Obsah (11)

§ 266§ 203§ 64§ 74§ 75§ 56§ 118§ 58§ 44§ 70§69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. november 2007. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-3632 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ma

§ 266lg 2 p 3 ja § 203 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 27.

augusti

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatavad Kaimo B.D ja B.D Prokurör Kristine Tamm Süüdistatav Kaimo B.D, isikukood 38303234216, sünd. 23.03.1983 a., rahvuselt eestlane, Eesti Vabariigi kodanik, 8 klassi haridusega, abielus, ülalpidamisel 1 alaealine laps, varem kohtulikult kriminaalkorras karistamata. Tõkendit kohaldatud ei ole. Elukoht x. Töötab FIE-na. B.D , isikukood xxx, sünd. 14.12.1985 a., rahvuselt eestlane, Eesti Vabariigi kodanik, põhiharidusega, vallaline, varem kohtulikult kriminaalkorras karistamata. Tõkendit kohaldatud ei ole. Elukoht x. Ei tööta. Kaitsja Advokaat Helen Tomberg 1 RESOLUTSIOON
2. Pärnu Maakohtu
3. augusti
4. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-3632 jätta muutmata.
5. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Pärnu Maakohtu
7. augusti
8. a otsusega tunnistati süüdi Kaimo B.D

§ 203

järgi ning karistati teda (4 k) nelja kuulise vangistusega,

§ 266

lg 2 p 3 järgi ning karistati teda (3 k) kolme kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel kohaldati Kaimo B.D-le liitkaristust raskeima karistuse suurendamise teel ning mõisteti talle karistuseks (6 k) kuus kuud vangistust, mis jäeti

§ 74

lg 1,3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et Kaimo B.D (18 k) kaheksateist kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab

§ 75lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli nõudeid.

B.D tunnistati süüdi

§ 203

järgi ning karistati teda (4 k) nelja kuulise vangistusega,

266 lg 2 p 3 järgi ning karistada teda (3 k) kolme kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel kohaldati B.D-le liitkaristust raskeima karistuse suurendamise teel ning mõisteti talle karistuseks (6 k) kuus kuud vangistust, mis jäeti

§ 74

lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et B.D (18 k) kaheksateist kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab

§ 75lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli nõudeid.

Kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati

§-de 203 ja 266 lg 2 p 3 järgi veel K.T, kuid tema osas ei ole apellatsiooni esitatud.

1. K. B.D, B.D ja K.T tunnistati süüdi selles, et nad kolmekesi
2. oktoobril 2006 a. kella 20.00 ja 22.00 vahelisel ajal tungisid ebaseaduslikult, ilma omaniku nõusolekuta ja tema tahte vastaselt Pärnu maakonnas, x vallas, x külas J. T kuuluvale aiaga piiratud ja eravalduse sildiga tähistatud Iganõmme talu territooriumile, pannes sellega toime

§ 266lg 2 p 3 ettenähtud kuriteo.

