lg 5 nõuet pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav
S § 56 lg 1 määras kohtuväline menetleja H.U-le LS § 224 lg 1 järgi karistuseks rahatrahvi 85 trahviühiku ulatuses s.o. 340,00 eurot ning
KAEBUSE SISU H.U esitas 08.08.2012.a. Harju Maakohtule kaebuse, milles palub tühistada temale PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 12.07.2012.a. väärteoasjas 2317,12,007756 tehtud otsusega mõistetud lisakaristus. H.U põhjendab esitatud kaebust sellega, et tal on vaja juhtimisõigust tööle sõitmiseks. H.U avaldas, et ta ei soovi osaleda kohtuistungil. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT Kohtuvälise menetleja esindaja nõustus kohtule 02.10.2012.a. saadetud kirjalikus seisukohas väärteoasja nr 4 – 12 – 3747 (2317,12,007756) H.U kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse peale läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Väärteoasjas tehtud otsuses jääb kohtuväline menetleja otsuses toodud seisukohtadele ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et H.U süüline käitumine LS § 69 lg 5 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toimepandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärteod on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 1 järgi. H.U palub oma kaebuses tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini otsuses väärteoasjas nr 2317,12,007756 määratud lisakaristus – juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks. Taotlust põhjendab kaebaja asjaoludega, et juhilube on vaja töölesõitmiseks. V™S § 64 kohaselt kogub väärteomenetluses tõendeid kohtuväline menetleja järgides V™S 5. peatükis sätestatut. Lähtudes V™S § 72 peab kohtuvälisel menetlejal lahendi tegemiseks, kui seadus ei näe ette, et väärteoasja arutab kohus, olema kogutud kõik tõendid, mis võimaldaksid tal lahendada V™S § 108 loetletud küsimused H.U poolt toime pandud väärtegu on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega s.h. tunnistaja Madis M ütlustega, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja –väljatrükiga. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleval juhul pani kaebaja toime enamohtliku väärteo. Väärteoasjas koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja -väljatrüki kohaselt tuvastati Kaebajal lubatud alkoholipiirmäära ületamine ning tal tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,26 mg/l, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ja tulemuseks saadi 0,21 mg/l kohta. Seega on tegemist mootorsõiduki juhile lubatud alkoholi piirmäära ületamisega väljahingatavas õhus. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati kaebajat LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 85 trahviühiku ulatuses, so 340 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 (kolmeks) kuuks. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja 2 raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorrakaitsmise huvisid. Mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis on enamohtlik liiklusalane rikkumine ning see omakorda tingib karistuse ranguse. Kohtuväline menetleja kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid tuvastanud ei ole. Kohtuväline menetleja on karistuse valikul lähtunud ka võimalusest, et määratud karistus sunniks isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on Kaebajat varasemalt karistatud liiklusalaste väärteo toimepanemise eest. Lisaks eeltoodule tuleb kohtuvälisel menetlejal karistuse määramisel arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvidega ning kohtuvälise menetleja arvates kuulub sinna alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurimaks ohuallikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil kohustus enne sõitma asumist veenduda oma tervisliku seisundi lubatavuses mootorsõiduki juhtimisel. Väärteoasjas materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et Kaebaja veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, mis on juhile keelatud ja sellele vaatamata eeldas iseendale hinnangu andmisel, et tema tervislik seisund võimaldab tal mootorsõidukit juhtida, jättes selles aktiivse tegevuse kaudu veendumata. Selline käitumine näitab Kaebaja ilmselget üleolevat suhtumist liikluskorda ja juhi kohustustesse. Seetõttu on oluliseks karistuse määra valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada üksnes siis, kui ohtlik juht liiklusest kõrvaldatakse. Juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusreeglite ja
tundmine, seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui ka karistustest nende nõuete rikkumise eest. Kaebaja seisund mootorsõiduki juhtimisel, aga viitab sellele, et Kaebaja on end ise teadlikult ja tahtlikult viinud sellisesse seisundisse ning teadlikult ja tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et süüteo toimepanijal puudub seadusest tulenev õigus valida enda karistamiseks temale sobiv liik ja määr. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks võib üksnes põhikaristusena rahalise karistuse 85 trahviühiku s.o 340 euro ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise 3 kuuks kohaldamine mõjutada H.U edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Lähtudes eelpool toodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et H.U-le on määratud õiglane ja proportsionaalne karistus ning lisakaristuse kohaldamine on Kaebaja suhtes põhjendatud ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. Kohtuväline menetleja palub jätta kohtuvälise menetleja otsus tühistamata ning muutmata. KOHTU SEISUKOHT Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärateoasja materjalidega, asub seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.
lg 2 p 1 kohustab juhti enne sõidu alustamist veenduma, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida.
