Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2, 4, 338 p 2, 340 lg 2 p 6 tühistab ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu otsuse G.M-ilt kaitsjatasu väljamõistmises osas, loeb G.M-ile mõistetud kar

§ 38

lg 1 p 2 alusel (kaitsja kohustuslik osavõtt kriminaalmenetlusest kui isik oma füüsiliste või psüühiliste puuete tõttu ei ole suuteline ise oma kaitseõigust teostama), sest G.M ise ei ole kordagi kaitsja määramist taotlenud. Ka märgib adv. T. Vaske oma taotlustes tasu maksmise kohta, et kaitsjatasu tuleb jätta riigi kanda.

§ 87

p 3 kohaselt aga arvatakse kohtukulude hulka vandeadvokaadi osavõtu eest kriminaalasjas väljamaksmisele kuuluvad summad üksnes käesoleva koodeksi §-s 361 lg 2 ja 5 ettenähtud juhtudel. Seega ei ole kaitsjatasu väljamõistmine G.M-ilt põhjendatud. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et linnakohus, võttes vastu eelmärgitud kaitsjatest loobumise G.M poolt, rikkus kriminaalmenetluse norme, kuivõrd

§ 39

sätestab, et §-s 38 nimetatud isikutel ei ole õigust oma algatusel kaitsjast loobuda. Kohtukolleegium on aga seisukohal, et nimetatud rikkumine ei ole käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena ega too endaga kaasa kohtuotsuse tühistamist tervikuna, kohtuotsus tuleb tühistada üksnes G.M-ilt kaitsjatasu väljamõistmise osas. Apellatsioonides esitatud seisukoht süüdistatava psühhiaatriahaiglas viibitud aja arvamise kohta karistuse hulka on põhjendatud. G.M paigutati Tallinna Linnakohtu 17.11.2000.a. määruse alusel Tallinna Psühhiaatriahaiglasse statsionaarse kohtupsühhiaatriaekspertiisi läbiviimise ajaks alates 27.11.2000.a. kuni 12.01.2001.a.

§ 159

lg 1 järgi /VII kd tl 38, 49-51/.

§ 159

lg 3 sätestab, et kahtlustatava või süüdistatava viibimine meditsiinilises asutuses käesolevas paragrahvis ettenähtud korras arvatakse karistuse kandmise hulka samadel alustel kui tõkendina kohaldatud vahi alla võtmine. Seega tuleb need eelnimetatud 45 päeva arvata mõistetava karistuse hulka. Kuivõrd käesolevaks ajaks on G.M talle kohtuotsusega mõistetud koheselt kandmisele kuuluva reaalse vangistuse ära kandnud, siis tuleb 45 päeva talle tingimisi mõistetud 1-aastasest vangistusest kantuks lugeda. Mis puutub G.M vahistamisse kohtuotsuse kuulutamisel, siis kohtukolleegium leiab, et see on olnud kooskõlas kohtupraktikaga ning põhjendatuks on pidanud seda ka Riigikohus. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-121-03 väljendatud seisukohast tuleneb, et kui kohus kohtualust süüditunnistava ning talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse tegemisel peab vajalikuks tema vahi alla võtmist, on põhjendatud kohtupraktikas aktsepteeritu, et kuigi kohtualuse suhtes kehtib tõkend kuni tema suhtes tehtava süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni, arvestab kohus otsuse tegemisel kohe ka selle tõkendi kohaldamise aja karistusaja hulka. 10 kohtupsühhiaatrilis-kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi aktis nr 1/1 /IX kd tl 209-214/ esitatud arvamusele on G.M poolt ajavahemikus 30.07.1998 – 17.01.2002.a. esitatud kaebused oma psüühilise seisundi kohta, samuti tema püüd oma välise käitumise poolt kujutada psühhopatoloogilist sümptomaatikat olnud simulatiivse taotlusega. G.M arusaam, et talle 08.01.2002.a. süüdistust ei esitatud, on ebaõige. G.M-ile esitati süüdistus tutvumiseks, kuid G.M keeldus sellega tutvumast. Süüdistusega tutvumist ei saa panna süüdistatavale kohustuseks, see on tema õigus ning ta teeb valiku oma vaba tahte kohaselt. Pärast G.M keeldumist kõne all olevale protokollile ja määrusele alla kirjutada, tegi uurija sellekohase märkuse määrusele ning protokollile, nendele dokumentidele kirjutasid alla nii uurija kui kaitsja kooskõlas

§-s 124 lg 2 ja 3 sätestatuga /IX kd tl 203-204/. Kriminaalmenetluse nõuded olid järgitud. Ekslik on ka G.M seisukoht, mille kohaselt tulnuks uurijal tema joobeekspertiisi toimetamise asemel kutsuda kiirabi.