K.T , Kaimo B.D ja B.D tunnistati süüdi veel selles, et nad koos rikkusid ja hävitasid eelnimetatud Iganõmme talukompleksi vara, valades talu territooriumi piirava naturaalsest puidust aia osaliselt värviga üle ning murdes puruks aialatte, hävitades niiviisi 75 aialatti koguväärtusega 4389.60 krooni ja aiaposti väärtusega 2390.70 krooni, millele lisandus parandamiseks kulunud aiapostide transport kohapeale summas 5947.- krooni. Lattaia värvist puhastamiseks ja postide paigaldamiseks tegi kannatanu J.T kulutusi 5664.- krooni suuruses summas. Samuti valasid and värvi suurtele maakividele ja kallasid värviga üle ca 60 meetrit maakividest laotud kiviaeda, rikkudes oluliselt nende välisilmet, samuti valasid värvi murule ja sissesõiduteele, 22-le Ungari sireli põõsale, kahele suurele kasvavale puule ning elumaja teepoolsele nurgale paigutatud välisvalgustile väärtusega 580.- krooni, kust värv voolas maja seinale, vundamendi plekkliistule ja maja ümbritsevale kivisillutisele. Eeltoodu tõttu tuli maja üks sein üle värvida, 2 milleks kulus 1000.- krooni, kiviparketti 1,5 m2 ulatuses tuli asendada uuega, milleks kulus 500.krooni. Maakividest aia ja suurte maakivide puhastamiseks tuli kannatanul kivid ümber laduda (30 tundi tööd) väärtuses 10620.- krooni, laenutada survepesur maksumusega 4000.- krooni, kemikaalid värvi eemaldamiseks maksumusega 1000.- krooni ning kivid survepesuriga puhastada, milleks kulus 28 tundi tööd ehk 4720.- krooni. Värvist, soolast ja survepesuri kasutamisest tingitud muru ja mulla hävitamisega seoses tuli kannatanul tellida 1 koorem mulda väärtusega 3300.- krooni, millele lisandus veohind 650.- krooni, samuti tuli teha koristustöid 8 tunni ulatuses kogusummas 1416.krooni. Lisaks eeltoodule murdsid K.T , Kaimo B.D ja B.D Iganõmme talu territooriumil katki noore kasvava kase ning K.T lõhkus postkasti väärtusega 400.- krooni (koos paigaldusega) ja eravalduse sildi väärtusega 1200.- krooni (koos kinnitusposti värvist puhastamisega), muutes need kasutuskõlbmatuteks. Lisaks sellele valasid nad murule soola, kahjustades muru. Vara hävitamise ja lõhkumisega tekitasid K.T , Kaimo B.D ja B.D J.Tile 47 777.30 krooni suuruse varalise kahju ja panid seega toime

§ 203järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatavad Kaimo B.D ja B.D, kes mõlemad leiavad, et neile on mõistetud liialt karm karistus. 3.1 B.D leiab, et kohus ei ole arvestanud tema puhtsüdamlikku kahetsust, samuti olid ja on olemas alused, lõpetamaks kriminaalmenetlust KrMS § 202 alusel. Kuigi ta praegu ei tööta, läheb ta kõigi eelduste kohaselt peatselt tööle ning seega on võimalik mõista talle ka rahaline karistus. Samuti oleks võimalik asendada mõistetud vangistus üldkasuliku tööga. Samuti, olles teinud kannatanu juures tööd, on tal kannatanuga kokkulepe, et viimane teeb kohtus kõik võimaliku, et tema ja ta vend pääseksid kriminaalkaristusest. Seega ei ole kohus õigesti tuvastanud kannatanu sõnu. Kokkuvõtvalt leiab apellant, et kuna ta on varasemalt elanud seaduskuulekalt, siis kriminaalkaristuse kohaldamine on käesoleval hetkel liig. 3.1 Kaimo B.D apellatsiooni seisukohad on identsed p-s 3.1 esitatud seisukohtadega. Ainukese erisusena märgib apellant, et talle on võimalik mõista rahaline karistus põhjusel, et ta juba töötab FIE-na. Ka tema leiab, et pole põhjust rikkuda tema elu kriminaalkaristusega, kuna ta soovib lähiajal asuda tööle valdkonda, kus on nõutav relvaluba, mis oleks käesoleval juhul aga takistatud.
2. Ringkonnakohtu istungil leidis prokurör, et maakohtu otsus on mõistetud karistuste osas seaduslik ning põhjendatud ja selle tühistamiseks puudub alus. Apellantide kaitsja leidis seevastu, et mõistetud karistus on liialt range ning kohtuotsuse motiivid on vastuolulised, segi on aetud avalik menetlushuvi ja avalikkuse huvi. Samuti on apellandid näidanud üles tõelist kahetsust. B.D ja K. B.D olid seisukohal, et kriminaalkaristuse kohaldamine sellise esimese eksimuse eest ei olnud asjakohane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ning selle tühistamiseks apellatsioonis toodud väidetel puudub alus. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I 3
4. Esmalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks kummutada apellatsioonidest väljaloetavat arusaama, nagu muutuks isiku kriminaalkorras karistamises midagi seeläbi, kui muudetakse nende suhtes rakendatavat karistusliiki. Sanktsiooni ehk karistust kui õigusjärelmit saab kohaldada vaid juhul, kui isiku suhtes on tehtud süüdimõistev otsus. Tegemist on karistuse kohaldamise eeldusega – alles peale isiku käitumises koosseisupärasuse, õigusvastasuse ning süülisuse tuvastamist saab hakata vaagima, milline sanktsiooniliik kuulub kohaldamisele. Kuigi sanktsioonid kui õigusjärelmid on tõepoolest omavahelises kvalitatiivses suhtes – näiteks rahalist karistust loetakse klassikaliselt leebemaks karistusliigiks kui vangistust – ei muuda õigusjärelm ise midagi süüteo enda olemuses; kui on tuvastatud, et isik pani toime kuriteo, siis on tegemist kuriteoga ka pärast seda, kui kohus leiab, et isiku suhtes saab rakendada kas rahalist karistust või asendada mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga.
5. Käesoleval juhul saab arutluse esemeks olla seega vaid küsimus, kas kohus on vastavalt

