1-05-315 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 21. aprill 2011 Kriminaalasja number 1-05-315 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Einar Vene, Maarika Kuusk Kohtuistungi

§ 1045lg 1 p 7; VÕSRS § 2 ning Ts

K § 448 lg 1 alusel mõisteti välja N.B-lt 1 258 685 krooni (maksuvõlg 851 026 krooni ja MKS § 115 lg 1,3 ja § 117 lg 1 alusel arvutatud intress 407 659 krooni) Eesti Vabariigi kasuks. N.B kaitsja taotlus õigusabikulude hüvitamiseks jäeti maakohtu poolt rahuldamata. Kannatanu Eesti Vabariik Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu palus maakohtul N.B-lt välja mõista tsiviilhagi summas 1 258 685 krooni (maksuvõlg 851 026 krooni, tulumaks 522 275 krooni, käibemaks 328 751 krooni ja intress maksuvõlalt 407 659 krooni). Maakohus asus seisukohale, et Maksu– ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu esitatud tsiviilhagi tuleb rahuldada. Maakohus leidis, et N.B põhjustas oma tegevusega riigile kahju 1 258 685 krooni, millest maksuvõlg on 851 026 krooni ning MKS § 115 lg 1,3 ja § 117 lg 1 alusel arvutatud intress on 407 659 krooni. Tuginedes Tartu Maakohtu 11.12.2006 jõustunud otsusele, luges maakohus tõendatuks, et N.B esitas ajavahemikul 30.08.2000 kuni 20.12.2002 Tartu Linna Maksuametile tahtlikult OÜ N.B Pesukaru käibedeklaratsioonides ning tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonides valeandmeid, mille eest teda karistati kriminaalkorras. N.B tegevuse tagajärjel jäi riigile laekumata tulumaksu 522 275 krooni ja käibemaksu 328 751 krooni. Lähtudes Riigikohtu otsusest 3-1-1-47-07 luges maakohus tuvastatuks, et äriühingu juhatuse liikme N.B tegevuse ja maksunõude tekkimise vahel on põhjuslik seos. Maakohus viitas Riigikohtu lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07 seisukohtadele ning leidis, et enne 01.07.2002 saab N.B poolt riigile tekitatud kahju välja nõuda TsK § 448 lg 1 alusel. Enne 01.07.2002 tekkinud tulumaksukohustus on 491 251 krooni ja käibemaksukohustus 271 532 krooni. Juuli 2002 tekkinud tulumaksukohustuse 31 024 krooni ja käibemaksukohustuse 57 219 krooni sissenõudmisel on materiaalõiguslikeks alusteks VÕS §

§ 1045lg 1 p 7. Maakohus viitas enne 01.07.2002 kehtinud Ts

K § 448 lg 1 tõlgenduspraktikale ning leidis, et kohtul tuleb hinnata, kas maksukohustuse tekkimise hetkel vastavalt käibemaksu puhul iga kuu

