Vaidlustatud lahend PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 21.03.2017.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2317,17,000971. Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, § 57 lg 1 p 3, V™S § 120 lg 1; § 132 p 2; § 133; § 134; § 135, kohus otsustas: S.E kaebus rahuldada osaliselt . PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 21.03.2017.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2317,17,000971 tühistada ning teha uus otsus. Mõista S.E süüdi
840 eurot (kaheksasada nelikümmend eurot) s.o.jätta põhikaristus muutmata. 1 Määratud rahatrahv 840 eurot tuleb tasuda KarS § 66 alusel ositi 6(kuue) kuu jooksul, igas kuus kuulub tasumisele vähemalt 140 eurot , kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis, nr EE 40 3300 3334 1611 0002 Danske Bankis või nr EE 701 7000 1700 1577 198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220175044392.
lg.3 p.1 järgi määratud lisakaristuse tähtaega muuta ning võtta S.E-lt mootorsõiduki juhtimise õigus 3(kolmeks) kuuks. LS § 127 alusel tuleb kohtuotsuse jõustumisest 5(viie) tööpäeva jooksul oma juhiluba loovutada Maanteeametile. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud 05.02.2017.a. koostas Põhja prefektuuri patrullpolitseinik Rando Saar väärteoprotokolli selle kohta, et S.E juhtis 05.02.2017.a. kell 21.25 ajal mootorsõidukit Mitsubishi Bajero registreerimismärgiga 23ZEU Harju maakonnas Saku vallas, Kurtna teel juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,47 mg/l. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 21.03.2017.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2317, 17,000971 määrati S.E-le
840 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 4 (neljaks) kuuks. Kaebuse sisu Kaebaja vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse karistamise ranguse tõttu. Sõiduki juhtimise õiguse ära võtmine mõjutab oluliselt kaebaja tööd ja perekonnaelu. Kaebajal on kaks last; vanem laps on 2,5 aastane ning noorem 7,5 kuune . Kaebaja juhtumisõigus on vajalik laste transportimiseks haiglasse, arsti juurde (lapsed, eriti noorem käib arsti juures Tallinnas umbes 2 korda kuus). Kuna kaebaja koos perekonnaga elab Tallinnast 30 km eemal on mootorsõiduki kasutamine vältimatult vajalik, ka selle pärast, et kaebaja abikaasal on ülemääraselt raskendatud kahe lapsega Tallinnas käia ilma mootorsõidukita. Alternatiivsed liiklemisvõimalused (sh ühistranspordiühendust) kaebaja ja tema perekonna elukohas on üsna raskendatud (lähim bussipeatus 1 km kaugusel, rongipeatus 2 km, ning rongide ja busside sõidugraafik on harv). 2 Lisaks kaebaja töö on otseselt seotud mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasoluga. Kaebaja on juhatuse liige ja töötaja (betooni- ja kivitööd, ning varustaja) ehitusettevõttes Benaton OÜ. Ehitusobjektid asuvad nii Tallinnas, kui ka mujal Eestis. Mootorsõiduki juhtimise õiguse ära võtmine paneb kaebaja olukorda, kus ta ei ole võimeline oma tööülesandeid täita, ning on suur tõenäosus, et see võib tekitada raskusi ettevõtte sujuvas ja tõrgeteta töös, ning võib kaasa tuua kahjumi. Ettevõtetel puudub võimalus palgata lisa töötajat, kes saab eelpool toodud ülesandeid kaebaja asemel täita. Kaebaja leiab, et karistuse eesmärk on mitte selles, et määrata maksimaalne trahv ja lisaks juhtimisõiguse äravõtmine ning viia inimest olukorda, oluliselt raskendades kaebaja perekonnaliikmete elu ja vähendades tema sissetulekut, vaid inimest korrale kutsuda. Seega mootorsõiduki juhtimisvõimalus on kaebajale vältimatult vajalik, nii perekonnaelus, kui ka töös. Seega kaebaja palub mitte rakendada lisakaristust. Kohtuväline menetleja ei arvestanud kergendava asjaoluga, ning kohtuväline menetleja on vääralt märkinud, et kaebajal on karistusregistris olemas kehtivad karistused. Otsuses ei ole märgitud, et kaebaja tunnistas enda süüd. Vastavalt KarS § 57 lg 1 p 3 karistust kergendavad asjaolud on süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Kaebaja tunnistas oma süüd .Kaebaja leiab, et see on karistust kergendav asjaolu ja kohtuväline menetleja pidi seda otsuses märkima ja sellega arvestama karistuse määramise . Kohtuväline menetleja on vääralt märkinud, et menetlusalune isik omab kehtivat karistust liiklusalaste nõuete rikkumise eest. Vastavalt karistusregistri väljavõttele puuduvad kaebajal kehtivad karistused . Kaebajal on juhtimisõigus üle 20 aasta, ning üle 10 aasta puudusid kaebajal karistused LS § 69 rikkumise eest. Kaebajal puuduvad kehtivad karistused ning kaebaja tunnistab oma süüd ja puhtsüdamlikult kahetseb, et pani väärteo toime. Peab olema fikseeritud selgesõnaline kahetsus ja süü tunnistamine, et arvesse võtta karistust kergendav asjaolu. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. septembri 2007. a kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-133-07). Kaebaja ei nõustu kohtuvälise menetleja väitega, et mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus.
