lg 2 ja
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohtuväline menetleja: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: P.E , ik xxx, elukoht: Ümera 14-37, Tallinn,
lg 2 ja
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 11.05.2016 otsus nr 2317,16,003990 P.E karistamises
lg 2 ja
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 16.08.2016. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 15.09.2016. Kui kassatsioonkaebust kassatsioonitähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 16.09.2016. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 11.05.2016 otsusega nr 2317,16,003990 karistati P.E
lg 2 ja
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 22.04.2016 kell 01:47 juhtis Tallinnas, Paldiski mnt 100a juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,43 mg ning kiirusega 76 +/- 3 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukkirust 50 km/h mitte vähem kui 23 km/h. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
lg 3 ja § 15 lg 1 p 2 nõudeid ning pani toime
Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse. Kaebuse kohaselt menetlusalune isik kahetseb puhtsüdamlikult toimepandud süütegu ning olles täies ulatuses mõistnud oma teo raskust ja ühiskonnaohtlikkust, vaidlustab väärteootsuse üksnes lisakaristuse osas, paludes maakohtul tühistada väärteootsus osaliselt ning jätta kohaldamata lisakaristus, mis seisnes juhtimisõiguse äravõtmises. Menetlusalune isik tunnistas süüd, andis kohtueelses menetluses ütlusi, millega aitas aktiivselt kaasa süüteo avastamisele ja puhtsüdamlikult kahetses toimepandut. Menetlusalust isikut karistati
lg 2 alusel rahatrahviga 215 trahviühikut (860 EUR) ja
S § 66 lg 2 alusel määras kohtuväline menetleja rahatrahvi tasumisele ositi: 10 võrdses osas igakuiselt 86 eurot korraga. Menetlusalune isik teatab, et põhikaristuse osas ta kohtuvälise menetleja otsust ei vaidlusta ning on asunud seda täitma. Menetlusalune isik leiab, et kohtuväline menetleja ei ole karistusliigi ja –määra valikut piisavalt, so seadusnõuetele vastavalt, põhistanud. Menetlusaluse isiku põhiõigusi intensiivselt riivava lisakaristuse kohaldamist on motiveeritud abstraktselt senise kohtupraktikaga, jättes kõrvale toimepandud süüteo asjaolud ja süüdlase isiku. Otsusest ei selgu, millest tulenevalt on kohtuväline menetleja leidnud, et karistuse eesmärkide saavutamiseks, sh menetlusaluse isiku õiguskuulekale käitumisele sundimiseks, ei ole 2 põhikaristus (rahatrahv) piisav. Menetleja ei ole lisakaristuse kohaldamise vajadust menetlusaluse isikuga seostatult üldse kaalunud. Otsusest ei nähtu ka arvesse võetud eripreventiivseid kaalutlusi. Arvestamata on nii menetlusaluse isiku süüd kui tema isikut iseloomustavad faktid. Kohtuväline menetleja ei ole pööranud vähimatki tähelepanu asjaolule, et menetlusalusel isikul puuduvad kehtivad rikkumised ja karistused. Menetlusalust isikut ei ole varem karistatud mootorsõiduki juhtimise eest alkoholipiirmäära ületavas seisundis. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt ei ole menetlusalust isikut karistusregistrisse kantud. Menetlusalune isik väljendab siirast ja puhtsüdamlikku kahetsust. Mõistes oma teo lubamatust ja karistatavust, tunnistades süüd ja aktsepteerides põhikaristuses sisalduvat hukkamõistu, on menetlusalune isik asunud tasuma temale ositi tasumisele määratud rahatrahvi. Menetlusalune isik vajab juhtimisõigust tööülesannete täitmiseks ning sissetuleku teenimiseks. Menetlusalune isik töötab taksojuhina, mistõttu tema sissetulek on otseselt sõltuv juhtimisõiguse olemasolust. Juhtimisõiguse minetamisel satub ohtu menetlusaluse isiku võimalus täita talle mõistetud põhikaristust. Kaebuses leitakse, et lisakaristus on määratud õigusvastaselt ja ülemääraselt. Kaebuses juhitakse kohtu tähelepanu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.12.2013 otusele väärteoasjas nr 3-1-1-122-13, mille tehiolud on kaebuse koostaja arvates sarnased käesoleva asjaga. Kohtuvälise menetleja sama ametnik Kairi Palits karistas Lauri Hinki § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühikut ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks. Nagu ka Lauri Hinki karistati P.E lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega sellelaadse esmakordse rikkumise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas põhjalikult, miks on lisakaristuse kohaldamine selliselt vastuolus karistuse määramise reeglitega. Kohtuväline menetleja on ebaõigesti tõlgendanud senist kohtupraktikat. Riigikohus on olnud seisukohal, et lisakaristust võib (tuleb) kohaldada korduva kuriteo, mitte esmakordse väärteo toimepanemisel. Pelk viide senisele kohtupraktikale ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav. Kahetsusväärne, et kohtuväline menetleja ei ole senistest kohtulahenditest vajalikke järeldusi teinud ja viljeleb jätkuvalt kodanike karistamist õigusriiklikult taunitaval viisil. Kohtuvälise menetleja suutmatus viia oma karistuspraktika kooskõlla kehtiva õigusega tekitab asjatult vaidlusi ning suurendab kohtute selletagi suurt töökoormust. Eelviidatud asjas rahuldati Lauri Hingi kassatsioon osaliselt ning uuel arutamisel Harju Maakohtus, juhindudes Riigikohtu selgitustest, leidis Harju Maakohus, et lisakaristuse määramine liiklusnõuete esmakordsel rikkumisel ei ole põhjendatud ning tühistas selles osas kohtuvälise menetleja otsuse (4-13-3296, 15.01.2014). Kaebuses leitakse, et puudub lisakaristuse kohaldamisvajadus. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ja õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine (üksnes) neil juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb alati arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ning karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Käesolevas väärteoasjas on kohtuväline menetleja eeltoodud põhimõtete vastu eksinud, sest lähtus lisakaristuse mõistmisel üksnes ühiskonnas liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusest, so õiguskorra kaitsmise huvidest. Menetlusalusele isikule lisakaristuse määramisel on kohtuväline menetleja jätnud täielikult kõrvale toimepandud süüteo asjaolud ja süüdlase isiku ning lähtunud üksnes pelgalt asjaolust, et sõiduki juhtimine seisundis, kus lubatud alkoholipiirmäära on ületatud, on üks raskemaid 3 liiklusalaseid rikkumisi. Seejuures on kohtuväline menetleja „senisele kohtupraktikale“ viidates leidnud, et üldjuhul kohaldatakse sellise süüteo toimepanemisel lisakaristust ning lisakaristuse kohaldamata jätmiseks peavad esinema erandlikud asjaolud. Menetleja on aga jätnud tähelepanuta, et sellele seisukohale on Riigikohus asunud korduvalt sõidukit alkoholijoobes juhtinud isikute puhul (3-1-1-10-03). Nimetatud juhul võimaldab isiku poolt korduv nõuete rikkumine järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ja tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb igakordselt eraldi kaaluda ja vastavalt põhistada. Pelk viide senisele karistus- või kohtupraktikale ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav. Praegusel juhul ei ole aga sootuks tegemist kirjeldatud olukorraga, sest menetlusalust isikut ei ole samalaadse rikkumise eest karistatud (3-1-1-122-13 p 10). Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt on sellise ohu olemasolu tuvastatud. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav (3-1-1-122-13 p 11).
lg 3 p 1 alusel võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist § 224 lg-s 2 sätestatud süüteo eest kolmest kuni üheksa kuuni. Sealjuures on karistusõiguse üldosast tulenevalt kohtuväline menetleja seotud sanktsiooni õiguslike raamidega. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Õigusriiklikult on ennekõike just süü, mitte aga menetlusaluse subjekti individuaalsed karakteristikud, isiku karistamise põhistatuse lähtepunkt. Erinevalt nõukogude kriminaalõigusest ei määratle positiivne (karistus)õigus karistuse mõistmise iseseisva alusena süüdistatava isikut, mistõttu karistuse mõistmisel tuleb süü suurust ja preventiivseid kaalutlusi selgelt ja ühemõtteliselt alati eristada (3-1-1-40-04 p 7). Kohtuväline menetleja ei ole väärteootsuses menetlusaluse isiku süü suurust välja selgitanud ega seostanud määratud karistust individualiseeritud süü suurusega. Enamgi veel KarS §-s 56 toodud asjaolusid ei ole väärteootsuses esitatud ning karistuse määra valikul ei ole otsuse kujunemine jälgitav. Preventsioone ja süü suurust ei ole eristatud. Väärteootsusest ei ole võimalik aru saada menetleja hinnangut süüle ja preventsioonidele ning nende mõju karistusele. Menetleja on karistuse määramisel ilmselgelt väljunud karistuse seaduslikest raamidest. Väärteootsusest nähtub, et menetleja ei ole karistuse määramisel arvestanud eripreventiivseid kaalutlusi. Ei ole arvestatud, et menetlusalusel isikul puuduvad samalaadsed õigusrikkumised. Lisakaristuse puhul on määravaks mitte niivõrd süü (põhikaristus), vaid (eri)preventsioonid. Viimane on immanentselt seotud varasemate samaliigiliste süütegude ning mõistetud/määratud karistustega. Väärteootsuse argumentatsiooni kvaliteet on formaalselt trafaretne, jättes lisakaristuse valiku ja selle määra sootuks põhjendamata, mistõttu lisakaristuse kohaldamine on põhjendamatu ning seega ülemäärane. Põhiseadusest tulenev proportsionaalsuse printsiip kehtib ka, ja eriti, karistusõiguses. Ka lisakaristuse määramisel tuleb arvestada KarS §-s 56 toodud karistuse kohaldamise aluseid (3-1-1-122-13 p 9). Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule või tema perele mõjub, üldpreventiivsed kaalutlused ei tohi anda põhjust kohaldada seda lisakaristust (juhtimisõiguse äravõtmist) üle süü suuruse ja eripreventiivsete vajaduste poolt määratletud piiri. Nii võib lisakaristuse kohaldamine osutuda üldse tarbetuks, kui kõik karistuse alused on realiseeritavad põhikaristuses. Antud asjas kaasnevad lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega menetlusalusele isikule rängad tagajärjed, mis seisnevad sissetuleku kaotuses ja selle tagajärjel suutmatuses jätkata rahatrahvi ositi tasumist. Menetlusalune isik on, selleks, et tasuda talle määratud rahatrahv, asunud 05.01.2016 tööle taksojuhina. Juhtimisõiguse säilimine on seega sissetuleku saamise ning rahatrahvi tasumise kohustuse täitmise jätkamise vältimatuks eelduseks. Rahatrahvi tasumise võimaluse kaotuse tagajärjel 4 võib menetlusalusele isikule kaasneda äärmiselt intensiivne põhiõiguslik riive – vabadusekaotus. KarS § 72 lõige 1 sätestab, et juhul, kui süüdlane ei tasu talle määratud või mõistetud rahatrahvi, asendab kohus selle tasumata osas arestiga. Lisakaristuse kohaldamine võib olla põhjendatud korduvsüütegude puhul, sedagi siiski juhul, kui väärteo eest määratav põhikaristus ei ole piisav isiku mõjutamiseks. Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub korduvate rikkujate puhul, kelle kohta on faktilisi andmeid, et ainult rahatrahvi määramisest ei piisa. Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu ühtegi põhjust, mis menetleja leiab, et rahatrahv ei ole piisav karistus ning menetlusalust isikut tuleks mõjutada veel täiendavalt lisakaristuse määramise kaudu. Üldsõnalist tõdemust, et tegu on raske liiklussüüteoga, ei saa lugeda piisavaks lisakaristuse kohaldamise põhjendamisel. Erialases kirjanduses on rõhutatud, et lisakaristusel ei ole süühüvitise funktsiooni, lisakaristus peab silmas esmalt preventsioone. Lisakaristuste lauskohaldamine, mis ei tugine eripreventsioonile, õõnestab lisakaristuse kui iseseisva karistusmeetme tähendust ning kahandab lisakaristuse kohaldamisest tulenevat preventiivset toimet. Kaebuses asutakse seisukohale, et põhikaristus on karistuse eesmärkide täitmiseks piisav. Menetlusalust isikut ei ole varem joobes või alkoholi piirmäära ületavas seisundis juhtimise eest karistatud. Tema puhul ei ole alust väita, et tegemist on õiguserikkujaga, kelle suhtes ei oleks ainult rahatrahvi kohaldamine piisav meede. Menetlusaluse isiku mõjutamiseks on piisav põhikaristuse määramine. Ka süüteo toimepanemise asjaolud ei anna alust teistpidiseks järelduseks. Menetlusalune isik sai oma teost aru, tunnistas oma süüd kohapeal. Rahatrahv kahandab menetlusaluse isiku majanduslikku seisundit. Majandusliku seisundi halvenemine annab menetlusalusele isikule selge signaali, et väärtegude toimepanemisest tuleks edaspidi hoiduda. See ongi üks karistuse eesmärkidest. Põhikaristus – rahatrahv kaitseb piisavalt ka õiguskorra kaitsmise huve. Põhikaristus on täiesti piisav, täitmaks P.E puhul karistuse eesmärke. Ka rahatrahvi tasumisele asumine kinnitab menetlusaluse isiku seaduskuulekust ja soovi teha määratud karistusest järeldused. Karistust kergendava asjaoluna on võimalik arvestada puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtuvälise menetleja otsuses on küll märgitud, et esinevad süüd kergendavad asjaolud, kuid sellest ei selgu, kas ja kuidas on süüd kergendavaid asjaolusid (lisa)karistuse määramisel arvestatud. Karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Määratud lisakaristus pole relevantselt ja objektiivselt seostatud isiku süü suurusega. Lähtudes KarS § 56 lg-st 1 on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 57 lg 1 p 3 järgi on karistust kergendavateks asjaoludeks muu hulgas süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Menetlusalune isik on temale etteheidetud tegu tunnistanud, aidanud kaasa väärteo avastamisele (andnud vastavasisulisi ütlusi) ja tehtut puhtsüdamlikult kahetsenud, mida kinnitab ka rahatrahvi tasuma asumine. Riigikohtu üldkogu on osundanud, et mõistetav karistus sõltub nii süü suurusest, mis on omakorda vahetult seotud menetlusalusele isikule etteheidetava teo asjaoludega ja nendele antava õigusliku hinnanguga. Õigusriiklikus karistusõiguses hinnatakse individuaalse süü suurust kaasuse- ehk asjaoludepõhiselt. Riigikohtu hinnangul näitab liiklussüütegudes süü suurust muuhulgas liiklusnõuete rikkumise ulatus ja saabunud tagajärje raskus. Hoolimata, et
lg 2 kätketud süütegu on koosseisutüübilt abstraktne ohudelikt ehk teodelikt (formaalne delikt), kus väärteokoosseisus on kirjeldatud üksnes tegu (tagajärje saabumine ei ole koosseisus ettenähtud) ning teo karistamisväärsus põhineb teo üldisel enamohtlikkusel, omab võimalik tagajärg ja selle raskus siiski õiguslikku tähendust menetlusaluse isiku süü suuruse kindlaks tegemisel. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et menetlusaluse isiku teost lähtuv oht oleks päriselus realiseerunud mingisugusegi kahjuliku tagajärjena. Reaalne tagajärg puudus. Hinnates konkreetse teo situatiivset ohtlikkust, tuleb märkida, et teo toimepanemise ajal ja kohas oli liiklus hõre, nähtavus oli hea, ilmastik oli sademeteta ning teekate oli kuiv ja tee valgustatud. 5 Menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki liikumisega ei kaasnenud möödasõitu, ümberreastumist, pärisuunas ees liikuvale sõidukile järele jõudmist, kõrval sõidurajal liikuvatest mootorsõidukitest möödumist ega kaasliiklejate häirimist muul viisil. Ka kohtuvälise menetleja kinnitusel süüd raskendavad asjaolud puuduvad. Kaebuses leitakse ka seda, et juhtimisõiguse äravõtmise kestus on ebaproportsionaalne. Väärteootsusest ei nähtu põhjendusi ega kaalutlusi, miks on kohaldatud (lisa)karistust sanktsiooni keskmises määras. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt karistatakse süüd kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisel isikut sanktsiooni keskmises määras, ent süüd kergendavate asjaolude esinemisel tuleks karistust vähendada alla keskmise määra. Menetlusalusele isikule karistuse määramine sanktsiooni keskmisele määrale lähedases määras ei ole põhjendatud, sest ka karistusega alla sanktsiooni keskmise määra oleks menetlusalust isikut võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti oleksid sellega tagatud õiguskorra kaitsmise huvid. Kaebuses märgitakse alternatiivselt, et juhul, kui kohus peaks siiski leidma, et juhtimisõiguse äravõtmine on põhjendatud, palutakse menetlusalusele isikule määratud lisakaristust kergendada ning vähendada selle kestust. Tegu on juhu-, mitte harjumussüüteoga.