1. kuupäeval (perioodil 20.08.2000 kuni 20.12.2000) ja tulumaksu puhul iga kuu
2. kuupäeval (perioodil 10.08.2000 kuni 10.08.2002) oli OÜ N.B Pesukaru võimeline tasuma deklareerimisele kuuluvat käibe- ja tulumaksu ning milline oli OÜ N.B Pesukaru majanduslik olukord eelmärgitud perioodil. Lähtudes Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse selgitustest, märkis maakohus, et OÜ-l N.B Pesukaru olid ajavahemikul juuli 2000 kuni august 2002 olemas rahalised vahendid arveldusarvetel ning ka põhivara (masinad ja seadmed). Maakohtu hinnangul tõendavad OÜ N.B Pesukaru pangakontode väljavõtted osaühingu majandustegevust ja maksejõulisust. Võrdlusandmed näitavad, et maksukohustust oli võimalik täita ainuüksi pangakontodel oleva raha arvelt. Tsiviilhagis on tehtud võrdlus maksude tasumise tähtpäevadel osaühingul lasuva maksukohustuse ja pangakontodel oleva raha vahel. Lisaks leidis Tartu Maakohus 11.12.2006 otsuses, et tõendatud on asjaolu, mille kohaselt on N.B ajavahemikul juuli 2000 kuni juuli 2002 OÜ N.B Pesukaru №rdea panga arvelduskontolt välja võtnud sularaha kokku summas 1 842 350 krooni, millest osa kandis N.B küll Hansa- ja Ühispanga kontodele, kuid tõendamist leidis, et №rdea panga kontolt välja võetud 1 486 474 krooni kohta ei ole esitatud mingeid kuludokumente. Seega laekus №rdea Panka rahalisi vahendeid määral, mis oleks OÜ-l N.B Pesukaru võimaldanud maksukohustust täita. Eeltoodust järeldub, et juhul, kui Lõuna maksu- ja tollikeskus oleks maksunõudest teada saanud selle tekkimise ajal, siis oleks tal olnud võimalik, arvestades OÜ N.B Pesukaru majanduslikku olukorda nimetatud perioodil, sisse nõuda ajavahemikul juuli 2000 kuni juuli 2002 tekkinud maksuvõlg. Maakohus pidas vajalikuks järgnevalt välja selgitada, kas riigil oleks olnud võimalik maksuvõlga sisse nõuda ka pärast maksuvõlast teadasaamist, milleks tuleb teha kindlaks ajahetk, mil riik sai teada varjatud maksunõudest. Maakohus viitas MKS §-le 32 ning märkis, et maksuvõlg tekib 2 haldusakti väljaandmisega maksumenetluses, kuid samas võib maksuvõlg tekkida ka kriminaalasjas tuvastatud andmete alusel. Maakohus luges tõendatuks, et käibemaksu osas sai Lõuna maksu- ja tollikeskus maksunõudest teada tulumaksu osas 28.01.2008 Riigikohtu otsusega ja käibemaksu osas (periood juuli 2000 kuni juuli 2002) summas 271 532 krooni 17.03.2004, kui jõustus maksuotsus nr 4-05/
3. Ülejäänud käibemaksu osas (periood august – november 2002), so 57 219 krooni osas, mis tehti kindlaks kriminaalmenetluses uurija poolt taotletud maksuarvestuses 07.06.2004 nr 12-8/54191, maksuvõlg sissenõutavaks ei muutunudki, kuna OÜ N.B Pesukaru ei esitanud maksuhaldurile dokumente ja maksumenetlust ei olnud võimalik läbi viia. Seega leidis maakohus, et nõue muutus sissenõutavaks 08.02.2005, kui N.B kahtlustatavana üle kuulati. Maakohus leidis, et kuigi maksuvõlg käibemaksu osas summas 271 532 krooni muutus sissenõutavaks maksuotsuse jõustumisel 17.03.2004, oli märtsiks 2004 OÜ N.B Pesukaru oma tegevuse sisuliselt lõpetanud, mistõttu maksuvõlga sissenõutavas osas ei olnud maksuhalduril võimalik maksumaksjalt sisse nõuda, kuigi ta tegi viivitamatult vajalikud jõupingutused selleks. Peale maksuotsuse jõustumist tehti korraldus OÜ N.B Pesukaru konto arestimiseks ja raha ülekandmiseks AS-ile Eesti Ühispank, kuid raha ei laekunud. Alates maist 2004 enam osaühingu käivet ei deklareeritud ja alates 2004 teisest poolaastast oli osaühingu majandustegevus täielikult seiskunud ning ettevõte maksejõuetu. 10.05.2004 jätkas maksuhaldur maksumenetlust, püüdes välja selgitada asjaolud seoses №rdea pangast välja võetud rahaga. Lõuna maksu- ja tollikeskus tegi 10.04.2005 korralduse, et saada dokumente, kuid selle üle vaieldi Riigikohtuni. Maksuvõlg tulumaksu osas tehti lõplikult kindlaks kriminaalmenetluses Riigikohtu 28.01.2008 otsusega ning selleks ajaks oli OÜ N.B Pesukaru oma tegevuse täielikult lõpetanud. Juba enne likvideerimismenetlust puudusid varad, millest maksuvõlga rahuldada. Seega asus maakohus seisukohale, et ka likvideerimismenetluses nõude esitamine ei oleks toonud riigi nõudele rahuldust. Maakohtu hinnangul oli N.B ametiisikuna vastutav osaühingu juhtimise ja raamatupidamise korraldamise eest ning ta kasutas kõiki võimalusi, et takistada maksuvõla sissenõudmist OÜ-lt N.B Pesukaru ja selle viivituse ajal muuta äriühing varatuks. Juba alates 2004 aasta teisest kvartalist oli OÜ N.B Pesukaru tegelikult maksevõimetu, mistõttu muutus ka riigi maksunõue sellest ajast alates täielikult mittesissenõutavaks ning riigile tekitatud kahju suuruseks on 851 026 krooni (tulumaks 522 275 krooni ja käibemaks 328 751 krooni). Maakohus ei nõustunud N.B ja tema kaitsja väidetega selle kohta, et riik sai maksuvõlast teada varem. Ainuüksi asjaolust, et revisjoni alustati 28.08.2002 ja maksuotsus koostati 27.03.2003, ei anna maakohtu hinnangul alust järeldada OÜ N.B Pesukaru ebaseaduslikku tegevust, kuna revisjoni eesmärgiks on tuvastada maksuõigusrikkumine ja rikkumise ulatus. Alles jõustunud maksuotsuse ja kohtuotsusega kriminaalasjas sai teatavaks maksunõude tegelik olemasolu ja ulatus. Intressi osas märkis maakohus, et Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus sai maksunõudest käibemaksu osas teada osaliselt 17.03.2004 (271 352 krooni) ja osaliselt 08.02.2005 (57 219 krooni). Maakohus esitas ka intressinõude kujunemise ning leidis, et intressinõue käibemaksu osas on kokku 109 634 krooni. Tulumaksu osas leidis maakohus, et kannatanu sai varjatud maksunõudest teada küll 28.02.2008, kuid intressinõue summas 298 025 krooni on esitatud samuti kuni 08.02.
4. Maakohus märkis, et õigustatud on kogu maksuvõlalt intressi sissenõudmine alates 01.07.2002 (enne seda kuupäeva on laekumata maksusummalt arvestatud intressid tunnistatud Riigikohtu poolt põhiseadusega vastuolus olevaks) kuni maksunõudest teadasaamiseni käibemaksu osas ja kuni 08.02.2005 tulumaksu osas. N.B kaitsja taotles 03.09.2008 esitatud taotluses kriminaalasja käigus tekkinud õigusabikulude väljamõistmist summas 233 127,88 krooni riigilt, kuna N.B mõisteti Riigikohtu otsusega osaliselt õigeks, ning tsiviilhagi arutamisega kaasnenud õigusabikulude väljamõistmist. Maakohus jättis kaitsja eelnimetatud taotluse rahuldamata, kuna leidis, et taotlus on esitatud hilinenult ja KrMS-s ettenähtud menetluskorda järgimata. Maakohus märkis, et N.B otsus 3 tema süüdimõistmise kohta jõustus Riigikohtu 28.01.
5. otsusega ja asi saadeti maakohtule uueks arutamiseks vaid tsiviilhagisse puutuvas osas. Olukorras, mil taotlust ei esitatud kriminaalasja sisulise arutamise käigus, vaid peale osaliselt õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumist, ei teki riigil KrMS-ist tulenevat kohustust hüvitada õigeksmõistetule tema poolt kantud menetluskulud. Siinkohal viitas maakohus ka Riigikohtu lahenditele 3-1-1-70-08 ja 3-1-1-78-
6. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu N.B kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Ühtlasi taotleb kaitsja menetluskulude kindlaksmääramist ja menetluskulude väljamõistmist. Kaitsja hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusnorme. Maakohus ei ole arvestanud kaitsja seisukohtade ja tõenditega, mis on viinud maakohtu ebaõigetele järeldustele. Olulise rikkumisena märgib kaitsja veel tõendite hindamata jätmise või väära hindamise. Lisaks on maakohtu otsus tuvastatu ja järelduste osas vastuoluline ning ebaloogiline. Kaitsja toob välja asjaolu, et hageja muutis 02.10.2008 oma hagi, mis kaitsja hinnangul sisuliselt tähendab hagist loobumist. Kaitsja arvates ei saanud hageja 08.10.2008 istungil esitada uut hagi ega nõuet suurendada (eeldusel, et seda saab nõude suurendamisena käsitleda), mistõttu tulnuks maakohtul lähtuda tsiviilhagi lahendamisel hageja 02.10.2008 esitatud nõudest. Maakohus nimetatud seisukohale arvamust ei ole andnud, mistõttu rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamise nõuet. Lisaks leiab kaitsja, et maakohus ei ole lähtunud Riigikohtu lahendis 3-1-1-60-07 toodud seisukohtadest, milles on väljendatud üheselt, et „seega on võimalik esitada maksukuriteo toimepanija vastu nõue MKS § 41 lg 1 või § 168 alusel üksnes maksumenetluses vastutusotsuse tegemisega, mitte hagi esitamisega tsiviil- või kriminaalasjas.“ Samas nõustub kaitsja maakohtu selgitustega, mis suures osas toetuvad eelnimetatud Riigikohtu lahendil, kuid on seisukohal, et lõppjäreldustes on maakohus siiski ebaõigele järeldusele jõudnud. Kaitsja hinnangul on maakohus tuvastanud pealiskaudselt, vääralt ja tõendeid hindamata hageja asetamise olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Esmalt märgib kaitsja, et vara (masinad ja seadmed) osas ei ole esitatud kohtule ühtegi tõendit, mistõttu on maakohus lugenud tõendatuks paljasõnalise väite. Ühtlasi ei ole maakohus viidanud, milline vara ja millises väärtuses olemas oli. Teisalt, kui ka OÜ-l N.B Pesukaru oleks olnud vara ja see oleks võõrandatud maksuvõla katteks, on kaitsja hinnangul loogiline, et OÜ-l N.B Pesukaru ei oleks olnud võimalik oma põhitegevust jätkata ja omakorda raha arvelduskontole tekitada, millest maksuvõlga tasuda. Kaitsja juhib tähelepanu, et rahaliste vahendite osas on maakohus teinud põhimõttelise vea. Tegeliku olukorra taastamisel tulnuks maksu tasumiseks “kulunud” raha jooksvalt igakuiselt ka olemasolevast rahast maha lahutada, kuna N.B Pesukaru OÜ kontol ei olnud lõpuks rahalisi vahendeid. Kaitsja möönab, et esimestel kuudel võis olla võimalik maksukohustuse täitmine, kuid välistab selle kogu maksuvõla osas, kuna raha polnud sellises summas, et sellega ka maksuvõlga kustutada. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja, et OÜ N.B Pesukaru deklareeritud majandustegevus ei võimaldanud kasumit summas 1 842 350 krooni ega ka summas 1 486 474 krooni ning seda ei väida ka hageja. Deklareerimata käibest (№rdea kontole laekunud raha miinus 355 876 krooni, mis maksti Hansa- ja Ühispanga kontole) tehti väljamaksed N.B-le , st ühelgi juhul ei saanud jääda üle raha, mida maksta hagejale, kuna sellist raha lihtsalt ei tekkinud ja vastupidist väita oleks ilmselt ebaloogiline. Kaitsja hinnangul on maakohus teinud arvutusvea, tuvastades, et N.B võttis №rdea Panga kontolt kokku 1 842 350 krooni, millest osaliselt kandis Hansa- ja Ühispanga kontodele. Nimelt on 355 876 krooni nn “rahalise kattena” võetud arvesse №rdea ja teiste pankade 4 arvelduskontode näol. Kaitsja arvates on see väär, kuna tegemist on erinevatel kontodel olnud ühe ja sama rahasummaga. Kaitsja hinnangul on vastuoluline ja ebaloogiline maakohtu järeldus, mille kohaselt on №rdea Panga kontolt välja võetud 1 486 474 krooni osas leidnud tõendamist, et selle summa kohta ei ole esitatud mingeid kuludokumente, ning sellest tehtud järelduse, et sellega oleks OÜ-l N.B Pesukaru olnud võimalik maksukohustust täita. Tegemist on summadega, mille süüdistuse kohaselt omastas N.B . Maakohus on sisuliselt asunud seisukohale, et maksuvõlglasest äriühingu juhatuse liige või aktsionär peavad enda isiklikest vahenditest äriühingu võlgu tasuma. See ei ole ilmselgelt õige. Maakohus on jätnud hindamata tõendid äriühingu maksevõimelisuse kontrollimisel. Siinkohal märgib kaitsja, et äriühingu maksevõime mõõdupuuks ei ole mitte raha hulk, vaid äriühingu lühiajaliste kohustuste suhe lühiajalistesse aktivatesse (mille hulka kuulub ka raha). Kaitsja arvates pidanuks seaduse õigeks kohaldamiseks jätma tähelepanuta ka hageja poolt esitatud “analüüsi” järeldused OÜ N.B Pesukaru maksevõimelisuse kohta, kuna viidatud analüüs on olulise puudusega. Kuigi hageja on väidetavalt OÜ N.B Pesukaru 2000 aasta majandusaasta aruandele ja rahade liikumisele 2001-2002 tuginedes leidnud, et OÜ N.B Pesukaru oli maksevõimeline ka hiljem, on hageja jätnud “analüüsis” kajastamata OÜ N.B Pesukaru lühiajalise kohustuse maksuvõlgade osas (süüdistuses märgitud maksusumma, sellelt arvutatav intress ning intressilt tasumisele kuuluv tulumaks) ning kuluna (omamata tähendust, kas tegemist oli ettevõtlusega seotud või mitteseotud kuluga) №rdea kontolt välja võetud sularaha. Samuti ei ole analüüsis võetud arvesse tegevusega seotud kulutusi. Viidatud summade kajastamine muudab kaitsja hinnangul oluliselt lõppjäreldust OÜ N.B Pesukaru maksevõime osas. Ühtlasi juhib kaitsja tähelepanu, et hageja ei esitanud oma analüüsi toetavaid tõendeid, mistõttu on hageja käsitlus paljasõnaline. Maakohus on maksuvõla osas viidanud õigesti MKS §-le 32, kuid teinud eksliku järelduse viidatud sätte intressi puudutavas osas. Kaitsja rõhutab, et intressiarvestus algab mitte haldusakti (maksuotsuse) tegemisest, vaid maksu tasumisele järgnevast päevast ning seda toetab ka MKS §
7. Kaitsja viitab Riigikohtu 3-3-1-32-99 otsusele ning leiab, et selle valguses on oluline, millal sai maksuhaldur teada asjaolust, et N.B Pesukaru OÜ on jätnud maksud deklareerimata ja tasumata. Eelviidatud sätete ja Riigikohtu lahendi valguses ei ole oluline, et maksuotsus läbiks kohtuliku kontrolli, kuna haldusakt (revisjoniakt ja maksuotsus) jõustub selle adressaadile teatavaks tegemisest (HMS § 61 lg 1). Kuigi maakohus ei ole oma järelduse põhistamisel viidanud materiaalõiguse normile, mis muudab otsuse motiveerimatuks, näitab kaitsja arvates maakohtu järelduste ekslikkust ja vastuolulisust viide kriminaalasjas andmete tuvastamisele. N.B ülekuulamisel 08.02.2005 ei tuvastanud hageja midagi enamat, kui ta oli juba varem tuvastanud (teada saanud) ning kaitsja hinnangul oli hiljemalt 06.02.2003 hagejale kõik maksuvõlaga seotud asjaolud teada ja viidatud kuupäeva kandva revisjoniaktiga nr. 4-04/3STE tuvastatud. Kaitsja leiab, et hageja teadis igal juhul ka enne 10.10.2002, et OÜ N.B Pesukaru on varjanud käivet ja jätnud maksud tasumata, kuna 10.10.2002 toimunud revidentide ja kostja vahelise vestluse käigus revidendid sellele otseselt viitasid ning palusid esitada №rdea konto väljavõtted järgmiseks päevaks, mida kostja ka tegi. Kriminaal- ega kohtumenetluses ei saanud hageja maksuvõla kohta rohkem teada, kui 06.02.2003 revisjoniaktis tuvastas. Asjaolu, et kohus pidas osaliselt maksunõuet õigusvastaseks, ei muuda õiguspärasest maksunõudest teada saamise fakti olematuks. Siinkohal on kaitsja seisukohal, et maakohus ei ole arvestanud ning jätnud põhjendamata, miks ei tule arvestada Riigikohtu otsusest 3-1-1-60-07 tuleneva seisukohaga. Maakohtu seisukohad seoses maksuvõla sissenõudmisega on hageja tegevusetuse õigustamiseks otsitud. Üksnes ühele krediidiasutusele korralduse tegemine ja seda ka oluliselt väiksemas mahus kui olemasolev maksuvõlg, ei kinnita kaitsja arvates, et hageja oleks endast kõik teinud maksuvõla sissenõudmiseks. Samuti on paljasõnaline väide, et likvideerimismenetluses nõude esitamine ei oleks tulemust andnud. Kaitsja on seisukohal, et juba nõude kehtivuse seisukohast tulnuks nõue likvideerimismenetluses esitada. Nõude esitamata jätmisega minetas hageja õiguse ka kostjalt võla tasumist nõuda. Lisaks juhib kaitsja tähelepanu, et otsuses puudub igasugune analüüs ja tõendite hindamine perioodi osas 2005 kevad kuni hagi rahuldamiseni. 