O kunagi kahtlustatavana üle kuulatud kuna selleks puudus alus. Selles asjas oli kahtlustatavaks
S.. S.O suhtes alustati hoopis 03.04.2008 uus iseseisev (käesolev) kriminaalmenetlus nr 08230105021
MS § 193 lg 1, so esimese uurimistoiminguga, milleks oli S.O kahtlustatavana ülekuulamine. Selline menetluskäik on kooskõlas KrMS § 193 lg 1, 194, 216 sätetega. Prokurörile jääb arusaamatuks kohtu etteheide, et „ S.O selle (kriminaalasja 08230105021) raames kuulati üle ainult kahtlustatavana“ (otsuse lk 3 , 8. rida alt), mis viitab sellele nagu oleks kohtu arvates õige eelkõige kuulata S.O tema suhtes alustatud kriminaalmenetluses tunnistajana ja alles seejärel kahtlustatavana… Ühtlasi viimati nimetatud kohtu seisukoht on vastuolus kohtu enda, samas otsuses väljendatud seisukohaga et S.O ei saa olla temale inkrimineeritud kuriteo subjektiks, kuna väidetavalt andis ta samas asjas enne süüdistuse esitamist ütlusi tunnistajana (kohtuotsuse lk 4, 12.rida). Prokurör leiab, et kohtu arusaam materiaalõigusest (
ja 318 kuriteokoosseisudest) ja menetlusõigusest, vähemalt kriminaalmenetluste alustamise normide osas, on väär ja S.O on käesolevas kriminaalmenetluses
Kohtu põhjendusest järeldab prokurör kokkuvõtvalt, et kohtu seisukohal seisneb ütluste andmisest keeldumine isiku kategoorilises otsustuses, mis on suuliselt väljendatud just sellises vormis nagu „ keeldun ütluste andmisest“. Prokurör leiab, et selline seisukoht ei ole kooskõlas
dispositsiooniga, milline ei sätesta ütluste andmisest keeldumise viisi ja vormi. Prokuröri arvates S.O otsustas kategooriliselt, et ta ei anna ütlusi oma sõbra T. S. vastu, s.o Ahtri tn parkimismajas T. S. poolt toime pandud kuriteo asjaolude kohta ning vastavalt sellele otsustusele S.O väljendaski oma kategoorilise otsustuse selliselt ei keeldus asjaoludest rääkimast (17.01.2008) ja küsimustele sisulist vastust andmast (18.01.2008) ning tegi seda šokist tuleneva mittemäletamise ettekäändel. Kohtu seisukoht, et S.O on 18.01.2008 ülekuulamisel andnud küsimustele ka vastuseid (otsuse lk 2) vastab 18.01.2008 protokolli sisule vaid selles osas, et parkimismajas aset leidnud sündmuste osas vastas S.O selliselt, et ta sündmusi ei mäleta. 5 Prokurör on seisukohal, et uuritud tõendid välistavad olukorra, et S.O elu või tervis oleks olnud 17.01.2008.a T.S. või mistahes muu isiku poolt ohustatud. Ka ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks tekitada S.O „šoki“ või „paanikat“ nagu ta tunnistajana väitis. Ekspertiisi akti põhjal uuritud ekspertide arvamuse kohaselt ei esinenud S.O 17.01.08 sündmusest põhjustatud mäluhäireid ega mistahes mäluhäireid . Detailide mittemäletamine on ekspertide arvates sihipärane, tahteline, mitte seotud hingelise erutusseisundiga. On tõendatud, et väidetav mittemäletamine oli vaid ettekäändeks T.S. poolt toime pandud kuriteo tõendamisele suunatud küsimustele vastamisest keeldumisel. T. S. tegutsemisviis ja üksikud käitumisaktid parkimismajas, tema poolt sõidukist püstoli ja haamri võtmise aeg ja asjaolud on olnud tõendamise seisukohast olulised asjaolud kriminaalmenetluses nr
Nende asjaolude tõendamine oli eelduseks S.O-le süüdistuse esitamiseks käesolevas, s.o
lg 1 ja § 318 tunnustel alustatud kriminaalasjas nr 08230105021 ja on eelduseks tema süüdimõistmiseks. Kohus on aga jätnud kohtuistungil vahetult uuritud tõendid alusetult kõrvale: kohtuistungil vahetult üle kuulatud tunnistajad K. K. ja R. R. kinnitasid, et Narva mnt-l liikudes ja Ahtri tn parkimismaja suundumisel oli Jeep´i roolis mees ja kõrvalistmel naine. Tunnistajad kirjeldasid samuti T.S. tegevust parkimismajas. Kohus aga leidis, et tunnistajate ütlused tuleb jätta kõrvale, kuna nad ei andnud hinnangut sellele, kas S.O andis valeütlusi või mitte. Apellant leiab, et tunnistajal puudub õigus anda süüdistatava tegudele juriidilist hinnangut, juriidilise hinnangu andmine on ja jääb kohtu ülesandeks. Tunnistajate K.K. ja R.R. poolt antud ütluste sisu vastab KrMS § 66 lg 1 sätestatule ja nende poolt kohtuistungil KrMS § 288 ettenähtud korras antud ütlused on kohtukõlblikud ja usaldusväärsed tõendid. Kohus jättis alusetult kõrvale vahetult uuritud videosalvestise, millest nähtub, et parkimismajja sissesõitmisel on Jeep´i juhikõrvalistmel isik, kellel on seljas puhvis varrukaga jope. Lühike ja puhvis varrukatega jope on neiu seljas, kes järgmises eksperdi poolt puhastatud kaadril on Jeep´i kõrval ja kes hoiab kinni Jeep´i