lg-s 2 kätketu on üheepisoodiline ohudelikt, mille toimepanemisel ei ole kellelegi ega millegagi kahju tekitatud. Riigikohtu praktikas on osundatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07). Menetlusalune isik palub lahendada kaebus kirjalikus menetluses, suulist kohtuitsungit kohaldamata. Seetõttu palutakse võtta kaebus menetlusse ja lahendada asi kirjalikus menetluses. Taotletakse rahuldada kaebus ja tühistada Politse- ja Piirivalveameti 11.05.2016 otsus P.E karistamises
lg 2 ja § 224 lg 3 p 1 järgi väärteoasjas nr 2317,16,003990 osas, millega menetlusalust isikut on karistatud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks. Samuti teha tühistatud osas uus otsus, mis ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda, eelkõige: mitte kohaldada lisakaristust või alternatiivselt kergendada lisakaristust, vähendades juhtimisõiguse äravõtmise kestust. Kohtuvälise menetleja esindaja märkis oma kirjalikus seisukohas, et kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et käesoleva väärteo menetlemisel ei ole rikutud väärteomenetlusõigust ning karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistamise alused on sätestatud KarS § 56 lg-s 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõiglusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Arvestades teo üldohtlikku viisi, on kohtuväline menetleja seisukohal, et isikule määratud karistus on piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks ja liiklusseaduses toodu kordamiseks, tuletamaks muuhulgas meelde liiklusreeglitest kinnipidamise kohustust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine ja lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on kahjuks enamlevinud liiklussüüteod ning liiklusõnnetuste põhjustajad. Kohtuväline menetleja jääb lisaks eelpool toodule väärteoasjas tehtud otsuses toodud seisukoha juurde ning palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. 6 Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et menetlusalune isik kaebuse arutamisest osa võtta ei soovi ja on kaebuses taotlenud asja arutamist kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, selle lisade, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt
lg-s 2 ja § 227 lg-s 2 ettenähtud süütegude toimepanemist.
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 22.04.2016 kell 02.05 - 02.10 P.E seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST (taatlemistunnistuse nr TTRC-15/00206). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,48 mg ja 0,48 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,43 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.
lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,43 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on 7 menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ei ole temale süüks arvatud teo toimepanemist eitanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,43 mg/l, siis on tegemist väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).
lg 2 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis ja sellise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni kuue kuuni.
lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Väärteoasjas leiduvast kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks 22.04.2016 kell 01.47 kiirusmõõturit UltraLyte, milline oli taadeldud (taatlustunnistus nr TTRSS-15/00120). Sõiduk Subaru reg märgiga 170BLH, mille kiirust mõõdeti, sõitis Tallinnas Paldiski mnt 100a juures Vabaõhumuuseumi tee ja Mõisapõllu tn vahel suunaga Mõisapõllu tänava poole. Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli mõõdetava sõiduki sõidukiiruseks 76 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu ületati suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Menetlusalusele isikule inkrimineeritava väärteo toimepanemist ei vaidlusta ka menetlusalune isik ise. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h, siis rikkus menetlusalune isik
lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga
Ülevalpool on juba kohus asunud seisukohale, et väärteomenetluses on järgitud V™S § 133 p 1-6 sätteid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
S § 63 lg 1 ja
S § 66 lg 2 alusel ositi 10 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades ja
Vastavalt
lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada
§-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki 8 juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem
§-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud.
