1 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja 09.märtsil 2011 Jõhvi kohtumajas koht Väärteoasja number 4-10-2834 (väärteoasi 2440,10,007414, 10220992624128) Kohtunik In

§ 74

-22 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, milles J.M tunnistati süüdi

§ 74

-22 lg 2 alusel ja karistati rahatrahviga 25 trahviühikut ehk 1500 krooni kaebemenetluses Menetlusalune isik J.M , isikukood xxx, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht: xxx, töökoht: xxx Kohtuväline menetleja Ida Prefektuuri esindaja välijuht Annika K. RESOLUTSIOON V™S § 132 p 1, 133-135 kohus OTSUSTAS: Jätta J.M-i kaebus Ida Prefektuuri välijuht Annika K. 29.08.2010 otsuse peale väärteoasjas nr 10220992624128 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. Edasikaebamise kord. 1 2 Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 16.03.2011 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 06.04.2011 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 07.05.2011) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. Menetluse käik 29.08.2010 koostas Ida Prefektuuri välijuht A. K. otsuse kiirmenetluses (lk 7) selle fakti kohta, et 29.08.2010 kell 14.35 Tallinna-Narva mnt 164. kilomeetril juhtis J.M mootorsõidukit liiklusmärgi 351 ( piirang 30 km/h) mõjualal kiirusega 73 km pluss.-miinus 3 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 40 km/h võrra, rikkudes LE § 125 sätet. Menetlusaluse isiku tegu on kvalifitseeritud

§ 74-22 lg 2 alusel.

Karistuse määramisel arvestati kahetsust. Karistuseks määrati 25 trahviühikut, ehk summas 1500 krooni (100 eurot). Isik andis allkirja selle kohta, et talle on tema õigused selgitatud, muuhulgas ka seda, et kiirmenetluses ei koostata väärteoprotokolli, ta nõustub kiirmenetlusega ja on nõus andma ütlusi. Kohapeal andis menetlusalune isik ütlusi. Enne ütluste andmist on isikule selgitatud kiirmenetluse erisusi, V™S § 19 tulenevad õigused allkirja vastu. Menetlusalune isik kinnitas alllkirjaga, et ta nõustub kiirmenetlusega (lk 8). Menetlusalune isik andis ütlusi, et ta sõitis Tallinna-Narva mnt-d Jõhvist mööda, ei ei märganud liiklusmärki, kuna see oli teenistusauto varjus. Rikkumisega on nõus. 31.08.2010 esitas menetlusalune isik kohtule kaebuse, milles palub tühistada kiirmenetluse otsus, sest tema tegevuses puudub tahtlus. Kaebuse põhjendused on järgmised. Talle on esitatud süüdistus LE § 125 sätte rikkumises, nimelt selles et ta rikkus liiklumärgiga „kiirus 30 km/h“ kehtestatud piirangu. Menetlusalune isik väidab, et ta ei näinud nimetatud liiklusmärki. Teel käis remont, liikus remonti teostav tehnika. Kuna menetlusalune isik ei näinud märki hakkas ta suurendama kiirust ja teda peatati politsei poolt. Talle näidati tema kiiruseks 73 km/h. Menetlusalune isik 2 3 väodab, et ka mõõtmise ajal liikus teel remonti teev tehnika. Vastavalt metoodikale, mis on toodud „Liiklusjärelevalve teostamise korra“ lisas 1, ei ole lubatud mõõta kui kiirusmõõteseadme ja mõõteobjekti vahel on segavaid faktoreid. Antud juhul segav oli remonti teev tehnika. Menetlusalune isik ei välista, et ta sõitis kiirusega, mis ooli suurem kui 30 km/h, kuid hakates kiirust suurendama opuudus tal igasugune tahtlus riikkuda LE sätteid, sest ta ei näinud kiirust piiravat liiklumärki. Menetlusalune isik väidab, et ajutine märk peab olema nähtuv. Kui liiklusmärk on paidaldatud kõrgusel 1-1,5 m, ei opruugi selline liiklumärk olema liiklejaile nähtav. Materjalidest nähtub, et rikkumine on tõendatud üksnes kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga, muid tõendeid kogutud ei ole. Materjalide kohaselt ei ole arusaadav, kes ja kuidas mõõtis kiirust. Menetlusalune isik viidab Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb liiklusjärelevalvet teostada patrullis, mis koosneb vähemalt kahest isikust. Menetlusaluse isik sõiduk oli peatatud ühe politseiniku poolt, kiirusemõõteseadme näitu tutvustas talle teine politseinik. Menetlusalune isik kahtleb, kas sel juhul on rikkumine usaldusväärselt tõendatud. Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kohutistungil jäi menetlusalune kaebuse juurde, leides jätkuvalt, et tema rikkumine ei ole tõendatud. Kohtuväline menetleja leidis, et rikkumine on tõendatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga ja palus jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Karistuse määramisel arvestati kergendavat asjaolu. Kohtuistungil uuritud tõendid Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli lk 10 nähtubm, et 29.08.2010 kell 14.35 Tallinna-Narva mnt

