KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. jaanuaril 2012. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-11-3555 Kohtunik Peet Teidearu Väärt

§ 15lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo.

Väärteo toimepanemine loeti tõendatuks liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga ja tunnistaja ütlustega.

1. septembril
2. a saabus Tartu Maakohtusse R.V kaebus (tl 2-3), milles ta palub temale Lõuna Prefektuuri
3. augusti
4. a otsusega väärteoasjas nr 2602,11,005040 määratud lisakaristuse tühistamist ja selle asemel rahalise karistuse määramist või alternatiivselt lisakaristuse ajatamist 2 kuu võrra, s.o alates
5. novembrist
6. a. Kaebuse kohaselt on R.V rahatrahvi ära tasunud, kuid leiab, et liskaristuse kohaldamine ei ole tema suhtes vajalik ning tooks talle kaasa majanduslikult raske olukorra, kuna juhtimisõigust on tal tarvis tööülesannete täitmiseks.
7. oktoobril
8. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri kirjalik seisukoht R.V kaebusele (tl 20). Kohtuväline menetleja on seisukohal, et R.V-le karistust määrates on kohtuväline menetleja arvestanud nii menetlusaluse isiku poolt toimepandud rikkumist kui ka tema varasemaid kehtivaid karistusi samalaadsetes rikkumistes, mistõttu on sanktsiooni alammääraline lisakaristus isiku suhtes põhjendatud. Puutuvalt kaebuse esitaja taotlusesse lisakaristuse tühistamiseks ja selle asemel rahatrahvi määramiseks, märgib kohtuväline menetleja, et sellist võimalust ei ole käesoleval ajal seadusega ette nähtud. Kuigi kohtuväline menetleja ei nõustu määratud lisakaristuse tühistamisega, nõustutakse lisakaristuse jõustumisega alates
9. novembrist
10. a. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses.
11. detsembril
12. a saabus Tartu Maakohtusse R.V täiendav seisukoht (tl 24-26), milles ta nõustub kaebuse kirjaliku lahendamisega, kuid soovib oma varasemat kaebust täiendada. Erinevalt kohtuvälisest menetlejast leiab kaebuse esitaja, et kohtul on võimalus temale määratud lisakaristuse tühistamiseks, kuna vastava rikkumise eest ei ole lisakaristuse kohaldamine kohustuslik ja arvestades menetlusalust isikut iseloomustavaid andmeid ja tema kahetsust, ei ole lisakaristuse kohaldamine ka vajalik. Juhul, kui kohus aga lisakaristust ei tühista, siis palub kaebuse esitaja arvestada lisakaristuse algustähtaega viivitamata otsuse tegemisest alates. Samuti palub R.V kohtul kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse motiveeritust ja seost väärteoprotokolli kirjeldusega. Lõuna Prefektuuri
13. augusti
14. a väärteoprotokolli AB 1237603 (tl 16) kohaselt juhtis R.V
15. augustil
16. a kella 11.45 ajal Tartu Maakonnas X maantee 201 km-l asulavälisel teel mootorsõidukit X registreerimisnumbriga X kiirusega 121 +/- 8 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Sellega rikkus R.

§ 15lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo.

Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist (tl 17) nähtub, et R.V poolt juhitud mootorsõiduki X registreerimisnumbriga X liikumiskiiruseks on

1. augustil
2. a kell 11.45 X 201 km-l kiirusemõõteseadmega X Stalker X mõõdetud 121 km/h laiendmääramatusega +/- 8 km/h, samas kui suurim lubatud sõidukiirus oli mõõdetaval teelõigul 90 km/h. Tunnistaja X ütlustest (tl 18) nähtub, et tema teostas koos X
3. augustil
4. a X mnt-l liiklusjärelevalvet. Kella 11.45 ajal mõõtsid nad sõiduauto X registreerimismärgiga X sõidukiiruseks 121 km/h, samas kui teelõigul oli lubatud sõidukiiruseks 90 km/h. Sõiduauto peatati ning selle juhina tuvastati X, kes tunnistas oma rikkumist ning selgitas, et kiirendas korraks. Kohtuotsuse põhjendid Kohus, hinnanud kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis, leiab, et R.V kaebus tuleb järra rahuldamata ja Lõuna Prefektuuri väärteootsus nr 2602,11,005040 tühistamata. Kohus ei ole tuvastanud kohtuvälise menetleja poolt väärteoasja menetlemisel väärteomenetlusõiguse rikkumist. Tunnistaja X ütlustega ja liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga on tõendamist leidnud, et R.V juhtis
5. augustil
6. a kella 11.45 ajal X maantee 201 km-l asulavälisel teel mootorsõidukit X registreerimisnumbriga X, kui liiklusjärelevalvet teostanud Lõuna Prefektuuri politseiametnikud mõõtsid tema sõidukiiruseks 121 +/- 8 km/h. Kuna LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis, siis tuleb lugeda tõendatuks R.V poolt lubatud sõidukiiruse ületamine. Ka menetlusalune isik ise on oma rikkumist tunnistanud. LS § 227 lg 2 sätestatud väärteokoosseis kujutab endast mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamist 21–40 km/h. Kuna asulavälisel teel on lubatud suurimaks sõidukiiruseks 90 km/h ja Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt mõõdeti R.V sõidukiiruseks 121 +/- 8 km/h, siis tuleb järeldada, et R.V ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 23 km/h. Seega tuleb lugeda tõendatuks R.V poolt LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemine Lõuna Prefektuuri väärteootsuses nr 2602,11,005040 märgitud ajal ja kohas. Subjektiivsest küljest tegutses R.