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni ja
lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada lisakaristust sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol kuni kolme kuuni. Seega on menetlusalusele isikule inkrimineeritud erinevate väärtegude toimepanemise eest põhikaristusena ette nähtud nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine ning mõlemal juhul on ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine lisakaristusena. Seega on seadusandja nimetatud väärtegusid pidanud niivõrd ohtlikeks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja menetlusalusele isikule väärtegude kogumi eest määratud rahatrahv on
lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületav ja kohaldatud lisakaristus
Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,43 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on
lg 2 sätestatud rikkumise keskmise piirmäära lähedane ja lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 23 km/h võrra on aga
lg 2 sätestatud piirmäära alammäära lähedane määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Puutuvalt subjektiivsesse külge leiab kohus, et arvestades alkoholi kontsentratsiooni menetlusaluse isiku organismis ning menetlusaluse isiku selgitusi kohtuvälisel menetlusel, mille kohaselt oli ta sõidukit juhtima asudes üheselt teadlik eelnevast alkoholi tarvitamisest, siis oli menetlusalune isik teadlik oma juhile keelatud seisundist. Selline alkoholi tarvitamisest tekkinud seisund ei saanud jääda menetlusalusele isikule kuidagi märkamata, kuid sellest hoolimata otsustas ta sõidukit juhtima asuda. Ka menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiirus ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 23 km/h ja seda asulasisesel teel. Menetlusalune isik on lubatud sõidukiiruse ületamist põhjendanud küll tähelepanematusega, kuid liikluskorraldusvahendid ongi paigaldatud selleks, et neist liikluses juhinduda. Taolised asjaolud viitavad sellele, et menetlusalune isik pani temale inkrimineeritud väärteod toime tahtlikult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime
lg 2 ettenähtud väärteo, samuti rikkus
lg 3 nõudeid ja pani toime
Kuna
lg 2 ja
S § 63 lõike 1 kohaselt karistus
Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärtegude koosseisud ja nende eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. 9 Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kaks erinevat väärtegu ning kuivõrd väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel. Hinnates P.E süü suurust temale
lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,43 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on keskmine. Menetlusalune isik ületas sõidukit juhtides samaaegselt ka suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h võrra ning
lg 2 sätestatud vahemikku 21 kuni 40 km/h arvestades võib asuda seisukohale, et tegemist on süüga, mis on alla keskmise. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul
lg 2) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Kuivõrd menetlusalusele inkrimineeritakse ühe teoga kahe erineva väärteo toimepanemist, siis on menetlusaluse isiku süü kahe väärteo koosmõjus üle keskmise, suurem süü tähendab aga suuremat karistuse määra, so tingib karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Puutuvalt põhikaristusse võib asuda seisukohale, et kohtuväline menetleja on sellest põhimõttest ka lähtunud ja määranud põhikaristuse ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses. Puutuvalt subjektiivsesse külge leidis kohus juba eelpool, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteod on toime pandud tahtlikult, kuivõrd kumbagi menetlusalusele isikule süüks arvatud süütegu ei olnud menetlusaluse isiku eelneva teadmise tõttu juhile keelatud seisundist ja juhtimisõigusega isikule varasemalt selgeks tehtud liikluskorraldusvahenditele edastatava informatsiooni piisava arusaadavuse tõttu võimalik toime panna teadmatusest või ettevaatamatusest. Kaebuses toodud väide (p 2.31), et menetlusaluse isiku teost lähtuv oht oleks realiseerunud mingisugusegi kahjuliku tagajärjena, ei oma kohtu hinnangul tähtsust ei süü suuruse määratlemisel ega ka põhi- või lisakaristuse kohaldamisel. Kaebuses eneses on juba eelnevates punktides asutud seisukohale, et tegemist on abstraktse ohudeliktiga ja tagajärje saabumine ei ole koosseisus ette nähtud. Seega on kaebuses märgitud põhjendused tagajärje puudumise osas ainetud. Juhul, kui oleks süüteo tagajärjel põhjustatud tagajärg, oleks tegemist täiendavalt inkrimineeritud väärteo- või halvimal juhul kuriteokoosseisuga. Menetlusalusele isikule on inkrimineeritud aga vaid