Joobeseisund käesoleva
tähenduses on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. 3
lg 5 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.
lõige 1 kohaselt karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi, rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.
lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt on H.U poolt toimepandud tegu tõendamist leidnud: Menetlusaluse isiku poolt 24.06.2012.a. antud ütlustega, milles H.U avaldab, et mõtles, et alkohol on välja läinud, nõustub protokolliga; Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri väljatrükiga, millest nähtuvalt mõõdeti 24.06.2012.a. kell 16:08 – 16:14 H.U poolt väljahingatavas õhus alkoholisisaldust tõendusliku alkomeetriga (mõõteseadmega) Dräger Acotest 7110 ARAF, seerianumbriga ARAF – 0031, (taatlustunnistus TTRC – 12/00061), mille lõplik lugem oli 0,26 mg/l, laiendmääramatus +/-0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,21 mg/l; Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtub, et PPA Põhja Prefektuuri Lõuna politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Martin Kreitsmann otsustas 24.06.2012.a. kõrvaldada H.U mootorsõiduki Ford Escort, registreerimismärgiga xxx juhtimiselt
lg 2 p 2 alusel, kuna oli alust arvata, et isiku veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. H.U kõrvaldati sõiduki juhtimiselt kuni kainenemiseni. H.U on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal kuupäeval ja seda oma allkirjaga kinnitanud. Kohus on seisukohal, et H.U poolt toime pandud tegu on õigesti kvalifitseeritud. Karistuse määramisel on kohtuvälise menetleja poolt arvestatud H.U poolt süü tunnistamist, varasemat liiklusalast käitumist ja temal kehtivate karistuste puudumist. Samuti ka menetlusaluse isiku kahetsust.
lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 3 p 1 annab nii kohtule kui ka kohtuvälisele menetlejale õiguse kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Kohtuväline menetleja on eelnimetatud asjaolusid hinnates jõudnud järeldusele, et H.U on võimalik karistada rahatrahviga sanktsiooni maksimummäärast väiksemana. Lisakaristuse kohaldamisel algab lisakaristuse kohaldamise tähtaeg antud juhul kolmest kuust. Kohus peab vajalikuks märkida, et LS § 33 lg 2 p 1 paneb juhile kohustuse enne sõidu alustamist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Joobeseisund on isiku terviseseisund, mille esinemisel ei tohi isik juhtida mootorsõidukit. H.U on avaldanud, et ta arvas, et tarvitatud alkohol on tema organismist välja läinud. Arvamine lubava asjaolu esinemises ei ole käsitatav veendumisena. Kohus leiab, et H.U ei veendunud 24.06.2012.a. enne mootorsõiduki juhtimisele asumist, kas tema tervislik seisund lubab mootorsõidukit juhtida. Kohus osundab asjaolule, et 26.04.2012.a. sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuses on politseiametnik Martin Kreitsmann märkinud, et esineb alkoholilõhn sõidukijuhi H.U suust. Alkoholi esinemise tuvastamine väljahingatavas õhus ei eelda tingimata tehniliste vahendite kasutamist. Juhul, kui H.U oleks soovinud igakülgselt veenduda enda tervise seisundi lubatavuses, siis oleks tal olnud võimalus näiteks kasutada teise 4 isiku abi tema poolt väljahingatavas õhus alkoholilõhna tuvastamisel. H.U ei teinud ühtegi toimingut enda terviseseisundi kontrollimiseks, vaid tugines lootusele, et alkohol on tema organismist väljunud ning sellest tulenenud arvamusele, et tema terviseseisund lubab asuda juhtima mootorsõidukit. H.U oli teadlik, et ta oli eelnevalt tarvitanud alkoholi. Samuti oli H.U teadlik asjaolust, et alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima asumine on keelatud. Kohtu hinnangul on H.U pannud süüteo toime kaudse tahtlusega, kuna ta pidas võimalikuks asjaolu, et ta võib olla juhile keelatud seisundis. Kohtus nõustub kohtuvälise menetleja poolt avaldatud seisukohaga, et juhul, kui menetlusalusel isikul on seoses tööülesannetega või muudel asjaoludel vaja mootorsõiduki juhtimise õigust, peaks menetlusalusel isikul iga päev liikluses osaledes meeles olema ning sundima teda hoiduma liiklusreeglite rikkumisest. Seega peaks menetlusalune isik ise tegema kõik selleks, et ta järgib liiklusnõudeid, säilitades sellega nii juhtimisõiguse kui ka rahalised vahendid. Kohtu hinnangul on kaebuse esitaja põhjendus lisakaristuse tühistamise kohta selletõttu, et tal on vaja tööle sõita, paljasõnaline ning otsitud. Kaebuse esitaja elu- ja töökoha vahemaa, milline on autoga sõites orienteeruvalt 5 kilomeetrit, on kohtu hinnangul läbitav ka muul viisil kui autoga. Asja materjalides ei nähtu, et kaebuse esitaja kasutaks autot otseselt tööülesannete teostamiseks või tema kutsetöö oleks seotud lahutamatult mootorsõiduki juhtimisega. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse määramisel hinnanud kõiki asjaolusid ning otsustanud kohaldada lisakaristust seadusega ettenähtud miinimummääras. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et mõistetud karistus ja lisakaristus on proportsionaalsed toimepandud rikkumisega ning nende suurus muutmisele ei kuulu. Eeltoodust lähtudes jätab kohus H.U kaebuse rahuldamata ja PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg 12.07.2012.a. väärteoasjas 2317,12,007756 tehtud otsuse muutmata. Kohus juhindub V™S § 120 lg 1, 132 punktist 1, § 133, § 134. Leili Raedla Kohtunik 5 Lodeikini
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.