§ 227lg 2 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt kaudse tahtlusega.

Ta pidi vähemalt võimalikuks pidama, et ületab lubatud suurimat sõidukiirust ning paneb sellega toime vastava väärteokoosseisu, millele viitab ka asjaolu, et teda on juba varem samasuguse rikkumise eest väärteokorras karistatud. Sellest hoolimata ületas ta aga lubatud sõidukiirust. Kohus ei ole tuvastanud R.V puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist. Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei ole tuvastanud, et R.V puhul esineks karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Kuigi menetlusalune isik on kohtule esitatud kaebuses viidanud oma kahetsusele, ei arvesta kohus seda karistust kargendava asjaoluna, kuna kohtuvälises menetluses ei ole isik oma kahetsusele viidanud ja seega võib järeldada, hilisem väidetava kahetsuse avaldamine ei ole puhtsüdamlik, vaid pigem kantud soovist saada kergemat karistust. LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt R.V-le LS § 227 lg 2 järgi määratud põhikaristus vastab tema süü suurusele ning arvestatud on muid karistuse määramisel olulisi asjaolusid. Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks karistada R.

§ 227

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga, mis on sanktsioonis ettenähtud võimalikest karistusliikidest kergem. Kohus leiab, et on kergema karistusliigi valimine on põhjendatud. Karistusliigi raames konkreetse karistuse määramisel on kohtuväline menetleja leidnud, et on põhjendatud karistada R.V sanktsiooni esimese kolmandiku keskele jääva karistusmääraga, s.o 50 trahviühikuga ning ka kohus leiab, et selline karistusmäär on põhjendatud. LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo eest määrata või mõista isikule lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise ühest kuust kuni kolme kuuni. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja pidanud vajalikuks määrata R.V-le lisaks põhikaristusele ka lisakaristus, lähtudes seejuures õiguskorra kaitsmise huvidest ja arvestades menetlusaluse isiku varasemaid sarnaseid väärtegusid, mis ei ole teda seadusekuulekalt käituma mõjutanud. Karistusregistri väljavõttest (tl 21-22) nähtub, et käesoleval ajal on R.V kolm kehtivat väärteokaristust, mis on talle kõik määratud mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Seejuures on talle igal korral karistuseks määratud vaid rahatrahv. Arvestades seda, et menetlusalust isikut on varasemalt juba korduvalt suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest rahatrahvidega karistatud, kuid sellest hoolimata on ta samalaadset õigusvastast käitumist jätkanud, leiab kohus, et on põhjendatud isiku täiendav mõjutamine lisakaristuse kohaldamisega. Samuti peab kohus põhjendatuks kohtuvälise menetleja seisukohta sellest, et lisakaristuse kohaldamine on vajalik õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt ja arvestades toimepandud rikkumise iseloomu. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja pidanud vajalikuks määrata R.V-le lisakaristus sanktsiooni alammääras, s.o kestusega üks kuu. Arvestades asjaolu, et lisakaristust kohaldatakse isikule esmakordselt ning seega omab see ilmselt ka suuremat efektiivsust, on kohus seisukohal, et sanktsiooni alammääralise lisakaristuse määramine on põhjendatud. Seaduse kohaselt hakkab juhtimisõiguse äravõtmine kehtima alates vastava kohtuvälise mentleja või kohtu otsuse jõustumisest ja täitmisele pööramiseks asjaomasele asutusele saatmisest. Lisaks sätestab LS § 127 isikule, kellelt on mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud, kohustuse loovutada oma juhiluba otsuse jõustumisest alates 5 tööpäeva jooksul Maanteeametile, mille tegemata jätmisel on Maanteemaantil õigus teha isikule ettekirjutus ja selle täitmata jätmisel rakendada sunniraha. Seega ei ole kohtul võimalik rahuldada R.V taotlust määrata lisakaristuse algustähtajaks kohtuotsuse tegemise aeg ning lisakaristus tuleb täitmisele pöörata käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Peet Teidearu Kohtunik