lg 1 järgi Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Avariitalituse 18.01.2010.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,09,019019 Asja läbivaatamise kuupäev 29.september 2010.a Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja G.D kohtuvälise menetleja, PPA Põhja Prefektuuri, esindaja Helen Kommussar eksperdid Urmas Lõiv ja Jaan Marmor RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p 2, § 133-135, kohus otsustas: Tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Avariitalituse 18.01.2010.a. nr. 2302,09,019019 ning teha uus otsus. otsus väärteoasjas 17 Süüdi tunnistada G.D Liiklusseaduse § 74 lg 1 järgi ning karistada teda rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, so summas 900 (üheksasada) krooni. 31 Süüdi tunnistada G.D Liiklusseaduse § 74 lg 1 järgi ning karistada teda rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, so summas 4500 (neli tuhat viissada) krooni. Välja mõista G.D-lt ekspertiisitasu summas 6463 (kuus tuhat nelisada kuuskümmend kolm) krooni liiklustrassoloogiaekspertiisi teostamise eest. Rahatrahv tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul arvates otsuse kättesaadavaks tegemise päevast Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB või arveldusarvele nr 221023778606 Swedbank, viitenumber
Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Avariitalituse menetlusteenistuse ülemkonstaabel Margus Pihl karistas 18.01.2010.a. G.D-st väärteoasjas nr 2302,09,019019 tehtud otsusega ülalnimetatud õigusrikkumiste eest liiklusseaduse § 7417 lg 1 alusel rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses s.o summas 900 krooni ja § 7431 lg 1 alusel rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses s.o summas 4500 krooni. G.D esitas kohtule kaebuse nimetatud otsusele ning taotleb kohtult kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist, kohtu poolt uue otsuse tegemist ja kohtu poolt karistamise aluseks olevate õiguslikke ning faktiliste asjaolude uurimist. Kohtule esitatud kaebuses G.D selgitab, et ei vaidle vastu osas, millega süüdistatakse teda liiklusõnnetuse põhjustamises, selgitades, et nii esitatud vastulauses, kui ka varasemalt menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis öeldu kohaselt ei teadnud ta varalise kahju tekitamisest ja seega liiklusõnnetuse põhjustamisest, mistõttu ta otsustas lahkuda ka sündmuskohalt politseid kutsumata. Hiljem naastes, jättis ta aga enda visiitkaardi sõiduki Mercedes-Benz (edaspidi MB) tuuleklaasile. Sündmuskoha vaatluse käigus kogutud fotomaterjalist ei nähtu sõidukitele tekkinud kahju. Kogutud pildimaterjalist pole võimalik tuvastada tekkinud kahju ega selle ulatus ning liiatigi veel arvestades asjaolu, et sõiduk MB oli osalenud juba varem liiklusõnnetuses ning sellel paistsid olevat esiotsa kahjustused. Nimetatud 2 asjaolu möönis sõiduauto MB kasutaja RV, kes ei osanud kinnitada, milline nähtav kahju tema sõidukile tekkis uue väidetava õnnetuse käigus. Kaebuse kohaselt lahkus kaebaja hetkeks sündmuskohast, kuivõrd kohapealse vaatluse tulemusena jõudis isik järeldusele, et kahju ei ole tekkinud. Sõiduki juht hindas võimaliku tekkinud kahju kohapeal piisava hoolega ja olles veendunud, et teisele sõidukile ei ole tekkinud mingisugust kahju, millise oleks võinud kaebuse esitaja oma juhitud sõidukiga tekitada, otsustas ta lahkuda kiirete tööülesannete tõttu hetkeks sündmuskohalt, kuid naases sinna peatselt, et vältida mistahes õiguserikkumise tekitamist ja asetada teise sõiduki tuuleklaasi puhastaja vahele enda nimekaart juhuks, kui teise sõiduki valdajal peaks tekkima mistahes küsimusi. Mõni aeg peale mainitud nimekaardi tuuleklaasi pühkija vahele asetamist helistas talle väärteomenetleja, et saada informatsiooni toimunu ning tema – G.D juhitud sõiduki juhi isiku kohta. Tema palus