Obsah (7)

§ 22§ 212§ 74§ 75§ 65§ 68§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. juuni 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-11448 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Julia K

§ 22

lg 2 - § 212 lg 1 ning H.B ja Andres Themase süüdistuses

§ 212lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 25.

märtsi 2011 otsus Apellatsiooni esitaja V.P ja H.B Kuznetsov Prokurör Küllike Kask V.P , ik XXX, elukoht XXX XX, XXXXX, XXXXXXX XXXXXXX, XXXXXXXXXXX, emakeel vene keel, töötab OÜ O., kriminaalkorras karistatud 1l korral, tõkend – elukohast lahkumise keeld; Süüdistatavad Kaitsja kaitsja Vladimir H.B , ik XXX, elukoht XXXXXXXXX XXXX, XXXXX, XXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXX, emakeel vene keel, töötab OÜ A., kriminaalkorras karistatud 3-l korral, tõkend – elukohast lahkumise keeld; Andres Themas, ik 36211200238, elukoht XXXXXX XX-XX, XXXXXXX, XX XXXXXXX, XXXXXXXXXX, emakeel vene keel, töötas juhutöödel, kriminaalkorras karistatud 1-l korral, tõkend – elukohast lahkumise keeld. Vladimir Kuznetsov 1 RESOLUTSIOON 1. Pärnu Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt Andres Themase süüdistunnistamises

§ 212

lg 1 järgi, samuti V.P-lt , H.B-lt ja Andres Themaselt ekspertiisiasutusel tekkinud kulu katteks igaühelt 532.33 euro väljamõistmise osas. Teha selles osas uus otsus, millega: 1.1 Tunnistada Andres Themas süüdi

§ 22lg 3 - § 212 lg 1 järgi.

Mõistetud karistuse osas jätta maakohtu otsus muutmata. 1.2 Mõista V.P-lt , H.B-lt ja Andres Themaselt ekspertiisiasutusel tekkinud kulude katteks igaühelt välja 287.33 eurot.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Pärnu Maakohtu
4. märtsi 2011 otsusega tunnistati Y. V.P süüdi

§ 22

lg 2 § 212 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust.

§ 74lg 1, 3 alusel ei pööratud karistust täitmisele, kui Y.

V.P ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

§ 75toodud kontrollnõudeid.

H.B tunnistati süüdi

§ 212

lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 kuud vangistust.

§ 74

lg 1, 3 alusel jäeti karistus täitmisele pööramata, kui H.B ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

§ 75toodud kontrollnõudeid.

Süüdi tunnistati veel A. Themas

§ 212

lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu 17.10.2002 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 1 aasta ja 6 kuu vangistuse - võrra ja mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 4 kuud 7 päeva ning loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 3 kuud ja 23 päeva vangistust.

§ 69alusel asendada seejärel vangistus 946 tunni üldkasuliku tööga.

Süüdistatavatelt mõisteti välja ka menetluskulud, sh igaühelt neist 532.33 eurot ekspertiiside tegemisega seotud kulu. Kohtuotsuse kohaselt pani Y. V.P varalise kasu saamise eesmärgil toime kindlustuskelmusele kihutamise, mis seisnes selles, et ta registreeris 3.04.2007 ARK Pärnu osakonnas oma ema N. Z. nimel oleva sõiduauto Mercedes Benz 500 SEL reg.märk XXX XXX H.B nimele, et välja petta kindlustusfirmalt B. sõiduauto eest kindlustushüvitis 105000 krooni. Selleks kihutas ta H.B ja Andres Themast kindlustuskelmust toime panema, helistades neile korduvalt, mille tulemusena 21.04.2007 kella 00.00 paiku Andres Themas ja H.B eelneval kokkuleppel lavastasid liiklusõnnetuse, kus A. Themase juhitud sõiduauto Audi 100 reg.märk XXX XXX sõitis Pärnu linnas Tammiste tee ja Ehitajate tee ristmikul ette H.B 2 juhitud sõiduautole Mercedes Benz 500 SEL reg.märk XXX XXX. Eelnevalt oli A. Themas vormistanud 30.03.2007 a enda nimele sõiduauto Audi 100 reg.märk XXX XXX ja 30.03.2007 sõlminud kindlustusfirmas B. 1 kuuks kindlustuslepingu (poliisi nr XXXXXXXXXXXXX ) tähtajaga kuni 29.04.2007 a. 24.04.2007 kindlustusfirmale seletuskirja kirjutades tunnistas A. Themas end süüdi 21.04.2007 toimunud liiklusõnnetuses teisele autole ettesõitmise näol, mille tulemusena sõiduauto MB 500 SEL omanik H.B , kes omas samuti kindlustusfirmas B. 3.04.2007 a sõlmitud 1 kuulist kindlustuslepingut (poliisi nr XXXXXXXXXXXX) tähtajaga kuni 2.05.2007, esitas kindlustusfirmale põhjendamatu nõude sõiduautole MB 500 SEL reg.märk XXX XXX tekitatud kahju hüvitamiseks summas 105000 krooni, kuigi kindlustusfirma ekspertarvamuse kohaselt oli sõiduauto MB 500 SEL reg.märk XXX XXX jääkväärtuseks 50000 krooni. H.B ja Andres Themas panid kirjeldatud viisil toime kindlustusjuhtumi esilekutsumise kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil, s.o