parempoolse esiukse lingist justkui istudes tagasi oma kohale. Kohtumenetluse käigus avaldatud foto (lk 75) ja kambriraamatu (lk 73p-74) põhjal on aga selge, et vahetult peale kinnipidamist 17.01.08, kambri registreerimisnumbriga 0325 pildistatud T. S. on seljas teise tegumoega mantel-jope, s.t ta ei istunud oma auto kõrvalistmel, tema käsi ei jäänud parkimismaja kaamera vaatevälja. Mis omakorda tähendab, et tema oli parkimismajja sissesõitmisel Jeep´i roolis, S.O aga autot ei juhtinud, mis on kooskõlas tunnistajate ütlustega. Kohus aga piirdus kujutise ekspertiisiaktis eksperdi arvamusega selles, et ekspert ei saa pelgalt ekspertiisi käigus puhastatud salvestise põhjal tuvastada, kes oli auto roolis. Avaldatud ekspertiisi akt on hinnatav vaid puhastatud salvestise usaldusväärsuse hindamist tagava tõendina, järeldusi aga tuleb teha salvestise põhjal kogumis teiste uuritud tõenditega. Kohus jättis alusetult kõrvale kohtuistungil avaldatud ja vahetult uuritud audiosalvestise – K.K. poolt sündmuskohalt politseile tehtud kõne salvestise, milline on kuriteoteade. Kooskõlas KrMS § 195 lg 3 telefoni teel edastatud kuriteoteade helisalvestatakse. Helisalvestatud kuriteoteade on salvestis ja on tõend vastavalt KrMS § 63 sätetele. Audiosalvestise vahetu uurimise hõlbustamiseks lisati toimikusse kõne stenogramm, mille uurimist 7 taotleti süüdistusakti kohaselt salvestisega koos. Kohus aga heitis audiosalvestise kõrvale ühtlasi väites, et stenogramm ei vasta vorminõuetele, kuna sellest „ei nähtu jutuajamise kuupäeva ja seetõttu ei saa kohus stenogrammile kui tõendile viidata“. Apellant väidab, et KrMSs puudub spetsiifiline stenogrammide koostamise regulatsioon, mille rikkumist võib ette heita. Stenogramm eeldab kuuldu üleskirjutamist, viitega selle päritolule ja stenogrammi koostajale. Nimetatud eeldused on lk 95-97 asuva stenogrammi koostamisel täidetud. Samuti rõhutan, et stenogramm ei olegi iseseisvaks tõendiks, vaid tõendi, s.o audiosalvestatud kuriteoteate lisaks. Joobe tuvastamise käigus on selgunud ja protokolliga on tõendatud, et T.S. oli sündmuskohal kinnipidamisel alkoholijoobes, mille tulemust T.S. ei vaidlustanud. (tl 41). T. S. suhtes KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse nr 08230100676 lõpetamise määrus on tõend KrMS § 63 mõttes. Määruse kohaselt on kohtueelne menetlus lõpule viidud, kogutud tõendite põhjal on T.S. süü
MS § 199 lg 3 p 2 alusel. 05.05.2008.a tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on edastatud surnud kahtlustatava kokkuleppel kaitsjale so tema esindajale, määrus ei ole vaidlustatud ja on jõus. Seetõttu on väär kohtu seisukoht nagu määrus ei kinnita kogumis teiste vahetult uuritud tõenditega asjaolu, et kuni Ahtri tn parkimismajja jõudmise ja politseitöötajate sündmuskohale saabumiseni oli sõiduauto Jeep Grand Cherokee reg XXXXXX roolis korduvalt joobes sõidukit juhtinud, katseajal uue kuriteo toime pannud T. S., kellel oli eelmise otsuse alusel kandmata 4 aastat vangistust ning T.S. tegevus parkimismajas vastas
ka ei nõustu prokurör kohtu poolt ettekandele (t.l9) antud hinnanguga. Kohtu seisukohast tõendab avaldatud ettekanne, et politsei saabudes oli Jeep´i roolis S.O ja see asjaolu tõendabki, et tema juhtiski sõiduki Narva mnt-l ja Ahtri parkimismajja suundumisel. Leian, et tegelikkuses tõendab ettekanne S.O tahtluse vormi, kes juba sündmuskohal jõudis ta kooskõlastada oma tegevust T. S. huvidega ja juba siis tekkis tal kavatsus anda valed ütlused, väites, et sõiduki juhiks oli tema, s.o S.O. Ettekande sisuks on teave, et politsei saabudes ( T.S.le inkrimineeritud kuriteo lõpuleviimise järel) tuvastati T. S. isik, temaga koos olnud ja selleks ajaks Jeep Grand Cherokee reg XXXXXX juhiistmele kolinud S.O isik, kontrolliti kuriteoteate edastanud kannatanute andmed. Eeltoodu alusel leiab apellant, et kohus on tõendite hindamisel ja kohtuotsuse tegemisel rikkunud hulgaliselt materiaalõiguse ja menetlusnorme, mille tulemusel jõudis väärale järeldusele ja tegi seadusele mittevastava kohtuotsuse. Apellatsioonis nimetatud kriminaalmenetluse rikkumised on 8 apellandi arvates aga kõrvaldatavad ringkonnakohtu poolt esimese astme kohtule uuesti arutamiseks saatmata. kriminaalasja Karistuse liigi ja määra põhjenduste osas jääb prokurör süüdistuskõnes ja protokolli juurde edastatud kõne teesides väljendatud seisukohtadele. Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör esitatud apellatsiooni. Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, tuli alljärgnevatele järeldustele. 1) Esiteks põhjendab kohtukolleegium oma seisukohta S.O süüküsimuse osas