Liiklusreeglid ja nendes sätestatud keelud ning kohustused kehtivad ühte moodi igal ajahetkel, kui see ei ole lisatahvliga reguleeritud teisiti ja seda sõltumata liiklustihedusest, teekatte seisundist ja valgustatusest. Kohtu arvates menetlusaluse isiku kaebuse p-s 2.31 märgitud põhjendused näitavad kaebuse esitaja suhtumist teosse ja näitab kaebuse esitajat ohtliku liiklejana, sest et isik ei adu endast tulenevat ohtu ei teistele liiklejatele ega iseendale, vaid õigustab seda, püüdes süüd vähendada asjassepuutumatute argumentidega. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud süü tunnistamine. Kuigi kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamise, leiab kohus, et süü tunnistamist ei ole võimalik kergendava asjaoluna arvestada. KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt on kergendava asjaoluna arvestatav esimese alternatiivina süü ülestunnistamisele ilmumine ja sel juhul ilmub isik ise menetleja juurde üles tunnistama süütegu, mille toimepanemisest või toime panijast menetleja eelnevalt teadlik ei olnud. Antud juhul peeti kaebuse esitaja kinni seetõttu, et ta ületas lubatud sõidukiirust ja kaebuse esitaja 10 kontrollimisel tuvastati veel teisegi süüteo toimepanemine. Seega tuvastatakse süü olemasolu mitte sõltuvalt süü tunnistamisest või eitamisest, vaid mõõtevahendi näiduga. Kaebuses (p 1.1) on märgitud, et menetlusalune isik tunnistas süüd, andis kohtueelese menetluses ütlusi, millega aitas aktiivselt kaasa süüteo avastamisele ja puhtsüdamlikult kahetses toimepandut. Kaebuse väitesse puutuvalt peab kohus vajalikuks märkida, et KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt loetakse kergendavaks asjaoluks ka puhtsüdamlikku kahetsust või süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. Kohtule edastatud väärteotoimikust nähtuvalt on menetlusalune isik ütlusi andes märkinud, et lubatud sõidukiirust ületas seetõttu, et ei olnud liiklusmärkide suhtes tähelepanelik ja alkoholipiirmäära ületava seisundi kohta märkis, et tarvitas õhtul õlut ning seejärel ilmnes, et peab kohtuma tütarlapsega, mistõttu istus rooli joobes, arvates ekslikult, et on selleks piisavalt kaine. Lisaks sellele on menetlusalune isik märkinud, et trahvi määramisel palub arvestada varasemate karistuste puudumist ja vähendada trahvi summat, kuivõrd on töötu. Samuti taotles trahvi tasumise määramist ositi ning otsuse saatmist e-posti aadressile. Hiljem on menetlusalune isik esitanud taotluse väärteotoimikust koopia saamiseks. Ei menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ega muudes menetlusdokumentides ega ka kohtuvälisele menetlejale esitatud taotluses ei ole menetlusalune isik märkinud midagi, millest võiks järeldada kahetsuse olemasolu. Väide kahetsuse kohta on ilmunud alles kaebusesse ja selle lisasse ning kaebuse teksti kohaselt olevat menetlusalune isik kohtueelsel menetlusel puhtsüdamlikult kahetsenud. Ometigi ühestki kohtule esitatud dokumendist seda ei ilmne. Kaebuses on leitud ka seda, et kohtueelses menetluses ütlusi andes on menetlusalune isik aktiivselt kaasa aidanud süüteo avastamisele. Kohus taolise väitega ei nõustu. Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvad umbmäärased selgitused süütegude toimepanemise põhjuste kohta, kuid need ütlused ei sisalda asjaolusid, mis mingilgi moel saaks kaasa aidata süüteo avastamisele. Menetlusalusele isikule inkrimineeritakse väärtegude toimepanemist, milliste tunnuste esinemine isiku teos tuvastatakse mõõtevahendiga. Seda sõltumata sellest, kas menetlusalune isik annab ütlusi või keeldub ütluste andmisest. Ka juhul, kui isik pärast mõõtevahendi näiduga tutvumist annab ütlusi, siis nende ütluste sisu ei mõjuta mõõtevahendiga saadud tulemust ning sõltumata ütluste sisust ei saa ütlused ega nende andmine kaasa aidata, veel vähem aktiivselt kaasa aidata süüteo avastamisele, kuivõrd mõõtevahendite näitudega olid süüteod juba avastatud ja süütegude tunnuste olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Kaebuses on leitud ka seda, et puhtsüdamliku kahetsuse olemasolu näitab ka rahatrahvi tasuma asumine (kaebuse lisa 2 – maksekorraldus). Kohus leiab, et trahvi tasuma asumiseks puudus kaebuse esitamise korral igasugune õiguslik alus, kuivõrd kohtuvälise menetleja otsusele esitati kaebus maakohtule ja otsus ei ole senini jõustunud. Määratud rahatrahvi tulnuks tasuma hakata juhul, kui kohtuvälise menetleja otsust ei oleks vaidlustatud. Vaidlustatud otsuse kohaselt pidi esimese osamakse tegema hiljemalt 08.06.2016, so otsuse jõustumisel, kuid esimene osamakse tasuti 07.06.2016 kell 23.04, so 4 minutit enne kaebuse saatmist kohtule. Sellest saab järeldada, et menetlusalune isik teadis, et ta esitab otsusele kaebuse ja esimese trahvi osamakse õigusliku aluseta tasumisega püüti näidata kohtule mingi asjaolu olemasolu, mida sellise käitumisaktiga tõendada ei saa. Seega rahatrahvi tasumisega alustamine viitab mitte kahetsusele, vaid õigusalaste teadmiste puudulikkusele ja seda ei saa kergendava asjaoluna arvestada. Rahatrahv tuleb nii või teisiti tasuda ja seda tuleb teha otsuses märgitud ajal ja tähtaegadel juhul, kui seda otsust ei vaidlustata. Kaebusele on lisatud ka puhtsüdamliku kahetsusena pealkirjastatud dokument, mis sisaldab endas selgitusi süüteo toimepanemise asjaolude kohta ja need selgitused erinevad menetlusaluse isiku ülekuulamises märgitutest. Ühe korra on lühidalt märgitud ka seda, et dokumendi koostaja kahetseb tehtut. Nimetatud dokument on allkirjastatud minut varem kui kaebus, millest saab järeldada, et kahetsuskirja koostamine oli kaebuse eesmärkide saavutamiseks kaebuse koostaja arvates vajalik. Kohus asub seisukohale, et eelmärgitud dokumendis muu hulgas avaldatud kahetsus ei ole siiras ning on koostatud selleks, et kohus kergendaks karistust. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt leiab kohus, et menetlusaluse isiku käitumises ei ole kergendavaid asjaolusid KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes tuvastatud ja kergendava asjaoluna süü tunnistamise arvestamine oli põhjendamatu. Puutuvalt kaebuse väitesse, et menetlusaluse isiku käitumises puuduvad raskendavad asjaolud, peab kohus vajalikuks 11 märkida, et koosseisuvälised raskendavad asjaolud on ammendavalt loetletud KarS §-s 58 ja neid ei ole liiklusalaste väärtegude puhul üldjuhul nii või teisiti võimalik tuvastada ega arvestada. Lisaks kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele tuleb arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kaebuses on lisakaristuse kohaldamisse puutuvalt korduvalt märgitud, et menetlusalusel isikul puuduvad kehtivad karistused ja menetlusalust isikut ei ole varem karistatud samalaadse süüteo toimepanemise eest. Kuigi põhikaristust ei ole kaebuses vaidlustatud, peab kohus vajalikuks märkida, et menetlusaluse isiku süü suurus väärtegude kogumis peab ka vaatamata varasema karistuse puudumisele tingima karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja kohaldatud põhikaristuse määr vastaks kergendava asjaolu olemasolul nii süü suurusele kui ka eripreventiivsele eesmärgile, kuid kuna kergendava asjaolu olemasolu ei ole sedastatav, võib määratud põhikaristust pidada leebeks. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine. Kohus leiab, et sellisel viisil liiklusnõudeid eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Seda nii toimepandud tegude iseloomu kui ka tegudest nähtuva liiklusnõuetesse teadvalt üleoleva suhtumise tõttu, millistest asjaoludest viimane iseloomustab ka ilmekalt teo toimepanijat ennast ning teo toimepanija suhtumist teosse. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegude toimepanemine ei jää märkamatuks ka teistele liiklejatele ning teadmine, et selliste väärtegude toimepanijaid rangelt karistatakse, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus lisaks kaebuses märgitule vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 lg 1 sätete alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool väärtegude kogumi tõttu hinnanud keskmisest suuremana. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu ja puudumist on kohus analüüsinud juba eelpool. Nagu ka kaebuses on viidatud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, peab ka kohus vajalikuks sellele lahendile osundada. Samas on kaebuses (p 2.21) tehtud viide erialakirjandusele, mille kohaselt ei ole lisakaristusel süühüvitise funktsiooni ja lisakaristus peab silmas esmaselt preventsioone. Kohus leiab, et juhul, kui kaebuses tehakse viide ka samaaegselt Riigikohtu lahendile, siis on kaebuse väited omavahel vastuolus, kuivõrd sama viidatud otsuse p 9 märgib üheselt, et „lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada“. Kui kaebuses viidati sellele, et menetlusalust isikut ei ole varem samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud ja esmakordse väärteo puhul peaks olema lisakaristuse kohaldamine välistatud (kaebuse punktid 2.11 kuni 2.15), siis saab kaebuse tekstist teha järelduse, et kaebuse esitaja on viidatud kohtulahendist teinud viiteid valikuliselt. 12 Viidatud lahendi puhul käsitleti olukorda, kus menetlusaluse isiku puhul oli tegemist esmakordse ja ühe väärteo toimepanemisega ning menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud piirmäära ületamine oli oluliselt alla
Kohus leiab, et viidatud Riigikohtu lahendis käsitletud väärteo asjaolusid ei saa automaatselt üle kanda käesolevasse väärteoasja. Kohus peab vajalikuks viidata viidatud lahendis märgitud muudele asjaoludele, mis kaebuse esitaja on teadlikult jätnud tähelepanuta. Viidatud lahendi p-s 11 on Riigikohus asunud seisukohale, et „iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Nii sisaldab