§ 212lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, Y.

V.P käitumine kvalifitseeriti sellele kuriteole kihutamisena. Otsuse motiivides sedastas maakohus järgmist. Y. V.P ütlustega on kindlaks tehtud, et tema emale kuulus sõiduauto Mercedes-Benz 500 SEL reg.märgiga XXX XXX. Y. V.P ja H.B kinnitasid, et 03.04.2007.a. registreeriti sõiduauto ARK Pärnu osakonnas H.B nimele, H.B maksis sularahas Y. V.P-le 105 000 krooni. Kohus uurinud H.B kontoväljavõtteid leidis, et H.B ütlused raha tegeliku maksmise kohta Y. V.P-le ei ole eluliselt usutavad. Kontoväljavõtetest ja H.B enda ütlustest nähtub, et tema kuutöötasu ühes kuus ei ületanud 10 000 krooni ja tööandja OÜ A. on regulaarselt töötasu tema arvele kandnud. Kontoväljavõtetest ei nähtu, et H.B oleks olnud reaalselt võimalik Y. V.P-le 105 000 krooni maksta. Mõned päevad varem, s.o 30.03.2007.a. on A. Themas saanud juhiload, enda sõnul ostis tundmatult isikult auto, kuid selle maksumust ei mäleta. Tunnistajana kohtus ülekuulatud D. V. kinnitas, et tema tunneb Y. V.P ja H.B. Tema müüs A. Themasele Audi 3000 krooni eest. Themast ta ei tundnud ja varem ta Themasega kokku ei saanud, kui ARK-is dokumente vormistamas käis ja raha sai. Avariist kuulis hiljem ja nägi Audit 3-4 päeva Uue silla juures seismas. Rohkem ta Audist midagi ei tea. Jälitusprotokollide kohaselt on ajavahemikul 10.-21.04.2007.a. pealt kuulatud A. Themase telefonikõnesid. Kohus uuris kohtuistungil vahetult jälitusprotokolli ja kuulas ka salvestust CDplaadilt. Salvestatud on kõned, mida A. Themas peab abonomendiga number XXXXXXXX. Kõneleja abonendilt XXXXXXXX survestab A. Themast, et ta peaks tulema Pärnusse ja et midagi on vaja ära teha. See survestamine läheb järjest tugevamaks ja A. Themas püüab vabandada, et ei saa praegu Pärnusse tulla, et tal on tööd ja mingid asjad pooleli. Sellele vaatamata kõned jätkuvad. Kõnedest käib läbi nimi Jura. A. Themas tunnistas, et Jura on V.P. Kõnesid on tehtud ka ühelt teiselt telefoni numbrilt, kus käis samuti läbi nimi Jura ja helistaja küsis A. Themaselt, kas Jura helistas talle ja kas Themas on ikka kursis, mida vaja teha on. Järgmistes kõnedes lepitakse kokku paiknemine, helistaja küsib Themaselt, et kus ta on ja Themas ütleb, et ta juba seisab siin kohapeal. Helistaja juhendab Themast, et vaja on minna sinna ristmiku peale lähemale. Viimasena salvestatud kõnes 21.04.2007 kell 00:00:53 Themas annab teada, et jõuab kohe kokkulepitud kohale. Themasele helistaja täpsustab üle, kui kaua veel aega läheb ja kui Themas vastab, et tegi pöörde ära ja seisab kokkulepitud kohal, vastab helistaja, et kõik, ta võtab hoo üles. Nende kõnede sisu tõendab, et Themas, V.P ja keegi kolmas planeerivad lavastada avarii, milles kaks autot omavahel kokku põrkavad. Viimastest kõnedest nähtub, et otsiti sobivat momenti, millal ristmikul teisi autosid ei ole ja Themase sõiduk peab õigel ajal õiges kohas olema. 