Obsah (11)

§ 200§ 266§ 120§ 64§ 65§ 68§ 73§ 21§ 202§ 424§ 199

Kriminaalasi nr 1-07-9992 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja 23. aprillil 2008. a. Tartus Kalevi 1, Tartu kohtumajas koht Kriminaalasja number 1-07-9992 Kohtu

§ 200

lg 2 p 7, 8, 9; § 266 lg 2 p 3 ja § 120 järgi; Z.N-i süüdistuses

§ 200

lg 2 p 4, 7, 8, 9; § 266 lg 2 p 3 ja § 120 järgi ja R.P süüdistuses

§ 200

lg 2 p 7, 8, 9 järgi Prokurör Silva Rood, Tatjana Tamm Süüdistatav E.U isikukood: XXX; elukoht: XXXXXXX viibib vahi all Tartu Vanglas; varem kriminaalkorras karistatud 7-l korral.. , hetkel Tõkend vahistamine alates 14.02.

1. a., kahtlustatavana kinni peetud 12.02.
2. a. Kaitsja advokaat Aivar Kello Süüdistatav Z.N isikukood: XXX; elukoht: XXXXXXX XXX XXX, hetkel viibib vahi all Tartu Vanglas. varem kriminaalkorras karistatud 1-l korral.. Tõkend vahistamine alates 09.08.
3. a. Kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel Süüdistatav R.P isikukood: XXX; elukoht: XXXXX XX X. varem kriminaalkorras karistatud 1-l korral.. Tõkend elukohast lahkumise keeld Kaitsja advokaat Aivar Kello RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 306, § 311, § 313, § 315, kohus Süüdi mõista E.U

§ 200

lg 2 p 7, 8, 9 järgi ja karistada teda 3(kolme)aasta ja 8(kaheksa) kuu pikkuse vangistusega. Süüdi mõista E.U

§ 266lg 2 p 3 järgi ja karistada teda 3 (kolme) kuu pikkuse vangistusega.

Süüdi mõista E.U

§ 120

järgi ja karistada teda 7 (seitsme) kuu pikkuse vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõista E.U-le liitkaristuseks 3 (kolm) aastat ja 8(kaheksa) kuud vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga.

§ 65lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Tartu Maakohtu 30.01.2006.

a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 6 (kuus) kuud vangistust võrra ja lõplikuks liitkaristuseks E.U-le mõista 4 (neli) aastat 2(kaks) kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning E.U karistuse kandmise aega arvestada alates 12.02.2007. a. Tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jätta muutmata. Süüdi mõista Z.N

§ 200

lg 2 p 4, 7, 8, 9 järgi ja karistada teda 4 (nelja) aasta ja 8(kaheksa) kuu pikkuse vangistusega. Süüdi mõista Z.N

§ 266lg 2 p 3 järgi ja karistada teda 3 (kolme) kuu pikkuse vangistusega.

Süüdi mõista Z.N

§ 120järgi ja karistada teda 5 (viie) kuu pikkuse vangistusega.

2

§ 64

lg alusel mõista Z.N-ile liitkaristuseks 4 (neli) aastat ja 8(kaheksa) kuud vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga.

§ 65lg 1 alusel suurendada mõistetud karistust Tartu Maakohtu 27.09.2006.

a. otsusega mõistetud karistuse 6 (kuus) kuud vangistust võrra ning liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis mõista Z.N-ile 5 (viis) aastat 2(kaks) kuud vangistust. Mõistetud karistusest arvata maha eelmise kohtuotsusega ärakantud karistus 6 (kuus) kuud vangistust ja lugeda Z.N-ile lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 (neli) aastat ja 8(kaheksa) kuud vangistust.

§ 68

alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning Z.N-i karistuse kandmise aega lugeda alates 09.08.2007. a. Tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jätta muutmata. Süüdi mõista R.P

§ 200

lg 2 p 7, 8, 9 järgi ja karistada teda 3 (kolme) aasta pikkuse vangistusega.

§ 73

lg 1 alusel määrata, et karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui R.P ei pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust lugeda kohtuotsuse kuulutamisest. R.P suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. VÕS § 65, § 127 ja § 1043 ja KrMS § 310 lg 1 alusel mõista tsiviilhagid järgmiselt: 1) Z.N-ilt ja E.U-lt mõista välja tsiviilhagi 1500.00 (üks tuhat viissada) krooni A.P. kasuks; 2) R.P-lt ja Z.N-ilt mõista välja tsiviilhagi 2100.00 (kaks tuhat ükssada) krooni A.S. kasuks ja 50.00 (viiskümmend) krooni A.P. kasuks. Menetluskulud Välja mõista menetluskulud järgmiselt: E.U-lt , Z.N-ilt ja R.P-lt igaühelt menetluskulu sundraha 10 875.00 (kümme tuhat kaheksasada seitsekümmend viis) krooni; R.P-lt kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi kulu 6000.00 (kuus tuhat) krooni, kaitsjatasu 15 072.06 krooni (viisteist tuhat seitsekümmend kaks krooni ja kuus senti) ja kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu 139.80-st 69.80 krooni kuna nii Gunnar R.P kui ka Z.N oli üks ja sama kaitsja; E.U-lt kaitsjatasu 14 526.90 krooni (nelisteist tuhat viissada kakskümmend kuus krooni ja üheksakümmend senti) ja kaitsjale toimiku materjalidest koopia tegemise kulu 139.80 krooni; Z.N-ilt kaitsjatasu 19 617.00 (üheksateist tuhat kuussada seitseteist) krooni ja kaitsjale toimiku materjalidest koopia tegemise kulu 69.90 krooni Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvetele nr. 10220034800017 Eesti Ühispangas või nr. 221023778606 Hansapangas, 3 viitenumber

1. Otsuse vabatahtliku täitmise korral tasuda riigituludesse makstavad menetluskulud 30 päeva jooksul. Menetluskulude tasumist tõendaval dokumendil tuleb näidata kohtuasja number ning isiku nimi, kelle eest menetluskulud tasuti. Menetluskulude tasumist tõendav dokument tuleb esitada Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale. Asitõendi meetmed Asitõendid mobiiltelefon NOKIA 3310, SIM kaart, mobiiltelefoni akulaadija ja taskulamp, mis on tagastatud omanik A.P., vabastada asitõendi staatusest. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse Tartu Maakohtule kirjalikult vormistatuna Tartu Ringkonnakohtu nimele 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, s.o
2. mail
3. a. Süüdistus ja kuriteo kvalifikatsioon Z.N-i süüdistatakse selles, et tema ööl vastu 01.02.
4. a. grupis koos E.U-ga tungis sisse Tartus X 25 asuvasse eramusse, kus tõukas kannatanu A.P. vastu uksepiita ja E.U seisis välisukse ees, takistamaks kannatanu väljumist ning samal ajal võttis Z.N ära ebaseadusliku omastamise eesmärgil A.P. kuuluva televiisori Samsung väärtusega 1300 krooni ja mobiiltelefoni №kia 3310 koos SIM-kaardi ning akulaadijaga koguväärtusega 500 krooni; seejärel 10 minutit hiljem sisenes Z.N uuesti Tartus X 25 asuvasse eramusse, kus ähvardas A.P. peksa anda ning võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära televiisori Samsung puldi väärtusega 200 krooni. Tekitas A.P. kokku kahju 2000 krooni. Isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, 10.02.
5. a. kella 23.30 paiku grupis koos Avo Talve ja R.P-ga tungis relvana kasutatava eseme, s.o metallist toruga A.S. lüüa ähvardades sisse Tartus X 25 asuvasse eramusse, kus käsutas A.P. ja A.S. voodite peale pikali ja siis lõi metallist toruga A.S. korduvalt vastu jalga ning A.P. korduvalt pea- ja keha piirkonda. Seejärel võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära A.S. kuuluva televiisori Vido koos puldiga koguväärtusega 2000 krooni, samal ajal nõudes koos Avo Talve ja R.P-ga A.P. ja A.S. käest suitsu. Seejärel võttis laualt skalpellnoa materiaalse väärtuseta, mille surus A.P. vastu kõri, nõudes samal ajal A.P. käest raha ja pangakaarti ning võttis ära A.S. kuuluva käekella väärtusega 100 krooni, lüües A.S. skalpellnoaga vasakusse reide. Röövimisega tekitas A.S. kahju kokku 2100 krooni. Seega Z.N pani toime vägivallaga, kasutades relvana kasutatavat eset, sissetungimisega, grupis ja korduvalt võõra vallasasja äravõtmise selle 4 ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o

§ 200lg 2 p 4, 7, 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Z.N-i süüdistatakse ka selles, et tema 07.02.2007. a. kella 20.00-21.00 vahel grupis koos E.U-ga tungis ebaseaduslikult A.P. tahte vastaselt Tartus X 25 asuvasse eramusse. Seega Z.N pani toime grupis valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse ebaseadusliku sissetungimise, s.o

§ 266lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Veel süüdistatakse Z.N-i selles, et tema 07.02.2007. a. grupis koos E.U-ga , viibides Tartus X 10 hoovil ähvardas E.P. korduvalt tapmisega ja lubas E.P. korteri põlema panna. Kannatanu, kartes ähvarduste täideviimist, taganes, kuid seejärel võttis E.U hoovis asuvalt lauavirna pealt hantli ja viskas E.P. suunas. Seega Z.N pani toime tapmisega ja olulises ulatuses vara hävitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, s.o

§ 120järgi kvalifitseeritava kuriteo.

