← Eesti

1-08-16297/19

Obsah (5)§ 200§ 69§ 65§ 120§ 121

1-08-16297 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus 23. september 2009.a Tallinn 1-08-16297 Eesistuja Meelika Aava,

§ 200lg 2 p 4 järgi Kriminaalasi Harju Maakohtu 22.

aprilli 2009.a otsus Apelleeritud kohtuotsus üldmenetluses Süüdistatav J.F Apellatsiooni esitaja Õnne Neare-Vaarmann Prokurör J.F ik:38707200217 elukoht Tallinn xxxxxxxxx xxx xxxx, ei tööta, varem 4 korda kriminaalkorras karistatud, neist viimati 25. märtsil 2008.a Harju Maakohtu poolt

§ 200

lg 1 - § 22 lg 3 järgi 3 Süüdistatav kuu vangistusega, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 kuu 18 päeva vangistust, mis asendati

§ 69alusel 76 tunni üldkasuliku tööga, millest kandmata 68 tundi, vahi all alates 2.

septembrist 2008.a Advokaat Merike Allikmäe Kaitsja RESOLUTSIOON Harju Maakohtu

  1. aprilli 2009.a otsus J.F-i suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  2. septembril 2009.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Harju Maakohtu
  4. aprilli 2009.a üldmenetluse otsusega mõisteti J.F süüdi

§ 200

lg 2 p 4 järgi ja karistati 3 aasta 6 kuu vangistusega.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 25.

märtsi 2008.a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 1 kuu 4 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 7 kuud 4 päeva vangistust.

  1. J.F mõisteti süüdi selles, et ta varem röövimise toime pannud isikuna, viibides
  2. septembril 2008.a. kella 22.18 paiku Tallinnas Nunne tänaval, küsis talle varem tundmatult J. R. raha ja kui viimane vastas, et tal jätkub raha vaid rongipileti jaoks, nõudis seda endale, ähvardades keeldumise korral kannatanule peksa anda. Kannatanul oli alus karta ähvarduse täideviimist, sest J.F oli kannatanust suurem ning kannatanu nägi, et koos J.F-iga oli veel teine mees, kes raha nõudmise hetkel kõndis edasi, kuid oli veel vahetus läheduses. Füüsilise vägivalla kasutamise ähvardusel andis J. R. J.F-ile 19 krooni sularaha.
  3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb J.F enda õigeksmõistmist, sest ta ei ole J. R. raha ära võtnud. Ta ei ole seda röövinud, varastanud ega välja pressinud, sest kannatanu andis talle raha vabatahtlikult. Ta ei ole kannatanu suhtes füüsilist ega psüühilist vägivalda tarvitanud. Teda on varem röövimise eest karistatud ja seetõttu teab, millise karistuse võib saada röövimise eest. Nii väikese rahasumma eest ei ole mingit mõtet nii range karistusega riskida. J.F leiab, et hoopis kannatanu J. R. oli temast kogukam, mistõttu kannatanul ei olnud põhjust teda suuruse pärast karta.
  4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni ja taotlesid selle rahuldamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  6. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  7. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253) ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. mai 2003.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 – RT III 2003, 17, 159). Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava J.F-i talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Seetõttu kohtukolleegium, 2

(4)nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. 5.2 Vaatamata eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda apellatsiooni väitel, mis puudutab tõendite, so süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsust. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. septembri 2005.a otsuses nr 3-1-1-77-05 ( RT III 2005, 29, 298) väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli 2005.a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-19-05 – RT III 2005, 15, 148). Kohtukolleegium on seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohus on arvestanud põhjendatult kannatanu J. R.a ütlustega, sest ta on andnud kohtueelse menetluse ja kohtuliku uurimise käigus samasisulisi ütlusi. 5.3 Esimese astme kohtuistungi protokollist nähtub, et kohtuliku uurimise käigus on prokuröri taotlusel ära kuulatud kannatanu J. R.a poolt politsei lühinumbrile tehtud kõne helisalvestis. Tegemist on kuriteoteatega, mis iseseisvat tõenduslikku tähtsust ei oma. Kohtuistungil kuulati üle kannatanu kui vahetu tõendi allikas ja kelle ütlused langevad kokku tema poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütlustega. Kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, kes politseile helistas ja milline informatsioon sinna edastati. Seetõttu ei pea kohtukolleegium asjakohaseks kaitsja poolt kohtuvaidlustes apellatsiooni piiridest väljuvalt tehtud etteheidet, et kohtuotsuses ei ole telefoni teel edastatud kuriteoteadet kui tõendit loetletud ega hinnatud. 5.4 Vastuseks apellatsiooni väitele kannatanu suhtes vägivalla mittekasutamise kohta, peab kohtukolleegium vajalikuks veelkord rõhutada, et röövimine on asja äravõtmine vägivallaga, mis seisneb kannatanu psüühilises või füüsilises mõjutamises. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  3. jaanuari 2003.a otsuses nr 3-1-1-131-02 märkinud, et vägivald on kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks (RT III 2003, 3,30). Psüühiline vägivald on ähvardamine

§ 120

mõttes.

§ 120

kohaselt seisneb ähvardamine tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamises, kui on alust karta ähvarduse täideviimist.

§ 121kohaselt on peksmine teise inimese tervise kahjustamine.

Kannatanu J. R.a ütluste kohaselt andis ta ära oma viimase raha, kuna J.F ähvardas teda peksmisega. J. R.al oli alus karta selle täideviimist, sest J.F oli narkojoobes ja temast suurem. Aeg oli hiline, mistõttu väljas oli pime ja Balti jaama lähedal asuv tänav inimtühi. Läheduses viibis J.F-i kaaslane, kes oli samuti kannatanust vanem ja suurem ning võis J.F-ile appi tulla. Kohtukolleegium on veendunud, et sellises situatsioonis oli kannatanul täielik alus karta ähvarduse täideviimist. Kriminaalasja materjalide kohaselt kartis kannatanu J. R. J.F sedavõrd, et kartis kohtuistungile minna, mistõttu tema suhtes tuli kasutada sundtoomist. Kohtukolleegiumi hinnangul väärib tähelepanu seegi, et J.F on varem korduvalt analoogilisi kuritegusid toime pannud ja nende eest süüdi mõistetud. Viimase, so Harju Maakohtu 25. märtsi 2008.a kohtuotsusega mõisteti ta samuti süüdi öisel ajal Balti jaamas juhusliku möödakäija käest kahe pudeli õlle röövimisele kaasaaitamise eest. Seetõttu ei ole veenev ega kriminaalasja materjalidega kooskõlas apellatsiooni väide, et 19 krooni on röövimiseks liiga väike summa. 3

(4)
  1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu
  2. aprilli 2009.a otsus J.F-i suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Paavo Randma 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.