3 Hääleeksperdi hinnangul jälitusprotokolli lisas 1 CD-l fikseeritud telefonikõnedes A. Themasega abonentnumbriga XXXXXXXX kõnelev isik ja Y. V.P-lt võrdlusmaterjalina võetud häälenäidistel VHS kassetil 15.10.2007.a. ja CD plaadil 15.10.2007.a. kõnelev isik helisalvestites 132849, 104943, 102809, 215410, 0184, 0231, 0288, 0619, 1464 on tõenäoliselt Y. V.P. Neil juhtudel on uuritavatest häälenäidetest ja võrdlusmaterjalist leitud tunnuste hea kokkulangevus, olulisi erinevusi ei esine. Puudusi esineb võrreldavate signaalide kvaliteedis ja/või hulgas. Tunnuste erinevused mahuvad siiski kõnelejasisese variatiivsuse piiridesse. Helisalvestises 1941 ei ole kõneleja eksperdi arvamusel väga tõenäoliselt Y. V.P, helisalvestistes 2089 ja 2278 peab ekspert võimalikuks, et kõneleja on Y. V.P. Helisalvestistes 2298, 2302, 2305 peab ekspert tõenäoliseks, et kõneleja ei ole Y. V.P. Jälitusprotokollist, kus fikseeritud kõneeristused, nähtub, et H.B ja V.P on 20.04.2007.a ja vahetult enne ja pärast avarii toimumist omavahel suhelnud ning helistanud ka D. V.. Nad on olnud kõik sellel ajal kas Savi masti piires või Energia masti piires, mis on piirkonnad, mis kattuvad Ehitajate tee ja Tammistesse viiva piirkonnaga. Hinnates eelmainitud asjaolusid, leiab kohus, et asjas esineb mitmeid kokkulangevusi, neid omavahel kõrvutades ja hinnates on eluliselt usutav, et süüdistatavad panid toime kindlustuskelmuse. Nii A. Themase kui H.B nimele registreeritakse vähem kui nädalase vahega sõiduautod, mõlemad väidetavalt ostavad sõidukid sularaha eest – A. Themas isikult, keda ei tunne ja kes osutub H.B ja Y. V.P tuttavaks ja näeb müüjat kui ka autot esimest korda ARK-is, H.B Y. V.P eestvedamisel viimase emalt. Nii A. Themase kui H.B sõidukitele vormistatakse ühekuulised kindlustuspoliisid ühes ja samas kindlustusfirmas- B. Kindlustuses. A. Themas pärast avarii toimumist enam auto vastu huvi ei tunne, olgugi, et oli selle eest alles kolm nädalat tagasi maksnud 3000 krooni ja jätab auto sündmuskohale, kus tunnistaja sõnade kohaselt auto seisis vähemalt 3-4 päeva. Y. V.P käib telefonikõnedega A. Themasele peale ja keelitab viimast Pärnusse tulema ja „ühe asja ära tegema“. A. Themas kinnitas, et ta ei saanud sellest pakkumisest keelduda. Seega hinnates kogumis hääleeksperdi arvamust, jälitustoimingu protokolle, B. kindlustuse materjale, politsei materjale, tunnistajate A. E., E. V., D. T. ja D. V. ütlusi, A. Themase ütlusi leiab kohus, et on täielikult tõendamist leidnud, et V.P kihutas A. Themast ja H.B kindlustuskelmust läbi viima ning A. Themas ja H.B kutsusid kindlustusjuhtumi esile. Materiaalõiguslikes küsimustes asus kohus järgmisele seisukohale. Nimelt on

§ 212subjekt erilise isikutunnusega isik, kindlustusvõtja.

