1-11-1915/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-1915 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Julia Katškovskaja Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. aprill 2011, Tallinn Kriminaalasi V.F-i süüdistuses KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. märtsi 2011 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja advokaat Gennadi Kull Prokurör Kaito Puusepp V.F , ik: xxx, Venemaa kodanik, töökoht: OÜ Arutech, elukoht: Ümera 5-20 Tallinn; varasemalt kriminaalkorras karistatud ühel korral; tõkend: elukohast lahkumise keeld Advokaat Gennadi Kull Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
4. Maakohtu otsus V.F-i süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
5. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates 1 kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. märtsi 2011 otsusega tunnistati V.F süüdi KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o kestuseni 1 kuu 10 päeva vangitust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati selle hulka eelvangistuses viibitud aeg kestusega 2 päeva. KarS § 65 lg 2 ja § 74 lg 5 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 2.11.2010 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o 1 (ühe) kuu ja 8 (kaheksa) päeva võrra ning mõisteti V.F-ile liitkaristuseks tähtajaline vangistus 2 (kaks) kuud ja 16 (kuusteist) päeva. V.F tunnistati süüdi selles, et tema isikuna, keda karistati 2.11.2010 otsusega varguste toimepanemise katse eest KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 alusel, püüdis 3.12.2010 kella 17.45 paiku Tallinna linnas Viru väljak 4/6 asuvas Tallinna Kaubamaja toidumaailma osakonnas võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võtta ära kahte kitsepiima juustu Soigon väärtusega kokku 92 krooni (5,88 eurot), ühte šokolaadi Odense väärtusega 36,90 krooni (2,36 eurot) ja ühte terriini väärtusega 89 krooni (5,69 eurot), kuid kuritegu jäi tema tahtest sõltumata lõpule viimata, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Süüdimõistvat kohtuotsust motiveeris kohus muuhulgas järgmiselt: „Tunnistaja ütlustest nähtub, et süüdistatav tõstis osa kaupu ostukorvist ära ja kassas jättis ostukorvi koos saiaga kassa juurde ning eemaldus kassast ja ülejäänud kaup võeti temalt ära pärast müügisaalist väljumist. Seega näitab süüdistatava käitumine objektiivselt varavastase süüteo toimepanemise tahtlust ja võõraste vallasasjade ebaseadusliku omastamise eesmärki. Seejuures on süüdistatav osa kaupa kassade juurde jättes püüdnud ennast näidata ausa ostjana, kes ostust loobub ja kauba müügisaali jätab, viimaks endalt kahtlusi kõrvale. Kui süüdistataval vastavalt oma väidetele olnuks soovi kauba eest tasuda, siis ei oleks pidanud ta minema kassa juurde, jätma korvi kassa juurde koos saiaga ja seejärel ülejäänud kaubaga lahkuma kassa juurest ja väljuma sissepääsuväravate kaudu. Süüdistatava väide selle kohta, et ta tahtis minna teise müügisaali, ei ole eluliselt usutav, sest teadupärast ei ole peale Toidumaailma sellel Kaubamaja keldrikorrusel ühtegi teist müügisaali ning Toidumaailma sisenemiseks on vaid üks sissepääs ning väljumine on vaid kassade kaudu. Teise müügisaali minemiseks ei pea aga korvi kassade juurde jätma. Süüdistatav aga vältis kassade kaudu väljumist ja suundus sissepääsuväravate juurde, võttes kaasa riietesse peidetud kauba. Peale selle on süüdistatav väitnud, et tal oli piisavalt raha kaasas, et kauba eest maksta, kuid kahtlustatavana kinnipidamisel leiti tema juurest vaid 29 krooni, millest 217 krooni ja 90 senti maksva kauba eest tasumiseks ilmselgelt ei piisa. Seetõttu ei saa kohus süüdistatava väiteid varguse tahtluse puudumise kohta lugeda usaldusväärseks, kuivõrd süüdistatava objektiivne käitumine näitas seda, et süüdistatav võttis ära võõrad vallasasjad nende vallasasjade ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis jäi lõpule viimata turvatöötaja sekkumise tõttu. Sellistest andmetest teeb kohus järelduse, et süüdistatava käitumine on kohtueelsel menetlusel õigesti kvalifitseeritud võõra vallasasja äravõtmise katsena, selle vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt., so KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 ettenähtud kuriteona“.
8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes palub otsus tühistada ning mõista V.F õigeks. 2 2.1 Apellant leiab esmalt, et kohus on vääralt leidnud, nagu olnuks süüdistataval poes käies kaasas üksnes 29 krooni. Tegelikkuses süüdistatavat läbi ei otsitud ning kriminaalasja materjalides puudub läbiotsimisprotokoll. Kahtlustatavana kinnipidamisel ei küsitud V.F-ilt seejuures, kui palju tal raha kaasas oli. Tegelikkuses oli tal raha piisavalt, kuid talle ei pakutud võimalust asjade eest maksta. Kaubamaja töötajad soovisid oma tööandja ees silma paista, tehes endast kõik oleneva, et süüdistatav jääks varguses süüdi.
9. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, seda toetas ka süüdistatav V.F. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.
10. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on enda põhjendustega tõsikindlalt ümber lükanud süüdistatava ning ka tema kaitsja poolt maakohtus esitatud kaitseväited, mis baseeruvad süüdistatava poolt esitatud versioonil toimunust ja mida sisuliselt nüüd korratakse uuesti apellatsioonis. Maakohus on otsuses väljendatud seisukohtade kujunemise protsessi teinud kohtuotsuse lugejale jälgitavaks ja arusaadavaks kõigi tõendite kogumis hindamise ja neile antud tervikhinnangu alusel.
11. Kohtukolleegium leiab seetõttu, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed ning süüdistatava esitatud kaitseversiooni omavahelisse konteksti, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, et need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o varavastase kuriteo (varguse katse) toimepanemist V.F-i poolt. Soostudes maakohtu põhistustega täiel määral, ei pea ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tuginedes KrMS § 342 lg 3 p-le 1 vajalikuks neid täies mahus korrata ning piirdub omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonidele vastates.
12. Sisuliselt on apellatsioonis esitatud kaitsetees hinnatav järgnevalt - V.F ei tahtnud tegelikkuses kaupu varastada, soovides üksnes minna kaupluse ühest osakonnast teise. Toimikus sisalduvaid tõendeid hinnates on maakohus selle väite täielikult ümber lükanud. Nii tuleneb olukorra kirjeldus juba tunnistaja M. Algma ütlustest (tlk 3-4). Tunnistaja on kirjeldanud, kuidas süüdistatava korvis olid algselt erinevad kaubad, millest mõne aja möödudes jäi järele ainult sai, mille ta jättis kassade juurde. Oluline on seejuures silmas pidada, et apellatsioonis ei ole vastustatud järgnevat tunnistaja ütlustest tulenevat infot. Nimelt on M. Algma kirjeldanud, et kui süüdistataval paluti tulla turvakontrolli, võttis V.F eelnevalt korvis olnud kaubad välja taskust ning põuest ja asetas need käes olnud kilekotti, kusjuures seda kaupa oli 217,9 krooni 3 väärtuses. Juba ainuüksi fakt, et süüdistatav asetas eelnevalt korvis olnud kaubad taskusse ja põue, näitab üheselt, et tema sooviks oli need varastada, s.o nende eest mitte maksta. Kriminaalkolleegium ei suuda kujutada ette olukorda, kus isik soovib minna nt ühest osakonnast teise (nagu seda väidab apellant) ning selle teostamiseks asetab enda taskusse ja põue kitsepiimajuustu, šokolaadi ja pardimaksast terriini. Seetõttu peab ringkonnakohus väidet, et tegemist oli pelgalt „arusaamatusega“, paljasõnaliseks ning täielikult ümber lükatud kaitseväiteks.
13. Ka ei nõustu ringkonnakohus sellega, et süüdistataval oli tegelikkuses kaasas piisavalt raha, et taskusse ning põue peidetud kauba eest maksta. Eelnevalt tuvastatu valguses ei oma see asjaolu iseenesest ka mingit tähendust; ka raha olemasolu ei tähenda seda, et isikul ei võiks esineda soovi ning tahtmist murda võõrast valdust vallasasjale varguse koosseisu tähenduses. Kuid siiski saab seda asjaolu arvestada täiendava tõendina isiku süüküsimuse lahendamisel. Kriminaalasjas ei ole tõepoolest küll teostatud isiku läbiotsimist, kuid selle järgi puudus iseenesest ka vajadus. Kahtlustatavana kinnipeetud V.F-ilt leitud esemete hulk on samas leidnud fikseerimist (vt tlk 9). Selle kohaselt on süüdistataval erinevate esemete kõrval olnud kaasas sularaha ainuüksi 29 krooni, mis teeb ilmselgelt paljasõnaliseks tema väite, et tegelikkuses oli tal soov taskusse ja põue pandud kauba eest ka maksta; see ei ole juba matemaatiliselt võimalik. Samuti ei leitud süüdistatava valdusest pangakaarti, millega ta oleks saanud sularaha puudumisel kauba eest maksta. Seda, et sularaha summas 500 krooni oli peidetud mingisse salataskusse, on süüdistatav avaldanud alles ringkonnakohtus, mistõttu ei pea kriminaalkolleegium seda usaldusväärseks; jääb täielikult arusaamatuks, mis takistas süüdistataval vastavasisulist informatsiooni avaldamast varem. Seega on üheselt leidnud tuvastamist, et V.F puudusid ka rahalised vahendid süüdistuses märgitud esemete eest tasumiseks. Kuid nagu kriminaalkolleegium eelnevalt juba osundas, ei oma see küsimus varguse koosseisu inkrimineerimisel iseenesest ka mingit määravat tähendust.
14. Juba eelpool nimetatud tõendid näitavad üheselt, et V.F soovis panna toime varavastase kuriteo ning kaitsja esitatud väited mingi arusaamatuse kohta on paljasõnalised; kriminaalasjas uuritud tõendid kinnitavad selgesõnaliselt vastupidist. Ning nagu öeldud, on juba maakohus seda küsimust terviklikult ning põhjalikult analüüsinud, mistõttu jätab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni rahuldamata.
15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Malle Preimer Julia Katškovskaja 4