1. kilomeetril oli mõõdetud J.M-i juhhitud mootorsõiduki kiirus. Mootorsõiduki liikus suunaga Narva. Kiirusmõõteseade oli viimatui testitud 29.08.2010 kell 14.
2. Kiirusmõõteseadme kasutamisel pöörati tähelepanu häiretele, millised võivad anda eksitavaid mõõtmistulemusi. Muuhulgas kindlustati, et mõõteseadme ja objekti vahel ei oleks signaalile läbimatuid takistusi.Politseipatrullauto seisis kõrvalteel. Valitud mõõtmissrežiim „paigal seistes“. Mootorsõiduk liikus üksinda pärissuunalisel teel, lähenes. Eraldi on mägitud, et mõõtmine toimus 2-3 sekundi kestel ja siis fikseeriti, kui auto oli politseiautost kaugusel 267,8 m. Seadme lugem on 73 km/h, laiendmääramatus on 3 km/h. Nimetatud teelõigul on lubatud kiirus 30 km/h, seega ületamine on vähemalt 40 km/h võrra. Näit on juhile näidatud. Tunnistajana kaasatud K. I.. Menetlusdalune isik andis allkirja, et ta on näiduga tutvunud. Muid märkusi ei ole menetlusalune isik teinud. 3 4 Kohtuistungil ülekuulatud menetlusalune isik andis ütlusi, et kiirmenetluse otsuses näidatud ajal ja kohas käis teel remont, seal liikus tehnika. Kiirust piiravaid märke ei olnud. Ta ei ole kindel, et mõõdeti just tema auto kiirustm, see võiks olla ükskõik kelle kiirus. Vastates kohtu küsimustele selgitas menetlusalune isik, et ta sõitis maanteel 50 km/h või natukene rohkem. Ta tuli vist ringteelt ja veel ei jõudnud kiirust koguda. Maanteel oli kiirusepiirang 50 km/h, sest seal toimus teeremont. Ta oletab, et mõõdetud sai mingi teise sõiduki kiirus, sest ta ei näinud kuidas kiirus mõõdeti. Politseinik, kes näitas talle näitu, ei seisnud teel, vaid viibis politseiautos. Ta ei saanud sõita kiirusega 73 km/h. Põhjus, miks ta andis kiirmenetluses ütlusi, et on rikkumisega nõus, on selles, et talle kästi nii kirjutada, hirmutati, et võtavad juhiload ära. Ta ei teinud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile märkusi, kuna protokoll ei olnud talle tõlgitud, ta ei valda piisavalt eesti keelt. Tõlgi osalemist ta ei taotlenud, sest tegelikult tal oli kiire, autos oli väike laps. Menetlusalune isik avaldas kategooriliselt, et kiirust piiravat liiklusmärki sellel teelõigul ei olnud. Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused V™S § 133 p 1-9 näeb ette millised küsimused selgitab kohus kaebuse lahendamisel. Kohus ei tuvastanud kohtuliku arutamise käigus ühtegi asjaolu, mis välistaks väärteomenetlust. Kohtuliku arutamise käigus uuritud tõenditega leiab kohus tuvastatuks, et 29.08.2010 kell 14.35 Tallinna-Narva mnt
3. kilomeetril juhtis J.M mootorsõidukit liiklusmärgi 351 (piirang 30 km/h) mõjualal kiirusega 73 km pluss.miinus 3 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 40 km/h võrra, rikkudes LE § 125 sätet. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 74-22 lg 2 alusel.