Mõlemad - nii Themas kui H.B - olid vormistanud liikluskindlustused. H.B ja Themas olid kuriteo täideviijad. Mõlemad olid teadlikud V.P plaanist ja soovist lavastada liiklusõnnetus. Selle kinnituseks on Themase ütlused ja jälitusprotokollis fikseeritud suhtlemine Themase ja V.P ja V.P ja H.B vahel. V.P ise ei osalenud vahetult kuriteo täideviimises, kuid tema osalus väljenduski selles, et ta kihutas Themast ja H.B tegu toime panema ja kahtlemata oli temal kõige suurem huvi kelmus toime panna, et saada kindlustuselt hüvitist. Subjektiivsest küljest eeldab süütegu tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Lisaks sellele peab isik tegutsema kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil, seega kavatsetult. Kindlustushüvitis on kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju hüvitamine. Kohus leiab, et süüdistatavad panid süüteo toime kavatsetult, sest nad teadsid, et kindlustushüvitise saamiseks, mis oli ka nende eesmärk, tuleb esile kutsuda kindlustusjuhtum, mida nad ka tegid. 4

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V.P ja H.B kaitsja Vladimir Kuznetsov, kes palub maakohtu otsus tühistada ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Esmalt väidab apellant, et kuigi maakohtus toimus kriminaalasjas olevate tõendite avaldamine, nende uurimist tegelikkuses ei toimunud, millega rikuti KrMS § 15 sätteid. Samuti on otsuse tegemisel tuginetud kaassüüdistatav A. Themase ütlustele, kelle kohtus ja eeluurimisel antud ütlused on aga vastuolus. Seejuures seab kaitsja kahtluse alla maakohtu 18.03.2011 kohtuistungi protokolli tõepärasuse, kinnitades, et A. Themase tegelikud ütlused välistavad V.P ja H.B vastutuse avarii ettekavatsetud korraldamises. 2.2 V.P ja H.B süüditunnistamine rajaneb ka eksperdi arvamusel, mille kohaselt on lindistatud kõnedes A. Themasega vestlejaks V.P. Kaitsja osundab ühele lindistatud kõnedest, millest tuleneb, et A. Themasega rääkija on kindlustusjuhtumi esilekutsujaks. V.P ei ole aga sõiduauto juhtimises ja õnnetuse näilises põhjustamises süüdistatud. Samal ajal on ka ekspert leidnud, et lisaks A. Themasele ja V.P-le on vestlejaks keegi kolmas isik. Nii ei ole mõistetav, kes oli see kolmas isik, milline roll oli temal selles asjas ning on võimalik, et selle kolmanda, tuvastamata isiku hääl on sarnane V.P häälele. 2.3 Samuti ei ole ekspertiisiakt ühildatav RKKK otsusest nr 3-1-1-79-10 tulenevaga (seejuures viitab kaitsja veel otsustele 3-1-1-70-10 ja 3-1-1-74-10). Nii süüdistatavad kui ka nende kaitsja palusid, et ekspert näitaks V.P hääle kokkulangevust, mis oli salvestatud erinevatele lintidele, kuid ekspert esitas kohtule mingeid diagramme, mis võivad sobida ükskõik mis inimesele planeedil. Nende diagrammide põhjal ei ole võimalik veenduda eksperdi arvamuse põhjendatuses ja jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisi käigus ei ole arvestatud hääle tämbrit ning ekspert ei suutnud garanteerida, et Eestis ei ole teist sellist inimest selliste üldiste häälte tunnustega nagu need on V.P. Seetõttu ei ole tema arvamusel ka tõestusväärtust.
2. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatavate kaitsja apellatsiooni juurde, seda toetasid ka tema kaitsealused. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu, samuti osaliselt menetluskulusid puudutavas osas. Seejuures väljub ringkonnakohus KrMS § 340 lg 1 ja lg 3 alusel esitatud apellatsiooni piirest, kuivõrd kõnealuseid minetusi selles puudutatud ei ole. Esmalt lahendab ringkonnakohus V.P ja H.B süüküsimuse (I), osundades seejärel materiaal- ja menetlusõiguslikele minetustele (II). Nendes küsimustest on kriminaalkolleegiumi seisukohad järgmised. I
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohutu otsus V.P ja H.B süüditunnistamises ning karistamises tuleb jätta muutmata. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Sisuliselt ei taotle apellant muud kui maakohtus hinnatud ning süüdimõistva otsuse aluseks olnud tõendite ebausaldusväärseks tunnistamist, s.o nende ümberhindamist. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale 5 tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-11-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad.
4. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. Käesolevas kaasuses on maakohus tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et V.P ja H.B panid koos A. Themasega toime kindlustuskelmuse

§ 212lg 1 mõttes (materiaalõiguslike küsimuste osas vt otsuse p 12 jj).

