← Eesti

4-10-4224/7

4-10-4224 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. märts 2011.a Pärnu Väärteoasja number 4-10-4224 Kohtunik Teet Olvik Kohtuistungi sekretär Anneli Kaljula

) § 262 järgi. 03.11.2010.a üldmenetluse otsusega nr 2670,10,003779 on määratud kohtuvälise menetleja poolt H.G-le eelpool nimetatud väärteo toimepanemise eest

§ 262alusel karistuseks rahatrahv 10 trahviühiku ulatuses, so 600 krooni.

Kaebuse sisu 19.11.2010.a esitas H.G` kaitsja A. Talu Pärnu Maakohtule kaebuse väärteoasjas H.G` suhtes tehtud otsusele taotlusega tema suhtes koostatud otsuse tühistamiseks täies ulatuses. Kaebuse esitaja ei nõustu temale menetleja poolt määratud karistusega ning leiab, et kohtuväline menetleja ei ole väärteoasjas selgitanud välja väärteoasja aluseks olevaid kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid ning sellest tulenevalt kohtuvälise menetleja poolt väärteoasjas tehtud otsus ei ole seaduslik ja väärteoasjas määratud karistus on alusetu, kuna väärtegu pole toimunud. Kaebaja on seisukohal, et kohtueelne uurimine on läbi viidud ebaobjektiivselt, ühekülgselt ja puudulikult, sest kuidas selgitada kohtuvälise menetleja otsust isiku karistamiseks väärteo toimepanemise eest olukorras, kus

§ 262

kvalifitseeritud avaliku korra muu rikkumise kohta puuduvad väärteo materjalide hulgas tõendid. Kaebuse esitaja vastulause osas asus menetleja seisukohale, et kuna tegemist on väärteoga, piisab subjektiivsest koosseisust kõigi objektiivsete koosseisuasjaolude suhtes ettevaatamatusest olenemata sellest, kas objektiivne koosseis on tegelikult täidetud ehk siis piisab sellest, et üks naaber kaebab, kuidas teda häirib muusika ja naaber, kes muusikat kuulab, ei välista täies ulatuses asjaolu, et muusika võib häirida (nagu ka vastulauses on märgitud, ei sobi võib-olla muusika stiil, mida kuulatakse) on tegemist koheselt väärteo korras karistatava avaliku korra rikkumisega. Samuti on vastulausega esitatud lisad täies ulatuses jäetud tähelepanuta, märkides, et „vastulauses esitatud lisad, mis puudutavad H. H. ja H.G vahel ning Politseiameti seletuste koopiad jäetakse arvestamata, kuna ei puuduta 26.03.2010 toime pandud avaliku korra rikkumist”. Antud menetleja seisukoht on arusaamatu. Kaebaja soovis juhtida tähelepanu asjaolule, et isegi kui menetlejale tundus, et menetlusaluse isiku juures on kõva muusika, ei tähenda see veel, et muusika kostus naabrite juurde üle lubatud normide. Sest kuidas selgitada olukorda, kus isik, keda väidetavalt muusika segab, ei võta vastu pakkumist olukorra parendamiseks. Siinkohal juhib menetlusalune isik kohtu tähelepanu asjaolule, et kirjavahetust H. H` ja H.G` vahel, erinevalt menetleja väitest, pole toimunud ja selliseid materjale ei ole menetlusalune isik esitanud. H.G esitas enda saadetud ettepaneku H. H`le ning tõendid selle kohta, et H. H ettepaneku kätte sai, kuid kuna vastust kirjale menetlusalune isik pole saanud, ei saanud ta seda esitada ning ei saanud toimuda ka kirjavahetust ka isiku vahel. Sotsiaalministri 04.03.2002.a nr 402 määruse „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid” kohaselt müra normtase eluruumides päevasel ajal on 40