menetlejal helistada teise sõiduki omanikule või valdajale ning teatada, et viimane ilmuks oma sõiduki juurde, et kohapeal hinnata olukord uuesti üle. Peale antud kõnet kohtusid pooled MB juures ning asusid olukorda hindama. Pooled ei jõudnud kohapeal ühtsele seisukohale tekkinud kahju osas. Teise sõiduki omanik asus kaebuse esitajat süüdistama mitme erineva kahju tekitamises. Tema - G.D vaidles teise sõiduki omanikule põhjendatult vastu, kuivõrd tema poolt juhitud sõiduki iseärasuste ja samade sõidukite vahelise kontakti tulemusena ei olnud võimalik teise sõiduki omaniku poolt osundatud kahju tekkimine. Kuna poolte vahel tõusetus erimeelsus, otsustati kohale kutsuda politsei avariigrupp, milline hindaks tekkinud kahju olemasolu. Hinnanguliselt tund peale poolte vahel toimunud esimest kohtumist saabus kohale avariigrupp, kes vormistas sündmuskoha vaatluse protokolli, millise käigus pildistas mõlemat sõidukit. Politsei avariigrupp arvas olevat antud sündmuse käigus tekkinud kahju, mistõttu algatas väärteomenetluse liiklusõnnetuse põhjustamise ja sellest mitteteatamise tunnustel. Vastupidiselt väärteootsuses mainitule, esitas tema – G.D ka vastulause, kuid elektronposti teel saabus kohtuväliselt menetlejalt vastus, kus teatati, et antud dokumenti ei saa esitada digitaalselt allkirjastatuna. Vastulause esitas ta 04.01.2010 ning edastas elektronpostiaadressile li.yld@pohja.pol.ee. Kuivõrd tema ei tuvastanud tekitatud kahju, on ta seisukohal, et käesolevas asjas puudub õiguslik alus karistuse määramise aluseks olnud LS sätete kohaldamiseks ja kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada menetlusõiguslike normide olulise rikkumise tõttu. Kohapeal vormistatud sündmuskoha vaatluse protokoll ei saa olla tõendiks kahju tekkimisele, kuivõrd selle käigus ei ole kohtuväline menetleja viidanud mitte ühelegi kahe sõiduki vahelise kokkupuute tulemusena tekkinud kahjule ning sealhulgas tuleb arvestada asjaoluga, et mõlemad sõidukid olid määrdunud ning sündmuskoha vaatlemise protokolli koostamisel pildistamise käigus protokolli koostaja ei puhastanud kumbagi sõidukit ja fotomaterjalist nähtuvad vaid kaks määrdunud sõidukit. Kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse juurde, selgitades, et 05.12.2009.a. kella 14.30 paiku toimus parklas kahe auto vahel intsident, kus tema Mazda 6 tagurdas otsa Mercedesele. Olles tagurdanud vastu teist autot, ta väljus ja vaatas võimalikke kahjustusi, kuid neid ta ei tuvastanud. Vaatamata sellele, et oli puude kahe auto vahel, liiklusõnnetust ei toimunud. Liiklusõnnetusega on tegu siis, kui tekib kas inimvigastus või rahaline kahju. Ilm oli sombune, pilves, hämar ja pime. Kuna tegu oli bürooga ja autod seisavad seal päevast päeva, siis ta ootas parklas mõne minuti. Kuna tal oli kiire, otsustas ta lahkuda. Tulles tagasi 0,5-1 h möödudes parkis ta samale kohale ja vaatas veel võimalikke kahjusid ning ka siis ei tuvastanud neid. Ta asetas oma nimekaardi Mercedese juhipoolse kojamehe vahele ja läks ülesse. Hiljem sai ta MB kasutajaga kokku ja hakkasid olukorda selgitama. Tekkisid vastakad arusaamised, kuna teise poole autol olid ilmselged kahjustused eelnevast juhtumist. MB juht hakkas talle rääkima midagi seesmistest vigastustest, mille peale tema – G.D ägestus, kuna see kokkupõrge, mille tema põhjustas oli kiirusel maksimaalselt 2 km/h, seega ei saa juttu olla seesmistest vigastustest. Nad ei saanud kokkuleppele. Esmane visioon oli see, et kuna oli juba pime, pidid nad kohtuma järgmisel päeval valges ja vaatama võimalikke kahjusid uuesti. Nad läksid laiali ja siis 2 tunni möödudes helistati, et politsei on kohal ja paluti alla tulla. Politsei poolt olid pildid tehtud, mõõdud mõõdetud ja alustatud väärteomenetlust. Ta väidab, et tema sõidukiga ei tekitatud 3 ühtegi kahjustust, sest ka tõenditest seda ei