Maakohus on põhjalikult analüüsinud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tulenevad andmed ning süüdistatavate esitatud kaitseversiooni omavahelisse konteksti ning selle tulemil põhjendatult teinud järelduse, et need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o kuriteo toimepanemist V.P ja H.B poolt. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on see arutluskäik selge ja ilma vastuoludeta. Sellises olukorras võimaldab KrMS § 342 lg 3 p 1 piirduda ringkonnakohtul üksnes omapoolsete põhjenduste lisamisega. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses toodud seisukohad (vt käesoleva otsuse p-s 1 kajastatut) on jätkuvalt kohtulahendi osiseks. Omapoolselt peab ringkonnakohus vajalikuks lisada järgmist.

1. Nii prokurörile kui ka apellandile peab kolleegium vajalikuks selgitada esmalt A. Themase kirjutatud nn puhtsüdamliku ülestunnistusega seonduvat, mis on prokuröri taotlusel maakohtus A. Themase ülekuulamisel avaldatud (vt 18.03.2011 protokoll lk 9) ning millele nii riiklik süüdistus kui ka kaitsja on seejärel A. Themase ülekuulamisel korduvalt osundanud. Selle „ülestunnistuse“ tõeväärtuse on kaitsja seadnud kahtluse alla seejuures ka apellatsioonis. Selles osas peab kriminaalkolleegium vajalikuks menetlusosalistele selgitada, et tegemist ei ole menetlusõiguslikus mõttes üleüldse tõendiga. 6.1 Riigikohtu kriminaalkolleeguim on juba otsuses nr 3-1-1-127-06 (vt p-d 10-11) selgitanud, et Kriminaalmenetluse seadustik sellist mõistet nagu "puhtsüdamlik ülestunnistus" ei kasuta, kuid kohtupraktikas tähistatakse sellega isiku (kahtlustatava, süüdistatava) poolt menetlejale tehtavat (vabatahtlikku) avaldust, milles ta võtab süüteo omaks. Selleks, et menetlejale antav informatsioon oleks aga edasiselt isiku süüküsimuse lahendamisel ja tõendamisel kasutatav, peab see vältimatult olema mõne menetlusseadustikus lubatud tõendiliigi kujul. KrMS § 63 lg-st 1 tulenevalt vormistatakse kahtlustatava või süüdistatava poolt menetlejale antav suuline informatsioon vastavalt kahtlustatava või süüdistatava ülekuulamise protokollina. Asjaolu, et tegemist on ülestunnistusega, iseloomustab üksnes ütluste sisu ega anna alust nende vormistamiseks mingi muul viisil. Eelnevast tuleneb Riigikohtu arusaama kohaselt, et kui isik avaldab soovi tegu puhtsüdamlikult üles tunnistada, tähendab see tema valmisolekut anda ütlusi ja ta tuleb seejärel üle kuulata. Ka juhul, kui kahtlustatav pöördub menetleja poole kirjalikult, tuleb seda käsitada pelgalt sooviavaldusena anda ütlusi ning isik tuleb kirjalikult esitatud väidete osas üle kuulata. 6.2 Teisisõnu – sellele „ülestunnistusele“ kui tõendile menetluslikult tugineda ei saa. Kui maakohus oleks seda teinud, olnuks tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Maakohtu otsuse motiividest nähtuvalt ei ole esimese astme kohus seda „ülestunnistust“ aga süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kasutanud ega sellele enda otsustust rajanud, mistõttu jätab ringkonnakohus edasiselt tähelepanuta apellatsioonis esitatud väited selle 6 kohta, millistel asjaoludel ning kuidas see sooviavaldus on tekkinud, kuivõrd tõendina seda kasutada ei saa.
2. Apellandi edasistele argumentidele vastates märgib kriminaalkolleegium järgmist. Nii jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, mil viisil on apellandi hinnangul rikutud KrMS § 15 sätteid. 18.03.2011 kohtuistungi protokolli kohaselt on prokuröri taotlusel avaldatud kriminaaltoimikus sisalduvaid tõendeid, neist ühegi avaldamisele (ning nende samaaegselt toimunud uurimisele) ei ole esitanud vastuväiteid ka süüdistatavate kaitsja (vt protokolli lk 1-2). Seejuures tuleb märkida, et vahetult on kuulatud ka jälitusprotokollide juurde kuulunud helisalvestisi (samas, lk 2). Milline pidanuks kaitsja hinnangul nägema välja „tegelik“ tõendite uurimine KrMS § 15 lg 1 tähenduses, apellatsioonis aga samas ei avaldata, mistõttu jätab kriminaalkolleegium ka selle väite edasise tähelepanuta.