(35)dB. Määruse § 8 kohaselt inimtegevusest põhjustatud müra ehitistes loetakse vastuvõetavaks, kui ehitis vastab projekteerimisnormide eelnõu EPN 16.1 «Ehitiste heliisolatsiooninõuded. Kaitse müra eest»
(1999)nõuetele. Heliisolatsiooninõuded on esitatud tingimusel, et helirõhutase LpAmax müraallikaga ruumis ei ületa 80 dB. 2
(8)4-10-4224 Ehitusseaduse § 3 lg 6 kohaselt ehitises võib olla selle kasutajate poolt tajutav müra tasemel, mis ei ohusta inimese elu ega tervist ning võimaldab rahuldavates tingimustes elada või töötada. Projekteerimisnormi eelnõus EPN 16.1, samuti standardis EVS 842:2003, on nõutav heliisolatsioon korterite vahel R'w 55 dB ja L'nw 53 dB. Kuna menetlusalune isik on oma põrandad ehitanud mitmekihilise (parkett – poroloon - kaks kihti 1,5cm tuuletõkke plaati - 2,5cm püssiplaat - 3cm laud saepuru), et kaitsta külma eest ja summutada võimalikult palju igasugust müra (omal ajal kaebas üks naaber laste jooksmise peale), ei ole tõenäoline, et H. H` eluruumides H.G` poolt kuulatav muusika oleks häiriv. Kaebaja esitab koos kaebusega kohtule helisalvestise (lisa 2), milliselt on kuulda, et politseiametnike juuresolekul menetlusaluse isik näitas enda mõõteseadet, milliselt nähtus, et müratase (televiisorist tuleva kontserdi kuulamine) ei ületanud 70 dB. Seega arvestades sätestatud nõudeid ei saanud menetlusaluse isiku toast väljuv müra olla suurem kui 15-17dB. Juba lihtne arvutusloogika näitab, et tegemist ei saanud olla naabri tervist ohustava müraga. Siinkohal menetlusalune isik rõhutab, et naabri juures väidetavalt kostuva heli tugevuse kohta ei ole menetlustoimikus ühtegi tõendit. Kaebuse esitaja ei nõustu, et

§ 262

sätestatud normi võib rakendada tuginedes isikute subjektiivsele arusaamisele heli tugevusest ning individuaalsest helide vastuvõtu võimest (füsioloogiline eripära). Kaebaja esitab helisalvestise juurde (lisaks protokollitud tekstile, milline hõlbustab helisalvestise kuulamist) ka majaplaani ja menetlusaluse isiku korteri plaani. Majaplaanilt on näha, et menetlusaluse isiku korteri välisuks asub esimesel korrusel, kus algab ka helisalvestis. Korteriplaan on esitatud selleks, et menetluses oleks jälgitav müraallika (televiisori) asukoht. Televiisor asub köögiseina vastas (punasega märgitud) heliväljundiga elutoa poole. Vestlus menetlusaluse isiku, tema abikaasa ja politseinike vahel toimus köögis selle ukse kõrval, kus asub televiisor, seega läheduses. Menetlusalune isik rõhutab veel kord, et helisalvestiselt tulenev heli ei saanud olla selliseks müraallikaks, milline oleks ohustanud inimese elu või tervist või mitte võimaldanud rahuldavates tingimustest (müratasemega mitte üle 40dB toas) elada. Helisalvestistest nähtub, et tunnistaja H. H märgib, et „...jälle helistati poole viiest saadik kõmab). See ei ole esimene kord, kus tunnistaja H. H edastab menetlusaluse isiku ja tema pereliikmete kohta ebaõigeid andmeid. 26.03.2010.a kella 15:00 kuni 17:00 viibis menetlusalune isik koos abikaasaga Taastusravikeskus Estonia AS saunas (lisa 3 ja 4). Lisatud fotodelt nähtub (vt properties), et kella poole viie ajal viibisid isikud alles saunas, seega on tunnistaja järjekordselt edastanud politseile ebaõiget informatsiooni. Väärteoasjas 4-10-657, kus kohus menetluse lõpetas seoses asjaoluga, et politsei karistas isikut, kes ei saanud väidetavat väärtegu toime panna, tugines väärteo otsus samuti tunnistaja H. H` ütlustel. Käesoleval juhul jällegi usutakse tunnistaja ütlusi, samas tõsikindlaid tõendeid, et naabritele väidetavalt kostuv muusika on tervisele kahjulik ning rikub seega avalikku korda, ei ole. Kirjeldatud ebaobjektiivne käitumine politsei poolt on menetlusalusele isikule ääretult häiriv ning menetlusreeglite kohaselt ka taunitav. Arvestades eeltoodud asjaolusid leiab kaebaja, et temale koostatud otsusega määratud rahatrahv on alusetu, kuna väärtegu pole toimunud. V™S § 29 lg 1 p 1 kohaselt väärteomenetlus lõpetatakse, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna Pärnu konstaablijaoskonna piirkonnapolitseinik K. Kuimet oma 06.12.2010.a kirjalikus vastuses Pärnu Maakohtule palub jätta väärteoasjas vastu võetud otsus muutmata ja H.G` kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebusega ja seda järgnevatel põhjustel. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et