nähtu. Puute toimumisega on ta nõus, muude asjadega tema aga nõus ei ole, leides, et tal oli õigus lahkuda sündmuskohalt. Põhjust, miks ta autole otsa tagurdas, ei olnud, ta lihtsalt ei veendunud manöövri ohutuses. Puude kahe auto vahel oli minimaalne. Seda, et puude oli toimunud, sai ta aru sellest, et ta tundis midagi hästi kergelt, ta jäi kohe seisma ja selgitas, kas on midagi juhtunud. Tema enda autol polnud vähimatki muutust. Vigastust, millele teise poole juht hiljem viitas, ta tähele ei pannud. Arvab, et tema auto tagumine pamper ja kannatanu auto esistange võisid kokku puutuda. Auto kojamehe vahele ei jätnud ta koheselt oma kontakte sellepärast, et ta oli algul nii kindel, et midagi ei juhtunud, ta ei pidanud seda sel hetkel vajalikuks. Pärast jättis ta igaks juhuks kontaktid, et kui kellelgi tekib küsimusi, et asi ei oleks anonüümne. Seda, kellele auto kuulus, ta ei teadnud. Politsei kutsus teine pool. Ekspertiis, mis leidis aset toimunud intsidendist umbes 6 kuud hiljem, ei saa olla aluseks 10.12.2009.a. toimunud intsidendi kirjeldamiseks, kuna sõidukid on osalenud 6 kuu jooksul iga päev liikluses, on olnud raske talv, kus on toimunud palju lumehange tagurdamisi ja mitmeid muid intsidente. Kaebuse esitaja selgitas, et Mazda on ettevõtte sõiduk, mida kasutavad mitmed inimesed, millest tulenevalt ei ole võimalik üheselt määratleda, kas ja millised intsidendid on toimunud vahepeal, mille tulemusena võisid tekkida kahjustused Mazda tagastangele. Samuti mainib ta ära, et sõiduk on käinud keretöid teostamas talvisel ajal, milliseid kahjustusi täpselt parandati ja millises ulatuses, ei oska tema kui mitteekspert, täpselt öelda. Ka rehvivahetus on vahepeal toimunud. Ekspertiis on läbi viidud ekspertiisi käigus kogutud piltmaterjali põhjal, mis muudab ekspertiisiakti tõendina väga kaudseks. Kui aga peaks selguma, et ta on siiski süüdi, siis miinimumkaristus mõlema paragrahvi kohta oleks õiglane. Kaebuse esitaja kaitsja Tatjana Dobolina lisas, et nende peamine seisukoht on, et kannatanu autole oli kahju tekitatud juba enne ja nad ei pea kaebaja tegevust tagajärjeks sellele, et kannatanu auto oli kahjustatud ning samuti on põhjendatud kahtlus, et kannatanu kasutab olukorda ära nähes, et kindlustusseltsi kaudu saaks ka eelneva kahju korvata. Tunnistaja PPandis kohtus ütlusi selle kohta, et kaebajat on ta korra näinud. Mercedesele otsasõidust teab, et Mazda tagurdas ja sõitis sellele otsa. Roolis oli meesterahvas. Tema oli sel ajal teises parklas veoauto kabiinis, vaade oli tal hea. Vahemaa oli alla 100 m, umbes 50 m. Veoautos oli tema koos kaaslasega ja nad mõlemad nägid seda. Tema – PP nägi sündmuse viimast osa, siis kui juba pauk käis, aga ta kaaslane enne ütles, et „see paneb nüüd küll otsa“, heli ta ei kuulnud, sest ta oli kabiinis. Peale juhtunut Mazda juht tuli välja, siis sõitis juht ära. Viimane sõitis temast mööda ja siis fikseeris ta Mazda numbri. Edasi helistas tema kohe Mercedese omanikule, sest ta tundis selle auto omanikku. Tema läks Mercedese juurde 10 minutit hiljem, samuti nägi ta seda, et Mazda juht teatist ei pannud. Mercrdesel oli näha jälgi – need olid stangel muljumise ja kriimustuste jäljed, aga neid vigastusi ei oleks olnud näha ilma veokist väljumata. Peale seda läks ta ära. Kannatada saanud auto omanikuga kohtus ta paar tundi hiljem, kui nad koos alla parklasse läksid, siis Mercedes oli samal kohal ja seal oli Mazda. Nad vaatasid uuesti vigastused üle, Mazdal olid tagastange vasakul allosas vigastused. Kuna auto oli määrdunud, siis oli seal näha kriime. Ta arvab, et kokkupõrge oli olnud autode pamperite vahel, Mazda pidi olema vasaku nurga all. Kohapeal viitas ta seesmistele vigastustele, sest ta on autodega tegelenud. Sisemised vigastused ei tähenda salongis olevaid vigastusi, seal võib olla näiteks mingisuguste andurite