Liikluseeskiri § 125. Liiklusmärgid «Suurim kiirus» või «Kiiruse piirangu ala», mis piiravad kiiruse 30 km/h või alla selle, osutavad juhile ohtlikku teelõiku või ala, millel täiendavad hoiatusmärgid või teemärgised võivad puududa. Kohus leiab, et väärteo toimepanemine on tõendatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. Menetluse isiku ütlustega ei ole nimetatud tõend ümber lükatud. Kohtu põhjendused on järgmised. 4 5 Kohtupraktikas on korduvalt osutatud KrMS § 61 lg 1, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu (vt Riigikohtu lahend 3-1-1-82-09). KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). Menetlusaluse isiku ütlustesse suhtub kohus kriitiliselt ja seda järgmisel põhjusel. Kohus märgib, et menetlusaluse isiku positsioon kohtueelse ja kohtuliku menetluse käigus ei olnud järjepidev. Esiteks, menetlusalune isik andis nõusoleku kiirmenetluse ohaldamiseks olles teadlik, et sellises menetluses tehakse otsus kohapeal ilma selleta, et isikul oleks laiem võimalus enne kohtuvälise menetleja poolt otsuse tegemist esitada asjassepuutuvaid tõendeid. Menetlsuualune isik oli nõus andma ütlusi kiirmenetluses, milles selgitas, et ta ei märganud liiklusmärki 30 km/h, rikkumisega on nõus. Menetlusaluse isiku ütluste sisust nähtub, et talle esitatud rikkumise sisu, et ta rikkus piirangu 30 km/h, oli talle arusaadav. Ütlustes lk 8 ei ole menetlusalune isik väitnud, et tegelikult sellisel teelõigul ei ole tema arvates kiirusepiirangut kehtestatud. Ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokollile ei ole menetlusalune isik teinud selletaotlisi märkusi. Teiseks, esitatud kaebuses jäi menetlusalune isik väite juurde, et ta ei näinud liiklusmärki, ja asus väitma, et kuigi ta ei sõitnud 30 km/h kiirusega, puudus tema tegevuses tahtlus. Ka kaebuses ei väitnud menetlusalune isik kordagi, et tegelikult talle on teada, ei kiirusepiirangut 30 km/h sellel teelõigul tegelikult ei olnud. Kolmandaks, kohtuistungil asus menetlusalune isik väitma, et tema kiirus oli 50 km/h või veidi suurem, sellel teelõigul ei ole kiirusepiirangut 30 km/h kehtestatud olnud. Igal juhul ta oletab, et mõõdetud on teise sõiduki kiirus. Kohus märgib, et varem kiirmenetluses ütluste andmisel ja kaebuses pole isik kordagi väitnud, et tegelikult võis olla mõõdetud mingi teise suvalise sõiduki kiirus. Ülaltoodust nähtub, et menetlusalune isik kiirmenetluse ütluste andmisel, kaebuse esitamisel ja ütluste andmisel kohtuliku arutamise käigus on edastanud menetlejale erinevatel kordadel erinevaid andmeid. Algul nõustus ta rikkumisega, selgitades, et ei märganud liiklusmärki, siis asus väitma, et ta küll kiirendas, kuid tal puudus tahtlus rikkumisele ja lõplikult peatus argumendile, et kiirusepiirangut kehtestavat liiklusmärki pole sellel teelõigul olnud. Menetlusalune isik selgitas oma positsiooni mittejärjepidevust sellega, et tegelikult tal oli kiire, tal oli väike laps autos ja sisuliselt talle osutati survet, et ta nõustuks kiirmenetlusega ja annaks allkirja. 5 6 Inimpsühholoogia seisukohalt on ka kohtule arusaadav, et süüteomenetluses osalemine on isikule emotsionaalselt koormav. Isik tõesti võib hakata kahtlemamõtisklema, kuidas ta tegelikult peaks käituma enda huvides. Samas lähtub kohus ikkagi sellest, et ükski kaine, süüdiv ja heauskne isik ei kirjuta riigiametniku koostatud dokumendile alla niisama ilma selleta, et isikule oleks piisavalt selge, millele ta alla kirjutab, milliseid ütlusi ta kirjalikult omakäeliselt annab, millised on tagajärjed. Kohus peab vajalikuks tsiteerida Rigikohtu lahendist 3-1-1-6-07, p 6: „Esmalt märgib kolleegium, et kuna menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohustundlikult. Õiguste ja kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule ulatatakse õiguste ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blankett koos sõnadega "lugege läbi ja kirjutage alla". Kooskõlas KrMS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatuga tähendab õiguste selgitamine süüteomenetluses esiteks nende suulist ettelugemist menetlusalusele isikule, vajadusel - kui seda tingivad menetlusaluse isiku vaimne seisund või tema poolt esitatavad küsimused - ka nende pikemat selgitamist ning lõpuks - õiguste tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist. Samas nõustub kolleegium kassaatoriga, et üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga. On piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. Mõistetavalt on siin võimalikud ka erandid - näiteks juhtumid, mil isikut on kas füüsiliselt sunnitud allkirja andma või on allkirja saamiseks kasutatud pettust.“ Menetlusalune isik ei väitnud kordagi isegi kohtuistungil vabas vormis ütluste andmisel, et tal ei olnud võimaldatud tutvuma põhjalikult oma õigustega ja lähtuvalt sellest võtma vastu otsustuse, kuidas edasi käituma. Kahel korral, kiirmenetluse otsusele ja ülekuulamisprotokollile, andis ta allkirja, kinnitades, et tema V™S § 19 tulenevad õigused on talle arusaadavad. Ei ole andmeid, et isikule osutati survet kiirmenetlusega nõustuda või teatud sisuga ütlusi anda kas füüsilise jõu või pettusega. Menetlusaluse isiku argument, et ta oli rikkumisega nõus ja andis kõik vajalikud allkirjad, kuna soovis edasi sõita, tal oli kiire, ei ole kohtule veenev. Eraldi kohus märgib, et kiirmenetlusega nõustumine ei tähenda rikkumise omaksvõttu, sest tõendiks on isiku ütlused, mitte tema nõusolek kiirmenetluse kohaldamiseks (Riigikohtu lahend 3-1-1-19-04 p 6). Seega isikul on täielik õigus nõustuda kiitmenetlusega ja anda ütlusi, milles ei peagi ta rikkumisega nõus olema ega ennast süüdi tunnistama. Menetlusaluse isiku endi ütlustest kohtuistungil nähtub, et talle selgitati, et kiirmenetluses tehakse otsus kohapeal, kui ta on nõus andma ütlusi. Menetlusalune isik andiski ütlused ja nendes nõustus rikkumisega. Samas lahendis 3-1-1-6-07 p 12 on Riigikohus eradi märkinud, et kontrollides hoolikalt väärteo toimepanemise asjaolusid, ei tohi jätta tähelepanuta asjaolu, kui menetlusalune isik on kirjalikult antud ütlustes tunnistanud lubatud kiiruse ületamist. Menetlusalusel isikul tuleb arvestada sellega, et tal on õigus mitte nõustuda talle esitatud süüdistusega, aga sel juhul loomulikult võtab menetlemine 6 7 ka kohapeal rohkem aega, sest menetleja peab otsustama, millised tõendid peab ta hakkama koguma. Ei ole välistatud, et kohtuväline menetleja tuleb järeldusele, et tuleb alustada üldmenetlust. Ühtlasi kohus leiab, et menetlusalune isik on andnud nõusoleku kiirmenetluse kohaldamiseks vabatahtlikult ilma surveta ning soovis anda kohapeal ütlusi kiirmenetluses ja andiski. Kohus ei tuvastanud kiirmenetluse kohaldamisel menetlusõiguse rikkumisi. Kohus märgib, et menetlusaluse isiku väited väärteo toimepanemise asjaolude kohta ei ole ka sisuliselt veenvad ja loogilised. Kohus märgib, et asjaolu, et Kukruse-Jõhvi teelõigul toimus 2009-2010 aastal ulatuslik teeehitus, on üldteada. Menetlusalune isik kinnitas nii kaebuses kui ka kohtuistungil, et 29.08.2010 toimusid Tallinn- Natva mnt 164.kilomeetril remonditööd. Menetlusalune isik väitis kaebuses, et Kohtla-Järvelt alustades, et olnud teel mingeid hoiatusmärke paigaldatud, teekate oli vähemalt osaliselt tehtud. Kohus märgib, et liiklusmärk „suurim kiirus 30 km/h“ paigaldataksegi