§ 106

lg 1 sätestas uurija õiguse iseseisvalt otsustada uurimise suunamise ja uurimistoimingute teostamise üle. Arvestades selleks ajaks kriminaalasjas tuvastatut, oli uurija otsustus toimetada G.M joobeekspertiisi, põhjendatud.

89 lg 1 kohaselt nõuab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel süüdimõistetult sisse kohtukulud, välja arvatud tõlkidele makstus summad.

§ 87

lg 1 kohaselt koosnevad kohtukulud ka ekspertide või seoses ekspertiisiga riikliku ekspertiisiasutuse kasuks sissenõutud summadest. Wismari Haiglale on G.M suhtes läbi viidud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise eest tasutud 1000 krooni /IX kd tl 233/ ning linnakohus on selle summa põhjendatult süüdimõistetult välja mõistnud. Kohtukolleegium möönab, et süüdistuse tekstis on ekslikult viidatud Juhan Kõrgmaale kui AS-i Merkest esindajale (kohtuotsuse lk 3). Kriminaalasja materjalide kohaselt sellenimelist tunnistajat ei eksisteeri, AS-i Merkest esindajaks on Mait Kõrgmaa, keda on eeluurimisel üle kuulatud ja kes on ka kohtuistungil tunnistusi andnud /I kd tl 123-126; XI kd tl 97-98/. Seega on tegemist eksitava trükiveaga ning kohtukolleegium parandab selle kohtuotsuse täpsustamise teel KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel. Kohtukolleegium on seisukohal, et linnakohus ei ole tunnistajate H. Bergsoni, J. Orgusaare, I. Ilvese ja V. Latuta ütlusi valesti tõlgendanud. Kohtuotsuses viidatud tunnistajate ütluste sisu vastab nende poolt kohtuistungil antud ütlustele. Tunnistajate ütlusi on kohus hinnanud kogumis teiste tõenditega ning arvestanud neid just niivõrd, kuivõrd need on vastavuses teiste objektiivsete tõenditega, neist ütlustest ühtki eriliselt esile tõstmata. Kohtuotsusest ei nähtu ka, et linnakohus oleks tunnistajate ütlustes G.M õigustavad momendid arvestamata jätnud. Mis puutub J. Orgussaare ütlusi, siis on tunnistaja kohtuistungil kinnitanud, et eeluurimisel tema poolt antud ütlused on õiged /XI kd tl 174/ ning kohus on need ütlused kohtuistungil avaldanud. Apellatsioonis viidatud menetluskulude väljamõistmisega seonduvalt märgib kohtukolleegium, et

§ 89

lg 1 kohaselt nõuab kohus süüdimõistva otsuse tegemisel süüdimõistetult sisse kohtukulud, välja arvatud tõlkidele makstud või väljamaksmisele kuuluvad summad. Osalist kohtukulude väljamõistmist süüdimõistetu tervislikust seisundist lähtudes seadus ette ei näe. Mis puutub kaitsjatasu väljamõistmisse G.M-ilt, siis kohtukolleegium soostub apellandiga, kuid seda mitte apellatsioonis esitatud põhjendustel. 9 kriminaalasja materjalide hulgas olemas ning uurijal puudus vajadus võrdlusmaterjali võtmiseks

§ 155lg 1 alusel.