E.U süüdistatakse selles, et tema ööl vastu 01.02.2007. a. grupis koos Z.N-iga tungis sisse Tartus X 25 asuvasse eramusse, kus Z.N tõukas kannatanu A.P. vastu uksepiita ja E.U seisis välisukse ees, takistamaks kannatanu väljumist ning samal ajal võttis Z.N ära ebaseadusliku omastamise eesmärgil A.P. kuuluva televiisori Samsung väärtusega 1300 krooni ja mobiiltelefoni №kia 3310 koos SIM-kaardi ning akulaadijaga koguväärtusega 500 krooni; seejärel 10 minutit hiljem sisenes Z.N uuesti Tartus X 25 asuvasse eramusse, kus ähvardas A.P. peksa anda ning võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära televiisori Samsung puldi väärtusega 200 krooni. Tekitas A.P. kokku kahju 2000 krooni. Seega E.U-ni toime vägivallaga, kasutades relvana kasutatavat eset, sissetungimisega, grupis võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o

§ 200lg 2 p 7, 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

E.U süüdistatakse ka selles, et tema 07.02.2007. a. kella 20.00-21.00 vahel grupis koos Z.N-iga tungis ebaseaduslikult A.P. tahte vastaselt Tartus X 25 asuvasse eramusse. Seega E.U-ni toime grupis valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse ebaseadusliku sissetungimise, s.o

§ 266lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Veel süüdistatakse E.U selles, et tema 07.02.2007. a. grupis koos Z.N-iga , viibides Tartus X 10 hoovil, ähvardas E.P. korduvalt tapmisega ja 5 lubas E.P. korteri põlema panna. Kannatanu, kartes ähvarduste täideviimist, taganes, kuid seejärel võttis E.U hoovis asuvalt lauavirna pealt hantli ja viskas E.P. suunas. Seega E.U-ni toime tapmisega ja olulises ulatuses vara hävitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, s.o

§ 120järgi kvalifitseeritava kuriteo.

R.P süüdistatakse selles, et tema 10.02.2007. a. kella 23.30 paiku grupis koos Avo Talve ja Z.N-iga tungis relvana kasutatava eseme, s.o metallist toruga A.S. lüüa ähvardades sisse Tartus X 25 asuvasse eramusse, kus Z.N käsutas A.P. ja A.S. voodite peale pikali ja siis lõi metallist toruga A.S. korduvalt vastu jalga ning A.P. korduvalt pea- ja keha piirkonda. Seejärel Z.N võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära A.S. kuuluva televiisori Vido koos puldiga koguväärtusega 2000 krooni, samal ajal R.P koos Avo Talve ja Z.N-iga nõudis A.P. ja A.S. käest suitsu. Seejärel Z.N võttis laualt skalpellnoa materiaalse väärtuseta, mille surus A.P. vastu kõri, nõudes samal ajal A.P. käest raha ja pangakaarti ning võttis ära A.S. kuuluva käekella väärtusega 100 krooni, lüües A.S. skalpellnoaga vasakusse reide. Röövimisega tekitas A.S. kahju kokku 2100 krooni. Seega R.P pani toime vägivallaga, kasutades relvana kasutatavat eset, sissetungimisega, grupis võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o

§ 200lg 2 p 7, 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtus tuvastatud asjaolud ja tõendid E.U ja Z.N-i süü kannatanu E.P. ähvardamises 07.02.