3. Iseenesest tuleb tunnistada, et A. Themase ütlused kohtuistungil ei ole selgesõnaliselt V.P ja H.B süüstavad. Valdavalt on tema asjassepuutuvad ütlused „ei mäleta“, „arvatavasti“ jne (vt 18.03.2011 protokoll lk 6 jj). Küll aga võib tema ütlustest teha järgnevad selged järeldused – kõnealune liiklusõnnetus oli lavastatud ning isikuks, kes tegi talle vastavasisulise ettepaneku ning „Yuri“, kellega ta räägib jälitusprotokollis kajastatud vestlustes, on kaassüüdistatav V.P (samas, lk 9-10). Neis kahes küsimuses on A. Themase ütlused mõistetavad täiesti ühemõtteliselt ning ringkonnakohus ei soostu apellandi väitega, et A. Themase kohtus antud ütlused tegelikkuses välistavad V.P ja H.B vastutuse.
4. Ka ei soostu kriminaalkolleegium apellandiga selles, et kriminaalasjas avaldatud ning uuritud hääleekspertiisi akt tuleks kui kõlbmatu tõendikogumist kõrvaldada. Kõnealune ekspertiisiakt asub kd-s 2, tlk 86 jj ning ringkonnakohtu hinnangul vastab see KrMS § 107 nõuetele. Ekspertiisiakti põhiosas esitatakse uuringute kirjeldus, samuti uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Juhinduvalt KrMS § 107 lg-st 6 on esitatud ekspertiisiakti lõpposas ka uuringutele tuginev eksperdiarvamus. Seejuures tuleb silmas pidada, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ka eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel; ning käesolevas kriminaalasjas on kohtuekspert G. R. ka andud ütlusi, selgitades enam kui põhjalikult seda, kuidas on jõutud ekspertiisiaktis sedastatud järeldusteni (vt 18.03.2011 protokoll, lk 3 jj). Ekspert on kaitsja V. Kuznetsovile vastates detailselt selgitanud, et hääleekspertiisi ei saa võrrelda „näpujälgede võrdlemisega“ (selline aga kaitsja taotlus maakohtus, vt 18.03.2011 protokoll, lk 3). Ekspert on selgitanud teostatud auditiivse ja akustilise analüüsi olemust (samas, lk 3) ning kriminaalkolleegiumi hinnangul on need hinnatavad arusaadava ning jälgitavana. Arusaamatuks jääb kaitsja maakohtus tehtud etteheide, et „võrdlemine tähendab seda, et on võimalus vaadata ja võrrelda. Ma soovin silmaga näha seda kokkulangevust, aga see on joonistus“ (samas, lk 5). Jääb mõistetamatuks, kuidas siis peaks kaitsja hinnangul nägema välja ekspertiis, kus võrreldakse omavahel kahe hääle võimalikku kokkulangevust ehk teisisõnu, kuidas teha see kaitsja jaoks aktsepteeritavalt „nähtavaks“ ja võrreldavaks. Käesoleval juhtumil on need parameetrid esitatud nii ekspertiisiaktis kui ka selgitanud kohtuistungil ning nagu võib mõista, on kaitsja peamine vastuväide rajatud sellele, et väidetavalt ei ole arvestatud seejuures hääle tämbrit. Samas on ekspert kinnitanud sedagi, et võrreldud isikute tämbrit on ekspertiisi tegemisel arvestatud ning silmas peetud (samas, lk 5) ning põhimõtteliselt võib aru saada, et kaitsja ei suuda lihtsalt soostuda eksperdi järelduste ning selgitustega. Seega leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et kriminaalasjas sisalduv eksperdiarvamus vastab seaduse nõuetele ning seda saab hinnata kogumis teiste vahetult uuritud tõenditega. 7
5. Ekslik on apellandi väide, et kuivõrd A. Themasega rääkijaks oli nimetatud lindistustel eksperdi arvamuse kohaselt ainult V.P ja tegelikkuses toimus liiklusõnnetus A. Themase ja H.B juhitud sõidukite vahel, ei saa neist viimane mingil viisil kuriteo toimepanemises süüdi olla. Esiteks tuleb märkida, et eksperdi arvamuse kohaselt ei ole viimaste kõnede tegijaks, s.o A. Themasega rääkijaks V.P (vt kd 1, tlk 69). Nendes kõnedes räägitakse konkreetselt sellest, kas ja kuidas on võimalik korraldada avarii autode vahel ning nagu võib mõista, on A. Themasega rääkija ka teise auto juhiks (A. Themas kannab ette, et ta „seisab“, millele vastatakse: „kõik, ma võtan hoo üles“). Kuivõrd tuvastamist leidis ning seda on kinnitanud ka A. Themas ja H.B, et liiklusõnnetus juhtus nende juhitud autode vahel, võib eeldada, et selleks teiseks isikuks oli just H.B; kuivõrd ei saa siiski välistada, et kuriteo kavandamisel osales ka teisi, senises kriminaalmenetluses tuvastamata isikuid ning H.B suhtes ei ole hääleekspertiisi teostatud, ei saa sellele küsimusele siiski tõsikindlalt vastata. Kuid kindlasti annab see täiendavat teavet selle kohta (lisaks maakohtu poolt osundatud tõenditele ning asjaoludele), et vaatluse all olev liiklusõnnetus oli lavastatud ning kuivõrd tuvastatult oli teiseks juhtumis osalenud isikuks H.B (mida ta tunnistab ka ise), saab täie kindlusega väita, et tema oli kindlustusjuhtumi esilekutsujaks koos A. Themasega (kes on ennast kuriteo toimepanemises seejuures täielikult süüdi tunnistanud)