Koos 24.05.2001.a. ekspertiisimäärusega on eksperdi käsutusse antud G.M omakäeliselt kirjutatud arvuti osade üleandmise-vastuvõtmise akt, tema poolt kirjutatud saatekiri üldhaigestumise tõendi saatmise kohta, omakäeliselt kirjutatud tunnistaja ülekuulamise protokoll, G.M poolt kirjutatud avaldused majanduspolitsei uurijale, järelepärimine H. Paabole ja ümbrik päringu saatmise kohta G.M aadressiga jmt /VII kd tl 67/. Samad G.M enda poolt kirjutatud tekstid on ekspertiisi teostamisel olnud ka eksperdi käsutuses /VII kd tl 68-76/. Eksitav on ka apellandi arusaam, et arvutikomplekti tunnistamine asitõendiks oli seadusevastane, mille tõttu ei saa arvestatavad olla ka mitmed sellega seonduvad materjalid ja tõendid. Kohtukolleegium möönab, et eeluurimisel ei koostatud G.M arvuti võetust ega protokolli, nagu seda nägi ette

§-des 139-141 sätestatu. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et G.M-ile kuuluv arvuti koos monitori, klaviatuuri ja diskettidega oli temalt varastatud ja asus Haabersti politseijaoskonnas, kust see anti 25.07.1997.a. üle keskkriminaalpolitsei komissarile H. Seppale ning üleandmise juures viibis arvuti omanik G.M /II kd tl 117/. 22.07.1998.a. on arvuti üle antud käesolevat kriminaalasja menetlenud majanduskuritegude talituse vaneminspektorile S. Šmigolile /II kd tl 118/. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalmenetluse sätteid eirates kogutud tõendid ei muutu automaatselt kohtukõlbmatuteks tõenditeks, kuivõrd G.M süüditunnistamine ei tugine üksnes nendele tõenditele. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu otsuses nr 3-1-119-05 esitatud seisukohale, mille kohaselt tuleb tõendi lubatavuse hindamisel arvestada sellega, et mitte igasugune tõendite kogumise korra rikkumine ei too kaasa tõendi kuulutamist lubamatuks. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Käesoleval juhul tulenes

§ 139

-141 kehtestatud normide järgimatajätmine sellest, et G.M arvuti oli temalt varastatud ja asus juba politseiasutuse käsutuses. Teisalt, kui arvuti oleks olnud G.M käsutuses, oleks see temalt võetud läbiotsimise käigus, mis teostati G.M elukohas 25.07.1997.a. Ka otsuses nr 3-1-1137-03 on Riigikohus rõhutanud, et menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad. Oluline on, et isiku süüditunnistamisel ei tuginetaks üksnes ebaseaduslikult saadud tõenditele. Eksitav on G.M väide, nagu oleks kaitsja osavõtt isiku äratundmiseks esitamisel kohustuslik.

§ 137sätted seda nõuet ei sisalda.