prg. 320 lg 1 järgi. Kohtukolleegium peab vajalikuks tulenevalt Riigikohtu otsusest nr.3-1-1-100-07 selgitada järgmist. Karistusseadustiku § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu objektiivne külg seisneb menetlustoimingule allutatud tunnistaja poolt teadvalt vale ütluse andmises.
lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel tuleb tuvastada, et isik oli tunnistaja kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta. S.O-le on esitatud süüdistus tunnistajana teadvalt valeütluse andmises Tallinnas Pärnu mnt 11 asuva Kesklinna politseiosakonna ruumides 17.01.2008.a. ajavahemikus kell 22.48 kuni 00.45 ja 18.01.2008.a. ajavahemikus kell 18.25 kuni 20.15 kriminaalmenetluses nr 08230100676. S.O , keda oli hoiatatud valeütluse andmise eest ja kes kuulati üle tunnistajana väitis, et tema juhtis sõiduautot Jeep Grand Cherokee r/n XXXXXX 17.01.2008.a. kella 21.00 ja 22.00 vahel Tallinna tänavatel ning sõitis Narva mnt-l asuvasse parkimismajja. Kriminaalasi oli alustatud
prg. 424 tunnustel, mille objektiivne koosseis seisneb mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud samasuguse teo eest. Seejuures on kohtukolleegium kindlalt veendunud, et kõik selles kriminaalasjas , kus
prg. 320 lg 1 järgi süüdistatav isik andis ütlusi tunnistajana, tõendamiseseme seisukohalt olulised asjaolud peavad olema tuvastatud eraldi kriminaalasjas, s.o. antud juhul
prg. 424 alustatud kriminaalasjas. Käesoleval juhul süüdistatakse S.O selles, et ta andis T. S. süüküsimuse seisukohalt olulisi ütlusi ja nimelt väitis, et mitte T. S. ei juhtinud viimasele esitatud kahtlustuses näidatud ajal ja kohas sõidukit, vaid tema. Asjaolu, kas tegelikult oli T. S. autoroolis ja kas ta oli ka ebakaines olekus ning kas T. S. on
prg. 424 kuriteo subjektiks, kuulub tuvastamisele just selles faktis alustatud kriminaalmenetluses. Selles kriminaalasjas, s.o. n.ö. põhikriminaalasjas, on menetleja pädev sedastama, et ta ei loe tunnistaja S.O ütlusi usaldusväärseteks, kuid mitte seda, et tunnistaja S.O annab valeütlusi. Mingite ütluste lahknemine neist tõendeist, millele tuginevalt loetakse vastava 9 menetlusdokumendiga ( tavaliselt kohtuotsusega, teatud juhtudel määrusega) tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, võib olla tingitud ka näiteks eksimisest ega pea alati tähendama valeütluste andmist. Valeütluste andmise fakt tuleb tuvastada teises, antud juhul käesolevas kriminaalasjas ( vt.Riigikohtu otsus nr.31-1-81-00). Kahe nimetatud kriminaalasja tõendamisesemed on erinevad. T. S. poolt ebakaines olekus mootorsõiduki juhtimine on iseseisva kriminaalmenetluse esemeks ja S.O poolt valeütluste andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. Seejuures menetlusesemest väljumine ja käesolevas kriminaalasjas T. S. süü tuvastamine on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Käesoleval juhul loetleb prokurör oma apellatsioonis tema arvates tõenditena käesolevas kriminaalasjas hinnatavaid väidetavate tunnistajate ütlusi, videosalvestist, audiosalvestist, T. S. joovet tuvastavad tõendid, millised on kohus prokuröri arvates alusetult kõrvale jätnud S.O süüküsimuse otsustamisel. Kohtukolleegium leiab, et kohtu poolt nende tõendite kõrvale jätmine ei ole alusetu vaid õigustatud. Kõik loetletud tõendid on sisuliselt tõenditeks, milliseid tuli hinnata T. S. süüküsimuse otsustamisel. S.O süüdistusasjas kohtus tunnistajatena ülekuulatud isikud ei osanud anda ütlusi S.O süüküsimuse seisukohast tähtsust omavate asjaolude kohta- kas S.O oli tunnistajana hoiatatud valeütluste andmise eest ja milliseid ütlusi ta andis. Ka prokurör on maakohtu istungi protokollidest nähtuval küsimusi esitamisel nn. tunnistajatele aga ka süüdistatavale ainult nende asjaolude kohta, mis omasid tähtsust T. S. süüküsimuse lahendamisel. Süüdistatava kaitsja sai vaid kohtu loal võimaluse jätkata süüdistatava küsitlemist peale seda, kui prokurör enam selleks vajadust ei näinud ja vaid kaitsja küsimustele on süüdistatav andnud vastuseid käesolevas kriminaalasjas tähtsust omavate asjaolude kohta. Prokuröri poolt nimetatud tunnistajad , kes kuulati üle maakohtu istungil ja kelle ütlusi peab prokurör tõenditeks S.O kriminaalasjas, ei ole selles kriminaalasjas tegelikult tunnistajad