§ 262nõuete rikkumine on tõendatud väärteoasjas kogutud tunnistajate ütlustega.

Väärteomenetluse seadustik ei näe ette, et mingisuguseid faktilisi asjaolusid võib tõendada ainult kindlat liiki tõendi abil, vaid asjaolu tõendatuse üle otsustab kohtuväline menetleja, hinnates kõiki tõendeid kogumis. Riigikohus otsuses 3-1-1-41-06 on tõdenud: „Seoses kassatsiooni väitega, et menetluses ei ole kogutud kõiki võimalikke tõendeid ning kohus ei ole kõrvaldanud vastuolusid tunnistajate ütluste vahel, märgib kriminaalkolleegium järgmist. Kohtuvälise menetleja ametnikud ei ole teinud menetlustoiminguid (nt sündmuskoha ja asitõendi vaatlus), fikseerimaks, millised olid jääl olnud jäljed ja milline oli I. G. saapa muster. Samas ei näe menetlusseadustik ette, et 3

(8)4-10-4224 mingisuguseid faktilisi asjaolusid võiks tõendada ainult kindlat liiki tõendi abil, vaid asjaolu tõendatuse üle otsustab kohtuvälise menetleja ametnik või kohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis." Käesoleval juhul tugines kohtuväline menetleja tunnistajate ütlustele. Kohtuväline menetleja ei nõustu, et esitatud vastulause ja selle lisad on jäetud täies ulatuses tähelepanuta. Vastulauses esitatud lisad (H.G` kiri H. H`le 26.04.2010.a ning Politseiameti seletuste koopiad) on jäetud arvestamata, kuna ei ole seotud 26.03.2010.a toime pandud avaliku korra rikkumisega. Antud juhul esitas menetlusalune isik väärteomaterjali juurde kirja H. H`le ettepanekutega olukorda lahendada. Kuna antud hetkeks oli väärtegu toime pandud, siis ei ole kohane ka antud kirja väärteomaterjalide juurde lisamine. Samuti ei ole seotud antud väärteoasjaga 2001 aastal läbi viidud kriminaalmenetlus, mis kokkuvõttes jäeti alustamata. Esitatud helisalvestise osas märgib menetleja, et vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 1 on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Politseiametnike Kristi Vahi` ja Eili Mesipuu` ning Lääne Prefektuuris praktikal olnud tunnistaja Kelli Olde` ütlustest nähtub, et vali muusika kostus ka tänavale. Politseiametnikud hindavad muusika helitugevust subjektiivselt ning ei ole kohustatud helitugevust mõõtma. Küll aga viitab kohtuväline menetleja asjaolule, et H.G mõõtevahendiks kasutatav mobiiltelefon ei vasta Mõõteseadusele. Ainukeseks pädevaks helitaseme mõõtjaks ning kaebuse lahendajaks konkreetse müraallika poolt tekitatud müra kohta on Terviseamet. Kaebuses välja toodud viited Sotsiaalministri määrustele ei ole kohased, kuna kaebuses väljatoodud nõuded kehtivad projekteeritavatele objektidele ning ei reguleeri mitme pere elamu naabrite vahelisi omavahelisi avaliku korra vaidlusi. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Antud juhul ei ole menetlusalusele isikule süüks pandud inimese elu või tervise ohustamine, mille tõendamiseks oleks tõepoolest tarvis teostada mürataseme mõõtmine.