§ 125

sätte sõnastusest tulenevalt teelõigule või alale, mis on ohtlikud, ilma selleta, et teelõigul või alal oleks täiendavaid hoiatusmärke paigaldatud. Menetlusaluse isiku väide, et teel puudusid hoiatusmärgid, ainult kinnitavad loogiliselt asjaolu, et teelõigul peakski olema paigaldatud ajutine liiklusmärk „suurim kiirus 30 km/h“. Kohtuistungil asus menetlusalune isik väitma, et tema kiirus oli maanteel 50 km tunnis. 73 km/h kiirusega sõitis ilmselt mingi teine auto. Menetlusalune isik et selgitanud kohtule veenvalt ja loogiliselt, milline see teine auto pidi olema ja kust see ilmus ja miks politseinikud peaksid mõõtma teise auto kiirust ja peale seda hakata just menetlusalusele isikule süüdistust esitama. Süütõendiks on kohtule esitatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll. Menetlusalune isik märgib kaebuses, et muid tõendeid ei ole esitatud. Kohus teeb menetlusalusele isikule selgeks, et kohtupraktikas on võetud seisukoht, et isiku osavõtt süüteos võib olla tõendatud ka ühe süütõendiga, peamine on see, et tõend oleks lubatud ja usaldusväärne ja kohtuotsuse motiveerimine oleks jälgitav. Riigikohtu lahend 3-1-1-85-00: "Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et põhimõtteliselt saab kohtuotsust lugeda motiveerituks (ja seega faktiliste asjaolude tuvastamise protsessi kassatsioonimenetluses õiguslikult aktsepteeritavaks) ka siis, kui kohtuotsus tugineb vaid ühele tõendile. Oluline on siinjuures aga asjaolu, et kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab kohtuniku poolt olema selline, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav". Sama kohtupraktika on kinnitatud lahendis 3-1-1-