G.M väited, mis puudutavad talle 08.01.2002.a. esitatud süüdistust, ülekuulamist ja joobeekspertiisi toimetamist on kummutatud juba menetluse kestel. G.M kaebus 08.01.2002.a. süüdistuse esitamise õigusvastaseks tunnistamiseks on jäetud Tallinna halduskohtu 10.10.2002.a. otsusega rahuldamata /IX kd tl 335-338/. Kriminaalasja materjalide kohaselt kutsuti G.M süüdistuse esitamiseks politseiprefektuuri koos kaitsjaga. Talle selgitati tema õigused, s.h õigust tutvuda süüdistusega. G.M keeldus süüdistatava õigusi ja kohustusi kajastavale tekstile nagu ka süüdistatavana vastutusele võtmise määrusele ja ülekuulamise protokollile alla kirjutamast, kuna tundvat end halvasti, käed värisevad /IX kd tl 203-204/. Seoses ebaadekvaatse käitumisega toimetati G.M Wismari Haiglasse, tuvastamaks, kas ta on ravimite või narkootiliste ainete mõju all. Haiglas joovet ei tuvastatud, kusjuures G.M teda läbi vaadanud arstile oma tervise suhtes kaebusi ei esitanud /IX kd tl 231/. G.M ei ole uurijale esitanud tõendit haigestumise kohta 08.01.2002.a. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada ka seda, et järgmisel päeval pöördus G.M psühhiaatri poole ning ta paigutati Tallinna Psühhiaatriahaiglasse statsionaarsele ravile. Vastavalt 8 Süüdistatava kaitsja märgib apellatsioonis eksitavalt, nagu oleks notar Marika Rei poolt 04.05.1998.a. allkirjastatud MTÜ Õismäe Korteriühingu asutamisotsus. Notar M. Rei poolt on 01.09.1998.a. tõestatud mittetulundusühingu Õismäe Korteriühing juhatuse liikme G.M allkirja ehtsus äriregistrile esitataval kandeavaldusel /VIII kd tl 55/. 05.06. 1998.a. tegi aga Tallinna Linnakohtu kohtunikuabi M. Topkin sihtasutuse Õismäe Korteriühing suhtes negatiivse kandeotsuse, st äriregistrisse esitatud kandeavaldus jäeti rahuldamata /VIII kd tl 57/. Kohtukolleegium leiab, et linnakohus on MTÜ Õismäe Korteriühingut puudutavas episoodis oma seisukohti piisavalt ja mitmete objektiivsete tõendite kogumile tuginedes põhistanud ja põhjendatult leidnud, et G.M pani toime kelmuse katse. Eelnevast tuleneb aga, et KrK § 53 lg 1 p 2, nagu seda märgib kaitsja oma apellatsioonis, ei ole kohaldatav, kuivõrd esineb nimetatud paragrahvi lõikes kaks sätestatud aegumise katkemine – esimeses episoodis kirjeldatud teod pani G.M toime ajavahemikul detsember 1994 kuni detsember 1995, töölepingu Tallinna Linnakohtule esitas G.M 22.02.2000.a. /VIII kd tl 3, 4-7/, 23.05.2000.a. esitas ta Tallinna Linnakohtusse juba esitatud hagiavalduse taotluse täpsustuse, mille sisuks oli saamatajäänud 28 kuupalga nõue seoses ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmisega ja temalt ebaseadusliku vabaduse võtmisega /VIII tl 44-45/. KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 5 ei ole süüdistatava suhtes leevendava mõjuga. Ekslikult leiab apellant, et isiku süüditunnistamine KrK § 143 lg 2 p 2 järgi eeldab eelnevat karistatust. Nimetatud seadusesätte järgi vastutab isik, kes on varem toime pannud mingi käesolevas paragrahvis või käesoleva koodeksi §-des 139-142, 2071, 2084 või 210 3 ettenähtud kuriteo. Seega tuleneb ka seaduse tekstist endast, et isiku vastutusele võtmine KrK § 143 lg 2 p 2 järgi ei eelda, et teda oleks esimese kuriteo toimepanemise eest juba karistatud. Kohus tuvastas, et G.M pani toime kelmuse 1994-1995.a. ja kelmuse katse 14.02.2000.a., st pani kelmused toime korduvalt. Asjaolu, et kriminaalasja menetlemisel on tuvastamata kannatanu või tsiviilhageja, ei tingi iseenesest G.M vastutuse välistamist toimepandud kelmuses. Kohus tuvastas, et G.M korraldas loteriid, mille käigus ta lubatud auhindu välja ei loosinud ega kavatsenudki loosida. Seega läks tasulisele telefoniliinile helistanud isikute vara nende valdusest välja eksimuse tõttu, millesse G.M neid viinud oli, luues neile väära ettekujutuse loterii olemusest. Summa, mis tasulisele numbrile helistajate poolt Eesti Telefonile tasuti ja loterii korraldaja arvele edasi kanti, on vaieldamatult tuvastatud. Kohus on kõik kelmuse süüteokoosseisu tunnused G.M käitumises tuvastanud. Kriminaalasja materjalide kohaselt ei olnud aga ajal, mil tekkis vajadus kindlaks teha eritariifiga telefoninumbrile helistanud isikute ringi, see enam võimalik, kuivõrd Eesti Telefon säilitas infot kõnede kohta vaid ühe aasta. Linnakohus märgib oma otsuses põhjendatult, et kuivõrd kuriteo toimepanemine on tõendamist leidnud, tuvastatud on, et G.M sai varalist kasu, tuleb kuriteo läbi saadu konfiskeerida ja riigituludesse kanda. Linnakohtu järeldus vastab

§-s 62 lg 8 sätestatule ja on kooskõlas nii KrK §-ga 33 kui KarS §-ga 83 ja 84. 7 G.M-ile ei ole süüdistust esitatud loterii korraldamise nõuete rikkumises (KrK § 148 ), mistõttu on apellatsioonis esitatud seisukoht, nagu oleks tema vastutusele võtmise eelduseks vajalik eelnev halduskaristus, ekslik. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooniga osas, mis puudutab käekirjaekspertiisi määramise ebaseaduslikkust.