s on eriõigus sätestatud §-is 68, mis sätestab liikumispuudega juhi ja liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki juhi eriõiguse. Teiseks, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-122-13, punktis 9 on asunud seisukohale, et „lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega." Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-59-15 asunud seisukohale, et lisakaristuse määramine sõltub süü suurusest. Süü 3 suurust mõjutab alkoholisisaldus väljahingatavas õhus, ning kas toime oli pandud mitu väärtegu korraga (nt viidatud asjas isik sõitis autoga, mille tehno nõuetele vastavuse kontroll oli läbimata ,alkoholijoobes). Kaebaja on seisukohal, et mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad praegusel juhul kaebaja süü suurust. Kaebaja on seisukohal, et rahatrahv ilma lisakaristuseta vastab karistuse eesmärkidele. S.E on arvamusel, et asjaolu, et temal puuduvad kehtivad karistused, näitab, et kaebaja ei saa olla ühiskonnale ohtlik. Kaebaja leiab, et olukorras , kus on olemas karistust kergendavad asjaolud ja kaebajat pole eelnevalt karistatud oleks õige ja õiglane mitte määrata kaebajale lisakaristust
3 p. 1 alusel. Seega kaebaja palub otsuses määratud lisakaristuse tühistada. Kaebaja palub võtta arvesse eeltoodud asjaolusid ning arvestades, et on olemas karistust kergendavad asjaolud, kaaluda karistuse kergendamist ja muuta kohtuvälise menetleja otsust. Kaebaja on nõus, et on õigesti tuvastatud, et tema juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis. Kaebaja siiralt kahetseb, et rikkus seadust. Menetlusalune isik on nõus kirjaliku menetlusega. Kohtuvälise menetleja seisukoht. Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja, tutvunud S.E kaebusega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad ning põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt: Kaebuses maakohtule S.E tunnistab, et tarvitas väärteo toimepanemisele eelnevalt alkoholi , jõu ühe pudeli õlut. Arvas, et on kaine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-113-12 p. 9.1 asunud seisukohale, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid korduvalt eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Lähtudes eelpool toodust asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastab isiku süü suurusele ning karistuse üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele, kitsendab mõõdukalt isiku võimalusi heaolu saavutamisel ja aitab mõista toimepandud väärteo olemust ja süü suurust ning LS § 224 rikkumise ohtlikkust. Kohtuotsuse põhjendused. Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et S.E kaebus tuleb rahuldada osaliselt.
lg.3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi rohkem kui 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 0,10 milligrammi.
lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20 kuni 0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 kuni 0,24 milligrammi.