§ 56

põhimõtetele valinud õige ja kohase karistuse, mitte aga see, kas kriminaalasi tulnuks lõpetada oportuniteedi põhimõttel vastavalt KrMS §-le 202 või mitte. Viimase osas märgib kriminaalkolleegium veel, et seda taotleti ka maakohtu istungil, kuid kuna prokurör seda taotlust lõppeks ei toetanud, puudus alus ka kriminaalmenetluse lõpetamiseks avaliku menetlushuvi puudumise ja vähese süü motiivil KrMS § 202 alusel. Seega ei ole arvestatav mõlemas apellatsioonis esitatud seisukoht, et „sellise teo puhul on liigne nõustuda kriminaalkaristusega“. Tegemist on apellantide isikliku seisukohaga, mis esindab põhimõtteliselt nende väärtushinnanguid ning arusaamu õigusest, kuid kehtiva karistusõiguse kohaselt panid K. B.D, B.D ja K.T toime kaks eraldi sätete järgi kvalifitseeritavat kriminaalkuritegu.

1. Ainetu on ka apellatsioonides tehtud viide kannatanule, kes vastavalt väidetavale kokkuleppele lubas teha kohtus kõik võimaliku, et apellandid pääseksid kriminaalkaristusest. Apellatsioonikohtul puuduvad igasugused andmed sellise lubaduse andmise ja ka realiseerimise kohta; kannatanu, olles saanud küll teatise ringkonnakohtu istungi toimumise kohta, ei pidanud vajalikuks kohtuistungile tulla, mis viitab pigem sellise kokkuleppe puudumisele, samuti ei ole ta enda vastavasisulist lubadust väljendanud kirjalikult. Rääkimaks kannatanu seisukohast, saab ringkonnakohus teha viite vaid maakohtu istungil kannatanu poolt väljendatule, et „karistuse tingimisi on nad ära teeninud“ (kd 1 , tlk 109). Ka väide, et kannatanu juures on käidud kahjusid tööga hüvitamas, on pigem paljasõnaline. Selles osas on kannatanu seletanud, et ta ise läks süüdistatavate juurde ja ütles, et tehke tööd (kd 1, tlk 102) – tegemist oli seega esmalt kannatanupoolse, mitte aga süüdistatavatepoolse initsiatiiviga (vt ka B.D ütlused kd 1, tlk 106). Ning nagu leidis kinnitust ringkonnakohtu istungil, on aasta jooksul pärast kuriteo toimepanemist apellandid käinud kannatanu juures tööd tegemas vaid kahel korral, mis paneb samuti kahtluse alla väite, nagu oleks käidud kannatanu juures tekitatud kahjusid hüvitamas olulisel määral.
2. Nagu tuleneb p-dest 6 ja 7, ei ole käesolevas menetluses seega arutelu esemeks apellantide kriminaalvastutusest vabastamine ja see on sõltumatu küsimuse lahendamisest, millise sanktsiooniliigi kasuks kohus õigusjärelmina otsustab. Sellega seoses vastab kriminaalkolleegium K. B.D apellatsioonis öeldule, et ta soovib asuda tööle valdkonda, kus on nõutav relvaluba, järgmist. Vastavalt Relvaseaduse § 36 lg 1 p-le 6 on isiku kriminaalkorras karistatus füüsilisele isikule soetamis-ja relvaloa andmist välistavaks asjaoluks; seda seega ka juhul, kui isikut karistatakse rahalise karistusega või asendatakse vangistus üldkasuliku tööga. Ning ka juhul, kui kriminaalasi lõpetataks KrMS § 202 alusel, oleks välistatud soetamis-ja 4 relvaloa andmine vastavalt Relvaseaduse § 36 lg 1 p-le 12 - soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes oli kriminaalmenetluses tunnistatud kahtlustatavaks või süüdistatavaks ja kelle suhtes kriminaalmenetlus lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku § 202 alusel. II
3. Edasiselt vaeb kriminaalkolleegium küsimust, kas vastavalt apellatsioonides esitatud taotlustele tulnuks mõista maakohtul apellantidele karistuseks rahaline karistus. Selleks peatub kriminaalkolleegium esmalt karistuse mõistmise põhimõtetel.
4. Vastavalt