lg 3 ka eraldi alapunkte lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise määrade kohta vastavalt sellele, kas isikut on varem nimetatud paragrahvis sätestatud väärteo eest karistatud või mitte. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks”. Käesolevas väärteoasjas on üheselt tuvastatud ja sellele ei vaidle vastu ka menetlusalune isik, et menetlusalune isik on ühe teoga toime pannud kaks liiklusalast väärtegu. Viidatud Riigikohtu lahendi p. 11 viimase lause kohaselt peaksid lisakaristuse kohaldamisel esmakordse rikkumise puhul esinema kas isiku süüd või isikut iseloomustavad asjaolud, mis muudavad korduva õiguserikkumise tõenäolisuse tavapärasest suuremaks. Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kaks väärtegu, mis muudavad menetlusaluse isiku süü suuremaks ja arvestades asjaolu, et menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,43 mg/l, mis on
Arvestades sellist alkoholi kontsentratsiooni väljahingatavas õhus võib asuda seisukohale, et tegemist on piirmäära olulise ületamisega. Puutuvalt isikut iseloomustavatesse andmetesse võib menetlusaluse isiku enese ütlustest teha järelduse ka selle kohta, et menetlusalune isik suhtus teo toimepanemise ajal oma teosse hoolimatult. Nimelt oli menetlusalune isik oma juhile keelatud seisundist teadlik ning lubatud suurimat sõidukiiruse ületamist põhjendas tähelepanematusega. Ometigi on vaidlusalusel teelõigul kiirust piiravad liikluskorraldusvahendid kahel pool teed ja need ei saa jääda juhile märkamatuks. Kohtu arvates näitas menetlusalune isik mitte ainult hoolimatust oma teosse, vaid ka üleolevat suhtumist nii liiklusnõuetesse kui ka liiklusohutusse üldse. Seega on menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud nii isiku süüd iseloomustavad asjaolud (piirmäära oluline ületamine ja täiendavate liiklusnõuete rikkumine) kui ka isikut ennast iseloomustavad asjaolud, mis annavad kohtuvälisele menetlejale või kohtule küllaldase aluse lisakaristuse kohaldamiseks. Käesoleval juhul ongi kohtuväline menetleja lisakaristust kohaldanud ning kohus nõustub kohtuvälise menetleja otsustusega lisakaristuse kohaldamise osas ega näe alust selle muutmiseks. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et tegemist oli
lg 2 sätestatud piirmäära ületamisega, kuid juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba
Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kuigi kaebuses on märgitud, et menetlusalusel isikul puuduvad varasemad samalaadsed liiklusalased rikkumised, siis varasemate karistuste puudumine ei takistanud menetlusaluse isiku poolt kahe väärteo samaaegset toimepanemist, st ka varasem õiguskuulekus ei olnud edaspidise õiguskuulekuse tagatiseks. Et menetlusalusel isikul puudub varasem karistus
ettenähtud väärteo toimepanemise eest näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, kuna
lg 3 p 1 sätestatud karistuses on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega ei oma kaebuses esitatud korduvad väited, et 13 menetlusalust isikut ei ole varem samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud, mingit tähtsust, sest
lg 3 p 1 karistuse määras on seadusandja juba sellega arvestanud ja kohus seda topelt arvestada ei saa. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd menetlusaluse isiku käitumine liikluses näitab, et menetlusalune isik on liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärtegude iseloomu kui ka teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kaebusest nähtub, et kohtuvälisele menetlejale heidetakse ette ka seda, et kohtuväline menetleja on lisakaristust kohaldanud sanktsiooni keskmises määras ja süüd kergendavate asjaolude esinemise ja raskendavate asjaolude puudumise korral tuleks karistus mõista alla keskmise määra. Kohtule jäävad taolised kaebuse seisukohad ja taotlus arusaamatuks.
lg 3 p 1 näeb lisakaristusena ette mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuust kuni 9 kuuni ja menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära võetud 4 kuuks. Seega on juhtimisõigus ära võetud mitte ettenähtud sanktsiooni keskmises määras või selle lähedases määras, vaid oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedases määras. Kui arvestada aga menetlusaluse isiku süü suurust ja isikut iseloomustavaid asjaolusid, võib asuda seisukohale, et kohtuväline menetleja on kohaldanud lisakaristust väga leebelt ja seda ilmselt seetõttu, et arvestas kergendava asjaoluna asjaolu, mida kohaldada ei saanud. Kaebemenetluses ei saa aga kohus kaebuse esitaja olukorda raskendada ega kohaldada lisakaristust suuremas määras, kuigi väärteotoimikus tuvastatud asjaolud andnuks selleks piisavalt alust. Kaebuses on tehtud etteheiteid kohtuvälisele menetlejale ka selles osas, et juhtimisõiguse äravõtmisega kaasnevad menetlusalusele isikule rängad tagajärjed, mis seisnevad sissetuleku kaotuses ja sellest tulenevalt suutmatuses jätkata rahatrahvi ositi tasumist (p 2.17, 2.18). Kaebuse kohaselt olevat menetlusalune isik 05.01.2016 asunud tööle taksojuhina, mille tõestuseks lisati kaebusele käsundusleping nr
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.