5 Kaitsja tsiteerib Riigikohtu praktikat, mille kohaselt tuleb kahju hüvitamise nõude lahendamisel arvestada ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil õigusliku aluseta üleantu tagastamist, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Kaitsja hinnangul oleks hagejal olnud võimalik oma õigusi kaitsta aktiivse osavõtu puhul OÜ N.B Pesukaru likvideerimismenetlusest või pankrotimenetluse algatamisel. Alusetu ja paljasõnaline on kaitsja arvates maakohtu järeldus, nagu kasutanuks kostja kõiki võimalusi, et takistada maksuvõla sissenõudmist. Asjaolu, et OÜ N.B Pesukaru vaidlustas maksuotsuse ja hilisemalt täiendava teabenõude, ei saa olla maksuvõla sissenõudmist takistavaks asjaoluks. Olukorras, kus hageja ei ole tundud huvi maksuvõla sissenõudmise vastu OÜ-lt N.B Pesukaru, vaid on oodanud, millisele seisukohale asub kohus kriminaalmenetluses, ei saa kostjale süüks panna. Oluline on kaitsja arvates siinkohal asjaolu, et kuni tänase päevani ei ole hageja astunud samme enda nõude maksmapanekuks OÜ N.B Pesukaru suhtes. Kuna seda ei ole tehtud, annab see ka kostjale ning OÜ-le N.B Pesukaru kinnituse sellest, et hagejal sellist kavatsust ei ole. Siinjuures pole oluline, millisel põhjusel on hageja jätnud seadusest (MKS § 14) tulenevad kohustused täitmata. Kaitsja viitab Riigikohtu lahenditele 3-1-1-60-07 ja 3-4-1-8-02 ning leiab viimatinimetatud lahendi valguses, et intressi selle sanktsiooni osas väljamõistmine kolmandalt isikult ei oleks põhimõtteliselt õige, kuna sisuliselt tähendab see ühe isiku suhtes määratud karistuse panemist teisele isikule. Siinkohal märgib kaitsja, et kohtumenetluses esitas ta ka andmed riigi rahaliste vahendite keskmise tasuvuse osas (Eesti Panga andmetel oli riigi kõrgeim finantstulu määr aastatel 2002 kuni 2005 3,07-2,32% aastas), kuid maakohus jättis õigusvastaselt sellele hinnangu andmata, rikkudes oluliselt menetlusnorme. Ühtlasi on kaitsja seisukohal, et intressisumma on ebaõige tulenevalt pärast 01.07.2002 deklareeritavate maksusummade kajastamisega hagis. Lisaks ei ole kostja tõendanud intressinõude esitamist OÜ N.B Pesukaru vastu. Kaitsja ei nõustu maakohtu otsusega ka õigusabikulude osas. Isegi kui pidada õigeks maakohtu seisukohta, et kostja karistust puudutavas osas on Riigikohtu 28.01.2008 otsusega kohtuotsus jõustunud, ei saa jätta tähelepanuta, et tsiviilhagi puudutavas osas menetlus jätkus esimeses astmes. Kaitsja hinnangul on ilmne, et nn vanadest kuludest (kaitsja poolt 03.09.2008 esitatud õigusabikulude taotlus) osa oli seotud hagiga. Ülejäänud kulud olid seotud asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus. Kuna hageja hagi vähenes menetluse käigus ca 4 miljonilt kroonilt 1,2 miljoni kroonini, st vähenemine on suurusjärgus 70%, siis tulnuks ka kohtukulude jaotus selles kindlaks määrata. Seda nii vana kui uue kohtukulu osas. Samas on kaitsja seisukohal, et asjaolu, et karistust puudutavas osas on otsus jõustunud, ei välista see jätkunud menetluse raames kohtukulude väljamõistmist terves ulatuses. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, kannatanu esindaja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, mida ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le
8. Kuna apellatsioonis on kaitsja taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks, analüüsib ringkonnakohus vastavalt KrMS §-le 341, 6 kas käesolevas kriminaalasjas esinevad alused kriminaalasja tagasisaatmiseks esimese astme kohtule uueks arutamiseks. KrMS § 341 lg 1–2 järgi tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus, kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 1 järgi või KrMS § 339 lg 2 järgi üksnes juhul, kui rikkumist ei ole võimalik kohtuistungil kõrvaldada. Seega tuleb kriminaalasja tagasi saatmise taotluse lahendamisel kontrollida ringkonnakohtul võimalike kriminaalmenetlusnormide olulisi rikkumisi. Riigikohtu 28.01.2008 lahendiga kriminaalasjas 3-1-1-47-07 saadeti kriminaalasi tsiviilhagi osas maakohtule uueks arutamiseks. Seetõttu arutatakse käesoleval juhul kriminaalasja üksnes tsiviilhagi osas. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Sellest lähtuvalt juhindub ringkonnakohus ka TsMS §-st 656 lg-st 2, mis sätestab menetlusõiguse normi rikkumise tagajärjena asja maakohtule uueks arutamiseks saatmise alused. Apellatsioonis ei ole kaitsja detailsemalt väidetavate menetlusnormide rikkumistega seonduvat avanud, mistõttu palus ringkonnakohus istungil kaitsjal eraldi selgitada, milliseid menetlusnormide rikkumisi ta silmas peab ja mis tingib vajaduse tagastada kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Sellekohaseid põhjendusi kaitsja vaidlustes ei esitanud.
9. Esmalt on kaitsja apellatsioonis leidnud, et maakohus ei saanud hagi lahendamisel lähtuda 02.10.2008 esitatud nõudest, kuna hageja oli hagist loobunud. Samas on kaitsja hinnangul maakohus rikkunud otsuse põhjendamiskohustust, jättes põhistamata, miks võeti kohtuotsuse tegemisel aluseks hageja muudetud nõuded. Ringkonnakohus kaitsja sellesisulise arvamusega ei nõustu ning seda alljärgnevatel põhjustel. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu ei ole tsiviilhagi arutamisel TsMS § 429 lg-s 1 nõutavat avaldust hagist loobumiseks esitanud, mistõttu ei pidanud maakohus selles osas ka menetlust lõpetama. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega ka selle kohta, et hagejal puudus võimalus 02.10.2008 ja 08.10.2008 uue hagi esitamiseks ja nõude suurendamiseks. Esmalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul kannatanu eelnimetatud kuupäevadel esitatud hagi selgituste näol tegemist uue hagi esitamisega N.B vastu, kuna pooled, hagi ese, alus, ja neid kinnitavad tõendid on samad ning selle osas ei ole jõustunud kohtuotsust. Vastasel juhul tulnuks maakohtul TsMS § 371 lg 1 p-st 4 tulenevalt keelduda esitatud uue hagi menetlemisest. Käesoleval juhul ei ole maakohus menetlusõigust aga rikkunud. Ringkonnakohus märgib, et hageja poolt 02.10.2008 ja 08.10.2008 täiendavate selgituste esitamine tsiviilhagi osas ning tsiviilhagi nõude täpsustamine, ei ole käsitletav ka hagi muutmisena TsMS § 376 lg 1 mõttes, mille kohaselt võib hageja pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Siinkohal peab ringkonnakohus oluliseks viidata TsMS § 376 lg 4 p-le 2, mille kohaselt ei peeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. 7 Nähtuvalt 15.04.2005 koostatud tsiviilhagist, koosnes hageja nõue käibemaksust juulist 2000 kuni novembrini 2002 summas 360 183 krooni, millele lisandus intress summas 215 505 krooni, ja tulumaksust juulist 2000 kuni novembrini 2002 summas 692 420 krooni, millele lisandus intress 419 606 krooni (10 kd, tl 89–90). 02.10.2008 esitatud hageja selgituses tulumaksu osas palub hageja N.B-lt välja mõista tulumaksu summas 522 275 krooni, millele lisandub intress summas 298 025 krooni (12 kd, tl 84–88), ning 08.10.2008 esitatud selgituses käibemaksu osas palub hageja välja mõista käibemaksu summas 438 385 krooni, millele lisandub intress summas 109 634 krooni (12 kd, tl 99–101). Seega on hageja täpsustatud tsiviilhagiga vähendanud nõuet N.B vastu, mistõttu puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks pidanuks maakohus tsiviilhagi läbi vaatama suuremas ulatuses, kui seda hageja tegelikult lõpuks taotlenud on. Ühtlasi peab ringkonnakohus vajalikuks viidata TsMS §-le 439, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida esitatud ei ole. Sellest tulenevalt on maakohus õigustatult tsiviilhagi lahendamisel võtnud aluseks 02.10.2008 ja 08.20.2008 esitatud täpsustavad nõuded ning ei ole väljunud hageja poolt esitatud nõuete piiridest, mistõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul maakohus rikkunud ka menetlusõigust.
10. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et maakohus on kohaldanud vääralt seadust, viidates Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07 ning leides, et juuli 2002 tekkinud tulumaksukohustuse 31 024 krooni ja käibemaksukohustuse 57 219 krooni on hagi rahuldamise materiaalõiguslikuks aluseks VÕS §