§ 262

objektiivse koosseisu moodustab avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumine. Avalikuks kohaks võib osutuda isiku elukoht, kui seal alguse saanud rahu rikkumine kasvab üle avaliku korra rikkumiseks kohalolevate majaelanike rahu häirimise teel. Tunnistaja K. Olde on märkinud oma tunnistuses, et: „Seejärel andis Kristi Vahi mulle paberi, et märgiksin sinna väljakutse teinud naisterahva andmed. Kristi Vahi ja Eili Mesipuu läksid korterisse number 2. Mina jäin alguses õue ja naisterahvas kutsus mind endaga kaasa tema korterisse. Uksest sisse astudes kostus koheselt toast väga suur tümp. Ma imestasin kuidas üldse nii valju muusika sees saab elada." Seega on naabri juurde kostuv heli tõendatud K. Olde` ütlustega. Menetlusaluse isiku sõnul on tunnistaja H. H edastanud politseile ebaõiget informatsiooni ning politsei usub tunnistaja ütlusi. Samas tõsikindlaid tõendeid, et naabritele väidetavalt kostuv muusika on tervisele kahjulik ning rikub seega avalikku korda, ei ole. Antud juhul väljakutsele ilmunud politseinikud ja praktikant kuulsid majast välja kostuvat muusikat ning viide sellele, et usutakse ainult väljakutse teinud isiku ütlusi on vale. Veelkord rõhub kohtuväline menetleja asjaolule, et menetlusalune isik mõisteti süüdi avaliku korra rikkumises, mitte teisele isikule tervisekahjustuse põhjustamises. Väärteomenetluse raames on kuulatud tunnistajatena üle peale H. H` ka teisi kohapeal viibinud isikuid, kes tunnistavad avaliku korra rikkumist. Menetlusalusele isikule on pandud süüks avaliku korra rikkumine 26.03.2010.a kella 19:05 ajal, mil H.G juba kodus viibis. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et antud väärteoasjas ei ole rikutud menetlusnorme ning on kogutud kõik võimalikud tõendid. Samuti ei ole kohtuvälises menetluses tuvastatud, et tunnistajad E. Mesipuu, K. Vahi, K. Olde, H. H ja E. H oleks antud väärteoasja raames andnud valeütlusi. Tuvastatud ei ole ka tunnistajate ütluste vahelisi vastuolusid. Juhindudes eeltoodust ning Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi) V™S § 132 p 1 palub kohtuväline menetleja jätta kohtuvälises menetluses koostatud otsus muutmata ja H.G` kaebus rahuldamata. Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kohtuistungil kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid esitatud kaebuse juurde ning palusid H.G` suhtes 4

(8)4-10-4224 koosatud väärteootsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist kaebaja teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Kaebuse esitaja jääb kaebuses toodud vastuväidete juurde. Menetleja poolt ei ole järgitud väärteomenetlusõigust, ei ole tuvastatud, mis allikaist on kuulatud antud muusikat. H.G viibis kodus ja kuulas normaalsel ajal muusikat. Kaebaja leiab, et naabritel tuleb üksteisega arvestada, sest vahel tahavad inimesed veidi lõõgastuda. Kaebaja ei usu, et selline müraallikas oli naabri korteris, et see oleks oluliselt häirinud. Kohtuistungil kohtuväline menetleja leidis, et kaebaja süü