§ 56

lg-le 2 peab kohus juhul, kui eriosa sanktsioon näeb ette ka rahalise karistuse mõistmise võimaluse, vangistuse mõistmist põhjendama. Vangistust võib mõista vaid siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda praktikas asunud seisukohale, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud (vt RKKKo 3-1-1-24-07, p 8). Tegemist on seega rahalise karistuse nö põhimõttelise eelistamisega lühiajalisele vangistusele, viimase näol on tegemist nn ultima ratio meetmega. Käesoleval juhul näeb nii

§ 203

kui ka § 266 lg 2 võimaliku karistusena ette rahalise karistuse mõistmise võimaluse. 12. Seega tuleb kohtul vaagida kõiki asjaolusid, mis räägivad konkreetsel juhul nii rahalise karistuse kui ka vangistuse poolt ja/või vastu. Seejuures tuleb silmas pidada, et vastavalt

§ 56

lg 1 ls-le 1 on karistuse mõistmise esmaseks aluseks isiku süü (viimane on mõistetava karistuse raskuse ülempiiriks). Tähele tuleb panna sedagi, et süü

§ 56

mõttes ei pea silmas nn karistamise aluseks olevat süüd (kui karistatavuse eeldust

1. ptk
2. jao mõttes ehk seda, kas seaduse vastu eksimist saab isikule subjektiivselt üldse ette heita), vaid toimepandud (teo)ebaõiguse määra ja individuaalset etteheidetavust. Tegemist on seega süüga nn laias tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-12-06, p 12), mis hõlmab äärmiselt laia asjaolude ringi. Lisaks seaduses sätestatud kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele (

§-d 57 ja 58) tuleb arvestada ka karistuse üld-ja eripreventiivseid eesmärke – võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 13. Kuid süü mõiste selles laias tähenduses hõlmab vältimatult ka tegu ennast; tegu ongi karistusõigusliku etteheite tegemise aluseks (karistusõigus kui teokaristusõigus). Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on juba viidatud lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Arvestamisele tulevad seega süü suuruse vaagimisel ka teo tagajärjed; seda kinnitab muuhulgas ka Riigikohtu osundatud lahendis nr 3-1-1-12-06 väljendatud arusaam, et arvestada tuleb kannatanu enda käitumist, mis tingis kuriteo toimepanemise. Kui kannatanu ise soodustas/osaliselt (kaas)põhjustas tagajärje saabumist, ei saa tagajärje-ebaõigust täielikult omistada süüteo toimepanijale ning see on tema süüd vähendavaks asjaoluks süü laia mõiste tähenduses. Seega tagajärg omistatakse küll teo toimepanijale, kuid vähenenud on tema süü

§ 56lg 1 ls 1 mõttes.