1. Menetlusalune isik kritiseerib kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja märgib, et ei ole arusaadav, kes mõõtis kiirust, kuigi kaebuses on märgitud, et 7 8 kiirusmõõteseadme näitu näitas talle politseinik K.. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et mõõtmine oligi teostatud plitseiametnik A. K. poolt. Seega ei tekki kohtul ühtegi põhjendatud kahtlust mõõtmist teostatud politseiniku isiku kohta. Edasi kaebuses kritiseerib menetlusalune isik kiiruse mõõtmise jälgitavust ja kahtleb, kas kiiruse ületamine on usaldusväärselt tõendatud, kust menetlusalune isik peab teadma, et politseinik näitas talle just tema auto mõõdetud kiirust. Sellele vastab kohus järgmiselt. Mõõtmine on õiguslikus mõttes jälgitav, kui on järgitud Mõõteseaduse §-st 5 tulenevad mõõtmise jälgitavuse nõuded. Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud käesoleva seaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Menetlusalune isik ei väljendanud kahtlust mõõtja pädevuses või kas mõõteseade on taadeldud. Ka kohtul ei ole selle kohta kahtlusi. Antud juhtumil kasutatud mõõtevahend on kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt taadeldud ja vastav tunnistus olemas ( TTRSS-09/00139). Kiirusmõõturiga sõidukiiruse mõõtmise metoodika on sätestatud VV 20.02.2001 määrusega nr 67 „Liiklusjärelevalve teostamise kord“. Selle lisa 1 §-st 4 tuleneb, et sõidukiirust ei ole lubatud mõõta: 1) tunnelis; 2) peeglilt; 3) tugeva vihma- või lumesaju või udu korral; 4) kui kiirusmõõturi ja mõõteobjekti vahel on segavaid mõjureid, sealhulgas puid, puuoksi, liiklusmärke või muid objekte; 5) mõõtmise asukohas esineb tugevaid elektromagnetilisi välju, mis mõjutavad kiirusmõõturi tööd. Kaebuses väitis isik, et mõõtmine ei olmud vastavalt metoodikale lubatud, sest tema ja politseiauto vahel liikus remonditehnika. Kohus märgib, et menetlusalune isik pole kordagi kohtuvälises menetluses väitnud, et koos temaga liikus mõõtmise ajal ka teine sõiduk olgu remonditehnika. Kohtuistungil asus menetlusalune isik väitma, et mõõdetud oli hoopis teise auto kiirus. Kohus on juba analüüsinud, miks ta suhtub menetlusaluse isiku ütlustesse kriitiliselt. Alljärgnevalt kontrollib kohus menetlusaluse isiku ütlusi kiirusmõõteseadme kasutamise protokollga. Protokollis on märgitud, et kiirusmõõteseadme kasutamisel pöörati tähelepanu muuhulgas ka sellele, et mõõteseadme ja objekti vahel ei oleks signaalile läbimatuid takistusi. Menetlusalune isik ei teinud protokollile ühtegi märkust, muuhulgas ka selle kohta, et tegelikult mõõtmist võiks takistada teel liikuv tehnika. Sellest tulenevalt leiab 8 9 kohus, et tegemist on menetlusaluse isiku hiljem esitatud kaitseversiooniga, mis on ümber lükatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. Samuti on protokollis märgitud, et sõiduk liikus üksinda, mille kohta jällegi ei teinud menetlusalune isik protokollile ühtegi vastuväidet. Kohus märgib, et mõõtmise metoodika ei keela sõidukiiruse mõõtmist teel, millel käib teeremont. Peamine ongi see, et sel juhul peab mõõtmine olema teostatud eriti hoolikalt, vältides mõõtmist segavaid faktoreid. Protokolli kohaselt on see nõue olnud täidetud, signaali levi häiritud ei olnud. Protokollis märgitud, et kiirus fikseeriti momendil, kui objekti oli mõõtja asukohast 267.8 m kaugusel. Kiirusmõõteseade fikseeris mitte ainult kiirust, vaid ka kaugust objekti asukohani fikseerimise hetkel. Kui objektiks oleks tegelikult näiteks remonti teev tehnika, vähetõenäoline, et tehnika teostaks remonti liikudes teel kiirusega 73 km/h. Kiiruse mõõteseadme protokolli analüüsimisel et ole kohus tuvastanud ühtegi asjaolu, mis võiks seada nimetatud tõendi usaldusvääruse kahtluse alla. Mõõtemetoodikasse puudutavalt on kohtul märkida järgmist. Liilkusjärelevalve käigus võivad politseinikud kontrollida autojuhtide poolt kiiruse režiimist kinnipidamist. Nimetatud õigus on sätestatud Liiklusjärelevalve teostamise korra § 7 lg
2. Alates 01.01.2010 on Liiklusjärelevale teostamise korra (VV 20.02.2001 määrus nr 67) §§ 23 1-235 aktsepteeritud sõidukiiruse mõõtmisel kiirusmõõturite ja kiirusmõõtesüsteemide kasutamist mõõtemetoodika alusel. Mõõtemetoodika on toodud nimetatud määruse lisas