vms vigastus stange all. Ühtegi sellist vigastust ta ei tuvastanud. Seda, kas pooled said kokkuleppele, ta ei tea, aga hiljem tuli ka politsei. Politsei kutsus R , politsei kutsumise põhjuseks oli see, et sõideti otsa. Tunnistaja RV andis kohtus ütlusi selle kohta, et kaebajat ta isiklikult ei tunne. Kohtusid nad siis, kui kaebaja oli tagurdanud tema auto vastu. Kuupäeva ta ei mäleta. Talle helistas PPja teatas, et üks Mazda oli tagurdanud vastu ta autot ja ära sõitnud. Tema palus viimasel autonumbri üles kirjutada. Kui ta tagasi tööle jõudis, siis vaatas ta auto üle ja ta nägi, et oli tekkinud lisakriipse. 4 Ta helistas politseisse ja andis neile auto numbri, mille ta P käest oli saanud. Politsei helistas talle 15 minuti pärast tagasi ja talle öeldi, et see on nende maja inimene, et mingu alla ja sõlmigu ise kokkulepe. Tema – RV läks alla kaasas olid tal PP ja assistent KL. Alla läks ta täiesti rahulikult, kuid teise auto juht süüdistas teda, et tema tahab mingit „kindlustuse case“ tekitada, et auto oli enne vigastatud, et tema – RV auto on sitane ja et ta peaks seda pesema. Talle sai üsna kiiresti selgeks, et hr G.D ei taha kokkulepet, viimase käitumine oli üleolev. Tema helistas politseisse ja palus kohale tulla ja fikseerida, kas kriipsud autodel on tekkinud sellest tagurdamisest. Politseinikud mõõtsid ja pildistasid mitu korda ja ütlesid, et tema auto vasakus küljes olevad ja kaebaja auto vasakud kriipsud olid tekkinud sellest kokkupõrkest, kõrgused olid samad. See lisakriips, mis tema autole oli tekkinud, oli juhipool, esistangel udutule ja tule vahel ja tegemist oli väikse kriipsuga. Ta selgitas, et numbrilaua mõlk oli enne tekkinud ja seda sai ka politseile öeldud ja ka kaebajale kohapeal. Ekspert Urmas L selgitas kohtus, et põhjus, miks põhjendati ekspertiisi väiteid uue piltmaterjaliga, on selles, et need on ekspertiisiakti lisaks, need on eksperdi poolt ekspertiisi käigus kokku monteeritud materjalid. Fototabelid on kogutud tavapäraselt ekspertiisi käigus. Ekspert ise kogub, kui on võimalik objekte vaadelda. Sündmuskohal kogutud piltidel ei kajastu need kahjustused, mis on ekspertiisiaktis välja toodud, kuna ekspertiisi käigus uuritakse objekte põhjalikumalt ja lähemalt. Fotod on tehtud lähemalt ja seetõttu need vigastused ka kajastuvad. Samu jälgi pole tavapäraselt näha politsei poolt tehtud fotodelt. Kui tegemist on väheulatuslike jälgedega, siis on tavapärane, et taoliste kontaktide analüüsimiseks ei ole politsei poolt kogutud materjal piisav, siis on vaja lisapilte teha. Kui vigastused on ulatuslikumad, siis pole vaja lisapilte teha. Sõidukite vaatlusel leiti mõlemal autol erinevaid kontaktide jälgi ja leiti ka jälgi, mis on omavahel ühildatavad, seetõttu on alust arvata, et neil sõidukitel on omavahel kontakt olnud. Millest teised jäljed on tekkinud, pole eksperdil võimalik määrata. Kuna ekspertiisiks esitati kindlad objektid, võrreldi vaid nende kahe vigastusi, siis saavad nad öelda, et Mercedese ja Mazda vahel võis kontakt olla, sest neil esinevad jäljed kogumis ja nende omavaheline paiknemine ja kuju ja iseloom on kooskõlas omavahel. Nad ei räägi ühest jäljest. Ajaliselt võib vigastusi ka juurde tulla, aga ajaline faktor pole määrav. Kuna ühildatavad jäljed leiti, siis need ka jäid, need olid tekkinud kontakti tagajärjel, mis tähendab, et ei ole võimalik, et kokkupõrke tagajärjel ei jäänud kummalegi sõidukile ühtegi jälge. Taoliste kontaktide puhul- kui ühel sõidukil on jäljed, siis on ka teisel. Talverehvide vahetamine suverehvide vastu ekspertiisitulemust ei mõjuta. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale et väärteo toimepanek on tõendatud tunnistajate V , P ja kaebuse esitaja ütlustega, lisaks on see veel tõendatud läbi ekspertiisiakti ja ka kohtus olnud eksperdi ütlustega. Kahju antud juhul on tekitatud, sellest tulenevalt on toimunud ka liiklusõnnetus. Kaebuse palub ta kohtul jätta rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, ära kuulanud kaebuse esitaja selgitused, tunnistajate ütlused, eksperdi ja kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et Edward rebase kaebus ei ole põhjendatud. V™S § 123 lg 2 järgi kontrollib kohus sõltumata kaebuse piiridest kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kaebuse esitanud isik vaidlustas otsuse süüdistuses liiklusseaduse § 7417 lg 1 ning § 7431 lg 1 järgi sisuliselt. Kaebaja ütluste kohaselt ta ei põhjustanud liiklusõnnetust, kuna kahju ei tekkinud ning seetõttu ei pidanud ka politseile midagi teatama. LS § 7417 lg 1 järgi on rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga karistatav mootorsõiduki5 või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus. LS § 7431 lg 1 järgi on karistatav liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik. Nii väärteoprotokolli kui -otsuse kohaselt seisnes G.D poolt liiklusnõuete rikkumine LE § 91, 105 ja 227 nõuete rikkumises, seejuures on menetlusalune isik pannud LS § 7417 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toime LE § 91 ja § 105 rikkumisega ja LS § 7431 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo LE § 227 rikkumisega. LE § 91 esimese lause kohaselt peab juht enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. LE § 105 kohaselt ei tohi juht tagurdamisel ohustada ega takistada teist liiklejat. Ehkki nii LE § 91 kui § 105 kohustavad expressis verbis vaid teiste liiklejate (ja LE § 91 ka teel töötajate) ehk isikute ohustamisest hoidumiseks ja nii väärteoprotokolli kui otsuse teokirjelduse kohaselt sõitis G.D otsa pargitud sõidukile, mis ei ole aga liiklejaks LE § 2 p 21 mõistes, on LE § 91 ja § 105 nõuete rikkumine omistatav ka liiklemiseks kasutatava liiklusvahendi ohustamise puhul. Nimelt peavad vastavalt LS § 2 lg 1 kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida mistahes ohtu ja kahju tekitamist, sh kahju parkivatele liiklusvahenditele. Kaebaja ei vaidlusta asjaolusid, et ta 10.12.2009.a. tagurdas ta Tallinnas Ehitajate tee 112 parklas oma sõiduautoga Mazda ning kerge kokkupuude oli tema sõiduki ja selle taha pargitud sõiduautoga Mercedes-Benz. Kohtu hinnangul nähtub LS § 7417 lg 1 väärteo objektiivse tunnusena G.D käitumisest tingitud liiklusõnnetuse toimumine 10.12.2009.a Tallinnas, Ehitajate tee 112 juures asuvas parklas kõige selgemalt tunnistaja Priit P ütlustest, samuti kinnitavad kaebaja poolt liiklusõnnetuse põhjustamist tema enda ütlused istungil. Kaebuse esitaja väitis, et toimus parklas kahe auto vahel intsident, kus tema Mazda 6 tagurdas otsa Mercedesele. Olles tagurdanud vastu teist autot, ta väljus ja vaatas võimalikke kahjustusi, kuid neid ta ei tuvastanud. Vaatamata sellele, et oli puude kahe auto vahel, liiklusõnnetust ei toimunud. Liiklusõnnetusega on tegu siis, kui tekib kas inimvigastus või rahaline kahju. Analüüsinud esmalt kaebuse esitaja ütlusi, märgib kohus, et neis on täheldatav tugev ennastõigustav tendents. See ilmneb näiteks selles, kuidas G.D püüdis kohut veenda selles, nagu oleks kokkupuude kahe sõiduki vahel toimunud selliselt, et mingeid jälgi ei jäänud ning sõiduki Mercedes-Benz vigastused olid tekkinud varasema liiklusõnnetuse käigus. Ka tunnistaja Priit P ütluste kohaselt Mazda tagurdas ja sõitis Mercedesele otsa. Roolis oli meesterahvas. Peale juhtunut Mazda juht tuli välja, siis sõitis juht ära. Seega ühtivad tunnistaja Priit P ütlused kaebaja ütlustega osas, mis kinnitavad kontakti faktilist toimumist sõidukite vahel. Kaebaja väited selle kohta, et sõidukite kontakti vähene intensiivsus välistab igasuguse kahju tekkimise autole Mercedes-Benz, on paljasõnalised. Et sõidukite Mazda ja Mercedes-Benz kontakti tulemusel tekkis varaline