KrMS prg. 66 lg 1 mõttes kuna nad ei tea selles kriminaalasjas tõendamiseseme asjaolusid. Nagu nähtub prokuröri poolt juba maakohtu istungil väljendatud seisukohast, peab ta vajalikuks T. S. süüküsimuse seisukohast tähtsust omavate tõendite vahetut uurimist kohtuistungil seetõttu, et nimetatud kriminaalasjas ei päädinud menetlus kohtuotsusega vaid kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega KrMS prg. 199 lg 1 p.4 alusel. Kohtukolleegium sellist seisukohta ei toeta ja tulenevalt Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-18-08 p.14.1 väljendatud seisukohast, peab seda kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et Kohtukolleegium on seisukohal, et eelmärgitud Riigikohtu seisukoht kehtib ka käesoleva kriminaalasjaga analoogilistel juhtudel, s.o. olukorras, kus n.ö. 10 põhikriminaalasjas süüdistatav isik on surnud. Sellistel juhtudel saab tema süüküsimus olla kohtuliku arutamise esemeks vaid olukorras, kus seda on vastavalt KrMS prg. 199 lg 3 p. 2 alusel taotlenud tema esindaja. Kohtukolleegium leiab, et S.O süüdistuses
prg. 320 lg 1 järgi on peamisteks tõenditeks kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ja teises , n.ö. põhiasjas S.O tunnistajana ülekuulamise protokollid ja seda KrMS § 63 lg 1 tähenduses (Riigikohtu otsus 3-1-1-100-07). Nende dokumentidega saab tuvastada mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine. Kohtukolleegium leiab, et S.O süüküsimuse otsustamiseks
prg. 320 lg1 järgi piisab sellest, kui kohus hindab tõenditena kriminaalasja lõpetamise määrust ja S.O tunnistajana ülekuulamise protokolle lõpetatud kriminaalasjas. S.O-le on esitatud süüdistus , mille kohaselt tema poolt antud ütlustes seisnes vale selles, et ta väitis, et T. S. ei juhtinud sõiduautot vaid tema oli roolis. Seega on kohtukolleegiumi arvates tulenevalt
prg. 12 ja KrMS prg. 62 sätetest tegemist tõendamiseseme seisukohast oluliseima asjaoluga. Andmaks omapoolset hinnangut küsimusele, kas KrMS prg. 199 lg 1 p.4 alusel koostatud kriminaalasja lõpetamise määrus on selliseks menetlusdokumendiks, millega on loetud tuvastatuks, et vastavalt tegelikele asjaoludele juhtis sel ajal ja kohas, mil S.O väidab end konkreetse sõiduauto roolis olevat, seda sõidukit T. S. ja S.O oli kõrvalistujaks, märgib kohtukolleegium järgmist. KrMS prg. 199 lg 1 p –s 4 toodud alusel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on määruskaebe korras vaidlustatav. Kui määruskaebe korras ei ole lõpetamist vaidlustatud või kui selline määruskaebus on jäetud rahuldamata, siis on kohtumenetluse staadiumis KrMS prg. 199 lg 1 p.4 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse näol tegemist peaaegu “sama tugeva kohtulahendiga” nagu seadusejõustunud kohtuotsus. Samuti ka eeluurimise staadiumis nimetatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse puhul on tegemist mitte rehabiliteerivatel alustel tehtud määrusega. Selline järeldus tuleneb otseselt KrMS prg. 199 lg.3 p-st 2. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et 5.05.2008.a. prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega on tuvastatud üheselt, et 17.jaanuaril 2008.a. kella 21.00 ja 22.00 vahel juhtis sõiduautot Jeep Grand Sherokee reg.nr. 523 AZJ T. S. , kes oli joobeseisundis ja kellel oli kehtiv kakristus joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise eest ja tunnistaja S.O ülekuulamise protokollidega on tõendatud, et ta andis tunnistajana kriminaalmenetluses ütlusi, milliseid kriminaalasja lõpetamisel KrMS prg. 199 lg 1 p.4 alusel ei peetud usaldusväärseteks ja teiste kogutud tõenditega vastuolus olevateks. Viimati nimetatud asjaolu väljendub selles, et kriminaalasja lõpetamise määruse kohaselt luges prokurör tuvastatuks, et sõiduautot juhtis siiski T. S.. S.O tunnistajana ülekuulamise protokollidest nähtub ka tema süüküsimuse otsustamisel määrava tähtsusega asjaolu ja nimelt see, et teda oli hoiatatud kriminaalvastutusest valeütluste andmise eest. 11 Kohtukolleegium ei ole tuvastanud, et S.O poolt tunnistajana antud ütluste lahknemine neist tõendeist, millele tuginevalt loeti tuvastatuks, et sõiduauto roolis oli tegelikult T. S. ja milline tuvastatus kajastub ka vastavas menetlusdokumendis – kriminaalasja lõpetamise määruses – oleks olnud tingitud eksimisest. Ütluste sisu ja väidetu on sellise iseloomuga, milles eksida ei saa. Tegemist oli ilmse katsega teha omalt poolt kõik, et T. S. pääseks kriminaalvastutusest. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda maakohtu seisukohal, mis puudutab
