4-13-4293 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. oktoober 2013 a Tallinn Väärteoasja number 4-13-4293 (2373,13,002877) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungis

§ 227

lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor Menetlusest osa võtnud isikud Kaitsja: advokaat Ilmar Straus, AB Simson ja Variku Menetlusalune isik: Z.B, ik XXX, elukoht: Tiskrevälja tn 10, Tallinn RESOLUTSIOON 1. Jätta Z.B kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 29.05.2013 otsusele nr 2373,13,002877 Z.B karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 29.05.2013 otsus nr 2373,13,002877 Z.B karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg 1 algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 08.10.
3. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 16.10.
4. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev 07.11.
5. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 18.11.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 29.05.2013 otsusega nr 2373,13,002877 karistati Z.B LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 11.05.2013 kell 20.18 Harku vallas Harjumaal Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna mnt 4. kilomeetril suunaga Tabasalu poole juhtis mootorsõidukit kiirusega 158 +/- 5 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 83 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Z.B-le inkrimineeriti ka LS § 201 lg-s 2 sätestatud süüteo toimepanemist, kuid selles osas lõpetas kohtuväline menetleja menetluse V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist. Kaebuse sisulised argumendid on järgmised. Väärteomenetleja koostatud otsus nr 2373,13,0027877 on segane ja raskesti järgitav ning menetlusalusel ei ole võimalik kindlaks teha, milles seisneb tema täpne väärtegu ja millistele alustele ning põhjendustele tugineb tema karistus. Otsuse esimesele leheküljele on menetleja asetanud väärtegude kvalifitseerimise tabeli. Lähtuvalt sellest tabelist kvalifitseeritakse Z.B väärtegu kahe kvalifikatsiooni järgi:

1. a)juhtimisõiguseta juhtimine;
2. b)lubatud sõidukiiruse ületamine üle 60 km/h. Sama väärteootsuse teisel leheküljel lõpetab menetleja muude lõikude vahele pidetuna juhtimisõiguseta juhtimise väärteo menetluse. Otsuses sisalduv osaline väärteomenetluse lõpetamine tulnuks vormistada eraldi väärteomenetluse lõpetamise määrusena (V™S § 75). Seetõttu on kehtivas otsuses tekkinud kaks konkureerivat lehekülge, mis on sisult vastukäivad. Osad esimesel leheküljel sisalduvad kvalifikatsioonid, mis on karistuse määramisel arvesse võetud, tühistatakse sama dokumendi järgmisel leheküljel. Selliselt koostatud otsus on keeruline, segaselt sõnastatud ja vastuolus V™S nõuetega. Menetlusalusel isikul ei ole lõplikult ja selgelt võimalik kindlaks teha millistele alustele, kvalifikatsioonile tuginedes on karistus määratud ja kas see karistust on proportsionaalne. Menetlusalune isik on seisukohal, et otsuses ei ole arvesse võetud juhtimisõiguseta juhtimise kvalifikatsiooni ära langemist, sest karistuse suurust ja motivatsiooni ei ole menetleja esialgse otsusega võrreldes muutnud. See viib tulemuseni, kus pool algselt süüks pandavast väärteost on menetleja lõpetanud, kuid karistuse suuruse jätnud muutmata. Järelikult võrreldes esialgse otsusega on lõplikus otsuses karmistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest määratud karistust. Algse otsusega võrreldes suurema karistuse määramist ei ole menetleja oma otsuses põhjendanud, võttes sellega menetlusaluselt võimaluse hinnata oma karistuse proportsionaalsust. 