kahju, on tõendatud tunnistaja RV ütlustega (et selliseid kriipse autol varem ei olnud), ekspertiisiakti uurimuslikus osas kajastuvate sõidukite vigastuste kirjeldustega ning õnnetuses osalenud sõidukitest tehtud ja ekspertiisiakti lisadeks olevate fotodega. Kaebuse kohaselt puuduvad asjas tõendid selle kohta, et 10.12.2009.a oleks tekkinud mistahes kahju. Seoses liiklusõnnetusega varalise kahju põhjustamisega on Riigikohus kohtuasjas nr 3-11-117-04 otsuse p 7 märkinud, et üksnes väärteoprotokolli rikkumise kirjelduses sisalduvat viidet isikutele varalise kahju tekitamise kohta ei saa lugeda piisavaks teabeks kahju kohta ning et lisaks kahju saanud isikule tuleb protokollis näidata ära ka, milles kahju seisnes (välja tuleb tuua autodel tekkinud kahjustused), kuid sellise kahju näitamise kohustuse rikkumise puhul ei 6 ole siiski tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega V™S § 150 lg 2 tähenduses, kuna see ei ole toonud kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust, sest kahju rahalist suurust ei ole väärteoasjas tehtud otsustega tuvastatud ega menetlusaluselt isikult välja mõistetud ja autodel olevad kahjustused on fikseeritud liiklusõnnetuse aktis ning tõendatud autodest tehtud fotodega. Kohus on seisukohal, et ka käesolevas väärteoasjas ei ole väärteoprotokollis ja -otsuses üksnes AS-le №rdea Finance Estonia varalise kahju tekkimise fakti märkimisega ja selle konkretiseerimata jätmisega väärteomenetluse õigust oluliselt rikutud. Ka käesoleval juhul ei ole väärteoasjas tehtud otsusega tuvastatud kahju rahalist suurust ega seda menetlusaluselt isikult välja mõistetud ja autodel olevad kahjustused on tõendatud autodest tehtud fotodega. Varalise kahju tekkimise faktiks piisab vara seisukorra mistahes määral ja ulatuses halvendamisest võrreldes selle seisukorraga kahju tekitanud sündmusele eelnenud hetkel. Seega piisab käesoleval juhul kahju tekkimise tuvastatuks lugemiseks ka tema sõiduki esistange udutule ja tule vahel õnnetusjärgse kriipsu tuvastamisest. Kas sellise kahju kõrvaldamine omab omaniku jaoks ka tegelikku tähtsust ning nõuab rahalisi vahendeid LS § 7417 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivsete tunnuste tuvastamiseks tähtsust ei oma. Vigastuste tekkimist kinnitavad ka eksperdid Urmas Lõiv ja Jaan Marmor, kes viisid kohtumenetluse käigus läbi liiklustrassoloogilise ekspertiisi ja koostasid ekspertiisi läbiviimise järgselt ekspertiisiakti, mille kohaselt tekitas Mazda 6 sõiduki Mercedes-Benz esistange vasakpoolsele osale ja eesmise registreerimismärgi vasakpoolsele otsale vigastusi kõnealuste sõidukite vahelises kokkupuutes. Sõiduki MB registreerimismärgil olev vigastus ei ole seostatav Mazda tagastangel olevate vigastustega. Nimetatud asjaolu kinnitas ka tunnistaja RV, et registreerimismärgil olev vigastus oli varem tekkinud. Kaebaja väited, et ekspertiis tehti 6 kuud hiljem ning selle ajaga võib olla tekkinud vigastusi sõidukitele juurde ning on ka rehvivahetus vahepeal toimunud, mis võib majutada ka ekspertiisitulemust, lükkas ekspert Urmas Lõiv kohtuistungil antud selgitustega ümber, öeldes, et ajaliselt võib vigastusi ka juurde tulla, aga ajaline faktor pole määrav. Kuna ühildatavad jäljed leiti, siis need ka jäid, need olid tekkinud kontakti tagajärjel, mis tähendab, et ei ole võimalik, et kokkupõrke tagajärjel ei jäänud kummalegi sõidukile ühtegi jälge. Taoliste kontaktide puhul- kui ühel sõidukil on jäljed, siis on ka teisel. Talverehvide vahetamine suverehvide vastu ekspertiisitulemust ei mõjuta. Liiklusnõuete rikkumine seisnes kõnealusel juhul selles, et kaebuse esitaja ei hinnanud õigesti vahemaad tema sõiduki ning teise pargitud sõiduauto Mercedes-Benz vahel. Tagurdamisel ei veendunud kaebuse esitaja, et tema poolt teostatav manööver oleks ohutu ning seetõttu sõitis otsa