§ 155

lg 1 sätestab uurija õiguse võtta kahtlustatavalt ekspertiisiks vajalikke kirjaproove. Seadus ei ole uurijat kohustanud sellist toimingut teostama. Käesolevas asjas oli usaldusväärne võrdlusmaterjal – vaieldamatult G.M enda poolt kirjutatud tekstid – 7 lõikes tähendatud meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendi kohaldamise lõpetamist kohaldatakse isiku suhtes karistust, siis arvestatakse mõjutusvahendi kohaldamise aeg karistuse kandmise hulka. Kuna G.M suhtes on meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendit kohaldatud tema 27.11.2000.a. 45 päevaks Tallinna Psühhiaatriahaigla kinnisesse osakonda paigutamise näol, oleks Tallinna Linnakohus pidanud karistuse mõistmisel seda arvestama ja vähendama kantavat karistust 45 päeva võrra. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS. Prokurör nõustus apellatsioonides esitatuga osas, mis käsitles süüdistatava psühhiaatriahaiglas viibitud aja arvamist karistuse hulka ning leidis, et need 45 päeva tuleb karistusest kantuks lugeda. Muus osas taotles apellatsioonide rahuldamata jätmist, leides, et kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik. Süüdistatav toetas oma apellatsiooni, kaitsja esitatud apellatsioonist soovis loobuda. Kaitsja toetas apellatsioone. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide, apellatsioonide sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonides esitatud seisukoht süüdistatava psühhiaatriahaiglas viibimise arvamiseks karistusaja hulka ning G.M apellatsioon kaitsjatasu väljamõistmist puudutavas osas on põhjendatud. Muus osas kohtuotsuse tühistamiseks alust ei ole. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kuigi G.M avaldas ringkonnakohtu istungil soovi loobuda kaitsja esitatud apellatsioonist, ei pidanud kohtukolleegium KrMS § 333 lg-s 6 sätestatut silmas pidades võimalikuks apellatsioonist loobumist vastu võtta. Linnakohtu seisukoht, et G.M pani toime kelmuse ja kelmuse katse suures ulatuses tugineb kohtukolleegiumi arvates tõendite põhjalikul analüüsil ja kogumis hindamisel, kohtu järeldused tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel on põhjendatud. Mitmed G.M apellatsioonis esitatud väited on esimese astme kohus juba kummutanud. Kohtukolleegium nõustub linnakohtu otsuse põhiosas esitatuga ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt vajalikuks linnakohtu põhjenduste täies mahus kordamist. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada järgmist. G.M arusaam, nagu poleks teda kohtuotsuse resolutsioonist lähtudes Õismäe Korteriühinguga seotud kuriteokatses süüdi tunnistatud, on ekslik. G.M-ile arvas kohus süüks nii lõpuleviidud kelmuse kui kelmuse katse. Samaliigiliste kuritegude korduv toimepanemine on nn üheliigiline konkurents, mille puhul ei mõisteta karistusi eraldi iga kuriteo eest. Kuritegude konkurentsi ei ole ka siis, kui süüdlane on toime pannud samaliigilised kuriteod, millest mõni on jäänud katse staadiumisse. Seega on G.M süüditunnistamine üksnes lõpuleviidud kuriteos põhjendatud ja seaduslik. Apellantide arusaam, nagu oleks G.M-ile süüks arvatud hagiavaldusega tsiviilkohtusse pöördumine, on eksitav ega tulene vähimalgi määral ka talle esitatud süüdistuse sisust. G.M tunnistati süüdi selles, et ta esitas linnakohtule tsiviilasja raames fiktiivse töölepingu, mis kinnitaks tema nõuet 784 000 krooni suuruses summas, s.o 28 kuupalga ulatuses. 6 asitõenditega ja arvestada ei saa materjale II tl 112, 128, IX kd tl 111-115, 68-70, 72-75, 79, 85, 86, 88-