1. a. Tartus X
2. Kohus leiab, et süüdistatavate süü selles kuriteoepisoodis on kohtuistungil täielikult tõendamist leidnud. Kohtus hinnatud tõendid näitavad, et
3. a. elasid E.U ja Z.N Tartus X 10-8 V.L. kuuluvas korteris. Tunnistaja V.L. ütluste kohaselt elasid mehed seal umbes kaks aastat. Samas majas korteris 15 elas E.P. , kes oli ühtlasi ka korteriühistu esinaine. E.P. ütluste kohaselt pidi ta ühistu esinaisena süüdistatavaid korduvalt korrale kutsuma, kuna need tarvitasid alkoholi ja lärmasid õuel, rikkudes majaelanike rahu. Mehed vedasid õuele ka vanu autosid, lammutasid neid ja paigutasid autoosad omavoliliselt nende maja kolme sotsiaalkorteri juurde kuuluvasse kuuri. 07.02.
4. a. saatis linnavalitsus õuele konteineri, et kuur korda teha, kuna üks sotsiaalkorteritest pidi ära antama. Töömehed tõstsidki kuurist asjad konteinerisse. Tema seisis sel ajal hoovil. Z.N ja E.U nägid seda oma korteri aknalt, arvasid, et tema kutsus konteineri ja hakkasid teda sõimama. Mehed ütlesid, et lasevad ta ära tappa ja korter pannakse põlema. Ta ei saa vene keelest hästi aru, aga ta mõistis sõna „žažigat“, mis tähendab süütamist. Mõlemad mehed karjusid ja ta ei eristanud, kumb mida ütles, 6 kuid ta sai aru, et nad väitsid ühte versiooni. Siis tulid noormehed õuele. Ta läks majaukse juurde, kuna kartis, et mehed tulevad talle liiga tegema. Süüdistatavad kasutasid temaga õiendades väljendeid „suka“ ja „bljad“. Ta selgitas, et ei ole konteinerit tellinud. E.U võttis puuriida juurest metallist hantli ja tõstis käe, nagu hakkaks teda sellega viskama, öeldes vene keeles: „Ma tapan su kuradi ära.“ Ta jooksis koridori ja tõmbas välisukse kinni. Mees viskas teda hantliga, kuid tänu koridori jooksmisele ei saanud ta sellega pihta. Hantel lendas vastu ukseklaasi, mis purunes. Ta kutsus politsei. Kohtus kannatanu ei mäletanud, kas süüdistatavad teda peale politsei lahkumist veel ähvardasid. Ta tunnistas aga õigeteks tema eeluurimisel 22.02.
5. a. antud ütlused (tl 44), et peale politsei lahkumist tuli Z.N uuesti välja ja ütles talle: „Politsei kutsumisega sa alles tõmbasid endale tuld“ ning ähvardas uuesti teda tappa. Kannatanu kinnitas kohtus, et võttis süüdistatavate ähvardusi tõsiselt, kuna mehed käitusid ähvardavalt ning samuti oli ta oma maja korteris nr 12 elavalt haigelt mehelt kuulnud, et süüdistatavad olid viimaselt suitsu küsinud ning peksma hakanud. Hoovil toimunut nägi pealt tunnistaja A.R. , kes täitis seal tööülesandeid, korrastades sotsiaalkorterite juurde kuuluvat kuuri. Tema kohtus antud ütluste kohaselt nägi ta, kuidas majaaknast vaatasid hoovile Z.N ja E.U, kes mõnitasid ühistu esinaist. Seejärel tulid mehed õuele, nägid oma asju prügikonteineris ja hakkasid naist sõimama, et miks naine majandab seal. Ta püüdis selgitada, et koristus on tellitud linna sotsiaalosakonna poolt ja naine ei puutu asjasse, kuid mehed ei pööranud sellele tähelepanu. Iga lause juurde käis naist halvustav vandesõna. Mida rohkem mehed ringi vaatasid, seda agressiivsemaks nende käitumine muutus. Mehed olid ülevas meeleolus ning püüdsid kannatanule hästi lähedale saada. Naine kartis ja taganes. Mehed karjusid ning sõnad „bljad“ ja „suka“ käisid pidevalt. Mehed olid ähvardava ja ründava hoiakuga, viha täis, sõimasid ning lubasid naise maha lüüa. Tumeda peaga süüdistatav oli eespool ja teine mees veidi tagapool ning täiendas kogu aeg eesolevat ning ütles ka sõnu sekka. Ta tegi oma tööd edasi ning kuulis siis tugevat lööki ja klirinat. Tal käis peas mõte, et nüüd võidi naine surnuks visata. Vaatama minnes nägi ta, et purunenud oli ukses olev vaateaken, küljeliist oli lahti ning ukse juures maas oli viiekilone malmist hantel. Eelnevalt oli ta ise pannud lauavirna juurde kaks hantlit. Ühega neist oligi visatud. Peale klaasiklirinat läksid süüdistatavad tuppa. Naine kutsus kohale politsei. Peale politsei käimist tuli noorem, s.o heledapäine mees uuesti ja ähvardas naisterahvast ning ütles, et nüüd sa alles tõmbasid endale tuld kaela, et julgesid politsei kutsuda ja ähvardas põlema panna. Kannatanu ütles, et ei julgegi kodus ööbida, et äkki panevadki põlema. Ta oskab nii vene keele kirja- kui kõnekeelt ja kuulis ähvardusi hästi, nt kasutasid süüdistatavad väljendit „Ubju bljada või gada“. E.P. kutsus kohale politsei. Nähtuvalt patrullilehest, edastas kannatanu 02.02.
6. a. kl 11:05 väljakutse, mille kohaselt oli joobes kodanik E.U korterist nr 8 visanud hantliga katki ukseklaasi. Patrull jõudis kohale kl 11:17 (tl 45-46). Kannatanu väljakutse peale kohaletulnud politseiametnik Mait Kahre mäletas kohtus, et neid kohale kutsunud naine ütles, et mehed korterist 8 ähvardasid teda ja viskasid hantliga. Hantel läks naisest mööda. Nad fikseerisid rikkumise, kuid ta ei mäleta, kas mehed neile oma tegu tunnistasid. Süüdistatavatest talle keegi tuttav ette ei tule. 7 Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates, on kohus seisukohal, et E.P. ja A.R. ütlused on loogilised, ühetaolised ning neid kinnitavad ka politseiametniku ütlused ja asja kohta koostatud patrullileht. Kannatanu ja A.R. tunnistused näitavad, et kannatanut ähvardati korduvalt tapmisega ning korteri põlema panemisega ja ähvardusi esitasid mõlemad süüdistatavad. Lisaks suusõnalistele ähvardustele, oli ähvardav ja ründav ka süüdistatavate hoiak. E.U ja Z.N ise ei leia, et nad oleksid toime pannud kuriteo. E.U on kohtus tunnistanud, et 07.02.
7. a. tekkis temal ja Z.N E.P. ga tüli. Tülisid oli neil naisega olnud ka varem. Sel päeval sai tüli alguse sellest, et kannatanu laskis minema visata temale ja Z.N-ile kuulunud autovaruosad, millised nad olid pannud tema korterile kuuluvasse kuuri. Sellest, et tuleb konteiner ja tema asjad viiakse ära, E.P. teda ette ei teavitanud, ehkki ühistu esinaisena oleks pidanud seda tegema. Nad sõimlesid E.P. ga ja ta küsis, et miks naine teda ette ei hoiatanud. Ta ei ütleks, et see mis toimus, oli kuritegu, see oli tavaline tüli. Tema ja Z.N läksid õuele. Ka Z.N , kes oli tema seljataga, tülitses E.P. ga, kuid naist kaassüüdistatav ei ähvardanud, vaid karjus lihtsalt, et naisel ei ole õigust asju ära visata. Mida konkreetselt nad kannatanule ütlesid, ta ei tea. Ta tunnistab, et võis kasutada fraasi „ära tapma“ või midagi sarnast, kuid ta ei tea, kas kannatanu arvas, et tal on tõsised kavatsused. Samuti võis tema rääkimise toon olla agressiivne. Kannatanu valearvamus, et tema olevat tahtnud naise korteri põlema panna, võis tekkida sellest, et maja esimesel korrusel, kus elavad imelikud inimesed, oli juba varem tulekahju olnud ning tema ütles E.P. le, et selles majas ei saa kunagi korda majja. Ta tunnistab, et viskas hantliga ukseklaasi katki, kuid ta ei visanud seda mitte naise suunas, vaid ta nägi konteineri juures hantlit ja tahtis selle seina äärde visata. Süüdistatava ütlustest nähtub, et ta tunnistab, et tema käitumine oli agressiivne ja et ta võis kannatanuga sõimeldes kasutada fraasi „ära tapma“. Samas eitab ta korteri põlema panemist puudutanud ähvarduste esitamist ja kannatanu suunas hantli viskamist. Kohus leiab, et tema sellised ütlused on ümber lükatud E.P. ja A.R. kindlate ütlustega. Mõlemad isikud kuulsid esitatud ähvardusi ning kinnitasid, et need olid öeldud vihasel toonil. Ukseklaasi katkiviskamist E.U tunnistab, kuid kohus hindab paljasõnaliseks tema ütlused selles, et hantlit soovis ta visata vaid maja seina äärde. E.P. ütlused kinnitavad, et hantel oli visatud tema suunas ja naise hirmutamiseks ning seda tõendab ka asjaolu, et hantel purustas vaateakna välisukses, mille taha E.P. süüdistatavate eest varjule jooksis. Z.N ei näe enda süüd aga milleski. Tema ütluste kohaselt ei olnud tal enne 07.02.
8. a. E.P. ga kokkupuudet olnud. 07.02.
9. a. tekkisid E.P. l probleemid E.U-ga , kuna naine viskas maja juures olnud kuurist ära E.U-le kuulunud autovaruosad. Seal olid mõned tema asjad ka, kuid talle need vajalikud ei olnud ja ta andis need E.U-le . Tema arvates sai sõnaline kokkupuude kannatanuga alguse õues. Naist ta ei ähvardanud. E.P. karjus nende peale ja tema karjus ka, aga mitte naise peale, vaid ta püüdis naisest üle karjuda. Ta karjus, et mis õigus oli naisel võõraid asju ära viia. Tema käitumine agressiivne ei olnud, ärritatud 8 ta ka ei olnud ja ta ei tea, miks E.P. väidab, et kartis teda. Ta ei näinud, kuidas E.U hantliga ukseklaasi katki viskas, kuna oli sel ajal teisel pool hoovi otsas. Sellest viskamisest rääkis talle E.U hiljem, öeldes, et ilmaasjata tegi seda. E.P. kutsus neile politsei. Peale politsei käimist läks ta kannatanu juurde ja ütles, et nad oleksid võinud ikka ilma politseita hakkama saanud. Naist ta ei ähvardanud ning tapmise või korteri põlemapanemisega seotud väljendeid ta ka ei kasutanud. Kohus hindab Z.N-i sellised ütlused paljasõnalisteks ja antuiks enda süüst vabastamiseks. Tema ütlused on ümber lükatud E.P. ja A.R. ütlustega, kes kinnitavad, et mõlemad süüdistatavad olid ähvardava hoiakuga, karjusid naise peale ja ähvardasid teda. Samuti nähtub kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et isikuks, kes peale politsei lahkumist E.P. uuesti ähvardamas käis, oli just Z.N.

§ 120

näeb ette vastutuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Kohtuistungil on täielikult tõendamist leidnud, et süüdistatavad ähvardasid kannatanut tapmisega ning korteri põlema panemisega. E.P. kohtus antud ütlustest nähtub, et tema korter oli suurusega 17,5 ruutmeetrit ning selle turuväärtus võis olla 300 000.00 krooni ringis. Seega ähvardasid E.U ja Z.N kannatanut olulises ulatuses vara rikkumisega. Kannatanul oli reaalne alus karta ähvarduste täideviimist, kuna teda kui naisterahvast ähvardasid kaks meest, kes olid agressiivsed ja ründava olekuga. Samuti andis põhjendatud hirmuks alust asjaolu, et E.U viskas E.P. suunas hantli, s.o raske eseme, mis tabamisel oleks kannatanule võinud tekitada raskeid tervisekahjustusi või põhjustada ka surma. Kannatanu ise on kohtuistungil kinnitanud, et ta kartis süüdistatavaid, nende esitatud ähvardusi ja et selleks andis alust ka see, et ta teadis, et mehed olid kasutanud vägivalda samas majas elava haige inimese suhtes. Naise hirmu tõendab ka asjaolu, et ta oli sunnitud politseisse helistama ja abi paluma. Ka tunnistaja A.R. ütluste kohaselt kurtis E.P. talle, et ei julge enam kodus ööbida. Kohus leiab, et eeltoodud asjaoludel oli kannatanul alus karta ähvarduste elluviimist ning kuritegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 120järgi.

Tähtsust ei oma asjaolu, kas E.U ja Z.N tegelikult ka oli ähvarduste täideviimise kavatsus või mitte. Süüdistatavad panid teo toime tahtlikult. Kanntanu käitumisest pidid nad aru saama, et naine kartis neid ja tundis ähvarduste ees hirmu. E.U ja Z.N süü 01.02.