5 Tegemist ei ole seejuures

§-s 59 sätestatud kergendava/raskendava asjaolu korduvarvestamise keelu rikkumisega, kui süü suuruse hindamisel võetakse uuesti vaagimisele teoga põhjustatud tagajärjed – kui tagajärg paigutatakse eriosa konkreetse koosseisu alla, siis on sellega öeldud vaid see, „kas“ mingi tagajärg on isikule omistatav; õigusjärelmite vaagimise seisukohalt hinnatakse süü tähenduses aga seda, „millises ulatuses“ on tagajärg isikule omistatav (nii vähendab seda näiteks kahjulike tagajärgede vähendamine toimepanija poolt). Tähendust omab ka teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Nii näiteks täidavad

§ 118

p 6 koosseisu erineva elundi kaotused, kuid teo sisemist ohtlikkust süü tähenduses määrab oluliselt, milline konkreetne elund kaotati või mille tegevus lakkas. 14. Kuigi

§-st 56 on kustutatud otsesõnu viide tahtluse ja ettevaatamatuse liigi arvestamisele karistuse mõistmisel, on tegemist jätkuvalt asjaoluga, mida tuleb kaasata süü laia mõistesse. Siinkohal arvestatakse ka teo toimepanemise motiive (ja seda eraldi

§ 58

p-s 1 sätestatud „muust madalast motiivist“, mis on iseseisev karistust raskendav asjaolu). On arusaadav, et süü suurus on suurem, kui isiku eesmärgiks oligi teatud kahjuliku tagajärje põhjustamine (kavatsetus) või ta üksnes möönis seda (kaudne tahtlus). Siinkohal tulevad arvesse ka erinevad sotsiaaleetilised asjaolud, näiteks see, et teatud viisil toimimine on inimlikult mõistetav (nt toiduainete varastamine nälja tõttu, isiku eelnev provotseerimine kannatanu poolt).

1. On vaieldav, kas eelnev mittekaristatus on süüd vähendavaks asjaoluks või mitte. Kriminaalkolleegium on selles suhtes eitaval seisukohal ning seda järgmistel põhjustel. №rmaaljuhtumiks, kui rääkida sellest karistuse mõistmise tähenduses, ongi eelnevalt karistamata isik. Igalt kodanikult oodatakse ja tulebki eeldada, et ta käitub õiguskuulekalt ning ei pane toime kuritegusid. Et isik on eelnevalt karistamata, ei ole seega mingi eriline teene, vaid pigem iseenesestmõistetavus. Seejuures tuleb arvestada, et eelnevalt süüteo toimepanemist loeb Karistusseadustik mitmetel juhtudel raskendavaks asjaoluks juba koosseisu tasandil korduvuse tunnuse kaudu.
2. Hindamaks, kas alternatiivsete sanktsiooniliikide olemasolu korral tuleb eelistatuna rakendamisele kergem karistusliik, tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul lähtuda ka sellest, kas isik pani toime ühe või mitu kuritegu. Isegi kui toimepandud süütegude vahel esineb ajaline, sisuline ja ka situatsioonist tingitud tihe seos, ei saa mööda vaadata asjaolust, kas toime pannakse üks või mitu kriminaalkorras etteheidetavat tegu. See näitab omakorda õigusrikkumisele suunatud sisemist intensiivust ning valmisolekut vastanduda õiguskorrale. Alternatiivide olemasolul tuleb vaagida sedagi, kas rahaline karistus kui kergem sanktsiooniliik täidaks karistuselt eeldatavaid eri-ja üldpreventiivseid eesmärke. Eripreventiivsest aspektist tähendab see sedagi, kas rahaline karistus on süüdimõistetu isikut arvestades üleüldse täidetav; raske on rääkida rahalise karistuse eripreventiivsest toimest, kui isikul puudub sissetulek, mis oleks peale rahalise karistuse mõistmist teatud määral piiratum (st piirataks tema käsutuses olevate vabade vahendite hulka); rahalise karistuse toime selles eripreventiivses mõttes tähendabki muuhulgas seda, et ta avaldab toimet isiku senisele eluviisile, tehes tuntavaks karistusõigusliku järelmi reaalse toime (seda kinnitab ka asjaolu, et rahalise karistuse päevamäär ei ole konstantne suurus, vaid varieerub sõltuvalt isiku keskmisest päevasissetulekust – vastavalt