3. Nimetatud lisa § 6 sätestab, et mõõtetulemusi protokollitakse ja on toodud miinimumstandart, mis peab olema kohustuslikus korras protokollis kajastatud. Nimetatud lisa § 7 lg 1 sätestab, et paigalseisva kiirusmõõturiga mõõtmisel saadud kiiruse väärtusel 20-100km/h on laiendmääramatus 3 km. Järelikult peamiseks tõendiks, mis kajastab kiiruse mõõtmistulemusi järelevalvemenetluses on nimetatud Korra lisa 1 § 6 alusel koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, mida on võimalik süütõendina kasutada ka süüteomenetluses. Kohus märgib, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on käesolevas väärteoasjas koostatud vastavalt Liiklusjärelevalve teostamise korraga kehtestatud mõõtemetoodikale. Asjaolusid, millest tuleneks, et mõõtmisel ei olnud järgitud vastavat medoodikat, ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud. Kiiruse mõõtmisel ja mõõtetulemuste fikseerimisel on järgitud ka ausa menetlemise põhumõtet, nimelt autojuhile on mõõtetulemus ette näidatud ja talle on võimaldatud kanda protokollile oma avaldused ja märkused. Olukorras, kui politseinikul on piisavalt alust arvata, et liiklusjärelevalve käigus avastatakse rikkumine, milles tuleb alustada süüteomenetlust (nimetatud Korra § 36), peavad politsenikud olema valmis viima läbi süüteomenetluse, mille lahutamatu osa on süüteo toimepanemise tõendite kogumine. 9 10 Kohus toonitab, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on süüteomenetluses (sõidukiiruse ületamise rikkumistes) lubatud peamine süütõend, mille usaldusväärsuses ei ole kohtul konkreetsel juhtumil alust kahelda. Patrullpolitseiniku ülekuulamise käigus on võimalik kontrollida kiirusemõõteseadme kasutamisega seonduvat. Politseipatrull teostas liiklusjärelevalvet koosseisus 2 politseinikku, üks nendest võttis endale kohtuvälise menetleja rolli (A. K.), teine politseinik (K. I.) on kiirusmõõteseadme protokolli kohaselt tunnistaja. Kaebuse põhjal ega kohtuistungil antud ütlustest lähtuvalt ei ole selge, milliseid süütõendeid menetlusalune isik kohtuväliselt menetlejalt soovib või nõuab ja miks ta leiab, et kiirusmõõteseadme kasutamine protokoll ei ole süütõendina kohtukõlblik. Kohus siinjuures märgib, et seaduseandja on kiiruse mõõtmise korra kehtestamisega on loonud eraldi tõedamisobjekti. Riigikohtu lahendis 1-1-112-09 p 9 on märgitud, et: „KrMS §-st 61 tuleneb tõendite vaba hindamise põhimõte, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See kehtib ka KarS § 424 tõendamiseseme asjaolude puhul. Tõendamismenetluse iseloomu arvestades on aga paratamatu, et teatud tõendamiseseme asjaolusid ei ole võimalik tuvastada suvalisse tõendi liiki kuuluva tõendiga.“ Edasi märgib Riigikohus, et kui seaduseandja on loonud tõendamisobjekti, mille tõendamine ei ole iga tõendiliigina võimalik, ei saa näiteks alkoholijoobeseisundit tõendada tunnistaja ütlustega, küll aga tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringu abil. Kohus näeb siin paralleele kiiruse mõõtmise menetlusega. Sõidukiiruse mõõtmine ja selle protokollimne on kehtestatud VV määrusega Liiklusseaduse alusel. Kohus leiab, et kiiruse ületamine on kohtulikult tõendatud siis, kui kui tõendi saamisel järgiti kehtestatud korda, ehk tõend on lubatud, ning tõendi usaldusväärsus on kontrollitav. Kohus leiab, et antud juhul on kiirus mõõdetud ja mõõtmise tulemused protokoollitus vastavad Liiklusjärelevalve teostamise korrale ja selles sisalduvale mõõtemetoodikale, seega mõõtmise protsess vastas ka Mõõteseadusele, ehk oli jälgitav. Kohus leiab, et S. J.M pani talle süükarvatud väärteo toime vähemalt ettevaatamatusest. KarS § 18 lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korras pidanud ette nägema. Menetlusaluse isiku ütlustest kohtueelse uurimisel käigus (kiirmenetluses) nähtub, et ta ei märganud kiirusepiirangut määratavat liiklusmärki. See asjaolu ei ole millegagi ümber lükatud. Samas menetluusaluse isiku ütlustest kohtuistungil nähtub, et 10 11 teelõigul olid teeremonditööd käimas. Teekate oli osalised tehtud. Viimane kiiirusepiirangumärk, mida ta nägi, oli piirang 50 km/h. Kohus selgitab, et autojuhil on