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 kuni 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 kuni 0,74 milligrammi. Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et S.E juhtis 05.02.2017.a. kell 21.25 ajal mootorsõidukit Mitsubishi Bajero regist5 reerimismärgiga 23ZEU Harju maakonnas Saku vallas, Kurtna teel juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,47 mg/l. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 21.03.2017.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2317, 17,000971 määrati S.E-le
840 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 4 (neljaks) kuuks. Kaebaja poolt
lg.3 rikkumine, s.t juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on tõendamist leidnud indikaatorvahendi kasutamise protokolliga 05.02.2017.a. , millest nähtub, et S.E oli indikaatorvahendi näit positiivne (näit 0,49 mg/l), alkoholilõhn suust; tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt oli S.E väljahingatavas õhus alkoholi sisaldus 0,52 +- 0,05 mg/l, lõplik tulemus 0,47 mg/l; tunnistaja Allar Lohu ülekuulamise protokollist nähtuvalt, olles tööl 05.02.2017.a. teostasid liiklusjärelevalvet Saku vallas, Kiisa alevikus, kontrolliti Mitsubishi Bajerot, mis liikus Kurtna tee suunal, sõidukit juhtis S.E k. xxx. Kontrolliti juhi joovet ja indikaatornäit oli positiivne. Tõendusliku alkomeetri lõplik mõõtetulemus oli 0,47 mg/l. Juht kõrvaldati 05.02.2017.a.. sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega juhtimiselt. Menetlusalune isik kohapeal ütlusi andes tunnistas, et jõi varem ühe pudeli õlut. Käesoleval juhul võib lubatud alkoholi piirmäära ületamise määra arvestades öelda, et LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise alammäära (0,25 mg/1) ületamise osas on kaebaja süü keskmine. Kohus peab oluliseks rõhutada, et lubatud alkoholi piirmäära ületamise eest kuni 0,24 mg/1 LS § 224 lg 1 mõttes võib karistusena määrata rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuni. Seega on kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus üle LS § 224 lg 1 ülemmäära. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et taolise väärteo puhul, mil piirmäärade ületamised on vastavalt toime pandud rikkumise raskusele jagatud seadusandja poolt kvalifitseerimisel erinevateks lõigeteks, tuleks alammääraks võtta madalama lõike ülemmäär e. LS § 224 lg 2 ette nähtud väärteo puhul on alammääraks LS § 224 lg 1 ülemmäär. Kuivõrd menetlusalusel isikul tuvastati väljahingatavas õhus selline alkoholi kogus, milline on keskmäära lähedane , seega LS § 224 lg 2 mõttes vastab kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus isiku süüle. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalusel isikul üks kehtiv väärteokaristus ( 2016.a. otsus LS § 227 lg.1 rahatrahv 80 eurot), millest saab järeldada, et isiku käitumine on olnud seni peamiselt seaduskuulekas, kuid sellest hoolimata ei näinud ta takistust istuda autorooli seisundis, mil alkoholi piirmäär ületas lubatut pea 5 korda, see näitab menetlusaluse isiku äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusohutusse ning võimalikku saabuvasse tagajärge. Sellest tulenevalt on kohtuväline menetleja karistamisotsuses seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine 4 kuuks on käesoleval juhul vägagi põhjendatud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Ohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Kohus nõustub kohtuväline menetleja seisukohaga, et on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle
lg 2 alusel inkrimineeritava väärteo toimepanemine, tegu on õigesti kvalifitseeritud ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kaebajale määratud karistuste osas leiab kohus järgmist. 6 Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 224 lg.2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 kuni 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 kuni 0,74 milligrammi- rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. S.E väljahingatavas õhus oli väärteoasjas tuvastatu kohaselt alkoholi vähemalt 0,47 mg/l. S.E süü suuruse hindamise osas arvestab kohus, et alkoholipiirmäära ületamise määra silmas pidades, on tema süü LS § 224 lg 2 mõttes keskmine, kuivõrd tema väljahingatava õhu alkoholisisaldus jääb antud paragrahvi lg 2 alkoholisisalduse keskmisele määrale küllaltki lähedale (0,47 mg/
nõuetest ja
s sätestatud sanktsioonidest. Samas märgib kohus, et olukorras, kus seadusandja on kehtestanud lubatud alkoholi piirmäära ületamise eest sanktsioonina lisakaristuse mõistmise võimaluse alates kolmest kuust, tuleb lisakaristuse määra väärtegude puhul eriti põhjalikult kaaluda. Kohus juhib jätkuvalt kohtuvälise menetleja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-12213, mille kohaselt lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Kuivõrd sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et S.E senine peamiselt seaduskuulekas käitumine liikluses v.a. üks erand näitab tema üldist suhtumist liiklusohutusse, tema enese ja kaasliiklejate tervisesse ja varasse, tema enda ja lähedaste heaolusse ,samuti näitab isiku igapäevast liikluskäitumist . 8 Eelnevast tulenevalt saab menetlusaluse isiku S.E-le mõistetud lisakaristuse tähtaega lühendada kergendades lisakaristust ja anda menetlusalusele isikule võimalus põhikaristusena rahatrahvi tasuda osade kaupa 6 kuu jooksul. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-59-15 asunud seisukohale, et kui isikule on mõistetud nii põhi- kui ka lisakaristus, peavad need oma koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma aga põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem, sest vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. Käesoleval juhul on kaebaja põhikaristus - rahatrahv 210 trahviühikut - määratud sanktsiooni keskmist määra ületavana ning lisaks on kaebajale määratud ka lisakaristus kestusega 4 kuud. Kohus juhindub V™S § 120, § 132-135. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik 9 10 11 12 13 14 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.