§ 262

järgi kvalifitseeritavas väärteos on tõendatud, väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik ning palus jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Menetleja jääb eelnevalt esitatud kirjaliku seisukoha juurde. Avaliku korra rikkumine H.G` poolt on toime pandud. Menetleja on seisukohal, et kaebaja teos esinesid väärteo tunnused ning väärteomenetlus asjas on läbi viidud vastavalt V™S-s sätestatud nõuetele. Maakohtu seisukoht V™S § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel. V™S §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Kohus, vaadanud läbi kaebuse, asjas kogutud kirjalikud materjalid ning kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tunnistaja ütlused, leidis, et H.G` kaebus ei ole põhjendatud ning rahuldamisele ei kuulu. V™S § 31 lg 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid V™S 5. peatükis sätestatud erisusi arvestades. Kuna kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab eelöeldu muu hulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks ja see kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid (3-1-1-4-07). Väärteo toimepanemise tõendamisel on kohtuväline menetleja tuginenud väärteomenetluses ülekuulatud tunnistajate ütlustele. Vastavalt Riigikohtu lahendile 3-1-1-41-06 (p 7) ei näe väärteo menetlusseadustik ette, et mingisuguseid faktilisi asjaolusid võiks tõendada ainult kindlat liiki tõendi abil, vaid asjaolu tõendatuse üle otsustab kohtuvälise menetleja ametnik või kohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis. Hindamaks kohtuvälise menetleja lahendi õiguspärasust, tuleb kohtul hinnata nende tõendite usaldusväärsust ja olemust, millega kohtuväline menetleja luges väärteo toimepanemise H.G` poolt tõendatuks. Kaebajale, so H.G-le, on süüks pandud

§ 262

ettenähtud nõuete, s.o avaliku korra rikkumine sellega, et ta korteri omanikuna valjult muusikat kuulates ei taganud kaasmajaelanike rahu, samuti keeldus muusikat kinni keeramast.

§ 262

objektiivse koosseisu moodustab avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumine, kusjuures avalikuks kohaks võib osutuda ka isiku elukoht, kui seal alguse saanud rahu rikkumine kasvab üle avaliku korra rikkumiseks teiste majaelanike rahu häirimise teel. Seega tuleb kohtul antud juhul hinnata, kas H.G 26.03.2010.a oma korteris muusikat kuulates häiris teisi majaelanikke. Asja kohtulikul uurimisel kaebaja, tunnistaja Svetlana H.G ja teiste kohapeal viibinud tunnistajate ütlustel leidis tõendamist, et 26.03.2010 .a õhtusel ajal kella 19.00 paiku viibis kaebaja H.G oma kodus XXXXXX XXX ning vaatas koos abikaasa S. S`ga telerist vene muusikakanalit. Kuna kaebaja hinnangul ei olnud telerist tulnud heli tugev ja ei häirinud teisi samas majas viibinud isikuid, tuleb kohtul hinnata kas telerist tulnud heli oma tugevusega häiris teisi majas viibinud isikuid ning kas tema käitumisega oli täidetud

§ 262ettenähtud objektiivne koosseis.

-Tunnistaja H. H` ütluste kohaselt oli 26.03.2010.a maja ülemiselt korruselt kostnud muusika väga vali. Kuna tunnistaja ei suutnud muusikaga kaasnenud nn „tümpsu“, s.o tugevalt kostnud madalaid helitoone ja rütmi enam taluda, püüdis ta algul helistada H.G-le , kuid kuna H.G` telefon ei vastanud, helistas ta politseisse ning tegi väljakutse. Politsei saabumisel ning politseiametnikuga vestlemise ajal oli H.G` korterist kostnud muusika algul ilmselgelt väga tugev, kuid pärast seda, kui teised politseinikud H.G` korterisse läksid, keerati muusika juba tunduvalt vaiksemaks ning selle tugevus 5