§ 1045lg 7.

Kaitsja rõhutab, et tulenevalt eelviidatud Riigikohtu lahendist on alates 01.07.2002 tasumata jäänud maksude suhtes võimalik maksukuriteo toimepanija vastu esitada nõue üksnes MKS § 41 lg 1 või § 168 alusel maksumenetluses vastutusotsustuse tegemisega. Ringkonnakohus kaitsja sellesisulise väitega ei nõustu ning leiab, et maakohtu otsus vastab TsMS § 436 lg-st 1 tulenevale nõudele ning on seaduslik, kuna maakohus on järginud TsMS § 438 lg 1, näidates ära õigusnormi, mida asjas kohaldada tuleb. Kaitsja poolt viidatud Riigikohtu seisukoht kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07 on asjakohane, kuid tähelepanuta ei saa jätta Riigikohtu hilisemat praktikat (lahend kriminaalasjas 3-1-1-63-09), kus on leitud, et alates 01.07.2002 asetleidnud deklaratsioonikohustuste rikkumiste puhul tuleneb riigi nõude õiguslik alus äriühingu maksudeklaratsioonid esitamata jätnud või nendes valeandmeid esitanud juhatuse liikme vastu VÕS §-st

§ 1045lg 1 p-st 7.

Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et kohtupraktikas on leitud, et maksukuriteo toimepanija vastu on võimalik esitada nõue MKS § 41 lg 1 või § 168 alustel üksnes maksumenetluses vastutusotsustuse tegemisega. Ühtlasi on korduvalt käsitletud ka äriühingu maksuvõlaga seonduvat ning asutud seisukohale, et maksuvõlga iseenesest ei ole võimalik käsitleda riigile tekkinud kahjuna, kuna deklareerimiskohustuse rikkumine ei mõjuta riigi maksunõude olemasolu ega suurust, mis tähendab, et maksunõude tuvastamisel võib riik maksunõude äriühingust maksumaksjalt sisse nõuda. Ringkonnakohtu hinnangul on eelnimetatud asjaoludel põhjendatud aktsepteerida riigipoolset nõude esitamist just ja üksnes MKS § 41 lg 1 või § 168 alusel vastutusotsustuse tegemisega ning seda eelkõige põhjusel, et riigile ei ole kahju saamata jäänud tuluna tekkinud, vaid see on sissenõutav. Sellest tulenevalt puudub põhjuslik seos juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumise ja riigile tekitatud kahju vahel. Küll tuleb aga tähele panna, et vastavalt MKS § 41 lg-le 1 vastutab maksukuriteo toimepanija maksukuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohuslasega ning sama paragrahvi lõike 3 kohaselt nõutakse maksuvõlg sisse tsiviilhagi esitamisega. Nimetatud vastutusele kohalduksid solidaarvõlgnike vahelisi suhteid reguleerivad normid, so VÕS § 65 jj, ning omavaheline tegelik 8 vastutus jagatakse maksukohuslase ja kuriteo toimepannud isiku vahelistes sisesuhetes, mis riigi poolt maksunõude sissenõudmises puutumust ei oma. Samas on kohtupraktikas jaatatud riigil tekkinud kahju olemasolu olukorras, kus maksunõue on juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu vahepeal muutunud täielikult või osaliselt väärtusetuks ja selle tõttu ei ole riigil võimalik maksumaksjalt maksunõuet sisse nõuda. Sellisel juhul esineb põhjuslik seos juhatuse liikme deklaratsioonikohustuse rikkumise ja riigil tekkinud kahju vahel. Sellest tulenevalt on mittesissenõutava maksunõude puhul, mis on tekkinud pärast 01.07.2002, põhjendatud lähtuda VÕS §-st

§ 1045lg 1 p-st 7.

Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on õigesti leidnud, et juuli 2002 tekkinud tulumaksukohustuse ja käibemaksukohustuse sissenõudmisel on maksunõude materiaalõiguslikuks aluseks VÕS §

§ 1045lg 1 p 7.