prg. 320 kvalifitseeritava kuriteo subjekti. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses märkinud, et valeütluse andmise subjektiks ei saa olla süüdistatav kriminaalasjas ka nende valeütluste eest, mis isik on andnud asjas enne süüdistuse esitamist tunnistajana. Selline maakohtu seisukoht on kohtukolleegiumile arusaamatu. Nagu juba eelpool märgitud, tuleb
prg. 320 süüteokoosseisu tõendamisel tuvastada, et isik oli tunnistaja (või kannatanu) kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta. Kõik see eeldab, et
prg. 320 järgi süüdistatav isik oleks just eelnevalt teises kriminaalasjas andnud ütlusi tunnistajana (kannatanuna). Maakohtu poolt väljendatud seisukoht on arvestatav juhtudel, kui isik on eelnevalt andnud ütlusi temale süüdistuses etteheidetavate tegude osas tunnistajana e. isikut ei saa võtta kriminaalvastutusele valeütluste eest, milliseid ta on andnud tunnistajana süüdistuse osas, milles teda hilisemalt süüdistatakse. Eeltoodu alusel leiab kohtukolleegium, et S.O süü temale
prg. 320 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteos on tõendatud. Asjaolusid, mis välistavad tema teo õigusvastasuse, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Seetõttu tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse S.O õigeksmõistmises
prg. 320 lg 1 järgi ning teeb selles osas süüdimõistva kohtuotsuse. Küll ei nõustu aga kohtukolleegium prokuratuuris juurutatava praktikaga selleliigilistes kuriteoasjades, mis on väljaloetav ka käesolevast kriminaalasjast. Nimelt, nagu kohtukolleegium juba varem märkis on n.ö. põhiasjas e. käesoleval juhul siis T. S. suhtes algatatud kriminaalasjas menetleja pädev sedastama, et ta ei loe tunnistaja S.O ütlusi usaldusväärseteks tõendamiseseme oluliste asjaolude osas. Fakt, et menetleja on tulnud tunnistaja – käesoleval juhul S.O – poolt antud ütlustest erinevale seisukohale ,s.o. antud juhul seisukohale, et tegelikult juhtis sõiduautot T. S., mitte S.O nagu viimane väidab, see loetakse tuvastatuks vastava menetlusdokumendiga. Kriminaalmenetluses saavad olla nendeks menetlusdokumentideks kohtuotsus, kohtumäärus, kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus . Kohtukolleegiumi arvates ei piisa sellest, et menetleja tuvastab teatud ütluste lahknevuse teistest tõenditest ja teeb sellest dokumenteerimata ja sisult oletusliku järelduse, et just nende ütluste sisu ei ole õige ning neid ei saa lugeda usaldusväärseteks. Eeltoodu aga tähendab kohtukolleegiumi arvates seda, et põhimõtteliselt ei ole alust ka enne sellesisulise menetlusdokumendi 12 vormistamist ja ka jõustumist kriminaalmenetluse alustamiseks
prg. 320 alusel ja veel enam isiku süüdimõistmiseks
prg. 320 lg 1 alusel. Kohtukolleegium leiab, et just vastav menetlusdokument on hinnatav kuriteoteatena, mis kajastab menetleja veendumust selles, et menetlusdokumendis tuvastatust lahknevad ütlused ei ole usaldusväärsed e. et tegemist on kuriteotunnustega. Vastasel juhul kujuneb olukord, kus ei ole välistatud (ja tihti on ka kujunenud) , et ühe kriminaalasja raames tunnistajana ütlusi andnud isik mõistetakse süüdi
prg. 320 lg 1 järgi (tihti kokkuleppemenetluses) enne, kui on hakatud arutama kohtumenetluses ( tavaliselt üldmenetluses kuna nendes asjades on põhiasjas süüdistataval ka tahe ennast aktiivselt kaitsta) kriminaalasja, mille raames tunnistajana ütlusi andnud isiku ütlused on juba kohtuotsusega tunnistatud valeütlusteks. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et käesolevas kriminaalasjas , vaatamata sellele , et kriminaalasi oli alustatud ja kahtlustus esitatud küll enne vastava jõustunud menetlusdokumendi olemasolu (kriminaalmenetlus Olga S.O suhtes alustati 2.04.2008.a. , kriminaalmenetluse lõpetamise määrus T. S. suhtes tehti 5.05.2008.a.) , ei saanud see asjaolu juhuslikel asjaoludel ( seoses T. S. surmaga) menetluslikuks takistuseks. Nimelt, S.O süüküsimuse otsustamise ajaks oli vastav menetlusdokument e. kriminaalasja lõpetamise määrus jõustunud. Kinnitamaks, et tegemist ei ole üksikjuhtumiga vaid väljakujunenud praktikaga ja et selline praktika võib kaasa tuua menetluslikult problemaatilisi olukordi, peab kohtukolleegium vajalikuks viidata vaid üksikutele sellistele näidetele. Nimelt, kriminaalasjas nr. 1-08-12732 oli P.A. mõistetud süüdi Harju Maakohtu otsusega 16.oktoobrist 2008.a.