2 Kaebuse kohaselt ei ole karistuse määramisel arvestatud Z.B eelnevat pikka ja õiguskuulekat liikluskäitumist. Menetlusalust isikut ei ole eelnevalt karistatud selliste liiklusalaste õigusrikkumiste eest, tal ei ole kehtivaid karistusi kiiruse ületamise eest. Taoline esmakordne väärtegu annab tunnistust sellest, et antud juhul on tegemist ühekordse eksimusega, mida tõenäoliselt rohkem ei juhtu. Kaebuse kohaselt on juhtimisõiguse olemasolu menetlusalusele isikule hädavajalik, mistõttu on ta ka kuni selle eksimuseni piinliku täpsusega kinni pidanud liiklusseaduse nõuetest. Kuna menetlusalune isik ei ole varasemalt selliseid rikkumisi toime pannud, on ootamatu juhtimisõiguse peatamine eriti rängaks karistuseks seoses temal lasuvate perekondlike ja tööalaste kohustustega. Menetlusalune isik transpordib igapäevaselt oma lapsi (XXX, sünd XXX; XXX, sünd XXX XXX, sünniaeg XXX) autoga Harjumaalt Tallinnasse. Lisaks laste lasteaeda viimisele on autotransport hädavajalik ainuüksi selleks, et väikeseid lapsi viia oma emaga kohtuma, kes viibib alates 20.06.2013 pikaajalisel statsionaarsel haiglaravil psühhiaatriakliinikus. Menetlusaluse isiku jaoks, kes on hetkel seoses abikaasa haiglaraviga ainus perekonna toitja, on juhilubade olemasolu töö tegemise vahendiks. Raha teenimiseks peab Z.B töökohustuste tõttu sõitma igapäevaselt Tallinnast Pärnusse ja tagasi. Juhtimisõiguse peatamise tagajärjel ei oleks perekondlike ja tööalaste ülesannete täitmine võimalik. Z.B juhitud mootorsõiduk, mis ületas lubatud piirkiirust, ei seadnud ohtu iseenda ega kaasliiklejate elu, tervist ja vara. Piirkiiruse ületamine toimus üksnes lühikese aja jooksul, sirgel ja hea nähtavusega teelõigul. Kiiruse ületamise hetkel oli tee tühi, tegu leidis aset suvisel ja päikepaistelisel õhtupoolikul, kus reaalset ohtu kaasliiklejate elule ja varale ei olnud. Kuna väärteo korras karistamise eesmärgiks on suunata isik õiguskuulekale käitumisele, peab karistus olema proportsionaalne rikkumise suuruse ja rikkunud isiku varasema käitumisega. Kuna Z.B ei ole varasemalt taolisi rikkumisi toime pannud, peaks rahaline mõjutamine täitma oma eesmärki. Oma varasema eeskujuliku liiklemisega on menetlusalune isik üheselt ja järjekindlalt mõista andnud, et ta on suuteline tajuma liikluskorraldusvahenditel edastatavat informatsiooni ja täitma liiklusseaduse nõudeid. Juhtimiselt kõrvaldamise kohaldamine lisakaristusena eeldab, et mootorsõiduki juht pidevalt eeskirju rikkudes ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki liikumiskiirust vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, välistades osalemise liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt liiklusseaduse nõuetesse teistele ohtlik. Antud juhul oli kiiruse ületamine ühekordne erandlik eksimus. Menetlusalune isik on seisukohal, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisaks ka üksnes rahalise karistuse kohaldamisest. See on piisavaks mõjutusvahendiks edaspidiste süütegude toimepanemisest hoidumiseks. Karistuse määramisel ei ole arvestatud süü suurust, menetlusaluse isiku olukorda, üld-ja eripreventiivseid eesmärke, mistõttu on otsuses määratud karistus ebaproportsionaalselt suur. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et katsetas autot, et sellega Itaaliasse sõita. Kiiruse ületamine toimus kohas, kus ei ole läheduses maju, ilm oli hea, vihma ei sadanud, mis küll ei muuda liikluskorraldust. Kuna see on kodutee, siis teadis kiirusepiirangut. Spidomeetrit ei vaadanud. Alates juunist on abikaasa haige, mille kohta esitab töövõimetuslehed. On kolm last, kellest kahte veab ta igapäevaselt lasteaeda ja toob koju. Töökoha kontor on XXX, töö tõttu peab sõitma Pärnusse, Rakverre, Narvasse, et kontrollida firma tehtavaid ehitustöid. Planeeritud lähetuste