§-le 44 võib erinevate sissetulekutega isikute puhul näiliselt võrdne karistus näiteks suuruses 50 päevamäära olla tegelikkuses kordades erinev). Seega olukorras, kus isikul puudub reaalne sissetulek, ei saa rahaline karistus omada ka reaalset toimet selles tähenduses. Kuna karistus 6 mõistetakse konkreetsele isikule konkreetselt tema poolt toimepandud kuriteo eest, ei pea kriminaalkolleegium karistuse mõistmisel aktsepteeritavaks olukorda, kus rahaline karistus tasutakse kellegi teise/kolmanda isiku vahenditest. Nii nagu vangistuse peab kandma kuriteo toimepannud isik ise, peab ta ise maksma ka rahalise karistuse. Kriminaalkolleegiumi hinnangul kinnitab seda ka

§ 44

lg-s 5 sisalduv regulatsioon, mis keelab rahalise karistuse mõistmise nooremale kui 18-aastasele isikule, kellel ei ole iseseisvat sissetulekut. Tegemist oleks isikute ebavõrdse kohtlemisega, kui rahalise karistuse mõistmine oleks lubatud täisealisele isikule, kel samas sarnaselt alaealisega puudub iseseisev võimalus rahalist karistust tasuda. Eeltoodu ei tähenda mõistagi seda, nagu mittetöötava perekonnaliikme puhul (nt lapsi hooldav üks suhte pooltest) oleks koheselt välistatud rahalise karistuse mõistmine; sellisel juhul avaldab rahaline karistus enda toime leibkonna üldise varalise seisukorra vähenemise kaudu. 17. Konkreetset kriminaalasja silmas pidades tuleb korrata juba eelnevalt märgitut, et rahaline karistus on just peamiseks alternatiiviks lühiajalistele vabadusekaotuslikele karistustele. Käesolevas kriminaalasjas ei ole apellandid vaidlustanud iseenesest mõistetud vangistuse pikkust, küll aga sanktsiooniliiki kui sellist. Seega tuleb kohtul vaagida ka seda, millises ulatuses rahaline karistus oleks isikutele mõistetud vangistust silmas pidades võimalik. Mõlemale süüdistatavale on mõistetud liitkaristus pikkusega kuus kuud vangistust ehk siis 180 päeva. Vastavalt

§ 70lg-le 2 vastab rahalise karistuse kolmele päevamäärale üks päev vangistust.

Seega annaks mõistetud vangistuse teisendamine rahaliseks karistuseks tulemuseks, et isikutele on mõistetud rahaline karistus suuruses 540 päevamäära. Kuna rahalise karistuse maksimaalseks suuruseks tulenevalt