prg. 320 lg 1 järgi kokkuleppemenetluses selles, et ta olles kriminaalasjas nr 08237600088 tunnistajana ülekuulamisel 25.09.
prg. 329 järgi (1-08-16931) on saadetud üldmenetluses kohtusse alles 23.12.2008.a. ja tema süüküsimus on alles otsustamisel. Kriminaalasjas nr. 1-08-5402 (072 31503 222) on I. B. mõi stet ud s üüdi Harj u Maak ohtu otsus ega k äskmenetl uses 2.mail 20 08.a . selle s, et ta a ndis tunnist ajana valeütl usi kriminaal asj a 07 2315 02469 eeluurimi sel nime tatud k rimi naala sja s tõendamises eme tähts ust omav ate as jaol ude k ohta. Kohtuot sus es, mi lleg a on I.B. süüdi mõis tetud, on s isuli sel t hi nnatud krimi naal asjas 0 7231 50246 9 hindamis ele kuuluv aid t õend eid s elle k rimi naala sja, n.ö. põhia sja tõendamis eseme seisuk ohal t t ähts ust oma vate s asja oludes. Kriminaal asi, mi ll es on I.B. tunnist ajana ütl usi and nud on aga käes oleval aj al al les maakohtu menetl us es (1 -08-1160). 13 Kohtukolleegium leiab, et selline praktika toob kaasa olukorra, kus riivatakse ausa kohtumenetluse põhimõtteid ja olemuselt aus menetlus ei pruugi enam kõrvaltvaatajale näida ausana. Olukord, kus n.ö. põhiasjas, on ühe tunnistaja ütlused tunnistatud juba kohtuotsusega valeütlusteks ja väidetavalt tuvastatud kuriteosündmuse asjaoludest lahknevateks ütlusteks , võib olla hinnatav põhiasjas süüdistatava süütuse presumptsiooni printsiibi rikkumisena. Süütuse presumptsioon on ausa kohtumenetluse üks põhilisi tagajaid, mille eesmärgiks on muuhulgas kestvalt ja pidevalt kriminaalmenetluses tõusetuvate uute küsimuste lahendamisel menetleja poolt „kõik on niigi selge“ hoiaku kujunemise vältimine. Käsitletav olukord viitab aga just sellisele menetleja hoiakule. Samuti pärsib selline praktika ilmselgelt riigi karistussüsteemiga ja selle kaudu kogu riigivõimu aparaadiga üksi silmitsi seisva isiku praktilisi võimalusi tõendada enese süü puudumist. Ka on kohtukolleegiumi arvates riivatud sellistel juhtudel kohtumenetluse võistlevuse printsiipi. Võistlevuse põhimõtte kehtimine kohtumenetluses tähendab eelkõige seda, et kohtumenetluse pooltel on „võrdsed relvad“ ja kohtu järeldus sõltub sellest, kuidas on kohtumenetluse pooled suutnud oma „relvi“ kasutada ning kohut oma seisukoha õigsuses veenda. Küsimus on selles, kuivõrd saab n.ö. põhiasja võistlevas kohtumenetluses rääkida võrdsetest võimalustest ja ausast võistlusest, kui üks pool on võtnud teiselt poolelt ära võimaluse n.ö. „relva“ kasutamiseks. Seejuures puudusid teisel poolel igasugused võimalused kaasarääkimiseks oma „relva“ kasutuskõlblikkuse säilitamisel. Praktikas tähendab see seda, et kaitsjal on küll õigus esitada kohtule nende isikute nimekiri, kelle kutsumist ta kohtuistungile taotleb ja kohus peab enamus juhtudel ka sellekohase kaitsja taotluse rahuldama ning tunnistaja üle kuulama, kuid samas on selle tunnistaja ütluste usaldusväärsusele juba eelnevalt kohtuotsusega pitsat peale pandud ja tunnistatud need valeütlusteks. Kuivõrd saab üldse sellise tunnistaja ristküsitlus täita ristküsitluse tegelikke eesmärke on samuti küsitav. Kui isegi väita, et kohus ei ole tõendite hindamisel seotud tunnistaja ütlustele juba varem jõustunud kohtuotsusega antud hinnanguga (3-12-1-00), siis on sellise menetlusliku vangerdusega püütud ilmselgelt ikkagi mõjutada kohut ja kohtu tõendite vaba hindamise põhimõtet KrMS prg. 61 mõttes. Ka leiab kohtukolleegium, et sellise isiku ülekuulamine kohtus, kelle ütlused konkreetses kriminaalasjas on tunnistatud juba valeütlusteks, muutub tõendile omistatava väärtuse seisukohast küsitavaks ka seetõttu, et esiteks, muutub tühiseks tema hoiatamise vajadus kriminaalvastutuse ees, mida on tema suhtes juba kohaldatud ja teiseks, sellisel isikul on ka ükskõik, mida tõendamiseseme seisukohast oluliste asjaolude kohta rääkida, sest hirm kriminaalvastutuse ees on juba minetatud. Kohtukolleegium möönab, et tõesti mingeid takistusi sellisele menetluste järjekorrale, erinevalt varem kehtinud KrMK-ga, KrMS põhimõtteliselt ei tee. KrMK-s sätestas prg. 216 lg 3, et materjalide eraldamine teadvalt valeütlusi andnud tunnistaja, kannatanu või vale eksperdiarvamuse andnud eksperdi suhtes toimub kohtuotsuse või kriminaalasja lõpetamise määruse tegemisel. 