ajal oleks lapsed viinud lasteaeda partner taksoga. Elab Eestis alates 1996, on liiklusseadusega kursis, 90 % ulatuses teab karistusi, mis järgnevad liiklusrikkumistele. On valmis maksma ka suuremat trahvi kui vaja ja edaspidi sõidab ettevaatlikumalt. Esimest korda ületas kiirust selle 16 aasta jooksul, mis Eestis on elanud. Kaitsja asus seisukohale, et kohus võiks kaaluda võimalust jätta lisakaristus kohaldamata, kuivõrd perekonnas on raske olukord, menetlusaluse isiku abikaasa on haige ja menetlusalusel isikul tuleb igal hommikul lapsed lasteaeda viia ja õhtul tagasi tuua ning laste huvides ei oleks hea jätta lapsi haige abikaasa juurde. Menetlusalune isik tunnistab oma süüd ja kahetseb. 3 Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et tehtud on õige otsus, määratud õige ja proportsionaalne karistus. Menetlusalune isik sõitis 70 km/h alas kiirusega 158 +/- 5 km/h, ületades lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 83 km/h. Nii suures ulatuses kiirust ületades ei pannud ta ohtu mitte ainult iseennast, vaid ka teiste isikute elu ja vara. Kaebuse esitaja väitis, et valis auto katsetamiseks ala ja hetke, kus teisi liiklejaid ei olnud, kuid antud piirkonnas olid politseiametnikud, kes kiirust mõõtsid. Seega pani ta ohtu ka nende elu ja tervise. Teedel on kehtestatud kiirusepiirangud, et ohu tekkimine oleks minimaalne või see üldse ära hoida. See saab olla võimalik vaid juhul, kui kõik järgivad liiklusmärke. Menetlusalune isik väitis, et ta ei mäleta, et teda oleks varem väärtegude toimepanemise eest karistatud, kuid menetlusalusel isikul peaks meeles olema, et teda on varem viiel korral sõidukiiruse ületamise eest karistatud. Menetlusalune isik väitis, et haige abikaasa tõttu peab ta igal hommikul lapsi lasteaeda viima, kuid kohtule esitatud töövõimetuslehtede kohaselt on abikaasa alates 09.09.2013 tööle lubatud. Samuti olid kaebuse esitajal oktoobris planeeritud välislähetused, millest saab järeldada, et abikaasa tervis lastele ohtlik ei ole. Kaebuse esitaja ütles, et on tuttav Eestis kehtestatud liiklusseadusega, samuti kehtestatud sanktsioonidega. Seega oli kaebuse esitajale teada, et kui ta paneb toime nii suure kiiruse ületamise, karistatakse teda lisaks rahalisele karistusele ka juhtimisõiguse äravõtmisega. Enne väärteo toimepanemist oli ta teadlik juhtimisõiguse vajalikkusest ning selleks, et ei järgneks ebameeldivaid tagajärgi, peab isik tegema kõik endast oleneva, et säiliks tema jaoks oluline juhtimisõigus. Antud juhul pidas isik oluliseks sõidukit katsetada, panna toime nii suures ulatuses sõidukiiruse ületamine, kui et säilitada temale nii vajalik juhtimisõigus. Rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni miinimummääras on õige ja proportsionaalne karistus, kaebus tuleks jätta rahuldamata ja otsus muutmata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule kohtuistungil esitatud XXX töövõimetuslehtede ja kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piidest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, asub kohus seisukohale, et väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine. Nii tuleneb 11.05.2013 koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist, et Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Mart X teostas 11.05.2013 kell 20.18 riikliku järelevalve korras Z.B juhitud mootorsõiduki Mercedes-Benz SL600 reg nr-ga XXX liikluskiiruse mõõtmist Harjumaal, Harku vallas, Tallinn-RannamõisaKloogaranna tee 4. kilomeetril suunaga Tabasalu poole ning seadme lugem fikseeris sõiduki kiiruseks 158 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli aga 70 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks on +/- 5 km/h, mis tähendab, et sõidukiirust ületati mõõdetaval teelõigul mitte vähem kui 83 km/h. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvad ka üksikasjalikud andmed kiirusmõõteseadme, selle kehtiva taatluse, kasutamise käigu ja tulemuste ning mõõtmise tehiolude kirjelduse kohta. Seega on eelmärgitud protokolli ja väärteoprotokollis kirjeldatu pinnalt tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle inkrimineeritava väärteo toimepanemine. Süüteo toimepanemist pole menetlusalune isik ka sisuliselt vastustanud. Vastuseks kaebuses tõstatatule, mille kohaselt on kohtuvälise menetleja otsus segane ja raskesti jälgiv ning samuti tulnuks väärteomenetluse lõpetamise otsustus vormistada eraldi dokumendina, märgib kohus järgmist. Kohus ei nõustu kaebuse kriitikaga, mille kohaselt on vaidlustatav kohtuvälise menetleja otsus segane ja raskesti jälgitav. Väärteoprotokolli kohaselt inkrimineeriti menetlusalusele isikule kahe väärteo toimepanemist, so LS § 201 lg-s 2 toimepandud rikkumist, mis seisnes mootorsõiduki juhtimises vastava kategooria juhtimisõiguseta ja LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemist. Vastavalt 11.05.2013 teostatud päringu vastusele oli väärteoprotokolli koostanud politseiametnikul põhjendatud 4 alus järelduseks, et menetlusalusel isikul mootorsõiduki juhtimisõigus puudus. Sellest tulenevalt oli põhjendatud ka vastava märke tegemine väärteoprotokolli, kuivõrd andmed juhtimisõiguse kohta saadi riiklikust registrist, millises leiduvates andmetes kahtlemiseks alus puudus. Edasiselt osutab kohus, et nii kohtuväline menetleja kui ka kohus on seotud otsuste vastuvõtmisel väärteoprotokolli piiridega, mistõttu tuli kohtuvälisel menetleja igal juhul kujundada seisukoht ka LS § 201 lg-s 2 ettenähtud rikkumise osas. Kuna 15.05.2013 teostatud liiklusregistri väljavõtte kohaselt menetlusalusel isikul siiski oli kehtiv juhtimisõigus olemas ja juhtimisõigus oli tal olemas ka inkrimineeritava süüteo toimepanemise ajal, siis puudusid menetlusaluse isiku käitumises mootorsõiduki vastava kategooria juhtimisõiguseta juhtimise tunnused, so LS § 201 lg-s 2 ettenähtud väärteo tunnused ning kohtuväline menetleja lõpetas igati seaduslikult ja põhjendatud väärteomenetluse viitega V™S § 29 lg 1 p-le 1. Kõik see on selgesti ja üheselt mõistetavalt välja toodud ka vaidlustatavas väärteootsuses. Kohus jääb kaebuses toodust eriarvamusele ka selles, et väärteomenetluse lõpetamise otsus tuli kohtuvälisel menetlejal vormistada eraldi dokumendina ning vastav nõue tuleneb V™S §-st 75. V™S § 75 reguleerib väärteo lõpetamise määrust kui väärteomenetluses tehtavat lõplikku lahendit, mis hõlmab kogu alustatud menetlust. Käesoleval juhul lõpetati alustatud väärteomenetlus vaid osaliselt ning seejuures pole võimalik leida vaatluse all olevast õigusnormist nõuet, mis kohustaks kohtuvälist menetlejat või kohut lahendama väärteomenetluse osalise lõpetamine eraldi dokumendina. Küll leiab kohus, et sisuliselt ei keela Väärteomenetluse seadustik kohtuvälisel menetlejal tegemast mõne väärteokoosseisu puudumisel eraldi määrust osalise menetluse lõpetamise kohta. Kohtuväline menetleja tegi alustatud väärteomenetluses lahendi, koostades otsuse, milles lahendas kõik lahendamisele kuulunud küsimused, tuvastades kas menetlusaluse isiku käitumises sisalduvad kõigi väärteoprotokollis inkrimineeritud väärtegude tunnused. Tuvastades, et ühe inkrimineeritud väärteo tunnused isiku käitumises puuduvad, lõpetas kohtuväline menetleja selles osas väärteomenetluse ja koostas karistusotsuse teise inkrimineeritud väärteo tunnuste esinemise osas. Seega on kaebuse esitaja tõlgendus V™S §-le 75 meelevaldne. Vastavalt LS § 227 lg 4 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227 lõikes 4 sätestatud süüteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 200 trahviühikut, so 800 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammääras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et LS § 227 lg 4 sätestatud rikkumise alammäära ületamise osas on kaebuse esitaja süü suur ja seda ka asulavälisel teel lubatud suurimat sõidukiirust ületades. Seejuures ületas kaebuse esitaja suurimat lubatud sõidukiirust enam kui kahekordselt ning see ületamine ei olnud LS § 227 lg 4 sätestatud piirmäära alammääras. Samas peab kohus oluliseks, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 km/h LS § 227 lg 3 mõttes võib karistusena rahatrahvi määrata kuni 200 trahviühikut, aresti või juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Seega on kohtuväline menetleja vaatamata menetlusaluse isiku süü suurusele LS § 227 lg 4 järgi määranud põhikaristuse oluliselt kergema väärteo, so LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni ülemmääras. Taoline karistuse leebus jääb kohtule arusaamatuks, kuid arvestades seda, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud kergendava asjaolu olemasolu, siis tuleb määratud rahatrahvi määra 5 pidada siiski proportsionaalseks ning kohus ei saa kaebemenetluses menetlusaluse isiku olukorda raskendada. Seejuures on kohtuväline menetleja arvestanud karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamist. Kohus leiab, et antud juhul ei oleks süü tunnistamine karistust kergendava asjaoluna arvestatav, kuivõrd tegemist ei ole süü ülestunnistamisele ilmumisega, mille puhul isik teatab süüteo toimepanemisest, millest kohtuväline menetleja ei olnud teadlik. Käesoleval juhul tuvastati liiklusjärelevalve korras kiirusemõõteseadme kasutamisega kõigepealt väärteo tunnuste olemasolu kaebuse esitaja teos, mille järgselt peeti kaebuse esitaja kinni. Sõltumata süü tunnistamisest tuvastatakse sellelaadse väärteo tunnuste esinemine isiku käitumises mõõtevahendiga. Karistust kergendava asjaoluna saanuks arvestada isiku kahetsust toimepandus kui isik oleks kahetsust avaldanud. Kahetsusavaldus esitati aga kaebemenetluses alles kohtuistungil ning sedagi vaid kaitsja vahendusel. Seega sisuliselt ei ole kogu väärteomenetluse käigus ühtegi karistust kergendavat asjaolu tuvastatud. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist, siis on lisakaristus kohaldatud sanktsiooni alammääras ning kohus asub seisukohale, et kui isiku käitumises tuvastatakse juba LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo koosseis, siis on selline juht liikluses teadlikult ja tahtlikult ohtlik ning selline juht tuleb sellekohast põhi- või lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitaja ütlustest võib aga üheselt järeldada kaebuse esitaja kavatsetust temale inkrimineeritud teo toimepanemisel ning inkrimineeritud ulatuses lubatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamine ettevaatamatusest on välistatud. Seejuures tuleb lisakaristuse nagu ka põhikaristuse puhul arvestada süü suurusega ja võimalusega, et karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Seega tuleb arvestada ka sellega, kas isikul on kehtivaid karistusi liiklusalaste, sh ka samalaadsete süütegude toimepanemise eest. Sellest saaks teha järeldusi varasemate karistuste eripreventiivse mõju ja isiku käitumise kohta liikluses. Seega juhul, kui isikul on ka kehtivad karistused liiklusalaste süütegude eest, siis ilmselgelt tuleks loobuda seni põhikaristusena kohaldatud rahatrahvist ning põhikaristusena tuleks valida juhtimisõiguse äravõtmine võimalikult pikaks ajaks või siis isiku vabadust piirav