§-st 2 lg 1 tulenev üldkohustus olla liikluses hoolikas ja ettevaatlik: „Kõik liiklejad ja muud isikud peavad järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist.“ Autojuhile on liikluses esitatud kõrgemad nõuded

§ 9

lg 1 tulenevalt: „Juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisvate või liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist.“ Hoolsuskohustuse järgmise vajadusest tulenevalt peab autojuht arvestama muuhulgas teeremonti ja teehitust puudutavate õigusaktidega.

§ 45

lg 2 sätestab, et liikluse korraldamine toimub liiklusmärkide, teemärgiste, fooride, piirete ja muude liikluskorraldusvahenditega vastavalt teeseaduse alusel kehtestatud nõuetele . Majandus- ja kommunikatsiooni ministri 16.04.2003 määrusega nr 69 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel“, mis on kehtestatud Liiklusseaduse § 45 lg 2 alusel, on määratletud muuhulgas liiklusvahendute kasutamine teetöödel. Nimetatud Korra § 15 lg 1 sätestab, et liikluskorraldusvahenditega antav teave peab olema nähtav ja loetav nii valge kui ka pimeda ajal sellele liiklejale, kellele see on mõeldud. Sama Korra § 16 lg 1 kohaselt pannakae liiklusmärgid vastavalt Eesti standatdile EVS 613:

1. Korra § 16 lg 2 p 2 koaselt, teisaldatava alusega liiklumärgi allserva kõrgus sõidutee kattest peab olema vähemalt 0,6 m. menetluysaluse isiku kaebusest nähtub, et märgib olid paigaldatud kõrgusel 1-1,5 m, mille tõttu ei saanud autojuht märke näha. Kohus märgib, et standardi kohaselt teisaldatava liiklusmärgi kõrgus peab olema vähemalt 0,6 m, mis tähendab, et kohusetundlikul ja ettevaatlikul autojuhil on üldiselt võimalik liiklusmärki näha ja seda järgida, kui märgi kõrgus on vähemalt 0,6 m. Seega on alusetu menetlusaluse isiku väide, et 1- 1,5 m kõrgusel olev liiklusmärk ei ole liiklejale märgatav. Sama Korra § 16 lg 2 p 4 sätestab, et väljaspool ristmikku peab üksteisele järgnevate märkide vaheline kaugus piki teed olema … suurimal lubatud sõidukiirusel 30 km/h või alla selle, vähemalt 10 m; Märkidevahelist kaugust piki teed võib muuta, kui kohalikud olud ei võimalda nõuetekohast panekut ja liiklusmärkide standardi muud nõuded on täidetud. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kuigi menetlusalune isik ei näinud kiirusepiirangut määratlevat liiklusmärki „suurim kiirus 30 km/h“ , ega teadnud, et rikub nimetatud liiklusmärgiga kehtestatud piirangut, oleks ta seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kohus ei tuvastanud S. J.M-i teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid KarS-u
2. peatüki
3. jao mõttes. Menetlemisel ei ole kohtu arvates rikutud menetlusõigust. 11 KARISTUS 12 Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt karistati S. J.M

§ 74

-22 lg 2 alusel rahatrahviga 25 trahviühikut summas 1500 krooni, ehk 100 eurot.

§ 74

-22 lg 2 kohaselt võib väärteo eest määrata põhikaristusena rahatrahvi kuni 6000 krooni või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et S. J.M-ile on määratud rahatrahv sanktsiooni keskmisest määrast väiksemal määral, ehk ¼ sanktsiooni ülemmäärast.

§ 74-22: „

§ 74

-22 lg 1 järgi - kiiruse ületamine kuni 20 km/t, mis näeb ette ka kergema karistuse. Sõites kiiruse ületamisega vähemalt 77 km/h asulavälisel teel, kus oli teeremont ja –ehitus käimas ning lubatud kiirus on 30 km/h, ohustas S. J.M oma teoga liiklejate ja teeremondis ja –ehituses osalenute töötajate turvalisust. S. J.M ületas kiirust mitte vähem kui 40 km/h, olles lähedane oma rikkumisega piirile, millest hakkab teole järgnema vastutus

§ 74

-22 lg 3 alusel – kiiruse ületamine alates 41 km/h, mille eest on rahatrahvi ülemmäär 200 trahviühikut ehk 12000 krooni ( 800 eurot), või arest või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 1 aastaks. Kohtuvälise menetlemise ega kohtuliku arutamise käigus ei ole S. J.M-i vastutust kergendavaid asjaolusid tuvastatud. Kohus arvestab, et väärtegu on toime pandud ettevaatamatusest. S. J.M ei ole varem karistatud isik. 12 13 Sellest tulenevalt leiab kohus, et sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas määras rahatrahvi määramine on kooskõlas karistuse määramise ja mõistmise põhimõtetega ja õiglane selles mõttes, et selle veelgi vähendamiseks ei ole alust. KOHTU MEE™ED S. J.M-i kaebus tuleb jätta rahuldamata ja tema suhtes kohtuvälise menetleja Ida Politseiprefektuuri välijuht A. K. poolt tehtud 29.08.2010 otsus kiirmenetluses 10220992624128 muutmata. Kohtunik Inna Kirsipuu 13