pargitud sõiduautole. Juhi kohustuseks on olla veendunud, et tema sõit on ohutu. Olukorras, kus Mazda juhil oli vaja tagurdada selleks, et väljuda parklast ilma teisi sõidukeid ohustamata, ei veendunud ta piisavalt selles, et tema autost tahapoole on ka pargitud sõiduk, millest ta peab samuti ohutult mööduma. Sõidukijuht pidi sellega arvestama ja tegema sellise manöövri, mis tagaks tema sõiduki kõrval, ees ja taga asuvate autode ohutuse. Kuivõrd kaebuse esitaja poolt juhitud sõidukil tekkis kokkupuude taga asunud sõidukiga, siis on ilmne, et juht ei valinud sobivat liikumistrajektoori. Kaebuse esitaja tegi valearvestuse sõidukite vahel oleva maa suhtes, mis põhjustas otsasõidu autole Mercedes-Benz. Siinkohal leiab kohus, et kaebuse esitaja sõitis sõidukiga hooletult. Kuivõrd menetlusalune isik ei veendunud parkimiskohalt lahkumisel sõidu alustades valitud manöövrite ohutuses ning tekitas tagurdamisel tuvastamist võimaldanud varalise kahju, on üheselt tõendatud G.D poolt LE § 91 ja 105 nõuete rikkumine ja sellega LS § 56 mõistes liiklusõnnetuse põhjustamine ehk LS § 7417 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo teo toimepanemine. 7 Teisena asub kohus vastust otsima küsimusele, kas G.D pidi teavitama toimunud liiklusõnnetusest politseid ning liiklusõnnetusest teatamise nõuete rikkumise kohta asub kohus alljärgnevale seisukohale: Liiklusseaduse § 7431 lg 1 järgi on karistatav liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumine juhul, kui selline teatamine on kohustuslik. Antud väärtegu on lõpule viidud momendil, kui isik ei teata liiklusõnnetusest ja lahkub sündmuskohalt, kuigi tal liikluseeskirjade järgi oli kohustus teatada liiklusõnnetusest. Liikluseeskirja § 227, mille rikkumist heideti kaebuse esitajale ette väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses, sätestab, et liiklusõnnetusest ei ole vaja politseile teatada vaid juhul, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud. Lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt. Liiklusõnnetusest teatamise kord on reguleeritud Vabariigi Valitsuse 20.02.2001.a. määrusega nr 68 Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse kord (edaspidi kord). Korra § 2 lg 1 sätestab, et juhul kui liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis ainult varaline kahju sõiduki, veose, tee, liikluskorraldusvahendi või muu ainelise väärtuse kahjustamise või hävimise tõttu ning kui õnnetuses osalenud juht või juhid ja varalise kahju saaja on juhtumi põhjuste hindamisel ja vastutuse küsimustes ühel meelel, ei ole vaja politseile teatada. Osalised vormistavad oma arvamuse kirjalikult käesoleva korra § 9 kohase teatena liiklusõnnetusest ja tegutsevad vastavalt liikluskindlustuse seadusele. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saaja on juhtumi põhjuste hindamisel ja vastutuse küsimuses eriarvamusel või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, peab juht liiklusõnnetusest kohe teatama politseile ja tegutsema politseilt saadud korralduse kohaselt. Eelnevalt asus kohus seisukohale, et G.D tekitas 10.12.2009.a. liiklusõnnetuse, mille tagajärjel tekkis varaline kahju. Kohus leiab, et kuna kaebuse esitajal ei olnud teada kahju saaja, siis vastavalt korra § 2 lg 2 alusel oleks ta pidanud koheselt teatama liiklusõnnetusest politseile. Kohus eeldab, et isik, kellele on antud mootorsõiduki juhtimisõigus ning kes osaleb liikluses, tunneb liikluseeskirja, mille § 225 p 1 kohustab liiklusõnnetuses osalenud juhti peatuma võimalikult kiiresti ning § 227 kohaselt õnnetusest teatama politseile, kui kahju saaja ei ole teada. Käsitletavas asjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et G.D kui autojuht selle kohustuse täitis. Käesolevas väärteoasjas eiras juht ülalviidatud liikluseeskirja nõudeid täielikult - pärast liiklusõnnetuse toimumist