karistus või siis kohaldada teiseliigilise põhikaristuse kõrval ka lisakaristust, millega eemaldatakse ohtlik juht liiklusest. Kaebuse esitajale inkrimineeritud väärteo iseloom näitab kohtu arvates süüdlase äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja liikluskorraldusse üldse. Kohus leiab, et taolises ulatuses lubatud sõidukiiruse ületamise puhul tuleb ohtlikult käituv juht pikemaks ajaks liiklusest kõrvaldada, tagamaks teiste liiklejate ohutuse vähemalt selleks ajaks kui ohtlik juht on liiklusest kõrvaldatud. Mis puudutab kaebuse esitanud isiku karistusandmeid, siis on ekslik kaebuse väide, justkui poleks menetlusalust isikut eelnevalt väärteokorras, sh liiklusalaste väärtegude eest karistatud ning kaebuse esitaja puhul on tegemist eeskujuliku liiklejaga. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on Z.B viiel korral rahatrahvidega karistatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest, neist neljal korral kiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h võrra. Seega kaebuse viited Z.B samalaadsete rikkumiste puudumisele on tegelikkusele mittevastavad. Kuivõrd aga kaebuse esitajat ei ole varem ei põhi- ega lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega karistatud, siis sellest tulenevalt on kohtu arvates põhjendatud lisakaristuse kohaldamine vaid alammääras. Vastupidisel juhul oleks lisakaristuse kohaldamine ka pikemaks ajaks täiesti õigustatud. Kaebuses esitati ja kohtuistungil kinnitati väiteid selle kohta, et menetlusalusele isikule on juhtimisõigus vajalik seoses tööga ning perekonnaelu korraldamisega. Kohus leiab, et sellistel põhjusel juhtimisõiguse vajalikkus oli kaebuse esitajale teada nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal. Selline teadmine senisest töö iseloomust ja laste eest hoolitsemise kohustusest ei ilmnenud pärast vaidlustatud otsusest teadasaamist ning see teadmine ei sundinud kaebuse esitajat ohtlikust käitumisest hoiduma. Juhtimisõiguse saanud isikuna peaks kaebuse esitaja olema teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses võib põhjustada suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva selleks, et tema olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks ning see tagaks temal lasuvate kohustuste täitmise. 6 Seega sõltub kaebuse esitaja heaolu kaebuse esitaja käitumisest muu hulgas ka liikluses. Senine karistusregistrist tulenev kogemus pidanuks kohtu arvates kaebuse esitajale olema juba piisav, kuid uue samalaadse väärteo toimepanemine viitab sellele, et senised karistused oodatud mõju avaldanud ei ole ja kaebuse esitaja pani sedakorda toime veelgi ohtlikuma väärteo. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt seadis kaebuse esitaja ohtlikku liiklusalast väärtegu toime pannes ohtu iseenda ja teised liiklejad sõiduteel ja selle lähiümbruses, mis kohtu arvates näitab kaebuse esitaja ükskõiksust ka teistesse liiklejatesse ja kõrvaliste isikute varasse, rääkimata eelpoolmärgitud liiklusohutusest. Seejuures ei pea kohus asjakohaseks viidet sirgele ja ohutule teelõigule ning selgitab, et õigusnormides kehtestatud nõuded kehtivad kõikidele adressaatidele ühtemoodi sõltumata tee ümbruses olevatest objektidest või nende puudumisest, samuti ilmastikutingimustest ning kaebuse esitaja subjektiivne hinnang teelõigu ohutusele pole rikkumist õigustavaks või teo õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Kaebuse esitajale inkrimineeritud teost võib järeldada, et tema jaoks oli auto kiirenduse ja võimekuse katsetamine koduteel olulisem kui liiklusohutus ja selle rikkumisest tulenevad tagajärjed teistele või temale enesele. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik 7