1. a. Tartus X 25 eramus toimepandud röövimises. Kohus leiab, et süüdistatavate süü selles kuriteoepisoodis on täielikult tõendamist leidnud. Kannatanu A.P. on kohtuistungil andnud selgeid ja ühetaolisi ütlusi ning kuriteo toimepanijatena on ta ära tundnud Z.N-i ja E.U. A.P. ütluste kohaselt elas ta Tartus X 25 üksi. See võis olla 01.02.
2. a., kui tema akna peale koputati ning küsiti tema tuttavat Ivarit, kes vahel tema pool ööbis. Tulijad 9 olid kaks vene rahvusest noormeest, kelle kohta ta teadis, et need on Ivari endised töökaaslased ja elavad Raadi kalmistu lähedal. Uksel käskisid mehed tal eest ära tulla ja ütlesid: „ .“ Ta seisis tokiga ette ja vabatahtlikult ta mehi majja ei lasknud. Pikem mees, kelle ta tunneb ära süüdistatavas Z.N, lükkas teda, et ta eest ära tuleks ning ta kukkus vastu uksepiita. Lühem mees, s.o E.U , jäi ukse peale, võib olla, et valvesse, kuid Z.N läks tuppa ja võttis ära teleri Samsung hinnaga 1200-1300 kr ja telefoni №kia
3. Ta ei mäleta, kumb meestest lahkudes telekat tassis. Mehed tegutsesid koos, kuna nad tulid koos ja läksid koos. Natukese aja pärast tuli Z.N tagasi ja küsis teleka pulti, öeldes talle agressiivselt, et otsigu ta kähku pult välja, sest muidu ei saa telekat vaadata. Samuti lubas mees talle vastasel juhul peksa anda. Puldi kätte saanud, läks mees ära. Tema vastu ei hakanud, kuna arvas, et saab siis peksa. Majast välja abi järele joosta ta ka ei saanud, kuna tal on tervis halb ja liikumisega on raskusi. Peale mehe lahkumist läks ta naabrite juurde ja helistas politseisse. Tema avaldatud ütlustest 07.03.
4. a. nähtub, et ta sai politseilt hiljem tagasi mobiiltelefoni 3310 koos SIM kaardi ja akulaadijaga (tl 38). Kohtus ei mäletanud kannatanu aga, et temalt laadija ära võeti või et ta selle tagasi sai. Kannatanu on süüdistatavad kohtuistungil ära tundnud. Tema ütlustest nähtub, et ta on neid kirjeldanud ka kui pikemat ja lühemat meest. Tartu Arestimajas teostati 15.02.
5. a. süüdistatavate mõõtmine ning tehti kindlaks, et Z.N on 185,5 cm pikk ja E.U on 179 cm pikk (tl 8). A.P. on ka isikute äratundmiseks esitamisel 12.02.
6. a. E.U ja Z.N ära tundnud isikud, kes ööl vastu 01.02.
7. a. tungisid tema elukohta ning röövisid temale kuuluva televiisori ja mobiiltelefoni NOKIA 3110 (tl 9-10, 11-12). Kannatanu ütlusi temalt mobiiltelefoni äravõtmise kohta, tõendavad läbiotsimisprotokoll 12.02.
8. a. (tl 14) ja jälitusprotokoll 21.02.
9. a. (tl 15-17). Nendest nähtub, et läbiotsimisel Tartus X 10-8 leiti mobiiltelefon NOKIA 3310 imei 351106806331790 koos laadijaga ja et seda telefoni on kasutatud kannatanule kuuluva numbriga 56758739 kuni 01.02.
10. a. kell 07.
11. 01.02.
12. a. kell 23.06 on sellesse sisestatud kõnekaart numbriga
13. Z.N on 13.02.
14. a. kahtlustatava ülekuulamise protokollis andnud oma kontaktnumbriks aga just selle numbri, s.o
15. Kriminaalasjas on dokumentaalseks tõendiks ka sündmuskoha Tartu X 25 eramaja vaatlusprotokoll (tl 19-24). Hinnates mainitud tõendeid, leiab kohus, et kannatanu ütlused on loogilised ja järjepidevad ning need on kooskõlas ka dokumentaalsetes tõendites, s.o läbiotsimisprotokollis ja jälitusprotokollis, kirjeldatuga. A.P. tunnistusega on tõendatud, et Z.N kasutas tema suhtes vägivalda, s.o lükkas ta vastu uksepiita ning telekapuldi äravõtmisel ähvardas teda peksa andmisega. Samuti tõendavad tema ütlused, et Z.N tassis majast välja teleka ja võttis ära tema telefoni. E.U jäi kannatanu hinnangul koridori valvesse. Kohtuistungil ei ole A.P. enam 10 mäletanud, et temalt oleks ära võetud akulaadija, kuid asja materjalid tõendavad, et see siiski võeti ära ning et koos telefoniga sai ta selle politseilt tagasi. Süüdistatavad tunnistavad A.P. pool käimist ning nende ütluste kohaselt läksid nad sinna, kuna E.U otsis oma töökaaslast Ivarit, kes vahel kannatanu pool elas. E.U kohtus antud ütluste kohaselt koputasid nad Z.N-iga A.P. maja aknale ning ukse avas A.P. ise. Tema ja Z.N läksid majja. Z.N läks tuppa, kuid tema tuppa ei läinud, vaid jäi peremehega koridori rääkima. A.P. ütles, et Ivar ei ela enam seal. Z.N oli toas lühikest aega ning tuli sealt välja teler süles. Ta ei tea, kas Z.N oli luba teler võtta. Tema toas ei käinud ega tea, kas kaassüüdistatav toast veel midagi võttis. Ka ei mäleta ta, kas Z.N peale majast äratulemist sinna veel tagasi läks. Eeluurimisel 15.03.
16. a. on ta aga tunnistanud, et ta teadis, et samal päeval läks Z.N sinna majja veel tagasi, aga ta ei tea mis põhjusel. Z.N-i kohtus antud ütluste kohaselt koputas A.P. aknale E.U. Majaperemees küsis kes on. E.U vastas, et otsib tuttavat. Majaperemees tegi ukse lahti ja ta läks sisse. E.U jäi sissepääsu juurde majaperemehega rääkima. Miks E.U sisse ei läinud, ta ei tea. Tema läks neist mööda tuppa ning meestest möödudes võis ta peremeest kogemata riivata. Tõugata ta meest ei tahtnud. Ta võttis toast teleri Samsung ja mobiiltelefoni №kia
17. Majaperemees küsis, et kuhu ta teleka viib. Ta ütles, et hiljem toob tagasi. Teleri viis ta Tartus X 10 ning läks siis tagasi X 25 eramusse teleri puldi järele. Ta koputas ja peremees tegi ukse lahti. Ta küsis, kus on teleripult, kuid märkas seda siis ise ja võttis ära. Teleri ja puldi andis ta X 10 hoovis Avo Talvele, kes selle maha müüs. Järgmisel päeval andis Avo Talv talle 500 kr. Süüdistatavate tunnistused tõendavad kannatanu ütlusi temalt esemeta äravõtmise kohta. Vägivalla kasutamist kannatanu suhtes on eitanud mõlemad süüdistatavad, kuid Z.N on siiski möönnud, et võis möödudes peremeest riivata. Kohus leiab, et süüdistavate sellised ütlused on paljasõnalised ning ümber lükatud kanntanu ütlustega. Kohus on seisukohal, et E.U ja Z.N tegutsesid asjade, s.o teleri, teleripuldi, akulaadija ja telefoni võtmisel koos ja ühise tahtlusega ning nad on kuriteo kaastäideviijateks. Kaastäideviimine on vähemalt kahe isiku teadlik ja tahtlik koostegutsemine süüteo toimepanemisel. Ühine toimepanemine tähendab, et isikud tegutsevad koos, nad on võrsed koostööpartnerid ja iga kaastäideviija peab andma teo lõpuleviimiseks objektiivselt oma panuse. Kooskõlastatus tähendab aga seda, et kaastäideviijad on kokku leppinud tegu ühiselt toime panna ning neid ühendab vastastikune teadmine teise olulisest osast ühise teo toimepanemisel. Kriminaalasjas hinnatud tõendid näitavad, et süüdistatavad tuli A.P. koju koos ja lahkusid sealt koos. Z.N läks majja sisenedes kohe otse tuppa ning võttis sealt kannatanule kuuluvaid esemeid, ja E.U jäi koos kannatanuga koridori – valvesse. Seega oli neil omavaheline rollijaotus juba varem paika pandud. Kannatanu saigi aru, et mehed tegutsesid koos ning kuna teine süüdistavatest jäi koridori valvesse, siis ei 11 saanud ta liikumisraskuste tõttu ka abi kutsuda. Seega E.U kaastäideviimistegu seisnes selles, et tema kohalolek pidi sisendama kannatanusse hirmu ning lootusetust ning kindlustama vastupanu ärajäämise. Nõutav ei olegi, et täideviijana käsitletav isik paneks toime objektiivsesse teokooseisu kuuluva teo, vaid kaastäideviimise puhul vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Kannatanu A.P. ütlused tõendavad seda, et süüdistatavad panid kuriteo toime sissetungimisega. Nimelt seisis kannatanu süüdistatavatele tokiga uksele ette, et need ei saaks majja tulla ja tema televiisorit ära võtta. Z.N lükkas ta aga eest ära ning mõlemad mehed sisenesid majja. Seega puudus neil selleks kannatanu nõusolek. Vastupidi, A.P. oli selgelt väljendanud oma tahet, et süüdistatavad majja ei tuleks. Sisenedes valdaja tahte vastaselt viimase majja ning võttes sealt vägivalda kasutades ära kannatanule kuuluvaid esemeid, panid süüdistatavad röövimise toime sissetungimisega. Kohus on tõendite igakülgsel hindamisel jõudnud seisukohale, et E.U ja Z.N tuleb neile esitatud süüdistuses süüdi tunnistada. A.P. on kohtuistungil soovinud tsiviilhagi hüvitamist summas 1500 krooni, mis on teleka ja telekapuldi maksumus. Kohus leiab, et hagisumma on põhjendatud ja tuleb E.U-lt ja Z.N-ilt välja mõista solidaarselt. E.U ja Z.N-i süü 07.02.
18. a. omavolilises sissetungimises Tartus X 25 eramusse. Kohus leiab, et kohtuistungil leidis tõendamist, et nädal hiljem käisid E.U ja Z.N taas A.P. kuuluvas eramus, tungides sinna sisse omavoliliselt. A.P. eeluurimisel 13.02.
19. a. (tl 35) ja kohtus antud ütluste kohaselt oli ta 07.02.
20. a. kodus üksi, kui ta kl 20.00-21.00 vahel voodis pikali olles kuulis, et keegi kõnnib tema toas. Toas oli pime ja ta ei näinud sissetungijate nägusid, kuid tegemist oli 2 mehega, kes rääkisid omavahel vene keeles. Need võisid olla samad inimesed, kes olid 01.02.
21. a. võtnud tema telefoni ja teleka. Ta arvab, et mehed tulid vaatama, kas temalt on veel midagi ära võtta. Mehed olid sisenenud välisuksest. Uks lukustatud ei olnud, kuna ta tahtis enne magama minemist käia veel välikäimlas. E.U ja Z.N on tunnistanud, et isikuteks, keda kannatanu oma majas ringi käimas kuulis, olid nemad. Süüdistatavad läksid sinna oma sõnade kohaselt sellepärast, et E.U tahtnud kannatanu ees vabandada. Z.N-i ütluste kohaselt tahtis kaassüüdistatav majaperemehelt ka taskulampi küsida. Majja sisenemise kohta on E.U väitnud, et majauks oli lihtsalt lahti. Nad läksid majja, aga kuna A.P. oli purjus ja süüdimatu, siis ta vabandada ei saanud ning nad tulid ära. 12 Z.N on majja sisenemist kirjeldanud järgnevalt. Kõigepealt koputasid nad maja aknale, kuid märkasid siis, et uks oli natuke avatud ja läksid ise sisse. Majaperemeest ta ei näinud, kuna seisis koridoris ja tuppa ei sisenenud. E.U käis toas ning ütles sealt väljudes, et peremehega ei saa normaalselt rääkida, kuna mees on purjus. Eeluurimisel 15.02.
22. a. on süüdistatav andnud teistsuguseid ütlusi, väites, et nad mõlemad läksid kööki ja küsisid taskulampi (tl 67). Peale avaldamist jäi süüdistatav kindlaks, et tema oli koridoris ja taskulampi küsis E.U , kes selle ka sai. Taskulamp oli pärast X 10 kodus. Nad tahtsid seda tagasi viia, aga aega ei olnud. Dokumentaalseks tõendiks on sündmuskoha vaatlusprotokoll Tartus X 25 eramaja vaatluse kohta (tl 19-24). Kohtuistungil on tekkinud vaidlus selles, kas tegemist oli süüdistatavate omavolilise sissetungimisega A.P. elumajja, sest maja välisuks ei olnud lukustatud. Süüdistatavad väitsid samuti, et uks ei olnud ka korralikult suletud.