1. Kohtuotsuses puudub tõkendi muutmise põhjendus. Süüdistatava kaitsja vaidlustab linnakohtu otsuse tervikuna kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Kaitsja taotleb töölepingu esitamise näol kelmuse katse toimepanekus G.M õigeksmõistmist, Bingoloto episoodis G.M karistusest vabastamist seoses kuriteo aegumisega. Alternatiivselt taotleb kaitsja G.M-ile koheselt ärakandmiseks kuuluva karistuse vähendamist 45 päeva võrra seoses G.M meditsiinilises asutuses viibimisega. Õismäe Korteriühingu episoodis on kohus andnud tõenditele ebaõige hinnangu, mis on kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Väär on kohtu järeldus, et esines ajaline vastuolu MTÜ Õismäe Korteriühing asutamisega. Asja materjalidest nähtub, et notar Marika Rei poolt on tõestatud 04.05.1998.a. allkirjastatud MTÜ Õismäe Korteriühingu asutamisotsus. Ühingu asutaja Ignas Ilves oli sellest kuupäevast alates pädev sõlmima ka töölepingu G.M-iga. Eeltoodud töölepingu sõlmimise enne ühingu registrisse kandmist teeb seaduslikuks Mittetulundusühingute seaduse § 11 lg
2. MTÜ Õismäe Korteriühing on kantud sihtasutuste ja mittetulundusühingute registrisse kandeotsusega 07.10.1998.a. Seega on väär kohtu järeldus, et Õismäe Korteriühingut ei ole kunagi registreeritud, kuna 07.10.1998.a. kanti nimetatud korteriühing registrisse. G.M selgitustest nähtub, et korteriühing ei saanud käivituda plaanipäraselt seetõttu, et uurija võttis temalt seadusevastaselt 40 päevaks vabaduse, millega põhjustas 80% töövõime kaotusega püsiva terviserikke. Kuna G.M oli ebaseaduslikult võetud vahi alla 18.06.1998 – 28.07.1998, siis esitas ta seadusele tuginedes Tallinna Linnakohtusse hagi, nõudes temale riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kohtusse pöördumine oli põhjendatud, kuivõrd ta soovis saada kaitset oma põhiseaduslikele õigustele, mida rikuti ebaseadusliku vahi alla võtmisega. Kohtusse pöördumine ei olnud suunatud kelmuse toimepanemisele. Kohtusse pöördumine on igaühe õigus ning seda ei saa pidada kuriteoks, mistõttu puudub kuriteo sündmus. Seega on ebaõige kohtu järeldus, et G.M 14.02.2002.a. Tallinna Linnakohtusse töölepingu esitamisega pani toime kelmuse katse. G.M on süüdi mõistetud aegunud kuriteos. Kaitsja viitab KrK §-le 53 ning §-le 5 lg 1 p 3 ja leiab, et kuna kelmuse puhul on tegemist teise astme kuriteoga, siis G.M-ile ajavahemikus 1994 detsember kuni 1995 detsember süüks pandud kuritegu oli kohtu alla andmise hetkeks aegunud. Kuna 2000.a. G.M kelmuse katset toime ei pannud, siis puudub KrK § 53 lg 2 sisalduv aegumistähtaega pikendav asjaolu. Seega tulnuks linnakohtul kohaldada aegumist ja G.M karistusest vabastada. Ebaõige on G.M suhtes koheselt ärakandmisele kuuluv karistus. Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et juhul kui ringkonnakohus jätab jõusse linnakohtu otsuse, siis tuleb kohaldada

§ 159lg 3 sätestatut – juhul, kui pärast käesoleva paragrahvi 1.