1. Kaitsja on võimaliku maakohtupoolse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena apellatsioonis välja toonud põhjendamiskohustuse rikkumise seoses OÜ N.B Pesukaru maksevõimelisuse hindamisega maksunõude tekkimise ajal ja menetlusnormide rikkumise maksunõudest teadasaamisega. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus järgnevalt vajalikuks käsitada võimalikke maakohtupoolseid menetlusõiguse rikkumisi. Etteruttavalt märgib ringkonnakohus, et olukorda, kus kaitsja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei saa käsitada kui otsuse motiveerimatuse või põhjenduste puudumisena KrMs § 339 lg 1 p 7 ja TsMS § 656 lg 1 p 5 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kui kohtuotsuses puudub põhjendus. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tuleb ringkonnakohtul tühistada esimese astme kohtuotsus ning saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Ringkonnakohus kontrollib eelviidatust tulenevalt, kas maakohus on otsuses käsitlenud ja piisavalt põhjendanud tsiviilhagi aluseks oleva materiaalõiguslike aluste eeldusi ning ulatust. 3.
2. Esmaseks riigi poolt äriühingu juhatuse liikme vastu tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude tekkimise eelduseks on tulenevalt Riigikohtu praktikast (lahendid kriminaalasjades nr 3-1-1-60-07 ja 3-1-1-63-09) õigusvastase teo toimepanemine – äriühingu juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumine. Riigikohtu otsusega saadeti kriminaalasi maakohtule uueks lahendamiseks üksnes tsiviilhagi osas, mistõttu on kindlaks tehtud, et süüdistused N.B maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise kohta on tuvastatud ja tõendatud. Seega on maakohus ka põhjendatult lähtunud asjaolust, et N.B on süüdi mõistetud. Siinkohal peab ringkonnakohus oluliseks märkida, et iseenesest tuvastati juba N.B süüküsimuse lahendamisel tema poolt nii tulu- kui ka käibemaksu deklaratsioonides valeandmete esitamise tagajärjel riigile laekumata jäänud maksusummad, so tulumaksu osas 522 275 krooni ja käibemaksu osas 328 751 krooni. Eelnimetatud summade osas on esitatud N.B vastu ka tsiviilhagi põhinõue. Siinjuures on oluline märkida, et kuriteo toimepanemise tuvastamisel on oluline küll tagajärjena põhjustatud kahju kindlakstegemine, kuid nimetatu ei tähenda, et riigi kasuks oleks võimalik äriühingu juhatuse liikmelt eelmärgitud ulatuses maksunõuded sisse nõuda. Seetõttu tuleb järgnevalt hinnata, kas nimetatud laekumata jäänud maksunõuded on võimalik käesoleva kriminaalasja raames välja mõista äriühingu juhatuse liikmeks olevalt N.B-lt. 9 3.
3. Tuvastamaks, kas riigile laekumata jäänud maksunõue on võimalik välja mõista N.B-lt, on oluline kontrollida, millal on riik maksunõudest teada saanud ning milline oli maksumaksja maksevõime maksunõude tekkimise ajal ja varjatud maksunõude ilmsikstuleku ajal. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et N.B tegevuse ja riigil kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos juhul, kui maksunõue, mis oleks olnud võimalik maksunõude tekkimise ajal sisse nõuda, on vahepeal muutunud täielikult või osaliselt väärtusetuks. Ringkonnakohus leiab, maakohus on käsitlenud ja põhjendanud N.B-lt riigi kasuks maksuvõla väljamõistmisel nõutavaid eeldusi ning järeldanud õigesti, et tsiviilhagi tuleb rahuldada. Riigi teadasaamine maksunõude olemasolust on oluline hindamaks, kas riik on varjatud maksunõudest teadasaamise ajal halvemas olukorras, kui ta oleks olnud maksunõude tekkimise ajal. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et riik sai maksunõudest teada vastavalt tulumaksu osas N.B kahtlustatavana ülekuulamisel 08.02.2005 ja käibemaksu osas 17.03.2004 maksuotsuse 4-05/610 jõustumisega. Käibemaksunõue summas 57 219 krooni tehti kindlaks kriminaalmenetluses uurija poolt taotletud maksuarvestuses 07.06.2004 nr 12-8/54191, kuid nimetatud maksunõue sissenõutavaks ei muutunud, kuna maksumenetlust ei olnud võimalik lõpuni viia. Kaitsja on leidnud, et hiljemalt 06.02.2003 oli hagejale kõik maksuvõlaga seotud asjaolud teada. Nimetatud kuupäeval koostati küll revisjoniakt, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda aluseks võtta riigi teadasaamise kohta maksunõudest. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et vastavalt MKS § 73 lg-le 1 on revisjoni eesmärk välja selgitada kõik revideeritava maksukohustusega seotud asjaolud, sh nii maksukohustust suurendavad kui ka vähendavad asjaolud. Seega tuvastatakse revisjoni käigus asjaolusid, mitte ei määrata või tehta kindlaks konkreetse maksunõude suurust. Nimetatud asjaolu saab kajastuda konkreetses maksuotsuses või – arvestuses. Eelviidatud revisjoniakti pinnalt tehti 27.03.2003 maksuotsus nr 4-05/610, mis jõustus 17.03.
4. Seega oli alates viimatinimetatud kuupäevast riigile kindlalt teada maksunõue käibemaksu osas, mistõttu oli maksunõue ka sissenõutav. Tulumaksu osas tehti maksunõue kindlaks kriminaalmenetleja taotluse alusel kriminaalmenetluse raames, mistõttu on ringkonnakohtu hinnangul maakohus õigesti lähtunud riigi teadasaamise hetkena N.B ülekuulamisest 08.02.2005, kuna hiljemalt selleks hetkeks oli maksude arvestuses välja selgitatud riigi võimalik maksunõue OÜ N.B Pesukaru vastu tulumaksu osas, kuigi maksumenetlust tulumaksu osas ei olnud samuti võimalik lõpule viia. Seega on maakohus tuginenud otsuse tegemisel tuvastatud asjaoludele ning ei ole rikkunud menetlusõigust. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks parandada maakohtu otsuse põhiosa põhjendustes sisalduva ilmse vea. Nimelt on maakohus ekslikult märkinud, et Lõuna maksu- ja tollikeskus sai maksunõudest tulumaksu osas teada 28.01.2008 Riigikohtu otsusega. Ringkonnakohus märgib, et viidatud lahendis tuvastas Riigikohus tulumaksunõude ulatuse, mistõttu ei ilmnenud ega tuvastatud alles siis deklaratsioonikohustuse rikkumist tulumaksu osas. Samas on maakohus otsuses ise samuti tuvastanud, et nõue muutus sissenõutavaks N.B kahtlustatavana ülekuulamisest 08.02.2005, mistõttu on tegemist maakohtupoolse ilmse eksimusega. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus parandada ning lugeda õigeks, et Lõuna maksu- ja tollikeskus sai tulumaksunõudest teada 08.02.
5. Samuti parandab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosa põhjendustes sisalduva ilmse vea selles, et maakohus on käibemaksukohustuse tekkimise perioodiks iga kuu
6. kuupäeval ekslikult märkinud 20.08.2000 kuni 20.12.2000, kuigi õige on igakuise maksukohustuse sissenõutavuse ajavahemikuks 20.08.2000 kuni 20.12.
7. 10 Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et apellatsioonist nähtuvalt on kaitsja samastanud eelanalüüsitud eelduse – riigi teadasaamine varjatud maksunõudest – maksuvõlaga. Sellest tulenevalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on õigesti viidanud MKS §-le 32, mille kohaselt on maksuvõlg maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. Õige on kaitsja seisukoht, et maksuvõlg tekib maksukohustuse tekkimisele järgnevast päevast, kuid maksumaksja juhatuse liikme deklaratsioonikohustuse rikkumise tõttu ei ole riigil olnud võimalik maksuvõlga kindlaks teha. Seega on oluline kahju väljamõistmise puhul hinnata, millal sai riik varjatud maksunõudest teadlikuks, st millal tuvastati maksuvõla tekkimise aeg, alus ja suurus. 3.