§ 266

lg 2 p 3 näeb ette vastutuse valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piiridega alale ebaseadusliku tungimise eest grupi poolt. Kohus on seisukohal, et Z.N-ile ja E.U-le on süüdistus esitatud õigesti ja nad tuleb

§266lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistada.

Tähtsust ei oma asjaolu, kas maja välisuks oli lukustatud või korralikult suletud. Hoonesse sissetungimine ei pea alati tingimata olema seotud füüsiliste tõkete ületamisega, vaid selleks on igasugune õigusvastane sisenemine. Sissetungimine on valdaja tahte vastane ka siis, kui valdaja ei ole oma nõusolekut väljendanud. Käesoleval juhul sisenesid süüdistatavad A.P. majja ilma viimase loata ja teadmiseta. Kannatanu ütlustest nähtub, et süüdistatavad ei püüdnudki temaga suhelda, vaid kõndisid majas ringi ja rääkisid ainult omavahel. Seega lükkavad A.P. sellised ütlused ümber süüdistatavate ütlused väidetava vabandama minemise kohta, mis olla nende käigu eesmärgiks olnud. Süüdistatavate sellise verisooni usutavuse seab kahtluse alla ka asjaolu, et vaid mõni päev hiljem, s.o 10.02.

1. a., tungis Z.N taas A.P. koju ning röövis sealt isikute grupis tegutsedes veel ühe teleka. Seda episoodi käsitleb kohus otsuses järgnevalt. Kannatanule jäigi mulje, et 07.02.
2. a. hilisõhtune sissetung tema majja oli toime pandud selleks, et uurida, kas temalt on veel midagi varastada. Z.N-i ütlustest nähtub, et kannatanu andis küsimise peale neile oma taskulambi. A.P. ise on kohtuistungil väitnud, et taskulamp võeti temalt ära, kuid mitte selle öise sissetungimise ajal, vaid 10.02.
3. a. toimepandud röövimise ajal. Tunnistajana üle kuulatud V.L., kelle korteris süüdistatavad kuritegude toimepanemise ajal elasid, on eeluurimisel 13.02.
4. a. andnud ütlusi, mille kohaselt olid E.U ja Z.N kunagi korterisse toonud mingi taskulambi, kuid ei mäleta, kuna see toimus (tl 40). Kohtus V.L. oma selliseid ütlusi enam ei kinnitanud, vaid väitis, et taskulamp oli korteris kogu aeg ja ta ei tea, kes selle sinna tõi. Samas kinnitas tunnistaja aga, et politseile rääkis ta nii, nagu asi oli. Kohus avaldas istungil ka tl 14 Tartus X 10-8 toimunud läbiotsimise protokolli, millest nähtub, et 12.02.
5. a. leiti muuhulgas sinine alumiiniumist taskulamp kolme patareiga. Protokollile on 13 uurimistoimingule allutatud isikuna alla kirjutanud V.L. Peale avaldamist ütleb tunnistaja, et allkiri on tema oma. Ta oli siis just maalt tulnud, väsinud ja unine. Ei mäleta, aga võis nii olla küll, et politsei võttis esemeid kaasa. Vaadates süüdistatavatele esitatud süüdistust, ei ole taskulambi äravõtmist neile süüks pandud ning kohus seetõttu seda küsimust pikemalt ei käsitle. Z.N-i ja R.P süü 10.02.
6. a. Tartus X 25 eramus toimepandud röövimises. Vaid mõni päev peale A.P. juurde sissetungimist, pani Z.N koos R.P ja Avo Talvega kannatanu juures toime röövimise. Avo Talv suri 24.02.
7. a. (surmaakt tl 54) ning tema suhtes lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 4 ja § 200 alusel (tl 55-56). Kohus on seisukohal, et süüdistatavate süü selles kuriteoepisoodis on tõendatud järgmiste tõenditega nende kogumis. - A.P. kohtus antud ütlustega selles, et 10.02.
8. a. oli ta kl 22.30 ajal oma kodus koos sõbra A.S., kui koputati aknale nii, et klaas läks puru. Akna taga olnud ja vene keelt rääkinud mehed küsisid I. Ta palus A.S., et see vaataks, kes ukse taga on. Tuppa tuli kolm meest. Pikem mees, s.o mees, kes 01.02.
9. a. tema teleka võttis, käskis temal ja A.S. voodisse pikali heita. Teine meestest oli tema arvates ka sama, kes 01.02.
10. a. oli tema juures käinud. Kolmanda mehe nimi oli Kunnar. Pikem mees ütles sellele teisele mehele, et võta teler ja mine läbi aia minema. Kunnar ei teinud midagi, vaid istus akna juurde ja vahepeal küsis suitsu. Pikemal mehel oli käes umbes 30-40 cm pikk toru ning mees ähvardas sellega teda ja A.S. Mees lõi toruga talle vastu pead. Eeluurimisel 13.02.
11. a. on kannatanu täpsemalt mäletanud, et talle löödi metallist toruga ühel korral vastu pead ja vähemalt kahel korral vastu külge (tl 35). Pikem mees võttis laualt tema skalpelli, pani selle talle kõrile ja käskis tal midagi väärtuslikku, nt telefoni, otsida. Ta ütles, et tal ei ole seda. A.S. hakkas õiendama, et mis te invaliidiga teete. Sama mees lõi seepeale A.S. õlapiirkonda ja skalpelliga reide. Teised kaks meest lööjat takistada ei püüdnud. Lahkudes võtsid mehed kaasa teleka. See kuulus A.S. Veel võeti A.S. ära käekell ning temalt taskulamp, mille ta hiljem politseist tagasi sai ja skalpell, mis oli maksnud 2-3 rbl. Kannatanu ütlustest nähtub, et tema poolt mainitud „pikem mees“ oli Z.N . Eeluurimisel, äratundmiseks esitamisel, on A.P. Z.N ära tundnud noormehe, kes 10.02.
12. a. tungis tema elukohta, kus lõi teda ja A.S. ning röövis A.S. televiisori (tl 11-12). A.P. on teadnud ka teise mehe nime – Kunnar. Kolmanda mehe kohta on ta arvanud, et see oli sama, kes 01.02.
13. a. kuriteoepisoodi ajal, kuid tema sellised ütlused kinnitust ei leidnud. - A.S. kohtus antud ütlustega, et ta oli 10.02.
14. a. A.P. pool, kui kl 23.00 paiku koputati aknale ja vene keeles öeldi: „Ava, see olen mina, Ivar.“ A.P. ütles, et ta ust ei avaks. Üks akna taga olijatest lõhkus ära aknaruudu. Ta helistas politseisse, kuid kuna lõhkujad olid ära läinud, ei olnud politseil midagi teha. Tund aega hiljem koputasid 14 aknale kaks eestlast, kes ütlesid, et Aimar ukse lahti teeks. A.P., kes oli invaliid, ütles talle, et ta ukse avaks. Ta ei suutnud ust veel päriselt avada, kui see jõuga lahti tõmmati ning majja sisenes 3 meest. Kaks olid eestlased. Ukse tõmbas lahti kolmas mees, kellel oli käes 50-60 cm pikkune raudtoru ja kes teda vene keeles ähvardas. Selle mehe tunneb ta ära süüdistatav Z.N . Z.N käskis tal tuppa minna ja voodisse heita. Ta läkski ja nägi, et nende järel tulid ka eestlased. Toas käskis venelane temal ja A.P. voodisse heita. Ta läks voodile selili ning Z.N peksis teda toruga vastu käsi ja jalgu. Ta kaitses ennast ja sellest olid tal käed sinised. A.P. peksis süüdistatav toruga vastu jalgu ning lõi ühe korra pähe. Eestlased peksmises ei osalenud, kuid seisid nende lähedal, nägid seda pealt ja norisid neilt suitsu. Kohtusaalis ta eestlasi ära ei tunne, sest ei näinud A.P. pool neid hästi. Z.N võttis samast toast selle teleka, mille tema oli A.P. toonud ja andis eestlaste kätte. Z.N võttis tema käe pealt ära ka käekella. Z.N võttis A.P. laua pealt skalpelli, pani selle A.P. kõrile, ähvardas mehel kõri läbi lõigata ja nõudis raha ning pangakaarti. Raha ja pangakaarti nõudis Z.N ka temalt ning enne äraminekut lõi süüdistatav talle skalpelliga paremasse jalga. Võib-olla selleks, et ta meestele järgi ei läheks. Z.N võttis kaasa ka skalpelli ning kaasa võeti ka telekapult. - Äratundmiseks esitamise protokolliga 12.02.