14 Samas ei võta aga sellise kindla ettekirjutuse puudumine menetlusseaduses menetlejalt ära kohustust garanteerida , et menetlus mitte ainult ei oleks aus vaid ka näiks aus. Kohtukolleegiumi arvates on asjade selline loogiline käik ja järjestus hoomatav ka KrMS prg. 366 p.1 sõnastusest, mille kohaselt on teistmise aluseks muuhulgas kohtuotsuse või -määruse ebaseaduslikkus või põhjendamatus, mis tuleneb teise kohtuotsusega tuvastatud tunnistaja valeütlusest (mitte aga vastupidi). Ka leiab kohtukolleegium, et ausa kohtumenetlusega ei saa käia kokku seisukoht, mida prokurör rõhutas maakohtu istungil ning millest on kaudselt väljaloetav ka eelpool käsitletud praktika kohaldamise eesmärk. Prokurör väitis maakohtu istungil, et : „ taolistes kriminaalasjades on alati avalik huvi, kuna tegemist kriminaalmenetlusega, mis päädub kohtumenetluses ja kui isik sellistes asjaoludes annab valeütlused, siis peab prokuratuur tegema kõik endast oleneva, et jääks selle isiku kohta vastav märge, ehk isik on kunagi toime pannud taolist kuritegu, Sisuliselt tähendab see muuhulgas seda, et , et kui S.O peaks tulevikus juhuslikult sattuma mõne raske kuriteo ainutunnistajaks, siis prokuratuur elimineerib tema isiku koheselt tunnistajate ringist. Kohtukolleegium leiab, et tegemist on mitte ainult arusaamatu vaid asjakohatu ja lubamatu seisukohavõtuga prokuröri poolt, mis ei teeni ausa võistleva menetluse üldpõhimõtteid. KrMS sätestab üheselt, kes on tunnistaja kriminaalmenetluses ja eeltoodud prokuröri sõnumist jõuab esmakordselt kohtuni teadmine, et enne kui tunnistaja ütluste usaldusväärsust hinnata, tuleb tema „kriminaalset tausta“ kontrollida selgitamaks , kas tema isik on tunnistaja staatust väärt. 2) Kohtukolleegium leiab, et S.O õigeksmõistmine
prg. 318 järgi on põhjendatud. Süüdistuse järgi keeldus S.O ütluste andmisest ilma seadusliku aluseta mittemäletamise ettekäändel 17.01.2008.a kl 22 paiku Ahtri 10 asuvas parkimismajas aset leidnud ja kriminaalmenetluse nr 08230100676 esemeks olnud sündmuse asjaolude kohta. Õigus on süüdistuse väitel, et seaduslikku alust, s.o. KrMS prg. 71-73 ja TsKMS prg.-st 102 ja 103 tulenevaid aluseid S.O ütluste andmisest keeldumiseks ei olnud. Kohtukolleegium on aga seisukohal, et S.O ütlusi, milliseid ta on andnud nii vaba jutustuse vormis kui ka küsimustele vastates, ei saa kuidagi hinnata ütluste andmisest keeldumisena. Ütluste andmisest alusetu keeldumine seisneb isiku kategoorilises vormis – tavaliselt suulises avalduses – või muul viisil väljendatud otsustuse jätta ütlusi andmata – näiteks vaikimine. Sellised avaldumisvormid – kategoorilises vormis tehtud avaldus ja vaikimine – on üheselt hinnatavad, kui isiku selge tahe mitte anda temale teadaolevate asjaolude kohta ütlusi. Kohtupraktikas esineb aga tihti olukordi, kus kannatanud või tunnistajad ei mäleta konkreetsesse konfliktsituatsiooni või kuriteosündmuse arengusse sattudes detaile, millised menetleja jaoks omavad süüdlase käitumisele juriidilise hinnangu andmisel olulist tähtsust. Selleks, et väita, et tunnistaja ütlused selle kohta, et ta ei mäleta sündmuse üksikasju on valed, tuleb kohtukolleegiumi 