8. Äriühingu maksevõime hindamine maksunõude tekkimise ja ilmsikstuleku osas on oluline nii TsK § 222 lg 2 (deklaratsioonikohustuse rikkumine enne 01.07.2002) kui ka VÕS § 127 lg 1 (deklaratsioonikohustuse rikkumine pärast 01.07.2002) valguses võrrelda riigi varalist olukorda pärast varjatud maksunõude ilmsikstulekut varalise olukorraga, kus riik oleks olnud, kui ta oleks saanud maksunõudest teada õigeaegselt esitatud ja tõesest maksudeklaratsioonist. Seega on oluline välja selgitada, milline oli maksumaksja majanduslik seisund maksunõude tekkimise ajal ja selle ilmsikstulekul ning kas nõude tekkimise ja ilmsikstuleku vahele jääval ajal on maksukohuslase äriühingu maksevõime muutunud või mitte. Selleks tuleb hinnata tõendeid, mis kajastavad äriühingu majanduslikku ja varalist seisu. Tõendamiskoormise osas on Riigikohtu lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07 leitud, et deliktilise vastutuse kohaldamiseks tuleb hagejal tõendada kostja tegu, kahju, põhjuslik seos kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasus. Kostja vabaneb vastutusest juhul, kui ta tõendab süü puudumise. Kuivõrd kriminaalmenetluses on tuvastatud juba mõningad tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud, mis on samal ajal ka süüteokoosseisu kuuluvad asjaolud, tuleb hagejal ilmselgelt tõendada üksnes need asjaolud, mis väljuvad süüdistuse piiridest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult lähtunud hageja poolt kohtule esitatud analüüsidest ja võrdlusandmetest OÜ N.B Pesukaru maksevõime osas, kuna hageja on nende koostamisel lähtunud juba kriminaalasjas kogutud materjalidest ja siiani tuvastatud asjaoludest. Ühtlasi on hageja kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt esitanud OÜ N.B Pesukaru maksevõime tuvastamiseks analüüsi, näidates sealjuures ära igakuise maksekohustuse tekkimise, mistõttu on kaitsja vastupidised etteheited asjakohatud. Lisaks peab ringkonnakohus siinkohal vajalikuks viidata TsMS § 436 lg-le 2, mille kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sellest tulenevalt on ka väär kaitsja arvamus, et maakohtul tulnuks seaduse õigeks kohaldamiseks hageja esitatud analüüsid välja jätta. Kaitsja on apellatsioonis kahtluse alla seadnud OÜ-l N.B Pesukaru vara olemasolu ja selle väärtuse. Maakohus on lugenud võrdlusandmete põhjal tuvastatuks, et OÜ-l N.B Pesukaru oleks olnud võimalus pangakontodel oleva raha arvelt maksukohustust täita. Ühtlasi on tuvastatud ka N.B poolt sularaha väljavõtmine №rdea panga arveldusarvelt kokku summas 1 842 350 krooni, millest osa kandis N.B AS Hansapank ja AS Ühispank arveldusarvetele (so 355 876 krooni), kuid 1 486 474 krooni osas puudusid kuludokumendid, mille arvelt oleks saanud samuti maksuvõlga tasuda. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et iseenesest on hageja analüüsis välja toonud vastavalt majandusaastaaruandele ka varade väärtuse. Kaitsja hinnangul on N.B №rdea panga arveldusarvelt raha võtmises süüdi mõistetud ning selle tõttu tuleks ka maksevõimelisuse juures hinnata faktilist olukorda – N.B omastamise tõttu ei kuulunud rahalised vahendid enam OÜ-le N.B Pesukaru. Esmalt märgib ringkonnakohus, et N.B mõisteti süüdi selles, et ta ei kajastanud raamatupidamisarvestuses 11 ega deklareerinud №rdea pangast sularahas väljavõetud raha, mitte omastamises. Siinkohal viitab ringkonnakohus TsK § 222 lg-le 2 ja VÕS § 127 lg-le 1 ning rõhutab, et kahju hüvitamise eesmärgist tulenevalt tuleb kahjustatud isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sellest tulenevalt on õige kaitsja väide, et №rdea pangast N.B poolt väljavõetud rahalisi vahendeid ei ole võimalik maksekohustuse sissenõudmise hindamise juures arvestada, kuid oluline on siinjuures see, et vastavat asjaolu on juba arvestatud (13 kd, tl 124–130).
9. Lisaks eeltoodule on oluline ka kahju hüvitamisel arvestada asjaolu, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Maakohus on piisavalt ja põhjalikult põhjendanud seisukohta, et hageja on teinud omapoolsed vajalikud jõupingutused selleks, et pärast maksunõuetest teadasaamist maksumaksjalt nii deklareerimata tulumaksu- kui ka käibemaksu nõuded sisse nõuda. Tuvastamist on leidnud asjaolu, et sisuliselt oli märtsiks 2004 OÜ N.B Pesukaru lõpetanud oma tegevuse. Seega ei olnud võimalik maksunõudeid maksumaksjalt enam sisse nõuda. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et esmalt tulnuks hagejal esitada nõue likvideerimismenetluses. Ringkonnakohus kaitsja sellesisulise arvamusega ei nõustu, kuivõrd maksunõuete sissenõudmiseks on hagejal võimalik esitada maksunõue ka kriminaalmenetluse raames. Hageja on kriminaalasjas esitanud tsiviilhagi juba 15.04.
10. Lisaks on märkimisväärne, et likvideerimismenetluses võimalik maksunõuet esitada üksnes äriühingu, mitte juhatuse liikme, vastu. Seega ei oleks riigi poolt likvideerimismenetluses maksunõude esitamine tulemust andnud. Sellest tulenevalt on asjakohatu kaitsja seisukoht, et OÜ N.B Pesukaru saanuks maksunõude esitada efektiivsemalt likvideerimismenetluses või pankrotimenetluses. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et OÜ N.B Pesukaru likvideerimismenetlus on tänaseni lõpule viimata.
11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ka maksuintressi arvestuse ja väljamõistmisele kuulumise osas. Kaitsja on apellatsioonis viidanud Riigikohtu lahendis asjas 3-4-1-8-02 väljendatud seisukohale ning on arvamusel, et kolmandalt isikult ei oleks intressi kui sanktsiooni väljamõistmine põhimõtteliselt õige, kuna see tähendab ühe isiku suhtes määratud karistuse panemist teisele isikule. Ringkonnakohus on seisukohal, et asjakohatu on kaitsja viide eelmärgitud Riigikohtu lahendile, kuivõrd nimetatud asjas analüüsis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium põhiseadusele vastavust olukorras, kus maksumaksja või maksu kinnipidaja poolse maksusumma tähtaegse tasumata jätmise või üle kandmata jätmise korral kohaldatavat intressi määra reguleerisid MKS § 28 lg 4 alusel antud rahandusministri määrused. Maksuintressi juhatuse liikmelt väljamõistmise osas tuleb lähtuda analoogsest analüüsist, nagu maksu põhinõude puhul. Seega on maksuintress käsitletav juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahjuna, kui maksumaksjalt ei ole võimalik maksuintressi sisse nõuda. Sellest tulenevalt on ka ringkonnakohus seisukohal, et N.B-lt tuleb sisse nõuda ka maksuintress. Ühtlasi peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et koos põhinõudega on hageja maksunõude selle põhiosas koos maksusumma intressidega kostja suhtes esitanud, kuivõrd maksumaksjalt seda ei olnud enam võimalik sisse nõuda. Kuna ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti tuginenud maksunõude väljamõistmise osas pärast 01.07.2002 materiaalõiguslikuks aluseks VÕS §