5 30.07.2001.a. käekirja ekspertiis teostati ebaseaduslikult, kuna temalt

§ 155

lg 2 põhjal kohustuslikus korras võrdlusmaterjali ja allkirjanäidiseid ei võetud. Tuleb uurida viimast süüdistatava ülekuulamise protokolli (IX kd tl 204) Tegelikult sel päeval süüdistust ei esitatud, selle asemel viidi joobekontrolli. Ekspertiisitasu joobekontrolli eest ei ole õiguspärane, kuna ta nõudis sel päeval kiirabi kutsumist, see oleks talle olnud tasuta. Seda asjaolu tõendab uurimisjuhi I. Raspeli seletuskiri (IX kd tl 316) Kohus ei arvestanud

§ 159

lg 3 põhjal tema eeluurimise ajal 2000 aastal ekspertiisis viibimist 45 päeva kinnises osakonnas. Seaduse kohaselt arvestatakse see karistuse kandmise hulka. Menetluskulude väljamõistmisel pole arvestatud, et ta on 7-aastase menetluse tagajärjel kaotanud 80% töövõimest, jäänud raske puudega invaliidiks. Advokaaditasu väljamõistmine pole seaduslik, kuna puudub määrus advokaadi määramise kohta. Esimese astme kohus tõlgendas valesti tunnistajate ütlusi ja tegi neist valed järeldused: Kohus viitas otsuses Juhan Kõrgmaa ütlustele, kuid tegelikult J. Kõrgmaad kohtus üle ei kuulatud. Mait Kõrgmaa tunnistusi ei saa arvestada, sest ta tunnistas J. Kõrgmaa asemel. Süüdistuse kontekstist tulenevalt on märgitud loteriipiletite üleandmise tunnistajaks tegelikult Juhan Kõrgmaa, mitte Mait Kõrgmaa. Kohtuotsuse kohaselt on Heikki Bergson kuulnud Miller Capital Ldt ja Pensun kohta ja et nende firmadega oli seotud G.M, kes esines S. Veeringu nime all. Kuna H. Bergson ei olnud süüdistuses märgitu pealtnägija, siis tema ütluste väärtus tõendina on küsitav. Jüri Orgussaare ütlustest on kohus välja jätnud selle, et teda 1998-2000 aastatel korduvalt uurijate poolt ähvardati, nii et otsis isegi psühholoogi abi. Ähvarduste all antud ütlusi ei saa arvestada. I. Ilvese tunnistuse terviklik avaldamine kohtuotsuses on liialdus, kuivõrd need on olemas ka protokollis. Tema ütlustest ei selgu, et keegi oleks tahtlikult esitanud valeandmeid Linnakohtusse tsiviilasja raames. Vadim Latuta ütlused sellest, et tema ei välista, et võis anda 1998.a. oma suusõnalise nõusoleku Õismäe Korteriühingu audiitoriks olemiseks, on kohus teadlikult otsusesse märkimata jätnud. Uurija S. Šmigoli poolt korraldatud äratundmiseks esitamine 1998.a. oli seadusevastane, kuna ähvardas tema advokaati rusikaga lüüa ja tõukas jõuga uksest välja. Advokaadi juuresolek oli kohustuslik, uurimistoiming seega ebaseaduslik. Seega ei saa arvestada äratundmiseks esitamisi III kd tl 72-75, 69-70, V kd tl