§ 212objektiivse koosseisu mõttes.

1. Seejuures on tuvastatud, et A. Themasega rääkis enne liiklusõnnetuse esilekutsumist korduvalt ka V.P (vt kd 1, tlk 64-68), rääkides pidevalt sellest, et mingi asi on vaja pakiliselt „ära korraldada“. Seda, et Jura, kellega ta nimetatud vestlustes rääkis ning kelle nime ka teiste isikutega vesteldes mainiti, oli just V.P , on kinnitanud kohtumenetluses ka süüdistatav A. Themas. Nii küsitakse A. Themaselt 20.04.2007 toimunud kõneluses konkreetselt, kas Jura on talle selgitanud, „mida vaja teha on“ ning toonitatakse, et „tee ilusasti kõik nii, nagu ta sulle seletab“ (kd 1, tlk 68). Sellele järgnevad kõned juba vahetult enne kindlustusjuhtumi esilekutsumist, millele kriminaalkolleegium osutas eelmises punktis. Neid asjaolusid kogumis teiste maakohtu poolt nimetatud tõenditega (mida ei ole seejuures apellatsioonis ka vaidlustatud) hinnates on ringkonnakohtu hinnangul vastuvaidlematult tõendatud V.P ja H.B süü neile inkrimineeritud kuriteo toimepanemises. Apellatsioonis esitatud argumendid ei saa ilmselgelt olla kohtuotsuse tühistamise aluseks ning seetõttu jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ning selles osas maakohtu otsuse muutmata. II
2. Küll peab ringkonnakohus apellatsiooni piirest väljudes vajalikuks selgitada järgmist. Esmalt leiab kohtukolleegium, et A. Themase süüditunnistamisel kuriteo (kaas)täideviijana on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust.
3. Nii on maakohus märkinud, et

§ 212

on nn erisubjekti nõudvaks koosseisuks (täideviijaks saab olla vaid kindlustusvõtja). Seejuures on aga oluline, et kindlustusvõtja tegutseks objektiivse koosseisu mõttes koosseisupäraselt kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Kuigi A. Themase käitumises on vaieldamatult täidetud