§ 44

lg-st 1 on viissada päevamäära, tähendab see, et kohus on mõistnud süüdistatavatele suurema karistuse (vabadusekaotusliku karistuse mõttes) kui rahalise karistuse regulatsioon seda võimaldab. Arvestades seda kergendavas suunas oleks tulemuseks, et apellatsioonides esitatud taotluse rahuldamise korral tuleks süüdistatavatele mõista rahaline karistus suuruses 500 päevamäära. Kuna mõlema apellandi puhul tuleks rakendamisele miinimumpäevamäär suuruses 50 krooni, oleks tulemuseks, et süüdistatavatele mõistetavaks karistuseks kujuneks 25 000.- krooni. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei oleks sellise rahalise karistuse täitmine – arvestades seejuures tasumisele kuuluvat kuriteoga põhjustatud kahjusummat – süüdistatavate pea olematuid sissetulekuid arvestades reaalne. Mõistetavalt ei ole sellise tehte läbiviimine mingiks kindlaks valemiks; kohus on arusaadavalt vaba vähendama ka rahalist karistust tuvastatud süüga kohastesse piiridesse. Kuid korrates veelkord arusaama, et rahaline karistus on just lühiajalise vangistuse alternatiiviks, annab see siiski aimu asjaolust, et kohtu poolt on mõistetud rahalise karistuse tähenduses võimalikku maksimumi ületav karistus. Ehk teisisõnu - väär oleks arusaam, nagu tuleks juhul, kui isikule mõistetakse miinimumilähedane vangistus, selle muutmisel rahaliseks karistuseks samuti lähtuda miinimumilähedasest rahalisest karistusest; karistusliigid ei kulge üksteise suhtes nö paralleelselt, vaid on omavahelises hierarhilises seoses. III 18. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab, et arvestades p-des 11-17 märgitut, on maakohus mõistnud B.D-le ja K. B.D-le nende süüle vastava karistuse ning puudub alus apellatsioonide rahuldamiseks. 19. Esmalt on väär apellatsioonides väidetu, nagu ei oleks kohus arvestanud süü suuruse määratlemisel süüdistatavate puhtsüdamlikku kahetsust. Maakohus on otsesõnu sellele karistust 7 kergendavale asjaolule viidanud (otsuse lk 7), mis on toonud muuhulgas kaasa ka selle, et apellantidele on kolmanda kohtualusega - K.T-ga – võrreldes mõistetud kergem karistus. Samuti on maakohus pidanud karistuse mõistmisel silmas teo enda äärmist küünilisust – meelega mindi kahjustama teise isiku kodu puutumatust (seda vaatamata asjaolule, et

§ 266

asetseb avaliku korra vastaste süütegude jaotises) ning rikkuma teise isiku poolt loodut – tema kodu. Täiesti asjakohane on maakohtu konstateering, et lisaks olulisele varalisele kahjule põhjustati sellega kannatanule ka kahju moraalses mõttes. Süüteo tagajärjed, nagu see on kriminaalmenetluses leidnud tõendamist, on (kui üldse) kõrvaldatavad üksnes pika aja vältel ning äärmiselt suure vaevaga. Ning nagu on leidnud tõendamist, on kuriteoga põhjustatud tagajärg täies ulatuses omistatav ka B.D-le ja K. B.D-le. Adekvaatse süüd vähendava asjaoluna ei saa arvestada ka apellatsioonides väidetut, et neid kahjulikke tagajärgi on käidud korvamas enda tööga. Nagu leidis tuvastamist, on seda tehtud vaid kahel korral ning sedagi kannatanu enda initsiatiivil. Seega on kohus karistuse mõistmisel adekvaatselt arvestanud ka teoga põhjustatud tagajärgi ning teo sisemist ebaõigust. Samuti tuleb arvestada seda, et süütegu pandi toime kavatsetult, kannatanu kodupuutumatuse rikkumine ning tema vara kahjustamise oligi süüdistatavate eesmärgiks, nende sisemiseks liikumapanevaks jõuks. Mööda ei saa vaadata asjaolust, et kannatanut mindi karistama nö omakohtu korras, vastavalt enda arusaamale õigusest. Eriti küüniline on seejuures asjaolu, et apellandid läksid nö karistusaktsioonile üksnes kuuldu põhjal, appi enda tuttavale – neil endil puudus igasugune sisemine seos selle põhjusega, miks läks väidetavalt tegu toime panema K.T kui süüteo initsiaator (kätte maksma enda koera mahalaskmise eest). Seega puuduvad igasugused süüd (ja sellest tulenevalt karistust) kergendavad asjaolud, mida kohus käsitles otsuse p-des 13-