15. a., millest nähtuvalt tundis A.S.Z.N ära isiku, kes 10.02.
16. a. tungis Tartus X 25 eramusse, kus lõi teda ning röövis temale kuuluva televiisori (tl 32-33). - Kiirabikaartiga 11.02.
17. a. selle kohta, et A.S. on löödud skalpelliga paremale reide, torkehaav (tl 31). - Sündmuskoha vaatlusprotokolliga 11.02.
18. a. Tartus X 25 eramajas teostatud vaatluse kohta (tl 19-24). - E.U kohtus antud ütlustega selles, et ta kuulis, et Avo Talv ja R.P olid käinud X 25 majas, kuid ta ei mäleta kes seda ütles. Eeluurimisel 15.03.
19. a. on süüdistatav tunnistanud, et Z.N-iga koos viina võttes rääkis viimane talle, et oli koos Avo Talve ja Kunnariga käinud Tartus X 25 eramus ning varastanud sealt mobiiltelefoni ja televiisori (tl 76). Peale avaldamist tunnistas süüdistatav antud ütlused õigeteks ning tunnistas, et on näinud Z.N mobiiltelefoni 3310 №kia, kuigi ta ei tea, kust mees selle sai. - KrMS § 291 p 1 alusel Avo Talve avaldatud ütlustega 21.02.
20. a., et ta tarbis koos R.P ja A.R. alkoholi, kui nende juurde tuli Tartus X 10-8 elanud Andrei, kes ütles, et vaja oleks televiisor ära tuua. Kuna tema ja Kunnar olid väga purjus, siis nad ei tundnud huvi, et kuhu või millise teleri järgi nad lähevad. Nad läksid läbi surnuaia mingi maja juurde. Kunnar koputas Andrei ütlemisel maja aknale. Üks mees avas ukse ning Andrei läks kohe majja. Tema ja Kunnar järgnesid. Toas istusid vooditel kaks meest. Andrei lõi ühte neist kaasas olnud metallist toruga. Peale löömist võttis Andrei toas kapilt televiisori, andis tema kätte ja ütles, et ta viiks selle Tartus X korterisse. Ta läks ja viiski teleka sinna, kuhu kästud. Tartus X korteris magas seal korteris elav Andrei. Niipalju kui ta mäletab, siis tema majas kelleltki suitsu ei küsinud, aga ta ei saa seda kindlalt väida, kuna oli väga purjus ja kõike ei mäleta (tl 51-53). 15 Kohus on seisukohal, et eeltoodud tõendid kogumis näitavad, et A.P. majja tungisid 10.02.
21. a. Z.N, Avo Talv ja R.P. Tõendamist on leidnud Z.N-i poolt kannatanute kallal vägivalla kasutamine, s.o A.P. metallist toruga vastu pead ja külge löömine ning sama metallist toruga A.S. peksmine ja talle skalpelliga jalga löömine. Tõendid kinnitavad ka R.P poolt kannatanutelt suitsu nõudmist. Samuti tõendab eelkirjeldatu, et A.P. elukohast viidi ära telekas koos puldiga ning A.S. käekell js et Z.N nõudis ka raha ning pangakaarte. Z.N ei ole oma süüd sellest episoodis tunnistanud. Tema kohtus antud ütluste kohaselt käis ta küll A.P. pool, kuid tegi seda, kuna Avo Talv ütles talle, et X 25 on teler ja kutsus seda ära tooma. Ta ei öelnud, et on sealt teleri juba ära toonud, vaid läks koos Avo Talve ja Kunnariga uuesti sinna. Avo Talv koputas aknale. Ukse avas majaperemees. Peremehel oli ka külaline. Nad sisenesid majja. R.P jäi seisma selle toa uksele, kus olid kannatanud. Tema seisis R.P vastas. Avo Talv võttis samast toast teleri ja läks ära. R.P oli tugevas joobes ning ei oleks midagi võtta suutnud. Ka ei küsinud R.P tema mäletamist mööda kannatanutelt midagi. Ta ise ei võtnud majast ühtegi asja. Ta küsis vaid suitsu, kuid sai vastuse, et seda ei ole. Ka tema läks minema, kuid R.P jäi veel sinna. Ta ei ole kannatanutele vigastusi tekitanud ja ta ei näinud, et keegi oleks kannatanuid löönud. Kohus leiab, et süüdistatava sellised ütlused on paljasõnalised ning antud enda süüst vabastamiseks. Tema ütlused on ümber lükatud kannatanute ütlustega, Avo Talve avaldatud ütlustega ning eelkirjeldatud dokumentaalsete tõenditega. Z.N-i ütlustest nähtuvalt on ta väitnud, et teleka võtmise soov oli Avo Talvel ja viimane selle ka võttis. Seega on süüdistatav hakanud ütlusi andma surnud mehe vastu, kes seda verisooni enam ümber lükata ei saa. R.P kohtuistungil antud ütlustes ei mäletanud, mida ta tegi 10.02.
22. a. Ta teab, et kl 23.00-24.00 ajal viidi ta Maarjamõisa haiglasse, kus ta oli 4 nädalat koomas. Enne haiglasse viimist võttis ta koos Avo Talve ja A.R. viimase pool Tartus X 10 alkoholi. Millist alkoholi ja kui palju, ta ei mäleta. Eeluurimisel 08.03.
23. a. on ta tunnistanud, et nad jõid süütevedelikku (tl 58). Kohtuistungil eitas süüdistatav süütevedeliku joomist. Ta mäletab, et hakkas tõmblema ja ta viidi kiirabiga haiglasse. Ta ei tea mis oli kokkukukkumise põhjuseks. Oma eelnevat elu ta mäletab, aga seda lõiku mitte. Süüdistatava ütlusi tema haiglasse toimetamise kohta kinnitavad toimikus leiduvad järgmised tõendid:
24. SA TÜ Kliinikumi teatis 07.03.2007, et R.P viibis haiglas ravil 11.02.
25. a. – 12.02.
26. a. diagnoosidega võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga, krampideta, täpsustamata kopsupõletik, alkoholisõltuvus, käesolevalt kaine (tl 93);
27. SA TÜ Kliinikumi teatis 19.04.
28. a. - R.P viibis SA TÜK Kopsukliiniku pulmonoloogia osakonnas 12.02.-14.02.
29. a. ja 02.03.07-06.03.
30. a. ja pulmonoloogilise intensiivravi osakonnas 14.02.07-02.03.
31. Haiglas viibimise põhjuseks äge kopsupõletik ja hingamispuudulikkus (tl 94) ja
32. SA TÜ Kliinikumi kopsukliiniku väljavõte haigusloost R.P kohta (tl 95-96). 16 Prokuröri taotlusel nõudis kohus Tartu Kiirabist välja täpsustavad andmed R.P haiglasse toimetamise aja kohta. Kohtule väljastatud kiirabikaardist nähtuvalt sai kiirabi väljakutse 11.02.
33. a. kl 19:51 ja kiirabi jõudis R.P-le abi andma kl 19:
34. Patsiendi sõnaline kontakt oli orienteeritud, ta täitis käsklusi ning südame rütm, hingamine ja pupillid olid normaalsed. Tema teadvus oli aga desorienteeritud. Ta hospitaliseeriti TÜ Kliinikumi Psühhiaatriakliinikusse (tl 268). Kohus on seisukohal, et kuivõrd R.P-le kutsuti kiirabi alles 11.02.
35. a. kl kaheksa ajal õhtul, s.o umbes 20 tundi peale A.P. majas toimunud kuritegu, ei ole tema haiglasse viimist näitavad dokumendid tõendiks, mis kinnitaksid, et ta ei ole kuritegu toime panna saanud. Tema viibimist A.P. majas 10.02.
36. a. õhtul tõendavad A.P. ja Z.N-i tunnistused ning R.P eeluurimisel antud ütlused. Z.N-ile on süüdistus esitatud