1. Linnakohus tõlgendas valesti toimiku materjale ning tegi valed järeldused. Tema korterist varastatud arvutikomplekti asitõendiks tunnistamine oli seadusevastane, sest tegemata jäi võetuse määrus ja protokoll. Seetõttu on tegemist ebaseaduslikult saadud 4 ning lasta kõnealusele arvele laekuda AS Bingoloto nimel korraldatud loteriist laekuvad rahasummad. Samuti võltsis G.M 24.11.1994.a. AS-ga Eesti telefon sõlmitud lepingu nr 53-83, kasutades selleks teadvalt võltsitud AS Bingoloto Tallinna Linnavalitsuse registreerimistunnistust ning kirjutades nimetatud lepingule alla Andrus Lepsi nimel, eesmärgiga omandada tasulise telefoninumbri kasutamise õigus AS-le Bingoloto. 03.04.1995.a. võltsis G.M üleandmis-vastuvõtmise akti, kirjutades sellele AS-i Merkest esindaja Mait Kõrgmaa käest Andres Lepsi nimel 300 000 Bingoloto piletit. Samuti võltsis G.M 13.07.1995.a. Tallinna ERA Panga kontoris konto avamise taotlust, kirjutades sellele Sulev Veeringu alkirja ning avades S. Veeringu nimel AS-le Pensun arveldusarve nr 022330149, eesmärgiga saada nimetatud juriidilise isiku nimele õigus kõnealuse arve kasutamiseks. Peale selle võltsis ta tuvastamata kohas AS Bingoloto volituse nr 38
2. oktoobrist 1995.a., eesmärgiga anda Ain Roosile AS Bingoloto nimel õigus kätte saada ERA Pangast Bingoloto piletid. 24.11.1995.a. võltsis ta Tallinna Forekspanga kontoris konto avamise taotlust, kirjutades sellele Sulev Veeringu allkirja ning avades teadvalt võltsitud S. Veeringu passikoopiat kasutades Miller Capital Limited jaoks konto nr 305170, eesmärgiga saada nimetatud juriidilise isiku nimele õigus kõnealuse konto kasutamiseks. APELLATSIOONIDE SISU G.M taotleb kohtuotsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist, põhjendades taotlust järgmiselt. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, jättes rakendamata KrK § 53 lg 1 p 2, mis tegelikult rakendamisele kuulus. Teda võeti vastutusele aegunud kuritegudes ja kunstlikult loodud episoodis. Õismäe Korteriühingu episood oli loodud kunstlikult, sest hagiavaldusega tsiviilkohtusse pöördumist ei saa käsitleda kuriteo katsena, kuna see on põhiseadusega tagatud põhiõigus. Samuti puudus selles episoodis Tallinna Linnakohtu kuriteoteade, mille kohta on toimikus kohtunik T. Hiiuväina kiri. Kohtuotsuse resolutiivosa põhjal ei ole teda Õismäe Korteriühinguga seotud kuriteokatses süüdi mõistetud. Süüdimõistmine KrK § 143 lg 2 p 2 põhjal eeldab eelnevat karistatust. Teda ei ole varem karistatud, mistõttu on süüdimõistmine ebaseaduslik. Ka on ebaseaduslik süüdimõistmine KrK § 143 lg 2 p 11 järgi, kuna asjas puudub kannatanu või tsiviilhageja. Bingoloto korraldamises süüdimõistmine pole õige, kuna süüdistuses selle episoodi lõpus puudus resolutiivosa, kvalifikatsioon ning kuriteo toimepanemise koht. Samuti saab loterii korraldamises süüdi mõista üksnes juhul, kui süüdlast on eelnevalt halduskorras karistatud. Tsiviilhagi rahuldamine on ebaseaduslik, kuivõrd puudub kalkulatsioon kahjutasude kohta ja kannatanute kaebused. Samuti pole Eesti Vabariiki tegelikult tsiviilhagejaks tunnistatud. 3 Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1 G.M tunnistati süüdi KrK § 143 lg 2 p 1 ja 2 ning KrK § 186 järgi ja karistati KarS § 63 lg 1 lähtudes 1 aasta ja 4 kuulise vangistusega, mille kandmisest ta osaliselt tingimisi vabastati KarS § 74 lg 2 ja 3 alusel. Koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 4 kuud vangistust, millest loeti kantuks 1 kuu ja 11 päeva eelvangistuses viibitud aega. Karistuse kandmise alguseks loeti 12.10.2005.a. 1 aasta vangistust jäeti tingimisi kohaldamata katseajaga 2 aastat. Koheselt ärakandmisele kuuluv karistus on käesolevaks ajaks kantud. KrK § 143 lg 2 p 11 ja 3 järgi tunnistati G.M süüdi selles, et ta korraldas pettuse teel varalise kasu saamise eesmärgil korraldusluba omamata ning ettevõtteregistris registreerimata AS Bingoloto nime all loterii, avaldades ajavahemikul 1994.a. detsembrist 1995.a. detsembrini ajalehtedes STV Nädalakava ja Kuldne Börs Atlanta olümpialoterii 1996.a. loosimiskupongid, milles lubati välja loosida sõiduauto Mazda 323, igal nädalala 12 tuusikut Atlanta olümpiamängudele ja muid väiksemaid auhindu; Jõululoterii, milles lubati loosida sõiduauto Opel Astra, tuusik Rovaniemi Jõuluvanamaale ja muid auhindu, Jaanipäevaloterii Extra nr 101, milles lubati välja loosida sõiduauto Toyota Carina-E, külmkapp, köögikombain ja muid auhindu. Samuti avaldas ta telefoninumbri nr