1. Ning nagu kohus märkis p-s 15, võib eelneva karistatuse olemasolu olla küll karistust raskendavaks asjaoluks, kuid selle puudumine ei toimi automaatselt süüd vähendava asjaoluna. Ning arvestada tuleb sedagi, et kuigi apellandid on süüdi mõistetud kuriteo toimepanemise eest esmakordselt, panid nad toime kaks kuritegu.
2. Eelpool toodud asjaolud olid neiks objektiivseteks kriteeriumiteks, mis kriminaalkolleegiumi hinnangul on toonud adekvaatselt kaasa vabadusekaotusliku karistuse mõistmise maakohtu poolt. Ehk teisisõnu – juba need asjaolud tingisid sanktsiooniliigina vangistuse valiku. Edasiselt on maakohus üksnes täiendavalt argumenteerinud, miks on apellantide puhul välistatud rahalise karistuse mõistmine. Kriminaaltoimiku materjalide põhjal ei saa väita, et B.D ja K. B.D oleks püsivad sissetulekud või muud varalised vahendid rahalise karistuse kandmiseks, seda eriti olukorras, kus neil tuleb tasuda ka kannatanule tekitatud varaline kahju. Seega ei ole kohtul võimalik lähtuda teadmisest, et rahaline karistus täidaks temalt oodatavat eripreventiivset eesmärki. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on rahaline karistus käesoleval juhul välistatud ka üldpreventiivsetel kaalutlustel ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt. Kohus on arusaamal, et rahalise karistuse mõistmine sedavõrd küünilise kodu puutumatuse rikkumise ja vara kahjustamise korral jääks üldisele õigustundele arusaamatuks ning seaks kahtluse alla üldsuse usalduse õiguskorra kaitse suhtes kriminaalsete rünnete eest (nn positiivne üldpreventsioon). Teo toimepanemisel üles näidatud õiguskorra toimimist eirav käitumine, sisuliselt omakohtu korraldamine otsitud ning apellantide jaoks täiesti ebakindlatel põhjustel ning teise isiku tööga loodu ebatavalise ükskõiksusega suures ulatuses äärmise intensiivsusega kahjustamine, välistavad kriminaalkolleegiumi hinnangul süüdistatavatele rahalise karistuse kui süüle kohase sanktsiooni kohaldamise. 8
3. Apellatsioonides on viidatud ka sellele, et kohus ei ole piisavalt kontrollinud üldkasuliku töö tegemise võimalikkust. Selles osas märgib kriminaalkolleegium, et tegemist on mõistetud karistuse asendamisega, mille regulatsioon on suunatud just reaalselt mõistetud vabadusekaotusliku karistuse vältimisele -

§-s 69 ette nähtud üldkasuliku töö näol on tegemist sellise vangistuse alternatiiviga, mille kohaldamata jätmise puhul tuleb isikul asuda reaalset vangistust kandma (üldkasulik töö kui reaalse vangistuse vältimise viimane võimalus - vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 19). Seega on apellantide taotlus sisemiselt vastuoluline – üldkasuliku töö rakendamise vaagimiseks peaks kohus esmalt tühistama mõistetud vabadusekaotusliku karistuse tingimusliku kohaldamise, mis ilmselgelt ei ole aga apellantide sooviks, mida nad kinnitasid ka ringkonnakohtu istungil. Silmas tuleb just pidada, et kehtiv karistussüsteem näeb ette, et mõistetud vabadusekaotuslik karistus pööratakse reegeljuhtumil ka täitmisele. Vaid erandlikel asjaoludel võib kohus määrata, et mõistetud vabadusekaotusliku karistuse ärakandmine ei ole otstarbekas ning see jäetakse tingimisi kohaldamata. Need asjaolud on maakohus enda otsuses ka tuvastanud ning jätnud mõistetud karistused süüdistatavate suhtes tingimuslikult kohaldamata. Sellises olukorras on ainetu kohtule ette heita seda, et ta ei võtnud ette järgmist sammu ning ei hakanud tingimuslikult mõistetud karistust asendama üldkasuliku tööga. Liiatigi tuleb arvestada, et vastavalt

§69lg-le 1 võib kohus mõistetud karistuse asendada üldkasuliku tööga.

Tegemist on seega diskretsiooniotsusega, mille kasutamata jätmist ei pea kohus eraldi põhjendama (vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 16.2).

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu
2. augusti
3. a otsuse muutmata ning B.D ja Kaimo B.D esitatud apellatsioonid rahuldamata. Paavo Randma Malle Preimer Ene Randmäe 9