(8)4-10-4224 enam ei häirinud. Kohtu hinnangul kinnitavad tunnistaja ütlused seda, et H.G` korterist kostev heli oli ilmselgelt tugev. Samas hindamaks seda, kas muusikaga kaasnenud helitugevus oli nii suur, et see häiris H. H` ning temaga koos elavate isikute rahu, tuleb hinnata lisaks H. H` ütlustele ka muid väärteomenetluses kogutud ja asja kohtulikul arutamisel kogutud tõendeid. -Asja kohtulikul arutamisel tunnistajana üle kuulatud tunnistaja Kelli Olde, kes praktikandina viibis koos politseipatrulliga 26.03.2010.a kella 19 paiku Väike-Posti 25b, ütluste kohaselt kostis majast välja nn tümps (valju muusikaga kaasnev kaugemale kostev rütm) ning oli kuuldav kohe, kui politseinikud väljusid teiselpool tänavat pargitud politseiautost. Samuti kostis nimetatud tümps s.o muusikast tulenev rütm selgelt majast välja välisukse juurde. Sisenenud majja ning hakanud väljakutse teinud H. H`ga vestlema, tuli K. Olde` ütluste kohaselt tõsta häält, kuna ülemiselt korruselt kostnud muusikamüra oli nii tugev. Tunnistaja hinnangul oli muusika kuulamisega kaasnenud müra nii tugev, et tal tekkis kahtlus selles, kuidas sellise müraga elamus üldse elada on võimalik. -Politseiametnike, sündmuskohal käinud tunnistajate Eili Mesipuu ja Kristi Vahi ütluste kohaselt kuulsid nad samuti kohe pärast politseiautost tänava teiselt poolt väljumist, umbes 15 kuni 20 m kauguselt majast kostvat valju muusikamüra (nn trummi ja bassi tümpsu). Samuti oli müra selgelt kuulda maja välisukse taha. Pärast majja sisenemist oli juba allkorrusel (muusika tuli ülemiselt korruselt) muusika nii tugev, et see takistas tavalisel häälel vestlemist. Kohtus üle kuulatud tunnistajate H. H`, K. Olde`, E. Mesipuu` ja K. Vahi` ütlustest nähtub, et muusika oli ilmselgelt vali, millele viitab sellega kaasnenud rütmi kostumine majast, suletud akende tagant välja, umbes 15-20 meetri kaugusele tänavale, majast välja välisukse taha, samuti all elava naabri H. H` eluruumidesse. Asjaolule, et müratase oli tõepoolest väga vali, viitab ka K. Olde` kahtlus, kuidas taolise müraga on samas majas üldse võimalik elada. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et H.G` eluruumist kostnud muusika ja sellega kaasnenud mürafoon oli väga tugev ning häiris samas majas viibinud teisi majaelanikke. Asjaolu, et vali muusika kostis H.G` korterist kinnitavad E. Mesipuu` ütlused selle kohta, et tegemist oli venekeelse muusikaga (H.G` ja S. H.G` ütlused selle kohta, et nad vaatasid vene muusikakanalit). Asja kohtulikul uurimisel üle kuulatud tunnistajad, H.G` perekonnaliikmed, tema pojad R. S ja T. S kinnitasid, et viibisid samal ajal kodus, kui S. H.G ja H.G kõrvaltoas telerist muusikakanalit vaatasid. Nende arvates telerist kostnud heli ei olnud tugev ja ei häirinud teisi majaelanikke. Kohtu hinnangul ei välista nimetatud tunnistajate ütlused H.G` poolt õiguserikkumise