§ 200

lg 2 p 4, 7, 8, 9 järgi, s.o võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga ja isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise, grupis, relvana kasutatava muu esemega ja sissetungimisega. R.P-le on esitatud süüdistus

§ 200

lg 2 p 7, 8, 9, s.o samas tegevuses isikute grupis, relvana kasutatava muu esemega ja sissetungimisega. Kriminaalasjas hinnatud ja eespool kirjeldatud tõendid näitavad, et vahetuks vägivalla kasutajaks oli Z.N ning tema oli ka isikuks, kelle ütlemisel võeti toast ära telekas koos puldiga ning kes võttis A.S. ära käekella ning nõudis raha ja pangakaarte. R.P tegevus majas piirdus kannatanutelt suitsu nõudmisega. Ka Avo Talv ei olnud vägivalla kasutajaks ega esemete äravõtjaks. Kohtuistungil on tekkinud vaidlus selles, kas R.P saab tema teopanuse tõttu vaadata kuriteo kaastäideviijana.

§ 21

lg 2 kohaselt, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad). Nõutav ei ole, et täideviijana käsitletav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse koosseisu. Objektiivses mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. See tähendab, et igaüks (kaas)täideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist peab olema kõigist täideviijatest sõltuva ühtse teovalitsemisega, kus kõik isikud tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel. Käesolevas kriminaalasjas oli R.P Z.N-i poolt kannatanute kallal vägivalla tarvitamise ja asjade äravõtmise ajal samas toas, olles seega teokohal. Tema ja Avo Talve kohalolek süvendas kannatanutes hirmu ja lootusetust ning seega seisnes R.P kaastäideviimistegu tema kohalolekust tulenevas ähvarduses. Kaastäideviijad ei peagi alati kõik tegutsema võrdselt aktiivselt. Isiku teopanus võibki seisneda vaid kõrgendatud ohutunde loomises ning olukorra lootusetuse ja vastupanu 17 mõttetuse rõhutamises. Seega ei ole määrav mitte tegutsemine sündmuskohal, vaid teopanuse sisuline olulisus. Subjektiivses mõttes eeldab kõnealusest teovalitsemise teooriast lähtuvalt mõistetav kaastäideviimine ühist teootsust, mis sisaldub

§ 21lg 2 lause 1 mõistes „kooskõlastatult“.

Kooskõlastatus tähendab seda, et kaastäideviijad on kokku leppinud tegu ühiselt toime panna, s.t süütegu pannakse toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Kaastäideviijaid ühendab vastastikune teadmine teise olulisest osast ühise teo toimepanemisel. Kohtuistungil avaldatud Avo Talve ütlustest nähtub, et Z.N kutsus teda ja R.P A.P. majja just sealt teleka äratoomise eesmärgil. Seega läksid nad kolmekesi sinna ühise plaaniga teler ära võtta. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oligi süüdistatavate rollijaotus selline, et R.P ja Avo Talv pidid oma kohalolekuga suurendama kannatanute hirmu ning pärssima sellega nende vastupanu. Samuti viis Avo Talv Z.N-i käsul teleka viimase elukohta. Kohus lisab veel, et kokkulepe rollijaotuses ning objektiivsesse külge kuuluvates tegudes, ei pea röövimise korral olema eelnev, vaid seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus. Teovalitsemise teoorias lähtutakse arusaamast, et

§ 21

lg 2 esimese lause näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Seega ei ole nõutav, et täideviijana käsitletav isik paneks toime objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo. Küll on aga nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuse kulgemise enda kontrolli all hoidmine. Eelkirjeldatud asjaoludel leiab kohus, et Z.N ja R.P tegutsesid kuriteo toimepanemisel ühiselt ja kooskõlastatult ning on kuriteo kaastäideviijateks vaatamata sellele, et R.P ise kannatanute kallal vägivalda ei tarvitanud, raha ja pangakaarte ei nõudnud ning A.S. käelt käekella ära ei võtnud. Samas on tõendatud see, et R.P juuresolek suurendas kannatanutes hirmutunnet ning et R.P nõudis Z.N-i poolt kannatanute löömise ajal neilt suitsu. Sellises olukorras ei oma tähtsust asjaolu, kas suitsu küsimine toimus agressiivsel toonil või mitte, sest samal ajal tarvitas teine kuriteo sooritaja kannatanute kallal vägivalda ning seega tekitas iga ähvardamine kannatanutes hirmutunnet. R.P ise ei ole kuriteost midagi mäletanud. Samas on kohus tõendina avaldanud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 21, milles antud eksperdiarvamuse kohaselt ei põe R.P vaimuhaigust, tal ei ole vaimutegevuse ajutist riket, ta ei ole nõrgamõistuslik. Tal esineb alkoholisõltuvus. R.P oli talle inkrimineeritava teo sooritamise ajal tavalises joobes, mistõttu ta tuleb lugeda süüdivaks. Praegusel ajal R.P ei esine muid psüühikahäireid peale väljendunud alkoholisõltuvuse. R.P on oma psüühilise seisundi poolest võimeline esinema kohtus ja kandma süüdimõistmise korral karistust. R.P oma vaimse seisundi tõttu ei ole ohtlik endale ja ühiskonnale ning ta ei vaja psühhiaatrilist sundravi (tl 102-103). Seega oli 18 R.P võimeline aru saama toimuvast ning oli eelkirjeldatud põhjustel ka kuriteo kaastäideviija. Kuriteo panid süüdistatavad koos Avo Talvega toime sissetungimisega ning relvana kasutatava muu esemega. A.S. on kohtuistungil väitnud, et ta läks ust küll lahti tegema, kuid ei saanud seda veel korralikult avadagi, kui uks väljastpoolt jõuga lahti tõmmati ning kolm meest ilma loata majja tungisid. Ta on kinnitanud, et kuna A.P. oli rääkinud talle kümne päeva eest toime pandud röövimisest ning ukse taga seisnud mehed olid talle võõrad, ei oleks ta neid vabatahtlikult majja lasknud. Seega tungisid süüdistatavad A.P. majja sisse omavoliliselt. Mõlema kannatanu ütlustest ning Avo Talve avaldatud ütlustest nähtub, et kuriteo toimepanemisel peksis Z.N A.P. ja A.S. raudtoruga ning lõi A.S. skalpelliga. Kannatanute kriminaalasjas antud ütlused on kogu sündmust kirjeldavalt olnud loogilised ja ühetaolised ning nende väiteid raudtoru osas on kinnitanud ka Avo Talv. Seega on kohtuistungil tõendamist leidnud, et süüdistatavad panid röövimise toime relvana kasutatava muu esemega. Kuivõrd Z.N on käesolevas kriminaalasjas toime pannud veel ühe röövimise episoodi, s.o 01.02.2007. a. sooritatud kuriteo, on temale süüdistus esitatud õigesti ka

§ 200lg 2 p 4 järgi.