§ 212

lg 1 objektiivne koosseis (kindlustusjuhtumi esilekutsumine), ei olnud ta samal ajal isikuks, kes oleks tegutsenud kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil (seda juba johtuvalt asjaolust, et tema oli selles lavastatud õnnetuses „süüdlaseks“); tema tegevus oli selles tähenduses üksnes toetav. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses 3-1-1-32-11 sedastanud, et kui toimepanija tegevus kindlusjuhtumi esilekutsumisel või selle kohta ebaõige ettekujutuse loomisel on kantud muudest eesmärkidest kui kindlustushüvitise saamine, ei ole kindlustuskelmuse (subjektiivne – 8 ringkonnakohtu osundus) koosseis täidetud. Et kõnealune koosseis nõuab toimepanijal erilist eesmärki - kindlusandjalt kindlustushüvitise saamine - ei ole sellest koosseisust hõlmatud ka muu varaline kasu, mida toimepanija soovib kindlustusandja arvel saada (vt otsuse p 9). 14. Nagu öeldud, oli A. Themas käesoleval juhul selles „lavastatud“ liiklusõnnetuses n.ö süüdlaseks, millest tulenevalt esitas kindlustusandjale taotluse sõiduautole tekitatud kahju hüvitamiseks ainuüksi H.B. Seega oli vaid tema isikuks, kes täitis nii

§ 212lg 1 objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu.

Seejuures ei oma tähendust, kas A. Themas oli sellest kavatsusest teadlik, lootis sellest summast saada osa endale vms; see ei ole „kindlustushüvitise saamise eesmärgiks“

§ 212lg 1 koosseisu tähenduses.

Seega saab A. Themase käitumist käsitleda vaid kaasaaitamisena kindlustuskelmuse toimepanemisele, mistõttu KrMS § 340 lg-st 3 juhinduvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse A. Themase süüditunnistamises

§ 212

lg 1 järgi ning kvalifitseerib tema käitumise ümber

§ 22lg 3 - § 212 lg 1 järgi.

Seejuures ei mõjuta see kuidagi V.P ja H.B käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut. A. Themasele mõistetud karistuse jätab ringkonnakohus muutmata, pidades seda tema teosüüle vastavaks.

1. KrMS § 340 lg-le 1 ja lg 2 p-le 6 (KrMS § 313 lg 1 p 12) tuginevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ka süüdistatavatelt välja mõistetud menetluskulude osas. Õiguslik minetus seisneb ringkonnakohtu hinnangul järgnevas.
2. Nimelt on käesolevas kriminaalasjas teostatud kaks hääleekspertiisi. Neist esimene kannab kuupäeva 21.11.2007 (kd 1, tlk 76 jj) ning selle maksumusena on märgitud 11 500 krooni (kd 2, tlk 81, s.o 734.98 eurot). Teine ekspertiis on teostatud 1.03.2011 (kd 2, tlk 86) ning selle maksumuseks on 862 eurot (kd 2, tlk 92). Igalt süüdimõistetult on mõistetud välja nimetatud ekspertiiside teostamise katteks 532.33 eurot, s.o nende kahe ekspertiisi maksumus on summeeritud. Kriminaalkolleegium ei nõustu sellega. Nimelt on teise ekspertiisi teostamise tinginud asjaolu, et seda taotles prokurör, kuivõrd esimene ekspertiis ei vastanud KrMS § 107 lg 3 nõuetele (vt 14.12.2010 protokoll, lk 2). Seega – tegemist on ekspertiisiaktiga, mille osas ka prokurör ise on tunnistanud, et tegemist on kohtukõlbmatu tõendiga. Sellele minetusele ongi reageeritud uue ekspertiisi teostamisega. Kriminaalkolleegium ei soostu sellega, et süüdistatavad peaks menetluskuluna hüvitama ka kohtukõlbmatu tõendi teostamisega tekkinud kulud. Kohtukõlbulikuks oli vaid üks ekspertiisiaktidest ning ringkonnakohus leiab, et menetluskuluna tuleb süüdistatavatel hüvitada vaid selle maksumus, s.o 862 eurot. Seetõttu tühistab ringkonnakohus nimetatud osas maakohtu otsuse ning mõistab ekspertiisiasutusel tekkinud kulu katteks igalt süüdistatavalt välja 287.33 eurot.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg-st 1, lg 2 p-st 3 ja 6, lg-st 3 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Apellatsioon jätta rahuldamata. Paavo Randma Julia Katškovskaja Urmas Reinola 9