toimepanemist, kuna eelnimetatud tunnistajad viibisid teises toas ning vaatasid ka ise telerit, mistõttu nende tähelepanu oli suunatud mujale. Samuti, kuna inimeste mürataluvus ja suhtumine mürafooni, on erinevad, ei saa nende hinnangut oma pereliikmete muusikakuulamise viisi kohta pidada määravaks. Samas kinnitas ka R. S seda, et vanemad vestlesid politseitöötajatega kõvema häälega, sest teler mängis, milline asjaolu kinnitab ka seda, et telerist kostnud heli pidi olema tugev. -Tunnistaja S. S` ütluste kohaselt ei olnud telerist kostnud heli tugev ning võimaldas samal ajal vabalt suhelda. Kohtu hinnangul ei ole aga tunnistaja arvamus määrav, kuna tema ise muusikat kuulates ja selle tugevust valides ei saanudki selle tugevust seetõttu pidada liigseks. -Asja kohtulikul uurimisel kuulatud H.G` diktofoni salvestisest on kuulda nii taustana kostnud muusika kui ka H.G` ja S. S` vestlus ja vaidlus politseitöötajatega selle üle, kas muusika on liiga vali ning kas H.G on kohustatud selle vaiksemaks panema. Vestlusest nähtub, et politseitöötaja E. Mesipuu palub korduvalt muusikat vaiksemaks panemist, kuna selle tugevus häirib vestlust. H.G püüab samas muusika kuulamise tugevuse normaalset taset põhjendada enda poolt kasutatud mõõtevahendiga, mille näit näitavat normaalset taset, s.o 70 detsibelli. Kohtu hinnangul viitavad nii taustana kostuvad helid kui politseitöötaja nõudmised sellele, et muusika oli liiga vali ning häiris. Arvestada tuleb siinkohal ka seda, et vestlus politseitöötajate, H.G` ja S. S` vahel toimus mitte heliallika läheduses vaid kõrvalruumis (tunnistaja E. Mesipuu` ütluste kohaselt ei olnud võimalik tuppa siseneda, kuna toa ukse ees takistas sisenemist suur koer). Kuna aga ka kõrvalruumis oli vestlus müra tõttu häiritud, pidi toast kostnud heli olema tugev. -Helisalvestisest tulenevalt näitas H.G politseitöötajatele mõõteseadet ning püüdis sellega tõendada, et müra tugevus (väidetavalt 70 dB) ei ületa normaalset taset. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja poolt kasutatud, isiklikku mõõtevahendit lugeda tõenduslikuks mõõtevahendiks Mõõteseaduse mõttes, kuivõrd Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt saab mõõtetulemuste jälgitavust lugeda tõendatuks, kui mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kohus leidis, et H.G` poolt mürataseme mõõtmisel eeltoodud tingimusi täidetud ei ole. Samas ei ole aga ka 6
(8)4-10-4224 nõutav politseitöötajate poolt mürast tuleneva õiguserikkumise fikseerimisel selle mõõtmine nõuetekohase mõõtevahendiga, vaid seda, kas müra on intensiivne ja häirib teisi isikuid, saab kindlaks teha ka subjektiivselt sündmuskohal tajutu kaudu. -Kaebaja on viidanud kaebuses veel asjaolule, et väidetava väärteo toimepanemise aeg ei olnud öine aeg, mistõttu ei saanud muusika mängimine teiste isikute rahu rikkuda. Kohtu hinnangul ei ole antud asjaolu määrav.