Kohus, hinnates siinkohal kõiki kriminaalasjas olemasolevaid tõendeid nende kogumis, leiab, et Z.N ja R.P tuleb neile esitatud süüdistuses süüdi tunnistada. A.S. on esitanud tsiviilhagi summas 2100 krooni, mille moodustavad telekas koos puldiga koguväärtusega 2000 krooni ja kell väärtusega 100 krooni. Telekamargiks võis olla Vido, nagu ta on öelnud eeluurimisel 13.02.2007. a (tl 30). A.P. on soovinud tsiviilhagi esitada lõhutud aknaklaasi eest ja seda 50 krooni suuruses summas. Kohus leiab, et tsiviilhagid on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kannatanute poolt nõutavad summad tuleb välja mõista Z.N-ilt ja R.P-lt solidaarselt. Karistuste põhjendus Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. E.U on käesolevas kriminaalasjas toime pannud kaks teise astme kuritegu ja ühe esimese astme kuriteo. Kuriteod on sooritatud katseajal. Teod pani ta toime isikute grupis, mida kohus

§ 120puudutavalt hindab karistust raskendavaks 19 asjaoluks.

Karistust kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Hinnates tema käitumist kuriteojärgselt, selgub, et ta ei ole oma tegusid kahetsenud. E.U on varem kriminaalkorras karistatud seitsmel korral (tl 112-115, 117, 118-119, 120-121

1. 22.02.
2. a. Ida-Viru Maakohtu otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 3 alusel vabadusekaotusega 1 aasta tingimisi katseajaga 2 aastat;
3. 30.01.
4. a. Kohtla-Järve Linnakohtu otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 alusel rahatrahviga 1100 kr;
5. 23.03.
6. a. Kohtla-Järve Linnakohtu otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2 alusel vabadusekaotusega 4 kuud tingimisi katseajaga 2 aastat; karistus pöörati täitmisele Tartu Maakohtu 12.09.
7. a. määrusega;
8. 12.09.
9. a. Tartu Maakohtu otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2 alusel vabadusekaotusega 4 kuud;
10. 29.06.
11. a. Tartu Maakohtu otsusega

§ 202lg 1 alusel rahalise karistusega 150 päevamäära, s.o 7500 kr; 6.

02.05.2005. a. Tartu Maakohtu otsusega

§ 202lg 1 alusel rahalise karistusega 100 päevamäära, s.o 5000 kr; 7.

30.01.2006. a. Tartu Maakohtu otsusega

§ 424

alusel 4 kuu pikkuse vangistusega tingimisi 2 aasta pikkuse katseajaga ühes sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 aastaks; Seega on E.U kriminaalkorras korduvalt karistatud isik. Mõistetud karistused talle seni positiivset mõju avaldanud ei ole, vaid ta on alati hakanud toime panema uusi kuritegusid. Ka väärteokorras on teda karistatud korduvalt (tl 111). Eeltoodud asjaolusid kogumis arvesse võttes, on kohus seisukohal, et süüdistatavat tuleb karistada kõigi kuritegude eest reaalse vangistusega. Ta ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud ega asunud paranemise teele. Toimepandud kuritegusid ta ei kahetse. Z.N on käesolevas kriminaalasjas toime pannud kaks teise astme kuritegu ja ühe esimese astme kuriteo. Karistust kergendavaid asjaolusid kohus tema käitumises ei tuvastanud. Karistust raskendava asjaoluna käsitleb kohus

§ 120järgi karistuse mõistmisel kuriteo sooritamist isikute grupis.

Kriminaalkorras on teda varem karistatud ühel korral 27.09.2006. a. Tartu Maakohtu poolt

§ 199

lg 2 p 4 alusel vangistusega 6 kuud tingimisi katseajaga 1 aasta 6 kuud (tl 106-108, 109-110). Tartu Maakohtu 28.02.

1. a. määrusega pöörati karistus täitmisele (tl 90-92). Seega ei olnud Z.N motiveeritud oma karistust kandma vabaduses. Ta jättis korduvalt täitmata registreerimiskohustuse ning ei teavitanud kriminaalhooldusametnikku oma elu- ja töökoha muutmisest. Väärteokorras on Z.N-i karistatud kaheksal korral (tl 105, 106-108). Eeltoodud asjaoludel, ning arvestades ka seda, et käesolevad kuriteod pani süüdistatav toime katseajal, peab kohus vajalikuks karistada Z.N-i reaalse vangistusega. 20 R.P on käesolevas kriminaalasjas toime pannud ühe esimese astme kuriteo. Tema käitumises karistust kergendavaid ega koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Varasemalt on R.P kriminaalkorras karistatud ühel korral 04.06.
2. a. Tartu Maakohtu poolt KrK § 113 alusel arestiga 1 kuu (tl 123, 124-126). Väärteokorras on teda karistatud 5 korral (tl 122). R.P on käesolevas asjas toime pannud

§ 200

lg 2 p 7, 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mille eest seadus näeb karistusena ette vaid vangistuse kohaldamise. E.U ja Z.N panid grupis toime neile

§ 120järgi inkrimineeritava kuriteo.

Nimetatud paragrahv näeb karistuseks ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Kohus on seisukohal, et kuivõrd E.U teopanus oli siin suurem ning tema oli ka isikuks, kes kannatanu suunas hantli viskas, on põhjendatud mõista temale selle teo eest rangem karistus kui Z.N-ile . E.U tuleb karistada sanktsiooni ülemise kolmandiku lähedase vangistusega ning Z.N-i sanktsiooni keskmises määras. Ka sissetungimise A.P. majja, s.o

§ 266

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, panid E.U ja Z.N toime koos.

§ 266

lg 2 p 3 sätestab karistuseks rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kohus, arvestades nende majja sisenemise viisi ning asjaolu, et nad viibisid seal lühiajaliselt ning ei pannud sellel ajal toime mingeid teisi rikkumisi, leiab, et süüdistatavatele tuleb kuriteo eest mõista alammäära lähedane vangistus.

§ 200lg 2 näeb karistusena ette kolme- kuni viieteistkümne aasta pikkuse vangistuse.

Kohus on seisukohal, et süüdistatavatele tuleb mõista karistus sanktsiooni alumises kolmandikus, kuid neile mõistetavad karistused peavad olema erinevad. E.U ja R.P on toime pannud ühe röövimise episoodi. Kumbki neist ei olnud vägivalla vahetuks kasutajaks ning nende teopanus oli võrreldes Z.N-iga väiksem. Z.N pani toime kaks röövimise episoodi, mille vahele jäi suhteliselt lühike ajavahemik ning tema oli ka kannatanute suhtes toimepandud vägivalla vahetuks kasutajaks ning esemete nõudjaks. Seega peab Z.N-ile selle paragrahvi järgi mõistetav karistus olema tema kaassüüdistatavate omast raskem. Z.N ei ole oma süüd tunnistanud ega kannatanute peksmist ja skalpelliga löömist kahetsenud. Kohus leiab, et eripreventiivselt on võimalik R.P mõjutada, kohaldades tema suhtes karistust tingimisi, s.o vabastada süüdistatav talle mõistetud põhikaristusest tingimisi katseajaga ilma käitumiskontrollita. Seejuures arvestab kohus tema teopanust ja asjaolu, et R.P on varem kriminaalkorras karistatud ühel korral ja seda mitu aastat tagasi. Seega avaldas mõistetud lühiajaline arestikaristus temale positiivset mõju. Menetluskulud 21 E.U-lt , Z.N-ilt ja R.P-lt tuleb välja mõista riigituludesse järgmised menetluskulud: sundraha, mis esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral on 2,5 palga alammäära, s.o 10 875 kr; kaitsjatasud; kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu. R.P-lt tuleb välja mõista ka kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi kulu. Asitõendid Kriminaalasjas on asitõenditeks mobiiltelefon NOKIA 3310, SIM-kaart, mobiiltelefoni akulaadija ja taskulamp, mis on tagastatud omanik A.P. Kohtunik Rahvakohtunikud 22