ta ei asunud välja selgitama kahju saajat, vaid lahkus sündmuskohalt. Kaebaja väite, et ta jättis Mercedese kojamehe vahele oma visiitkaardi lükkab ümber tunnistaja Priit Preden, kes kinnitas kohtus, et peale juhtunut Mazda juht tuli välja, siis sõitis juht ära. Samuti nägi ta seda, et Mazda juht teatist ei pannud. Ka teise auto juht RV ei kinnitanud kaebaja väidet visiitkaardi olemasolu kohta sõiduki kojamehe vahel. Kaebaja on väitnud, et talle jäi kohapeal mulje, et vigastusi ei tekkinud, siis järelikult ta liiklusõnnetust ei põhjustanud, mistõttu lahkus ta liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Kuna kaebaja on ise kinnitanud, et ilm oli sombune, pilves, hämar ja pime, siis kohtu hinnangul ei ole usutav, et erihariduseta inimene suudaks pimedas parklas kindlaks teha sõidukite kokkupõrke tagajärjel tekkinud vigastuste iseloomu ja ulatuse, mistõttu oleks pidanud ta käituma korra § 2 lg 2 järgi teatades liiklusõnnetusest politseile. Kohus asub seisukohale, et juht pidi eelpool kirjeldatud asjaoludel aru saama oma tegevusest, sündmuskohalt ärasõit on toime pandud otsese tahtlusega, mistõttu saab järgneda ka tema vastutus LS § 7431 järgi. Kohus on kohtuistungil uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et G.D poolt toime pandud väärteod on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Kohus 8 leiab, et puudub alus väärteoasjas menetluse lõpetamiseks väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. Kohtuvälise menetleja poolt määratud karistused on seaduslikud ja põhjendatud. Arvestades isiku varasemat liiklusalast käitumist, kus kehtivad karistused puuduvad, on rahatrahvide määramine oluliselt alla sanktsioonide keskmist määra põhjendatud. Küll aga peab kohus vajalikuks märkida, et kohtuvälises menetluses on rikutud menetlusnorme. Need rikkumised ei too endaga automaatselt kaasa otsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist, kuivõrd need on kõrvaldatud kohtumenetluses. V™S § 74 lg 1 p 8 kohaselt peab kohtuväline menetleja oma otsuses märkima vastulause mittearvestamise põhjenduse. G.D on esitanud 04.01.2010.a. vastulause väärteoprotokollile. Vastulause on esitatud seaduses sätestatud 15 päevase tähtaja jooksul. Kohtuvälise menetleja 18.01.2010.a. otsuses on kirjas, et isik vastulauset ei esitanud. Ka kohtuvälise menetleja esindaja kinnitas kohtus, et kaebaja esitas vastulause õigeaegselt, kuid tõrgete tõttu uue programmi töös jäi see otsuse tegijale edastamata. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada väärteomenetluse normide rikkumise tõttu. Kohus, võttes aluseks väärteoprotokolli AB 1086131, saab teha väärteoasjas V™S § 132 p 2 alusel uue otsuse, millega ei raskenda isiku olukorda. G.D poolt süüline käitumine liiklusnõuete LE § 91, 105 ja 227 nõuete rikkumisel on tõendatud, mistõttu tema tegevus tuleb kvalifitseerida LS §
Kohus ei tuvastanud süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus võtab arvesse asjaolu, et kohtuvälises menetluses on kaebaja oma süüd tunnistanud, mistõttu ka kohus arvestab seda kergendava asjaoluna. Karistust raskendavad asjaolud KarS 58 järgi kaebuse esitaja käitumises puuduvad. Kuna isik on pannud toime mitu tegu, siis lähtub kohus karistuse mõistmisel KarS § 63 lg-st 3. Arvestades isiku varasemat liiklusalast käitumist, mida iseloomustab kehtivate karistuste puudumine, on põhjendatud rahatrahvi määramine mõlema teo eest alla sanktsiooni keskmise määra. Kuivõrd käesolevas väärteoasjas on leidnud tõendamist, et G.D pani toime eelpool kirjeldatud väärteod ja et tema karistamine on seetõttu õiguspärane, siis kuuluvad V™S 38 ja KrMS § 175 lg 1 p 3 ning § 180 lg 1 alusel temalt väljamõistmisele menetluskuludena väärteomenetluse käigus tekkinud ekspertiisikulud. Aulike Salo Kohtunik 9 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.