§ 262

objektiivne koosseis ei näe ette tingimusi rahu rikkumise aja suhtes, millest järeldub, et rikkumise saab toime panna nii päevasel kui ka öisel ajal. Samas on loomulik, et teiste isikute rahu või ka avaliku korra vastu toimepandav rünne peab päevasel ajal olema intensiivsem, kui öisel ajal. Kohtu hinnangul oli antud juhul tegemist piisavalt intensiivse ründega teiste isikute rahu vastu, kuivõrd muusika tugevus, mille helitugevus ulatub majast välja tänavale 15-20 meetri kaugusele, on ilmselgelt häiriv. Kohus leidis, et kuigi karistusõiguslik sekkumine taolistel juhtudel peab lähtuma ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõtetest (Riigikohtu lahend 3-1-182-07), ei olnud antud juhul muud võimalust, kuna õiguserikkuja ei tunnistanud oma rikkumist ega ei vaigistanud tugevat heli ka politseitöötajate vastavate nõudmiste peale. Eeltoodust tulenevalt oli kohtu hinnangul kaebaja H.G` käitumisega täidetud

§ 262ettenähtud objektiivne koosseis.

Subjektiivsest küljest on H.G tegevus käsitletav tahtliku teona otsese tahtlusega

§ 16

lg 2 mõttes, kuna ta teostas teadlikult süüteokoosseisule vastavat asjaolu (kuulas valjult muusikat) ning tahtis seda. Põhjuslik seos kaebajapoolse teo ja tagajärje vahel väljendub selles, et temapoolse tegevusega, valjult mänginud muusika kuulamisega häiriti kohalolevate majaelanike rahu. Kuivõrd menetlusalune isik on

§ 262

sätestatud väärteo toime pannud, siis ei esine väärteoasjas V™S § 29 lg 1 p-s 1 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Ka pole tuvastatud muude V™S §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavate asjaolude ilmnemist. Kaebaja taotlus tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Samuti on kohus seisukohal, et arvestades rikkumise iseloomu ja ohtlikkust, ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele ka V™S §-s 30 sätestatud alustel. Karistuse määras väärteo eest selleks pädev kohtuväline menetleja. Ka leiab kohus, et väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust ning ei esine menetlusnormi rikkumisi, mis oleksid väärteolahendi tühistamise aluseks.

56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse kohaldamisel tuleb kohtuvälisel menetlejal arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesolevas väärteoasjas ei ole H.G` puhul tuvastatud ei karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. H.G` süü väärteo toimepanemisel seisnes tahtlikus teos, millega rikuti teiste majaelanike rahu. Kuna väärteo toimepanemise aeg ei olnud öine aeg ning sellega tekitatud moraalne kahju teistele majaelanikele ei olnud suur, siis ei ole ka H.G` käitumises esinenud süü suur. Samas, kuna ta ei soovinud rikkumist kõrvaldada ning püüdis oma käitumisviisi igati põhjendada, on talle ultima ratio korras õiguserikkumiste edasiseks vältimiseks rahatrahvi väikeses määras kohaldamine igati põhjendatud ning kohtul puudub alus selle muutmiseks. Kohtu hinnangul ei ole kohtuvälise menetleja poolt läbiviidud väärteomenetlusega kaasnenud V™S § 150 järgi ettenähtud väärteomenetluse olulisi rikkumisi. Kohtuväline menetleja on antud juhul välja selgitanud kõik asjakohased faktilised asjaolud. Asjaolu, et menetleja on jätnud tähelepanuta kaebaja esitatud vastulauses esitatud lisad, on põhjendatud, kuna need ei olnud seotud 26.03.2010.a toimunud avaliku korra rikkumisega. Samuti ei ole millegagi tõendatud ega põhjendatud kaebaja arvamus menetleja kallutatuse ning ebaobjektiivsuse kohta. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes VTMS § 132 p 1 leiab kohus, et Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna Pärnu konstaablijaoskonna piirkonnapolitseinik K. Kuimet`i poolt 03.11.2010.a väärteoasjas tehtud üldmenetluse otsus nr 2670,10,003779 ei kuulu tühistamisele ning H.G` kaebus ei kuulu rahuldamisele. V™S § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 kohaselt hüvitab süüdimõistva otsuse puhul 7

(8)4-10-4224 menetluskulud süüdimõistetu. Eeltoodust lähtuvalt tuleb menetluskulud, so valitud kaitsjale makstud tasu, jätta kaebuse esitaja kanda. V™S § 155 lg 1 p 1, lg 2, § 156 lg-te 1 ja 3 kohaselt on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada 30 päeva jooksul alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, kohtuotsuse peale kassatsioon Riigikohtule kohtuotsuse teinud maakohtu kaudu, teatades kassatsiooniõiguse kastutamisest kirjalikult maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Teet Olvik Kohtunik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.