§ 1045

lg 1 p 7, ei nõustu ringkonnakohus kaitsja seisukohaga, et intressisumma nimetatud põhinõudelt oleks ebaõige. 6. Kaitsja on apellatsioonis vaidlustanud ka menetluskuludega seonduva ning leidnud, et maakohus on rikkunud menetlusnorme ning ei ole järginud tsiviilkohtumenetluse korda. 12 Kaitsja märgib, et kuna menetlus jätkus esimeses astmes, on ilmne, et nn vanadest kuludest osa oli seotud tsiviilhagiga ja ülejäänud kulud olid seotud asja teistkordse läbivaatamisega maakohtus. Lisaks rõhutab kaitsja, et haginõue vähenes suurusjärgus 70%, mistõttu tulnuks ka kohtukulude jaotus kindlaks määrata nii nn vana kui ka uue kohtukulu osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kriminaalmenetluskulude väljamõistmise kohta ning märgib vaid täiendavalt, et kuigi tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses järgitakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, tuleb nende kohaldamisel järgida, et need ei oleks vastuolus KrMS sätetega. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalmenetluskulude osas tuleb lähtuda KrMS-i regulatsioonist, mistõttu on õige maakohtu seisukoht, mis tugineb Riigikohtu praktikal ja KrMS sätetel, et kaitsjal tulnuks esitada taotlused enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa ning hilisemad taotlused rahuldamisele ei kuulu. Tiit Lõhmus Einar Vene 13 Maarika Kuusk