15 arvates süüdistusel tõendada vastupidine – et tunnistaja tegelikult mäletab neid asjaolusid, milliste kohta temalt ülekuulamisel küsitakse. Prokurör põhjendab oma seisukohta sellega, et uuritud tõendid välistavad olukorra, et S.O elu või tervis oleks olnud 17.01.2008.a T.S. või mistahes muu isiku poolt ohustatud, ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks tekitada S.O „šoki“ või „paanikat“ nagu ta tunnistajana väitis. Seejuures andis ta üksikasjalikult ütlusi sellest, kuidas just tema poolt juhitud sõiduauto jõudis Ahtri tänava parkimismajja, aga seejärel S.O kategooriliselt avaldas, et mis toimus edasi, ta ei mäleta. Kohtukolleegium on seisukoha, et on oluline vahe pidada meeles, kes oli sõiduauto roolis ja seda enam, et selle kohta andis S.O teadlikult valeütlusi , kui seda, mis järgnevalt ootamatus olukorras toimuma hakkas. Välistatud ei ole olukord, kus isik ei pane teatud asju tähele ja sellepärast ei mäletagi hiljem midagi, mida ta menetleja arvates peab mäletama. Kindlaks on tehtud, et meeles püsib pigem tavapärane, rutiinne. Eriti kui on tegemist millegi meeldivaga või kui üks tegevus aitab teist meeles pidada. Vastupidi on aga toimingutega, mida tehakse vastumeelselt, harva või lausa üks kord elus. Üsna normaalne on, et inimene unustab enam, kui ta on stressis või depressioonis. Rohkem kiputakse unustama pingelistes olukordades, ärevuse suurenedes või meeleolu langedes. Sellistes olukordades on häirunud inimese tähelepanuvõime. Prokuröri seisukoht, et S.O tegelikult peab mäletama kõike, mis sündmuskohal toimus ja mis omab tähtsust süüküsimuse otsustamisel
prg. 263 järgi, rajaneb oletustel. S.O suhtes läbiviidud ekspertiiside järeldused ei tõenda ka kohtukolleegiumi arvates üheselt, et S.O pidi kõike mäletama. Kohtukolleegium on seisukohal, et seni kuni püsivad kahtlused, et S.O võis ka tegelikult tähelepanemata jätta ja mitte teada ning seetõttu ka mitte mäletada neid fakte, milliste kohta teda küsitleti, seni ei saa lugeda tõendatuks, et ta keeldub alusetult ütluste andmisest. 3) Karistuse mõistmisel arvestab kohtukolleegium järgmiseid asjaolusid. Esiteks, tegemist on sellise käitumisega, mis ei toonud kaasa ebaseaduslikku kohtulahendit või muud lõplikku lahendid. Kedagi ei mõistetud alusetult süüdi ega keegi ei jäänud ka alusetult kriminaalvastutusele võtmata. Valetatud ei ole ka sellise kuriteo kohta, mida tegelikult ei ole toimunud. Eetiliselt on siiski mõistetavam olukord, kus isik võtab oma sõbra päästmise nimel süü enda peale, kui see, kus valetatakse kellelegi süü omistamise nimel. Kuna Olga S.O puudub sissetulek, siis saab temale mõistetav karistus olla vaid vangistus. Arvestades Olga S.O süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust raskendavate asjaolude puudumist aga ka väljakujunenud kohtupraktikat sedaliiki ja samasisulistes kuriteoasjades , peab kohtukolleegium võimalikuks mõista S.O-le karistuseks 4 kuud vangistust. Mõistetud vangistuse reaalset ärakandmist ei pea kohtukolleegium otstarbekaks nii kuriteo tehiolusid kui ka Olga S.O isikut arvestades. Seetõttu kohaldab kohtukolleegium
prg. 74 sätteid. 4. Menetluskulude hüvitamise osas süüdistatava kaitsja poolt kohtuistungil taotlusi ei esitatud . Sellekohase taotluse esitamine peale kohtuistungit on välistatud (Riigikohtu määrus nr.3-1-1-70-08). Seega jäävad kõik menetluskulud süüdistatava enda kanda. 16 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4; 338 p.1,2: 340 lg 4 p.2 ja 342-344 tühistab kohtukolleegium osaliselt Harju Maakohtu otsuse 8.detsembrist 2008.a. S.O suhtes ja teeb ise uue otsuse. Julia Katškovskaja Malle Preimer Ivi Kesküla
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.